«Armastab, ei armasta... armastab, ei armasta.» Karikakra õielehti lendas kui lund kruusateele. «Armastab, ei armasta...» jätkas väike plikatirts loendamist. «Oi! Armastabki!» rõõmustas tüdruk.
Hüpanud karikakra pesa kõrvalt püsti, hakkas tüdruk end keerutama. Punatäpiline kleit keerles aina kiiremini ja kiiremini, kuni viimaks tundus, et tegemist oli hoopistükis roosa rannapalliga. Viimaks tüdruk lõpetas tiirlemise ja jäi tuikudes ühele kohale seisma.
«Peep armastab mind,» lausus ta rõõmsalt ning hakkas hüpeldes kodu poole astuma, mis sest et veidi tuikudes ning kursilt kõrvale kaldudes.
Siis jäi kõik vaikseks. Eemal seisev mets enam ei kohisenud, vaid üksikud puud kõikusid õrna tuule käes. Aasal sirutuvad lilled olid suunanud oma õienupud päikse poole, mis oli juba taevatippu jõudnud. Tüdruku käe all langenud õielehed nutsid teepervel ja ootasid üht iilipuhangut, mis võiks nad kuhugi mujale puhuda.
Eemalt metsatuka tagant kerkis tolmupilv, mis lähenedes aina pikenes. Pilve eesotsas kündis väsimatu sinine auto, mille esituled rõõmsalt naeratasid kui neile mõni järjekordne kärbes juhtumisi otsaette jäi. Tegemist oli lõbusasilmse Žiguliga, mis otsekui loodud tolmuste kruusateede kündmiseks.
Karikakra langenud õielehtede juures jäi auto seisma ning äkilise ukse avamisega hüppas autost välja umbes kümne aastane poiss. Saanud suures rabinas traksipüksid lahti, lasi ta üleliigsed vedelikud lähima karikakra pesa peale. Autosõit võis jätkuda.
«Oleksid saanud ju veel minutikese kannatada, siis oleks saan'd pissida nii palju kui süda soovib,» lausus kiilanev autojuht poisile.
«Jah paps, aga kunagi ei või teada.»
«Tead poja --» mees pani raske kämbla poisi õla peale ja jätkas elutargalt: «Elu ongi üks suur risk ja riskida tuleb. Usu mind!»
Tee, kuhu Žiguli sisse keeras, oli rohtu kasvanud. Tuli teha kõvasti hüppeid, et jõuda keset naadimerd ning näha kolme hiiglaslikku pärnapuud seismas. Kusagil seal taga oli kängus talumaja, mille kallal oli aeg kõvasti vaeva näinud.
Sinine Žiguli lõpetas põrisemise ning jäi keset rohelist merd seisma. Uksed avanesid ja välja astusid kaks mehist kuju. Suurem neist surus lapiku nokamütsi pähe ja pani käed puusa, vaadates valitsejalikult ümberringi.
«Kus võti on?» küsis poiss kukalt kratsides.
«Puukuuris, kuskil konksu otsas.»
Poiss sahistas läbi roheluse ning kadus ühe räämas puuhoone sisse, mille uks avanes alles peale jalaga togimist.
Veidi eemal, vaarikapõõsaste taga, pilgutasid kaks pruuni silma. Need olid piiluri silmad -- tüdruku silmad. Nähes, kuidas poiss tuleb puukuurist koos võtmega välja, muutusid silmad erksaks. Kuid kõrged rohututid katsid peatselt vaatevälja ja tüdruk pidi positsiooni vahetama. Vaarikapõõsaid sahistades ning punatäpilist kleidiserva lehvitades oli piilur kadunud.
Oli alanud suvevaheaeg.
*
Päike hakkas vajuma. Kaugustes olevad kuusesalud said vereva tausta ning puude tipud näisid kiskjalikult teravad. Taevas hakkasid valitsema helehallid rünkpilved. Sellisel õhtusel ajal julgesid vaid metsatukad kohiseda, kõik teised püsisid vaikselt, isegi kägu ei kukkunud.
Taluhoovis tundis naadimeri vahedat vikatit. Iga järsu tõmbega kummardusid aina suuremad hulgad pool-kiila mehe ees. Mees oli kuningas naatide seas. Ja selline metsik töö jättis kõvasti jälgi -- nii mehe kaenlalustesse, kui rohelisele taluvaibale.
Viimaks tunnistas mees väsimusele oma kaotust ning viis vikati küüni, mille katus paistis olevat sõelaks puretud. Ajahammas oli ka sellel territooriumil järanud.
Kaev kiunus kui siga aia vahel, kui mees sealt pangetäie vett välja tõmbas. Nirisedes ja pool-tühjalt saabus ämber, kes nakatunud rooste tapvasse haigusesse. Vikatit relvana kasutav mees võttis konksu otsast raudse tassi ning lurpis siis sellest ahnelt külma põhjavett. Tüdinenud viimaks joomisest, nööpis ta higist märja pluusi lahti ja hakkas end veega pritsima.
«Uiuiuiii...» häälitses ta tenori nootidel.
Viimaks, kui mees oli kaetud rohkem veega kui higiga, võis nimetada pesemist lõpetatuks. Oli aeg tuppa minna.
«Auu... Peep. Peep -- kus sa oled!» hüüdis ta veel ennem, kui majja julges siseneda.
Hüüdele ei leidunud vastukaja.
«Auu... Peep. Tule tuppa,» hüüdis mees veelkord, seekord valjemini.
Seekord ka Peep kuulis. Mõnisada meetrit eemal, üle sauna ja kraavi, üle aasa ja kruusatee, paistis tüse ent lühike mänd, mille oksal näis olevat üks väikene tegelane.
«Vaaaarstii tuleeen,» hüüdis poiss vastu.
Mees lävepakul jäi vastuhüüdega rahule ning sammus tuppa.
*
«Mis su nimi on?» küsis Peep üleolevalt oksalt alla vaadates. «Mul läks jälle meelest.»
«Angeelika.» Pruunisilmne tüdruk vaatas igatsevalt küündimatute männiokste poole.
«Misasi? Ants-Eelika või?»
«Angeeeelika.»
«Ah või angeeelika.» Peep sättis end harkisjalu oksa peale istuma, mispeale lendasid väiksed puutükid allapoole, ka tüdruku silmadesse.
«Ähh,» protesteeris tüdruk silmi kokku pigistades. Surunud väiksed käed rusikasse, hakkas ta silmi sügama. «Sa ajasid mulle puru silmadesse.»
«Sorri siis.»
«Mida?»
«Sorri,» ütles poiss puuoksal uuesti ning hakkas koorikut puult ära kiskuma.
«Mida see «sorri» tähendab?» tahtis nüüdseks punasilmne Angeelika teada. Puru, mis ennist silmi oli vaevanud, oli silmaveega minema uhtunud.
