»Lõks, see on lõks,» sähvatab läbi unesegase pea. Paanikas uurin ümbrust. On pime. Vaid kuskilt ülevalt langeb valgust läikivale maapinnale. See näeb välja nagu oleks seal libe. Valgus langeb läbi kummalise ava. «Nähtavasti koobas... Küljealune on pehme ja lõhnab kummaliselt.
*
Keegi liigutab end päris mu külje ligidal. Läheneb käsi, ähvardav ja umbusku sisendav. Mingi pomin. Tegutsen esimese mõtte ajel. Ründan. Mitte seda kätt, see mind ei päästaks, vaid seda, mis keha mis kätt juhib. Kostab kiljatus, mis mattub kiiresti vaiksesse mulksumisse ja lõpeb siis sootuks. Hääled kaugemal. Mingi erutav, hullutav lõhn kõdistab ninas. Vaatan kuuvalguses oma käsi- need on verised. Ainsa hüppega torman üle toa ja südantlõhestava ulgumisega lendan läbi klaasi....
***
«Kallis, kallis, ärka üles!» Keegi raputab mind ägedalt. «Kas jälle see sama vana unenägu?» Suudan vaid noogutada. Olen ikka veel tolle sama hirmu ja õuduse kütkeis ega suuda rääkida. «Millest see nüüd siis jälle?! Doktor ometi vandus, et oled nüüd jälle terve. Ta ütles mulle, et enam pole mul vaja karta, et see oli lihtsalt mingi psühhoos....»
See vada jätkub lõputult. Kuidas ta ometi ei tunne, ei näe! Täna on ju ometi täiskuu. Tunnen selle kutset. Tõusen ja astun üle toa akna juurde ja avan selle. Öö tuleb tuppa, täiskuu, tuleb tuppa. Kuulen kaugete-kaugete metsade kutset..
Kellegi õrnad pehmed käed puudutavad hellalt mu pingul selga ja võtavad mu ümbert kinni. Naine, Minu naine....
***
«Et jälle need samad vanad painajad oma naise tapmisest? Hm, ma arvasin, et olete sellest lõplikult paranenud. Teraapiaga alustame ülehomme, homme on mul tähtis ettekanne. Psühhooside ravimisest. Niikaua võtke rahustit, küllap me sellele piiri paneme. Kohtumiseni ülehomme.»
Hiiglasuur totter naeratus sama totrate prillide taga. Ja punetav kiilaspea. Hetkeks soovin, et kõik oleks päris. Kujutlen, kuidas rebin hammastega ta rasvunud kõri, kuidas veri pritsib ja tobedast naeratusest saab tarduv hirmumask... Doktor tõstab kiirelt pea, ta näos vilksatab hirm ja üllatus.
Pea tuikab kergelt. Naeratan vabandavalt ja väljun kabinetist. Et rahustit osta.
***
«Lõks, see on lõks,» sähvatab läbi unesegase pea. Paanikas uurin ümbrust. On pime. Vaid kuskilt ülevalt langeb valgust läikivale maapinnale. See näeb välja nagu oleks seal libe. Valgus langeb läbi kummalise ava. «Nähtavasti koobas... Küljealune on pehme ja lõhnab kummaliselt.
Keegi liigutab end päris mu külje ligidal. Läheneb käsi, ähvardav ja umbusku sisendav. Mingi pomin. Tegutsen esimese mõtte ajel. Ründan. Mitte seda kätt, see mind ei päästaks, vaid seda, mis keha mis kätt juhib. Kostab kiljatus, mis mattub kiiresti vaiksesse mulksumisse ja lõpeb siis sootuks. Hääled kaugemal. Mingi erutav, hullutav lõhn kõdistab ninas. Vaatan kuuvalguses oma käsi- need on verised. Ainsa hüppega torman üle toa ja südantlõhestava ulgumisega lendan läbi klaasi....
***
Maandun pehmelt käppadele. Kuulen kauguste ja täiskuu kutset. Katkenud on viimane lüli, mis mind veel nende inimestega sidus. Mu naine, too armas hulljulge tüdruk on surnud. Tõstan koonu kuu poole ja räägin talle oma südamevalust. Lühidalt. Uksed pauguvad, keegi hõikab midagi -- mind on märgatud. Kiunatades hüppan edasi. Meeltes vasardab üksainus mõte -- koju! Ma lähen ära koju!