Seda artiklit ajendasid mind kirjutama mõned suve jooksul läbi lapatud raamatud ja Trinity äsja ilmunud jutustus kohalolek» («Algernon» 2001; september). Algselt tahtsin loole kirjutada mõõduka arvustuse, kuid üle pea kasvavaid paralleele tekkis sedavõrd palju, et asusin neid allusioone analüüsima ja süsteemi seadma. Nõnda tekkiski sellest pisike uurimus.
Problemaatiliseks jääb muidugi küsimus, kuivõrd adekvaatselt võib kirjandusteooria üldse autori tegelikule loomingule läheneda. Alati on võimalus sealt olematuid asju välja lugeda ja leida selliseid teooriaid ja analoogiaid, millest autoril õigupoolest aimugi pole.
Aga ka selle kohta on kirjandusteoreetikutel oma õigustus: mingil hetkel lipsab tekst autori (ja ka lugeja) käest ja hakkab iseseisvalt elama, loob nö. oma sümboolse maailma, kus ta avaneb lõpuks igaühele erinevalt. Tõlgendus ja arusaamine on puhtalt «võtme küsimus», mis jääb lugeja intuitsiooni ja nutikuse hooleks.
Taoline tees annab kirjandusteooriale suhteliselt vabad käed. Ja kuna tõde on moodsa mõtlemise kohaselt niikuinii subjektiivne, siis pole kuidagi võimalik selle vastu patustada.
Juba kirjandus iseenesest on paras metafüüsika, mis kõigub omamoodi religioosse kogemuse piirimail (eriti, kui subjektiivset tõlgendust silmas pidada), aga kui autor lausa meelega oma juttudesse pisikesi vihjeid sisse peidab ning ajaloo ja enda mütoloogiaga vett sogaseks ajab, muutub kirjutatu topeltmaagiliseks. Või peaks ütlema unenäoliseks? Just see teema näib olevat Trinity juttudes läbivaks niidiks.
Kahtlemata on paljude lugejate meelest unenägude teema ulmes ennast juba ammu ammendanud. Julgeksin siiski vastu vaielda. Pigem on hakanud unenäo pseudoreaalsust asendama moodsamad elemendid nagu narkootikumid, arvutimängud ja psühhoos. Teema on sama, kuid setting veidi teine. Elava näitena võiks mainida kodumaise Barkeri kahte juttu: «Mäng» ja «Sihtjaam -- Hullus». Need pole muidugi ainukesed.
Trinity on üsnagi järjepidev. Kui tema jutte järjest lugeda, on näha, kuidas sama temaatika kandub loost loosse ja laskub üha sügavamale. Kui «Meeleparandajas» («Mardus» 3/2000) oli unenäo kogemus kui üks andestamatu uid, siis («Algernon» 2000; detsember) on see juba möödapääsmatu fakt, mida tuleb igal hetkel üha uuesti ja uuesti arvesse võtta. Miski justkui imbuks vargsi sisse (Teine Teadvus?), alguses lihtsalt veidra uit-nägemuse ja kogemusena, lõpuks juba allutatuna (Teise Teadvuse muundurina).
Unenägu kui agressioon
«Kroaanlaste» («Mardus. Juubelinumber») ja «Unenägude jumala» juures kaob viimaks igasugune vahetegu unenäo ja reaalsuse vahel. Unenäost saab seal salapärane agressioon, mis hakkab segama normaalset funksioneerimist. «Unenägude jumala» peategelane (Trinity?) on juba ise too agressioon, saamata aru mispärast. Ärkveloleku ja une vahelisel territooriumil muutuvad kõik asjad ebareaalseks ja see viib tegelase teatava kriisini, kus iseenda olemasolu hakkab ilmnema ainult läbi teise -- Marcelle'i.
