«Ja sedamaid nägi ta jälle ja järgis teda teekonnal.»
Ma nägin und templist, mille seinad olid udust ja lagi ööst. Salapärane ahas valguskuma lõhkus pimedust sajakäeliste inglite vahel, kes hulgakesi ja ähvardavalt minu kohal kõrgusid ja pomisesid nagu tuhandepealine rahvasumm hommikuses vaksalis. Ma põlvitasin põrandal keset vihmaveeloiku ja hingeldasin. Munakivid põlveketrade all soonisid valusalt, ajutist kergendust tõi märg, mis läbi riiete ihuni immitses. Siis kandsid kaks sinistes talaarides kohtumeest templisse surnukirstu,mis tundus raskena. Nad asetasid selle otsaseina ees paiknevale kivialtarile, minust välja tegemata, pöördusid ja lahkusid tuldud teed kaudu. Tõusin hämmeldunult ja silmitsesin ähmaseid näojooni, mis läbi õhukese surnut katva riide kumasid. Kergitasin seda. Nägin võõra mehe nägu, surnukahvatut vanameest sisselangenud silmalaugudega. Rahulikku, justkui uinuvat nägu. Üksnes silmis mustendas hüübinud veri ja katkenud elu, kui ma õrnalt ta lauge tõstsin. Hämaras templisaalis valitses surmavaikus, seejärel kuulsin nõrka tuult kõrgetes kolmnurksetes akendes vihisemas ja vihma tasast sabinat.
Miks ma siin olen? Mind valdas ebamäärane predestineerituse tunne. Pidin justkui andma alguse sündmusele, mille lõpp on veidi aega tagasi toimunud. Kuidas ja miks, ei tea, lihtsalt selline tunne oli. Ja siis hakkas mul vanamehest hale. Mõelda, inimene sureb ilma silmadeta, sandistatult. Äkki saaks ta praegu oma viimase unenäo lõpuni vaadata, kui ma vaid... Kui ma vaid julguse kokku võtaks.
Parem silm oli hullem ja tegi rohkem haiget, pealegi libisesid mu värisevad sõrmed tugevasti, aga ma ei tahtnud mingil juhul silma vigastada. Lõpuks sain ta siiski kätte, niiske, verise asjanduse, ja asetasin ettevaatlikult tema laugude vahele. Vasakuga läks lihtsamalt, ka ei kartnud ma enam minestada... Veidi suured, ka oli ta vist tükk aega pime olnud, pidin neid üsna tugevasti suruma, enne kui mu silmad vanamehe näos pungitamise lõpetasid.
Midagi oli veel. Jah. Ehkki ma enam ei näinud, kobasin ta lauge ja sülgasin ta vastsetesse silmadesse. Ja siis tundsin selgesti käte all tuksatust. Veel ühte. Eemaldusin. Komistasin. Kellegi käed haarasid mul mõlema kaenla alt ja tõstsid mu õhku, nii me lendasime ja siis nägin ma jälle, möödavilksatavat templilage ja määrdunudhallist kivist seinu, aga nüüd oli see mu magamistoa lagi, ja vanamees oli oma kirstus istukile tõusnud ja siis ma ärkasin.
***
Meeletuid unenägusid olen ma muidugi ennegi näinud. Mõned neist on säärased, mis ärgates koheselt hägustuvad, jättes vaid ebamäärase häiriva tunde... Mõnikord erilise maitse või värvi või mõnuaistingu.
Mõnest unenäost jääb teravalt meelde üksik seik, mis hiljem, olles vahedate nurkadega ja alles läikivana mälu prügikasti sokutatud, millegagi seostub, tekitades häiriva déj? vu efekti. Mõni unenäopilt, mis alles magades liigagi reaalne ja meeldejääv tundus, rebitakse mälust ärkamisel, aga haav jääb, tühik, tuikav arusaam, et inimene ei valitse tema hoolde usaldatud infot, pigem vastupidi. Ja vähemalt mina ei suutnud kuidagi aru saada, mis niisuguste tühikutega hommikuse kohvitassi ajal juhtub, kes neid mälust rebib, kes neid luku taha paneb...
