Drani vanaema räägitud jutud meeldisid kõigile lastele. Tol õhtul trummeldas katusel vihm, aga lapsed ei kuulanud selle õdusat häält. Eide jutt hõlvas nende kõigi tähelepanu, kaasa arvatud Franti. Franti, kellele tilkus vihm krae vahele. (Katus lasi poisi pea kohal läbi. Drani isa polnud suurem asi töömees.)
Kuulamisse süvenenud Dran, kes istus Franti kõrval, mugis kanakoiba. Ja kartulisalatit ning sõõrikuid.
Õllekannu kummutav Ronk mõtles tagasi tollele õhtule. Too legend päkapikkude poolt maha jäetud kullakaevandustest -- Drani vanaema oli seda esitanud nii draamatiliselt, kui see tudisedes võimalik oli -- , polnud Ronki kunagi külmaks jätnud. Nüüd oli Ronk koos endisest veelgi kõhukama Drani ja sihvaka Aleenaga rännanud sinna jõudmiseks nädalaid ja nad olid jõudnud Kõrvaliste alade piirimaile.
Noormehe meenutused katkestas kõrtsitoas tõusnud melu. Selle tekitasid -- nagu ta silmi tõstes nägi -- Dran, kes saabus leti juurest uute kannudega, ja temaga tüli norima asunud seltskond.
Tegelikult polnud asi ainult käras. Ronki mõttelõng hakkas hajuma juba siis, kui ta kannu kergitades selle sisu suust mööda valas.
«Sinu seksismi jutte küll.» Aleena poole pöörduva Ronki hääles kõlas pahameel. «Kui sina oleksid läinud õllesid tooma, kas oleks keegi tulnud sinuga tüli norimas?» Vastamise asemel ajas neiu end püsti. Ta tegi seda nii kiiresti, et rõivas ähvardas rindade kohalt rebeneda.
Siiski, Aleenatki oleks võidud tülitada. Seda mõeldes üritas Ronk end samal ajal püsti ajada ja naise kumerusi (õigemini teravusi) vaadata. Nii ta ei pannudki tähele launurka ja lõi end selle vastu ära. Kui neiu talle mureliku pilgu heitis, ei öelnud Ronk peenikese häälega, et temaga on kõik korras. Selle asemel viipas ta käega, et mingu teine Dranile appi.
Peale väikest rüselust paljastasid Drani vastased noad. Too, kelle Dran oli üle leti paisanud, oli suhteliselt räsitud ja ei leidnud oma relva esialgu üleski. Teise lend oleks olnud veel pikkem, aga sein oli mehe peatunud ja ta ihkas oma tuuseldaja verd. Tõesti, mäsu alles tõotas suureks minna.
Samal ajal, kui Aleena Drani kõrvale jõudis, tõusti veel ühe laua tagant. Võõras otsis oma puusal olevast paunast skorpioni. Enne, kui ta loomakese mõnele tülitsejatest kallale jõudis saata, salvas selle väle saba teda ennast.
Idioot, mõtles Aleena, kui abivalmis mees maha varises.Siis ta mõnda aega ei mõelnud vaid tegutses nii, et üks ründajatest noa pillas. Seda nähes tundis Ronk, kes oli vahepeal püsti tõusnud, end jälle halvasti. Ta vajus tagasi pingile.
Dran tõstis ühe laua üles ja virutas sellega teisele vastasele. Kolmandast aitas neil vabaneda järjekordne heatahtlik kõrtsikülastaja. (Seekord selline, kes ei kavatsenud sooritada lülijalgsete abil enesetappu.) Selle asemel pani mees, kellel oli muuseas võimatult uhke hoiak, noa kolmandale kaabakale kõri peale. Too oli sunnitud enda relva maha viskama. Tera jäi põrandasse pidama; oleks kaklemise asemel nuga mängitud, poleks mehe vastastel olnud mingit lootust.
