Enesemääramisõigus

Taksojuhi soovimatus minu kohvreid auto pagasiruumist maha tõsta tulenes ilmselgelt asjaolust, et ma maksin täpselt näidu järele, ei ühtegi penni rohkem ja märkisin, et kaardi järgi oleks järgmine mahasõit meie teed kilomeetri võrra lühendanud. Samuti juhtisin tema tähelepanu sellele, et kiirteel oleks ta pidanud paluma mul kinnitada turvavöö. Ma lisasin, et informeerin sellest tema firmat, kuid tema irvitusest võis järeldada, et ta ei võta mu ähvardust tõsiselt. Võib- olla oli meie sihtkoha teatav omapära selles süüdlane, võib-olla aga ei suhtunud firma juhtkond sellistesse kaebustesse ka täie tõsidusega. Minu kohvrid polnud loomulikult kuigi rasked, olin neid pakkides arvestanud eeskirjadega, täpselt üle kaalunud, kaasa võtnud ainult lubatud esemed. Olin ka arvestanud, et mõnda aega pean ma neid ise kandma, sellepärast kaalusid mõlemad täpselt üksteist kilo (minu vasaku käe õlaliiges on noorusaja traumast veidi valus). Üle kaaludes olin pidanud ühest kohvrist välja tõstma kaks raamatut, sest muidu oleks kilo liiast olnud.

Hoonetekompleksi väljastpoolt ma pikalt ei uurinud, see tundus täpselt selline kui fotol, läksin pääslasse ja helistasin kella. Mind kontrolliti turvakaameratega ja paluti öelda oma nimi. Siis väravad avanesid ning keegi teenistuja võttis mind vastu.

«Te olete täpne,» ütles ta ega vaevunud ootama, mil ma oma pabereid esitlen, vaid juhatas kohe edasi. Mööda koridori ja siis vasakule ruumi, mille uksel seisis silt «Vastuvõtuosakond». Koridor oli puhas ja hoolitsetud, hommikul olid seda ka vastavalt eeskirjadele õhutatud.

Siis võeti minu kohvrid ära, öeldi, et läbivaatusele ja pärast saan ma asjad tagasi. Ma täpsustasin igaks juhuks üle, et kohvreid eneseid ma suure tõenäosusega enam ei vaja, ning palusin saata ainult asjad. Minu meelest oleksid nad pidanud sellele viisakamalt vastama, mitte nähvama, et teavad ise paremini. Pabereid ei küsinud ikka veel keegi. Siis jäeti mind ootama, ent mitte kauaks. Direktor vabanes üheksa ja poole minuti pärast.

Ma läksin tema kabinetti. Leidsin end avarast ja rangelt sisustatud ruumist. Valged seinad, must napp mööbel, laual arvuti ja terminalid. Direktor oli ilmselt ülekaalus, ütleksin, et ligi viiskümmend kilo, hallis ülikonnas, valge särgi ja musta-siniseruudulise lipsuga. Ta labakäed olid karvadesse kasvanud, samuti oleks pidanud ta vähemalt nädal tagasi juukseid lõikama ja ninakarvade eemaldamisele rohkem tähelepanu pöörama. Ruumis oli konditsioneer, kuigi sellest hoolimata mees higistas. Ma ootasin, kuni ta palub mul istuda, aga ta ainult silmitses mind pikalt -- kuidagi väga imeliku pilguga. Ma köhatasin ja vaatasin tooli tema laua ees, selle peale köhatas tema ja ütles lõpuks:

«Jah, muidugi, palun võtke istet.»

Enne kui istusin, asetasin tema ette mapi dokumentidega, passi ja sotsiaalkaardi, kuigi nad oleksid pidanud juba pääslas neid kontrollima ja ära võtma.

«Me vist oleme telefonitsi rääkinud?» küsis ta aeglaselt ja kissitas silmi.

«Tõepoolest. Ma ise helistasin teile ja reserveerisin koha. See oli kaheksa päeva tagasi, just siis, kui ma Siseministeeriumist viimase templi sain. Hakkasin kohe asju ajama, kartes, et kohad võivad täis olla.»

«Noh, seni pole nad veel kunagi täis saanud,» ohkas direktor. «Inimesi, tõsi küll, tuleb rohkem, neid kes soovivad teostada enesemääramisõigust, aga vajaduse korral võime mõned lisakohad leida. Olemegi leidnud. Seni.»