Vastupidisest oli mul vähe aimu. Idee unenäo võidukäigust reaalsuse üle tundus ahvatlev, aga umbes sama tõsiseltvõetav kui Wittgensteini arutlus oma käe või aju olemasolu üle. Niisiis, nagu ma ka Annele ükskord ütlesin, tundus mulle kakskümmend kolm pikka aastat pigem, et unustan unenägudesse reaalseid asju maha, selle asemel, et sealt midagi liigset ära tirida...
Kuni ühe teatava hommikuni tundus, et luupainajalikesse unenägudesse luupainajaid maha jätta on loomulik ja mõnus. Veel enam, mulle tundus, et hommikul oma öiste hirmude üle muiata ja kohvi rüübata on mõnus. Mulle tundus, et see on ohutu...
***
...kuni, nagu öeldud, teatava hommikuni. Esimene shokk tabas mind, kui ma peale ärkamist, korralikku ringutamist ja haigutamist end püsti ajasin, Anne vaiksele kogule pilgu heitsin ja teda tagumikule patsutasin ning seejärel vannituppa hambaid pesema loivasin. Heitsin täiesti pahaaimamatult pilgu peeglisse, et teha kindlaks habemeajamise vajalikkus. Mul ei olnud silmi! Olid kaks tühja ning üsna sügavat punakasmusta auku, kus silmad oleksid pidanud olema, aga silmad ise olid puudu. Vahtisin shokeeritult oma peegelpilti: tumedad salkus juuksed, liiga väike lõug ja ülemõõduline nina olid kõik alles, täitsa tavalised ja minu omad, aga silmad, sensorid, milleta ma poleks tohtinud ümbrust tajuda, olid kadunud... Noh, kui kompimine kah alt veab... Katsusin ettevaatlikult lauge, need tundusid kuidagi karedad ja kuivad. Näppu vasakusse avasse torgates ootasin, et mingi ime läbi on ehk kõik meelepete ja silm on kohal, teise omasuguse kõrval, niiske ja erk, valus, kui teda sõrmega torkida. Ei olnud. Aga valus oli küll, eriti kõige tagumine koht, ja kuidagi nätske. Kõige veidram oli see, et ma võisin peeglist mõlema olematu silmaga jälgida, kuidas sõrm lõdvalt rippuvate laugude vahele kaob, ma nägin totrat ilmet oma näol, aga ainult peeglist. Sest päris sõrme ma ei näinud, tundus, nagu poleks midagi mu näo ja peegli vahel.
Enne, kui ma potikaane üles kiskusin ja oksendasin, käis peast läbi küll, et näpistaks... Aga veidi hägune peegel oli päris, ja ruuduline linoleum oli päris ja hooletult pahteldatud seinad erksa rohelise värvi all ja kollakast mattklaasist laelamp ja kraanikauss ja veel tuhanded pisiasjad ja see, et mul tõepoolest pole silmi, see kõik oli liiga reaalne, mul pole enam silmi, aga ma näen, mul pole enam silmi, mul pole päriselt päris silmi, ja see kõik on ehtne... Ja muidugi olid ehtsad valuhood ja iiveldus ja olematutesse pisaratesse uppuv vannituba, mis, kui ma enam poti najalgi põlvili püsida ei suutnud ja selili vajusin, magu ikka veel kramplikult oma sisu läbi söögitoru valulike spasmidega välja paiskamas, tiirles, ja mina oksendasin, kuni ma enam silmadele mõelda ei jõudnud, ja vannituba tiirles järjest kiiremini, tahtes mind endast välja heita, ja kadus jälgi vihurina...