Lüüa saanud tõbrukid kadusid kõrtist ja võitjad kogunesid Ronki juurde. Võõras osutus Poronia kuninga kojarüütliks Paavoks. Ta kuulas ära seiklejate loo -- «Kas te sellele olete mõelnud, et Kõrvalised alad on maha jäetud põhjusega?» -- ja hoiatas neid, et kiusajad võivad veel kätte tasuma tulla. «Ja mina teie asemel Kõrtsmiku kanget ei telliks.»
Muidugi pärisid seiklejad innukalt rüütli enda ettevõtmiste kohta. Pealegi oli rüütel juba jutustamist alustanud.
«Ma ei saa oma ülesandest lähemalt rääkida, nagu te ilmselt isegi mõistate. Ent ma võin rääkida oma innukuse surma trotsida, mille tõttu kuningas mulle kõige ohtlikumad ülesanded usaldab, põhjustest. Mulle on mu elu ükskõik mu armsama surma tõttu... (Aga elutüdimus pole piisav põhjus solgi joomiseks. Koristage see kann Perenaise heledat ära.)»
Ta rääkis neile kaunist ja samavõrd lahkest Ibaatast, kes kärbselegi kurja ei teinud. Paavo sõitis neiule, kelle näole kogunenud kärbeste sumin tal meelest ei läinud, kosja. See oli igati sobiv, sest kuigi naise isa polnud aadlik, oli tegu jõuka mehega.
Ibaata oli siis samavõrd rikkas kui lahke, mõtles Aleena.
Pulmaööst rüütel detailselt ei rääkinud, jättes nii Ronki «haavad lahti rebimata». Aga pulmaöö järgne hommik oli olnud saatuslik. Paavo ratsutas jahile ja Ibaata läks kööki süüa tegema ning tuhatoosi tühjendama. Paavo, kes polnud tahtnud naist äratada, oli endale ise muna praadinud ja jätnud õlikannu riiuli servale. Ibaata riivas seda ja õli piserdas ta üle. Silma läinud õli tõttu ei saanud ta aru, mis oli juhtunud ja taganes ehmunult. Ette jäi kolle milles söed veel hõõgusid ja sinna kukkunud naine süttis. Karjete peale tagasi ruttanud Paavo kuulis, kuidas naine teda kaitseta jätnud meest needis.
«Aga ma ei saanud enam midagi teha. Oleks ta vähemalt romantiliselt kaminas ära põlenud, mitte labases köögis,» lõpetas rüütel silmi pitsäärega taskurätiga kuivatades. Ta oli just selline mees, kellel on olemas taskurätik, mis on pealegi veel kaunistatud.
Hoolimata seiklejate lohutustest kippus ta oma loo detaile -- eriti selle needuse osa -- kordama. Kambal sai tegelikult tast villand ja nad ei maganud kõrtsipidajalt üüritud toas silmatätki, et lahkuda hommikul enne Paavo ärkamist. See läks õnneks ja järgmine õhtu leidis nad telkimas kidura taimestikuga väljal, millel vantsimine nende meeleolule kasuks ei tulnud. Tuju rikkus seegi, et Drani vanaema õmmeldud telk meenutas neile päkapikkude loo jutustamise õhtu järel Frantiga juhtunut.
«Võibolla oli see paremgi, et tema oma jubedate hambaklambrite juures...»
«Ära neid mulle meenutada. Sepp ei teinud ühtegi tööd korralikult. Kõik need korrad, kui hobused raudade tõttu jalgu murdsid.»
«Ega mu paps nii koba ka ei olnud.» ütles Dran.
«Ma tahtsin öelda,» jätkas Ronk segamise üle pahasena. «et on ehk paremgi, et ta krae vahel sadanud veest külmetas ja...» Keegi neist ei öelnud välja seda sõna -- kopsupõletik. (Ja miks oleks pidanud ütlema, Frant vaibus hoopis tiisikusse.)
