Kuu Ordu, 2138
1.
Tuul pühkis teraselt lume. Selle poole tunni jooksul, mil lennuk oli angaarist väljas seisnud, oli sadanud peotäis peent tuhkjaid helbeid. Wirrel seisis ning vaatas mõtlikult taeva poole. Siis viipas lendur talle ning ta ronis lennukisse, lahtisest luugist paistis veel hetk enne selle sulgumist lapike hallist pilvest, mis kattis kogu laotuse.
Esimene asi, mis ta elust mäletas, oli nende maja sein, betoonist sein, mis oli kaetud värvilisest killustikust mosaiikpildiga. Pildil olid töötavad inimesed, stiliseeritud hammasratas ning kuullaager ja kõige kohal rakett kosmosesse sööstmas. Ta oli siis kahe ja poole aastane.
Arvatakse, et enne lõppu jookseb eelnenud elu silme eest läbi. Võib-olla on see tõesti nii sekund enne seda, kui põlev lennuk jäiste kaljude rägastiku sööstab -- kuid praegu mõtles ta oma esimesele mälestusele hoopis teisel põhjusel. Kogu ta elu, alates sellest hallist päevast, mil ta oli seisnud jäätunud lombi ääres ja ajanud pea kuklasse, et näha tervenisti tohutut mosaiiki, oli teda juhtinud siia, kus ta praegu seisis. Iga sündmus oli teda tõuganud edasi sellel rajal, millele saatus oli teda kord asetanud, ta elu oli seni kulgenud lineaarselt üheainsa eesmärgi poole. Lennuki mootorid mürisesid ja ta nägi, kuidas lumest välja vaatavad mustade kaljude tipud üha kiiremini mööda libisesid. Siis äkki polnud neid enam, oli ääretu valge tasandik, mis ulatus nii kaugele, kui ta nägi, kauguses sulas kokku jääks külmunud meri ning silmapiir. Ja juba järgmisel hetkel polnud ka enam seda, kõik, mis ta nägi, oli terashall taevas. Nad lendasid.
Ta oli alati mõtelnud selle peale, kui kummaliselt inimesed tajuvad sõna «lendama». Teekond oli alanud Kuu musta kaljusse uuristatud süngest baasist, mis oli üks vanemaid, mis neil üldse oli. See oli näinud esimeste võitlust nende olemasolu eest, selle ühes mustas toas elas ja töötas siiamaani Judge,
kaheksakümmend aastat järjest. See polnud olnud lend, vaid midagi rongisõidu sarnast. Nüüd algas lend, kõigepealt kakssada kilomeetrit Euraasia põhjarannikuni. Kakssada kilomeetrit jäist tühjust, kus keegi ei ürita neid alla tulistada. Loodetavasti ei püüa seda keegi ka rannikul, neile oli seda lubatud. Wirrelil polnud aimugi, kui palju kulda oli tulnud kulutada selleks, et saada see lennuk ning nelja silma alla antud lubadus see läbi lasta. Sel polnud tähtsust, kulda neil oli. Inimesed on mistahes kullast väärtuslikumad.
Mootor pani õhukesest terasest kesta nende ümber värisema, see oli tõeline lennuk, see polnud varivaikselt oma teed sööstev liugur või välgunoolena atmosfääri rebestav süstik, Wirrel vaatas alla ja tundis kerget kõhedust mõeldes, kui aeglaselt nad lendasid. Süstikutreeningul oli neile õpetatud, et turvaline lend algab kolmekordsest helikiirusest. Praegu nad pigem planeerisid, lennuki nõrk süda ei suutnud loodusjõude enda ümber kuuletuma panna, vaid püüdis jõuda nendega koostööle, mootor käis ühtlaselt ning kabiinis oli nõrk bensiinihõng. See kõik oli vajalik -- üksik liugur oleks rannikul igal juhul kohe alla tulistatud, neil polnud kavas lahingut lüüa, lennukile sai aga osta vaba tee. Wirrel keeras veidi pead ja nägi puna-sini-valget viisnurka masina tiival. Legendi järgi olid nad kursilt tormi tõttu kõrvale kaldunud meteoroloogid. Taevas oli nüüd selge, vaid mõni kraad tiiva otsast ülalpool oli näha kitsas tume pilvetriip, millega nad paralleelselt lendasid.
«Vaata alla,» kuulis ta lenduri häält kõrvaklappides. Ta suunas pilgu alla ning nägi midagi musta jäises lagendikus, hetkeks ei suutnud ta mõista, mis see oli, päike peegeldus tohutute helevalgete murrutuste servadel, jää oli terase kokku litsunud ja välja väänanud ja üritanud üles ronida sellest, mis järele oli jäänud, kuid ikka veel vaatasid noolsirged mastid ning raske jäitega kaetud raadioantennid üles taeva poole, veel ei ole teras alla andnud, veel läheb aega, kuni Suur Valge suudab alla kugistada selle rüveda ekskremendi, mille naftanäljane inimkond oli siia aastakümnete eest püstitanud. See oli puurtorni «Severnõi» vrakk.
Wirrel vaatas seda seni, kuni see silmist kadus, üksildane, kuid alistumatu, rinnutsi kogu loodusega, kuid ikka veel uhkelt upitamas oma räsitud päid, saja-aastane Kaug-Põhja tööstuse sünnitatud hüdra, kelle luudeks ja soomuseks oli teras, vereks mustav nafta, kelle räpast, verest ja valedest läbiimbunud hingus oli surm. Pärast tulekahju oli merre valgunud naftast moodustunud laik olnud sama suur, kui Novaja Zemlja. Wirrel masseeris kindas käega lõuga. Ta tundis külmahoogu, kui kinda ammusurnud nahk selle elavat kudet puudutas.
Kauguses hakkas paistma õhuke must triip, mis kiiresti lähenedes haaras endasse kogu silmapiiri, otsekui nende embamiseks välja sirutudes. Selle kohal rippusid madalad pilved, mis näisid sellega kohati kokku sulavat. Kauguses paistsid vaevu aimatavatena Skandinaavia ahelike nürid tipud. Lennuk tõusis veidi kõrgemale ja poolviltu sõidusuunas alla vaadates nägi Wirrel, kuidas pilved neile vastu kihutasid. Neist vasakul oli rannikul väike betoonkarpide kobar, millel polnud mingit nähtavat piiri ümbritseva maastikuga, mis algas, nagu Araabia linnad algavad kõrbest, otse lagedast tundrast ning lõppes mere ääres, kus roostes laevaraud lasi ennast vaevalt töökorras sadamas mereveel süüa. Kõige selle keskel kõrgus raadioantennide rägastik. Kindlasti on seal kuskil ka raketid, valmis taevasse sööstma, paarkümmend aastat vanad ning viletsalt hooldatud, osaliselt stardivõimetud, primitiivse, lasteleludeks sobiliku elektroonika poolt juhitud, kuid siiski surmavalt ohtlikud nende väikesele lennukile. Muidugi selle aja peale oleksid nad juba ammu startinud, enam polnud vaja muretseda, nad olid juba mitu minutit tagasi kaitsevööst läbi lastud. Ühtegi puud ei kasvanud asula ümber, nii kauges põhjas puid ei kasva, kuid Wirrel oleks võinud kihla vedada, et isegi siis, kui see asula oleks olnud lõunapool, seal, kus taiga ikka veel ääretuna tunduva rohelise ookeanina laiub, poleks asulas puid olnud -- oli juba kohalike viis hävitada kogu loodus selle paiga ümbert, mille nad elamiseks on valinud ja eelkõige tähendas see asula jaoks vajaminevast kümme korda suurema ala lagedaks raiumist.
