Kõrts, «Kukepoks» nimeks, oli rahvast täis; enamik neist olid küll pealetükkivad kaupmehed, kutsarid ning paar lihunikku, ent oli ka rohkem meeltmööda tegelasi: harjuskeid ja üks väljasurnud käega erruläinud rüütel, kes jutustas naaberlauas seiklustest. Enamus juttudest oli muidugi välja mõeldud, kuid see ei paistnud kedagi segavat. Isegi mitte mind, kes ma kohalikku õlu lakkusin ning selle külma ja kibetat maitset nautisin.
Kõvasti sai nalja, homme on kahe lihuniku matused, aga seda ma veel ei teanud. Teadsin vaid, et kuskil pimedas nurgas on pime mees ja ta viiuldab. Ja lõbus oli -- kuulasin rüütli muinasjutulisi seiklusi, pimeda viiuldamist ja veel kellegi Leila meelat sosistamist.
»Kas teete ikka kaupa ka või?» uuris punapäine hoor juba teab mitmendat korda. »Vaatan, et olete vist võõrsilt tulnud?»
»Ma olen läbisõidul, võõrsilt aga küll,» vastasin talle võimalikult viisakalt.
»Sa sissesõitu ei taha teha?» pakkus Leila välja.
»Ega eriti ei taha jah,» vastasin otsekoheselt.
Kõrtsiuks kääksus lakkamata; alati oli kedagi, kes sisse või välja soovis minna. Korraga märkasin, et keegi kõrtsi saabujatest oli pannud kogu rahva vaikima. Isegi pime pimedas nurgas oma kääksutava viiuliga oli vait jäänud. Rüütel jäi poole sõna pealt vait; keegi hõisatas, mina küünitasin.
Uksel seisis põrsas.
Noor ja lihav -- porine, verine ja kokkuvarisemise äärel. Oli näha, et ta oli jooksus. Ilmselt läbinud pika maa -- sest vasaku sõra parempoolne küüs oli murdnud. Mitte palju, aga siiski. Põrsas oli ehmunud, vaatas suurte seasilmadega ringi ning kiunus. Ta oli hädas, kõrtsiuks oli talle terava hoobi andnud. Ta oli hädas ja vajas abi.
Kõrtsmik tegi endale teed ja astus, rind ette surutud, ukse poole. »Armas põrsas, kust sina vasta ööd tuled?» See oli tema kõrts ja tema pidi esimesena teadma, kust ja kuna liha sisse tuuakse.
Põrsas röhitses vastuseks, keegi ei mõistnud teda. Ainult mina. Tal olid kurvad silmad, suured sõõrmed ning imearmas sabarõngas. Ta polnud tavaline siga.
«Mida sa otsid siit?» uuris kõrtsmik edasi. »Jäid lihavõtte peost ilma?»
«Teadagi mis ta otsib -- vahedat lihunikukirvest!»
Üle kõrtsiruumi lõid joomased häälepaarid lõbusalt kajama.
«Vaikust!» hüüdis kõrtsmik. «Vaesekene tuli mulle külla. Teie hoidke eemale. Või muidu...!»
Joomased hääled irvitasid ja tulid lähemale. Kaks lihunikku astusid ähvardavalt kõrtsmikule vastu.
«Ära otsi õnnetust, kõrtsmik Ardan,» ütles üks lihunikest. «Mul on ammu su vanadest seapraadidest villand. See põrsas on nüüd meie.»
Ardan ei tahtnud tõesti õnnetust otsida -- seda oli näha. Nõutult seisis ta põrsa kõrval ja sügas kukalt. Ekslevate silmadega otsis ta külaliste käest abi. Rüüpasin õllekannu tilgatumaks ja astusin kõrtsmiku poole, näidates talle heatahtliku ilmega, et ma olen ta poolt.
«Ei, sina ära aita mind. Sinul on Baiita needus. Sina tood surma!» lausus kõrtsmik mulle surmkindlalt ja seisis edasi, ekslikud silmad ringi vilamas.
Veidi piinlikkust tundes, taganesin ma pimedasse nurka. Sinna kus pime viiuldajagi.
Kõrtmikule tulid appi muinasjutuvestjast rüütel ning tema kannupoiss, kel nägu vinnidest vohamas oli.
Minu teod olid tehtud -- mina olin oma naise ära põletanud. Üks needus mul juba oli ja vasakus saapasääres oli natuke raha ka. Jõin salamahti pimeda viiuldaja õlle ära ning jäin pealtvaatajaks.
«Kas saate siit minema. Kõss!» hüüdis kõrtsmik põrsast kaenla haarates.
Esimesed külalised astusidki minema, kõrtsiuks veel kääksus. Kliente oli nüüd vähem ja vaade lihunikele oli nüüd parem.
«Kaome, aga ainult koos põssaga!» kõlas lihunike vastus.
Siis tuli vinninägu ja tema Lombakas Rüütel. Vinninägu haaras miskipärast vööl olnud kottidest kinni ja uuris neid. Rüütel astus lihunike ette ja seletas:
«Kui ma teie vanune veel olin, siis tegin mehetegusid.»
Lombakas Rüütel vajus kõhuvalus kängu ja vaatas pahaselt lihuniku poole, kes talle vasaku jala, sirbihoobiga kõhtu oli virutanud.
Kui kõrtsmikul poleks kiireid jalgu olnud, oleks põrsal ots käes olnud. Kiirelt kadus ta teisele korrusele, jättes segaduses lihunikud ümerringi vahtima. Pime viiuldaja hakkas kääksutama, panin pea ta õlale ja sulgesin silmad. Nägin Baiitat tules, aknalaual istumas ning mind neamas. Ja siis olin neetud.
*
Oli kõrtsiruum, laibad ja mina. Oli nälg ja pohmell. Olin täiesti üksi.
Vinninäolise tegelase loomad olid teinud põhjaliku töö. Siin-seal lamasid surnud kliendid, mõnel veel õllevaht suul kuivamas, teisel kanakoib hammaste vahel. Vinninägu, punapäine Leila, kõrtsmik Arden, skorpionid ja põrsas olid kadunud. Kahju et ma neile paela polnud andnud, oleks saanud ühendust võtta.
Veetsin ülejäänud päeva «Kukepoksis» ja sõin mida sain. Laibad jätsin esialgu rahule. Vesi oli otsas, õlust rääkimata. Uut jooki ma ei tellinud, kuna uhkus ei lubanud, janu on närvilisuse märk ja ettekandjat polnud.
Ööhakul oli tänavalt kosta kapjade kärmet astumist.
«Nüüd tulevad valvurid ja võtavad mu kinni. Pean minema kohtu ette ja tunnistama, et mina olin see, kes tappis kõik need ohvrid,» mõtlesin nukralt.
Uks avanes kääksudes. Tõstsin pea ja vaatasin siseneja poole. See oli Põrsas -- minu needus.
Varsti ma teadsin, et joosta ta oskab. Aga nii palju oli veel õpetada. Olin rõõmus, et mina saan olla see, kes õpetab põssale kõige tähtsamat.
Armastust.
(2002-03-10) -- mõeldes Indrek Hargla «Baiita Needusele»