«Teie asutusele aluspaneva seadusega sätestati, artiklis viis, lõige kaks, et tuleb tagada kõik sama seaduse artiklis kolm ette nähtud õigused, vabadused ja...»

«Need kõik on tagatud,» noogutas direktor kiiresti. «Ka ekstrakohtadel. Me lihtsalt ilmutame paindlikkust. Seaduse piires, loomulikult. Kui lubate, siis teie paberid.»

«Palun.» Nihutasin mapi talle lähemale. Esimene voldik sisaldas läbivaatuste tulemusi psühhiaatriaasutustest. Kui ta neid lehitses, selgitasin talle lühidalt, millised uuringud ma läbisin ning et süüdivus on täiesti korrektselt tuvastatud.

«Muidu poleks teid Siseministeeriumis ju üleüldse jutulegi võetud,» ühmas direktor.

«Ja psühhiaatriekspertiisi on tõhustatud,» lisasin mina, «mulle räägiti, et mõned haiged inimesed on üritanud seda läbida.»

«Hämmastav, kas pole?» ütles direktor ja tõstis paberitelt pilgu ja sellega mind teraselt puurides.

«Vabandust?»

«Hämmastav, et ka haiged tahavad siia sisse murda.»

«Oh, jah, muidugi.»

Siis uuris ta minu teist kaantevahet, mis sisaldas avaldust politseile; politseitõendit kriminaalasja algatamise võimatuse kohta kuriteokoosseisu puudumise tõttu; ärakirja arhiivist, et juhtum pole neil kunagi menetluses olnud ja politseiülemkomissari luba menetluse algatamise lubamisest.

«Politsei punnis kõige rohkem vastu,» märkis direktor. «Siis, kui alles alustasime. See käis neile vist au pihta.»

«Minuga olid nad küll väga lahked.»

Jälle jõllitasid mind direktori silmad -- mulle tundus, et kuidagi liiga isiklikult ja paljutähendavalt. Lõpuks oli ta ju ainult ametnik, kelle volitused on seadusega paika pandud ja isiklikku suhtumist ei tohiks tal olla.

Kolmas kaust kandis pealkirja «Personaalia.» Siin oli minu enda vabas vormis antud kirjeldus karistuse taotlemisest ja millistest tegudest see tingitud oli; notariaalselt kinnitatud testament; elulookirjeldus; ühiskondlike organisatsioonide (neid on nõutud viis ja minul olid: nii Uue Lunastaja Kiriku kui katoliku kiriku moraalsed hinnangud, Seksuaalse Ärakasutamise Vastu Võitlemise Rahvusvahelise Komitee märgukiri; Inimõiguste Instituudi uurimus ja Ametiühingu kollektiivse hukkamõistu ärakiri) materjalid; täidetud ankeet ja meditsiinitõend tervisliku seisundi kohta; lõpuks ka Siseministri otsus riigikantsleri kaasallkirjaga.

Minu enda vabavormilist kirjeldust uuris direktor kõige rohkem, mulle tundus, et ta muutus sealjuures näost kaameks ja pilgutas kiiresti silmi, otsekui oleks talle pisarad silma tükkinud.

«Ja politsei?» küsis ta siis. «Ja politsei tõesti ütles, et koosseis puudub? Kuriteo?»

«Teie küsimus on irrelevantne, kuna politsei vastav tõend on siin olemas. Aga jah -- nii nad väitsid, ning arvestades süüdistatavatele tagatud protsessuaalseid õigusi, oleks uurimisorganitel raske tuvastada kakskümmend aastat tagasi toimepandud kuritegu. Seda enam, et väidetav ohver...»

«Jah, ma oskan lugeda!» nähvas direktor toonil, mis tema ametikohaga kindlasti kokku ei käinud. Ma ei hakanud tema tundepurset kommenteerima, ehkki põhjust oleks olnud enam kui küll. Umbes neli minutit lehitses ta «Personaalia» kausta. Siis ta ütles:

«Vähemalt võite nüüd kindel olla, et olete õiges kohas.»

«Vastasel korral...»

«Jah, ma tean, vastasel korral te lihtsalt poleks siin.»

