Otsing

Ta oli alles väike. Hommikul oli ta veel väiksem. Ta lootis, et on õhtul suurem, kui praegu. See praegu oli päev, südapäev. Täna oli võrdlemisi igav päev. Läbi udu mäletas ta, et enne tänast oli olnud veel palju päevi. Ühed nimetasid neid päevi eilseks, üleeilseks ja üleüleeilseks, teised ütlesid aga esmaspäev, teisipäev, kolmapäev ja nii edasi. Tema ise nimetas neid lihtsalt päevadeks, mis olid enne tänast päeva. Üldiselt olid need päevad sama igavad, nagu tänane päevgi. Päeva nimetas ta tänaseks ainult sellepärast, et teised käskisid tal nii teha. Muidu oleks ta öelnud lihtsalt see päev. Ega

Hea lugeja. Palun alandlikult vastu võtta see ilmselt väheväärtuslik kirjatükk. Loodan, et teie kommentaarid ja kriitika aitavad edaspidi midagi paremat luua. Krahv oli surnud. Tema laugude tagant paistsid hallid, määrdunud klaasi meenutavad silmad. Riided lipendasid kerges tuules ning hõredad juuksed ei suutnud varjata juba sinakaks tõmbunud pealage ning sügavat haava pea paremal küljel. Võimas hoop oli purustanud tundmatuseni kõrva ning naha alt paistsid koljuluu killud. Kõrval lebas lõhkirebitud õhuke must jahipaun, mille sisu oli välja kistud ja vedeles ümberringi nõrgas tuules liikudes

Õhtu oli tuuline ja kõle. Raekoja platsil tundus, et tuul puhub minust lihtsalt läbi, jahutades maha iga minu keharaku. Alles siis, kui ma «Tristian ja Isoldes» kohvitassi ääres maha istusin ja esimese lonksu tulikuuma jooki rüüpasin, hakkasid mu ihuliikmed vaikselt üles sulama. Keskpäeva paiku oli mu mailipostkasti maandunud üks kummaline kiri. Esialgu arvasin ma, et see on kellegi nali, kirja allosas olev kinnitus «see ei ole nali» mind eriti ei veennud. Kiri ise oli selline: Tere! Mul oleks teile pakkuda informatsiooni, mis teid kindlasti huvitab. Kohtume kell 18.00 Raekoja platsil, baaris

Oli täiesti tavaline päev. Vibalik vanamoodsa kaabuga kahekümnendates noormees sõitis hommikusel tipptunnil 9ndal liinil kesklinna tööle. Ta sõitis sama bussiga samal ajal iga päev, kuid juba bussi sisenemisest oli see tänane täiesti tavaline päev talle millegipärast veidralt eriline tundunud. Ta vaatas hajameelselt ringi: samasugune täistopitud, kitsas liinibuss nagu igal teiselgi päeval, samasugune rüselemine ja tõuklemine inimeste sisenemisel ja väljumisel, samasugune kaasreisijate müksude peale vihastamine -- ei midagi teistsugust, tavalisest kõrvalekalduvat. Järsku nägi ta endast vasakul

1 Taevas kiskus vägisi vihmale. Õhk oli juba niiske, linnud olid vakka jäänud. Ainult jõudu koguv tormituul kõigutas kuuskede latvu. Leevi pastlad olid kulunud ja üks pael kippus alalõpmata parema jala alla jääma. Suurräti siilusid koomale tõmmates kiirustas tüdruk läbi hämarduva metsatuka. Hakkas tibutama. Lõpuks silmas ta soopervel tulukest. Ta on ikkagi kodus, mõtles Leevi ja lisas sammu. Lävele jõudnud, lõhestas taevast piksenoole saatanlik helendus. Kõu jäi ukse taha. «Ah, sa ikka tulid,» ütles Leida moka otsast ja viskas silgupea kassile laua alla. «Tulin. Sa vist kutsusid,» vastas

Kõrts, «Kukepoks» nimeks, oli rahvast täis; enamik neist olid küll pealetükkivad kaupmehed, kutsarid ning paar lihunikku, ent oli ka rohkem meeltmööda tegelasi: harjuskeid ja üks väljasurnud käega erruläinud rüütel, kes jutustas naaberlauas seiklustest. Enamus juttudest oli muidugi välja mõeldud, kuid see ei paistnud kedagi segavat. Isegi mitte mind, kes ma kohalikku õlu lakkusin ning selle külma ja kibetat maitset nautisin. Kõvasti sai nalja, homme on kahe lihuniku matused, aga seda ma veel ei teanud. Teadsin vaid, et kuskil pimedas nurgas on pime mees ja ta viiuldab. Ja lõbus oli -- kuulasin

Drani vanaema räägitud jutud meeldisid kõigile lastele. Tol õhtul trummeldas katusel vihm, aga lapsed ei kuulanud selle õdusat häält. Eide jutt hõlvas nende kõigi tähelepanu, kaasa arvatud Franti. Franti, kellele tilkus vihm krae vahele. (Katus lasi poisi pea kohal läbi. Drani isa polnud suurem asi töömees.) Kuulamisse süvenenud Dran, kes istus Franti kõrval, mugis kanakoiba. Ja kartulisalatit ning sõõrikuid. Õllekannu kummutav Ronk mõtles tagasi tollele õhtule. Too legend päkapikkude poolt maha jäetud kullakaevandustest -- Drani vanaema oli seda esitanud nii draamatiliselt, kui see tudisedes

«Ja sedamaid nägi ta jälle ja järgis teda teekonnal.» Ma nägin und templist, mille seinad olid udust ja lagi ööst. Salapärane ahas valguskuma lõhkus pimedust sajakäeliste inglite vahel, kes hulgakesi ja ähvardavalt minu kohal kõrgusid ja pomisesid nagu tuhandepealine rahvasumm hommikuses vaksalis. Ma põlvitasin põrandal keset vihmaveeloiku ja hingeldasin. Munakivid põlveketrade all soonisid valusalt, ajutist kergendust tõi märg, mis läbi riiete ihuni immitses. Siis kandsid kaks sinistes talaarides kohtumeest templisse surnukirstu,mis tundus raskena. Nad asetasid selle otsaseina ees paiknevale

Natali toetas pea kätele ja jõllitas jahmunult arvutiekraani. Silme ees toimuv ületas juba kõik -- isegi Evita tavapärase kohmakuse. Üle ekraani vonkles end aeglaselt lahtirulliv Hall Vari, lammutades oma verekarva servaga üle libisedes templi, mille ehitamisega Natali just valmis oli saanud. Evita tempel oleks see olnud... Nördinud Natali avas ICQ-programmi ning saatis sõbratarile teate: »Võileivapaus. Vajan hädasti paarikümmet puhkuseminutit.» «Avan ühe õlle Su terviseks,» tuli minut hiljem Evita teade. Natali nördimus hakkas juustuleiva taga järele andma. Lõppude-lõpuks on see vaid mäng