1
Taevas kiskus vägisi vihmale. Õhk oli juba niiske, linnud olid vakka jäänud. Ainult jõudu koguv tormituul kõigutas kuuskede latvu. Leevi pastlad olid kulunud ja üks pael kippus alalõpmata parema jala alla jääma. Suurräti siilusid koomale tõmmates kiirustas tüdruk läbi hämarduva metsatuka. Hakkas tibutama. Lõpuks silmas ta soopervel tulukest. Ta on ikkagi kodus, mõtles Leevi ja lisas sammu. Lävele jõudnud, lõhestas taevast piksenoole saatanlik helendus. Kõu jäi ukse taha.
«Ah, sa ikka tulid,» ütles Leida moka otsast ja viskas silgupea kassile laua alla.
«Tulin. Sa vist kutsusid,» vastas tüdruk ebalevalt ja pani vettinud suurräti laetala külge rippu.
«Sul näikse terav silm olema.» Lauka-Leida solgutas sõrmedega jahtunud räimeleemes ja sellest midagi kõbusamat leidmata, pühkis sõrmed põlle sisse. Seda põlle oli Leida kandnud juba sest ajast, kui ta Leevi ema, Salmega, lõplikult tülli läks ja sooservale metsavahi mahajäetud osmikusse kolis. Öeldakse küll, et veri on paksem kui vesi, kuid, näed, sedapuhku ei suutnud õekesed omavahel ära leppida. Pigem küll jagada -- peale sõda oli ju igas külas mehi ühe käe sõrmedel üle lugeda. Leida oma poiss oli kah sõtta kadunud ja kui ta veel elus olnuks, küllap ta oma pesa mujale punus. Salmel aga oli rohkem õnne. Seda va õnne oli tal alati jagunud -- kord oli tal suurem kartulisaak, siis jälle priskemad mullikad ja rammusam piim. Külanaised heitsid Salmele kõõrdpilke, kui too vaata et ainsa sõjast naasnud poisiga külakiigel kudrutas. Oskar polnud küll teab mis tõuloom -- längusõlgne ja kiitsakate ihuliikmetega nagu ta oli -, kuid parem pisku kui tühi sängipool. Ja eks sõjavintsutused mõju igale mehele ühtmoodi, anna talle vaid aega kosuda ja tõhusa kõhutäiega välja puhata. No ja lastetegemisel pole teab mis ihurammu tarviski. Lapsi oli aga hädasti vaja -- abiliseks põllul ja majapidamises, ennekõike aga selleks, et külaelu taas täiel rinnal hingata saaks.
Tol sügisõhtul elasid õed veel ühe katuse all, kui Salme Oskari eeskambrisse juhatas ja kohmetult mehe käelaba silitades teatas: «Oskar hakkab nüüd meil elama. Mis me siin ikka kopitame ja mitme eest rügame, las Oskar teeb need tööd, mis mehele kontimööda onvad.» Mis sai Leidalgi selle vastu olla. Poisil ju silmad kui tulesäde, mõtles ta ja tõmbas varrukaga laualepudenenud leivaraasud pihku.
«Sul on siin külmavõitu. Paneks õige paar halgu pliidi alla,» kostis Leevi pikaleveninud vaikust katkestades. Võttis siis pliidi alt sületäie hagu ja hakkas neid kohmitsedes kustunud sütetele laduma. Tikust tuld tõmmates kõrvetas ta näppu ja vaikselt oiates rapsis tikupead vastu niiskunud toosikülge. Lõpuks läks tikk särinal põlema ja tekkinud valgus heitis Leida näole kummalisi varje. Leevi võdistas tahtmatult õlgu ja vaevaga süüdatud tuluke kustus.
«Oota's nüüd. Küll saab ilma. Istu sinna akna alla,» osutas Leida käega teispool lauda olevale puupingile. «Mul oli ikka asja kah. Istu, istu. Küll saab ilma. Sul ju süda soe.» Nõutult asetas tüdruk tikutoosi pliidiservale ja koperdas üle tühjade klaaspudelite ettenäidatud kohale. Jälle need pudelid ja see imalmagus rohulõhn. Iga kord, kui Leevi oli sunnitud -- sest omal tahtel ta poleks kindlasti kohe tihanud Laukale minna -- tädi juurde minema, tundis ta teel olles seletamatut vastumeelsust selle poolmetsistunud majalobudiku ja eelkõige selle asuka -- oma lihase tädi suhtes. Niipea aga kui ta oli üle kambri läve astunud, adus ta mõnus-erutavat lehka ninasõõrmeisse tungivat ja teda kuidagi leplikumaks ja vaguramaks tegevat.
Leida uuris tüdrukut ja vedas siis näole midagi naeratusetaolist. Ära karda, ütles see. Ma ei kardagi, vastas tüdruku pilk.
«Salmel tervis korras, mis? Eks ta ikka on, muidu poleks sa nii ruttu tulla saanud.» Värisevate kätega valas ta savikruusidesse pruuni vahutavat vedelikku. Meeldiv humalalõhn levis üle madalalaelise toapugeriku. Äkki raputas Leidat tugev köhahoog ja kannus olev märjuke loksus lauale. Leevi sirutas laual lebava kaltsu järele ja hakkas innukalt lauda kuivatama, ilma et ta läkastavale tädile otsa oleks vaadanud.