Kuid hetkest, mil Marcelle õnnetuses hukkub, pole peategelasel enam ühtegi pidepunkti, mis võiks tema olemasolu reaalselt kajastada. Marcelle'i kujutis kantakse üle järgmistele: Madeleine'le ja Magdaleenale. Ühel hetkel on tähtis ainult objekt kui selline -- tähistaja M. -- mille najal on võimalik end kuidagi identifitseerida. M.-i kaotus on lihtsalt armastatud objekti kaotus, variatsioon kauni naise surmast. Ent objekt eksisteerib edasi. Ehk niikaua kui on olemas objekt (M.), on olemas ka subjekt. Objekt M. aitab justkui unustada kriisi äärele viidud peategelase surmafantaasiat. Kuid Magdaleenaga kaasnenud segadus (Magdaleena kui puhas tähistaja, puhas objekt -- pretensioonitu olevus, kelle olemasolu pole enam usutav) jätab lõpuks peategelase ilma kõigest. Nii objektist kui ka iseendast.
Miks ma seda üldse oluliseks pean? Lihtsal põhjusel. Võttes kätte ükskõik millise Trinity jutu, vaatab mulle sealt vastu üks ja see sama konseptsioon. See on Lacan. Kohe jõuan ka selleni...
«Unenägude jumal» on omamoodi traagiline lugu «jumalast». Jumalast, kellelt on röövitud objekt -- Maailm. Kui pole maailma, mida oleks võinud jumal luua, pole ka jumalat. Nihil est! Jääb ainult tühi tähistaja -- M. (kui sedagi). M. nagu Mina ja M. nagu Maailm. Kartesiaanlik cogito taandub puhtaks Mõtteks, mis asetseb kusagil 13. korrusel, kus sümboolne universum on kokkuvarisemise äärel.
Auk reaalsuses
13. korruse all pean silmas neid kaldkirjas vahelõike/katkestusi, mis viib jutu metafüüsilisse plaani. Iga kord, kui üks naine/objekt kaob, kandub tegevus nö olematule territooriumile, kus Püha Kolmainsus (Trinity?) iseendaga aru peab.
13. korrus on teadupoolest midagi mitteeksisteeerivat. Paljudes hotellides pole nimetatud korrust inimeste ebausu tõttu.
Robert A. Heinleini romaani «The Unpleasant Profession of Jonathan Hoag» tegevus toimub kuskil New Yorgis, kus Hoag palkab eradetektiivi uurima, mis juhtub temaga siis, kui ta siseneb oma töökoha 13. korrusele. Hoagil endal pole sellest aimugi, mis temaga toimub. Eradetektiiv Randall järgnebki talle, kuid 12. ja 14. korruse vahel Hoag lihtsalt kaob. Samal päeval ilmub Randalli teisik magamistoa peeglisse ja kutsub tolle endaga kaasa. Läbi peegli astudes satub ta komitee ette. Komitee esimees teatab talle, et ta viibib 13. korrusel, kuhu teda hakatakse aeg-ajalt küsitlustele kutsuma. Loo lahendusena saab lõpuks Hoag aru oma identiteedist ja ta räägib ära kogu loo...
Ühesõnaga võite ise edasi lugeda, kuna järgnev ei puutu enam asjasse.
Seda kirjeldatud (mitteeksisteerivat) 13. korrust võiks tinglikult nimetada Eimiskiks -- katkestuseks, tühjuseks, lüngaks, ilmaolekuks, auguks jne. Ühesõnaga millekski sealpoolseks, kus subjektil pole võimalust end identifitseerida (mälulünk ja/või objekti puudumine). See on nagu mõra -- auk reaalsuses. Trinity juttudes tähistab seda Eimiskit (või 13. korrust) veel Teine Teadvus.
Sellesse samasse «auku» langeb «Mina ja Teise» («Mardus» 4/2000) tegelane Saddor, avastades end ühel hetkel teiselpool paberit. Kuigi konkreetne lugu on üsna viletsalt teostatud, jääb teksti idee «võtme» positsioonile.