«Ma paneksin ette, et filosofeerimisega võiksid tegeleda inimesed, kellele selle eest makstakse,» sõnasin mina viisakalt.

«Nad on sellega juba tegelenud küll ja küll. Aastasadu. Aga olgu -- asugem asja juurde. Kolm aastat? Tundub see teie arust piisav? Taotluses olete märkinud, et võimaluse korral kolm ja pool, kuid siseminister on tõmmanud ringi ümber kolme, viidates kriminaalseadustikule. Aga hea käitumise korral võin ma pärast esimest aastat teha taotluse karistuse pikendamise kohta.»

«Ma oleksin teile väga tänulik.»

«Pole tänu väärt -- töö on selline. Parlamendikomisjoni inspekteerimist pole te soovinud. Ja siinkohal võin ma küsida, et kas see otsus on lõplik?»

«Jah, on küll. Ma loobuksin sellest.»

«Hästi. Suurepärane! Religioossed vajadused?»

«Võimaluse korral kord kvartalis Uue Lunastaja Kiriku trükiseid postiga. Kulud ma maksan kinni.»

«See võimalus teil on. Seksuaalne orientatsioon? Te muidugi saate aru, et ma pean seda küsima, mitte et sel moraalsel pinnal mingi tähtsus oleks.»

«Muidugi. Ma arvan, et sellepärast ei tasu muretseda. Võib lugeda, et antud tingimuses orientatsioon puudub.»

«Loomulikult, otse loomulikult. Ega ma muretse ka.»

Mõttes pidin ma direktori käest vabandust paluma, ta oli tõepoolest professionaal ning meie edasine koostöö tõotas kujuneda asjalikumaks, kui võis esialgsete emotsionaalsuste tõttu eeldada. Me leppisime kokku režiimis (kõige rangem) ja päevakorras (äratus, söögiajad, öörahu), täpsustasime toitumusharjumused (mul on allergia hapendatud piimatoodete vastu) ning siis ta küsis, kas mul on veel mingeid soove. Viitasin seadusele, et mul on võimalus teha viimane telefonikõne, enne kui käivitub range režiim ja ühendus muu maailmaga on lubatud vaid kord kuus.

«Võite otse siitsamast helistada,» lubas ta lahkelt. «Kas soovite privaatsust?»

«Ei, mul pole midagi varjata.»

Ma helistasin taksofirmasse, esitades oma pretensioonid ja palusin juhi karistamisest avalikes massiteabevahendites teada anda. Erilist vastutulelikkust minu soovidele ei ilmutatud. Direktor kutsus kohale kaks valvurit, kes palusid viisakalt mul endale järgneda. Direktor mainis valvuritele, et härra läheb «eriti rangesse.» Rahuldusega tabasin valvurite pilkudest kerge ehmatusväreluse. Siis pöördus ülekaaluline direktor minu poole:

«Nii et täpselt ühe minuti pärast algab teie karistusaeg. Mul jääb üle vaid soovida teile tere tulemast. Kui teil peaks olema veel mingeid soove või soovite minuga kohtuda...»

«Oh, loodan, et selleks pole lähiajal mingit tarvidust.»

«Väga hea, tahtsingi lisada, et selleks pole ka ühtegi võimalust.»

Siis juhatati mind läbi administratiivbloki koridoride, mis korralikust tsiviilasutusest palju ei erinenud. Küsisin, et kas minu asjad on juba kambris ning et mul oleks soov mõningaid hügieeniprotseduure läbi viia. Mulle ei vastatud, mis tundus kummaline, ja ma viitasin Enesekaristusseaduse kuuendale artiklile ja nõudsin selle täitmist. Üks valvur teatas seepeale, et oma kambris saan ma kogu kuuenda artikli ja enamgi veel, kui peaks vaja olema. Ma tänasin teda, öeldes, et peale kuuendas artiklis ettenähtud õiguste ja vabaduste pole mul midagi enamat tarvis.