Selle mõtte juures varjasid pilved ta vaate.
Nende all oli Euraasia.
Kusagil nende kohal, mõtles Wirrel, tormavad oma orbiitidel ümber Maa Alduse satelliidid, igal hetkel jälgimas kogu õhuliiklust planeedil. Vähemalt kaks-kolm neist hoiab kirbul ka meid. Kunagi XX sajandi keskel oli suurriikide vastasseisu ajal point zero, koht, mida esimesena tabab ameeriklaste rakett, Moskva keskväljakul. Sajandi lõpul kirjutas üks Lääne ajakirjanik, et ta viibis seal vastasseisu ajal kolm korda ning iga kord tundis teatavat kõhedust.
Seal ülal pole muidugi ainult Alduse relvad, vaid ka side... Lendur teab igal hetkel oma täpset asukohta mõnesentimeetrise täpsusega, igal hetkel võib ta saata signaali nende kohale laotusesse, kuid niisama palju, kui ta on osake juba Päikesesüsteemist palju kaugemale ulatuvast virtuaalruumist, on ta ka üksi kogu laotuses oma raudse linnu ning reisijaga. Mitte keegi ei suudaks neid aidata, kui praegu vilistaks kusagil seal all hävitajate düüsid oma stardieelset julma laulu või kõlaksid õhukaitserakettide stardiplahvatused. Ei Aldus ega miski muu väline jõud suuda aidata madallennul olevaid aparaate, selleks on vahemaad liiga väikesed ning kiirused liiga suured. Mitte keegi omadest ei näeks enam kunagi lennukit ega neid endid, kui masina ootamatu rike nad praegu taevast alla tooks ja nad kusagil hädamaandumise peaks tegema. Lenduri iga mõte võib minutite jooksul läbida kogu Ordu küberruumi, nad võiksid rääkida ükskõik kellega Maal, Kuul või nende läheduses, saata teate Marsile, Triitonile või tähtedevahelises vaakumis kaugenevatele aparaatidele, kuid kogu sellest määratust ruumist ei ulatuks ükski jõud nendeni.
Jah, võib-olla vaatavad praegu Maa öist külge isegi Judge kustuvad silmad, võin-olla istub ta Kuu musta pinnasesse süvistatud poolringikujulises ruumis ja vaatab üle terve sirge seina ulatuvat kuvarit, täpselt nagu ta oli istunud siis, kui nad olid Yanusega sisse astunud. Ta oli näinud selle igivana mehe kõhna sirgelt ratastoolis istuvat kuju musta varjuna hiiglasuure Maa poolkera kujutise taustal. Judge oli üks väheseid senaatoreid, kes veel tundis Maad, suutis ennast kujutleda selle elanike hulka, aimas seoseid seal, kus Yanuse-taolised mehed midagi ei märganud. Kui ta vaatas Kuu Ordu ülemkohtunikku planeedi taustal, mille too oli igaveseks hüljanud, tundis ta äkki teatavat sidet nende vahel. Aga Judge oli vana, väga vana mees. Ja polnud ordukindral König ja teised konsulidki enam noored. Varsti saavad konsuliteks ja kindraliteks teise põlvkonna ordurüütlid, Yanus ja tema kaaslased, ja hoiavad neid poste järgmise poole sajandi vältel. Senatis juba ongi nad ülekaalus...
See kohtumine oli olnud viimane looge teel, mis oli teda toonud oma esimesele ülesandele sellesse väikesesse lennukisse, roostetava, suitseva ja radioaktiivse kontinendi kohale, millel kaks miljardit inimest ennast läbi oma väändunud elude vedas ning püüdis seda veidike veel roostesemaks, suitsevamaks ja radioaktiivsemaks muuta. Talle viirastusid näod, mis teda vaatavad, miljonid ja miljonid, kollased, pruunikad ja valged näod, pilgus põlemas hullumeelne säde või surmale sarnanev alistumine, sarnad alatoitlusest esile tungimas, käed kramplikult hoidmas relvi või tööriistu relvade tootmiseks, seljad kandmas sajandite jooksul kivistunud ning liikumatuks roostetanud hammasratastega valitsuste taaka. Need silmad vaatasid teda ainitise pilguga, talle tundus, et ta võib hetkega sulanduda sellesse massi, langeda selle hulka ja kaduda, alla, alla, alla... Ta ärkas võpatades.
Pilved olid taaskord hõrenenud, alla vaadates nägi Wirrel metsa rohelisi laineid ning järvede peeglit välkumas nende vahel. Nad olid jõudnud metsavööndisse. Ta heitis masinlikult pilgu kellale -- maandumiseni oli jäänud veerand tunni ümber.
2.
Tume udu varjas sadamat, raske ja tihe udu, mida vaid vaevu läbistasid helgiheitjate kiired, mis siit muulilt vaadates tundusid kauge ähmase kumana. Wirrel kuulis õlise vee loksumist vastu betoonist muuli otse oma jalge ees. Ta ootas.