Sama juhtub ka «Meeleparandaja» tegelasega.
Kokkusulatatud maailmad
Natuke müütilise maiguga tegelase Saddor Romero kirjutatud «Teise Manifest» äratab Madeleine'is võime teiste mõtteid lugeda ja peategelasele (Trinity'le) meenub, et kunagi lasi ta kellelgi unes näha, et too kirjutas selle raamatu. Autor muudab «Unenägude jumalas» oma kaks eelnevat lugu iseenda unenäoks, mis lõpuks «Glorie...» jutus omamoodi põimuvad.
Sellega on tegevuspaikade territoorium asetunud une ja reaalsuse piirile. Kummast reaalsusest on üks või teine tegelane pärit, sellest on viimaks üsna raske aru saada. Aga kui lugeda igat juttu eraldiseisvana, ilma et moodustuks ühtne maailm, siis taolist probleemi ei teki.
Frazeri väitel ei tee metsarahvad mingit vahet ärkveloleku ja une vahel. Nende arvates on unenäod ärkveloleku episoodid. Ent Trinity juttude tegelased on paisatud kuhugi vahepealsele territooriumile ja on alati enesega puntras, saamata aru, kust algab üks episood ja lõpeb teine. Autor püüdleb selle poole, et sulatada need kaks seisundit üheks ja samaks, kus unenägu ongi reaalsus ja reaalsus unenägu -- ainuvõimalik kohtumispaik:
«Olime seal nagu kaks juhuslikult kohtunud unenägu. Võibolla ei olnudki me kunagi kohtunud! Elasime üks ühes ja teine teises linnas. Mina olin abielus hoopis kellegi teisega ja tema samuti. Kohtumispaigaks unenägu!»
[«Unenägude jumal»]
«Kas me kohtume veel kunagi?»
«Ma ei tea, võibolla unenäos!»
«Kas siinsamas?»
«Jah, siinsamas.»
«Unenägudeni siis, kallis!»
[«Kroaanlased»]
«Kroaanlaste» puhul on selgelt kasutatud tuntud Zhuang Zi paradoksi, kes nägi unes, et on liblikas ja pärast ärkamist esitas endale küsimuse: kuidas ma tean, et ma praegu ei ole liblikas, kes näeb unes, et on Zhuang Zi?
Aga ole liblikas! kõlab see paradoks uuesti läbi «Kroaanlaste».
Palju tsiteeritud Shakespeare väidab, et me oleme tehtud sellest samast ainest, millest unenäod (läbiva motona ka «Unenägude jumalas»). Miks ei võikski olla nii, et me oleme mõlemad! Ka unenägu on reaalsus -- olematu korruse reaalsus, mis on siiski olemas! Episood? Ärkveloleku episood.
«Glorie igaveses kohalolekus» tungib see «episood» Beumleri ellu nii võimsalt, et lõpuks ei ole enam võimalik vahet teha, kus algab üks reaalsus ja lõpeb teine. Ühelt poolt on Beumler üsna ebameeldiva isiksusega teadlane, kes on leiutanud veidra aparaadi, mis suudab inimese Teist Teadvust aktiveerida ja muuta fantaasiad reaalseks. Teisalt on ta vilets abikaasa, kes andis mingil põhjusel oma naise mõneks ajaks sõbrale «kasutada». Ja ühel õhtul saabub naine tagasi.
Ent see, kes tagasi saabub, ei olegi enam see naine, vaid midagi enamat. Episood? Glorie on midagi, mis mõjub destruktiivselt turvalisele reaalsusele. Ta on kui «auk reaalsuses», kellel on omad seadused või õigemini ei ole neid. Ta väärtushinnangud asetsevad kuskil teiselpool head ja kurja. Glorie on kui jumal -- unenägude jumal, kes teostab oma fantaasiaid piire seadmata.