Vanglablokk algas koridori lõpust elektroonikal töötava ja turvakaameratega varustatud raudväravast, mis oli tähistatud vastavate kirjetega, ning selle ees kästi mul käed seljale asetada. Rõõmuga tegingi nii. Värav ei kriuksatanud raudsel häälel (nagu olin lootnud), vaid sulgus sujuvalt ja pehmelt. Põgeneda -- märkisin endale -- pole siit võimalik ning räägitakse, et tõeline nauding karistusest saabubki alles siis, kui karistatav tunneb oma süü lunastatud olevat ja soovib vabadusse ning see talle keelatud on. Mind juhatati läbi kambrite rea, vabakäigutsooni me ei sisenenud, läbisime veel ühe värava, mis kuulutas «Eriti range» režiimiga määratud ala algust, ja siis seisime hämaras, ma ütleksin isegi, et väga hämaras koridoris, milles oli neli ust. Uksed olid väga madalad, ma pidin kummarduma, et enda omast sisse mahtuda, aga enne jõudsin tähele panna, et see uks kriiksus küll ebameeldivalt. Valvurid minuga rohkem ei suhelnud, lükkasid -- selleks ehk ülemääragi jõudu kasutades -- mind madala ukse vahelt sisse ja enne, kui protesteerida jõudsin, avastasin end pimedusest.

Jäin sinna seitsmeks päevaks.

***

Kaheksanda päeva hommikul -- olen kindel, et ajataju ma siiski ei kaotanud, kuigi pilkases pimeduses ja ainult äratuseks lindilt mahamängitud helide kakofooniat välja arvestades võis see vähem metoodilistel inimestel raskendatud olla -- lohistati mind kambrist välja. Valvurid kandsid helesiniseid sanitaarkombinesoone ja hingamisteede kaitsevahendeid, asudes tõenäoliselt kambrit puhastama, sest kõigist kuuendas artiklis sätestatud rikkumistest oli hügieenisõlme puudumine minu hinnangul kõige rängem. Nad ei vaevunud ka mu silmi valguse eest kaitsma. Nii hämar nagu koridor ka polnud, oli sealne valgus mu silmadele siiski väga valus. Ma olin mõttes ette valmistanud kaebekirja ja nõudsin kohe direktorit, sest kahtlemata sündisid eriti range režiimi tsoonis toimetatavad koledused ja ebainimlikkused tema teadmata. Mind lohistati õige jõhkralt mööda põrandat, pööramata tähelepanu minu kaebustele. Ehkki kõnelda oli raske, suutsin siiski nõuda inimväärikuse tagamist: dietoloogide poolt ettevalmistatud ja siseministri määrusega kehtestatud menüüd veekraani ja kuivikute asemel; vastavalt standarditele ruutmeetreid ja valgustust; hügieenisõlme loomulikult; jalutamisvõimalust ja isiklike lubatud esemete kasutamist. Nõudsin arstlikku läbivaatust ja viivitamatult võimaluse osutamist parlamendikomisjoni poole pöörduda. Protesteerisin kõige otsustavamalt, et mulle osaks saanud kohtlemine on inimõigusi eirav ja inimväärikust alandav, on otseselt moraalselt ja füüsiliselt kannatusi ja valu tekitav.

Aga sellele ei pööratud tähelepanu. Mind veeti pesuruumi, kästi lahti riietuda ning uhati vaheldumisi kuuma ja külma veega üle, seejärel anti uued riided ja viidi kambrisse tagasi. Kambrit ei olnud vahepeal puhastatud, see haises endiselt minu väljaheidete järele. Järgmise neljateistkümne päeva jooksul õppisin uusi riideid vähem määrima.

***

Ma kahtlustan, et mind siiski mingite kaameratega jälgiti, sest umbes sel ajal, kui ma hakkasin sellise piinamisega mingil määral kohanema -- tõsi, olin väga nõrkenud toiduratsiooni nappuse ja üksluisuse tõttu -- viidi mind üle teise kambrisse. Uute oludega harjumine oli keerulisem. Esiteks põles kitsukeses kambris -- kuusteist ruutmeetrit hindasin selle suuruseks -- pidevalt tuli ning süüa toodi kaks korda (ma arvan, et) päevas. Mingit võimalust aega kindlaks teha ei olnud. Samuti oli seal algeline parask. Kui esimeses kambris sai ainult pimeduses roomata, mistõttu minus oli süvenenud klaustrofoobia, siis uues võisin kõndida ja istuda, kuigi mööblit polnud selleski. Ühelegi minu nõudmisele ega protestile ei reageeritud. Usun, et viibisin seal kuu aega, võib-olla kauemgi. Kindlasti nad jälgisid mind ja määrasid ära hetke, mil ma enam ei kippunud valvuritele, keda nägin vaid mõneks sekundiks, kaebama. Kui mind uude kongi viidi, olin siiski paljusõnaline, esitades oma proteste niivõrd elokventselt, kuivõrd minu hingeline ja füüsiline seisund lubas. Nõudsin selle piinamise lõpetamist, direktorit, parlamendikomisjoni, nõudsin inimväärset kohtlemist. Aga seda ei pandud miskiks. Minu järgmine kamber polnud eelmisest oluliselt suurem, vahest ainult mõne ruutmeetri võrra, mille võtsid enda alla raamatud.