«Jäta, las ta olla. Aega on vähe. Me peame veel rääkima,» rehmas eit käega, kui köhahoog veidi järele andis. «Võta õllekest, alles nädalajagu tagasi pruulisin. Külas sellist ei saa. Ainult Laukal saab.»
«Ma ei hooli. Tahaksin ikka enne ööd tagasi jõuda,» vastas Leevi tasasel häälel. «Ma aitan sul parem tuba kraamida ja pliidi alla tule teha. Ah jaa, ema saatis sulle veidi odrajahu ja läätseid.» Leevi tõusis, et lubatud kraam lauale tõsta, kuid ootamatult haaras Leida ta käsivarrest ja pitsitas seda ebameeldivalt. «Istu!». See oli käsk. Leevi istus, nuttu tagasi hoides ja hõõrudes hellalt punetavat laiku käel.
Eit võttis tubli sõõmu kesvamärjukest, tõmbas käeseljaga üle suu ja lausus:
«Kõiksepealt -- sa ei tohi mind peljata, ...»
«Ma ei pelgagi, ainult et...»
«Vakka!» katkestas Leida tüdruku ja tasandas häält. «Ma lasin sind kutsuda väga tähtsa asja pärast. Lase mul enne kõik ära rääkida, siis on sinu kord ütelda. Ja otsustada.» Uus köhahoog raputas eite. Verine ja kollaste rögatükkidega süljelärakas lartsatas muldpõrandale.
«Näed isegi, et surm on mulle juba rindu pugenud. Taevale tänu -- ei kesta see enam kaua. Vast ühe kuuloomise jagu veel. Enne aga pead sa mulle lubama, et paele minu lahkumist lased sa osmikule korraliku laudpõranda panna ja suitsutad kõiki kohti tulihännarohu juurikatega. Ma panin nad juba tunamullu kuivama.» Ta osutas tohust pütile, mida katkise uksega kapis poolenisti näha võis. Tüdruku küsivat pilku nähes lisas ta: «Tõbi tuleb siit välja ajada. See seal peaks ehk aitama. Peaks jah.»
«Ma vist ikka võtan lonksukese,» julges Leevigi lõpuks suud paotada ja külmast värisevate kätega haaras ta savinõu pihkude vahele. Sul on külm, lapsuke, mõtles Lauka perenaine. Minulgi oli külm, kui ma ihuüksinda sängis lamasin ja kuulasin, kuidas Salme ja Oskar tagakambris voodit kääksutasid. Oskar, Oskar. Kas kõik mehed on sellised? Alles eile õhtul aitasid sa mul kiuslikku pässi lauta vedada ja siis nii õrnalt silma vaatasid, justkui tahaksid siinsamas mu enda kaissu haarata ja suudki anda. Ju sa oleksidki nõnda toiminud, kuid just siis, just siis, kui ma su hingeõhku oma silmnäol tundsin, astus Salme lauta ja kihutas su välja -- lehma lüpsmisel on meesterahva silmad kurjast, tarvitses ta ikka öelda. Ja mind ei teinud Salme üldse nägemagi, ühmas vaid üle õla: «Hoia end Oskarist targu eemale!» Oh, miks ma ometi tollal ta nõuannet kuulda ei võtnud! Oskar, Oskar. Kas maamuna peal oledki vaid sina minu jaoks jäänud?
«Mis sa külmetad, tüdruk, pane aga tuli hakkama ja võta tagakambrist mu villane jakk üll,» ütles Leida äkki, justnagu tardumusest virgudes. «Panges peaks veel vettki olema, tee teed -- saad kondid soojaks. Vabarnavarred on kapis.» Kangeks jäänud konte sirutades tõusis ta laua tagant ja komberdas vaevaliselt kapi juurde. «Säh, siin nad on.»
Väljas oli veelgi hämaramaks läinud ja ainult aeg-ajalt sähvatasid laotuses piksenooled, mürin kostis järjest kaugemalt. Vihm aga peksis endise raevuga vastu aknaruutu. Nagu oleks seda vedelat veel vähe olnud -- sulalumevesi ei lasknud siiani soosaartele kõndida, ilma et jäine vesi saapad seest lirtsuma ei paneks. Linnud olid kindlasti juba munad pesadesse munenud, ja kui õigel ajal neile jaole ei saa, siis tuleb mitu päeva kambrit tuulutada, et mädamunahais välja saada. Lisaks sellele on ka tee Nõmmeraukale tulvavete all. Ja kui ma sinnagi õigel ajal ei jõua...
«Kas ma valan sulle ka törtsukese?» küsis Leevi toimetamisest silmnähtavalt sooja saanult. Tüdruku hingerahugi hakkas tasapisi tagasi tulema. Külaeitedel on iga asja ja inimese kohta ütlemist -- jalad enam ei kanna, aga see suuvärk on küll visa kuluma. Leida on ju ikkagi minu ema õde, kuidas võikski ta oma õetütart kurjasti kasutada, mõtles ta auravkuuma tõmmist kruusidesse valades. Ent sõnavägi on võimas ja Lauka- Leida kui nõia kuulsus kippus varjutama kõike seda head ja hingekosutavat, mis Leevile tädi juures osaks oli saanud.
