Mõlemad arvasid, et pisike Dornan magab. Aga ta oli üleval. Istus magamistoa uksel ja kuulas, kuidas isa ja keegi võõras mees rääkisid.
«See oleks äärmiselt jabur, kui laseksin tal alati teha nii nagu tema seda soovib,» rääkis võõras. «Küsimus on võimus! Iga inimesega on nii, et kõigepealt proovitakse teise inimese taluvuse piirid järele, et siis oma käitumisega kuhugi närvesöövale piirile pidama jääda. Tead, ma olen juba sellises seisundis, et annaksin ükskõik mida, kui ta ainult sinu juurde tagasi tuleks.»
«Sa tahad Glorie siia tagasi saata?» pahvatas Beumler ärritunud toonil.
«Ei, mitte seda... Ma ei tea, vist küll. Kas see oleks mõeldav? Ma mõtlen, et sättida kõik kuidagi nii, et Glorie tuleks sinu juurde tagasi ja rahu majas. Dornanil oleks kindlasti hea meel.»
«Hull oled peast või?» nähvas Beumler. «Ma ei taha teda siia ringi nuhkima ja mind kamandama. Tead, ma aimasin, et kui sina juba kord mu ukse taga oled, on õnnetus käes. Ma olen harjunud Dornaniga kahekesi hakkama saama, meil on normaalne isa-poja suhe ja ma ei taha, et Glorie tuleks seda rikkuma.»
«Jumal küll, ta on ju ikkagi poisi ema!»
«Mis see loeb?» katkestas Beumler. «Mida kuradit see loeb? Mõtle nüüd õige järele! Pool aastat tagasi marssisid sa siit uksest pudeliga sisse, kindla nõuga Glorie endale saada. Ma isegi ei mäleta, mis kärbseid sa mulle pähe ajasid, aga nüüd on ta sinu. Kõik! Pealegi, ega me ei sobinudki eriti hästi. Sinuga tekkis tal suhe ainult tänu sellele, et ma kõik ööd ja päevad all laboris kükitasin. Ja nüüd, kui ma hakkan oma projektiga just valmis saama, tahad sa ta mulle tagasi tuua! Mul ei ole sellist õnnetust tarvis. Kas Glorie ikka ise teab ka, mida sa siin üritad?»
«Ei tea. Aga viimasel ajal ta muust ei räägigi, kui tore tal sinuga oli,» vastas võõras. «Tal on nagu mingi kinnisidee minust sind kasvatada. Justkui oleksin ma mõni närune toataim, kelle kasvamissuunda saab keppide ja redeli abil muuta.»
«Oh õudust...» ohkas Beumler.
Nad jäid vait. Kraapsatusega süttis tikk. Keegi tegi suitsu.
Dornan istus praokil uksel ja näppis närviliselt oma trussikuid.
«Tead, kallis mees, kui ma peaksin mingil põhjusel nüüd Glorie uuesti tagasi võtma, arvaksin igal päeval, et ega ma viimati vaimselt haige ei ole. Meditsiin ei leiaks taolisele käitumisele korralikku terminitki. Elu-persse-keeramise-sundus!»
«Aga sa ju ikka veel armastad teda, kas pole? Ja tema armastab sind.»
«Armastab mind? See on õgiv armastus! See on infantiilne omamistung ja ebainimlik väljapressimine. Ta tahab kõike omada! Kui see võimalik oleks, elaks ta kõikide ilusate meestega koos ja kamandaks neid. Vahel mulle tundub, et ta pole üldse inimene...»
«Muuseas, sellest tahtsin sinuga juba ammu rääkida, aga ma ei julgenud taolise jutuga lagedale tulla.»
«Misasja?»
Isa pahur toon sundis pealt kuulavat poissi võpatama. Võõras tasandas häält.
«Glorie isiksusesära ja loomuomane ainuotsustamise voli on tegelikult ainult üks vaimuande osa. Seda võib kohata paljude naiste juures, nagu ka rohekassiniseid silmi ja täiuslikku keha. Sellisena on ta nagu paradiislik indiviid - unistuste naine. Aga mitte naine, kes kohaneb teistega, vaid naine, kelle kompromissitus nõuab kohanemist temaga...»
«Ma ei saa nüüd täpselt aru, kas sa tulid siia minu naist ülistama või? Seda kõike ma tean, mulle ei ole vaja seda üle korrata!»
«Aga kas sa oled tähele pannud, et vahel tekib selline tunne, nagu suudaks ta viibida kõikjal? Muidugi oled! Ütlesid just ennist, et sa ei taha, et ta tuleb siia nuhkima.»
«Ma ei saa aru, mida sa öelda tahad,» turtsus Beumler edasi.
«Ma kahtlustan, et Glorie'l on mingi maagiline võime viibida ükskõik kus ruumi punktis ja ükskõik mis ajal. Mul ei ole kindlaid tõendeid, seda pean möönma, aga mulle tundub... Tundub, et Glorie on justkui võluv igikohalolek kõikjal, kus ma viibin. Mõistad?»
Võõra hääles kõlas ärevust.
«Sa ajad pada! Kui sa temast nii sissevõetud oled, miks tahad mulle teda tagasi saata? Igikohalolek? Täielik jamps!»
«Kas Glorie on sul kunagi all laboris käinud?»
«Ei, mitte kunagi. Mis see siia puutub?» vastas Beumler.
Dornanil hakkas palav. Ta oli tahtnud alati isaga laborisse kaasa minna, aga kunagi ei lubatud. Pideva keelamise tõttu võttis labori mainimine Dornani mõtteis alati hirmuäratava vormi. Justkui toimuksid seal koledad piinamised loomade ja inimestega.
Võõras jätkas:
«Kuid kas sul on olnud kunagi sellist tunnet, et Glorie seisab su seljataga, kuigi tead, et uks on lukus ja sa oled üksi?»
«Jah, on vist küll. Ma ei saa ikkagi aru, kuhu sa rihid. Kui hakata kõiki inimlikke tundeid analüüsima ja nende olemust müstiliselt põhjendama, võib lõpetada hullumajas. Päriselt võib!»
«Ei, sa ei saanud minust aru. Ma ütlesin, et mul ei ole mingeid kindlaid fakte. On vaid palju üksikuid juhtumeid, mida mu mõistus peab juhusteks, kuid need sajad juhused loovad Glorie'st kokkuvõtva pildi, kus aeg-ajalt tundub, et ta ei olegi inimene.»
