Otsing

Sealtmaalt

Neid, kes surevad noorelt, armastab jumal. Etso surus otsaesise vastu vihmast märga kivi. Selle jahedus leevendas tuikamist meelekohtades, kuid ei summutanud hääli: «Etso, tule ujuma! Ma ei taha üksi minna! Tahan koos sinuga!» «Kuidas see ometi juhtus?! Nad olid ju kahekesi! Annike ei läinud poisist sammugi eemale...» Kõige valjemini kõlas Annikese isa vaikimine. Annike oli Etso parim sõber. Ainuke sõber. Nad mängisid koos, ehitasid onne ja parvetasid mõnikord salaja Hülgesaarele. Külas nendevanuseid ei olnud, nad olid kahekesi ja kuulusid üksteisele. Peaaegu nagu vend ja õde, aga nende vahel

Kõver mets

Keskusesse jõudmise ajaks olin ennast siiski natuke kogunud. Võtsin postkontorist kaugekõne ja mul vedas: sain teada, et Kroux on arhiivis, helistasin sinna ja seal oli (ilmselt ta tuttav) tädi lahkesti nõus teda toru otsa kutsuma; muide, hääle järgi otsustades oli sel tädil aastaid kakskümmend... «Kroux, kus on Vainamäe kabel?» Kümme sekundit kostis torust vaid traatide suminat, siis pahvatas ta: «Kust sa selle nime said?» Piilusin kohalikke tädikesi, kes olid kiviks tardunud ja jõllitasid mind ümmarguste silmadega. «Ma ei saa praegu seletada,» laususin hädiselt. «Oota.» Ootasin. «Võta kaart

Fusion

Moderne latin fusion polnud just päris see, mida mõelnud olin. Mitte et ma ainult Benny Goodmani ja Igavest Kuupaiste Serenaadi oleks tahtnud puhuda. Või lootusetult igavaks kulunud diksiländi, ei. Ma lihtsalt polnud nootidest nii kaugel olevat jämmi kunagi mänginud. Loomulikult ei panda jazzis kunagi kõike viimase noodini kirja, improvisatsioon võib tihti loole täiesti uue ilme anda; juba Suur Oscar ütles, et noodivihik on elusa jazzi surm. Ent vabalt mängida võib vanades lugudes ka, lendlemiseks leiab alati teema. Aga ega nad öelnud, millist saksimeest nad täpselt taga otsivad. «Drop Inni»

Nekromandi kombel

1. J ohannes seisis oma haua veerel ja püüdis teda ümbritsevast maailmast veidikenegi sotti saada. Mehele oli juba ammuilma selgeks tehtud, et tema kujutlusvõime on alla igasugust arvestust, kuid see ei tähendanud, et ta ei võiks vähemalt proovidagi. Mõtted olid imelikult hajevil, ei mitte hajevil, vastupidi, kuidagi veidralt kompaktsed. Lihtsalt see tunne oli nii imelik nagu oleks mõtted hajevil. Just, niiviisi kompaktselt, polnud ta juba tükk aega mõelnud. See oli ebameeldivalt ahistav tunne. Johannes uuris ümbrust. Ümberringi vihises tuul, valitses pimedus ja kohisesid haudade vahel puud

Nõnda sügava mere ääres

Järg juttudele «Nõnda madala taeva all» ja «Kurja teenritest». Tolle maja, mis asus mere kaldal, ostutehing jõudis lõpule talvel. Väljas oli lumetu, tuuline Inglismaa talveilm. Kui ma aknalt pilgu pöörasin, olid maja pärija esindajal paberid koos ja temagi ajas end püsti. Paberite sisu oli loomulikult mulle juba tuttav; võtsin koopiad notari käest neile pilku heitmata. Peagi lahkusin, mapp kaenlas, kontorihoonest. Ma ei hakka ometi kirjeldama vahepealseid päevi ega autosõitu läbi maastiku, mis üha trööstitumaks muutus. Lihtsalt: nii nädala pärast seisin ma kahekorruselise maja ees, kuulates

