Otsing

«Andersen, korista see neetud hävitaja mu sabast ära! Mul endal ei õnnestu temast kuidagi lahti saada,» käskis komandör Carter. «Jah sir. Asun kohe asja kallale,» tuli kiire vastus. Natukese aja pärast kuulis Carter Anderseni rõõmsat hõiset, mis märkis probleeme tekitanud vastase põrmustamist. «Hästi tehtud,» kiitis ta kasinalt, kuna oli lahingust liiga haaratud. «Pole tänu väärt. See valmistas mulle ülimat rõõmu,» ütles Andersen tagasihoidlikult ja Carter nägi teda juba uuele vaenlase hävitajale lähenemas. Andersen on hea sõdur. Muidu nii tavaline ja vaikne, ei paista millegi erilisega välja

Arvab ema ära tundvat oma lapse kauge itku, seistes kääpail neil, kesk veretavat kanarbikku. Hoone on püsinud sealsetel rannakaljudel lagunenuna ja eraklikuna pea niikaua kui ajalugu mäletab. Õieti polegi päris selge, kas on üldse tegemist hoone või hoopis millegi muuga. Nende kühmlike ja meeletute müüride nimetamine hooneks õigustab end niisama vähe kui tömp meenutab teravat. Too mustja kelmega kaetud sopiline ehitis pole ei rõhutatult kõrge ega ka piisavalt avar, et omada ühegi tuntud tsivilisatsiooni templi või kultuskoha otstarvet. On kaheldav ka ehitise kunagine sobivus ühegi mõistusliku

«Naine?» «Naine. Ütles oma nime ka. Aleana. Ja nende neetud orbitaalkaitse lasi ta läbi.» «Aleana? Kummaline... Kui kaugel ta on?» «Nii kaugel, kuhu me ta lasime. Relvastust ei tuvastatud.» «See tähendab?» «Et tal pole pardarelvastust. Isegi kui oleks...» Mees tegi käega tähendusrikka žesti. «See on ju ainult paat.» «Ainult paat... Aga sel paadil peab olema põhjus.» «Ta ei öelnud. Palus ainult luba laskumiseks.» «Mingi saadik. Ega's midagi, kuulame ta ära. Ikkagi esimene, kes sealt rotiurkast julgeb välja pugeda.» «Just nii, admiral!» Ja admiral Ronel sev Olbau lahkus kaptenisillalt, laskus

Kardinal Juan Aldemar de Herriega seisis Vera Cruzi katedraali kellatornis ja mõtles viimaseid mõtteid. Mahe ja sume Hispaniola ookeaniöö laotas end üle linna, lõhnas hortensiate ja akaatsiate ning veel millegi magusa järele. All, katedraaliväljaku äärtes põlesid juba tõrvikud, nende kumas seisis Felipe II ratsamonument. Marmorist kuninga tõstetud käes oli mõõk, näitamas suunda lääne, kutsumas kõiki katoliiklasi Impeeriumi kuulsuseks ja auks võitlusesse. Kardinal pomises palve ja vaatas enda ette hämarasse sügavikku. Palvel polnud tegelikult enam mingisugust tähtsust, see oli iseenesest üle

Ken Airland oli sündinud täpselt aastatuhandevahetusel. Ja oli kohe-kohe valmis astuma oma elu teise sajandisse. Seda võimaldas talle tehnoloogia, mis miljonitele teistelegi hea elu-olu tagas. Ja seda ka kõrge vanuse juures. Ja Ken Airlandil raha oli, et omale kõikvõimalikku luksust lubada. Ja seega oli ta Marsi ja Kuu pidev külaline ning paari olulisema ruumilogistika firma aktsionär. Niisiis oli Ken Airland tsivilisatsiooni poeg, selle soosik ja toetaja, ning tema elus ei olnud kunagi juhtunud midagi, mis oleks olnud üllatav või ootamatu või isegi veider. Täpsed kalkulatsioonid olid

«... ja ma arvan, et see on meie endi huvides,» lisas Leitnant ümber pöörates. «Mida me ei tea, seda pole võimalik ka meilt välja pressida. Ma arvan, et need, kes meid siia saatsid, mõtlesid just niimoodi.» «Ma ei mõista,» protesteeris Kolm ilmse ebakindlusega hääles. «Me ei tea isegi, mille või kelle vastu me sõdime. Mitte ükski meist ei mäleta muud, kui et me peame seda persekukkunud koobast valvama! Selline asi ei saa lihtsalt võimalik olla!» «Ja ometi on see võimalik. Või tahad vastupidist väita?» «Ma tahan väita, et see kõik on lihtsalt üks halb unenägu!» «Võimalik, kuid äärmiselt

Kolm sõlme I Teelahkmel seisis õhtuhämaruses välismaise päritoluga piklik neljainimesetõld, mille kõrval sadulas jõuline, musta mantlisse mähitud ratsamees. Tema hobune trampis närviliselt jalgu ja korsatas nagu oleks midagi tõlla juures teda kohutavalt häirinud. Ent rakmeis hobused olid rahulikud, neid ei paistnud miski segavat. Kutsar jalutas põllu peal ja popsis oma piipu, hoidudes kuuldekaugusest välja. Polnud tema asi, millest härrad juttu ajavad. Oli veebruar, ent lumi juba sulanud või kavatses ta viivu pärast tagasi tulla, et kevade saabumine kaugemale lükata. Õhtueel oli valge kirme

Õudus sai alguse sellest, et ma erastasin lossi ühe Euroopa riigi mägises kandis. Küllap ei sisenda mu napisõnalisus toimumispaiga osas usaldust. Miski ei saa sündida ebamäärases paigas, eikusagil. Nii ebamäärased ei saa olla isegi kirjanikud. Kui nad just ei loo tingliku mudelsündmustikku. Ma ei vaidle selle kõigega. Ma lihtsalt lähen oma kirjutise läbi tagasi tollele madala rohuga niidule. Seal seisab mu häärber. Tõeline väike maakivist loss. Selle taga hargnevad peagi kiviseks muutuvad teed. Algab mäestik. Aga ma pole rännanud -- lugejat-skeptikut kaasa viies- mitte ainult ruumis. Oli 21

«Preili!» majaproua hääl oli lõikav nagu sügisene tuul. Eeva ei suutnud võpatusest hoiduda. Üürilise elu ei olnud selles vanu häid saksa traditsioone ja Eeva meelest kohati ka keskaeglikku inkvisitsioonivaimu austavas majas meelakkumine. «Preili! Kas te ei kuule?» «Ma kohe tulen!» Eeva kiirustas trepist alla ja lõi mõttes risti ette. «Teile on kiri!» «Tänan teid väga!» Siiras tänupuhang selle eest, et seekord nii kergelt pääses. Ta oleks äärepealt kirja võtmata üles tagasi lipanud, aga õnneks tuli see talle enne meelde. Proua vangutas pead, aga ei hakanud seekord tuulepäist noorust noomima