«Ma sain sinust väga hästi aru, ainult su järeldused on veidi rutakad,» kostis Beumler mürgiselt.
«Poole aasta jooksul tekkinud järeldused ei ole rutakad,» muutus võõra hääl ägedaks. «Tõesti ei ole! Ma ei usu eluilmas, et sinul ei tekiks taolisi järeldusi, kui nädalast nädalasse elades avastad, et Glorie liigub märkamatult nagu vari ja on alati siis kohal, kui sa teda kõige vähem ootad. Kui ma hommikul ärkan ja kööki uimerdan, et tass kohvi keeta, on äkki Glorie platsis ja ulatab mulle ka oma tassi. Alles ta ju magas! Ma lähen oma tassiga elutuppa, ja pagan võtku, juba ta istub diivanil, telekapult pihus ja klõpsib kanaleid. Põhjendan endale igal hommikul, et küllap olin ilma kohvita niivõrd uimane, et ei märganud, millal Glorie minust mööda lipsas ja elutuppa sattus. Rääkimata sellest, et mul ei õnnestu kunagi neid saateid näha, mida mina tahan...»
Korraga kostus elutoa ukselt naisterahva hääl:
«Claudel, ma a r v a s i n, et sa oled siin! Miks sa mulle ei ütelnud, et sa mu mehele külla lähed?»
Pisike Dornan kargas uksevahelt püsti ja jooksis, nutuvõru ümber suu, üle toa Glorie juurde.
«Emme, emme, emme... Ma mõtlesin, et sa ei tulegi!»
Poiss kahmas kahe käega ema piha ümbert kinni ja klammerdus tema märja mantli külge.
«Kuidas sa sisse said? Me ei kuulnud, kui sa tulid!» ütles Beumler ja süütas teeseldud galantsusega uue sigareti.
«Aaa, ei... Välisuks oli lahti, no ja ma tulin sisse. Pealegi, Claudel'i auto oli ukse ees, nii et ma aimasin, et te siin istute.»
Glorie seisis koriori vahekäigus ja naeratas võluvalt. Naise kullakarva lokkide vahel muutus ta leebe naeratus kuidagi ebamaiselt säravaks. See ootamatu ilmumine võttis mehed sõnatuks. Claudel vaatas Beumlerile tähendusrikkalt otsa, millest too võis välja lugeda ühemõttelise mida-ma-sulle-just-rääkisin.
«Dornan, kas sa ei maganudki?» küsis Beumler, et mitte vait olla. Et poiss oli kogu selle aja üleval olnud, see oli niigi selge.
Poiss raputas pead. Glorie kükitas poisi ette, sasis kahe käega ta blondides juustes ja nunnutas:
«Sina siis ei maganudki! Kuulasid meeste jutte pealt, jah? Kuulasid pealt, mida mehed rääkisid! On nii või? Pärast räägid mulle ka, mis kuulsid, eksju! Pärastpoole räägid!»
Mehed kohmetusid. Claudel saatis Beumlerile uue tähendusrikka pilgu, mille peale too pea ära keeras ja naise poole pöördus:
«Kell on küll palju, aga äkki tahad kohvi või midagi?»
«Kohvi ei taha, aga veinist ära ei ütleks...»
«Ma toon keldrist.»
Beumler tõusis ja läks keldrisse. Trepilambi valguses pikalt pudelit valides, tabas ta end mõttelt, et kas Glorie mitte meelega teda veini järele ei saatnud? Nüüd avanes tal võimalus Claudel'iga omavahel paar sõna vahetada, kui teda ennast silmapiiril polnud. Glorie oli just sedasorti naine. Ta võis vabalt ka kogu selle aja vaikselt uksepeal nende juttu pealt kuulata ja seejärel tuppa astudes teatrit tegema hakata.
Dornan kuulis kindlasti, mis nad rääkisid. See oli fakt. Glorie kohta ei osanud ta midagi kindlat arvata. Nad ei olnud ju kumbki kuulnud, millal Glorie sisse tuli.
Kui Beumler pudeliga üles tuppa tagasi jõudis, istusid diivanil ainult Glorie ja poiss.
«Kuhu Claudel siis läks?» ei saanud Beumler küsimata jätta, märgates, et tolle mantel oli ka kadunud.
«Ah Claudel, « ütles Glorie hooletult. «Claudel'i saatsin ma koju. Ma ei lähe enam ta juurde tagasi. Kas sa tõid mu lemmikveini?»
«Jah. Sa jääd nüüd siia, nagu ma aru saan!» nentis mees ilmselget tõsiasja.
«Loomulikult.»
Naise «loomulikult» kõlas nii loomulikult, et Beumler võinuks vanduda, et kui see inimesesarnane olend teda just imbetsilliks ei pidanud, võis tema stoilises meelekindluses märgata maailma täiuslikumat naiselikku naiivsust, mis pidi ära hävitama igasuguse võimaluse vastuvaidlemiseks.
Beumler kehitas õlgu ja tõi köögist korgitseri.
«Tegelikult ära tee seda lahti,» katkestas naine. «Ma olen nii väsinud, et ei jaksa sinuga koos juua ja lobiseda. Targem oleks vist magama minna. Poiss on ka hirmus väsinud, nii et joome parem homme.»
Mees kehitas uuesti õlgu. Tal ei jäänud muud üle kui Glorie'ga nõustuda. Nad viisid Dornani magamistuppa ja riietusid lahti.
***
Beumlerit näris palavikuline tunne, et elu on talumatult vastik. Et Glorie tagasi tuli, see oli vaid osake vastikustundest. Oli teisigi vastikuid momente, ent vastikuse kulminatsioon oli muidugi heatujulises naises, kes juba hommikul lustakalt ümisedes väljas pesu kuivama riputas ja möödakäijatega juttu vestis. Beumleril kulus sigareti süütamiseks kümmekond tikku, siis hakkas ta närviliselt suitsu pahvima. Aknast paistis elavaloomuline Glorie, kes parasjagu ühe halli kaabuga vanamehe kuuevarrukat kohendas ja millegi üle meloodiliselt naeru lagistas.