Leida tundis, kuidas kuum keelekaste rinna kergemaks tegi, lausus siis poolihääli: «Vaata, mu laps, ilmas on asjad kord nõndaviisi säätud, et mitte alati ei lähe nii, kui inime isekeskis mõtelnud on. Ega mullegi see kerge kanda ole, et Salme ja mina justkui teine teispool piiri oleme. Sa oled vast kuulnud, mida külas must arvatakse, ja kui see nende elu kergemaks teeb, las nii jäädagi. Kuid sina peaksid ikka enamat teadma, sest oma tarkusi ja oskusi ei saa ma mitte maamulda kaasa võtta. Ja-jah, sinu ma olen valinud nende taedmiste edasikandjaks. Ja kui sa küllalt elanud oled, saad sa ise tundma, kas ja kuidas neid kasutada.»
Endalegi ootamatult lipsas üle Leevi huulte: «Ma ei taha nõiaks saada.»
«Ah et sinagi arvad, et ma nõid olen?» ütles Leida ja lai naeratus valgus üle ta kortsulise ja tõvest vaevatud näo. Tüdruku vastust ennetades silitas ta tema kätt -- las ma räägin lõpuni. Sügav puna valgus üle Leevi kahvatu nirginäo. «Mis siin imeks panna, õrna lapse pää on ju kui solgipang, kuhu enamjaolt ikka kõlbmatut kraami pillutakse ja ainult vahest harva sinna ka mõni parem pala satub. Ma ei heida sulle seda ette. Vastukarva -- mul on lausa hää meel, et sa mulle kombekat ümbernurgajuttu puhuma ei tulnud, ja et me tõemeeli jutud räägitud saame.»
«Sa ei ole ju nõid?» küsis siis Leevi naise rahustavast kõnest julgust saades.
«Ma ei taha sind eksiteele viia ja seepärast ei saa ma ka sulle ütelda, et ma ei ole, kuid kindlasti pole ma mingi maksamereline, kes lõuguti seljas vanakuradi pidusse kihutab. Tõde on siis vast kusagil vahepeal. Tõde on ju kui pudulojus -- ühest otsast on ta pehme nina ja siidiste mokkadega, teisest aga puha sõnnikune sabaalune.» Leevi naeratas. Leida aga rüüpas õlut ja vaatas nukralt mööda aknaklaasi allaveerevaid vihmapiisku. Sadu oli seks puhuks raugenud. Tuleks nüüd vaid palavat sooja ja kohe mitu päeva ühtejutti -- küll siis teedki mu vanu konte kanda jaksavad. Soosaartele ja Nõmmeraukale. Esiti ikka Nõmmeraukale.
«Ma arvan, et sa võiksid praegu minu juures elada. Kuniks ma tunnen, et lõpp on hirmus lähedale jõudnud ja sinagi üht-teist olulist teada saanud. Kui see sulle meeldib, võid ju minu sõnu nõidumiseks kutsuda, kuid ma arvan, et sinust niipea manajat ei saa -- elukogemust jääb napiks. Sinu hooleks jääb kuuldu-nähtu talletada. Targemad nimetavad seda vardjaks olemiseks.»
«Vardja?»
«Jah, vardja -- teadmiste kandja ja hoidja, kellest hilisemal ajal, kui saatusel selline plaan sinuga on, võib ka mana või mis hullemgi -- nõid saada.»
«Ma ei tea, kas ma ikka saan hakkama,» kahtles tüdruk.
«Kui sinust peab keegi saama, siis selleks sa ka saad.»
«Ma ikkagi pelgan pisut...»
«Minagi pelgasin, kuid armastusel on suur vägi ja selle nimel, et kellelgi, kellest sa hoolid, hästi läheks, olin ma kõigeks valmis,» ohkas Lauka perenaine vaevukuuldavalt.
«Sa räägid... Oskarist?» päris Leevi ettevaatlikult.
«Sa siis tead?» Ma olen nii kaua siinilmas elanud ja ikka veel imestan asjade üle, mis iseenesest mõista on. Loomulikult on ta Oskarist kuulnud. Kuidas saakski see maja seinte vahele jääda, kui kaks lihast õde karvupidi kokku läksid ja seeläbi ainumas meesterahvas majas veidral kombel kadunuks jäi. Oskari verd olevat vallapää koguni soopervelt leidnud. «Ma tundsin,» jätkas Leida, «et olen süüdi selles, mis Oskariga tol sügisõhtul juhtus. Ja läksin nagu koer -- saba jalge vahele tõmmates -- Laukale. Metsavahimaja oli juba aasta otsa tühjana seisnud. Kuhu mujale mul olekski olnud pakku minna, kui mitte sohu. Eemale Salmest, eemale kõigist, kes veretöö minu kaela veeretasid.» Silmi varjates, tõusis Leida laua tagant ja asutas end minekule. «Sa võid sinna ahjuseljale endale ase sättida, ma vaatan, et Salmele ikka sõna saadetud saaks.» Komistades astus ta üle ukseläve ja kadus niiskesse kevadisse hilisõhtusse. Ikka veel kummitas Leidal silme ees Salme vihast moondunud nägu: «Ei saand mina teda endale -- ei saa sinagi!»
2
«Leevi, ae, oota nüüd ometi!» hüüdis Madis ja põimis käe ümber Leevi piha. «Kus sa olnud oled? Ma pole sind juba nii lõpmata kaua näinud.» Viimaste sõnadega tõmbas noormees tüdruku lähemale.
«Jäta, Madis, keegi võib ju näha! Ma ei sa praegu millestki rääkida, mul on kiire. Lase lahti, ma pean veel...»