«See on selline väljamaa sõna.»
«Väljamaa sõna?»
«Jaaa,» ütles Peep elutarka nägu pähe tehes ning kiskus siis ühe eriti suure puukooriku tüve küljest. Visanud selle mitmete meetrite kaugusele, lisas ta: «Soome sõna.»
Tüdruk oli tükk aega vait, kuni viimaks julges küsida: «Mida see Soome sõna «sorri» tähendab?»
«See on nagu «suva» või «kama- kaks».»
«Aaa...»
«Naabripoisid linnas ütlevad niimoodi, kui kellelegi kiviga kogemata pihta viskavad.»
Päike oli jõudnud selleks ajaks juba nõnda madalale, et aasal üksi istuvale männile liigendus vari. Kuid kumbki mudilane ei soovinud niidult minekut teha.
«Peep?»
«Noh?»
«Kas sa usud tontidesse?»
«Tonte pole olemas,» lausus võidukalt Peep ning viskas järjekordse kooriku metsa poole.
«Aga....» Tüdruk mõtles natuke. «Aga... Sooeite?»
Peep ei kakkunud enam puutüve, jäi mõtlikuks. «Ei teagi nagu.» Olnud siis mõned pikad sekundid vait, küsis ta: «Angeelika -- mis asi see Sooeit on?»
Tüdruk tahtis väga öelda: «väljamaa sõna», kuid kahjuks nii see polnud. Seda sõna oli ta kuulnud vanaemalt, kelle juurde ta suveks puhkama oli tulnud. Ja vanaema ei andnud mitte kuidagi hiinlase või soomlase mõõtu välja, nii et väljamaa sõnaks «Sooeite» nimetada ei saanud.
«Vanaema ütles, et see on üks vana naine, kes elab selles metsas,» defineeris Angeelika ja osutas siis nimetissõrmega halli metsa poole, mis taamal valendas.
«Selles metsas?» kergitas Peep kulmu.
«Jah, soo keskel ka veel.»
«Soo keskel? Ta on mingi jopski või?»
«Ju vist. Vanaema ütles, et tegelikult teda pole olemas. Sest ükski eit pole nii rumal, et elaks metsas, soo keskel»
«Su vanaema mõtles selle jutu siis lihtsalt välja?»
«Ei -- seda ma ei tea, aga mõni päev hiljem, kui ta seda mulle unejutuks oli rääkinud ja ma enam magama ei jäänud, ütles ta, et ma unustagu see jutt ära.»
«Imelik vanaema sul.»
Peep tahtis seepeale veel midagi küsida, kuid tüdruk oli tast kiirem: «Kas sa julged Sooeite minna vaatama?»
«Miks ma ei julge. Aga sina?» Tegelikult polnud Peep päris kindel oma julguses, kuid oma maskuliinsest kohusetundest ta lihtsalt muud ei saanud väita. Mehed ju ei karda ega kohku millegi ees.
«Kui sina julged, siis julgen mina ka,» lausus tüdruk enesekindlalt.
Peep tundis õhus ohtu. Tüdruk männipuu all soovis ilmselgelt külastada eemal laotuvat laia metsa, kus tema arvates pidi olema üks «Sooeit». Ja oma sõnu, mis Peep äsja oli öelnud, tagasi võtta ei saanud. Ta lihtsalt pidi olema julge, olgu see siis ta tahte vastu või mitte.
«Aga lähme siis. Me ju julgeme.»
«Oh ei,» mõtles poiss männioksal. Vaja oli kiiresti leida väljapääs, ühest heast vabandusest oleks piisanud, aga ühtki parajat ei kohanud poiss oma väikses fantaasiamaailmas.
«Ma eriti ei viitsi,» ütles Peep viimases hädas.
«Aga noh... Viitsi ikka. Siis saame teada, kas vanaema rääkis õiget juttu või mitte.»
«Mine üksi siis, kui nii väga teada tahad.»
Angeelika oli mureliku näoga. «Ma ei saa.»
«Kuidas nii?»
«Ma üksi ei julge nohh... Aga kui sina julged, siis julgen mina ka.»
Poiss puuoksal jäi mõttesse. Seda, et ta ei julgeks minna, ei tohtinud mitte mingil juhul Angeelikale tunnistada. Siis oleks ta suvi rikutud. Mis saaks olla veel hullem, kui üks plika kes terve suvi käib sabas ning hüüab «argpüksiks».
«Ma julgen küll aga,» pressis poiss suust sõnu välja. «Aga ma täna eriti ei viitsi minna sinna metsa.»
«Siis lähme homme õhtul?»
«Lähme parem homme lõunal, siis hea valge ja näeb mülgaste vahel kõndida.»
«Ei saa. Vanaema ütles, et «Sooeide» juurde leiab tee ainult õhtuti, kui sood katab udu ning mets vaikne on.»
Nüüd tuli teha otsus. Kas minna sel samal õhtul pimedasse soomülkasse või piinelda terve järgneva päeva, et õhtul oma järge oodata. «See on nagu üks abieluotsus,» teadis Peep mõelda. «Niisama kardetav, raske kui ka tüütu.»
«No heaküll. Kui sa mulle homme kaks peotäit tikreid tood, siis võib täna õhtul seal korraks ära käia kah.»
Angeelika lõi rõõmsalt käed kokku. «Lähme siis, enne kui päris pimedaks läheb.»
*
Peebu isa, kelle nimi juhtumisi Aadu oli, hakkas oma pojakese pärast muret tundma. Oli ta ju lubanud varsti koju tulla, kuid nagu murelik pereisa jõudis märgata -- väikemehest polnud haisugi. Ei näinud Aadu teda ka lävepakult. Poisi õblukesed jalad olid männi okstelt kadunud.
«Ju siis on poiss koduteel,» mõtles isa ning läks tagasi köögiakna äärde, et koos vorstileibadega kadunud poega oodata.
Aga Peepu polnud ka kümne minuti pärast taluhoovis.
«Oi, ma loodan, et see Peep nüüd kuhugi ula peale ei läinud. Tüdrukuid siin nagu ei oleks... või siiski on? Üks tirts nagu kuskil oli.» Aadu haukas vaikselt vorstileiba, mälus seda kui keskpäevauinakust ärganud lehm ning mõtles edasi: «Poiss on vist ikka ula peal. Naissugupool on arvatavasti asjasesse segatud ja... Ja mis ma ikka oskan öelda. Isasse noh.. isasse.»
Isa polnudki peale oma mõttekäiku murelik, tundus osati isegi rõõmus. Sellest, et poiss oli tema järeldustele kohaselt kõigest ula peal, polnud midagi. Enese nooruseski tehtud selliseid koerustükke.