Ta on nagu kummitav unelm, mõtles Beumler. Kontrollimatu ettekujutus, kelle armastus kord osavalt eemaldub ja siis uuesti lämmatab. Glorie oli tagasi ja see näis Beumlerile kohutav-koletu paratamatusena. Claudel ainult näitas oma nägu ja õnnetus oli käes. Magusalt jahmatamapanev õnnetus, mis algselt püüdis ilmuda intiimse perekonnaõnne varjus. Ja siis juhtub see jälle: vasikavaimustuse piinav lõppstaadium, lapsikud kapriisitsemised, lõputu rahulolematus ja altkulmu luuramine. Romanss lõppeb ja ta leiab mõneks ajaks jälle kellegi huvitavama.
Beumler tundis, et keegi vaatab teda seljataga. Ta keeras ringi. Dornan oli ärganud. Ta seisis keset elutuba ja haigutas.
«Issi, kus emme on?»
«Õues,» vastas Beumler.
«Kas ta jääb nüüd meie juurde?»
«Vist küll.»
Beumler vaatas aknast uuesti hoovi. Mees ja Glorie olid vaateväljast kadunud.
«Aga kes see oli, kes meil eile külas käis?» uuris poiss edasi.
«See oli üks emme hea sõber,» kostis seljatagant Glorie hääl.
Beumler keeras ennast ringi. Naine seisis poisi seljataga ja mudis ta õlgu. Glorie näos peegeldus tema elev meeleolu. Ilmutis kergitas oma vasakut kulmu ja kinkis mehele kelmika peanoogutuse.
«Ah et hea sõber,» kommenteeris Beumler. «Nii hea sõber, et saadeti õhtul sekundipealt koju.»
«Just,» teatas Glorie rahulolevalt. «Ja ei mingit skandaali! Kas pole ilus? Uitas veidi unistustemaal ja lõpuks ärkas tühisesse reaalsusse. No hard feelings!»
«Tõesti?»
«No võibolla mitte. Vahest säilivad kunagised magusad lõhnad ja kauged mälestused juhuslike emotsioonidega.»
«Kas selline õrritamine on tingimata vajalik?»
Beumleri hääles oli midagi, mis ei lubanud Glorie'l nöökimist jätkata.
Naine kummardus poisi kohale.
«Noh, kuidas meie pisike ka magas? Mis? Kas sul pole jututuju? Või nägid paha und?»
«Jäta mind rahule!»
Dornan rapsis ema käe õlalt maha ja jooksis kööki. Glorie vaatas Beumlerile etteheitvalt otsa.
«Mis poisil viga on? Mis sa talle ütlesid?»
«Mitte midagi,» vastas Beumler ükskõikselt. Tal oli hea meel, et polnud ainus kes taipas, et midagi on väga valesti.
«Midagi vist ikka ütlesid! Niimoodi pole ta minuga veel kordagi käitunud.»
«Jumal küll, mis sa tõesti arvad, et pärast pooleaastast äraolekut tuleme sulle lilledega vastu või? Isegi laps saab aru, et see ei ole normaalne. Ma ei ütlenud Dornanile midagi. Ta lihtsalt küsis, et kas sa jääd nüüd siia.»
«Ja mis sa ütlesid?»
«Et vist küll. Oli mul õigus?»
Glorie noogutas. Ta tegi suu lahti, et veel midagi lisada, aga mõtles viimasel sekundil ümber. Vaatas korraks kaastundlikult mehele otsa, justkui õnnestuks tal vaikides oma pahategu heastada ja kõndis siis aeda tagasi.
Beumler ohkas raskelt ja suundus kööki, et Dornanile seltsi pakkuda, kui telefon helises. Beumler haaras toru.
«Jaa!»
«Beumler sina? Claudel siinpool...»
«Tere Claudel,» kostis Beumler kurnatult.
«Ma tahtsin eilse pärast vabandust paluda. Tagantjärele mõeldes oli mu ettepanek vist ennekuulmatult häbematu...»
«Oli küll.»
«Jah, ma saan isegi aru, et sinu juurde tulek oli viga...
(telefon ragises ja Beumleril läksid mõned sõnad kaduma)
...enam peaksin vabandust paluma, et me õhtul nii inetult ära läksime. See oli muidugi Glorie idee. Tead isegi, et ta ei kuuletu kellelegi oma tujukate soovidega. Ta haaras mul lihtsalt varrukast ja kamandas, et nüüd lähme koju tagasi. Loomulikult punnisin ma vastu. Oleksime võinud viisakusest kas või head õhtut soovida, aga ta oli millegipärast kohutavalt vihane ega lasknud mul jääda. Ta sõna otseses mõttes lohistas mind varrukatpidi koju, kus sain veel paraja peapesu selle eest, et...»
«Mida sa räägid?» katkestas Beumler.
Üle tema selja jooksid tahtmatud külmajudinad. Hüplev pilk peatus aknal, kust paistis Glorie nõtke figuur. Ta seisis pesunööride all, pea kuklas ja vaatas pilvi. Otsekui tajudes, et teda jälgitakse, keeras ta ennast ringi ja naeratas Beumlerile.
«Mis ma räägin, mis ma räägin,» kostis torust Claudel'i porinat. «Peapesu sain, mis muud! Selle eest, et sulle külla tulin ja selle eest, et ei tahtnud ebaviisakalt lahkuda. Kurat võtaks, ta tapab mu oma kapriisidega...»
«Kus ta praegu on?»
Beumlerile tundus enda hääl kauge ja kähe. Küsimus pani ta värisema, sest aimatav tõetera näis absurdse ja pentsikuna.
«Poodi läks. Ma ju ei helistaks, kui ta siin mu kõrval oleks! Oled sa...»
«Claudel, kuula mind! Glorie on siin! Väljas, riputab pesu kuivama ja vahib pilvi. Ta jäi juba eile õhtul siia!»
«Sa teed nalja!»
«Ma ei tea, kumb meist praegu nalja teeb, aga Glorie jäi eile siia ja see on sulatõsi. Ma ju näen teda praegu aknast!»
«Ma kinnitan sulle...
(telefon ragises jälle)
...koos koju. Aga... mäletad, mis ma sulle eile rääkisin? Äkki... Kuule, uks käis. Ta tuli tagasi. Ma pean lõpetama.»
Telefon visati hargile.
Beumler pani toru käest ja vaatas õue. Glorie oli silmapiirilt kadunud.
«Mida kuradit...» pomises ta omaette, kuid vakatas siis.
Dornan seisis köögiuksel ja vaatas oma suurte küsivate silmadega isale otsa. Poisi suunurka oli jäänud sõrmeotsatäis jogurtit, mille ta nüüd käeseljaga üle põse laiali tõmbas.