Kunagi oli ta niisamuti oodanud, seisnud öise linna petlikus vaikuses, pea kuklas ja vaadanud, kuidas helgiheitjate kiired madalaid pilvi ja merd valgustavad. Talle lõi ninna täpselt samasugune meresoola, mädaneva adru, linna heitvete, õli ja masuudi lõhn kui siis, ta oli justkui uuesti väike poiss, kes hiilib sadamat piirava aia ümber, leiab selle alt tuttava koha, kust maa on madalamaks kaevatud, roomab sellest läbi ja kummargil, peaaegu neljakäpuli liigub aeglaselt kai poole... Wirrel keeras pead ja puuris silmadega märga pimedust. Kusagil sealpool peaks see kai olema. Ordus veedetud aastad, aastad, mil temast oli saanud mees, pingsa õppimise ja eneseleidmise aastad paistsid tol hetkel nii kaugete ja ebareaalsetena, ta libistas avatud käega üle näo, limpsas ülahuult ja tundis masuudi maiku. Jah, ordu. Kusagil on Marss oma kupellinnadega, mille ümarate valgete katuste all õitsevad õunapuud. Kusagil sondeerivad inimesed tähtedevahelist ruumi. Kusagil seisab praegu Yanus ja vaatab alla Maa poole, või üles, kuidas võtta. Yanus vaatab alla ja teab, et kusagil öötsooni pimeduses seisan mina ja ootan kontaktisikut. Aga ta ei tea, et siin on veel udu ja meri ja mureneva asfaltiga kai ja tinahall soomuslaev kusagil seal eemal seismas. Ta tundis uuesti oma peopesas terase puudutust, ta oli prožektorite valgust vältides otse kaile pargitud auto varjus ainult mõne meetri kauguselt mööda hiilinud suitsetavast tunnimehest, kes mõtles mingeid omi mõtteid, sihituid, nagu öine kajakas. Ja siis oli ta seisnud otse kai äärel, vaid vähem kui meeter vett oli teda lahutanud seinana kõrguvast laevaküljest, ta oli ennast küünitanud üle selle kitsa sügaviku, mille põhjas nähtamatuna loksus õline vesi ja surunud peopesa vastu külma terast. Laevakere oli laineloksest õrnalt värisenud, korra tundis ta mingeid perioodilisi lööke, kuid need lakkasid peagi ja oli vaid meri ja pimedus, mille omavahelise vestluse juhuslikke katkeid ta pealt kuulas. Imelik, kuidas see kõik mulle niimoodi meelde tuleb. Siis oli aga detsember, mitte veebruar. Maa on pragu must, veebruaris tuleb väga harva lund. Jumal tänatud... Ordus olin selle kõik ju tegelikult unustanud, ma muidugi hooplesin vahel sellega, millises slummis ma üles olin kasvanud, kuid need olid paljad sõnad. Öö, sadam, laev -- need kõik on vaid sõnad. Tunne oli meelest läinud. Yanus on Kuul sündinud, tema jaoks need jäävadki vaid sõnadeks.
Talle pandi selja tagant käsi õlale.
Ühe hetkega kadus ammuolnud öö ta ümbert, ta oli jälle Kuu Ordu liige, kes täidab ülesannet. Ükski ta lihas ei liikunud, ta tundis, kuidas kolm väga pikka sõrme ta õlga pigistasid ja ta liikuma sundisid. Ta hakkas astuma, vaatamata kordagi tagasi -- sellised olid juhtnöörid. Ega uduses pimeduses muidugi eriti midagi näha poleks olnudki. Ta püüdis astuda aeglaselt, kobades kinganinaga maad enda ees, sõrmede surve oli kogu aeg tuntav, kuid samas delikaatne, teda ei kiirustatud kuhugi, ta oli oodatud külaline.
Nad läksid sadama poolt tagasi kesklinna poole, kuid täpsema suuna kohta ei osanud Wirrel midagi aimata. Jalge all veeres kiviklibu, asfalt oli pragunenud, ajuti astus ta otse killustikule või paljale maale, vahel madalasse lompi. Instinktiivselt pingutas ta oma silmi, kuid kõikjal oli vaid märg pimedus.
Siis hakkas ta tundma lõhnu. Mere lõhn taandus ning ta tundis madalate vettinud müüride, mahavariseva krohvi ning rooste lõhna, millega mõnikord segunes väljaheidete hais. Ta teadis, kus nad olid -- linna kunagises südames, kuhu olid langenud pommid. Lõhna järgi otsustades polnud siin viieteistkümne aasta jooksul midagi muutunud, pärast seda, kui merevesi oli metrookäigud keskuse all üle ujutanud ning mitmes kohas oli maapind sisse varisenud, otsustati uus city rajada linna maapoolsemasse külge. Tema lapsepõlves oli see olnud rohtukasvanud varemeteväli, nüüd oli see bussiaknast paistnud täpselt samasugusena. Kunagi oli siin vändatud ulmefilmi.
Päevavalges olid siin inimesest kõrgemad oranžidest ja valgetest tellistest müürid, mõnest majast oli säilinud mitu korrust, mõnest vaid hunnik klibu. Siin oli hooneid, mis olid alles endises suuruses kuni katuseni välja, kuid mille aknad ja uksed olid ammu minema tassitud ning hooneid, millest olid saanud kraatrid. Endisi väljakuid ja ristmikke kattis suvel tohututest takjalehtedest vaip. Siin oli kohti, kus roostes metall tõusis otse maa seest ja kus õhk oli täis peenikest pruuni tolmu ning terveid platse, mis olid kaetud klaasikildudega, nii et neid oli päikese käes valus vaadata. Mõne nurga peal seisid põlenud autod. Kahju, et ööprille ega muud tehnikat kaasas pole -- vaataks järele, mis siin muutunud on. Üldse kasutavad nad siin igal pool kohalikku tehnikat, kergem hankida ja pole lugu, kui vastase kätte langeb. Ajuskänn, see jah on vist erand, kahjuks või õnneks, kes seda teab. Lennuki printsiip...
Rada nurgeldas ümber müürijätkete, paaril korral lõi ta jala vastu mõnd kivi või nurka ära, kuid üldiselt oli rada käidav. Ta ei kuulnud selja tagant mingit häält, kuid sõrmede haare ta õla ümber ei lõdvenenud, pikkamisi, kuid kindlalt juhiti teda teel, kus ta kaaslane orienteerus ilmselt pimedaski raskusteta.
Udu oli muutunud jäiseks peenikeseks vihmaks, mis talle näkku lõi, kui ta ümber nurkade pöördus. Tõusnud oli tuul. Tuul on, aga väravaid see ei ava. Vihma sajab, kuid tänavad jäävad veriseks. Ajalugu ujub kui tüürita laev.
Sõrmede haare tugevnes ja sundis ta peatuma. Siis tundis ta, kuidas ta õlga allapoole surutakse. Ta kükitas ning kobas käega pimedust enda ümber.
Ta sõrmed ei kohanud midagi.
Maa oli kadunud, hetkeks tundis ta midagi hirmusarnast, siis liigutas ta kätt oma kinganinade suunas ning tundis külma krobelist metalli oma sõrmede all. Augu serv oli ta varvastest kolme sentimeetri kaugusel. Ta kobas seda ning tundis käte all kaht jääkülma raudvarba, mis allapoole suundusid. Wirrel sirutas käe sügavamale ning sai kätte redeli esimese pulga. Ta laskus ühele põlvele ja kobas seda jalaga, sai sellele pihta ja pööras ennast, et hakata alla ronima. Samal hetkel lasti ta õlg lahti. Ta oli nüüd ümber pöördunud ning seisis teisel pulgal, ta tundis augu serva oma põlvede vastas, ka läbi pükste tundus see külma ja kõvana. Ta saatja oli kadunud, seal, kust ta tulnud oli, oli vaid pimedus ja vihm. Siis hakkas ta alla ronima.
Kui Wirrel oli veel nelja pulga võrra laskunud, kuulis ta ülevalt raske malmi kolinat ja tundis oma juukseotsi liikumas.
Keegi oli šahtile kaane peale pannud.
3.
Ta oli siis kaheksa-aastane.
Ta seisis oma maja, oranžiks värvitud neljakorruselise ühika ees ja vaatas vasakule ja paremale, mõeldes, kuhu minna. Maja ees kasvas kümmekond mändi, keegi oli nende alla prügikasti ümber kallanud. Selle kõrval istus üks väike poiss, keda ta ei tundnud ja täristas kujuteldava vastase pihta plastmassist automaati.