«Muidugi pead.» Jõuliselt surus mees oma huuled tüdruku suule. Leevi hakkas hirmsasti rabelema ja tundes, et tal lihtsalt poleks jõudu vastu hakata, lõi hambad Madise huulde.
«Lolliks oled läinud või!» karjatas too, lükkas siis Leevi jõhkralt eemale ja katsus pakitsevat ja veritsevat suud. «Mis sulle sisse on läinud?»
«Anna andeks, Matu, ma tõesti ei tahtnud.» Leevi sirutas lepituseks käe, kuid mees rehmas vaid tõrjuvalt küünarnukiga. «Sa ei lasknud ju mul lõpuni rääkida. Ja mida teised arvaksid, kui meid enne kihlust siin metsaservas nokkapidi koos nähakse. Ma tulen õhtul külakiigele. Siis räägime, eks?»
Madis tundis, kuidas sees kõik vihast keeras. Kuid kui ta nägi Leevit üle tarnamätaste soo poole kiirustamas, õlekarva juuksed lehvimas ja õrnad pahkluud seelikusaba alt välgatamas, lahtus ka pahameel. Eks õhtul peale tööd saab asjad klaaritud. Kurat, kuidas huul kiheleb, nagu oleks vereimeja kallal olnud, mõtles Madis. Mis asja ta selle vana nõiaga sahmerdab. Vaata sa, Lauka-eit, proovi ainult mu tüdruk ära rikkuda -- kisun su karvupidi sohu ja omaenese kätega panen su laukavett jooma, ähvardas ta mõttes ja katsus veel kord ülespaistetanud alahuult.
Õhtul, nagu kokku lepitud, jõudis Leevi kiigekünkale. Madis oli varakult kohale tulnud ja aitas külapoistel pehkinud kiigelaudu välja vahetada. Külakiigu kohendamine oli küll nooremate kohustus, kuid sel õhtul tahtis Madis ise käed külge lüüa, et ootamine nii hirmus pikk poleks.
Sõna lausumata astusid Leevi ja Madis teistest tükkmaad eemale ja istusid laasitud männitüvele. Kumbki ei söandanud alustada -- Leevil oli juhtunu pärast piinlik, Madis tundis end solvatuna. Lõpuks küsis Leevi poolihääli: «Kas... kas huul teeb ikka valu?»
«Ah, mis sest tühjast kriimust rääkida,» ühmas mees vastuseks.
«Matu, usu mind, ma ei tahtnud. Sugugi ei tahtnud. Mul oli lihtsalt kiire, ma pidin õigel ajal Laukal tagasi olema. Leida tervis jääb iga päevaga aina viletsamaks, ja tead ju isegi kui kiuslikuks tõbised vanainimesed muutuvad.»
«On siis asi nii tõsine?»
«Leida arvab, et ehk kuu aega veel peab ta vastu. Ema ei taha sest muidugi midagi kuulda. Ütleb, et kui ta siiamaani hakkama on saanud, küllap saab ka nüüd oma patuse hinge eest hoolt kantud. Tead ju küll, et nende kahe vahelt on justkui must kass läbi jooksnud.»
«Must kass,» irvitas Madis. «Õigem oleks vist ikka üks mees öelda.»
«Ära räägi asjust, mida sa vaid külamuttide plära järgi tead,» nähvas Leevi teravalt. «Leida armastas Oskarit. Ja ma aiman, et ka Oskar hoidis rohkem Leida poole. Lihtsalt Salmel... hm, minu emal oli rohkem pealehakkamist, et ühel mehel käest kinni haarata ja omale ulualla juhatada.»
«Kes siis Leidal keelas hakkaja olemast?»
«Mis sa targutad! Ta oli ju vaguram ja allaheitlikum. Mõtlemine ja otsustamine võttis tal rohkem aega, kui emal. Nii ta siis leppiski sellega, et Oskar just Salme eestvõtmisel majja asus. Vähemasti oli nüüd Leidalgi võimalus Oskari eest hoolitseda -- süüa keeta, pesu pesta...»
«Mehe ihu ärevaks ajada,» lisas Madis ja lagistas oma nalja üle, nii et kiigeparandajadki neile pilke heitsid. Leevi keeras näo ära, tõusis siis otsustavalt püsti ja asutas end minekule.
«Oota nüüd, Leevi! Ma tegin ju ainult nalja!» Madis haaras tüdrukul käest ja tõmbas ta tihedalt enda vastu. Tüdruku veekalkvel silmi nähes, tundis ta valusat torget rinnus. Leevike, mu linnuke, sa oled mulle ju nii lõpmata armas, ära nuta, ma ei tee sulle enam haiget. Tüdruk näis teda mõistvat ja surus end vastu mehe jõulist rinda. Leevi kuulis, kuidas lööb Madise süda, ja ta tundis, et selle mehega võiks kasvõi maailma äärele minna. Hoolimata raskustest, muredest, mõistmatusest, ärevusest, mis tüdrukut igal sammul varitsesid ja hinge pugesid. Kas või läbi tule ja vee, kõige kiuste, ma ei korda Leida viga -- mina juba nii kergelt alla ei anna.
Kõrvu kõndisid nad Kirbuoja poole.
«Nii et sa ainult põetad teda?»
«Seda kah. Tead sa üldse, mida on ühel elust lahkuval inimesel kõige rohkem tarvis?»
«Noh, mis seal ikka. Et keegi hoiaks ahju küdemas, keedaks ja kasiks.»