«Kas emme läks onu Claudel'i juurde tagasi?»
Beumler ei vastanud.
«Ma tean, et läks,» jätkas poiss. «Ta läks eile onu Claudel'iga koos ära. Ma nägin!»
«Mida sa räägid? Emme jäi ju siia! Eile pani ta su ilusti magama ja veel mõni hetk tagasi ajasime temaga juttu. Ta ei läinud onu Claudel'i juurde!»
Beumleri hämmeldus kasvas. Ta enese jutt oli ühteaegu nii usutav ja nii vale, hääl oli pisut ebakindel ning värisev. See kõik pani teda kõhklema ja viis kimbatusse.
«Läks küll, ma nägin!» ei jätnud poiss järgi. «Emme läks onu Claudel'i juurde ja jäi siia ka!»
Poisi jutt oli rabav. Lapse suu ei valeta! Äkki Claudel ei teinudki lolli nalja? Sõbra jutus polnud ta tegelikult kordagi kahelnud. Claudel oli pigem arglik paranoiku, kui muhe naljamees.
«See ei ole võimalik, kullake.»
«On küll!» kiunatas poiss solvunult ja taganes kööki. «On küll võimalik! On! Sa oled loll ja ei tea midagi!»
Beumler vaatas uuesti aknast välja ja püüdis ennast koguda. Glorie't ei olnud näha. Kuradi kurat! mõtles ta vihaselt. Mis värk on? Paistis nagu aidanuks mõttes siunamine tal ennast kokku võtta. Siis haaras ta otsustavalt telefoni järele ja valis Claudel'i numbri.
«Mina siin. Kuule, anna Glorie'le!»
«Hull oled peast või? Mida sa õige mõtled?»
«Ta on ju sinu juures, kas pole? Anna siis talle, ma tahan temaga rääkida!»
«Ta on praegu... eee... dušši all. Kuule, see ei ole hea mõte, ausalt! Kas sa ei karda, et see teeb meie olukorra veelgi keerulisemaks?»
«Claudel, tolvan! Olukord o n juba keeruline, mis moodi saab seda v e e l g i k e e r u l i s e m a k s teha? Anna see kuradima telefon talle või ma tulen sinna!»
«Ma palun, ära seda küll tee! Mõtle ikka järele, enne kui meie mõlema närvisüsteemile halastamatu hoobi annad. Me ei tea ju kumbki, mis sellele järgneb!»
Sel hetkel sisenes Glorie elutuppa. Ta vaatas südamlikult Beumleri poole ja istus nappi kleiti kohendades tugitooli. Glorie silmitses salapärase näoga uuesti meest ja küsis tögavalt:
«Kellega sa rääkisid?»
«Mitte kellegagi. Valeühendus,» vastas mees ja pani toru hargile.
«Või et valeühendus? Nojah, miks mitte, aga sinu nurkasurutud olemus näitab, et see võis olla kõike muud, ainult mitte valeühendus. Või mis, Beumler?»
Glorie väljakutsuvast pilkest ei olnud aru saada, kas ta rääkis tõsiselt või püüdis meest lihtsalt õrritada.
«Ja kuidas meie pilvi vahtiv tibuke ka elab? Kas nuusutasid õues niisama värske pesu ja saabuva kevade hõngu või käisid hoopis poes?» andis Beumler vastu.
«Miks sa arvad, et ma poes käisin?» muutus Glorie tähelepanelikuks.
«Ma ei tea. Tõepoolest miks? Tavaliselt tuled sa sealt tagasi ilmatusuure kotiga. Ühtegi kotti küll kusagil nurgas näha ei ole, nii et...»
«Miks sa arvasid, et ma poes käisin?» kordas Glorie.
«Vabandust! Sa ei käinud poes. Kotti pole, järelikult ei käinud! (kui sa seda kotti muidugi kuhugi mujale ei viinud) Käisid lihtsalt õues roosa-mannavahu-pilvekesi imetlemas.»
Beumler vaatas naisele tähelepanelikult otsa, võttis laualt suitsupaki ja potsatas teise tugitooli istuma. Nad jõllitasid hetke üksteist nagu kass ja koer, et siis peitusemängimist uue hooga jätkata.
«Tead, mis ma tahaks,» sõnas Glorie.
«Noh?»
«Ma tahaks sinu ja selle kuramuse labori õhku lasta!»
«Mis see labor äkki siia puutub?»
Beumler paistis uue jutusuuna peale üsna üllatunud olevat. Varem ei olnud taolisi etteheiteid Glorie poolt tulnud.
«Labor puutub alati kõigesse! A l a t i ! Kas sa ei ole märganud? Esimesed aastad sa lihtsalt ehitasid seda ning majas oli sind näha nagu kuuvarjutust! Järgmised aastad tegelesid sa laborisse kolu tassimisega ja sealt edasi ei olnud sind enam üldse näha. Ma ei saa ainult aru, mis valu on sind praegu laborist välja ajanud? Selleks peab küll paganama mõjuv põhjus olema!»
«Sina, tibuke, ikka sina! Sa tulid ju tagasi. Kas see pole siis mõjuv põhjus, mis?»
«Eluilmas ei usu!»
Glorie tõstis temperamentselt oma sihvaka koiva üle põlve ja pildus sädemeid.
«Peab olema veel mingi põhjus! Minu pärast ei ole sa veel kunagi midagi teinud! Mis nüüd, kas projekt sai valmis?»
«Õige, projekt sai ka valmis, aga...»
«Ahaa!» ei lasknud Glorie mehel jätkata. «Näed sa! Kas see sama... eee...mis-ta-nimi-nüüd-oligi, see Teise...»
«Teise Teadvuse muundur,» aitas Beumler lahkelt. Ta süütas sigareti.
«Just. Kas see tähendab, et nüüd on laboriga mõneks ajaks rahu majas ja sind on edaspidi siin korrusel ka näha?»
«Ega tea midagi, eks seda saab näha. Väga tähelepanelik sinust! Aga mul on samuti väike tähelepanek!»
Suitsujuga hõljus lae poole.
«Anna tulla!»
«Projekti mehhaaniline osa sai valmis ja nagu võluväel, ilmus välja ka armas-kallis naine, justkui võinuks ta teada seda kuupäeva, millal iga kui viimne detail paigas on. Milline hämmastav kokkusattumus!»
Beumler manas ette õela naeratuse.
