Otsing

Hei, köieltantsija! Ära alla vaata sa! Mahe tuulehoog liigutab räbaldunud pitskardinat, tuues endaga külma ja soolakat merehõngu. Lae ja seina vahelisel nurgal mängleb tänavalaternast heidetud valgus otsides pidevalt uusi vorme samas leides juba kadunuid. Juhuslikud vihmapiisad tabavad katusepleki mõlkis pinda moodustades õõnsalt kumisevaid rütme. Nendele fooniks kostub ühtlane vee plaksumine vastu emailkausi põhja. Pööningutoa aknakumas lebab tuviroojast läbisööbinud sohval hallijuukseline vanamees. Aegunud sohva üht jalga asendab vineerkast. Vanamees tõmbub järjekordse jäise tuulepuhangu

Document1 . Seal ta oligi -- Paulo Coelho «Alkeemik.» «Pagan,» pomises Mattias Rosenbaum endamisi. Arvustus ei rääkinud midagi suuremat, kuid sisetunne ütles, et asjalood on räbalad. See oli juba mitmes kord selle aasta jooksul ja kogu see jama hakkas väsitama. Närviliselt libistas ta pilgu üle Postimees Arteri uusi raamatuid tutvustava lehekülje, kuid midagi olulist enam silma ei hakanud. Pahaselt pöördus ta tagasi Coelho raamatu juurde... «Päris kobe kaanekujundus.» Kell oli umbes kolm. «Raamatupoed on üldiselt lahti kella neljani,» arutles ta. «Nii et vast jõuab.» * Raamatupoes oli tavaline

Nad on riides väga erinevalt. Ka soeng on neil erinev. Kuid nad on umbes ühevanused ja nad räägivad ühte keelt. Ja miski on neis veel ühtemoodi. Pilk? On nad sugulased? Ei, seda küll mitte. Ta alustab ettevaatlikult, ebalevalt. Talle ei meeldi, et tema peab alustama. Nagu oleks see mingi loll vemp. Pealegi pole ta kunagi korraga nii palju rääkinud. Pikapeale saab ta oma kohmetusest üle ja räägib siis täiesti vabalt. Ta räägib ühiskonnast, kus ta elab. Seda ei pea kordama. Ja ta räägib iseendast. Tema nimi on Tänapäev ja tema vanemad olid lihtsad inimesed. Tal on hea nägemine ja ta tunneb

Naine paotas silmalaud vaid hetkeks, et need siis taas sulgeda. Milleks vaevata end vaatepildiga, mis oli niivõrd tüütavalt tuttav, et ta seda õigupoolest enam tähelegi ei pannud? Neli ebamäärast värvi lagedat seina. Igavesti pesemata põrand. Võretatud aknaruut pigem pimendas kui valgustas ruumi. Paar logisevat mööblitükki. Väljastpoolt lukustatud uks. Kolm korda päevas sisenes karm amatsoon, kes talle süüa tõi, teda tualetti ja pesema viis. Vang sooritas neid toiminguid masinlikult. Kui põetaja oleks järsku tulemata jäänud, ei oleks ta seda märganud. Tal oli ükskõik. Kui kaua naine siin juba

Üha tugevnev aovalgus laotus üle maastiku, sundides taanduma öise pimeduse. Planeedi kaks kaaslast, mis öösiti planeedi pinnale kahvatut valgust heitsid, tuhmusid aina heledamaks muutuvas päevavalguses. Tasandiku lopsakal mürkrohelisel taimestikul särasid rohke hommikuse kaste piisad. Kivipaljandikud, mis keskpäevaks kõrvetavalt kuumaks muutusid, olid praegu veel niiskelt tuhmid. Horisondi kohal kogunevad pilved ennustasid päevaks tavapärast vihmasadu, kuid see ei seganud lagendiku kohal varahommikusi lennuharjutusi tegevat ligi meetrise tiivaulatusega hiigelkiile. Tasandikust pea sada meetrit

Kaheksakümmend protsenti ajast oli ta tool ja vaid kakskümmend pereema. Et seda viimast oli liiga vähe, ta mõistis, kuid parata polnud midagi. Asjade selline seis teda algul nii väga ei heidutanudki, sest kõik need 4 tundi ja 48 minutit oli ta reibas, toimekas ja õnnelik. Ajapikku ta siiski märkas, et nii mõnigi tundis end tema jutu peale ebamugavalt või kohmetult, mõni jällegi mainis üleolevalt, et mida tema ka teab -- üksnes osapäevainimene. Juhtus aga ka nii, et heideti lausa põlglikult: «Mida sa toolilt ikka tahad!» Pereema muutus kuidagi vaikseks ja tähelepandamatuks ning näis, nagu

«Kuis nii ära muudetud!» hüüdis Vanapagan imestunult. «Mul on ju leping.» «See ei maksa enam,» ütles Peetrus. A. H. Tammsaare «Põrgupõhja uus Vanapagan» «... sa pretendeerid olema rohkem, kui sa tegelikult oled, võtad Jumala rolli, aga tegelikult oled lihtsalt üks jumal.» «Siis süüdistate te mind selles, et ma olen niisugune, nagu ma olen. Aga mina ei ole ennast teind selliseks, nagu ma olen! Mis mina olen teind, olen ma teind nii hästi, kui suutsin.» Jaan Kaplinski «Silm» Oli hingedepäev. Nagu igal aastal, tuli seegi kord kaaluda, kes kuhu kuulub. Jumal ohkas. Ta teadis kaalumatagi, milline

Ma vihkan pilvi, mis on kogunenud taevalaotusse. Eriti lausvihma pilvi. Need pole suve õrnad uduriismed ega ka paksu valget vahtu meenutavad päikesevarjajad. Samuti pole need sünkmustad kobrutavad lained, mis veerandtunni jooksul välguraevu endast alla paiskavad ning siis avanevate eesriietena kõrvale vajuvad. Ei, ma räägin sinakashallidest pilvedest, mis katavad nädalateks kogu taeva justkui tuulega mestis olles ning nagu piinakamber näib see hall lagi pikkamööda allapoole laskuvat, surudes su enda ja su mõtted porisse. Õhk muutub talumatuks nagu põua ajal: see pole ei palav ega külm, värske

Val-G'ri ajas end oiates püsti ja üritas toetuda väljaväänatud jalale. Mõistust tumestas lõikav valu ning ta surus hambad huulde, et mitte karjatada. Pea lõhkus, laubalt immitses verd, mis valgus silma. Eemalt kostis tagaajajate hääli. Val-G'ri vaatas ringi, otsides kohta, kuhu end peita. Ta peab jõudma teiselepoole Musta Ahelikku. Vaid seal pääseb ta jälitajatest, sinna nad tulla ei julge. Seal pole ta enam Märgitu. Ta pressis end hiiglasliku rahnu ja kaljuseina vahelisse lõhesse ja avastas end üllatusega avarast koopast, mis suundus aheliku sisemusse. Veidi aru pidanud, hakkas ta longates