Ta läks mööda hoone külge edasi. Maja seina ääres jooksis kitsas betoonist riba, mida vihmaveetorude juures kattis ilus roheline sammal. Paaris kohas oli keegi hiljuti majaseinale urineerinud.
Ta pööras ümber maja nurga ja kõndis üle sõidutee. Ühtegi autot ei liikunud. Päike oli juba kõrgel ning pleekinud asfaltilt tõstis kuum tuul veidi tolmu. Ühes paigas oli tee äärde veidi õli maha tilkunud. Tuul tõi temani üle-ülejärgmise maja juures seisva tõrvaahju suitsu, seal tõrvati katust. See tuletas talle midagi meelde. Ta võttis pükste taskust tüki läikivat kuivanud tõrva, rebis sellest hammastega väikese killu ja hakkas seda närima.
Tee teist poolt palistas tolmust halliks muutunud silikaattellistest müür, milles oli roostes plekktahvlitest värav. Ta heitis kõhuli ning pigistas end küljetsi selle alt läbi. Püsti tõustes oli ta üleni halli peene liivaga koos, ta kloppis sellest suurema osa maha ning vaatas ringi.
Ta seisis asfalteerimata teejupil, millest mõlemal pool olid madalad länguskatuselised tellistest garaažid. Peaaegu kõikide uksed olid kinni. Paaris kohas oli õli või kütust maha voolanud. Garaažide põletava päikese eest varju pakkuvate otsaseinte ääres kasvasid võililled ning vedelesid õlised kaltsud.
Ühe kaugema garaaži uks oli lahti. Ta tegi kiire pilguga kindlaks, et teised uksed kuni selleni on kõvasti kinni ja hakkas siis mööda seinaäärt selle poole hiilima. Ta peopesad olid selja poole pööratud ning ta tundis nendega vaheldumisi telliste tolmust soojust ning uste roostest kuumust. Vaid üks uks tundus käe all sile -- see oli hiljuti taevassiniseks värvitud. Kuldhordi mälestuseks.
Siis jõudis ta laialt avatud ukse ja seina vahelisse varju ning vaatas selle uksepilust garaaži.
Garaažis kükitas määrdunudhallides pükstes mees, ülakeha katmas alussärk, mis kunagi oli olnud valge. Ta oli kõhn, kuid ta pikkade käte ja õlgade naha all mänglesid lihased. Mehe nahal pärlendas higi ja õli, peas oli üleslükatud näokaitsega keevituskiiver. Ta ees põrandal oli mingi rauast konstruktsioon ning ta taga paistis ümarate tuledega auto esiots. Nurgas seisis kolm õllepudelit. Need olid autoga üht marki.
Mees tõmbas näokaitse ette ja hakkas keevitama.
Poiss kangestus.
Ta justkui vajus ettepoole ja pressis oma näo ukse ja seina vahele nii sügavale kui sai ning vaatas ainiti sädemeid pilduvat erksinist keevitusleeki.
Ta poleks ka siis end liigutada suutnud, kui oleks tahtnud.
4.
Pilkases pimeduses olid ainsaks reaalsuseks raudpulgad, mida mööda ta alla ronis, betoonist sein nende taga ja hais. Hais oli tugev, kuid mitte hingemattev, selles oli maa-alustele keskküttekaevudele omast sooja sumbunud rõskust, uriini ja mädaneva mererohu lehka. Kui ta korraks peatus, kuulis ta kusagil all vee voolamist. Lennuki printsiip.
Juhtnöörid olid olnud lihtsad. Seista vana sadama 3. kai ääres ja oodata. Kontaktisikuga mitte vestelda ning mitte püüda teda identifitseerida. Täite kõiki kontaktisiku mistahes vormis antud korraldusi. Kõik.
Ta seisis redelil ja vaatas alla ning üles. Polnud vahet, kas ta silmad olid kinni või avatud, ta lehvitas otse näo ees kätt, kuid ei näinud midagi.
Wirrel seisis ja kuulatas voolava vee häält kaugel all. Väga kaugel all.
Siis asetas ta väga aeglaselt oma jala järgmisele redelipulgale ja jätkas ronimist.
See on peaaegu nagu vaikne tuba, mõtles ta. Vaikses toas läks mul kaunis hästi. Neid oli palju, kes ei saanudki vaiksest toast või mustast vannist läbi. Noor Randel kaotas terveks päevaks närvid. Judin jooksis üle ta õlgade, kui ta masinlikult pulgalt pulgale laskus. Kui noor Randel oleks kuskil Maa külakeses elanud, oleks ta võinud hobuseraudade sirgeksväänamisega elatist teenida.
See kuradima kaev võib tegelikult isegi hullem olla. Kui kaua ma juba all olen? Kümme minutit? Pool tundi? Ta tõstis kella näo ette ning selle sihverplaat lõi helendama. Kell oli pool kaks. Kell kaksteist oli ta kail olnud, kõige rohkem pool tundi oodanud. Ta ohkas ja asetas käe redelipulgale tagasi. Huvitav, mis šaht see omal ajal oli. Vaevalt ordu seda süvendas. Raketišaht võib-olla. Huvitav mõte muidugi see keset linna kaevata. Aga tollal tehti huvitavamaidki asju. Metroo vaevalt et nii sügavale tehti. Muidugi mingid kommunikatsioonid viidi kindlasti metroo alla ka. Ah, kurat, mis soga ma ajan. Idioot. See on aatomivarjendi varuväljapääs. Varjendisse endasse on meri sisse murdnud, see toru on aga alles.
Omal ajal me küll ei teadnud, et siin selliseid kohti oli. Omast arust tundsime seda värki siin hästi. Tühja me tegelikult tundsime, kolasime niisama äärmistes keldrites ringi. Juba metroosse enam minna ei julenud, mis siis veel sellisest august rääkida. Keldridki olid piisavalt jälgid. Kodutud käisid siin metalli otsimas ja magasid keldrites. Õnnes jätkus meil taipu neil eest ära hoida. Mõnel ei jätkunud ka... Kuidas me seda kõike kokku kutsusimegi? Meelest on läinud juba... Ah jaa, Tšjornavoi. Tšjornavoi katastroofi ajal olin ma kaheksa-aastane. Uskumatu, milliseid räpaseid katlaid ikka veel kasutatakse, peaaegu selliseid lendas juba kahekümnendal sajandil vastu taevast... See on hirmu haare, milles nad siin on. Igaühe hirm igaühe ees tegi lõpu tuumakatsetustele just siis, kui neid kõige rohkem vaja läks. Siiamaani pole tervel Maal ühtegi TN-peeglit, kui nad allakukkunud süstikutest just mõnda pole leidnud. Aga Tšjornavoi ajal nalja ei olnud, Euroopa kontrollis aasta aega kotlette dosimeetriga. Eks sealsed karjakasvatajad tahtsid kah oma penni kätte saada...