***
Ärkasin keset ristteed, mu pea valutas ja käed värisesid ja see tundus ahistava ebareaalsustunde kõrval veel kõige väiksema hädana. Koht oli täiesti tundmatu, niipalju kui ma kuuvalgel nägin. Põllud, küpse suveöö järgi lõhnavad põllud vasemal ja jändrikud, kuidagi vaevased kuused paremal. Kruusatee otse all. Must taevas üleval. Ja unnemattunud küla otse ees. Seda tüüpi küla, mida võib näha kaugliinibussi aknast uduste heinamaade taga unelemas. Silte ega teeviitu polnud, samuti mitte ühtegi mõistlikku mõtet, kuidas ma siia sattunud olin. Ainult kõikevõitev pohmakas. Noh, eks eile sai ju võetud kah... Anto ei saanud juba üheteistkümne paiku jalgu alla ja tibid ropsisid üksteise võidu. Selline tavaline ehituskooli tüüpide ühikapidu. Hans sogas midagi, et läheks autoga... Kuhu? Kas me seal kuskil käisime ka, ei tea.
«Läki vaataks merd... Mu masin liigub veel küll.»
«Polits... politsnikud, oh puts,» tegi seepeale Triin ja läks näost halliks.
Rohkem mul meenutada ei õnnestunud. Ja nüüd... noh, ilmselt mõeldi mingi haige nali välja ja sõidutati mind siia... pärapõrgusse. Enesetunde järgi otsustades võis arvata, et nad segasid mulle silmatilkadest või millestki taolisest midagi kokku.
Koerad ei haukunud, tuled ei põlenud ja tuul ei vihisenud kõrvus. Millegipärast tundus normaalne eeldada, et sihuke küla peab kogu aeg tuuline olema. Ja ma hakkasin nälga tundma ja süda ei olnud enam nii paha. Üks maja, mis seisis teistest veidi eemal, paelus mu pilku, sest akendes vilksatas ähmane küünlaleek, mis küll järgmisel hetkel kadus. Astusin aeglaselt sinnapoole ja avasin laguneva värava. Aialipid tundusid käe all kuidagi luised, nagu üüratu pooleldi maasse mattunud raipe ribid. Surusin ebaluse alla, sest, noh, mingil moel pidin ma siit minema saama. Uks oli teisel pool maja, ilmselt rohelist värvi(miks?), ja koera ei olnud. Koputasin. Koputasin veel, seekord tugevamini.
Täielik vaikus. Liiga täielik.
Mis mul siis pähe tuli, ei mäleta, aga igal juhul katsusin ma ust -- see oli lukku keeramata -- ja astusin sisse. Kopitusehais oli esimene, mis ninna kargas. Üsna õrn värnitsalõhn. Ja mitu päeva tagasi pahaksläinud piimatoit. Vist veidi eemal, allpool. Õõva alla surudes otsisin käsikaudu valgust, libistasin sõrmed üle seina katva tapeedi, mis oli tolmune ja narmendas, kuni käe alla jäi vanamoodne keeratav lüliti, ja katmata ning lahtise juhtme küljes rippuv pirn laes oli kärbsemustaga koos. Tapeet oli ka roheline, valge ja kollase mustriga. Jalge all lebas räpane kaltsuvaip.
«Hallo,» hüüdsin ja koputasin arvatavale köögiuksele, «Halloo, kas keegi on kodus?»
Nagu oleks sammud, lohisevad ja ebakindlad... Koputasin veel, julgemalt. Nagunii ei jää mul muud üle, ja kui nüüd jooksu panna, siis... Kuidas ma siis siit minema saan? Valmistasin mõttes oma juttu ette, et näe, sõbrad mängisid halba nalja ja ega ma peale telefoni midagi ei tahagi...
«Tule edasi,» hüüdis üks hääl toast. Lingile vajutades mõtlesin vaid, kui kummaline hääl see õigupoolest oli. Kuidagi ajatu, sootu, inimesetu. Aga minuga samast liigist. Minu ees avanes rohelise tapeediga ja laudpõrandaga ruum, mida nõrgalt valgustas lauale asetatud petrooleumilamp. Toa teises otsas olev uks oli avatud, sealt paistvat seina kattis samuti roheline tapeet. Ja toauksele ilmus keegi, arvatavasti sama, kes mind sisse kutsunud oli. Meesterahvas eeldatavalt, arvasin nurgelisi jooni silmitsedes, ja vana, piipu ja habet märgates. Tuppa astudes tundus ta kuidagi tuttavlikuna.
