Esimene peatükk
Õhtul, kui kõik olid väsinud tantsimisest kariididega muusade laulu saatel (Apollon ise oli suvatsenud lüürat mängida) ja küllastunud ambroosiast, lootis Zeus natuke diivanil puhata, kui tema juurde ilmus Pallas Athena ja palus: «Isa, palun jutusta mulle!»
«Mina ei oska jutustada,» ütles Zeus. «Palu muusasid, las Kalliope räägib sulle.»
«Ei,» vastas Athena. «Sellest, mida mina tahan, võid rääkida ainult sina. Palun räägi mulle emast.»
«Ma olen sulle ju rääkinud temast küll!»
«Räägi veel kord!»
Zeus ohkas, kui Athena põlvitas tema ette, asetas käed tema põlvedele ja tegi armsa näo pähe. Tegelikult ei suutnud Zeus kunagi Athenale vastu seista ja Athena teadis seda.
«Hea küll,» ütles Zeus. «Ma jutustan.
Sinu ema oli Metis, kes oli titaanide soost, määratu maailmamere Okeanose ja Tethyse tütar. Ta oli kõige ilusam ja targem naine, keda ma kunagi olen kohanud.» Sealjuures piilus Zeus ringi, ega Hera kogemata pealt kuulma juhtu.
«Esimest korda puutusin ma Metisega kokku siis, kui mul oli tarvis kukutada oma isa Kronos, kes türannina maailma valitses. Ta oli ju kõik mu õed-vennad alla neelanud ning oli tarvis nad kõhust välja aidata. Kui ma rääkisin sellest Okeanosele, kes oli avalikult Kronose vastu välja astunud ja seetõttu pagendatud ning kes oli sellepärast minu liitlane, ütles ta, et tema tütar tunneb kõige paremini igasuguseid taimi ja rohtusid, nii neid, mis tervist toovad, kui ka neid, mis põdema panevad või koguni mõistuse peast viivad. Siis ma nägingi teda. Oh, tema ilu ei katsu ma seletadagi. Muidugi on kauneid naisi maailmas palju, võta või kariidid. Aga neil, tead ju ise, pole mõistust. Kuidas ilusasti naeru kõkutada ja jalga keerutada, on ülim, mida nende pea võtab. Sa võid aasta otsa kariididele silma vahtida ega näe seal nii palju kui mina ühe pilguga Metise silmis.
Juba järgmisel päeval tuli Metis joogiga ega öelnud, mida ta sinna sisse pani. Siis läks ta Kronose juurde ja pakkus talle seda valitud veini pähe. Ei mina ega Okeanos saanud ju seda teha, aga Metist Kronos ei tundnud. Ja esimesest lonksust piisas: kohe algasid Kronosel suured kõhuvalud ja ta oksendas järjest välja algul kivi, mille ta oli minu asemel alla neelanud, ja siis ka minu 5 õde-venda, sealhulgas Hera.
Kõik need kümme aastat, mil kestis sõda titaanidega, seisis Metis minu kõrval. Mõnikord mõtlen ma, et ainuüksi tema armastus tegi mind nii tugevaks, et ma suutsin selle sõja võita. Mõnikord, kui ta mind enne lahingusse minekut suudles... Ma ei oska sõnadesse panna seda, mida ma tundsin. Ja kui me võitsime ning titaanid põhjatusse Tartarosse viskasime, kus nad võib-olla veel praegugi langevad, siis oli mul tunne, et ma tegin seda ainult tema pärast, mitte et ise peajumalaks saada.
Kui me vendadega maailma ära jagasime, nii et Poseidon sai merede ning Hades manala valitsejaks, siis sai Metis minu naiseks. Esimene jäävat igavesti meelde -- minule küll jäi. Mul ei olnud enne teda ühtegi naist olnud. Ja kogu selle aja, mil me abielus olime, jäin ma talle truuks. Vahest on seda raske uskuda, aga mul ei olnud tõesti ühtegi naist tema kõrval.
Me olime troonil kahekesi, mitte nagu praegu, kus valitsen mina üksi ja Hera on ainult minu naine. Sest Metis oli kõigist naistest targim, vahel isegi minust. Hea ja kurja tundmises polnud talle võrdset, sest mina ei saanud sellega veel nii hästi hakkama kui praegu.
