Oli veider midagi sellist lihtsalt kilekotis kanda. Kuid midagi muud kaasas ka ei olnud. Õnneks oli neid kotte kaks ja sisu ei paistnud läbi topeltkile välja.
Ikkagi oli Albertil õnne. Mitte niipalju sellepärast, et keegi võinuks koti sisu nähes ära mõistatada, mis tal ees seisab, kui pigem sellepärast, et aegajalt tundus kott end liigutavat. See oli muidugi meelepete. Teda oli lihtsalt hirmutanud hämar tuba, kus talle kandam kätte anti ning keelati sellesse enne kojujõudmist vaadata, eriti raske ja veider lõhn selles toas. Vaevalt koridori jõudnud, ta muidugi vaatas, kuid see ei teinud asja paremaks. Ka seal oli hämar, ehkki haises tuttavlikult kassikuse järele.
Pärast kõike seda hämarust ja hirmu tundus isegi päike, mis Albertile tänavale jõudes näkku virutas, kuidagi kahtlane. Uks kukkus tema selja taga kinni ja Albert hakkas kodu poole minema.
Kott näis kogu aeg liigutavat ja poolel teel jäi Albert seisma, kogus ennast pisut ning võttis siis koti sülle, ise võpatades. Ei, seal ei liikunud miski, ei saanudki liikuda. Tuttavaid ei paistnud, kuid nad võisid ilmuda, Albert pistis jooksu.
Ta jõudis hingeldades koduukse taha, rabistas võtmetega -- ka siin oli koridor peaaegu pime, sai luku lahti, tormas sisse, komistas millegi taha ja lendas kotti pillates käpuli. Kott veeres edasi ning raamat ja küünal libisesid sealt välja. Muu jäi paigale.
Albert ajas end püsti ja vahtis kotti tükk aega. Aeglaselt vajus see kokku ning näitas täiesti selgelt, mis seal sees oli. Täiesti vaikses toas tundus kilekrudin üsna jubedana.
Peaks midagi ütlema, mõtles Albert, muidu jäängi siia jõllitama. Kuid midagi sobilikku ei tulnud pähe. Ega ei pidanudki sobilik olema, ükskõik mida, peaasi, et sellest vahtimise lummusest kuidagi vabaneda. Aga midagi ei tulnud pähe. Lõpuks Albert ohkas.
Sellestki oli abi. Ta sai jälle liigutada ning ukse kinni panna. Luku klõpsatus kõlas meeldivalt kodusena, ehkki sisimas teadis Albert, et nüüd on ta selle kupatusega omavahel ja keegi ei saa enam aidata.
Ta pani võtme taskusse, võttis saapad jalast ning astus edasi. Asi polnud enam kohutav. Ta korjas raamatu ja küünla üles ning pani lauale, siis võttis kilekoti. See oli korralikult sassis ja läks pisut aega, enne kui ta pealuu kätte sai ja teiste asjade juurde pani.
Ta nuusutas oma käsi, pealuu ei olnud neile mingit haisu külge andnud. Siiski ei oleks ta julgenud praegu küüsi närida. Albert läks ja pesi hoolega käsi. See oli küll lihtsalt üks väga suur luu, ent ometi. Selles oli kunagi midagi olnud, silmad, ajud, mõtted. Pealuu ei olnud mõeldud kättevõtmiseks.
Albert vaatas kella, oli veel kohutavalt vara. Alles seitse. Väljas oli veel täiesti valge. Tuli oodata.
Albert otsustas lugeda. Riiuli ees raamatut valides tundus talle äkki, et keegi teda vaatab. Ta tardus, käsi riiulis. Kedagi ei olnud ja see oligi kõige hullem. Ainuke vaataja võis olla seesama õnnetu kolp seal laual. Kui palju muidugi tema või selle puhul vaatamisest sai rääkida. Ainuke asi, mida pealuud kindlasti teevad, on irvitamine.
Albert haaras raamatu ja pöördus järsult ringi. Pealuu oli tema poole kuklaga.
«Kurat!» ütles Albert ja sülitas.
Samas ta kohkus. Kunagi lapsena oli ta kuulnud ühte sõpra rääkimas, et kurat, pehmete villaste taldadega koletis, tuleb kohe, kui teda nimetada. Tõsi, sellele lisandus tingimus, et pidi olema öö ja kell üle kaheteistkümne.