Iha objekti liikumine
Hetkel, kui Beumler ja Glorie lülitavad sisse Teise Teadvuse muunduri, kandub tegevus taas kuhugi ebamäärasesse Eimiskisse (unenäkku). Pikk suguakti kirjeldus toob sisse uue olulise märksõna: IHA. See viitab juba selgelt Freudi ja Lacani kontseptsioonidele:
Igasugune uni projitseerub valgele ekraanile, mida pole reeglina näha (kui seda mitte just kujutleda). Tühi unenäo-ekraan on seostatav magamisIHAga, mille prototüübiks on hästitoidetud imiku uinak. Tühi ekraan samastub ema rinnaga. Kõik muu (temaatika), mis ekraanile tekib, on tekitatud teiste ihade poolt. See häirib magamist ja vormib unenäo. Fantaasia on omamoodi stsenaarium, mis realiseerib subjekti iha. Fantaasia õpetab/teostab ihalemist ehk otsib sobiva objekti.
Hirm tekib Lacani järgi siis, kui ollakse (iha) objektile liiga lähedal. Hirmu tekitab iha kadumine.
Beumler tundis kohutavat õudu just pärast seda, kui oli oma esimese rahulduse kätte saanud. Iha oli kadunud! Fantaasia jaoks polnud enam ruumi, kui objekt oli kätte saadud. Beumler soovis isegi, et ta füüsis alt veaks, kuid Glorie varikujusid tekkis üha juurde ja Beumler ei näinud muud, kui sadade naiste õnnelikult naeratavaid nägusid, kellest alati üks tema peal üles-alla hüpeldes tantsis ning lõpuks ka oma hirmuäratavatest silmadest kurdistava karje kuuldavale tõi.
Üsna ühemõtteliselt on vahele põimitud ka freudistlik kastratsioonihirm: Beumler vaatas naist õudusega ja mõtles, äkki on tal allpool veel üks paar hambaid...
Seejärel mattub Beumleri mõistus ebamäärasesse pimedusse. Ja kui ta oma silmad avab, avastab ta end tühjalt rannalt:
«Mere ja taeva piiril loojusid kaks punakat päikeseketast -- üks ühele poole, teine teisele...»
Sarnaselt on kirjeldatud «Kroaanlastes» planeet Kroaani, kus üks päike tõuseb hommikuti ühelt poolt ja teine teiselt poolt. Ja nad loojuvad ka niimoodi.
Ma ei vaevugi seda nimetama märkimisväärseks kokkusattumuseks. Seda see pole. Miks see oluline on? Ausõna, pole aimugi. Hiljem mainitakse möödaminnes, et on olemas mingisugune kroanismi- nimeline religioosne liikumine, mis näis olevat kristluse välja tõrjunud. Kroaan mängib mingit uut paradiisliku rolli, kuid millist täpsemalt, teab ehk ainult autor ise.
Oluline on hoopis see, et just selles kohas tabab Beumlerit lacanlik äratundmine:
(«Glorie, sinu) iha on see, mis meis ihaleb! Me armastame lakkamatult ja südamepõhjast Armastust!»
Lacani järgi taotleb IHA kestvust/püsivust, mitte rahuldatuse saamist. Iha objektiks on iha ise. Nirvaana- ja naudinguprintsiip on opositsioonis.
Taolisena pole armastus tõesti midagi muud kui kannatus -- iha ihalemine ehk lõputu protsess, kus midagi ei saavutata. Subjekti suhe oma iha objektiga on midagi säärast nagu Achilleuse ja kilpkonna lugu. Seda ei saa iial kinni püüda (nagu Glorie kummitav nägu möödakäijate varjus, mis vaatamisel alati silma alt minema lipsab).
Trinity intentsioonis asetatakse Glorie Armastuse tähistajaks. Maa-aluse kabeli altarimaalil on kujutatud Glorie't ja selle kohal jookseb tekst: Jumal on Armastus. (Suure tähega kirjutatud «Armastuse» võib vabalt asendada sõnadega «Glorie» või «Jumal». Tähenduslikkus muutub sellevõrra ainult sügavamaks.)
