(Za-Rubemi raamatukogu, salaarhiiv, katkend kogumikust «Aruanne Lethe koloniseerimisel toimunud katastroofi kohta.» Lehekülg agent Werneri aruandest «kolonismiaja legendid.» Toodud ära ilma kommentaarideta.)
-
Kui Midirisis valitses isand Livini, ja Pitala suurtempli ülempreestriks oli Igni, ununesid jumalad rahva meeltest. Maad võttis kombelõtvus ja patuelu jõudis isegi pühasse Pitala linna taevani kõrguvate Raudmägede jalamil. Ohvreid toodi, kuidas juhtub, ja isand võttis omale konkubiiniks oma venna. Ja seda nägid Taeva deemonid, ning nad otsustasid sellise olukorra endi kasuks ära kasutada.
Ja juhtus nii, et kui suures Ariala linnas tähistati lõikuspidu, ja rahvas oli tulnud sinna seda tähistama, tulid Deemonid taevast alla. Ja nad olid äärmiselt inetud, nende nahk oli valge, ja nende peas kasvasid karvad, ja mõned neist puhusid suust välja suitsu ning tuld. Nende kaarikud olid rauast ning kihutasid taeva all ringi kiiremini kui linnud, ja nende rüve undamine täitis hirmuga kõik ilmamaa loomad.
Alguses olid deemonid aga sõbralikud, et meie rahvast veel sügavamini patuteele ahvatleda. Nad pakkusid rahvale imeasju, mis tõid kauged asjad lähedale, või siis muutsid raua hõbedaks. Ja paljud unustasid neid asju nähes jumalate sõna, ning hakkasid neid himustama, unustades vanemate ning targemate noomitused ja manitsused täielikult. Sest Pahtjori raaamatus on ju öeldud: «Ei too taeva imed iial head, vaid nende taga on varjul kuri. Kuri keel võib küll kiita, aga mõte selle taga jääb ikka õelaks.» Ja teises kohas on öeldud: «Kui Taeva kuri pöörab te vastu, siis leidke armu mägedest. Võib tasane maa ju joosta vilja ja mett, kuid see on mürgine sisalik, kes sind kannast hammustab. Aga mäed on puhtad sest nemad on jumalaile trooniks.»
Ent Arini rahvas laskis ent petta võõraste libedast meelest ja veel libedamast keelest, ning vaid vähesed läksid mägedesse. Sel ajal lõpetati Arialas palvetamine, ja isegi Pitalas usuti jutte, et jumalaid ei ole. Ja inimesed ütlesid, et see polegi oluline, et võõrad on nii jubedad, et võivad ju nad meidki õpetada oma põrguasju tegema, ning et me peaksime olema sõbrad!
Aga oh seda inimeste uskmatust! Sest võõraid tuli üha juurde, ja peagi olid raudsed deemonvankrid igas riigis ja iga suurema linna juures taevas hõljumas. Ja nüüd tulid neist alla uued deemonid, kel seljas punased kuued, ja kellest mõnedel kaks paari silmi, ja kes vihkasid nii Arini rahvast kui maailma. Sest nemad kuulutasid, et vastavalt Lepingule on Arini nende oma, ja et Arini rahvas on nende teenrid. Aga paljud ei kuulanud neid sõnu, ja paljud ütlesid, et imeasjadega võõrad on piisavalt head isandad, et neid teenida küll.
Aga asjad läksid Arinis üha hullemaks, sest võõrad olid deemonid. Nad asusid maas tõnguma, et avada tee põrgu viieteistkümne värava juurde, ja lõhkusid maha meie iidsed ning kaunid linnad, et saada kätte nende seintes olevat kulda. Ning paljud inimesed viidi neisse aukudesse tööle, kus nad pidid rügama raskel tööl, saades vastutasuks vaid näljapajukit ja sõimu. Ja neis ubrikuis, mis nad me uhkete linnade asemele ehitasid, valises Ebapüha Täisnurk, mille kohta juba Pahtjorigi raamat ütleb, et see on deemonite märk.
Ja seal, kus meie inimesed deemonite all elasid, levisid patud. Seal joodi iga päev pühitsetud kolvimahla, mis annab oraaklitele nende une, ja mis on tavainimesele lubatud vaid pühadeks. Ja Tõotuse Paarid lagunesid laiali, ning inimesete keskel levisid kõiksugused taudid. Lisaks vanadele ilmusid ka veel uued, mida jumalad inimestele meeleparanduseks saatnud.
Siis kisendas rahvas taeva poole, ja hakkas otsima jumalaid. Ja Pitala linnas hakkas rahvast juhtima noor mees, kel nimeks Kivini. Palju rahvast järgnes talle, ja ta rajas oma laagri metsadesse, ning palju rahvast voolas linnadest tema juurde. Ta vägi sai tugevaks, ning ta ise kogus kuulsust, sest asus deemonitega võitlema.
Vanad mehed aga kuulutasid, et deemonitega sõdimine ei ole inimeste kohus. Nii avati mägedes peidukoopad, ja osa rahvast rajas ka ise omale kambrid mägede vahele, ja Pitala linna elanikud kogunesid Kristallmäe koopasse, palvetades nii öösel kui ka päeval jumalate poole.
Sealt leidsid pühad vanad pärgamendirullid, mis rääkisid iidseist peidukoopastest Teemantmäe all, kes on suurim jumalanna, kelle näol on tuhat igikestvat naeratust ja kelle süda on alati inimestele avatud. Nii jättis rahvas mägedes koopad ja kogunes Teemantmäe alla, sest Pahtjori raamatus on öeldud: Mis oleks puhtam, kui teemant? Ei ole selles ainsamatki plekki, ja nõnda ei saa kurjus iial võimu ka Teemantmäel.
