Otsing

Naine paotas silmalaud vaid hetkeks, et need siis taas sulgeda. Milleks vaevata end vaatepildiga, mis oli niivõrd tüütavalt tuttav, et ta seda õigupoolest enam tähelegi ei pannud? Neli ebamäärast värvi lagedat seina. Igavesti pesemata põrand. Võretatud aknaruut pigem pimendas kui valgustas ruumi. Paar logisevat mööblitükki. Väljastpoolt lukustatud uks. Kolm korda päevas sisenes karm amatsoon, kes talle süüa tõi, teda tualetti ja pesema viis. Vang sooritas neid toiminguid masinlikult. Kui põetaja oleks järsku tulemata jäänud, ei oleks ta seda märganud. Tal oli ükskõik. Kui kaua naine siin juba

Üha tugevnev aovalgus laotus üle maastiku, sundides taanduma öise pimeduse. Planeedi kaks kaaslast, mis öösiti planeedi pinnale kahvatut valgust heitsid, tuhmusid aina heledamaks muutuvas päevavalguses. Tasandiku lopsakal mürkrohelisel taimestikul särasid rohke hommikuse kaste piisad. Kivipaljandikud, mis keskpäevaks kõrvetavalt kuumaks muutusid, olid praegu veel niiskelt tuhmid. Horisondi kohal kogunevad pilved ennustasid päevaks tavapärast vihmasadu, kuid see ei seganud lagendiku kohal varahommikusi lennuharjutusi tegevat ligi meetrise tiivaulatusega hiigelkiile. Tasandikust pea sada meetrit

Kaheksakümmend protsenti ajast oli ta tool ja vaid kakskümmend pereema. Et seda viimast oli liiga vähe, ta mõistis, kuid parata polnud midagi. Asjade selline seis teda algul nii väga ei heidutanudki, sest kõik need 4 tundi ja 48 minutit oli ta reibas, toimekas ja õnnelik. Ajapikku ta siiski märkas, et nii mõnigi tundis end tema jutu peale ebamugavalt või kohmetult, mõni jällegi mainis üleolevalt, et mida tema ka teab -- üksnes osapäevainimene. Juhtus aga ka nii, et heideti lausa põlglikult: «Mida sa toolilt ikka tahad!» Pereema muutus kuidagi vaikseks ja tähelepandamatuks ning näis, nagu

«Kuis nii ära muudetud!» hüüdis Vanapagan imestunult. «Mul on ju leping.» «See ei maksa enam,» ütles Peetrus. A. H. Tammsaare «Põrgupõhja uus Vanapagan» «... sa pretendeerid olema rohkem, kui sa tegelikult oled, võtad Jumala rolli, aga tegelikult oled lihtsalt üks jumal.» «Siis süüdistate te mind selles, et ma olen niisugune, nagu ma olen. Aga mina ei ole ennast teind selliseks, nagu ma olen! Mis mina olen teind, olen ma teind nii hästi, kui suutsin.» Jaan Kaplinski «Silm» Oli hingedepäev. Nagu igal aastal, tuli seegi kord kaaluda, kes kuhu kuulub. Jumal ohkas. Ta teadis kaalumatagi, milline

Ma vihkan pilvi, mis on kogunenud taevalaotusse. Eriti lausvihma pilvi. Need pole suve õrnad uduriismed ega ka paksu valget vahtu meenutavad päikesevarjajad. Samuti pole need sünkmustad kobrutavad lained, mis veerandtunni jooksul välguraevu endast alla paiskavad ning siis avanevate eesriietena kõrvale vajuvad. Ei, ma räägin sinakashallidest pilvedest, mis katavad nädalateks kogu taeva justkui tuulega mestis olles ning nagu piinakamber näib see hall lagi pikkamööda allapoole laskuvat, surudes su enda ja su mõtted porisse. Õhk muutub talumatuks nagu põua ajal: see pole ei palav ega külm, värske

Val-G'ri ajas end oiates püsti ja üritas toetuda väljaväänatud jalale. Mõistust tumestas lõikav valu ning ta surus hambad huulde, et mitte karjatada. Pea lõhkus, laubalt immitses verd, mis valgus silma. Eemalt kostis tagaajajate hääli. Val-G'ri vaatas ringi, otsides kohta, kuhu end peita. Ta peab jõudma teiselepoole Musta Ahelikku. Vaid seal pääseb ta jälitajatest, sinna nad tulla ei julge. Seal pole ta enam Märgitu. Ta pressis end hiiglasliku rahnu ja kaljuseina vahelisse lõhesse ja avastas end üllatusega avarast koopast, mis suundus aheliku sisemusse. Veidi aru pidanud, hakkas ta longates

Üldist Näib, et Eesti ulmeilm on pärast kümnendi alguse raskemaid aegu kosumas ning ulmeelu suundub oma tavapärastesse rööbastesse. Ulmeaasta 1999 kujunes Eestis veelgi paremaks kui ulmeaasta 1998. Kirjastused andsid välja paar tosinat ulmeraamatut, ilmusid ajakirjad, küll traditsiooniliselt paberil, küll elektrooniliselt võrgus, fännid suhtlesid aktiivselt, mille tulemusena on selgeks vaieldud üsna suur probleemide ring, mis puudutab algupärast ulmekirjandusealast terminoloogiat jm, 1999. aastal ilmus Eestis 27 ulmeraamatut 1 , neist 24 olid tõlked ja 3 algupärandid, romaane oli samuti 24 ja

Võõras ruumilaev ilmus Maa orbiidile Greenwichi aja järgi vahetult enne koitu. Laeva komandosillal viibivad olendid imetlesid lummatult rohekassinist sensorekraani, mida täitis suure planeedi kujutis. «Atmosfääris domineerivad ilmselt lämmastik ja hapnik, mis tähendab, et mõistuslike eluvormide esinemise tõenäosuse koefitsient on 0,42. See omakorda seab teie ülesande -- rahumeelse kontakti loomise intellektuaalsete vahendite abil -- hoopis uude valgusse. Ma loodan, et ei pea teile meelde tuletama teil lasuva vastutuse suurust. Periferiaalsektoris 14 oleme me mõistusliku elu esinemist