«Kindlasti. Aga kõige rohkem vajab ta seda, et keegi ta ära kuulaks, mis tal enne minekut ütelda on. Kuulaks ja... ja jätaks meelde.»
«Arvad, et mõnel külalaulikul läheb ta heietusi kunagistki vaja? Mis on ühel nõial ausatele inimestele tarka öelda. Kuidas teiste jagu endale saada?» muigas Madis. Ja lisas siis ruttu: «Kuule, mul on siin kotipõhjas veidi sinki ja pool leibagi. Säh, võta! Tahtsin juba hommikul need sulle anda, kuid sa olid ju kui ohakas kartulivaos.»
«Käisid jälle mõisas või?» küsis tüdruk pahaselt.
«Ega mõisa leib hamba all karju. Võta, võta!» Ja surus koti sisu Leevile pihku.
«Madis,» lausus siis Leevi mõtlikult, «tahad sa mind sellisena, nagu ma olen, isegi kui ma pole päris selline, nagu sulle tundub?» Tüdruku silmades süttis kummaline tuluke.
«Ma ei mõista.»
«Noh, kui mõne aja möödudes tuleks ilmsiks, et ma olen veidi teistsugune. Et mul on vaja rohkem omaette olla, aeg-ajalt ära käia, toimetada asju, mis sulle ehk võõrastavad tunduvad.»
Mees vaatas Leevile ainiti silma. Millest ta räägib, mis, pagan, tal mõttes on? Kas tõesti on Lauka-eit ta ära teinud, nagu külamutid isekeskis sosistavad? Ta raputas vaid pead, andes mõista, et kõik see on liiga segane ja keeruline ning et vaevalt suudaks ta ka edaspidi säärast mõistukõnet rahuliku meele ja südamega omaks võtta.
«Sa ei tohi enam Laukale minna, tüdruk. Ja kui sa ikkagi lähed...»
«Mis siis?»
«Siis lähed sa igaveseks. Minu südames sul enam ruumi poleks,» lausus Madis kindlalt. Tõmbus Leevist eemale ja läks kiigemäele tagasi, ilma et oleks hüvastigi jätnud.
3
Ilmad olid ootamatult soojaks läinud. Mets lõhnas, iga taimeke sirutas oma väetiks jäänud varre päikese poole ja janunes uue elu järele. Lindude pulmalaulud katkesid vaid mõneks jahedamaks öötunniks. Sulaveed olid tasapisi maasse imbunud, nii et teed soosaartele olid taas läbitavad. Uute jalavarjude muretsemise võis rahumeeli sügisesse lükata, mõtles Leevi, kui ta lootust kaotades üritas ikka ja jälle ämmapuju õrnrohelisi võrseid leida. Kännupess ja kiisavõhk olid ammuilma korvi põhjas, kuid ämmapuju, seda kõige tähtsamat, ei leidnud ta eile ega leia tänagi -- oli tüdruk kindel. Leida oleks võinud ju täpsemalt teed juhatada, tal ju iga viimane kui üks lible teada-tunda. Aga ei, Leevi pidi selle ise oma silmaga leidma, oma käega soovees leotama ja omaenese pähe talletunud sõnu lausuma, et keedus soovitud mõju avaldaks.
Pettunult istus ta sammaldunud kivile ja noppis mõne jänesekapsa, et pikast kõndimisest vähegi kosutust saada. Korraga kuulis ta, kuidas linnud erutunult pesadelt lendu tõusid ja rahutult siutsudes puudelatvades tiirutama hakkasid. Leevi kuulatas terasemalt -- kellegi jala all raksatasid kuivanud oksad. Metsloom haistaks inimest juba kaugelt eemalt ja valiks targu teise tee; järelikult oli see inimene. Ja nähtavasti oli tal kiire. Hääletult varjus Leevi puu taha ja jäi ootama -- tal ei olnud vähematki tahtmist kellegagi kokku saada, veel vähem ennast märgata lasta. Viimasel hetkel suutis ta ennast talitseda, et mitte hüüatada -- tulija oli Madis. Miks ta siin on, nende metsamaad jäävad ju külast vastassuunda? Otsib ta ehk mind, sähvatas mõte Leevi peas. Oh, kuidas küll oleks ta tahtnud kohe praegu Madise juurde joosta ja mehele kaela langeda, ammutada jõudu ja sooja tema tugevast kehast, tunda end armastatu ja ihaldatavana. Kuid viimastel nädalatel Leevisse siginenud ettevaatlikkus ja ohutunne sundisid teda paigale jääma ja laskma Madisel omateed minna. Madisele järgnemast aga ei keelanud teda miski.
Madis oli juba tükk aega üha sügavamale laande rühkinud, keeras siis justkui ainult temale nähtavat teeviita märgates järsult pahemale ning suundus harvenevasse kasesallu. Valendavate tüvede vahelt hakkas peagi paistma Rooperve talu heinaküün. See näiski olevat Madise lõplik sihtmärk. Hajalikasvavate kaskede vahel oli Leevil raske märkamatuks jääda ja edasi liikuda otsustas ta roomates. Tagasipöördumisest ei saanud juttugi olla -- teadasaamissoov oli selleks liiga tugevalt tüdruku meeltesse tunginud. Madis pöördus korraks ümber, nagu peljates, et keegi võiks teda ehk näha, ja astus siis hiljukesi küüni ukse juurde. Vaevalt oli ta jõudnud käe pöörile asetada, kui uks vaikse nagina saatel avanes, lävel seisis Rooperve ainus perepoeg Valdu. Mis asja... jõudis Leevi vaevu mõelda, kui Madis tollele lähemale astus ja õrnalt Valdu õlgadele langevaid lokkis kiharaid silitas.