See oli hirmus päev, kui minu vanaema Gaia, meie kõigi esiema, tuli minu juurde ja ütles, et ma poleks pidanud Metist naiseks võtma. Seda ta ütles enne pulmigi, aga ma ei uskunud, sest tema tahtis, et ma naiksin Hera. Ta oli nii vanamoeline, tahtis, et kõik mehed oma õdedega abielluksid, nagu ta ise Uranose naiseks sai. Kuid ainsana kõigist oskas ta surematute tulevikku ette näha. Ta kuulutas, et Metis kingib mulle kaks last, poja ja tütre. Tütar tulevat sama tark ja auväärne kui ma ise, hea ja armastav, kellesarnast iga isa võiks endale tahta. Poeg seevastu tulevat tark ja tugev, vapper ja kaval, julge ja osav, võimekam isegi minust. Ning tema ei painuta ennast minu sõna alla, vaid tõstab minu vastu mässu ning kukutab mu. See on meil vist suguvõsa viga.
Ma ei saanud rahu, vaid käisin paar päeva ringi nagu munas kana. Mida teha, seda ma ei teadnud kuidagi. Ma ei võinud ju seda Metiselt küsida! Aga Metis oli nii õnnelik, sest et ta kandis juba sind südame all. Ta nägi, et ma olen mures, aga ma ei rääkinud talle midagi. Ja lõpuks ma ootasin, kuni ta magama jääb, ning... ma võtsin ta enese sisse.
Sellega ma muutsin oma saatust ja kindlustasin igavese võimu. Peale selle sain ma endale Metise mõistuse ning võime eristada head ja kurja.
Mul tuli ikkagi Hera naiseks võtta, nagu moirad mulle määranud olid. Aga Metis ei läinud mul peast -- ja kuidas ta saigi minna, kui sina, kes sa olid enne Metise kõhus, olid nüüd minu peas! Ma kandsin sind kauem kui ükski surelik oma last ja lõpuks, võid isegi arvata, nägin ma välja nagu vesipea ja ka Heraga olid mul juba suured lapsed.
Sel ajal kannatasin ma sageli peavalude käes, kui sina ennast minus liigutasid. Peavalud läksid päev- päevalt tugevamaks ja lõpuks sain ma aru, et nüüd tuleb sind välja lasta. Minu esikpoeg Hephaistos oli juba valmis sepp ja tema ma enda juurde kutsusingi, sest ämmaemandast polnud mingit tolku.
Ma käskisin Hephaistosel oma kirvega minu pea lõhki lüüa. Hephaistos ehmatas hirmsasti, sest talle tundus, et tapab mu. Ei olnud seda tõesti ju kunagi varem ette tulnud. Algul ma meelitasin ja anusin teda, aga Hephaistos kartis ikkagi. Lõpuks ma ähvardasin teda karmilt karistada isale vastuhakkamise eest. Hephaistos mõtles, et ma olen vesipeana lõplikult ära pööranud ja võin hulluna palju jõledusi korda saata, mistõttu on parem mind varakult troonilt kõrvaldada. Edaspidi ei tule selleks ehk nii soodsat võimalust kui siis, kui ma ise palusin seda. Hephaistos kutsus kõik jumalad kokku ja ma vandusin, et ei karista teda isatapmise eest, kui midagi untsu peaks minema. Nad kõik pidasid mind hulluks ja eks ma nägin ka üsna hull välja, kui ma hirmsa valu käes ägasin ja oigasin. Siis Hephaistos lõi mind kõvasti otse lagipähe, nii et kolju lõhenes ja sina tulid minu peast ilusasti välja. Sa olid minu peas jõudnud suureks kasvada ning lisaks olid sa täies relvis.
Oeh, mitte kellelegi ei soovita ma last peas kasvatada! Teine kord, kui mul oli analoogiline juhtum Semelega, olin ma juba hulga targem ja Dionysos kasvas minu reies, mitte enam peas. See oli tõesti palju valutum, ainult lõpupoole oli käimisega raskusi.