Ja Kivini palus mägedesse peitunutelt abi, ning need tõid ta salgale relvi, raudseid odasid, mis pildumas välke, kilpe, mis andmas nähtamatuse, ja muid imelisi asju, mis jumalad iidseil aegadel Teemantmäele, Kristallmäele ja muudesse salakoobastesse peitnud.
Siis puhkes sõda, ja linnade rahvas tõusis deemonite vastu, ja salgad tulid mägedest alla, ja paljud deemonite raudvankrid said lõhutud. Aga jumalate pale oli ikka veel rahva pealt ära pööratud, sest paljud võitlejaist ei uskunud, ja Kivini ise kuulutas, et jumalaid pole. Aga Deemonite väed olid tugevad, ja nad tõid kohale uued vankrid, mis kihutasid välke, tuld ja surma külvates üle taeva, ja linnad hävisid tules. Sedasi hukkus iidne Pitala, ja terveks jäid vaid üksikud kohad, kus sõda ei peetud, sest Arialas ei sõditud, ja Kindrimaa linnad sõdisid deemonitega koos Kivini vastu.
Ja see sõda oli hävitav, sest Deemonite relvad ei olnud halvemad, kui jumalate omad, ja palju inimesi suri, ja Kivini langes lahingus.
Siis kogunesid pühad, kes ikka veel jumalaisse uskusid, Teemantmäe alla, ja paljud tulid nende juurde ja kahetsesid patte. Ja palju rahvast tuli üles mägedesse, sest Deemonid ei olnud seal veel midagi teinud.
Aga ajad läksid üha hullemaks, sest Deemonid tulid ka mägedesse, ja rüüstasid peidukoopaid, ja kui Kivini vend Elungu, keda hüütakse ka Naisetapjaks, oma pattudest hoolimata mägedesse taganes ning tahtis Kristallmäe koopast varju otsida, tulid nad tema kannul üles, ja tapsid peaaegu kõik, kes koopas olid. Ja sel päeval kisendas kogu maa, leinates taga oma tapetud poegi ja tütreid. Aga jumalad olid ikka veel oma pale meie pealt ära pööranud, ega aidanud meid.
Ja Teemantmäe koobas sai sel ajal tuntuks, ning sinna tuli tuhandeid inimesi, kes uskusid, ja koos palvetasid nad me rüüstatud maa eest.
Aga Deemonid oli tugevad, ja rüüstasid mägesid, ja koopas hakkas valitsema nälg. Ning pühad lugesid ette Pahtjori raamatut ja kutsusid kõiki üles ühisele palvele, sest: «Palves peitub jõud, mis sulatab Teemandi südame.»
Aga veel oli neid, kes ei uskunud, ja nemad seisid palvele vastu, sellal kui Deemonid maad rüüstasid ja röövisid. Ja nende vankrid jõudsid lausa Teemantmäeni välja, ning paljud pagesid nende eest kaugemal põhja poole, Külmadesse mägedesse, kus talvel ei saa pakase tõttu elada, ja kus suvi on lühike ning lahkusetu.
Ja need, kes ei uskunud, käisid mägedes, ja võitlesid Deemonitega, aga nüüd hukkus neid rohkem, kui deemoneid, sest nende südamed olid paadunud, ja deemonitel olid seljas rüüd, mis ei hävinud tules ega pikses. Ja Deemonid tulid üha edasi, hävitades kõik pelgukoopad Raudmägedes, kuni nad jõudsid Teemantmäeni. Ja rahvas kogunes sinna kokku; vaid vähesed andsid endid orjadeks või põgenesid põhja.
Ja Deemonid said teada, et rahvas end Teemantmäe all varjab, ning nad tulid sinna. Taevas kihas nende vankreist, maa mustas nende vägedest, ja neil olid kaasas hingetud rauast Golemid, kes õpetatud tapma kõike, mil hing.
Seal kisendas rahavs, ja küsis: Mida me peame tegema? Ja preestrid tulid kokku, ja pühad riietusid sinisesse, ja nad võtsid teineteisel käest kinni. Siis kutsusid nad rahva palvele. Ja enamik tuli sinna, aga osad nimetasid neid lollideks ja võtsid relvad ja läksid välja, öeldes, et on ausam hukkuda võideldes, kui palvetades.
Ja kogu rahvas seal saalis ühendas käed, ja meid oli üle miljoni, ja me palvetasime koos, kutsudes välja Teemantmäe Jumalannat, kelle hingus on kui sada sõjavankrit, kelle pilk on kui surm, ja kelle käes on elu.
Aga Deemonid ei kartnud jumalaid, sest nad olid oma ülbuses unustanud nende väe, ja nad ründasid Teemantmäge, ja nende rüve tuli pani mäe vappuma.
Ja siis kuulsid jumalad rahva kaebeid ja ärkasid. Terve mägi lõi teemantvalguses särama, ja õhku täitis Jumalanna enda laul.
Siis lõpetasid pähad palve ja tänasid jumalannat ja läksid välja. Ja ennäe -- taevas oli puhas, ja mitte kusagil ei olnud enam ühtegi deemonit ega nende sõjavankrit. Ja vaid nende rusud katsid maad, sest nad olid kõik hävinenud, ja seda ainsama hetkega! On ju Pahtjori raamatuski kirjas: Ei vaja Jumalad tööks aega, ega kuningad ostmiseks raha.
Ja rahvas tuli mägedest alla, ja kuulutas uudist ka oma orjadest vendadele, ja see uudis oli rõõmustav, ning kõik, kes asjast kuulsid, ka uskusid. Ja sest päevast peale on taevas olnud puhas, ja me pole näinud ainsamatki deemonit. Ja rahvas on asunud elama mägede jalameile ja ehitanud uued linnad, ning parandanud meelt.