«Tule, võta istet,» pakkus ta naeratades ning viipas rohelise riidega kaetud tugitoolide poole.
«Ma, ee...» nüüd äkki ei osanud ma midagi öelda. Kõigiti jäi selline mulje, nagu ta oleks mind oodanud.
«Ma eksisin ära...» proovisin uuesti, aga vanamees viipas vaigistavalt.
«Kohe seletan,» ütles ta, «Ma panen ainult tee hakkama.»
Ukse poole looberdades pomises ta midagi, mis kõlas kaebusena vanade kontide pärast, ja ma istusin ettevaatlikult ühte tugitoolidest. Sealt, kus ilmselt asus köök, hakkas kostma plekist nõudega kolistamist, veidi aja pärast keeva vee kahinat. Aga mis siis, kui mees on mingi haige pervo või põrunud mõrvar? Samas muigasin mõttes. Olin temast igal juhul tugevam, noorem ja väledam, mida mul karta oli? Üleloomulikku? Tüüpi, kes suudab korraga mitmes kohas viibida ja kõike näha?
«Justament,» tähendas ta äkki mu selja taha ilmudes. «Ma suudan tõesti üsna palju. Aga praegu joo teed.»
Käed lõpetasid värisemise umbes siis, kui ma kaks tassi olin ära joonud ja vanamees piipu toppima hakkas. See mõjus kuidagi koduselt. Alles nüüd panin tähele, et ta kandis tumedaid prille ja hoidis keppi kogu aeg käeulatuses. Oli ta pime? Teetassist haaras ta üsna mitu korda mööda ja tema veidralt ebalevad liigutused sütitasid minus kaastundepuhangu.
Siis seletasin ma talle oma asja ära. Et ta ei peagi midagi tegema, lasku mul vaid telefoniga takso järgi kutsuda.
Vanamees vaikis ja näis kuidagi muhelevat. Millegipärast tundus äkki, et kolkaküla ätist on asi kaugel. Siis, peale paari eriti sügavat mahvi avas ta suu: «Nii. Nii. Ja... kuhu sa õigupoolest takso kutsuksid?»
«Ma ei teagi. Kus me oleme?»
«Unenäos. Sinu unenäos.»
Mu selg hakkas voolavast higist kipitama. Tal oli õigus, tajusin seda mingi kaheksanda meelega kuidagi selgelt. Nüüd... Ei, ei, ta pole hullumeelne, mina ka mitte. Mu näpuotsad kihelesid väga reaalselt... Ja silmad hakkasid ängist vesiseks kiskuma. Kah ehtne tunne, loomulikult. Aga -- ma pole kunagi käinud mingis ehituskoolis, ma ei tunne ühtegi Triinu ega autoga Hansu...
Kuidas ma sain unes olla keegi, kes neid kõiki tunneb?
Kelle? See tähendab, kelle unenäkku ma sattunud olen? Või, veidi tähtsam asi, kes ma nüüd ise olen? Ei mäleta. Rida mälupilte, mida olin enda omaks pidanud (kui kaua?), ähmastusid ja segunesid terava identiteediprobleemiga. Roheline seelik? Triin? Katkise sukaga ja rohelise seelikuga Triin? Anne? Annel hoopis oli sihuke? Aga kes oli Anne?
Oehh.
«Pole just kerge pähkel, mis?» muigas vanamees.
Roheline tapeet!! Igal pool! Ei, see oli seelik... Ei, enam ei olnud... Lihtsalt roheline virvarr.
Äti nägu muutus murelikuks hetk enne seda, kui tuba oli oma keerlemise lõpetanud.
«Oota, veel ei tohi,» hüüdis ta ehmunult, kui mu pea rinnale vajus. Pimeda kohta uskumatu kindlusega kargas ta tugitoolist, tormas kepiga seinu kolkides teise tuppa ja naases välgukiirusel nuuskpiiritusega.