Valdu naeratas malbelt, libistas oma käe Madisele pihku ning lasi Madisel end küüni juhatada. Uks sulgus vaikse kääksatusega.
Leevi ei suutnud siiani meenutada, mil kombel ta Laukale tagasi jõudis ja suurest jooksust hingetuna õlematile langes. Kui ta jälle ärkvel oli, tundis ta vaid, kuidas veri ikka veel meelekohtades peksab ning sajad mõtted ja arutlused peas asjatult vastuseid ja selgitusi nõuavad. Madis ja Valdu.
Madis kohtus salaja Valduga. Ja see kummaline ja loomuvastane tervitusrituaal, justnagu kaks üksteise järele igatsevat noort oleksid taas kokku saanud -- vargsi, kõrvalises kohas, lootes, et see kohtumine jääb vaid nende kahe teada.
Leevi võttis kapist tumepruuni rohupudelikese, tilgutas sealt paar tilka sõrmele ja hõõrus kirbelehalist tõmmist meelekohtadele. Kui sa vajad rahu, oli Leida kord nagu muuseas poetanud, rahu oma piinavatest mõtetest ja üle ääre keevatest tunnetest, siis ei ole midagi paremat kui too roostekarva vesi -- ja osutas just sellele pudelikesele, mille sisu Leevi parasjagu pruukinud oli. Aja jooksul, mil Leevi oli Laukal veetnud, mõistis ta, kui palju ilmaasju on Leidal teada ja kui palju tal Lauka perenaiselt õppida on, ka seda, kui paljust ta ilma jääb, kui too manala teed läheb. Seegi kord oli tädil õigus olnud -- rohi mõjus. Kiiremini kui tüdruk oli arvanud, tõhusamalt kui ta oli lootnud.
Pea oli endiselt selge, kuid Rooperve küüni juures nähtu muutus aina tähtsusetumaks, kuni kadus sootuks. Leevi istus köögilaua äärde, võttis sahtlist narmendavad paberilehed ja hakkas hoolikalt tähti ritta seades kirjutama. Taimede kirjeldused, nende omadused ja iseloom, kasvukoht, nende koosmõju teiste taimedega. Eraldi lehele pani ta kirja loitsud ja manamissõnad, mis Leida talle eile ette ütelnud oli. Kuidas küll tädil need kõik meeles seisavad, ja neil teistel, kes enne teda olid, mõtles tüdruk. Ju siis on kirjatarkus minult midagi vähemaks võtnud, hooletumaks teinud või ehk pole minus piisavalt seda miskit, mis inimesest teadja või vardja teeb. Igatahes pole Leidal selle vastu midagi, kui ma need tarkused paberile panen. Küllap tema juba teab, misjaoks see hea on.
«Noh, tüdruk, sul jälle kirjatöö näpus. Mis sa jändad siin pimedas, rikud oma silmanägemise veel ära.» Leida võttis paunast kuivanud leivakannika ja lõikas sellest paar viilu. Kaapis siis pajapõhjast hommikust järele jäänud tanguputru ja pani teevee tulele. Ilmade soojenedes oli ka kopsuhäda õige pisut järele andnud, kuid aeg-ajalt tuli see ikka nii hirmsa hooga, justkui tahaks Lauka perenaise rinnust tüki välja käristada. Verine röga kippus hinge matma. Nõmmeraukani pean ehk veel vastu, arutles Leida endamisi ja asus isukalt söögipoolise kallale. Kui ma end näljutaksin, oleks ju vikatimehelgi mind kergem minema kanda. Ei ole siin midagi -- minul on raske elu küljes püsida, olgu siis sinulgi, klõbiseval vanamehel, veidi toimetamist. Pole küll ühegi elava hinge kohus sinu tänamatut tööd lihtsamaks teha. Ja eks ükskord saad sa mu nii kui naa enda manu. Kannata, anna aega. Raasuke veel -- anna aega...
Leida oli laua taga tukkuma jäänud, uneraske pea kätele vajunud. Leevi astus Leidale lähemale ja sättis talle ema kootud suurräti õlgadele. Näis nagu oleks kogu ilmaelu raskus, mured ja kannatused ainuüksi ühe naise koormaks laotud -- nii hädine, habras ja haavatav oli tema kogu, poolik leivakäär peos ja pearätt kuklasse vajunud. Ja esmakordselt tundis Leevi, et tal on tädist kahju ja et ta alles nüüd, mil Leida kaduvikuga silmitsi seisis, tunneb vajadust tema nõuannete ja teadmiste järele, alles nüüd hoomab poolehoidu ja lähedusetunnet inimese suhtes, keda on juba maast madalast kartma õpetatud ja koguni nõiaks peetud. Ettevaatlikult silus tüdruk Leida harvakesi hõbehalle juukseid, silma tükkivaid pisaraid vaevu tagasi hoides. Korraga Leida võpatas ja avas silmad: «Jäin vist pisut tukastama.» Kohmetult nihkus Leevi tädist eemale ja asus oma leivapalukest nosima.
«Kuidas sul siis juurikatega ka läks?»
«Ämmapuju ma küll ei leidnud,» lausus Leevi süüdlaslikult.