Ja kui Aadu selliseid mõtteid mõlgutas, olid kaks mudilast juba üsna metsa servas. See mets oli teistsugune kui teised, täheldasid nad mõlemad. Puudemere lagendikku oldi harjunud kutsuma Soometsaks, kuna midagi peale soomülgaste sealt leida polnud. Ükski seeneline polnud oma aega selle külastamise peale raisanud, sest need üksikud seenejunnid, mis mõnel õnnelikul õnnestus üles leida, olid kas tossu- või sitaseened ja mille turuväärtus oli kõige paremal juhul napilt üle nulli. Ja seepärast ei tuntudki laia Soometsa, need vähesed kes sinna oma kuiva ja uudishimuliku jala tõstsid, võtsid selle mõne minuti möödudes märjana välja.
«Näe vaata -- nii palju udu,» seletas Angeelika metsavaipa silmates.
«Sellise tiheda uduga ei näe ju mättaid.»
«Kui ei näe, siis lähme ära koju.»
«No teeme nii,» nõustus Peep koheselt.
Lapsed hüppasid kergejalgselt ühelt mättalt teisele, ikka aina metsa keskme suunas, kuid iga sammuga mis nad tegid, muutusid puudealused aina tumedamaks ning udu läbipaistmatult valgemaks.
«No nii ei saa ju,» protesteeris Peep juba neljandat korda, jalga mudase lombi seest välja kiskudes.
Angeelika aga hüppas visalt edasi. Ikka mättalt mättale ja nii muudkui edasi. Kuid, kui ta suure «karsummiga» vette plartsatas, pidi ka tema tunnistama, et udu, mis Soometsa katab, on liig tihe.
Oldi valmis juba tagasi aasade ning koduväravate poole pöörduma, kui Peebu tähelepanelik silm märkas puutüvedel ebaloomulikke märke. Need olid hõbehallid kriipsukesed, mis õrnalt puukoorel kumasid.
«Vaata!» hüüatas Peep tüdrukule.
Angeelika kargas justkui hirveke puu suunas, kuid viimast ja kõige olulisemat hüpet ei suutnud ta tasakaaluhäirete tõttu sooritata. Teist «karsummi» miskipärast ei tulnud.
Peep irvitas. «Mis sa oled hõljuk või?»
Tüdruk kohmetus. Tõepoolest -- selle asemel et veemülkasse vajuda, oli ta jäänud selle peale lamama.
«Või oled hoopis sulgkerge? Lendasid hüppega kõik soolikad välja ja nüüd oled nagu üks tühi õhupall?!» irvitas Peep mülka otsast naerda.
Angeelikal aga polnud naljatuju. Ühe õhtu jooksul lennata korduvalt külma vette -- ei see polnud tüdruku unistus. Pealegi oli ta viimasel hüppel saanud haiget. Istmik ning selle kaaslane, selg, olid vaikse laksuga maandunud millegi kõva peale ja see tegi teravat valu. Kuid Peebu juuresolek taunis täielikult nutmist ja valu väljendamist. «Titad nutavad,» oli kunagi poiss talle öelnud.
Niisiis kattiski tüdruk oma kurvastuse meela naeratuse varju. «Äge,» lisas tüdruk näideldes.
«On jah. Ütle kuidas sa vee peale oskasid maanduda?»
«Ma ei tea.» Angeelika kobas ettevaatlikult enda ümbrust. «Paistab, et see siin on mingi platvorm.»
«Mesasja? Platvorm? Soo sees?»
«Jah.» Angeelika neelatas viimasegi nutuklombi kurgust alla ja lisas siis: «Siin on mingi värk ehitatud nagu. Tundub, et puust.»
«See siis nagu sooparkides või?»
«Ei, siin on ikka laiem.» Tüdruk mõõtis käsi laiutades nähtamatuks jääva platvormi mõõtmeid. «Vähemalt meeter lai.»
Alles siis, kui Angeelika oli end püsti saanud ning Peep muud ümbrust hakkas vahtima, meenus lastele, miks üldse tüdruk oli hüppe sooritanud. Veidralt helendavad kriipsukesed puukoorikul tõmbasid tähelepanu jälle endale.
«Mis asi see on?» küsis Angeelika puunahka sügades.
«Kiiritus!» lausus Peep paljuütleva tooniga.
«Kiiritus?»
«Jah, see ta on. Mis ta muu saab olla kui kiiritus.»
«Aga...» venitas Angeelika häälikuid. «...Mis asi see kiiritus on?»
«Väljamaa sõna,» lausus Peep uhkeldavalt, rinda ette surudes. «See on Tsernobõlist pärit sõna. Kas sa siis Aktuaalset Kaamerat ei vaata?»
«Ei vaata.» Tüdruk tegi pausi. «Ma vaatan multikaid.»
«Multikad on tatikatele,» teadis Peep kommenteerida. «Multikatest ei saa kunagi teada väljamaa sõnu. Nagu näiteks kiiritus ja...»
«Aga mis see kiiritus siis tähendab?» küsis Angeelika vahele.
«Nagu see siin,» seletas Peep puukoorikule ning helendavatele kriipsudele osutades. Kuid nähes, et sellest vastusest ilmselt ei piisa, lisas ta: «Helendav liim, mis võtab kõik juuksed peast.»
Tüdruk kohkus ning pani käe suule, siis pealaele. «Kas ma jään juustest ilma?»
«Veel ei jää. Ja oleneb, kuhu kohta sa seda liimi said.»
«Sõrmedele, ma kratsisin seda koort,» nukrutses Angeelika peeni sõrmi vaadates.
«No siis sa ei jää kiilaks,» rahustas teda Peep. «Võibolla saad hoopis lisasõrme.»
Aegamisi oli taevas aina tumenenud ning mets jäänud veelgi tumedamaks kui ta seda ennist oli olnud. Udulurr aina tihenes ja viimaks tundus nagu lapsed ei seisaks mitte enam heleda pilvevaiba sees vaid nagu supleksid paksu kisselli embuses.
Udu võttis lastelt hirmu soomülgaste eest ja pimedus tõi välja uued kujundid, nendeks olid nõndanimetatud kiirituseliimiplekid puukoorikutel. Siin- seal ja aina kaugenedes paistsid need ebamaised joonekesed, mis lausa kutsusid kahte last end lähemalt uurima.
«Oi,» hüüdis Angeelika üllatusrõõmus. «Neid on siin veel. Seal ja seal... ja seal on veel. Küll siin metsas on alles palju kiiritust.»
Tüdruk oli hoopiski unustanud poisi õpetussõnad «kiiritusliimiplekkide» kohta. Helendavad kriipsukesed meelitasid tüdruk end eneste juurde -- Angeelikast oli saanud muinasjutuline talutüdruk, kes tormab ikka edasi ja edasi, et ainult uusi õienupukesi leida.