Sarnane sublimatsioon toimub ka «Unenägude jumalas». Armastus kandub ühelt objektilt teisele, et iha võiks säilida. Armastatakse armastuse tunnet ehk iha objektiks on iha ise. Ja kui see kõik ühel momendil kokku variseb, tabab peategelast läbi eksistentsiaalse kriisi äratundmine (tõde?):
«Ma tegin kõike vaid armastusest /.../ Armastus on painaja, kas te ei teadnudki seda? Elu on unenägu ja armastus on painaja!»
Fantaasia kui kõige alus
Tekstidest käib läbi veel üks oluline märksõna -- ETTEKUJUTUS või FANTAASIA (sünonüümidena), mis haakub ühtlasi ka ihalemise motiividega.
«Meeleparandajas» leiab härra Gordon teistkordsel vaatamisel salapärasest valgest kotist muutunud kirjaga paberi, mis on ilmunud sinna justkui Eikuskilt (tühjusest, reaalse «august»). Ta loeb sealt:
«Ettekujutusele antakse eriline tähendus ka siis, kui ollakse end juba haiglases mõtteteatris kaotanud. Sellele omistatakse agooniline õudus, mis ehk polegi muud, kui «Jumalatu müstika» -- sinu enese universum...»
Härra Gordon, pisike varganägu, ihales võõrast kotti. Hetkel, mil ta selle kätte sai ja sinna sisse vaatas ning avastas selle üsna «tühja» olevat, tabas teda «agooniline õudus». Objekt oli käes (ihalemise protsess lõppes) ja fantaasial polnud enam pidepunkti, millelt oleks saanud ihalemist jätkata. Kotist vaatas talle vastu tegelikkus ehk tõde (formuleerituna kirjapaberil). Gordon heitis pilgu justkui enesesse, mis oli nähtavasti sama tühi/auk(maatiline) nagu kottki ehk kus ei olnud midagi ihaldatavat. Isegi mitte jumalat.
Kõikjal saavutatakse ihaldatav objekt seal, kus reaalsus paindub tühjuseks -- olematuks dimensiooniks. Seal, kus reaalsusse tungib midagi võõrast. Ja see «võõras» ei röövi subjektilt mitte ainult objekte, mida ihaldada, vaid ka subjekti enesepildi.
«Meeleparandajas» on selleks valge kott, «Glorie's...» saavutatakse objekt tehisunenäos, mis pole muud kui moondunud reaalsus (olematu korrus). «Unenägude jumalas» käib peategelane vahepeal «ära» (kodus?) ja iga kord just siis, kui ihaldatav objekt (või teine, kelle kaudu enesepilt re-projitseeritakse) silmapiirilt kaob.
Lacani järgi teostab fantaasia ihalust. Fantaasia loob kättesaamatuid kujutluspilte ja suurem osa elust polegi seeläbi midagi enamat kui lõputu ihalemine (suurem maja, parem auto, ilusam naine jne.). Fantaasia rolliks on subjekti ihale koordinaatide andmine. Lõpeta ihalemine ja su elu muutub tühjaks -- reaalseks! («Unenägude jumalas» kajastuv Kolmainu (Trinity seostab mänglevalt autorinime jutustuse esoteerilise tasandiga) Üks-Kõiksuse filosoofia püüab nähtavasti kirjeldada tõelist reaalsust, kus puudub igasugune IHA millegi järele. Siiski, hiljem see iha tekib. Ihaletakse impulsse ja kogemust ehk teisisõnu -- ihalust.)