Glorie pilgutas häbelikult silmi. Beumler leebus, ahmis pilguga naise paljaid sääri ja mõtles, et Glorie on kõikidest maailma naistest kõige kaunim. Selliseid ei tohiks rohkem olla, kui ainult üks eksemplar. Ta oli ilus igast küljest ja igas olukorras; siis kui ta naeris, siis kui vihastas või kui näitas ennast julma, kalgi ja ükskõiksena. Eriti ilus oli ta sõjakana. Siis muutusid tema näojooned teravateks kontuurideks ja rohekalt hõõguvad silmad hakkasid mõttelisi sädemeid pilduma.
Beumler pahvis masinlikult suitsu ja pomises monotoonselt: «Ma arvan, et ma tean miks sa siin oled.»
«Miks siis?»
«Sa oled avastanud endas midagi rabavat -- kui ma vaid teaks, mis see on -- ja tahad nüüd pagan teab mis veidrat mängu mängida, teha kõik tagasi ja korvata need talumatud kannatused, mida sa oled pidanud minu kõrval olles läbi elama. Ent mis moodi? Mitte miski ei oleks ju piisav ja halastamatult oivaline! Ja siis... siis kuulsid sa kusagilt mu valmivast leiutisest, arvatavasti Claudel'ilt, kuigi ma keelasin tal kellelegi hingamast, ja leidsid, et see peaks sobima. On mul õigus?»
Glorie muigas leebelt ja tema pilk muutus veelgi süütumaks.
«On mul õigus?» küsis mees kõrgendatud häälel.
«Jah,» vastas Glorie, «miks ei võiks sul ka see kord õigus olla.»
Beumler vandus vaikselt ja lasi suitsul ninasõõrmete kaudu välja aurata. Ta istus seal nagu pisike, naise käest tappa saanud lohe, kel rusikad sügelesid, kuid iidamast-aadamast pärit moraalikoodeks ei lubanud neid taskust välja tõmmata.
Glorie vaatas õndsalt lakke ja muigas heatujuliselt.
«Tähendab, sa nõuad revanši ja selles ongi kogu asi? Sellepärast tulidki tagasi? Aga millest sa järeldad, et ma sind laborisse üldse sisse lasen? Et ma sellega ülepea nõus olen?»
Glorie ei ütelnud jälle mitte midagi. Kõigutas vaid üle põlve visatud säärt ja heitis mehele küsiva pilgu.
«Olgu, olgu,» kostis mees. «Kui ainult selles ongi asi, siis olen ma nõus. Tunnistan ausalt, su elu on olnud raske ja sul on revanšiks täielik õigus. Aga mis edasi? Kas siis lähed Claudel'i juurde tagasi ja meie intellektuaalsetel julmustel on lõpp?»
Beumlerile meenusid kümned ja kümned seigad murtud lubadustest, haledatest sõnelustest, äkkilistest raevuhoogudest ja enda üleväsimusest tingitud tigedast ilmest, mis põhjustasid Glorie'le igapäevaseid kibedaid pisaraid ja lodevat melanhooliat. Jah, tal on selleks täielik õigus, kinnitas Beumler endale. Ta üritas eemale peletada kuskilt tagaplaanilt esiletükkivaid mälupildikesi, kuna närune vaatepilt muutis meele mõruks.
«Kui see vaid oleks nii lihtne,» sõnas Glorie.
«Jah, kui see vaid oleks nii lihtne,» ohkas Beumler nõusoleku märgiks, kuigi ta ei taibanud, mis saab seal niiväga keerulist olla.
Beumler kustutas koni tuhatoosi ja tõusis. Köögiuksel keeras veel korraks ringi ja ütles sõrmi nipsutades:
«Kõige eest tuleb maksta, kõige eest! Kes maksab oma mõistusega (vaene Claudel, ta on omadega täiesti sassis) ja kes närvidega, aga palun, jäta Dornan oma tobedast mängust välja. On selge? Ma ei tea, mida sa teed ja kuidas sa seda teed, aga Dornan on alles pisikene jõmm ega tee veel vahet tõel ja illusioonil. Dornan jäta välja, selge?»
Glorie naeratas süüdlaslikult. Keeras juuksesalgu kõrva taha ja saatis Beumlerile kelmika õhusuudluse. Beumler vandus veel kord ja kõndis kööki.
Dornan istus köögilaua ääres ja pani omaette nohisedes moororratturi pildiga puzzlet kokku. Ta asetas ühte tükki küll niimoodi ja naamoodi, aga see ei tahtnud kuhugi sobida.
Beumler ei osanud midagi teha. Ta silmitses heldinult puzzletükkidega klõbistavat poega ja üritas meenutada, miks ta oli tahtnud üldse kööki tulla. Beumler avas külmkapi, ent avastas siis, et tal ei ole mingit isu. Toidu nägemine ajas lausa iiveldama. Ta lükkas kapiukse kinni tagasi, istus laua äärde ja hakkas sõrmedega lauaplaadil trummeldama. Õuest kostus lindude siutsumist ja autode tasast mürinat. Kaugemal kilkasid lapsed.
Beumler oli rahutu. Ta ei suutnud üle minuti paigal istuda. Nii ta siis tõusis uuesti püsti, kõndis paar korda edasi-tagasi, silmanurgast kiigates, kas poiss on probleemsele puzzletükile juba sobiva koha leidnud, ja istus siis uuesti maha.
Dornan tõstis pilgu ja vaatas isale mõistvalt otsa.
«Issi, mis siis saab, kui see emme, kes Claudel'i juurde läks, ka siia elama tuleb? Siis on meil ju kaks emmet! Kumb emme mind magama panema hakkab?»
Beumleril kadus värv näolt. Jumal küll, pomises ta endamisi, ent taipas siis, et alles mõni aeg tagasi vilksatas tal endal samuti sarnane mõte peast läbi.
«Kuss! Mis juttu sa ajad? Pole meil mingit kahte emmet! Meil on üks ja ainuke emme, kes istub praegu elutoas. Mine vaata, kui ei usu! Mine, mine!»
«Loomulikult on elutoas praegast üks emme, sest teine emme on onu Claudel'i juures,» jätkas Dornan täiesti korrektse lapseloogikaga. «Aga millal teine emme siia tuleb?»
«Ei tule mingit teist emmet,» sõnas Beumler järsult ja natuke tigedalt.
«Ma tahan, et tuleks, kuuu-le! Las ta tuleb,» lubas poiss lahkelt peaga noogutades, «siis üks emme paneb õhtul minu magama ja teine paneb sinu. Eksju!»