«Oota nüüd. Kus sa jooksed, sa kukud sohu,» hüüdis Peep tüdrukule järgi.
Poiss tormas Angeelikale riburada pidi järgi ning eemaltvaadatuna tundus, et tõepoolest on tegu ühe muinasjutulise tormamisega: talutüdruk õienupukesi jahtimas ning poiss kui hunt tüdrukule järgi tormamas.
Suures jooksutuhinas ei saanud väiksed sooseiklejad arugi, et nad lippavad puise platvormi peal, mis vaid õrna veekihiga kaetud oli. Ja jõudes iga «kiirituspleki» juurde, kustusid need, jättes lapsed pimedasse puutüve naabrusesse seisma. Need helendavad «õienupukesed» olid justkui pahatahtlikud majakad, kes kutsuvad laevu enese juurde karile jooksma ning siis kustuvad äkitselt.
«Need ju kustuvad ära kui sa nendeni jõuad,» seletas Peep hingeldades, olles järjekordse puutüveni jõudnud ning märganud, et helendavad kriipsukesed pimedusse hääbusid. «Kuidas me niimoodi tagasi koju saame, kui sa muudkui jooksed aina sügavamale metsa?»
Angeelika vastas tempo lisamisega. Kuskil pidi ju lõpp olema. Kunagi pidi ju «kiiritus» otsa saama! Kuid nagu näha, polnud tüdruk Aktuaalset Kaamerat vaadanud. Kiiritus ju ei hävine kunagi...
*
Ootajad, Aadu ja võileivad, olid tuimast istumisest juba üsna väsinud. Midagi oli vaja ajaviiteks ette võtta, ning peale lühikest nuputamispausi mõeldi välja tõsine rammukatsumine. Kuna aga inimlik jõud leivakäärudest üle käis, oli üsna loomulik, et leivaviilud pidid mehepojale alla vanduma ning seedekulglatesse sukelduma.
Nüüd oli alles vaid üks ootaja.
Ja üksi oli raske oodata...
«Kui Peep kümne sekundi jooksul koju ei tule, siis ma lihtsalt toon ta koju. Olgu ta kui kaua iganes ula peal. Nii ei saa noh..» seletas Aadu enesele.
«Kümme, üheksa, kaheksa...» loendas ta kiirelt numbreid. «...viis, neli, kolm.» Kuid nähes, et hoovis pole poja varjugi, jäi mees mõtlikuks. Numbrid takerdusid millegi taha ning pausid muutusid eriti mõttelisteks. «Kaa-aa---ks,» veeris Aadu loendada.
Viimaks lipsas mehe suust välja ka number üks ja missioon: «poja kojutoomine» võis alata. Kõigepealt surus mees pähe oma ustava kaaslase, laperguse nokamütsi. Järgmiseks oli vaja leida autovõti ja ka see leiti, kuid muidugi mitte ennem kui mees oli jõudnud uurida kogu elamise ja vasaku püksitasku otsast otsani läbi.
Kollaseid valgusjugasid heites ja aerutades üle naatide mere, jõudis nüüdseks tumesinine Žiguli krabisevale kruusateele. Aeg-ajalt tegi mees peatusi, kruvis akna alla ning hõikus tenoorsetel nootidel ikka ja jälle: «Uuu.. kuku... Peep, kus sa oled!»
Ükski Peep ei vastanud, isegi öökull jäi vahetevahel vait, et anda Peebule võimalus, kuid ei -- vastus jäi tulemata. Nõnda siis töriseski lõbusasilmne Žiguli pimedatele metsavahelistele radadele jättes jälgedeks vaid hõredad tolmupilved, mida vaid kõige teravsilmsemad ööliblikad suutsid märgata.
Sooja sumbuti hääl kaugenes, jäi aeg-ajalt vait ning andis huikavale tenorile esinemisvõimaluse. Aina kitsenevad esituled piilusid sinna-tänna, paljastades nii mõnegi põllukivi või alasti konnapoja. Oli saabunud sume suveöö.
*
«No nii, nüüd saidki otsa!» lausus Angeelika rõõmsalt ja öömusta ümbrust uurides.
«Oled õnnelik nüüd?» küsis Peep veidi pilkavalt.
«No. Jah. Enam ei pea vähemalt jooksma,» leidis tüdruk põhjenduse.
«Ausalt öeldes.» Peep võttis õpetliku poosi sisse. «Ma pigem jookseksin täie kimaga koju, kui jääksin ööseks kuhugi pimedasse metsa jõlkuma.»
Tüdruk kallutas pead, et veidi asja üle järgi mõelda. «Tjaa nüüd,» lausus ta viimaks.
«Mida ei tjaa?!»
»See on omamoodi huvitav.»
«Mis asi? See mets? Soomets on huvitav? Öösel? Eksinust peast?» ladus Peep variante välja.
«Jah...» Angeelika vaatas unistavalt kõrgete kuuselatvade poole ning lisas: «See on nii romantiline.»
Poiss lõi enesele lootusetult käega vastu pead ning vajus pimeduses kükitava puu najale istuma. Tüdruk naeratas ning istus poisi kõrvale, hoidis ikka veel silmi kõrgete puulatvade peal ja kallutas vähesel määral pead. Nii vähesel määral, et ta peanatukene riivas kaaslase õlakumerust.
Peep vaid ohkas.
Poolkõdunenud puud ohkasid samuti ja süstisid lausa võluväel Peebule hirmupisikuid sisse. Märkamatult haaras mets poisi oma hirmu haardesse. Kuuldes soo salapärast mulksumist, oskas Peep vaid õlgu väristada ning pupillide ruumala suurendada.
«See elab,» sosistas Peep.
Angeelika lõpetas puulatvade imetlemise ning vaatas teravalt poisile otsa. «Sa siis ei teadnudki?»
Poiss vastas õlakehitusega.
Istung jätkus vaikides. Läheduses oli hakanud soomülgas mulksuma ja poisile tundus nagu see läheneks. Vahepeal mulisevad hääled kaugenesid, siis jälle lähenesid... Mõttepause tehes lakkas mulksumine, Peep pressis huuled kokku ning üritas olla vait kui laip. Nüüd oli kogu mets tasa. Vaid Angeelika veel hingas.
Äkitselt hakkas mulin taas tegutsema, seekord kuskilt selja tagant lähenedes. Kuulnud mulinat jõudvat teisele poole puud, võttis Peep kogu oma hingeõhu endasse ja oli juba valmis õhupallina puruks lendama, kui niisama äkki kui mulin oli tekkinud ta ka ära kadus.
Vedurit imiteerides lasi Peep enamus oma hapnikust välja ja ohkas vaikselt.