«Me peaksime,» otsustas Aleena. «selle juttu lõpetama. Niikuinii magame täna halvasti...»
«Ma ei söönud ju nii palju!» Dran pilgutas silmi ja seadis koti kõrtsist kaasa ostetud moona ülejääkidega oma pea alla.
Rändureid kimbutanud mehed olid röövlid, kes mõnikord kõrtsis purjutamas käisid. Paavo kohtus nendega hommikul, kui ta otsis oma vastseid sõpru (ja ei joonud Hommikust lahjat). Mehed saabusid koos jõugukaaslastega ja võtsid rüütli ette. Nad kuulasid ära jutu seiklejate reisisihist, aga kui Paavo hakkas oma neetud saatusest rääkima, torkasid nad talle noa südamesse. (Asja hea külg oli see, et rüütli lugu ei pidanud keegi enam kunagi kuulama.)
Rändurid olid juba uinunud, kui neile järele jõudnud röövlid nende telki öö varjus piirama asusid. («Selline sara peab küll mõne Drani soost inimese valmistatud olema.»)
«Kas me pidime,» porises üks röövel. «sellise vihamaga edasi kondama. Oleks võinud ka ööbida ja hommikul edasi jälitada.»
Pealik vaatas meest oma ainsa silmaga, pannes toda mõtetult taskurätiga vihmamärga otsaesist kuivatama. Rätik oli kuulunud teadagi kellele.
«Sina peaksid eriti kättemaksu ihkama, sest sina oled üks nendest, keda nad mõnitasid. Kas sa kardad või?» Pealik sügas paremat kätt asendava konksuga lõuga. «Pealegi märkaksid nad hommikul jälitajaid. Kas pole parem saada vaenlasega toime võitluseta? Täpselt nagu naistega.»
Siga selline, mõtles Aleena läbi une.
Röövlid kiskusid telki püsti hoidvad toikad (registreeritud kaubamärk, väljal ju puid ei kasvanud) välja. Vastased rabelesid end üllatavlt kiiresti telgist välja ja kuni see sündis, panid nende põtkivad jalad vangide hõlpsast kaasa viimisest unistanud mehed jõugu hulgast lootuse kaotama. Õieti tuli seiklejatel vabaks pääsemise järel kakelda õige väheste vastastega. (Öösussid võivad tõsiseid vigastusi tekitada. Eriti, kui õigesse kohta lüüa.)
Röövlite pealiku võttis Aleena enda hooleks. Õigemini jäi pealik üle, kui Dran võttis ette kaks meest ja Ronk komistas -- Konkurentsias järgi tehtud -- toika otsa ja lõi pea peaaegu sama hullusti ära nagu ükskord kartulivõtmise aegu vastu mulda. Aleena lõi jalaga. Puujalaga mehe kohta üsna kiiresti lähemale komberdanud vastane naeratas.
«Mul on need küljest kruvitavad.» Õnneks tabas röövlipealikku Drani poolt eemale paisatud mees.
Kui Ronk teadvusele tuli, oli telk uuesti üles seatud. Kuigi peavari oli madina ajal rebenenud ja Aleenal polnud nõela, oli see tema poolt korda seatuna tunduvalt parem kui enne võitlust. (Telk polnud midagi, aga Drani vanaema keedetud kakao kõlbas hiirte mürgitamiseks.)
«Kuidas me röövlitest vabanesime? Ega nad ei lahkunud ainult selle pärast, et me neid hetkeks lõime?» Viimase sõna ütlemine pani Ronkil pea valutama.
«Jumal masinast...»
«Mis asjast?»
«Ma ei tunne nende marke.» Seksismi vältmiseks ma ei täpsusta, kas seda ütles Aleena või Dran. «Pealegi, kui ma sellest pikemalt räägin, siis kisub asi liialt teaduslikuks fantastikaks.»
«Kas ta,» ütles Ronk põnevil. «laserm... see tähendab välgunoolt ei kasutanud?»