Olen otsinud ilmast sinu ema sarnast naist, aga ei ole kusagilt leidnud. Vahel mulle tundub, et mõni ongi nagu tema, aga kui ma teda lähemalt tundma õpin, saan selgeks, et ükski neist ei ole tema vääriline.
Vaat nii tulid siia ilma sina ja sa oled üsna oma ema moodi, vähemalt mõistuse oled sa küll emalt saanud,» lõpetas Zeus.
«Isa, kas sul sellepärast ongi nii palju armukesi olnud?» riskis Athena küsida. «Ma lugesin ükskord kokku. Sul on olnud enam kui kahekümne naisega enam kui nelikümmend last... Kas just sellepärast?»
«Mina ei tea,» vastas Zeus vihastamata. «Vist küll,» tunnistas ta.
Muidugi oli Zeus surematu. Ometigi mõtles ta üksi jäädes, et kui ta oleks surelik kuningas, kellele võiks ta oma trooni jätta. Tõepoolest, head troonipärijat ei olnud. Vahest sellepärast polnudki keegi tema võimu vaidlustanud.
Tal oli kaks poega seadusliku naisega. Hephaistos, vanem, oli igasuguses käsitöös ületamatu, aga riigiasjad teda ei köitnud. Parema meelega istus ta päev otsa sepikojas ning tagus kilpe ja mõõku ning nikerdas neile mustreid ja pilte peale.
Ares, noorem poeg, oli jällegi verejanuline sadist, kelle kätte maailma usaldada oleks riskantne. Küllap õhutaks ta rahvad ülemaailmsesse sõtta, et ise inimeste piina mõnuga pealt vaadata.
Tütred Hebe ja Eileithyia olid aga poliitikast nii kaugel kui kaugel, meeste mängud neid ei huvitanud, esimene patroneeris ettekandjaid ja teine ämmaemandaid.
Athena, jah, tema saaks maailma valitsemisega hakkama. See tütar on poega väärt ja vist isegi rohkem, nagu välja tuleb.
Apollon. Apollon oskaks ka peajumal olla. Niisugust poega võiks endale tahta iga mees. Ilus, tark, aus ja õiglane ning kuidas ta veel lüürat mõistab mängida! Ja Apollon on mees. Ainult üks puudus: ta pole sündinud Herast, vaid Letost.
Letot ta mäletas küll. Leto oli tegelikult esimene, kellega ta abielu rikkus. Too oli väga Metise nägu ja see teda köitiski. Sarnasus oli väline, sest kui jutuajamiseks läks, tuli vahe kohe ilmsiks ja nii Zeus ei hoolinud temast enam.
Teeba valitsejasoos oli rohkesti Metise näoga naisi ja mõnigi neist oli ka tark. Io oli ju Metise vennatütar. Europe ja tema vennatütar Semele...
Mispärast just Athena oli talle nii lähedaseks saanud? Loomulikult käsitses Athena suurepäraselt mõõka, oda ja vibu, kuid Artemisele vastu ei saanud. Ilus oli ta ka, ent kariidide ja huuride kõrval ei midagi erilist. Athena oli küll tarkuse- ja käsitööjumalanna, aga looduse saladuste tundmises ei olnud temast vastast Uraniale. Käsitöös jäi ta alla mitte ainult Hephaistosele, vaid ka surelikele naistele, näiteks Arachnele... Athena ei osanud kaotada ja muutis Arachne ämblikuks. Ega vist muud olegi kui see, et ta on Metise tütar.
Teine peatükk
Asklepios vaatas Athenale töntsi pilguga otsa ja lükkas laual peekri ümber. Peeker oli tühi. Lõhnast oli tunda, et seal mitte ambroosiat polnud hoitud. Nurgas oli paar amforat sellesamaga.
«Ja mis siis meie printsessil viga on? Kas astusid kadakaokka jalga? Või hammustas kuri kärbes sõrme?»
Athena mõõtis teda pika pilguga. «Sa oled jälle purjus,» ütles ta siis.
«Jah, Styx sind võtku, muidugi ma olen purjus! Ja kõige parema meelega oleksin ma üldse surnud. Vein aitab mul unustada, et ma elus olen...»