Riiulid olid hoolega komplekteeritud, kindla maitse ja suunitlusega. Pärast kahte päeva, mis kulus teatavaks taastumiseks ja uues režiimis elamiseks, alustasin riiulite sisuga tutvumist ning ei avastanud teoste seas ühtegi, mida ma ise olin kinnipidamisasutusse kaasa toonud. Ma oleksin eeldanud, et siin on karistuse eesmärgiga seosed olevad raamatud -- filosoofiast, eetikast, kriminalistikast või siis ilukirjandus, mis tegeleb moraalsete väärtustega, arendab, kasvatab ja õpetab inimest. Aga ei olnud midagi sellist. Pealtnäha eklektiline valik omandas ühtse terviku pärast teist kuud selles kongis, mil ma olin jõudnud läbi lugeda ühe kolmandiku teostest. Olin teadlik, et minu tutvumist raamatutega jälgis kaamerasilm ning kaasasündinud intelligentsus ütles, et enne kõigi raamatute läbilugemist ma siit kambrist ei pääse.

Tingimustes, kus süüa saab kaks korda päevas (reeglina hautatud juurvilja jahuviineritega või kalapulki kartulipüreega), võivad mitmesuguste kokaraamatute, näiteks provaansi, hiina, slovaki ja itaalia kokaraamatutega tutvumine olla moraalselt väga alandav. Sama tuleb öelda ka ilukirjanduslike teoste kohta, mille eesmärgiks on elumõnude kirjeldamine ja elu nautimine ning sisuks seikluslik ning haarav süžee. Ka pornograafilist materjali sisaldavad üllitised võivad pikaajalises isolatsioonis viibija suhtes toimida talle mitte kõige meelepärasemas suunas.

Piinamine kultuuriga tõi kaasa ka suhtlemisvaeguse, teravdatud tundmuse üksiolemisest. Ma lugesin ning ei jätnud kasutamata ühtegi võimalust jätkuvalt protesteerida osaks saanud kohtlemise üle. Panin siiski tähele, et vastavalt loetud raamatute hulgale kaeblemised vähenesid ning lõppesid üheaegselt viimase teosega, milleks osutus fotoraamat ühe miljonärist seikleja ümbermaailmareisist. Kokku oli minu arvestuste järgi karistuse algusest möödas neli kuud.

Järgmised kolm kuud veetsin kummitavas kambris, mis muus osas meenutas kõige rohkem tavalist üksikvangistuse kongi. Kongist välja ei lastud mind kunagi, puudusid ka kõik muud võimalused kuidagi meelt lahutada, puudus võimalus jalutada, üldse kuidagi kellegagi suhelda ja süüa toodi mulle nüüd vaid siis, kui magasin, õieti siis, mil ma suutsin magada. Hoolimata enesesisendusest, et kummitus on kindlasti vaid vangivalvurite poolt tehnoloogiliste vahenditega esile kutsutud, ei vähendanud see tema poolt tekitatavaid läbielamusi ja tundmusi. Ta ilmus alati siis, kui ma olin kas magama jäämas või juba uinunud, et mind üles äratada, kas külmusega kompides, võikalt häälitsedes või muul moel hirmuelamusi tekitades. Selline painamine tekitas hirmu une ees ja põhjustas kroonilise üleväsimustunde. Kummitus oli väga innovatiivne. Ning neil üksikutel kordadel, mil ta end näitas, suutis ta mind alati üllatada oma kehakuju, ilmet ja välimust muutes. Ma ei oska öelda, kas see oli inimene või mõni muu olend, ning kui ma hakkasin temaga harjuma -- kõige kohutavamate üleelamiste kiuste -- ta kadus või haihtus oleks vist õigem öelda. Ühtlasi sel ajal sai mulle ka selgeks, et vaevalt ta vanglajuhtkonna poolt kontrollitav oli.