KOGEMUS näib olevat veel üks oluline märksõna. «Glorie's...» on just kogemus see, (pange tähele, seal on see välja toodud kaldkirjas!) mida Glorie taga ajab. Ka «Unenägude jumalas» ihaldab peategelane (Trinity = Kolmainsus) kogemust. Ühesõnaga Glorie't näidatakse varjatult Jumalana, kuid jutustuse lõpus juba Demiurgina, kus jääb lõpuni küsitavaks, kas Jumal/Glorie on jumal või deemon?
Fantaasia ja ihaluse motiiv on eriti tugevalt välja toodud just «Unenägude jumalas». Hoopis teises valguses kajastub see katoliku preestri loos. Härra Michin hakkab korraga söögilaua taga Madeleine'i himustama. M. aitab omakorda preestri fantaasiat toita, muutes oma käitumise eriti seksuaalseks. Minategelane peab samal ajal loengut sellest, kuidas iha inimest hukutab.
Viimse piirini viidud preester püüab läbi kahetsuse saavutada lepitatuse nullseisundit, keelates endale igasuguse naudingut pakkuva kujutluspildi, kuid see muudab ta elu pigem hullemaks. Sealt edasi võis preestrile naudingut pakkuda ainult südametunnistuse etteheidetest koosnev masohhismi suletud ring.
Jumalaks olemise tahe
«Glorie...» jutus saab fantaasiast kõikvõimsuse sümbol. Nii kaua, kui jätkub fantaasiat, niikaua libiseb ihaldatav objekt käest ja elu võib täisvõimsusel jätkuda. Kuid siin on rõhk juba ihade teostamises, mitte ainult ihaluses endas. Beumler suunab oma leiutisega alateadvusse surutud soovid ja ihad tehisunenägudesse, otsides seeläbi omamoodi teraapiat inimeseks olemisele.
Ent Glorie on juba kõike seda, mida Beumler luua püüdis. Ainult selle vahega, et Glorie ei olnud seda tehisunenägudes, vaid ka päris reaalsuses. Nietzcshe üliinimese prototüübina kujutleb Glorie ennast isegi taaskehastunud (nais)Jeesuseks. Kuid päris lõpus pakub ta Beumlerile kuradi kombel tervet maailma, mispeale too ei kostagi enam, et «sa oled puhas Kurjus! Pakend on vaid uhke.»
Kontekstist eraldi ei seisa ka autori kõige varasem jutt «Soovide Loss» («Mardus» 2/1999). Soovimine iseenesest on ihalus, kuid Soovide Loss sümbolina on juba IHA kõikide ihalduste järele. Loss tähistab taas seda maagilist «auku» reaalsuses.
Kui tüdruk ja peategelane Lossist väljuvad, avastab Cyril nagu oleks maailm muutunud. Inimesed on kadunud ja kõik näib palju kaunimana. Tema soov oli täitunud! Ent Cyrili soov ei olnud lihtsalt pisut maailma muuta, ta tahtis seda uuesti luua -- oma näo järele ehk olla kui jumal! Kuid millegipärast kukub tema jumalikku sfääri tungimine haledalt läbi ja järgmisel hetkel leiab ta enese tüdruku poolt orjastatuna.
«Unenägude jumalas» kehastab Madeleine seda valitsemistahet. Ka tema on sunnitud lõpuks leppima üsna ebameeldiva positsiooniga -- inimeseks olemisega.
Iseäralik mütoloogia
Üsnagi huvitav tegelane «Glorie...» loos on pastorihärra Cooper Field. Loo alguses on ta tundmatu halli kaabuga vanamees, kelle kuuevarrukat Glorie kohendas ja kelle käeotsas kõlkus hiljem valge vanaldase väljanägemisega kott. «Meeleparandajas» figureeris samuti üks halli kaabuga mees. Juhus? Vaevalt. Vanameest nimetati kord preestriks, kord Cooperiks, aga ühel hetkel, kui ilmus Glorie, nimetas naine teda Copperfieldiks.