Beumler tundis, et ta peab kohe siit majast välja saama, muidu läheb varsti hulluks. Ta mühatas «ja-jah» ning tormas köögist välja, elutoast läbi, kuni jõudis aeda pesunööride alla, kus ta sügavalt sisse ja välja hingates leidis, et vajab kiirelt ühte rahustavat napsu. Tuppa tagasi minna ta ei tahtnud. Beumler otsustas, et toob selle eluliselt vajaliku napsu seekord nurgapealsest baarist. Peaasi, et saaks kodust eemale. Kaugele, kaugele, ära siit... sinna, kus inimesed on täie mõistuse juures, peaasi et ära siit hullumajast... mul on nii-nii kõrini kõigest, rohkem kui kõrini, mõtles Beumler ja taipas, et baar on tegelikult viimane koht, kust selge mõistusega inimesi leida võiks.
*
Õhtuks oli Beumler lakku täis. Ta tatsas taaruval sammul mööda konarlikku munakivisillutist kodu poole ja jauras omaette, milline mõnus semu ta tegelikult on ja et keegi ei tohiks tema pähe sedasi kärbseid ajada. Möödakäijad tõmbusid temast põlglikult eemale, nagu võiks joobunu kriiskavalt arulage soigumine neile mädapaiseid tekitada.
«Oi, ma vihkan teid,» mõmises ta piisavalt valjult, et möödujate tähelepanu pälvida, «Te olete kõik ühsugused! Ära tee midagi süütut nägu pähe! Tegelikult tahaksid samuti keerata oma mehele, aga sul ei jätku lihtsalt julgust. Näe, minu naisel jätkus! Jätkus julgust isegi tagasi tulla! Kurrradi värdjas sihuke... Oi, oi, oi, poe jah oma mehe kaissu. Võin kihla vedada, et a m e t l i k u l t armastate teineteist hullupööra! Kui te vaid näeksite üksteise ajukäärude vahele, kui te vaid näeksite...»
Beumler vaatas paarikesele pikalt järele ja keeras siis hoovi. Ta komberdas tagauksest sisse, lüües pimedas koridoris paar korda oma nina millegi vastu ära ja jõudis lõpuks õnnelikult elutuppa.
Glorie istus diivanil ja vaatas televiisorit.
«Tššš, Dornan magab!» manitses Beumler naist. «Tššš, kas Dornan magab? Magab või?»
«Jah, magab,» sõnas Glorie vaikselt.
«Siis on kõik korras. Peab hästi vaikselt olema.»
Beumler sikutas saapad jalast ära, jättes need keset elutuba vedelema ja vaarus siis Glorie kõrvale diivanile.
«Tššš, peab hästi vaikselt olema! Glorie, ütle mulle, et ma hästi vaikselt oleksin!»
Beumler haises suitsu ja alkoholi järele, aga Glorie't see ei häirinud. Ta võttis hellalt mehe õlgade ümbert kinni ja sosistas:
«Tššš, tššš, ole hästi vaikselt, Dornan magab.»
«Jah, Dornan magab, peab hästi vaikselt olema...»
Beumleri pea vajus rinnale ja ta kordas viimast lauset veel oma kümme korda, nagu uinutavat mantrat ja kustus lõpuks päris ära.
***
Beumler seisis külmutuskapi juures, tomatimahla pakk huultel ja kaanis selle ühe sõõmuga tilgatumaks. Glorie seisis akna all ja jälgis teda kaastundlikult.
«Mul on ilge pohmakas,» kommenteeris mees eilset ja pühkis käeseljaga suult tomatimahla jäänuseid.
«I l g e pohmakas,» kordas ta veel kord, pannes rõhku just esimesele sõnale.
«Seda võib arvata,»nõustus Glorie.
Beumler heitis hajameelselt tühja tomatipaki külmikusse tagasi ja lükkas ukse kinni. Tema enesetunne paranes ja ta näol aimdus viivuks isegi nõrk naeratusevine. Selline tahtmatu, mis tekib tavaliselt pärast ärevusele järgnenud kergendust. Glorie on tagasi! avastas Beumler uuesti hirmuäratava tõsiasja. Tema leebe naeruvirvendus moondus äkitselt umbmääraseks vastuhakuks, mis imes soontest välja viimse kui energiakübeme.
Beumler istus laua taha ja jäi tühja pilguga oma naist jõllitama.
«Täna tutvustad mulle oma leiutist, on ju nii?» sõnas Glorie nagu muuseas. Samasuguse tooniga võiks naine oma mehele öelda, et täna viid sina prügiämbri välja.
Beumler mühatas. Ta oli liiga väsinud, et midagi välja mõelda, miks just tänane päev selleks kuidagi ei sobi. Mees püüdis oma magavaid ajurakukesi liigutada, aga ainuke, kelle järele ta sel hetkel küsida oskas, oli Dornan.
«Kus poiss on?»
«Lasteaias.»
«Mida?» läksid Beumleri silmad punni. Nüüd oli ta täiesti ärkvele raputatud.
«Mis ajast ta meil lasteaias käib?»
«Tänasest.»
Beumler ei suutnud ikka veel oma kõrvu uskuda.
«Miks sa ta lasteaeda panid?»
«Kullakene! Poisu on meil juba viiene, järgmine aasta läheb kooli! Ta peab õppima omasugustega ka suhtlema! Kaua ta istub sul siin toas? Tal tekib niimoodi arengupeetus!»
«Ise oled üks arengupeetus,» turtsus mees vastu.
Lastekasvatuse osas oli neil alati lahkarvamusi. Pärast seda, kui Glorie ära läks, tegeles Beumler lapsega iga päev vähemalt kolm tundi. Poole aastaga õppis Dornan soravalt lugema ja saja piires peast arvutama. Arengupeetusest oli asi igatahes kaugel. Ja ülejäänud aja, kui Beumler laboris töötas, oli poiss majas üksi. See aitab poisi iseseisvumisele hästi kaasa, oli Beumleri seisukoht. Ja tõepoolest ei olnud enam midagi, millega poiss üksi hakkama poleks saanud. Võileibu oskas ta ise teha ja kui vaja, käis ka poes. Igavuse üle ei kurtnud ta kordagi. Ta kas luges, mängis oma autode ja mootorratastega või vaatas televiisorit.