Minu järgmine tsükkel möödus jõhkra ning robustse seksuaalse ärakasutamise ohvrina üksikkongis, mida umbes kuue kuu jooksul olin sunnitud teatavate perioodide tagant kaaslasega jagama. Minu piinaja oli selgelt vaimuhaige, ent seda tugevam oli tema jõud ja sihipärasem kirg. Ta oli täiesti akontaktne ning ainult ühele huvile keskendunud, nii et tema külastused -- otse loomulikult toimusid need vanglapersonali mahitamisel -- ei toonud leevendust ka minu suhtlemisprobleemidele, vaid põhjustasid, rohkem isegi, kui miski muu mulle seni osaks saanust, ainult vaimset ja kehalist piina, alandust ja kannatust. Tema tulekute vahele jäi mõnikord üks päev, mõnikord kaks või siis nädal või isegi paar, ent alati tõi ta endaga kaasa portatiivse muusikaseadeldise, millest vägivalla taustaks kõlas elegantne barokkmuusika, mis näis tema võigast iha üha suurendavat. Sisustus kambris praktiliselt puudus, elementaarne sanitaarsõlm oli samuti mõeldud enamjaolt minu piinaja vajaduste rahuldamiseks ning ainus, mis mul seal teha oli, oli oodata.

Kuus kuud on väga pikk aeg.

On väga, väga pikk aeg, mille jooksul jõuab isegi harjuda selliste väärkohtlemistega.

Ilmselt mind (meid) jälgiti ka selles kambris, nii et esimene kord, mil ma suutsin lõpuks maha suruda ebameeldivustunde ja enamgi veel -- isegi tunda teatavat naudingut -- jäi ka viimaseks. Minutipealt lohistati mind tagasi kambrisse, milles olin ligi aasta tagasi oma karistuse kandmist alustanud, see tähendab pilkasesse pimedusse oma väljaheidete keskele, kus sai ainult roomata, kompida vee ning kuivanud ja haisva leiva järele, kus sai ainult nutta, haliseda, karjuda, anuda taga seda, mis minult oli võetud ja halada selle üle, mis ees seisis.

Sest ilmselt oli läbi saanud minu karistuse esimene aasta ja tsükkel algas otsast peale.

***

Üllatus, mille põhjustas minu viimane kohtumine vangla direktoriga, oli seda suurem, et ma polnud seda enam mitu nädalat nõudnud. Kottpimedusest hämarasse koridori lohistamine, kombinesoonides valvurite nägemine ja teadmine, õigemini ähmane mälupilt, et mind peaks nüüd ees ootama lakkamatu valgusega lakooniline kamber, suutis minu hääbumas teadvust siiski veidi turgutada. Pesuruumi asemel talutati mind aga hoopis ruumi, kus samasuguses helesinises kombinesoonis ja kaitstud hingamisteede maskiga ootas mind ülekaaluline direktor.

Ta ei lausunud algul sõnagi, ainult jälgis mind põlglikult, kui ma toolil istuda püüdsin. Ma loomulikult ei uskunud enam, et minu kallal toime pandud alandamine on teoks saanud tema teadmata. Suutsin avada lõpuks suu ja kähisedes kogeleda: «Ma nõuan...»

Siis ta lõi mind näkku ja pühkis kätt ilmselt selleks otstarbeks ruumi toodud desinfitseeriva käterätiga.

«Te ikka nõuate midagi?» küsis ta siis jälkust täis toonil. «Ikka veel nõuate seadusest kinnipidamist, arstlikku läbivaatust, oma usuajakirju, hügieeni, inimõigusi, parlamendikomisjoni? Ikka veel nõuate?»

Ma noogutasin, sest kõnelda oli raske.

«Mis siis ikka,» kehitas ta järsult õlgu. «Järelikult pole esimene aasta andnud nii intensiivseid tulemusi, kui ma ootasin. Olete teie alles lurjus, ah? Aga pole midagi. Vähemalt kaks aastat on ju meil veel ees, eks ole?»