Ta lõi korra põlve vastu redelipulka ära. On alles auk... Süda võib pahaks minna, kui mõelda, kui kaua ma juba siin roninud olen. Ega ta muidugi nii kergelt lähe, aga siiski... Selline tunne kipub tekkima, nagu võiks siin lõputult ronida, ikka alla ja alla, sügavamale ja sügavamale maailma kloaaki, kuni ühel hetkel saab selgeks, et tagasi üles ronida pole enam jaksu ja ainsaks võimaluseks jääb vaid edasi minna, sügavamale ja sügavamale, kuid midagi ei muutu, ikka jätkub samasuguse nüri järjekindlusega redel ning kusagil lõpmata kaugel jalgade all loksub vaikselt vesi... Huvitav, kas siin magada saab? Kui näiteks jalad redelile ja selg vastu vastasseina toetada, peaks saama. Šaht on kaunis kitsas. Proovima praegu muidugi ei hakka.
Valgus lõi ta korraga pimedaks ja sundis silmi kinni pigistama. Kui ta need avas, nägi ta, et otse tema ees teisel pool redelit oli seinas luuk ning see oli äkki läbipaistvaks muutunud ja ta valgusega üle ujutanud. Teisel pool redelit oli kuubikujuline betoonist valatud kamber. Selle paljastel seintel olid saalungite jäljed töötlemata jäänud, mis jätsid mulje, nagu oleks need tehtud lubjatud laudadest. Keset tuba seisis senaator Gorki.
Wirrel oli seda meest palju kordi hologrammidel ning kuvaritel näinud. Ta oli keskmist kasvu, tagasihoidliku korraliku näoga mees, kelle silmadest paistis ajuti hingematvat siirust ning kes suutis vajadusel esineda uskumatu naiivsusega, mõnel teisel korral aga välkus ta kulmude all vaid teras ning ta aju töötas igas olukorras kiiresti ja täpselt nagu kompuuter. Gorki oli Euroopa operatsioonide koordinaator, tabamatu mees, kes liikus musta varjuna ühest Ühisturu keskusest teise, keda polnud vahel kuude kaupa võimalik leida, kuid kes alati ilmus välja seal, kus tekkis tõsine kriis. Võib-olla ainult konsulid teadsid, kus ja kuidas ta liigub ning kindlasti ei teadnud nemadki kõike. Kui tema juba kohal on, mõtles Wirrel, kui tema juba kohal on, siis pole nalja. Gorki oli küll teise põlvkonna ordurüütel, Kuul sündinud, kuid polnud aastakümneid Maalt lahkunud.
Kuulikindlast klaasist luuk libises kõrvale, Wirrel puges ümber redeli ja astus ruumi sisse. Ta selja taga sahises luuk tagasi oma kohale. Kui Wirrel üle õla tagasi vaatas, oli see juba läbipaistmatuks muutunud ning näis ühtlase matthalli seinana.
«Noh, jõudsid kenasti kohale.»
Gorki astus sammu tema poole, naeratas ja sirutas käe. Ta hambad olid veidi puseriti ning see väike iluviga muidu veatul näol muutis selle kuidagi eriliselt sümpaatseks. Ta käepigistus oli soe ja tugev.
«Jah...» Hetke kaalus Wirrel, millisel toonil tasub noviitsil senaatoriga rääkida, kuid teise avatud soe sõbralikkus ei jätnud erilist valikut. Ta naeratas vastu ja küsis:
«Miks te luugi kinni panite?»
Gorki lõi käega.
«Turvaabinõud... Ma eriti nagu ei taha, et mõni vend siia sisse astub ja seina küljest kaablit lahti hakkab põletama. Kuni luuk on lahti, on redel alates kümnendast pulgast voolu all.»
Wirrel tundis kerget judinat.
«Kui sügav see shaht on? Laibad sikutate pärast üles tagasi?»
«All on vesi. See viib kõik minema,» vastas Gorki hooletult. Siis ilmus ta pilku külm säde.
«Kuukulgurite juures on elu teisiti, ma tean... Meil siin aga käib sõda. Ja omal moel me võitleme Ordu ellujäämise eest. Pea see meeles -- siin on sõda.»
«Kas teid siis avastatud veel ei ole?»
Gorki turtsatas.
«Muidugi et on. Valitsus teeb, et me siin oleme, täpseid andmeid neil muidugi pole, aga nad teavad. Aga selleks, et meid siit välja suitsetada, peavad nad oma pealinnas hakkama kõike välja pannes lahingut pidama. Seda teavad nad ka ja nii hullud pole isegi nemad. Aga vaikne nagin käib kogu aeg.»
Gorki vakatas korra ning vaatas kella. Kui ta uuesti rääkima hakkas, oli familiaarsus ta häälest kadunud. Nüüd kõneles komandör enne lahingut.
«Nii, asja juurde. Ma pean kuueteist tunni pärast Prahas olema, seal on ka kurat lahti. Mingid limukad... Siin alustame 75 minuti pärast. Kui täpselt on sind olukorraga tutvustatud?»
Wirrel tõmbus tahtmatult kuidagi krampi.
«Mitte eriti. Öeldi, et Euroopas toimub operatsioon, milles on vaja Ühisturu molekulaarbioloogia ning meditsiinitehnika head tundjat. See on minu ala ning ma olen juhuslikult ka siit linnast pärit.»
«Ülesande sisu lähemalt ei tutvustatud?»
«Ei.»
«Selge...» Koordinaator klõpsutas väikest pulti oma vööl, valgus tuhmus ning ta kõrvale seinale projitseeriti pilt.
Pildil oli kaart, milles Wirrel tundis ära endise linnasüdame koos seda ümbritsevate säilinud kvartalite ning sadamaga.
«Meie oleme siin,» sõnas Gorki ning ühes kohas mitte kaugel sadamast tekkis kaardile punane täpp.
«Kes siin on, me aga ei tea.»
Keset kaarti tekkis sinine ring.
«Hiljuti on seal miski ennast sisse seadnud, kõige rohkem paar aastat tagasi. Seni on olulisemat teha olnud, kuid nüüd läheb asi liiale. Mingid tegelased liiguvad juba hämaruseski ringi, rääkimata pimedast. Minagi olen üht-teist näinud. Rääkimata sellest, et ma ei tea, kes nad on, ma ei tea ka seda, mis nad on.»
Gorki pidas kõneka pausi.
«Ning metroos ja üleujutatud käikudes liiguvad mingid kogud, kes on kauem ilma hingamata, kui mitu inimest kokku seda suudaks ning absoluutselt kindlalt ei ole akvalangistid. Mulle pole. Skafandrid jätaksid magnetjälje.»
«Need võivad näiteks delfiinid olla,» pakkus Wirrel.