«Sopalimukas,» pomises tüdruk.
«Mida?»
«See oli sopalimukas. Teda ei maksa karta, ta tavaliselt ei hammusta.»
«Ahah...» oskas Peep nõusolevalt vastata.
«Kauaks sa siia kavatsed üldse jääda?» jätkas poiss jutulõnga.
Angeelika kehitas õlgu. «Pidime ju Sooeide üles otsima?»
«Õige jah.» Peep kratsis mõtteliselt lõuga. «Ja kus ta siis on?»
«Vanaema ütles et metsas. Minul vanaemast rohkem teadmisi ei ole.»
«Selge...Aga mis me siis peale hakkame? Kõik need kiiritused puukoortelt on ju ära kadunud ja platvorme me enam ei leia?»
«Pole proovinud,» lausus tüdruk püsti tõustes. «Alati tuleb proovida.»
«Proovida mida?»
«Vaatan kas leian mõne platvormi üles. Jalaga saab ju katsuda. Seal kus kõva põhi vastu tuleb, seal ka platvorm.»
«Õige jah. Kuidas ma küll ise selle peale ei tulnud,» kahetses Peep.
Tüdruk hakkaski oma väikse varbaotsaga ümbrust kompama. Leidnud, et esimesed detsimeetrid on kõvapinnalised, astus ta sammukese edasi. Jõudnud niimoodi terve meetri edasi liigelda, astus ta juba julgemalt. Veel paar sammukest ja ta oligi Peebu nägemisulatusest väljas. Nüüd oli poiss üksi...
*
Öö musta mantlihõlma all rändas väsimatu Žiguli. Praepanni sarnaselt pragisedes ujus ta üle kruusakivide. Vahepeal masin peatus, aken alanes ning välja ilmus lapik nokamüts.
«Peep... uu... kuku!» hüüdis autojuht.
Vastust veidi oodanud, sõitis Žiguli edasi. Ikka pimedusse, pragisedes kui õline praepann.
Varsti jõudis Aadu selgusele, et väga kaugele pole vaja sõita. Need 15 kilomeetrit, mis selja taha olid jäänud olid ilmselt ülearused. Vaevalt ta poeg nii kõva mees oli, et ühe õhtuga jõudis viieteist kilomeetri kaugusele ula peale minna.
Niisiis pööras auto end ümber ja alustas tagasisõitu.
Selle öö õhturahu oli ilmselt rikutud. Polnud metsloomad veel varem nii tihedat autosõitu maanteel märganud ja ka hõikuv tenor oli nende jaoks üsna uudne nähtus. Kuid viimaks siiski pragin lõppes, Žiguli rattad lõpetasid pöörlemise ning jäid viimaks hajuvasse tolmupilve seisma. Kuid seekord aken alla ei tõmbunud. Auto hakkas hoopiski omapäraselt inisema.
«No nii ei saa,» seletas Aadu rooli mudides. «Bens on otsas. No nii ei saa..»
Janu käes piinlev sõiduk ei vastanud. Ja ega ta pidanudki -- vaid kaamelid suudavad nädalateviisi ilma joogita olla. Muidugi annavad ka keskkonnatingimused omamoodi tunda: kes oleks näinud üht küüruga kõrbelooma Eestimaa kruusateedel kappamas viiekümne kilomeetrise tunnikiirusega?
Aadu lõpetas autorooli näppimise ning asus raadio kallale. Kruttinud mõned sahisevad sekundid nupukesi, leidis ta enesele sobiva kanali ning sättis istmele mugavamalt istuma. Nüüd võis puhata.
*
Peep hüppas ehmunult püsti ning üritas ümbrust vaadelda.
«Mis see veel oli?» küsis ta eneselt.
«See olin mina?» ütles keegi pimedusest. See keegi lähenes.
«Angeelika sina?»
Pimedusest väljusid tüdruku vähesed kontuurid. «Mina jah.»
«Mis hääl see oli? Nagu tõllaratas oleks vette lennanud. Sihuke tunne oli.»
«See olin mina, mitte tõllaratas. Ma leidsin selle platvormi üles, aga sopalimukas tõmbas mind jalust vette,» vastas tüdruk nirisedes.
«See on juba kolmas kord siis,» naeris Peep tujutõstvalt.
«On jah,» nõustus ka Angeelika piinlikkust maha varjates.
«Aga...» Peep tegi väikse pausi nagu tundes millegi üle muret. «Sopalimukas siis tõmbab vette?»
«Jah. Vanaema rääkis ka temast. Ütles, et temaga ei maksa öösiti jännata. Tõmbab muudkui vette. Ära võib lausa uppuda,» nirises tüdruk edasi.
«Oi-oi. Ta siis ei lasegi meid koju? Muudkui tõmbab vette?»
«Ei tea.» Angeelika istus puu najale maha ning hakkas oma väikeste sõrmekestega kleiti kuivaks pressima. Peep uuris ikka veel pimedust.
Soomets oli vaikseks jäänud. Sopalimukas küll mulistas vahepeal soomülgaste vahel, kuid mitte tähelepanuväärselt. Metsa eksinud lapsed olid jõudnud juba maha rahuneda... kui äkki...
Kõlas mõnikümmend meetrit eemal vali plartsatus.
«Jälle kukkus keegi,» kommenteeris Peep ööd puurides.
Angeelika tõusis püsti ning puuris samuti ööd.
«Ja sina see polnud,» täheldas poiss.
«Ega vist,» nõustus ka Angeelika.
Järgnes vaikus. Mets oli taas tukkuma jäämas. Kuid öörahu segas järjekordne plartsatus.
«Karsummmm,» imiteeris Peep muheledes.
«Summ jah.»
Koos pimedust uurides leidsid mõlemad lapsed, et öörahust astuvad välja kellegi piirjooned. Rohtu sahistades astus tume kuju neile lähemale. Vesi nirises külmalt võõra riietelt. Lapsed olid hirmust kanged ega liigutanud.
«Hiihii,» irvitas võõras.
«Iiih,» kiljatas Angeelika vastuseks.
«Näedsa. Lapsed siin. Mulle külla tulnud, või mis?»
«Sooeit oled?» küsis Peep rinda ette pistes ja hirmukangestusest välja võideldes.
«Aga loomulikult. Ja sina? Lihtsalt üks poiss?» Võõras vanatädi tõi kuskilt mustast ööst käe esile ning näpistas kahe konksulise sõrmega poisi põske. «Terane poiss paistad olevat. Tead lausa nime ja puha, aga viisakas ei ole...» Tädike näpistas Peepu ka teisest põsest.
«Ai!»
«Mehed ei nuta,» tsiteeris Sooeit kuulsaid esivanemaid.