«Näh,» torkas ta katkimurtud ampulli mu nina alla. Toibusin silmapilkselt ja kirtsutasin terava ning vastiku haisu peale nina. Ta naaldus rahulikult jälle oma tooli seljatoele.
«Kes sa oled?»
«Mina või?» päris ta põiklevalt.
«Ei, Pushkin,» ütlesin ma tigedalt, «Loomulikult sina!»
«See pole üldse tähtis, aga sul on midagi, mida ma tahan.»
«Mis?» pärisin ma hämmeldunult. Kuidas saab mul midagi talle anda olla, kui, nagu ta väitis, me unenäos oleme?
«Sa tapad mu homme. Kas sa ei arva, et sellise asja eest olen ma pisukese meelehea ära teeninud?»
Ma ei saanud enam midagi aru.
«Mismõttes tapan? Miks? Kus?»
Ta vaatas, õigemini näis vaatavat mind pisut etteheitvalt.
«Ära päri nii palju. Sa nägid seda niikuinii üleeile unes. Tagurpidi. Teed tahad veel?»
«Ee... jah.»
Lõppude lõpuks oli see ju kõigest uni. Pagana ehtne, aga uni. Võib olla tuleks sellesse suhtuda nagu liiga jubedasse õudusfilmi, mille kõige hirmuäratavamad osad tuleb lihtsalt ära kannatada. Huvitav, mis siis juhtub, kui ma ärkan? Kas ma enam midagi mäletangi? Ja, mis põhiline, kas ma siis tean, kes ma olen?
Teed teha ta oskas. Tuline, kange ja nii ehtne väikeste lonksude haaval kurgust alla voolates, nagu soovinuks vanamees mind panna kahtlustama, kas mitte ärkvelolekuaeg pole tegelikult uni. Ta istus ja ootas vaikselt, kuni ma tühja tassi põrandale panin.
Äkki tuli mulle midagi meelde. Iidvana templihoone, kaks süngelt vaikivat sinistes ürpides meest ja surma õhkav jäik tomp nende vahel.
«Ja ta astus ligi ja puudutas puusärki.»
Minu... kellegi teise... värisev ja higine käsi, mis tolmust katet kergitas... Ja peale seda, kui ma... , nägi ta jälle ja...
«Ja surnu tõusis istukile ja hakkas rääkima.»
«Ma ju ütlesin, et tagurpidi,» naeratas taat. «Niisiis, kas oled nõus?»
«Kas see olid siis sina? Seal kirstus?»
«Jah.»
«Aga... enda mäletamist mööda ma hoopis andsin sulle silmavalguse... Hee, ma olin unenäo- Jeesus!»
«Ei. Minu andmetel näed sa seda värki homme öösel uuesti, seekord õigetpidi. Ja siis sa...»
«Tapan su?»
«Ja võtad silmad tagasi.»
«Tapmist ma ei mäleta. Ja ma ei saa aru... Milleks kõik need templid ja udused külad ja...»
Vanamees lehvitas hooletult kätt.
«Esoteeriline rämps, mille sa ise juurde fantaseerid. Minul pole sellega mingit pistmist.»
«Mida sa siis tahad?»
«Su silmi. Sa saad nad ju tagasi. Ma võiksin sulle pakkuda ilma silmadeta nägemist...»
Kui ma eile öösel pool kolm ärkasin, Anne alles magas. Ma tean, kes Anne on! Oma kätt ma ikkagi ei näinud. Kas sellised on kõigi silmitute unenäod?
«See pole eilne öö, tobu,« ütles ta itsitades, «See on homne.»
«Sa ei räägi nagu vana mees.»
«Loomulikult mitte, see on ju sinu uni.»
«Aga mis siis, kui...»
«See on juba järgmine uni,» katkestas ta mind ja kadus haudvaiksesse pimedusse.