Aga nüüd, kus Glorie tagasi oli, hakkas Beumleri arvates poisi juures jälle titestumise tunnuseid ilmnema. Nüüd tuleb teda õhtul jälle ilusti magama panna ja üleüldse näib ta kuidagi ülemäära tujukas. Beumler kirjutas selle kõik naise arvele. Glorie tuli tagasi ja kõik kiskus jälle kuidagi viltu.
«Sina toppisid ta muidugi sõimerühma!» ühmas mees veel kord.
«Just nimelt. Panin luti ja kaks paari kõristeid ka kaasa,» naeris Glorie.
«Ah, sa oled vastik.»
«Kullakene, mis selles imelikku on? Lõpeta nüüd ära! Kõik temavanused käivad lasteaias!»
Glorie'ga pole mõtet vaielda, taipas mees ja jättis asja sinnapaika. Ta haaras laualt suitsupaki, ent avastas siis, et see on tühi. Tühi pakk lendas kaarega prügikasti.
«Vastik hommik!» pomises ta tusaselt ja lohistas ennast elutuppa.
«Täna tutvustad mulle oma leiutist, onju!» hüüdis naine talle järele.
Beumler ei teinud kuulmagi.
*
Beumler pani laboris tuled põlema ja sulges Glorie järel ukse. Pikad päevavalgustorud süttisid ükshaaval ja täitsid pisikese ruumi ühtlase surinaga.
Keset laborit laiutas suur hõbedakarva metallist laud ning laua ümber oli asetatud neli mugavate käetugedega tooli. Laua peal aga seisis mitut arvutit meenutav aparaat, millest ulatus välja käevarre jämedune plastmassist toru. Selle teine ots viis labori nurgas seisva balloonini.
«Claudel arvatavasti rääkis, mida see leiutis endast kujutab,» alustas Beumler ja vaatas naise poole. Glorie näos ei liikunud ükski lihas. See ajas mehe segadusse.
«Oled sa ikka kindel, et tahad proovida. See mida sa koged, ei pruugi sulle meeldida,» otsis Beumler naise eest tagasiteed.
«Mitte mulle, vaid meile, kallis!» parandas Glorie. «M e i l e ! Me proovime seda koos!»
«Ja-ja, koos muidugi, aga mina juba tean, mis see on.»
«Mis see siis on?»
«No kuidas ma seletangi, nii et sa aru saaksid... See aparaat käivitab tööle inimese alateadvuse ja kõik, mida sa koged, on põhimõtteliselt sama mis unenägu. Ainult selle vahega, et tehisunenägu on palju ehedam ja vahetum. Tavalised unenäod unustame enamasti hommikuks ära, kuid Teise Teadvuse muunduri poolt afitseeritud tehisunenäod ei unune. Kogetu programmiks on iga inimese enda teadvus, õigemini inimese teine teadvus -- see, kus pesitsevad allasurutud unelmad ja fantaasiad. Ja need tuuakse päevavalgele ja elatakse läbi. Jube, kas pole?»
«Ei, miks jube. Oleneb inimesest. Kui pole proovinud, siis ei tea ju!» vastas Glorie hooletult.
«Täiesti õige.»
«Kellega sa seda ise proovisid?» uuris Glorie uudistavalt ja võttis mugavas nahktoolis istet. Ta ajas pea kuklasse ja hakkas tooliga hoogsalt keerutama.
«Mitte kellegagi. Üksi.»
Naise juuksepahmakas tabas Beumleri käevart. Glorie andis jalaga toolile uue hoo ning keerles eufooriliste kiljete saatel veel pool tosinat ringi. Beumlerit häiris tema valdustes lõbutsemine, ent ta ei öelnud midagi.
Naine peatas tooli. Nüüd käis tal ainult pea ringi, ise oli ta paigal.
«Nii et tegelikult sa ei tea, mis juhtub siis, kui kaks inimest seda koos proovivad?»
«Tean küll, aga proovinud ei ole.»
«No mis siis juhtub?» sosistas Glorie salapäraselt ja hakkas mehe püksinööbi kõrvalt välja rippuvat niiti katki hammustama.
Beumlerit segas taoline familiaarsus, ta tahtis tunda ennast tähtsana, aga Glorie käitumine muutis selle võimatuks. Ta astus naisest kaks sammu eemale, istus laua peale ja hakkas seletama sellise näoga, nagu istuks tema vastas sajapealine auditoorium, mitte tema imearmas naine:
«Vaata, leiutise iva ongi selles, et see masin ühendab mitme inimese alateadvused uueks keskkonnaks, kus vastavalt igaühe olemusele kujunevad välja teatavad karakterid ja positsioonid, mille kaudu need alla surutud fantaasiad reaalseks saavad. Meie tava-teadvus liigub tagaplaanile ja aktiivseks muutub hoopis alateadvus. Selles reaalsuses ei mäletata oma igapäevaelu pisiasjadest mitte midagi, need uinuvad koos tava-teadvusega. Leiutise mõte on muidugi teraapiline, sellepärast peakski muunduriga ühendama tegelikult vähemalt kaks inimest. Siis on tehisunenägudel ka muu mõte sees, kui lihtsalt naljakas kogemus.»
«Ja meie oleme siis see esimene probleemne paarike, kel on au järele proovida, kas sinu uus ultra-modernne psühhoteraapia aitab meie kiiva kiskunud suhte taas jalule või mitte. Onju, musike!»
«Ma ei saa aru, kas sa kohe pead ilkuma kogu aeg mu kallal?»
Beumler paistis olevat hingepõhjani solvunud, et Glorie teda tõsiselt võtta ei taha. Talle tundus, et Glorie suudab oma suhtumisega muuta ta pisikeseks poisijõmpsikaks, kes on kutsunud emme mängunurka, et siis pöörase tähtsusega oma uut liivalossi demonstreerida.
«Minu meelest on sul kõiksugu muud huvid mängus, ainult mitte teraapilised,» jätkas Beumler. «Isegi siis, kui su kätte anda kõige lihtlabasem kruvikeeraja, oskaksid sa sellest kasulikust riistapuust üles leida kõige pimedama poole. Mõnikord mulle tundub, et sa oled puhas Kurjus! Pakend on vaid uhke.»
«Ära meelita. Räägi edasi. Noh, mis moodi see aparaat teraapiline on?»