«Ma ei nutagi,» ütles Peep nutuse häälega. «Lihtsalt...»
»Mis lihtsalt? Mehed ei nuta ja kõik!» targutas äsja vette lennanud vanatädi ning näpistas jultunult poisi ninanatukest.
Seekord kannatas Peep valu ära ja pressis valulikult huuled kokku.
«Ja sul on isegi naine kaasa võetud või mis? Kas te mulle külakosti ka tõite?»
«Tema on Angeelika ja ta ei ole mu naine. Tema on minu naabritüdruk ja külakosti me sulle ei toonud,» sõnas Peep veidi solvunult.
«Mina olen veel tüdruk,» teadis Angeelika tagasihoidlikult rääkida.
«Jah-jah, seda sa oled. Muide, ma nüüd lähen tuppa.»
Tädike lohises oma märja riidehunnikuga pimedusse, jättes kaks metsaseiklejat üksteisele totralt otsa vaatama.
Peep vajutas kulmu allapoole ja sügas aegamisi kiharaid.
«Tulete või ei tule?» küsis tädike kuskilt eemalt.
Peep vajutas ka teise kulmu silmale ning vaatas küsivalt märjale tüdrukule otsa. Angeelika noogutas energiliselt pead.
«No lähme siis.» Mõlemad tegelinskid pöördusid veelgi tumedama metsa poole ja hakkasid lohisevate sammude järel astuma. Tutvus Sooeidega oli tehtud.
*
Aadu haigutas laiahaardeliselt. Ta oli ilmselt tukastanud ja näinud raadiohelilisi nägemusi unes. Kuid nüüd oli ta üleval ja mõtles mida edasi teha.
«Kui Benss on otsas siis on otsas...» haigutas ta uuesti. «Nii ei saa nohh. Ei saa..»
Seepeale tegi ta ukse lahti ning vaatas öhe. «No siis... no siis tuleb lükata.» Seda öeldes, keerutas ta käigukangi lõdvale olekule ja astus pimedale kruusateele. Lõi ukse kinni, vaatas murelikult kuidas ka viimne (ukse)valgus ära kadus ja hakkas mehiselt piduritulesid sissepoole suruma.
Ja auto liikus -- aeglaselt, aga liikus.
Pikapeale ilmusid ka higimullid. Aeglaselt, aga järjepidevalt. Ja Aadu aina väsis. Seljataha oli jäänud mõnisada meetrit.
«Nüüd võib jälle puhata,» lausus rahulolevalt mees ning astus tagasi autorooli, et saaks raadiohelide saatel jääda magama ning tunda öisest suveunest mõnu.
*
Mõlemad lapsed: nii Angeelika kui Peep, olid üllatunud, kui nägid Sooeide elamu sisustust. Kamin lõkendas ühes seinas ja heitis leegilisi valguskiiri toa keskele, läikivatele vaibahunnikutele. Lähemal vaatlemisel selgus, et vaibad polnud mitte riidematerjalist õmmeldud, vaid hoopis loomanahkadest ... «Sopalimukad,» märkis Angeelika õlgu võdistades.
Limukad kui sellised, olid kehakujult sisalike sarnased. Vahe seisnes ainult selles, et sopalimukad olid miniatuursete sisalikega võrreldes hiiglaslikud -- ahvipärdikute sarnased. Kõrvad neil küll puudusid, kuid see-eest olid silmad tavamõõtmetest mitu korda suuremad. Ja hüti põrandat vaadates tundus, nagu vahiks merekaldal olevaid kivikesi -- niivõrd heledalt helkisid silmad kaminatule käes.
Seintel ja laes rippusid metsikul hulgal seeni, kõik mööda nööri tilbendamas. Kuskil nurgas oli õlehunnik, millele vanatädi ilmselt magas ja teises seinaääres pliit, kõige oma padade ja pannidega.
«Varsti lisandub siia vaibale veel üks. Üks eriti jultunud limukas. See, kes mu vette tõmbas,» seletas Sooeit kaminatuld kohendades ja veidraid mättaid tulele lisades.
«Minu tõmbas ka üks vette,» uhkeldas Angeelika teemakohasest monoloogist julgust saades.
Sooeit ei paistnud temast mitte välja tegevat ja jätkas jutustamist:
«Teie siis olitegi need, kes mu tulukesed puude pealt ära lasid kustuda? Oleks ma teeradagi näinud, siis alles sopalimukas oleks saanud. Minu käest poleks ta pääsenud.» Vanatädi vaatas uhkeldades oma vanu konksulisi sõrmi ning kohendas tuld edasi. Alles nüüd märkasid lapsed, et vanatädike sobrab omaenese kätega kaminatuld.
«Aga te põletate ju oma käed ära niimoodi!» hüüdis Peep kaastundlikult.
«Ei ma põleta ühti. Need on sepakäed. Usu mind poja. Nende kätega olen murdnud tosinaid sopalimukaid, juurind välja mitmeid sookände ja ehitanud platvorme. Ei ma karda tuld... kõdi ehk veel, aga mitte tuld.»
Laste imestusel polnud piire.
«Nagu ma aru sain polnud teil erilist külakosti kaasas? Aga hää küll -- oma lahkusest võin teile anda omaenese söögipoolist. Kuidas oleks seentega?»
«Minule täitsa maitsevad seened. Eriti kukeseened... praetult muidugi,» seletas Peep elavnedes ja meenutades oma nälga.
Eit irvitas ning tõusis kamina äärest püsti. Vaatas lakke ja osutas kümnete nööriribade peale, millel seened tilbendasid. «Näete, need on mu seened. Kukeseentest pole siin haisugi. Siin on ainult head seened...»
«Mis seened teil siis on, kui teil kukeseeni pole?»
«Sitaseened ja...»
«Sitaseened? Väkk,» kommenteeris Angeelika. «Sitaseened ei kõlba katsumistki. Nuusutamisest ja söömisest rääkimata.»
«Noor preilna, oled sa üldse teadlik, mis maitsega need sitaseened siis on?»
«Sita maitsega. Sellest ka nimi.»
«Ja mis maitsega sitt on?»
«Sita maitsega.»
«Ole täpsem.»
«Ei tea.»
«No näed,» naeris eit. «Sa isegi ei tea, mis maitsega sitt on. Kuidas peaksid sa siis teadma, mis maitsega need seened siin on?»
»Aga...» koperdas Angeelika midagi öelda.
«Mis aga? Ei mingeid agasid. Tahate siis süüa või mitte?»
Tüdruk raputas koheselt pead ning Peep lisas omaltpoolt: «Tegelt mulle need seened väga maitsegi.»
«Siis jääb teil täna söömata. Ja nüüd öelge mulle, miks te ei maga?»
Peep virutas käekesega lootusetult vastu peakolu. «Sest me pole kodus.»