See oli jama. Aga keegi ei näinud teda praegu ja kui ta enne keskööd omaenese lollist hirmust segaseks läheb, jääb kõik tegemata ja nägemata. Albert haaras toolilt vaiba ja viskas selle kolbale peale.
Ta istus ja püüdis lugeda. See ei tahtnud õnnestuda, ta ei pannud isegi tähele, mis raamat tal peos on. Meeleheitlikult keskendudes taipas ta, et tegu on füüsikaõpikuga. Albert ei saanud aru, kuidas võisid selles lektüüris esineda sõnad üleloomulik, neljas mõõde, vaimude maailm. Ometi sattusid just need talle silma alla.
Nii ei saanud enam. Albert viskas raamatu käest ja tõusis püsti. Kell oli alles kaheksa. Siin olla ei olnud nii kaua võimalik. Ta riietus tõtakalt ja läks välja. Ainult hulkuma.
Kui Albert tagasi jõudis, oli juba päris pime. Ta avas ettevaatlikult ukse ning virutas kohe pimesi lüliti pihta. Tuba lõi valgeks. Albert pani kergendustundega tähele, et midagi polnud vahepeal kõndima läinud. Ta riietus lahti ning vaatas kella. Üle kolme tunni hulgutud, lihtsalt niisama, sisutult ja nüüd päris väsinud.
Oli ka aeg juba. Albert kustutas tule. Veel enne, kui silmad pimedusega harjusid ja ta aknast paistvast kuuvalguses midagi nägema hakkas, mõistis ta, et ei julge. Hirm oli tagasi tulnud, seesama pärastlõunane hirm, millest pikk väsitav lonkimine näis vabastavat. Ta nägi ühe selgemalt lauda ja esemeid sellel, teadis, et aeg jookseb ning varsti peaks alustama, ega julgenud seda teha. Riidega kaetuna näis pealuu veel jubedam kui paljalt. Küünla materjal äratas üha enam kahtlusi. Raamat tundus kätte võtmatagi lige ja salvav. Albert tundis pööritust.
Tegelikult oli ju veel aega, tervelt viis minutit, ja kuskil polnud öeldud, et enne seda midagi tavapärast teha ei tohiks, näiteks raadiot kuulata. Albert vajutas nupule ja keeras hääle vaiksemaks.
«Keegi tuleb trepist alla,» öeldi raadiost erakordselt pahaendelise häälega. Ta virutas raadio kinni ja lõdises. Aega jäi veel vähem. Albert tundis, et ta eriti enam ei tahagi, tegelikult peaks siit minema jooksma, sest kogu seda kupatust minema visata ei julge, pealegi polnud see tema oma. Kuid oli juba hilja ning ta oli ise süüdi, keegi polnud käskinud.
Siis vajus tema üle rahu. Niikuinii ei saanud enam midagi teha. Ja aega enam ei olnudki.
Albert keeras pealuu näoga enda poole, ise tundmata, et ta midagi katsub, süütas küünla ja sulatas selle kolbale lagipähe. Tuba täitus kohe samasuguse lõhnaga, mis teda pärastlõunal hirmutanud oli. Ta võttis raamatu ning, püüdes mitte vaadata pealuu silmakoobastesse, hakkas lugema. Kirjamärgid olid talle tundmatud, kuid niikuinii teadis ta loitse peast.
Kusagil eemal hakkas tornikell keskööd lööma. Iga löögiga tundis Albert, kuidas temast kaob vahepeal tekkinud kummaline saatusega leppinud ja päästmatuse tundega rahu ning kusagilt voolab kohale hirm. Siiski jätkas ta vapralt lugemist kuni üheteistkümnenda löögini, selle kõmades ja teades, et kohe on kaksteist ja algab, ta enam ei suutnud. Hirm voolas mööda põrandat, libe ja ilane, puges talle kingadesse, märgas sokid ning hakkas mööda sääri ülespoole voolama, külmalt ja peatumatult. Ta ei julgenud alla vaadata, ammugi ennast üldse liigutada, teadis, et võiks seda veel iga hetk teha, tõsta käe, visata raamat minema, paisata laud ümber, ent see ei aitaks niikuinii ja ei julge, ei julge enam kartagi, võis veel ainult oodata, mis tuleb.