Algul arvasin, et kirjaviga. Aga pärast kõike eelnevat, ei usu ma enam kunagi kirjavigadesse! Mulle meenus, et ühes teises loos oli samuti juttu Copperfieldist, mis tõsi küll pole Trinity kirjutatud. Ent üha enam süveneb minus nüüd kahtlus, et need kaks autorit on üks ja see sama. Temaatika ja stiil on üsna sarnane! Lisaks mainitud morfiin... Ja Trinity unenägude jumal Morpheus... Pluss läbiv kristlik apokalüpsis. Pole võimalik eksida! (Kui eksin, andke mulle andeks.)
Mis «Glorie...» teoloogilistesse spekulatsioonidesse puutub, siis oli see hämmatavalt usutav. Vaevalt on see laest võetud. Kui jamaikalased peavad Jeesust neegriks, siis arvatavasti peavad feministid teda naiseks. Kuid inglid laulsid pigem «Gloria in excelsis Deo (Au olgu Jumalale kõrges)», kui et «Glorie- Glorie». Aga spekulatsiooni huvides võisid nad muidugi ka vastsündinut nimepidi tervitada. (Kiriklik tsensuur, ehhee!)
Kogu selle «jumalatu müstika» raskemini tõlgendatavaks elemendiks jääb Teise Teadvuse mütoloogia. Esimest korda on Teisest juttu «Mina ja Teises», kus vahest kõige arusaadavamaks muudaks jutu lacanlik seisukoht: «Mitteteadvus on Teise kõne». Ei hakka siin süvenema kõikidesse psüühilistesse süsteemidesse. Ütlen ainult, et see mitteteadvus (või alateadvus) on Lacani järgi see sama lünk, auk või katkestus mõtlemises ja kõnes.
«Unenägude jumalas» väljendatakse seda «katkestust» kaldkirjas tekstiga, milles mõtlemine kandub teise reaalsusse. Loo lõpus tunnistab peategelane, et kui ma olen pinges, tabab mind mingi kummaline katkestus. Veider tühjus ja auk -- mälu lünk. Selle tobeda psühhoosi pärast ei suuda ma meenutada, mis vahepeal juhtus.
Selles loos kukub tegelane mõnikord reaalsusest välja, «auku» mis võiks olla lacanlikult mitteteadvus või siis Teine Teadvus. Aga kui «Unenägude jumalas» ja «Kroaanlastes» räägitakse Teisest Teadvusest, siis nende järgi ei ole paraku võimalik lacanlikke laiendusi ära tunda. Mõlemas loos räägitakse Teisest Teadvusest kui mingist kõrgemast instantsist, mis hoiab inimesi oma illusioonide küljes vangis. Siin lõhnab see rohkem gnostitsistlike variatsioonide järele.
«Glorie...» loos on Teine Teadvus selgelt mitteteadvus/alateadvus, kust kangutatakse välja salajased ihad. Seega puudub siin arusaadav järjepidevus. Võibolla selles on teatavat loogikat, kuid mina seda igatahes ei leia.
Kokkuvõtteks
Kokkuvõtteks peab tunnistama, et ega siin ei õnnestugi suurt midagi kokku võtta, kuna pole veel midagi lahtigi räägitud. Üritasin lihtsalt autori juttudest ära tunda seda, mis minu jaoks ära tuntav oli ja tabada tabamatut.
Tunnistan ausalt, Trinity on ja jääb mulle sümpaatseks autoriks. Eelkõige seetõttu, et igas tema loos pesitseb paar «tabamatut» mõtet ja paarkümmend «tabamatut» seost, mis avanevad ainult «õige võtmega». Mul on mõned võtmed...
Teine meeldiv moment seisneb selles, et autor ei kirjuta suvalisi tondijutte, vaid põimib juttudesse eksootilisi ja moodsaid ideid, mis veavad alati välja ühte ja samasse kohta -- maailma, kus unenägu ja reaalsus sulavad kokku. Ja selle maailma jumalaks on TRINITY.