«Võimalik. Tegime luuretööd valitsuses ning tundub, et nad on siia miski uurimiskeskuse asutanud, kus eksperimenteeritakse suhteliselt hoolimatult inimestega. Kaunis hea asukoht ka -- pealinnas, kuid läbimatul ning asustamata maastikul, mis on samas ebatõenäoline koht sellise firma jaoks. On andmeid vähemalt kahe juhtumi kohta, kus Ühisturu agendid on Mustast Vööst inimesi röövinud, kelle jäljed kaovad siin linnas. Sel alal on nad meist muide alati ees olnud, tuleta meelde Chadise tibi juhtumit. See teeb meile muret. Esiteks teeb mulle kui Euroopa koordinaatorile muret, et meie ühel olulisemal baasil sellised naabrid on ja teiseks teeb konsulitele muret, et nad on ühes osas meist siiski veel teaduses ees. Meie tugevus on hoolikas inimeste valik ning nende kõrge moraal. Kuid see on vahel ka meie nõrkus -- meil pole ei piisavalt ressursse ega piisavalt amoraalsust, et nende kombel katseid teha. Otsene paralleel juhitava termotuumareaktsiooniga -- see, kes katseid teeb, areneb, see, kes katseid teha ei saa, jääb maha. Äärmiselt ebameeldiv mahajääjale. Niisiis otsustati ühendada meeldiv kasulikuga ning see keskus vallutada, lasta spetsialistil nii palju teavet koguda kui võimalik ja siis kogu krempel pulbriks teha. Operatsiooni koodnimetus on «Armulaev». Esimeses faasis ründab kakssada meie võitlejat baasi ja vallutab selle. Vaenlane ei aima, et me nii tugevad oleme ning samuti ei tasu tal keset ööd hakata siia põrgusse abivägesid saatma. Teises faasis tuled sina koos väikese kaitsesalgaga ning sul on aega töötada kuni koidueelse pooltunnini, see tähendab kuni kolm ja pool tundi. Kolmandas faasis paigaldatakse keskuse alla käikudesse vaakumpomm, mille plahvatuse järel kogu koht ilmselt mereveega üle ujutatakse. Praegu on kell viie minuti pärast kaks, operatsiooni esimene faas algab kell kolm, sina koos kaitsesalgaga hakkate liikuma kell kolm kolmkümmend ning sisenete keskusesse loodetavasti umbes kell neli. Kolmas faas algab kell seitse kolmkümmend, äärmise vajaduse korral kell seitse nelikümmend viis. Ise juhatan operatsiooni kohapeal alates esimesest faasist. Praegu annan käsu minna magama ning magada vähemalt seitsekümmend viis minutit kuni kolm kahekümneni. Küsimusi on?»
«Kas ma saan kohapeal filmida? Mul pole midagi kaasas.»
«Jah, ma tean. Meil on siin ainult Maa tehnika, see on reegel. Igaüks teist saab kaamera.»
«Rohkem küsimusi ei ole.»
Gorki klõpsutas uuesti pulti ning ruumi põrand hakkas laskuma.Wirrel mõistis, et nad on eelmisega paralleelses, kuid laiemas shahtis, milles liigub lift. Mõne hetke pärast hakkas põranda ja seina vahelt paistma uut, sinakat valgust ning siis oli seal juba lai pragu, kulus sekund veel ning nad seisid päevavalguslampidest valgustatud koridoride ristumikohas. Ta vaatas üles ning nägi, kuidas lahti rulluvad uksed ta pea kohal lae moodustasid.
Gorki astus ühte koridori ning avas esimese ukse. Selles oli spartalik magamistuba, kus peale ülestehtud voodi ja ilmselt käimla ukse midagi polnud.
«Seitsekümmend viis minutit. Head und.»
5.
Uks Wirreli taga sulgus.
Ta heitis endalt paari liigutusega riided, ronis linade vahele ja vaatas kella. Tal oli veel seitse minutit aega. See oli hea.
Ring on täis. Just siin tehti mulle kolmeaastaselt esimene ajuskänn. Vanemad olid küll hirmsas paanikas, kui mind järgmisel hommikul siit leiti. Veeti kohe persedoktori juurde, et vägistamist tuvastada... Ise ma ei mäleta siiamaani kogu asjast midagi. Aga ega siin polnud nalja, joodikud tõmbasid isegi kassid läbi. Mis pagan selle poisi nimi oli, kellega me pealt vaatasime... Markus? Ei olnud, Markus oli punapea. Mingi muu oli. Mitte ei tule meelde... Pärast sai koolis räägitud jutte väikestest karvastest inimestest. Eks me lähe nüüdki umbes samasugusele jahile -- aga nüüd on asi tõsine, mitte linnalegend. Gorki juba jama ei aja...
Huvitav, et nad siis ei suutnud seda sinise valguse asja ja ajuskänni kokku panna. Sinine valgus, jah... Pärast keevituse lugu jooksid silmad pool päeva vett. Voodisselaskmine oli vist ka skännist... Või tont teab, see võib muidugi millest tahes olla. Ühisturu spetsid ei tundnud tollal ajuskänni meist halvemini, nüüd võivad juba pareminigi tunda. Aga see on neil siin salajane värk, ega iga närvihaiget tatti ei hakata selle vastu testima. Madagaskaril tehti see asi mulle muidugi selgeks...
Kuidas see Gorki ütleski -- nad võitlevad siin Ordu olemasolu eest. Huvitav, kas ta teadis, et ma sellest aru saan. Minu teada seda igal tänavanurgal ei kuulutata... Üldse rääkis ta väga mõistlikku juttu. Meie tugevus on mõnikord meie nõrkus. Ordu tegusamad liikmed võrsuvad mitmenda põlvkonna hulgast. Tulevased tegijad. Aga tugevalt positiivne iive on ainult esimesel ja teisel põlvkonnal, juba kolmandal kipub see nullilähedaseks minema. Inimestest on alati puudus. Ei saa me veel Maata läbi... Judge saab sellest aru, König ka, Yanuse puhul pole enam kindel...
Seitse minutit oli läbi. Wirrel sosistas «seitsekümmend viis» ning jäi magama.
6.
Oli hakanud kerget lörtsi sadama, mis maha jõudes kohe sulas.
Nad seisid varisenud maja ees pimedas. Kusagil valgustas helgiheitja altpoolt pilvi, see andis natuke valgust. Wirrel lülitas ööprillid sisse ning ümberringi ilmusid pooleldi sissevarisenud seinad. Teejuht hakkas mööda rada sörkima. Wirrel oli mehi vaid põgusalt näinud. Ta poleks suutnud neid eristada, lahinguvarustuses sarnanesid nad üksteisele nagu etturid malelaual.
Kuskil eespool kostis automaatide tärinat ning plahvatasid käsigranaadid. Valgus sähvis ja kadus, sähvis ja kadus, siis jäi värelema ähmase punase kumana. Eespool põles midagi.
Nad jooksid nüüd mööda mahajäetud raudteed. Relsid ning liiprid olid üles võetud, kuid tamm oli alles. Mõlemal pool tammi mingi rauakolu, ilmselt liiga raske kollidele minema vedamiseks. Võib-olla olid siia vagunid ümber läinud.