Hauakivi

Täiskuu eredas valguses seisis valges kleidis naine. Tema juuksed lainetasid maheda tuule käes, mis lõhnas suve järele. Ere valgus muutis õhu häguseks, täites selle mitmete varjudega ja Nicalea ei näinud naise nägu. Hoiatavalt tõstis naine käe ning väga kaugelt jõudsid Nicaleani sõnad, mis palusid tal end hoida. Nicalea raputas endalt une. Ta lebas äsjaabiellununa isand Asgerni kõrval suures voodis, mille naine oli kaasavaraks saanud. Ettevaatlikult libistas Nicalea end voodist välja ja astus paljajalu magamistoa akna juurde. Taevas oli pilves ning õhk väljas näis paigal seisvat. Kuid elu ei

Mai 2002

Eesti ulmefännile ei vaja «Algernon» ilmselt tutvustamist, siia esmakordselt sattunule või ulmekaugele huvilisele selgituseks, et novembris 1998 ilmumist alustanud võrguajakiri avaldab eesti autorite loomingut, maailma ulmekirjanduse paremikku kuuluvate juttude tõlkeid, mitmesuguseid artikleid ning kõikvõimalikke ulmega seonduvaid uudiseid. Lisaks on kõigil ajakirja lugejail võimalus kirjaveerus ükskõik millisel ulmega seonduval teemal sõna võtta, teistele kirjutajatele vastu vaielda või siis lihtsalt «Algernoni» kohta oma arvamust avaldada.

Prints valgel hobusel

Tänud Kiisukesele & M.Kassile Kaks korda nädalas käin väljas, sest siis vurab tänavale piimamees Harri. Hommikul kell kaheksa, piimapurk käes, ootame naabrimemmedega tänavanurgal ja räägime. Ega väga palju uut ja huvitavat polegi arutada; on ikka need vanad igipõlised jutud, mis televiisorit vaadates ja raadiot kuulates tekivad. Räägime intrigeerivatest poliitikameestest, redus olnud metsavendadest, terrorirünnakutest ja muudest sarnastest katastroofidest. Mida muud on teha varahommikust piima oodates? Oskaks ilusa häälega laulda, siis laulaks. Aga vanast peast ununevad laulusõnad, jäävad vaid

Mälestus

Kolonisatsiooni teises etapis jõudis inimkond Locustale. See oli kuiva kliimaga Maa-tüüpi planeet, mida asustas karjakasvatajate ja maaharijate rass. Pärast Locusta hõivamist jäi inimkond paikseks. Pole ühtegi rahuldavat selgitust juhtunule, kuid fakt on see, et kolonisatsioon lõppes ootamatult ja inimkond loobus kosmose edasisest alistamisest. Mis täpselt Locustal juhtus, jääb arvatavasti igavesti saladuseks, nagu ka see, mis sai rassist, keda inimkond Locustal kohtas. Me ei tea, millised nad olid ja kuhu kadusid. Nad lihtsalt kadusid ja neist ei jäänud vähimatki märki. Isegi mitte mälestust

Heietus, mida ma ei suutnud pealkirjastada

Kirjutan seda heietust, kuna teisiti ma ei saa. Loodetavasti see veidigi rehabiliteerib mind. Heietusele tüüpiliselt ei kavatse ma vaid ühele teemale keskenduda, vaid põikan siia-sinna, räägin paaril-kolmel eri teemal ja erineva põhjalikkusega. Vot. Populaarsed on võrdlused teemal jalgpall ja seks jne. Lollakad võrdlused iseenesest. Aga ma teen nüüd ühe samasuguse. Hakkan nimelt võrdlema Tolkieni «Sõrmuste Isandat» ja George Lucase «Tähesõdu». Kuna ma Tolkieni raamatuid suurt lugenud pole, siis on ilmselt selge, et ma võrdlengi neid eelkõige filmifenomenidena. Või üldse popkultuuriliste