See tuli. Albert nägi äkki läbi raamatu, mida ta ikka veel käes hoidis, maad mööda roomamas mingit ilget elukat. Ta pillas raamatu ja see kadus läbi põranda, seinale ilmusid kellegi hiigelsuured silmad, mis kubisesid silmateradest, siis oli neid ainult kaks ja need piidlesid Albertit. Silmad kadusid ja sein süttis põlema kirjeldamatut värvi leegiga, kustus, süttis uuesti, paiskas endast helekollaseid olevusi, kes kõik tormasid Alberti poole ja liibusid tema kehale, puredes ja lakkudes seda vaheldumisi. Albert tundis metsikut valu üle kere, kuid see oli poisike, võrreldes teda vallanud õudusega. Ta tahtis karjuda, midagi teha, kuid ei saanud ennast liigutada, pealegi ei teadnud ta, kuidas risti ette lüüakse. Ta tundis oma kuklal kellegi hingust ja seda, kuidas miski, suure ja karvase sõrme taoline tema kõrva käigu uuristab ja sealtkaudu ajusse tungib. Siis jõudis see kohale, täpselt poolkerade vahele, tundis Albert ja liigutas end, tehes põrgulikku valu.
Albert kukkus kokku. Midagi tulise laraka taolist kleepus talle kõhule, põletas riided läbi ja hakkas kõhtu teed uuristama. Tardumus kadus, Albertile tuli elu sisse ja ta hakkas meeletult visklema, püüdes endalt tuld rebida ja teades, et see ei õnnestu. Issand Jumal, röökis ta, suutmata huuli liigutada. Issand Jumal, mis saab, mis ma tegin, kesse rääkis. Põletus kadus ootamatult ning Albert jäi kahekesi helekollaselt hõõguma hakanud irvitava pealuuga.
Vananenud, aga tõhus, ütles pealuu Alberti ajudesse. Nagu ise näed, tarvitseb vaid tahta ja ma olen kohal, hüütagu mind kuidas tahes, ma olen kohe olemas, kui keegi mind näha tahab ja te olete naljakad, saab veel keerukamalt, saab ka palju lihtsamalt. Albert tõmbus põrandal kägarasse ja soovis end surnuks. Ei huvitagi, küsis keegi tema ajudes, vaata ometi, Albert puges sügavalt endasse ja katsus uskuda, et ta näeb und, see ei ole tõsi, ta ainult kujutab seda ette või näeb und, ainult kujutab ette või näeb und.
Kombitsad, karedad ja libedad ühteaegu, haakusid Albertisse, harutasid ta lahti, vaata, kästi ajudes. Albert pigistas silmad kinni, tal hõõruti laud eest ja tahes-tahtmata pidi ta nägema hiiglaslikku välja, milleks tema tuba, veel hommikul nii mõnusake, oli muutunud, laibahunnikuid, väikesi vastikuid elukaid neid järamas ja omavahel silmade pärast kisklemas. Hiigelsuur tõrvik põles keset välja ning tuul, mis kiduraid ja halle puid endaga viis, ei suutnud seda kustutada. Ta kuulis häält, mitte enam oma ajudes, vaid kõrvadega, üle välja kohisemas ja lausumas samu sõnu, mida ta ise kunagi tuhandete aastate eest, noore, naiivse ja õnneliku satanistihakatisena oli lausunud. Ja kell lõi, mitte see kell, üks teine, hiigelsuur või väga pisike, kuid meeletult sünge ja halastamatu. Teine maailm, tundis Albert, pea lõhkeb ja variseb. Nüüd nägi ta ka seda kedagi, pidevalt oma olekut vahetavat ja vahetpidamata pomisevat, saatanat, kuradit, kurat teab keda, kord koletist, siis iludust, puud, verd, roosi, keksimas keset välu ja kääksumas loitsu, mis -- niipalju Albert veel jagas -- hakkas kohe lõppema.
Loits lõppes, kell lõi viimast korda. Maailma, teise maailma, tungis midagi uut, veel jubedamat, ilgemat ja saatanlikumat kui üldse saab olla. Laibakuhjad ampsati ühe hoobiga, tuul pühkis vana tuule minema, õgivate elukate peale laskus midagi, mis nad lömastas. Albert vingerdas hullunult, hüüdis ema appi, katsus välja pääseda ning tormas ootamatult sülle täpselt samamoodi vingerdavale ja ema appi hüüdvale saatanale, kes oli äkki pisike, hatune, kammimata ja kartis oma kuradit väga.