Kivid veeresid jalge all, kui nad raudteelt alla keerasid. Lörts keerutas nende ümber tantsu ja kuskilt kostis ikka veel tulistamist. Nähtavus polnud udu tõttu meetritki, udu tõusis nende ümber laiade valkjate laamadena ning lörtsiräitsakad ei langenus mitte taevast, vaid udust, mis nende kohal kogu aeg muutuvaid kaari moodustas. Laskmine käis nüüd paremal. Wirrel mäletas seda raudteed, see suundus varemeteväljale lõunast, kunagi oli kuskil siin lähedal olnud rongijaam. Raudtee ots oli olnud orientiir ja kokkusaamiskoht. Põhjas ulatus see sadamani välja.
Nad pöördusid mööda üht kunagist tänavat paremale. Punane kuma läks tugevamaks. Mõlemat tänavapoolt palistasid sisselangenud katusega kivimajad. Ühest aknast jõllitas neid korraks kaks läikivat silma. Polnud võimalik aru saada, kas need kuulusid inimesele või loomale. Või millelegi, mis polnud kumbki.
Laskmine lakkas ning mõne hetke jooksul kuulsid nad vaid eneste hingamist ja saabaste matsatusi. Siis vaatas teejuht üle õla tagasi ja ütles:
«Baas on vallutatud. Lähme sisse.»
Tänava sulges teistest kõrgem maja, milles paistis hämar kangialune. Selle põrandal paistsid prügihunnikuid, kuid selle katuseks olev paneel oli vastu pidanud nii ülemiste korruste kokkuvarisemise kui sellele järgnevad aastad. Neljakäpukil sööstsid nad sellesse ahtasse sügavikku, telliseklibu tegi põlvedele haiget, kusagil klirises klaas ja siis olid nad sellest läbi.
Ümberringi lahvatas äkki kõik valgeks, see oli prožektori võimas valgusvoog, mis näis tulevat kõikjalt, nii eest kui tagant, Wirrel nägi üllatusega, et ta ei heitnud selles valguses varju.
Ning nii ees kui taga läikis vesi neile suunatud automaatide raudadel. Edasi toimus kõik väga kiiresti. Keegi tulistas lühikese valangu, kui ilmselt ei tabanud. Ning siis olid tumedates maskeerimisriietes kogud neil kallal. Wirrelil väänati automaat käest, ta nägi hetkeks oma silme ees jalgade segapundart, siis anti talle uinutuslaeng ning teadvus kustus.
Seda, kuidas kaugel ta seljataga ühes sügavas raudredeliga šahtis lõhkes vaakumpomm, ta enam ei kuulnud.
7.
Judge istus oma lemmikkohal ning Maa sinine valgus langes ta selja tagant ruumi.
Lisaks sellele põlesid laes harvad lambid, mis valgustasid ta nägu ning nelja meest, kes istusid ta vastas.
Judge näolt oli kadunud viimanegi liharaas, sügavate varjuliste vagudega nahk kattis kolpa, muutes selle näo surnupealuu sarnaseks. Ikka veel tihedad, kuid lumivalgeks muutunud juuksed olid lühikeseks pöetud.
Ta libistas oma pilgu aeglaselt üle kolme konsuli ning neljanda, kes lootis ühel päeval saada konsuliks.
«Ma kutsusin teid siia isiklikult.»
Ta hääl oli nagu kõrbetuule sahin öiste luidete vahel.
«Ma loodan, et kui te lahkute, te mõistate, miks.»
Neli meest vaikisid. König ja Kent vahetasid pilgu.
«Yanus, kanna ette.»
Neljast noorim tegi liigutuse, nagu tahaks tõusta, kuid hakkas siiski istudes rääkima.
«Kolm päeva tagasi lõppes operatsioon «Puruvana». Operatiivtasandil kulges kõik plaanikohaselt. Meie informaator andis edasi teabe, mille kohaselt Wirrelit transporditi 26. veebruaril kell 0:45 vaid autojuhi ning ühe konvoeerija saatel ühest uurimisasutusest teise, distants oli umbes 1200 meetrit. Koodinaator Gorki korraldas varitsuse ning hõivas auto ühegi ohvrita kummalgi poolel. Ta uimastas kohapeal Wirreli ja saatis Madagaskarile, kus teda praegu uuritakse. Gorki palgasõdurid, kes koos Wirreliga vangistati, olid juba varem välja vahetatud.»
«Ja milliseid tulemusi on andnud Wirreli uuringud?»
Yanus neelatas kergelt.
«Esialgu mitte mingeid.»
Judge ohkas raskelt.
«Teadmiseks teistele. See operatsioon kulges algusest lõpuni Voldemani haldusalas, mõningate eetiliste probleemide tõttu küsis ta algfaasis minu arvamust. Teatud põhjustel andsin ma selleks nõusoleku. Vaatamata sellele, et kuigi operatsioonist oli põhimõtteliselt teadlik ka Kent, see tähendab vastuluure, oli kogu asi tegelikult selle noore mehe initsiatiiv ning talle jäeti vabad käed.
Konsulid Voldeman ning Kent on väga hõivatud inimesed. Ma ei süüdista juhtunus ei neid ega kedagi teist.»
Judge pidas vahet. Voldeman istus teistest veidike tagapool ning silmitses pika pilguga Yanust.
«Juba tükk aega on Gorki raporteerinud Ühisturu salateenistuste katsetest inimmaterjaliga. Yanus nägi neid raporteid ning visandas plaani Chadise intsidendi kontrollitud kordamiseks. Plaan nägi ette Wirreli vangilangemise Ühisturu kätte lootuses, et teda üritatakse koos implantaadiga tagasi meie hulka saata. Ta andis selleks oma nõusoleku, tema mälestus sellest kustutati. Kuigi kõrgeim võim Ordus kuulub kindralile, oli probleem rohkem minu, ülemkohtuniku alas. Seda noort ja andekat meest kasutati hoolimata tema nõusolekust ära. Esiteks ei saa me niimoodi inimesi raisata, teiseks tuleb teinekord inimesi kaitsta ka nende eneste liiguljuse eest.»
Königi näos ei liikunud ükski lihas.
«Yanus esitas plaani Voldemanile, viimane ei hakanud detailidesse tungima, kuid nägi eetilist probleemi ning kandis ette mulle. Mina andsin, nagu juba öeldud, nõusoleku. Kuid ma tegin seda mitte seetõttu, et oleksin seda plaani pidanud perspektiivikaks. Vastupidi, ma olin kindel selle läbikukkumises. Arvasin ja arvan ka nüüd, et see läbikukkumine andis meile piisava kasu, mis mingil määral tasus ära Wirreli ebaotstarbeka kasutamise.»
Judge seiras silmanurgast Yanust. Noormees oli näiliselt rahulik, kuid ta pilk rippus Judge huulte küljes.
«Juba mitu aastat on minus süvenenud mõte, et Ordu võib seista kriisi lävel. Yanuse plaan sobis suurepäraselt selle indikaatoriks. Ma muidugi pidasin enam kui tõenäoliseks, et me saame kõik inimesed välja osta, et ka Wirrel tõesti mängitakse meie kätte tagasi. Ausalt öelda ma ootasin, et nad seda kuidagi peenemalt teevad, see öine autosõit, mis Gorkile ette sokutati, oli kuidagi labane.