«Mul on sind vaja. Kainena.»
«Mul on kõrini sellest, et iga kord, kui mõni kariid jala välja väänab, teeb ta sellest niisuguse numbri, nagu oleksin mina ainuke, kes teda aidata võiks. «Armas Asklepios, kes sa isegi surmast vägevam oled, palun aita mind!» Pane jääd peale ja see läheb ise üle! Aga ei, tema tahab, et ma seda oma käega teeksin!
Medusa juuste nimel, kas ma pole Hadest ja Thanatost ja Charonit ja moirasid ja keda kõike veel palunud, et nad mul surra ja allilmas puhata lubaksid, aga ei! Kui oled juba ambroosiat joonud, siis on kõik, siis oled surematu! Vahest mõnele muusale meeldib olla surematu, kui saad kogu aeg teha seda, mis on sinu kutsumus, aga on mul siin Olümposel mõnda tõeliselt haiget, keda ravida? Miks, erinnüste päralt, see Zeus mulle siis ambroosiat jootis?»
«Mul on sind tõesti vaja operatsiooni jaoks, mida peale sinu keegi teha ei oska. Olgu kuidas on, aga sa oled ikkagi parim kirurg.»
«Võib-olla olingi kunagi parim. Võib-olla oskasingi kunagi kõike ravida ja surnuidki tagasi tuua. Tead, kui palju sellest möödas on, kui mitusada aastat? Enam ammugi pole ma parim. Ja pole ma üldse arstki. Ma olen lihtsalt üks põhjakäinud, haletsusväärne joodik.»
«Sellega pole kiiret, aga sa pead olema täiesti kaine. Ma annan sulle võimaluse teha operatsioon, mida pole veel keegi kunagi teinud ja ka kunagi edaspidi ei tee.»
Asklepiose näos oli näha huvi. «Räägi... Mul on rohtusid, mis paari hetkega kaineks teevad.»
Kolmas peatükk
Zeus vahtis pilvelt alla. Kõik tundus tühi ja mõttetu. Viimastel päevadel juhtus seda sagedamini.
Korraga nägi Zeus rannal naist. Naisi nägi Zeus küll iga päev tuhandeid, aga see oli eriline. Viimasel ajal polnud just sageli juhtunud, et Zeus endas kirelõõma tunneb. Inimesed rääkisid vahel, et seda tegevat Eros oma nooltega, aga Zeus ainult irvitas endamisi selliste juttude peale, sest juba enne Erose sündi ja enne ka Erose ema Aphrodite sündi armusid inimesed ja jumalad.
Merekaldal istus lühikeses valges kitoonis naine ja vaatas rahulikku merd enda ees. Süles oli tal tikkimisraam ja ta tikkis kuldniidiga, nagu Zeus nägi, kui silmi pingutas. See tähendas, et naine oli kõrgest soost või vähemasti rikas.
Missuguse kuju ma küll võtan? mõtles Zeus. Kas sajan taevast alla kuldse vihmana või liuglen võimsa kotkana või suure sõnnina? Ta otsustas seekord end luigeks moondada ning kui ta oli sel kujul naise ette maa peale jõudnud, muundus ta jälle meheks.
Naine tõusis ja kummardas tema ees. «Tervitan sind, jumalate isa, kes sa oled mind oma külastusega põhjusetult austanud!» Ta ei olnud enam verinoor, vaid üle kahekümne aasta vana. Vahel meeldisid Zeusile ka sellised naised.
«Ära ütle, et mul ei olnud tulekuks põhjust. Põhjuse andis sinu harukordne ilu. Juba mitu ööd pole ma magada saanud, sest sinu kuju on mul silmade ees olnud.» Mis jama ma räägin, mõtles Zeus. Aga naistele see meeldib. «Sealjuures ei tea ma isegi sinu nime.»
«Minu nimi on Merope ja ma olen selle saare valitseja Ktesiphoni naine.»
Zeus süngestus ja vaatas taevasse, aga tähed olid muidugi ammu kadunud. «Ma tundsin kord üht naist, kelle nimi oli Merope.»