«No mis siis ikka -- kui ei leidnud, siis tuleb minu varudest osa võtta. Täna ju täiskuu ja neljapäevgi. Tahad sa endistviisi selle va ennustamisega aega raisata? Tead ju küll, mis mina sellest arvan -- kui on antud, siis on, mis siin ikka manada ja katte alla piiluda. Mõtled ehk ümber?»
«Ei mõtle. Nüüd enam ei mõtle.»
«Miks siis nüüd? Juhtus midagistki või?»
Madise ja Valdu kujud ilmusid taas Leevi silmi ette.
«Alati juhtub midagi.»
«Räägi siis,» julgustas Leida.
«Vaata, ma sain vahepeal Madisega kokku. Ja me rääkisime sinust ja...»
«Minust?»
«Noh, Madis tahtis ikka kangesti teada, mispärast ma ühtelugu Laukal käin. Eks ma ütlesingi, et sul minu abi tarvis. Ja siis ta keelas mul Laukale minemast, ütles, et kui lähen, siis on meie vahel kõik läbi.» Leevi punastas ja vaatas aknast välja.
«Ja sellepärast sa tahadki teada, kas ta ikka tõtt rääkis?»
«Jah. Ma kardan, et kui ta teada saab, et ma nõ... või noh, vardja olen, siis ta ei tahagi mind enam.»
«Tühjagi. Kas sa seda laulu tead:
kaugel lõunamaa saarel peidus varandus, aare,
kalasabaga neidis selle koopa seest leidis
palus kaptenilt laevas, süda hell, armuvaevas
teen sust mees pururikka, kui mind suudelda tihkad
kapten noor, ihu pingul, tundis suul neiu hingust
kadus kindlus ja karmus näkineidu ta armus...»
Uus köhahoog raputas Leida rinda ja kui ta jälle kõneleda suutis, küsis ta muiates: «Kas siis nõiad -- sulle paistab just see sõna suupärane olevat -- on viletsamad võrgutajad kui näkineitsid?» Leevi naeratas vastu, kuid mõtted Madisest, Valdust ja jutuajamisest kiigemäel ei andnud talle uinudeski rahu.
4
Täiskuu ööle järgneva päeva hakul pakkis Lauka perenaine viimased leivaviilud riidest kompsu sisse, avas vargsi ukse ja hiilis kargesse hommikusse. Viimne teekond Nõmmeraukale viis läbi soo kohal heljuvate udulaamade, saateks vaid vastärganud tiivuliste järjest valjenev säutsumine. Koidikujahedus puges vammuse hõlmade vahele ja pani Leida rinna taas vappuma. Päike tõusis, andes lootust ja jõudu pärale jõudmiseks.
Visalt edasi rühkides märkas ta korraga kellegi kuju puude vahel vilksatamas. Et Leida Salme kohaloleku ära oli tabanud, astus too esile ja lausus kurjakuulutavalt: «Ära sa mõtlegi Leevi kallal oma trikke tarvitada, lase ta parem heaga tulema.»
«Tasakaal peab säilima,» vastas Leida õelt pilku pööramata.
«See pole sinu otsustada.» Õelalt naeratades lisas ta: «Varem või hiljem murran ma sellest sõõrist läbi -- kaitse pole just sinu tugevaim külg, õeraas.»
«Eks sa katsu!»
«Selles ei maksa sul kahelda!»
Tagantjärele mõteldes ei suutnud Leida isegi uskuda, kuidas ta küll Nõmmeraukalt kaasa saadud valutunde ja luhta läinud lootustega kodumajja tagasi jõudis, vahepealse öö koguni metsas veetis. Eks oli ta varemaltki metsa vahel hilja peale jäänud ja verejanulisi elajaid malakaga eemale peletanud; paaril korral kogunisti tõrjumisloitsu kasutanud ja sedagi vaid puhtast teadasaamishimust, et kas sõnavägi mitte kaotsi läinud pole. Sel korral aga naasis ta teadmisega, et ta oli ikkagi hiljaks jäänud ja et...
«Oskar on surnud.» Leida oli nende kahe eemal oldud päevaga justkui mitu aastat vanemaks ja põduramaks jäänud. Ta hingeldas raskelt ja rehmas käega savikruusi suunas. Kiiruga täitis Leevi nõu mõruda vedelikuga ja ulatas selle Leidale, tõstis siis veekeeduanuma lauale, et vajadusel otsemaid uus kruusitäis kallata.
«Oskar? Muidugi on ta surnud. Kuid miks...»
«Oskar suri nädalajagu päevi tagasi, ma tundsin, et ta on minemas, kuid ma ikkagi ei jõudnud,» kähises Leida ja tundis, et maapind jalge all äkki keerlema hakkas ning teda justkui üle külakiige võlli kiikumise tunne haaras. Leida kiljus, kuid Oskar aina lisas hoogu. Veel ja veel kord. Oskar, ei! Oskar!
Leevi istus kannatlikult Leida sängi veerel, tegi mähiseid ja võidis palavikus vappuvat ihu salvidega, korra söandas koguni toda kirbet vedelikku, mida ta mõne päeva eest ise tarvitanud oli, Leida oimukohtadele määrida. Mida tädi tundis või üle elas, oli tema eest küll varjule jäänud, kuid et Leida neist painajalikest elamustest üle saada ihkas -- selles ei kõhelnud Leevi hetkekski.