«Nojah, te ekslikud lapsukesed. Mispärast te siis siia metsa tulite?»
«Angeelika vanaema ütles, et siin elab sooeit -- teie õigemini -- ja me tulime vaatama.»
«Helju ütles?»
«Jah, see on mu vanaema nimi... Helju,» ütles Angeelika taas kord elavnedes.
«Helju siis ikkagi mäletab mind,» muheles Sooeit ning asus õlehunniku kallale. Leidnud sealt alt kuskilt raamatu sarnase objekti hakkas ta seda lehitsema. Leidnud teatud lehekülje, tsiteeris ta: «Tere Päevik, mina Helju jälle siin. Täna on aasta 1941 ja ma olen taas asunud sind täis kirjutama. Nii tore, eksju?! Aga ma nüüd asun tänase päeva saladuste kallale: nimelt ma kohtasin jälle seda toredat poissi, Matsi, ja me isegi rääkisime. Ma algusel ei suutnud midagi öelda, aga peale pikemat kokutamist sain siiski vastatud talle: «Jah, piimamees käib kolmapäeviti.» Siis ta tänas mind ja peaaegu vaatas mulle silma. Aga siis tuli see õel patukott Evi, mu õde. Tead küll, see nn «lahe lokkis juustega sell» ja tema naeratas ka Matsile. Ta vist tahab mult seda poissi üle lüüa, kuid tal pole nii palju potentsiaali kui mul. Või mis, mu Päevik? Tahaksin väga veel midagi kirjutada, aga pean nüüd minema. Ema tegi kartuliputru ja ma ei tohi lasta sel külmaks minna. Ta juba kutsub mind. Seniks aga nägemist -- mu Päevik. Õhtul kirjutan edasi.»
Sooeit naeratas omapäraselt ning seletas: «Aga õhtul me väike Helju enam kirjutada ei saanud. Siis kui ta putru läks sööma, astusin mina juhuslikult ta tuppa ja avastasin, et ta oli oma päeviku voodi peale jätnud. Ma loomulikult võtsin selle sealt ära... Kuulake nüüd, ülejäänud read siin päevikus on nüüd minu omad.»
«Kallis kallis Päevik, minu nimi on Evi, su uus isand. Hihihiihii. Ja sa kuulud nüüd mulle... Nüüdsest hakkan mina sinusse saladusi kirjutama. Nii et valmistu ette... Helju on nüüd minevik. Hihiihii (heatujuliselt). Ma nüüd lähen. Õhtul kohtume...»
Angeelika katkestas Sooeide lugemise, öeldes: «Aga nii ei tohi. Te võtsite minu vanema päeviku. See ei ole sugugi hea tegu.»
Eit sai natuke pahaseks ja vaatas altkulmu tüdruku poole. «Mida sina väike preilna tead headusest ja pahadusest? Sa ju nii nooruke meil.»
«Päevikut ei ole ilus võtta,» moraliseeris tüdruk edasi.
«Tänapäeval võibolla jah pole ilus võtta, aga vanal heal ajal oli. Usu mind. Kohe väga hea oli.»
«Ikkagi...»
«Ahhh, mul pole seda päevikut vajagi. Kui nii väga tahad, siis vii see oma vanaemale tagasi. Mul niikuinii kõik tekstid pähe õpitud. Näiteks kolmeteistkümnendal lehel räägib ta ühest äsjasündinud vasikast ja viiendale lehele on joonistatud hästi palju südameid. Näe võta!» Ja vanatädi ulataski tüdrukule raamatu sarnase objekti.
Üllatunud Vanatädi heldusest või siis kergemeelsusest, võttis Angeelika Päeviku vastu. «Aitäh!»
«Kas te tahate ööseks siia jääda? Või lippate koju?»
Peep lasi alahuule lörri. «Lippaksime heameelega koju, aga kuidas? Need «kiirituse tulukesed», mille järgi siia sattusime -- neid enam pole.»
«Eh,» naeris Sooeit togides varbaga vaibal olevaid sopalimukaid. «Ega need siis jäädavalt kadunud pole. Kui tulukesi tagasi tahate, peate oskama manada.»
«Manada?» küsis tüdruk silmi pärani laiutades.
«See on selline väljamaa sõna,» hakkas Peep targalt seletama. «Igasugu võlurid ja nõiad ja...»
Kuid Sooeit katkestas poisi loengut, öeldes: «Seda saab seletada vaid näidates. Lähme õue, seal näitan teile!»
Ja lapsed järgnesidki vanatädile.
Nüüd seisid nad taas kord soomätastel, seekord teiste ootuste-lootustega. Oodati tulevärki ning maagiat.
«Niih,» sõnas Sooeit oma konksulisi sepakäsi hinnates. «Vaadake lapsed. Võibolla te arvate, et tähtsad on liigutused ja sõnad. Nagu näiteks «abraka dabra» ja «simsala pimm» või hoopis «hookus pookus», kuid tegelikult on täiesti kama, mida lausute või liigutate.»
Vanatädi võttis noorusliku aeroobikatreeneri erksusega sisse harkisjalu poosi ning vaatas kainelt pimedusse. «Nii, milliste sõnadega ma peaksin manama?»
Peep hakkas mõtteliselt ninaalust puhastama. Angeelikal aga oli vastus varrukast võtta. «Sorri- kiiritus,» ütles ta.
«Misasi?» oli Sooeit segaduses.
«See on nagu väljamaa sõna,» teadis ka Angeelika nüüd vastata.
«Ahah. Kuidas see siis oligi? Sorru-piiritus?»
«Ei. Sorri-Kiiritus.»
«Sorri-Kiiritus siis.»
«Jah.»
«Nii. Sõnadeks siis võtame kaks välismaist sõna: Sorri Kiiritus ja liigutusteks võtame... võtame näiteks,» vanatädi hakkas mõtlema. «Mis te arvate, mis liigutused ma peaksin siis võtma?»
»Las ma ütlen,» hüüdis Angeelika justkui innukas õpilane koolipingis.
«No?»
«Ma parem näitan. Võib? Siis kergem järgi teha.»
«No näita siis. Ennem, kui ma niimoodi harkisjalu seistes kangeks külmun. Teate, see mitte ei ole tervislik tegevus. Seista öösel keset sood, harkisjalu ja veel seelikuga.»
Ja Angeelika näitaski enda manamisliigutusi. Kõigepealt võttis välja nimetissõrme ja osutas sellega enesele. Vanatädi noogutas nõusolevalt. Siis pani Angeelika käed risti rinnale ja jäi ootama, et nii Peep kui Sooeit ta liigutusi imiteeriks. Viimaseks gestuuriks valis tüdruk jällegi nimetissõrme ning osutas sellega poisi peale. Sooeit noogutas, Peep lõi lootusetult käega peanatukest.