«Jah, ma tean. Minu vanematele meeldis ikka taevast Plejaade otsida. Sellepärast ma niisuguse nime saingi. Vanemad ei tahtnud ka väga suurustada, sellepärast anti mulle ainsa plejaadi nimi, kes surelikuga abiellus.»
«Vanemad võinuks sulle mõne muu nime anda. Maia sobiks sulle paremini. Vähe on naisi, kes jumalat nii lähedalt tunda saavad.»
«Kust pidid minu vanemad seda teadma?»
«Ma ei süüdista sinu vanemaid, aga kas ma tohin sind Maiaks hüüda?» Ime veel, et ma Metise nimega välja ei tulnud, mõtles Zeus.
Merope naeris ja lubas. Lõpuks oli ka Maia ju plejaad. Pealegi taipas ta, et tema nimi meenutas tõesti selle teise Merope meest, Sisyphost.
«Sa võid Maia sarnaseks saada teiselgi moel, mis sinu nime inimeste mälestusse jätab.»
«See on mulle liiga suur au. Ma pole seda millegagi ära teeninud.»
«Ja kes oleks? Kui Tyche midagi annab, siis tuleb see vastu võtta, sest teist korda seda juba ei juhtu.»
«See tuleb nii ootamatult... Ma pean enne mehe käest nõu küsima.»
«Oma mees on viimane, kellelt sa siin mõistlikku nõu saad. Mis sa arvad, mida oleks ütelnud Amphitryon, kui Alkmene oleks talt selle kohta nõu küsima läinud?»
«Ma ikkagi kardan. Kui mu mees sellest teada saab, siis ta tapab mu!»
Zeus võttis tal käest kinni ja vaatas talle silma. «Ma olen võimsam kõigist inimestest ja jumalaist. Minu nime austatakse Lusitaaniast Kolchiseni, mind kardavad bataavid põhjas ja garamandid lõunas. Vähe on ilmas kohti, kus minust kuuldud pole, ning Rooma riik õitseb ja kosub minu hoole ja järelevalve all. Kuidas võiks keegi sulle halba teha, kui ma sinu järele valvan? Pealegi ei pea ta sellest üldse aru saama. Amphitryon elas surmani teadmises, et Herakles on tema poeg, ja oli tema üle väga uhke.»
Merope mõtles. «Kas sa vannud Styxi nimel, et minu pojast ei tule mingit koletist ja et ta saab surematuks? Ükskõik kas nii nagu Hermes või nagu Herakles või nagu Minos ja Rhadamanthys.»
«Palun ole niisuguste vannetega väga ettevaatlik. Ka Semele nõudis mult kord vannet Styxi nimel. Tõsi on küll see, et ainult seeläbi Dionysos surematuks saigi, aga mul oli Semelest ikkagi kahju. Ma võin niisama lubada, et sa ei pea teda iialgi häbenema ja mälestus temast elab niisama kaua kui inimkond. Surematuks saab ta siis, kui ta seda tõesti väärt on.»
Zeus ei kärsinud enam oodata, vaid surus Merope enda vastu ja vajutas oma huuled tema omadele. Merope andis talle järele ning sulas mehe käte vahel nagu vaha. Minus on ikkagi mehelikku sarmi, mõtles Zeus. Tema käed vallandasid kitooni vöö ja naine heitis selle maha, paljastades sileda ja veatu naha. Zeus haaras naise kaissu ja nad heitsid sinnasamasse murule.
Neljas peatükk
Pallas Athena astus majja sisse. Üksainus tuba, suur laud, pink, kirst, voodi ja suur küdev ahi, nagu see talupojamajades ikka oli. Kummargil, seljaga tema poole, lisas naine ahju puid.
«Jõudu siitpere rahvale,» ütles Athena ning pani oda ja kilbi maha.
Naine ahju ees pöördus, silmitses tulijat ja nentis: «Sa siis leidsid mu ikkagi üles.»
«Jah, ema.» Seda sõna oli nii kummaline ja samas nii kerge lausuda. Ta polnud veel kedagi oma emaks nimetanud. Herat nimetas mõni vahel jumalate emaks, aga mitte Athena, tema mitte iialgi. Ta tundis, et kohe peab ema juurde jooksma -- oma ema sülle.