***
«Nojah,» ütles Anne neile veidi hinge tõmmanult nina luristades, «Ta tuli eile õhtul hilja koju ja mina juba magasin ja ei näinud teda ja ei tea mida ta tegi ja nüüd ta äratas mu üles ja...»
Ta puhkes veel hullemini nutma ja vaatas abitult kahte valgetes kitlites meest.
«Ta läks hulluks. Ta läks täiesti hulluks. Ei tahtnud arsti. Ütles, et ta näeb. Ta ütles,» Anne nuuskas häälekalt nina, «Et ta näeb kõike. Issand jumal, tal pole ju silmi! TAL POLE SILMI!! Ta on täiesti hull.»
Selleks ajaks olin ma rabelemise juba lõpetanud. Nagunii on need hullusärgid ühed tugevad asjad. Ja küllap tal oli veidi õigus kah. Sest kui ta teatas, et kutsub mulle kiirabi, siis... siis... Aga nüüd olid nad mulle midagi tühjadesse silmakoobastesse tilgutanud, mis sügeles, ja pea üleni kinni sidunud, aga ma nägin neid sama selgelt edasi. Meeste hämmeldust ja Anne nuttu ja hirmu ja tülgastust ja noorema stetoskoobiga tüübi pilku, millega ta Anne öösärgis keha mõõtis ja seda, et vannitoa põrandal lebas okses ka lõhkirebitud mustapesukott.
«Ega ta ei öelnud, mille otsa ta kukkus? On tal mõnikord olnud... selliseid... meelekaotusi?»
»Ihu küünal on silm...»
«Issand jumal. Issand jumal.»
«Võis ta endale ise midagi teha?»
«Ei. Ei tea. Ma ei tea enam mitte midagi.»
Järsku kriiskas Anne ootamatult läbilõikava häälega: »Viige ta siit ära! Viige ta siit ometi ära!»
Ma sosistasin: «Ma näen, Anne. Ma näen kõike.»
Ma ütlesin seda rohkem iseendale, lohutuseks. Autos süstiti mulle midagi, uinutit vist.
***
Seintele rullus roheline tapeet. Toa ainukeseks sisustuseks olid kaks rohelise riidega kaetud tugitooli.
«Ära mõõda aega, muidu jäädki siksakitama,« tähendas vanamees mu küsimusest ilmselgelt lõbustatult. Ta nõjatus tuttavlikult tugitooli seljatoele, kraamis taskust piibu ning hakkas seda toppima nahksest ja üsna vanast tubakakotist. Esimeste mahvide järel võttis ta prillid eest ja vaatas mind teravasti oma tühjade silmakoobastega.
Judistasin end, sest tundsin ta nüüd ära.
«Praegu on veidi peale meie eelmist kohtumist ja veidi enne tänast ärkamist. Aga seda sa muidugi juba mäletad, on mul õigus?»
Ei, ma ei mäletanud. Küllap paistis nii ka mu näost, sest äkki ei kahenud ma, et vanamees näeb tegelikult üsna hästi. Nagunii oli see vaid unenägu ja häiriv reaalsustunne kaob kindlasti ärkamisel. Ma mäletasin unenägu, kus ma ei mäletanud, kes ma päriselt olin...
Aga selle katsun ma meelde jätta. Hea hommikul Annele rääkida.
«Ei mäleta?» üllatus ta, «Noh, see teeb asja lihtsamaks. Heida siia põrandale.»
«Miks?»
«Silmad, kulla mees, silmad! Ma tahan su silmi.»
«Miks?»
«Ma tahan teada, mida sa päriselt näed.»
«Ihu küünal on silm...»
Heitsin selili sellise iseäraliku karistamatuse- ja ärevusetusetundega, mis kaasneb veendumusega, et unenägu saab varsti läbi ja ma ärkan ja kõik on jälle normaalne. Ta pahklikud sõrmed sirutusid mu näo kohale, silmasin veel mustust ta lõikamata küünte all. Siis sähvatas mu peast läbi põletav valu ja tuba kadus korraks.
«Ihu küünal on silm...»
Ega ikka ei ole küll.