Juttu jätkus peaaegu hommikuni. Nad oleksid võinud juurde mõeldud detailide eest algajatele ulmeautoritele mõeldud auhinna saada.
Hommikul magasid nad sisse ja järgmise nädala vältel polnud neil midagi süüa (Drani nahka panemine jäi siiski ära). Siis nad jõudsid mäestikuni, mida -- nagu nad nüüd kindlalt mäletasid -- olid nad näinud juba Keelatud alade sildi juur... Keelatud alade servas. Pärast rände mägiteedel (veel mõned päevad nälga -- jah, nad sõid kivisid; ei, nad ei jäta oma sepp-hamabaarstiga hüvasti) jõudsid nad päkapikkude mäeni. Nad leidsid tagaukse kaevanduskäikudesse ja otsisid välja Dranide soo kätte sattunud ja käest kätte pärandatud päkapikkude võtme, mille olid nad peitnud... Mõelge ise kuhu, mina ei tule millegi seksistlikuga välja.
«Kas me oleme mõnes halvas loos?» Ronki küsimus pani Aleena pead vangutama.
«Ei, me oleme lihtsalt kaevanduse pimeduses.» Ta tahtis täpsustada, et nad on tegelikult miilide kaugusel kaevanduskäikudes ja ilmselt oli rumalus mitte kasutada tõrvikuid, mida ta nüüd kindlalt mäletas kaasas olevat. Aga siis kõlas hääl...
«Guglunk...» Aleena, kes rääkimise ajal oli vapralt edasi rühkinud, oleks peaaegu ehmatusest seisma jäänud. (Ta ei teinud seda selle pärast, et Ronk ennast tema vastu surnuks ei lööks.)
«Vabandust,» ütles Dran. «Ma kugistan, kui ma närvis olen...»
«Pole mida... Mida sa kugistad?» Õgardi vastus jahutas kaaslased maha. Dranil oli võtnud välja vanema tehtud õunakoogi, mis oli talle rõivaste sisse õmmeldud.
«Ma leidsin ühe teemanti. Tahad proovida, kas hammas hakkab peale?» päris Aleena Ronkilt. Siis ta taipas, et ta näeb kivi. Ümber nurga -- mida nad polnud põrmugi näinud -- pöörates olid nad sattunud kalliskividega täidetud ruumi, millesse paistis laeavast päike.
«Khm.» Kaaslaste pilgud pöördusid Dranile. Kas too ka köhib, kui ta on erutatud? Kui see ka nii oli, siis praegu köhatas draakon. (Üsna väike, sest nad ei pannud teda ruumi sisenedes tähele ja mis see paari-kolme inimese pikkus siis ära ei ole?)
«Nüüd on siis lõpp,» ütles Ronk Dranile. Tuhahunnik ei vastanud midagi ja teine tuhahunnik enam rohkem ei proovinud vestlust arendada. Draakon vaatas tulemust hindavalt. Tal oli pagana kahju, et tuli sõrmest ei tulnud. Siis oleks saanud elegantselt suitsu ära puhuda.
Aleenat tabas ahastus- ja vihahoog. Nüüd ta ei saanud enam kunagi kindlaks teha, kas tema oletus oli õige: kas Dran oli kasulaps ja Ronk vana Drani sohipoeg.
«Oled sa isane?» Aleena naeratas kõveriti koletise noogutuse peale. «Siis teeme poliitiliselt korrektselt.»
Varanduse kuhjas olev mõõk raius vanal seksistil pea maha. Aleenal olid väga pikad käed. (Või moodustas suurema osa draakoni pikkusest saba.)
Skorpion, kes oli juba kõrtsis Aleena rõivastesse pugenud, ärkas ja salvas. Neiu varises kokku.
Said, mõtles skorpion. Ta oli isane.
Päkapikkude kaevanduse lugu oli nõudnud järjekordsed ohvrid. See jama on nüüd läbi, las ma räägin teile tolle saatusliku loo enda ...