Niisiis, Wirrel lamab teadvusele tulemata Madagaskaril ning temast otsitakse implantaati, hüpnoosi jälgi või muud sellist.
Chadise juhtumi tagajärjel hakkasime tegelema uurimistööga, et ennetada tulevasi rünnakuid meie liikmete teadvuste kaudu. See oli viisteist aastat tagasi. Tollased implantaadid avastaksime praegu veerand tunniga. Madagaskaril uuritakse praegu seda noort meest kolmandat päeva, kusjuures uurimisest võtab osa Impeeriumist meie poole tulnud doktor Tahiro. Ja ikka ei leita midagi. Yanus, mida saab sellest järeldada?»
Yanus kehitas õlgu.
«Me jätkame otsimist. Tundub, et vastaspoole tehnoloogia on palju kaugemale arenenud, kui arvasime.»
«On ka teine võimalus. Me ei leia Wirreli ajust midagi, sest seal polegi midagi!»
Yanus hingas kuuldavalt välja.
«Miks ta siis meile tagasi mängiti?»
«Ta mängiti meile tagasi, sest sinu kohmakas plaan nähti läbi! Ta mängiti meile tagasi selleks, et me peaksime mõistatama, kas me ei näe midagi sellepärast, et me vaadata ei oska või sellepärast, et seda, mida näha, polegi olemas! Ta mängiti meile tagasi, et edaspidi oleks meie hulgas inimene, keda me peame pidevalt kahtlustama, kuid kelle kohta ei saa me samas mitte kunagi mitte midagi kindlat öelda!»
Judge hääl polnud valjenenud, kuid nüüd oli igal ta sõnal meteoriidi jõud.
«Enne, kui ma jätkan, annan ma sulle, Yanus, uue ülesande. Ma olen kindel, et te ei leia Wirreli juurest midagi ning te peate ta teadvusele tooma. Edaspidi jääb sinu ülesandeks teha kindlaks, kumb variant vastab tõele, kas see, et töötlus jäi meile nähtamatuks või see, et mingit töötlust polnudki. Wirrel jääb pärast ärkamist Madagaskarile ning ka sina sõidad sinna. Ette hakkad kandma Kentile. Samuti vastutad esmajoones sina mistahes kahju eest, mis edaspidi operatsiooni «Puruvana» tõttu Ordule tekkida võib. Ma usun, et konsulid on ses osas minuga ühel meelel.»
Keegi ei protesteerinud. Yanus oli teda tabanud sõnade laviini all kuidagi kühmu vajunud, olgugi et ta nägu oli endiselt rahulik.
«Ülesanne arusaadav, asun nii ruttu kui võimalik täitmisele,» ütles ta kuival häälel.
Judge avas uuesti suu.
«See torm veeklaasis illustreerib hästi seda, millest ma nüüd räägin. Ordu algusaastatel ei pööratud meile tähelepanu ja me saime rahus tegutseda. Kui me saime piisavalt tugevaks, üritati meid rünnata, kuid see kukkus täielikult läbi. Füüsikas, matemaatikas, informaatikas ja paljus muus oleme me Maa valitsustest mäekõrguselt üle.
Vastane sai sellest aru ning asus rakendama asümmeetrilist strateegiat. Me ei suuda valitseda kogu teadust. Ühisturus elab 800 miljonit inimest, Põhja-Ameerika Liidus 700 miljonit, Impeeriumis üle miljardi, mujal arenenud riikides kokku veel umbes miljard. Te kõik teate, kui palju meid on. Me ei saa tegeleda iga teadusharuga nii, nagu me tegeleme tuumafüüsikaga. Ning vastane asus forsseeritult arendama suunda, milles meil pole lootustki talle järele jõuda, inimmaterjali ümberkujundamist nii geneetiliselt kui sünnijärgselt. Inimmass on ainuke, mis neil on ja mida meil ei ole, kuid see on antud juhul otsustav. Sellele probleemile lisandub meie demograafiline olukord, teatud määral oleme me ikka veel Maast sõltuvad, tahame seda või ei. Iive langeb korrelatsioonis kosmosepõlvkondade arvuga. Me kõik teame, et see nii on.»
König noogutas hääletult.
«Ühisturg on ka seda mõistnud ning on astunud esimesi tõsiseid samme meie organisatsiooni vastu Maal. Gorki kaotab ühe positsiooni teise järel. Kui Wirrel ta baasi jõudis, oli selle hävitamine juba otsustatud. Seda polnud võimalik hoida. Asjaolude kokkulangemine, mis muutis kergendas oluliselt Yanusel oma operatsioonile koha valimist.
Te kõik teate seda kõike. Pool Senatit teab seda kõike. Ometi ilmub mu lauale selle noore inimese plaan, mis seda kõike lihtsalt ignoreerib!»
Judge pidas pausi. Yanus ei teadnud, kas ta peaks tõusma ning paluma luba lahkumiseks, sest ülemkohtunik rääkis ilmselgelt konsulite, mitte temaga. Ta ei tihanud seda teha.
«Siin peitubki kõige suurem oht Ordule. Mitte selles, et Gorki praegu kuskil Praha urkaid mingitest nälkjatest puhtaks roogib. Mitte selles, et ajapikku hakatakse meile ette söötma geneetiliselt muudetud lapsi, lootuses, et mõni neist Ordu liikmeks võetakse. Mitte selles, et Impeeriumis on taas alanud midagi progressilaadset Ühisturu ja PALi vegeteerimise taustal ning et lõpuks on nad ilmselt piisavalt tugevad, et tuumakatsetusi keelavale leppele vilistada. Selle kõigega me saame hakkama.
Ainus Ordut ähvardav oht on see, et Ordut hakkavad juhtima inimesed, kes ei tunne Maad. Maa valitsused on amoraalsed, ahned, ajast maas ning korrumpeerunud, kuid need ei koosne idiootidest. Praegu veel on konsulid ja pool Senatit Maal elanud ja töötanud. Aga kolmekümne aasta pärast see enam nii ei ole. Siis on konsuliteks selle noormehe põlvkonnakaaslased. Ja mitte mingil juhul ei tohi lubada, et nad ei suuda mõelda nii, nagu seda teevad maalased. See on probleem, millega Konsulaat ning Senat peavad tegelema juba täna.»
Vaikuses oleks võinud kuulda nõela langemist.
«See on kõik,» ütles Judge muutunud häälel. Ta silmad olid suletud ning ta pea toetus toele.
«Ma olen väsinud.»
Kui nad olid lahkunud, ei liikunud ruumis mõnda aega nidagi. Siis sirutusid pliiatsisarnased raugasõrmed tooli käetoel ennast aeglaselt ning vajutasid klahvidele. Tool pöördus ning tuled kustusid.
Judge istus nüüd näoga hiiglasliku kuvari ees, kus kauges kosmoses säras kõigis oma värvides Maa.
Ta ekraani taustal must siluett ei liikunud. Ta vaid istus ja vaatas.
Ta tegi seda kaua.