«Niisiis,» alustas Sooeit.
Mõlemad lapsed olid ootusärevuses ja vaatasid pingsalt vanatädi poole. Sooeit siirdas nimetissõrme püstiasendisse ning osutas sellega enesele. «Sorri,» ütles ta monotoonselt. Siis pani käed risti rinnale ja siirdas uuesti nimetissõrme püstiasendisse, osutades sellega Peebu peale. «Kiiritus,» ütles ta manamistseremooniale punkti pannes.
Peep vangutas murelikult pead.
«Niih. Kohe peaks midagi juhtuma.»
Eemalt metsast kostus pragisemist, justkui lõkendavasse tulehunnikusse oleks pistetud suurel hulgal kuuseoksi. Ei kusagilt ilmusid rohekad täpikesed, nagu kärmed põrnikad ja hakkasid vihisedes ringi lendama.
«Justkui deliirium või mis?» sõnas Sooeit naeratades.
Ei poisil ega tüdrukul olnud nüüd aega vastata ega ka pärida eluvajalikke küsimusi. Sooeide manamine oli toonud esile nähtuse, mida isegi Aktuaalses Kaameras ei publitseeritud.
Pragisemine viimaks lõppes ja alles jäid vaid roheliselt lendavad põrnikad. Kuid ka nemad lõpetasid tegutsemise, jäädes kleepunult helendama teatud puukoortele.
«Ja ongi valmis,» oli Sooeit rõõmus. «Ja sõnad ja liigutused olidki täiesti suvalised. Vaid kolme asja peab silmas pidama, kui taolisi nõidusi korda tahate saata. Esiteks on vaja tahet, sest ilma tahteta muutub nõidus tahtmatuks. Saite aru?»
«Vist jah,» olid lapsed segaduses.
«Teiseks on vaja kujutlusvõimet. Kujutlusvõimega võid korda saata mida iganes. Kui teil aga kujutlusvõime puudub, siis peate nutma. Sest kujutlusvõimeta manada ei saa. Kui aga kujutlusvõime on olemas, on teil ka võime kujutleda midagi olematut ning seda siis luua. Arusaadav?»
Lapsed noogutasid olles veelgi rohkem segaduses.
«Nii. Ja viimaseks on usk. Kui te ise ei usu, et nõidus läheb korda, siis see ka ei lähe. Nõidus põhinebki usul. Kui usute, siis suudate luua, kui mitte, siis peate nutma. Arusaadav?»
«Vist jah,» olid lapsed kui tudengid ülikoolipingis.
«Siis on tore. Kui tahate, võite koju minna. Nüüd on platvormid ära märgistatud.»
«Oi. Aitäh tädi.»
«Tänan. Me siis lähme,» lisas omaltpoolt ka Peep.
«Nojah. Ehk siis kunagi kohtu veel. Ainult, et teinekord tooge külakosti ka.»
«Jah, muidugi,» lubas Angeelika.
«Ja... see Päevik, mis ma sulle andsin. Et kui Helju selle läbi loeb, et siis võid mulle selle Päeviku ikkagi tagasi tuua. Seniks aga nägemist.»
«Nägemist,» ütlesid lapsed koos ja astusid pimedas soos lebava platvormi peale. Kui astutud oli mõned meetrid, oli näha vaid Sooeide ähmaseid kontuure. Viimaks nägid nad vaid sepakätt lehvitamas -- ilmselt jättis ka vanatädi parem jäse lastega hüvasti.
*
Nüüd oli lapsed metsaga jõudnud harjuda. Jooksumüdinas ületati platvorm platvormi järel ning viimaks, kui hele kuu tähistas südaöiseid tunde, olid lapsed jõudnud metsast välja. Hingeldades läbisid nad ka viimased kuuseokste padrikud ja tempo võis alaneda.
«Tegelikult mets polnudki nii hirmus,» oli Angeelika rõõmus.
Peep noogutas vaikides ja vaatas kuhugi kaugustesse. «Mis see seal on?» küsis ta viimaks sõrmega osutades maantee peale.
«Autotee,» teadis tüdruk vastata.
«Ei, ma mõtlen, et mis selle tee peal on? Nagu auto oleks.»
Kui oldi astutud mõnikümmend sammukest lähemale, oli tume kogu maanteel suurenenud.
«Vist jah, ongi auto. Ja veel Žigull... Huvitavasse kohta see paps auto parkinud.»
Angeelika haigutas laialt ja vaatas uniselt Peebule otsa. «Mina igatahes lähen nüüd koju magama. Sa mine siis oma kalli autokese juurde,» ütles ta väikse irooniaga.
«Jajah. Head ööd!»
«Head ööd,» vastas tüdruk ning hakkas hüpleval sammul kodu poole lippama. Äkitselt aga meenus talle midagi: jäänud järsult seisma, pööras ta end ümberringi -- Peebu suunas. «Homseks tahad siis kahte peotäit tikreid?»
«Jah,» hüüdis Peep jaatavalt.
»Homme saad siis oma toored tikrid kätte,» itsitas tüdruk enesele. «Ja hoia sa siis oma kõhtu.» Siis jooksis tüdruk edasi, ikka kodu poole, punatäpiline kleit kuuvalguse käes lehvimas ja sumeda suveöö käes kuivamas.
Tume autokere oli pikapeale suurenenud, kuni viimaks oli päris elusuuruses. «Ja paps magabki autos.» Peep oli lükanud oma nina vastu aknaklaasi lömmi ning vaatas aknast piilurina sisse. «Norskab ka veel. Kutsub teine veel endale õnnetuse kaela. Metssead võivad neist häältest igasugu asju järeldada,» targutas Peep ning avas heleda plõksatusega ukse.
Kui uks avanes, pidi poiss jõudu kasutama. Aadu, kes nõjatus magades uksele, oli valmis maha lendama. Ja Peebul oli tükk tegemist, et oma isa tagasi istmele saada.
«Õnneks ei ärganud,» puhkis poiss.
Raadio mängis nostalgilisi ballaade ja lõi unise meeleolu. Poiss otsustas samuti öö veeta autos, kõrvalistmel, mis sest et see polnud nii mugav kui oleksid ehk olnud valged ja külmad linad taluvoodis. Haigutanud jõehobu sarnaselt, langes pojakese silm looja. Veel kuulis ta viimaseid noote raadios helisemas ja üht modulatsiooni aset leidmas. Siis ta uinus ja nägi und Soometsast, Sooeidest ja sopalimukatest. Unenäost ei puudunud muidugi ka Angeelika ja norskav Aadu.
Suvevaheaeg oli saanud korraliku alguse.
(jutt, mis valmis nutustel veebruarikuu õhtutel -- aastal 2002)