5
Langetatud päi seisis Leevi veel niiske liivaga kaetud hauakääpa juures ja asetas sellele rohmakalt orasheinaga kokkusõlmatud nurmenukukimbu. Lauka-Leidat tema viimasel maisel teekonnal olid saatnud vaid tema õde Salme, kes oli kohale tulnud vaid selleks, et saada kinnitust oma nõudmisele -- Leida saagu maetud näoga maapõue poole; küla veidrikust puusepp Jaagup, kel oli saanud kombeks osa võtta igast tähtsündmusest, kus tema käteosavust tarvis läks; Räägu-eit -- eks igal külal ole oma itkejad, kes võikirnu ja suitsupekijupi eest on alati valmis silmad hägusaks nutma; ning tolle vanamees, kes kirstu kandmise eest ainuüksi pudeli jagu kärakat nõudis. Küla peal oli muidugi igaühel teada, et Lauka on taas peremeheta jäänud ja viimse hetkeni lootis Leevi, et ka Madis tuleb appi kirstu sängitama ja ennekõike talle tuge ja lohutust pakkuma.
Lõpuks ta tuligi. Kõheldes ja sobilikke sõnu otsides astus ta Leevi kõrvale: «Noh, nüüd sul polegi enam tarvidust Lauka ja kodu vahet kolistada. Sai vaevast lahti ja eks on sinulgi selle võrra kergem.»
Leevi ei vastanud, ohkas vaid vaevukuuldavalt ja hakkas tuldud teed tagasi astuma. Siis aga jäi seisma ja lausus: «Tule kaasa, mul on su abi vaja.»
Sõnatult jõudsid nad Laukale. Leevi võttis kapist tulihännajuurikad ja pani need saviliuale suitsema. Lae alla tõusev suits oli meeldiva lõhnaga ja pani pea kergelt sumisema; Leevi lükkas majaukse paokile.
«Miks me siia tulime?» küsis Madis pisut ärritunult.
«Kuhu siis veel? Siin on meid ju kõige rohkem vaja. Maja ei tohi ometi pererahvata jääda,» sõnas Leevi ja naeratas, ise pliidi kallal askeldades. «Tegelikult, Madis,» Leevi tõsines ja vaatas mehele sügavalt silma, «tegelikult on mul tõesti sinu abi tarvis, nagu ma ennist surnuaial ütlesin, ja sugugi mitte majapidamises. Noh, kui sa muidugi tahad kah siia jääda, siis pole mul midagi selle vastu.»
«Ole nüüd mõistlik -- mina, ja siia?» pahvatas Madis naerma. Naer ja kambris leviv suitsuvine rahustasid ja leevendasid nende vahel valitsenud pinget ja Leevi tundis, et Madis on siiski ainuke inimhing siin maailmas, kellega ta on valmis oma saladust jagama ja Leidalt saadud juhatuse järgi talitama.
«Arvad sa ikka tõemeeli, et me seda tegema peame?» küsis Madis, kui nad õhtuhämaruses Leida haua juurde jõudsid.
«Ma ju rääkisin sulle, et see on ainus võimalus, kuidas Leida hing rahu saab,» vastas Leevi häält tasandades.
«Oskar on ju Nõmmeraukale maetud, kas me peame temagi...»
«Ei. Eks teispoolses ilmas ole omad võimalused. Oluline on, et Leida saaks õigetpidi maamulda sängitatud ja küllap too vereside, millega Leida end Oskari elujõule ohvriks tõi ja mis talt nooruse ja tervise pandiks nõudis, nad ka lõpuks kokku viib.»
Ettevaatlikult lükkas Madis labida pehmesse liiva. Leida kirstu avades kahtles mees veel kord, kas tal ikka on õigust surnu rahu rikkuda, kuid kui ta Leida surnukeha kõhuli lebamas nägi, keeras ta selle iiveldustunnet alla surudes ümber ja mõistis, et küllap on ka kõige põlatumal ja üksildasemal inimesel -- olgu ta siis nõid või mõrtsukas või lihtsalt elule jalgu jäänu -- õigus kombekohaselt maetud saada. Ja kes teab -- võib-olla tõesti teispoolsuses sel kombel rahu ja õnne leida, millest ta siinilmas puudust tundis ning mille nimel ta õe poolt neetud kallimale omaenese elujõust pulbitsevat verd loovutas.
***
«Jääd sa Laukale?»
«Paistab küll sedamoodi olevat,» vastas Madis pikemalt mõtlemata ja silitas Leevi pehmeid rindu, mis teki alt justkui hellituste järele igatsedes esile tükkisid. «Ma rääkisin Jaagupiga, ta oli nõus mu endale abiliseks võtma. Küllap isa- ema saavad ise hakkama, ja kui ei saagi, eks võtku siis Marta peigmees ohjad enda kätte. Ega ma kahte majapidamist küll ülal pidada jaksa.»
«Mis plaani sa siis Valduga pead?»
«Valdu? Mis Valdu... Ah jaa,» muigas Madis. «Sa kõndisid ju mul tol korral järel kui takjas, püüdsin küll sind teelt kõrvale eksitada, kuid sul paistab olevat lausa nõiduslik vaist järele hiilida.»
«Sa siis nägid mind? Ja Valdu -- mis tema seal tegi?»
«Valdu on ju mu vend, kelle mu isa tema napi mõistuse pärast Roopervele saatis.»
«Vend? Mine räägi sellest Leida kassile!» pahvatas Leevi ja astus paljajalu männilõhnalisele laudpõrandale.