«Mul on kolmanda artikliga tagatud õigused ja te olete mulle valetanud!» See oli kõige pikem lause, mida ma mitme kuu jooksul oli kuuldavale toonud.

«Muidugi ma valetasin teile,» hüüatas direktor. «Miks ei peaks teiesugusele üldse mitte valetatama? Kes peaks teile õigust rääkima? Kas need poliitikud, kes teevad teiesugustele seadusi, enne valijatele tõendid karistusest ja lunastusest ette näidates? Või need meediafiguurid, ärimehed või «arvamusliidrid», kes enne avalikku esinemist kuulutavad, et muidugi pole keegi meist patune, aga nendel on selle kohta tõend, et omad patud ja eksimused on nad ise ja vabatahtlikult lunastanud, et siis jälle asuda maailma vägistama? Need või? Kas nemad peaksid teile tõtt rääkima? Millest te üldse tõtt teada tahate?»

«Mul on kõik õigused ja vabadused, mis on põhiseadusega...»

«Siin otsustan mina, millised õigused teil on. Ja nemad -- minu sõbrad ja kaaskannatajad,» haugatas ta ja viipas käega ukse suunas, kus seisid kõik vangivalvurid, kes mind aasta jooksul ahistanud olid.

«Siiski on mul õigused, mis ei sõltu teie tahtest. Ja mul on õigus karistusele, kui ma ise seda nõuan. Õiglasele ja seadusega ettenähtud karistusele.»

«Oh, te suudate veel ikka nii palju lobiseda ja targutada,» ohkas direktor tülpinult. «Ikka veel! Vastake parem -- kas te kahetsete, et siia tulite?»

«Jah.»

«Väga hea. Järelikult te kannatate juba. Veel parem. Kas te mõtlesite, et karistus ongi miski leping inimese ja riigi vahel? Kindlasti mõtlesite. Siis teadke, et mina karistan teid ja vahenditega, millised ma ise õigeks arvan ja teil pole ühtki garantiid, et need leebemaks muutuksid. Oh ei, muidugi mitte, võin pigem kinnitada, et esimene aasta oli ainult algus ja tõeline piin alles algab. Piin, millega te harjute.»

«Kindlasti mitte.»

«Mida te seal halisete? Kindlasti mitte? Aga harjute küll, kas tahate seda või mitte. Tasapisi ilmutate te juba leppimise märke, ent lõplik harjumine peab tulema läbi pikkade, väga pikkade piinade. Sest see ongi ainus ja tõeline karistus. Esimese aasta järel on teil õigus -- ja see on minu poolt kehtestatud õigus -- üht-teist meie menetluste kohta teada saada. See suurendab piinu, uskuge mind. Nii et teadke -- te viibite siin senikaua, kuni hakkate harjuma, hakkate kohanema oma isiku mõnitamise, alandamise ja piinamisega. Kui teie kaebed lakkavad ja miski teile enam piina ei valmista, alles siis lasen ma teid vabaks. Siis, kui olete harjunud oma isiku lõputu ja jäägitu alandamisega. Siis, mitte varem.»

Ta pöördus minekule.

«Te ei ole inimene,» sosistasin mina.

«Aga vaat selle üle ei otsusta küll teie,» viskas ta üle õla, jäi siiski uksel peatuma, heites mulle veel viimase pilgu. «Samas võib teil mõnes mõttes õigus olla, kuigi sel pole mitte mingisugust tähtsust. Enam ja minu jaoks. Muuseas, miks ma teie arvates üldse olen selle vangla direktor, miks pürgisin sellele kohale?»

«Sest te olete kurjategija!»

«See on alati suhteline mõiste. Sest tegelikult ka mina kannan siin oma karistust. Karistust, mille määrasin endale ise ja kannan lõpuni, lootuseta leida iial lunastust, andeksandmist ja andestust. Minu süü on igavene, hoolimata kahetsusest. Ainult siin ja selles ametis saan ma ennast karistada kuriteo eest enese vastu, selle eest, et ma pidasin end kunagi humanistiks, filantroobiks ja sellisena ka tegutsesin, et ma uskusin, lootsin ja armastasin, et ma pidasin inimest inimeseks.»

Siis ta läks, jättes mind oma kaaskannatajate meelevalda.

Jaanuar, 2002