«Kas seal väljas on teid veel palju?» küsis Metis pärast pikka sülelust.
«Ei, keegi ei tea, et ma siin olen.»
«Aga kuidas sa niimoodi üksinda mu üles leidsid?»
«Me otsisime sind ööd ja päevad, mina ja Zeus. Täna hommikul nägin, kuidas sa kaevult vett tõid. Zeusile ma ei öelnud, sest ma tahtsin enne sinu käest küsida... Miks sa ära jooksid? Miks sa ei taha elada Olümposel, vaid tulid siia urkasse?»
«Istume laua taha. Ma tegin taimeleotist, joome seda.
Küsid, miks ma Olümposel ei ole. Seda, mida moirad on määranud, ei saa vältida. Seda saab pisut edasi lükata, aga kõik, mis määratud, peab lõpuks juhtuma.»
«Seda Zeus kardabki. Õnneks me võime seda edasi lükata. Zeus andestab sulle kõik, kui sa tagasi tuled.»
«Kas sa oled mõelnud, mis tunne mul oli Zeusi sees? Ma nägin ja kuulsin kõike, mida temagi, aga ma ei saanud mitte midagi teha. Ma ainult teadsin, et Zeus kasutab mind, minu mõistust ja võimet eristada head halvast. Sina päästsid mu ja ma olen sulle igavesti tänulik, aga ära sunni mind enam sinna tagasi!»
«Miks tagasi? Sa hakkad elama teiste Olümpose jumalate kõrval võrdväärsena. Sinule ehitatakse templeid ja hakatakse tooma ohvreid. Sa saad kõik, mida sa tahad.»
«Olen seal juba olnud ja ma enam ei taha seda. Ainus, mida ma veel tahan, on kättemaks. Lõpuks peab moirade määratu tõeks saama.»
«Sa mõtled poega, kes Zeusi kord kukutaks? Kuidas sa kavatsed seda teha? Kus tahad sa oma poega ja ennast Zeusi kõikjalttabavate välkude eest kaitsta? Kust kavatsed sa leida oma lapsele õpetajaid, kui kogu maailma jumalad, pooljumalad ja inimesed on Zeusile ustavad? Zeus ei oota, kuni su poeg suureks saab, vaid hävitab ta juba enne.»
«Kui ma ka ei saa seda, mida tahan, ma vähemasti üritan. Ma tahan luua uut maailma, mis oleks vaba ülekohtust ja pahedest. Sa näed, et kogu maailmas on levinud pettused ja vargused, altkäemaks ja liigkasuvõtmine. Kombelõtvus on nii tavaline, et vaevalt võib Rooma linnast leida mõnd vooruslikku peret.
Roomlased ütlevad selle kohta: qualis rex, talis grex. Rahva pahelisus tuleb tema juhtide pahelisusest. Seda rääkis juba Theopompos, kes nüüd üle kolme sajandi surnud on.
Valitsejate pahelisus tuleb jälle jumalate kombelõtvusest. Ma ei räägi sinust. Zeusi sees ma nägin, kuidas ta ühe naise rüpest teise rüppe lendas ja sealt sama kiiresti lahkus. Ja Zeus pole mingi erand. Sa vaata Aphroditet, kes oma armukesega magab sagedamini kui oma seadusliku mehega ja patroneerib prostituute. Kui palju on Poseidonil abieluväliseid lapsi! Ma näen, et jumalad ei ole väärt maailma valitsema ja sellepärast tahan ma nad kõik hävitada oma poja läbi.»
«Sa oled juba ette kaotanud, kui sa niisuguse avantüüri peale lähed. Sa ei leia kusagilt jõudu, et kukutada maailma kõigi aegade vägevaimat ja targimat valitsejat.»
«Ta pole enam targim, seda ma nägin juba siis, kui ta mind võrgutamas käis. Nii mannetu oli tema jutt, et ma mõtlesin, kas ma mitte ei peaks ära põgenema... Aga poeg pidi saama eostatud ja sellepärast ma pidin nõus olema. Ta ei teadnud isegi, kuidas Ktesiphoni naine välja näeb, nii et ma end temana esitleda sain!
