Otsing

Seisan tund aega bussipeatuses, hääletan harvu möödasõitjaid aga keegi ei võta peale. Roostetunud sedel tulbal teatab, et aastat kümmekond tagasi oleks ma juba kolme bussi peale saanud. Istun seljakotil, suitsetan. Buss on punane «Ikarus», ajab bensiinivingu sisse ja läheb tee peal kaks korda katki kuid viib kohale. Magama jään alles kuskil Risti kandis. Tallinnas ärkan. Sajab vihma, suus on kuidagi paks, tuleb meelde, et pole söönud juba üle ööpäeva. Seisan bussijaama ees ja mõtlen, kas võtta takso, minna trammiga või süüa üks kotletiga kukkel. Möödasõitev tumedate klaasidega «Audi» pritsib

Külajutud on halastamatud ja põhjalikud. Mida täpselt ei teata, mõeldakse juurde ja see läheb paljus täppi. Eitedel on terav silm, mis tabab ühest ettevaatamatust liigutusest ära selle, mida varjata taheti. Neid ära petta on -- peaaegu -- võimatu, see nõuab liiga palju enesevalitsemist ja ebainimlikku järjekindlust. Moorid on uskumatult uudishimulikud. Nad ei pea paljuks südaöösel naabri aknast sisse piilumas käia, kui on arvata, et sealt midagi uut näha võib. Kunagi ma arvasin, et külanaised teavad kõigist kõike. Paadisadama ja poesaba sosinad jäid mu meeltesse kinni nagu sõnumid varjatud

«Andersen, korista see neetud hävitaja mu sabast ära! Mul endal ei õnnestu temast kuidagi lahti saada,» käskis komandör Carter. «Jah sir. Asun kohe asja kallale,» tuli kiire vastus. Natukese aja pärast kuulis Carter Anderseni rõõmsat hõiset, mis märkis probleeme tekitanud vastase põrmustamist. «Hästi tehtud,» kiitis ta kasinalt, kuna oli lahingust liiga haaratud. «Pole tänu väärt. See valmistas mulle ülimat rõõmu,» ütles Andersen tagasihoidlikult ja Carter nägi teda juba uuele vaenlase hävitajale lähenemas. Andersen on hea sõdur. Muidu nii tavaline ja vaikne, ei paista millegi erilisega välja

Arvab ema ära tundvat oma lapse kauge itku, seistes kääpail neil, kesk veretavat kanarbikku. Hoone on püsinud sealsetel rannakaljudel lagunenuna ja eraklikuna pea niikaua kui ajalugu mäletab. Õieti polegi päris selge, kas on üldse tegemist hoone või hoopis millegi muuga. Nende kühmlike ja meeletute müüride nimetamine hooneks õigustab end niisama vähe kui tömp meenutab teravat. Too mustja kelmega kaetud sopiline ehitis pole ei rõhutatult kõrge ega ka piisavalt avar, et omada ühegi tuntud tsivilisatsiooni templi või kultuskoha otstarvet. On kaheldav ka ehitise kunagine sobivus ühegi mõistusliku

«Naine?» «Naine. Ütles oma nime ka. Aleana. Ja nende neetud orbitaalkaitse lasi ta läbi.» «Aleana? Kummaline... Kui kaugel ta on?» «Nii kaugel, kuhu me ta lasime. Relvastust ei tuvastatud.» «See tähendab?» «Et tal pole pardarelvastust. Isegi kui oleks...» Mees tegi käega tähendusrikka žesti. «See on ju ainult paat.» «Ainult paat... Aga sel paadil peab olema põhjus.» «Ta ei öelnud. Palus ainult luba laskumiseks.» «Mingi saadik. Ega's midagi, kuulame ta ära. Ikkagi esimene, kes sealt rotiurkast julgeb välja pugeda.» «Just nii, admiral!» Ja admiral Ronel sev Olbau lahkus kaptenisillalt, laskus

Kardinal Juan Aldemar de Herriega seisis Vera Cruzi katedraali kellatornis ja mõtles viimaseid mõtteid. Mahe ja sume Hispaniola ookeaniöö laotas end üle linna, lõhnas hortensiate ja akaatsiate ning veel millegi magusa järele. All, katedraaliväljaku äärtes põlesid juba tõrvikud, nende kumas seisis Felipe II ratsamonument. Marmorist kuninga tõstetud käes oli mõõk, näitamas suunda lääne, kutsumas kõiki katoliiklasi Impeeriumi kuulsuseks ja auks võitlusesse. Kardinal pomises palve ja vaatas enda ette hämarasse sügavikku. Palvel polnud tegelikult enam mingisugust tähtsust, see oli iseenesest üle

Ken Airland oli sündinud täpselt aastatuhandevahetusel. Ja oli kohe-kohe valmis astuma oma elu teise sajandisse. Seda võimaldas talle tehnoloogia, mis miljonitele teistelegi hea elu-olu tagas. Ja seda ka kõrge vanuse juures. Ja Ken Airlandil raha oli, et omale kõikvõimalikku luksust lubada. Ja seega oli ta Marsi ja Kuu pidev külaline ning paari olulisema ruumilogistika firma aktsionär. Niisiis oli Ken Airland tsivilisatsiooni poeg, selle soosik ja toetaja, ning tema elus ei olnud kunagi juhtunud midagi, mis oleks olnud üllatav või ootamatu või isegi veider. Täpsed kalkulatsioonid olid

«... ja ma arvan, et see on meie endi huvides,» lisas Leitnant ümber pöörates. «Mida me ei tea, seda pole võimalik ka meilt välja pressida. Ma arvan, et need, kes meid siia saatsid, mõtlesid just niimoodi.» «Ma ei mõista,» protesteeris Kolm ilmse ebakindlusega hääles. «Me ei tea isegi, mille või kelle vastu me sõdime. Mitte ükski meist ei mäleta muud, kui et me peame seda persekukkunud koobast valvama! Selline asi ei saa lihtsalt võimalik olla!» «Ja ometi on see võimalik. Või tahad vastupidist väita?» «Ma tahan väita, et see kõik on lihtsalt üks halb unenägu!» «Võimalik, kuid äärmiselt

Kolm sõlme I Teelahkmel seisis õhtuhämaruses välismaise päritoluga piklik neljainimesetõld, mille kõrval sadulas jõuline, musta mantlisse mähitud ratsamees. Tema hobune trampis närviliselt jalgu ja korsatas nagu oleks midagi tõlla juures teda kohutavalt häirinud. Ent rakmeis hobused olid rahulikud, neid ei paistnud miski segavat. Kutsar jalutas põllu peal ja popsis oma piipu, hoidudes kuuldekaugusest välja. Polnud tema asi, millest härrad juttu ajavad. Oli veebruar, ent lumi juba sulanud või kavatses ta viivu pärast tagasi tulla, et kevade saabumine kaugemale lükata. Õhtueel oli valge kirme