Ta oli juba siis kõlvatu, kui ta kõiki minu võimeid kasutada sai. Mismoodi hakkab ta maailma veel nüüd valitsema? Viletsus sõja otsa ja katk viletsuse otsa, kõik kaetud vägivalla ja nurjatustega, selline tuleb tema valitsusaeg. Ta saab Kronose vääriliseks järglaseks. Me ootame paarsada aastat, kuni ta on kogu Rooma riigi põhja lasknud, ning siis tuleme meie ja tõukame ta troonilt.»
«Aga teised? Kas tahad sa mind hävitada niisamuti kui teisigi?»
Metis mõtles järele ja ohkas. «Ei, sind ma ei taha hävitada. Sina oled oma osaga ilusasti hakkama saanud. Sina oled minu tütar.»
Metis peatus korraks ja jätkas siis unistavalt. «Maailmal peaks olema jumal, kelle üle inimesed võiksid uhked olla, kellesse oleksid koondunud inimkonna parimad omadused, kes oleks vaba inimlikest nõrkustest, liha- ja rahahimust. See peaks olema tõeline armastuse jumal, mitte eerose jumal nagu Aphrodite, vaid filia jumal. See peaks olema jumal, kes ei vaja suuri ohvreid, vaid kellele on ohverduse toimumine tähtsam kui ohvrianni suurus...»
Metis vaatas Athenat, kelle silmad olid juba kinni vajunud. «Maga, mu tütreke, maga. Olgu sul pikk ja õnnelik uni.» Ta talutas Athena voodisse ja too vajus pikali. Siis läks Metis õue ning valas järelejäänud rohuleotise maha.
Tuppa astus mees ja viskas sületäie puid kolinaga ahju ette. «Tere õhtust, Mistra!» Siis langes tema pilk voodis magavale võõrale ja ta ehmatas: missugust kolinat oli ta teinud! Aga võõras naine magas sügavalt ja rahulikult. Tema voodi kõrval olid uhked relvad.
«Kes see on?»
«See on Pallas Athena. Me ei pea tingimata nii vaikselt rääkima, sest jumalal on ikka jumala uni. Ta on väga väsinud, sest otsis meid tükk aega. Ta tuli siia teatama, et me saame lapse.»
«Juhuu!» haaras mees naisel ümbert kinni ja keerutas teda. «Kas ta ka ennustas meile midagi meie lapse kohta?»
«Jah, ta rääkis, et meie pojast tuleb vägev valitseja, kelle sõna hakkavad paljud maad kuulama. Ent sellepärast palus ta meil endid algul salajas hoida, sest meie pojal on juba enne sündimist vägevaid vaenlasi, kes teda hävitada tahavad. Sellepärast ei tohi me siia kauem jääda, vaid peame siit kohe lahkuma: vaenlased on meie peidupaiga avastanud. Ma panin juba kõik asjad kokku. Athena pärast ei pruugi me muretseda: kes võiks surematule jumalale häda teha?»
Mehel ei võtnud arupidamine kaua aega. «Lähme siis, Mistra.»
Viies peatükk
Jumalate isa, kõikvõimas Zeus, ilmutas end ühele idamaa kuningale ja teatas: «Nüüd pead sa täitma minu käsku, sest sinu valdustes on sündinud poiss, kellest on ennustatud, et tema saab tugevamaks kõigist teistest kuningatest ja kellest saab ka sinu riigi kuningas! Tükk aega olen ma tema vanemaid taga ajanud ja nüüd nägin ma neid Petlemma linnakeses, kus nad üsna vaeselt elavad, mis aga ei vähenda nende ohtlikkust.»
Kuningas Herodes ehmatas väga, sest tema tahtis oma riigi jätta oma pojale Archelaosele ja selle järeltulevale soole, aga mitte mingile suvalisele kehva päritoluga hilpharakale. Ja Herodes käskis tappa kõik poisslapsed, kes on sündinud Petlemmas ja selle ümbruskonnas ning nooremad kui kaks aastat.
Aga Metis oli ettenägelikult võtnud oma poja ja koos mehega juba Egiptusesse läinud.
Talv 2002