«Ega ma ei teagi, kas see on teraapiline. Teoreetiliselt peaks olema nii, et kui kaks inimest on muunduriga ühendatud, siis arvuti muudab nende alateadvused üheks ainuvõimalikuks reaalsuseks, kus kõik fantaasiad ja salasoovid teoks saavad. Ütleme, et kui normaalses elus juhtub neil olema suhtlemisega probleeme või ei ole nad julgenud oma soove ja mõtteid valehäbi tõttu teineteisele väljendada, kartes, et äkki see partnerile ei meeldi, siis tehisunenägudes hajuvad kõik barjäärid. Kõik varjatud mõtted elatakse teisega koos jõhkralt läbi. Ja mis kord on juba päevavalgele toodud ja läbi elatud, ei tohiks tulevikus enam nende inimeste omavahelistes suhetes probleemiks olla. Nii õpitakse ühtlasi ka teineteist paremini tundma! See on niiöelda pingete maandamise koht.»
Glorie tõusis toolilt ja keksis mööda laborit ringi. Jõudes kollase balloonini, hakkas ta selle kraane kinni ja lahti kruttima.
«Ära nüüd näpi kõike, kui sa ei tea, mis seal sees on!» keelas mees.
«Kas siit tuleb naerugaasi või narkoosi?»
«Ei, narkoosi pole vaja,» vastas Beumler. «Sealt tuleb erinevatest idamaa ürtidest kokku segatud aroomi. Sellist, mida kasutasid mõningad šamaanid, et ennast transsi viia. See suitsusarnane gaas aitab Teist Teadvust aktiveerida.»
Glorie hüppas käsi kokku lüües kolm-neli korda ühel kohal ja langes siis Beumlerile kaela.
«Oh, sa mu kallikene,» kilkas ta mehele kõrva, «sa oled leiutanud elektroonilise vesipiibu. Nii tore!»
Beumler lükkas naise kaugemale. Ta ei saanud aru, kas Glorie irvitab või on ta tõepoolest pööraselt rõõmus oma tobeda avastuse üle. Glorie puhul ei võinud seda kunagi teada. Päris tihti ta lihtsalt oligi sihuke, aga aeg-ajalt ta mängis, milline ta päris tihti on -- tegi niiöelda eneseparoodiat -- ja siis mõnikord ta sõna otseses mõttes mõnitas. Ja päris karmilt. Paraku ei olnud aga võimalik alati vahet teha, kas ta pilkab või võtab asja tõsiselt. Isegi tema lapsik nägu ei reetnud midagi. Igatahes Beumler kahtlustas, et seekord teda mõnitatakse.
«See ei ole vesipiip. See on muundur, selge?»
«Olgu pealegi. Elektroonilise vesipiibu sarnane muundur,» vastas Glorie tõsisemalt, «mille me nüüd otsekohe tööle paneme.»
Beumler vaatas veel kord naisele otsa, aga kuna tema surmtõsisest ilmest midagi välja lugeda ei õnnestunud, hakkas tegutsema.
Kusagilt kapist ilmusid välja kaks, värvilisi juhtmeid täis pikitud, metallsõrestikuga kiivrit, mille küljes tolknes tillukene hapnikumask. Mees keris juhtmepuntra lahti ja ühendas ühe otsa kiivri ja teise masinaga. Maskist väljaulatuv toru läks klõpsatusega muunduri vastavasse avausse. Kui kõik oli valmis, lülitas Beumler muunduri sisse. Aparaadi sees hakkas väike ventilaator vaikselt surisema.
Beumler jälgis helendavat ekraani ja klõbistas midagi klaviatuuril. Siis kõndis Glorie juurde ja aitas talle sassis juhtmetega parukat meenutava kübara pähe.
«Kas siit tuleb ainult kanepit või tohib hapnikku ka hingata?» osutas naine maskile, mille mees tahtis tema ninale asetada.
«Ära pabista. Näed, siin on veel kuus suurt auku, kust pääseb tavaline õhk ka juurde. Aroomi tuleb õige pisut, palju ei olegi vaja.»
Beumler pani naisele maski pähe.
«Ma seadsin relee poolele tunnile. Siis lülitab muundur ennast automaatselt välja. Muidu me unustaksimegi ennast siia. Kas pool tundi on liiga palju esimeseks korraks?»
Glorie raputas pead.
«Parasjagu,» proovis ta läbi maski ütelda, aga see ei kukkunud eriti hästi välja.
Sellega valmis, istus Beumler ka toolile ning pani juhtmed ja maski pähe.
Mees oli natuke närvis. Ta ei olnud kunagi arvanud, et ta hakkab oma leiutist Glorie'ga proovima. Ent midagi ei olnud teha. Ta tundis, et on Glorie ees võlgu ning tasumise tund on käes. Glorie proovib riistapuu järele ja kõik pöördub varsti õigesse rööpasse. Aasta pärast saab patendi eest kopsaka summa ja elu läheb uuesti joonde. Kes teab, äkki hakkame üksteist isegi armastama!
Beumler vajutas nuppu ja ventilaator hakkas valjemini surisema. Läbi voolikute imbus Beumleri ja Glorie ninasõõrmetesse magusat aroomi. Mõlema silmad hakkasid kiiremini pilkuma, mis oli märk sellest, et üks teadvus tõrjuti välja ja teine muutus aktiivseks.
«Loodetavasti hakkame üksteist isegi armastama,» oli Beumleri viimane mõte, enne kui tema silmad täiesti kinni vajusid.
Beumler avas silmad. Ta seisis keset kabelit. Kahes suures ringis seisis kolme sõduriteriviga eraldatud tihe inimeste mass. Kõikidel olid seljas mustad rüüd ja nad püüdsid tungida kabeli keskele, kus Beumler ihuüksinda seisis. Beumler proovis sadade sõdurite seast eraldada konkreetseid nägusid, ent nad kõik näisid ühesuguste piikidega relvastatult täiesti sarnased. Sõdurid nägid vaeva, et metsikult ulguvat ja peale pressivat rahvamassi tagasi suruda. Tuhanded hääled ja rõõmukriisked kurdistasid kõrvu.
Aegamisi kisa vaibus ja otsekui märguande peale võttis maad haudvaikus. Kõikide pilgud olid pööratud üles poodiumile, kus seisis massiivne altar. Beumler keeras ennast ringi. Vasakul ja paremal hakkas rahvamass edasi-tagasi õõtsuma ja kooris tundmatut viisijuppi ümisema, pilgud kahe meetri kõrgusele poodiumile naelutatud. Kuliks aetud peaga kõhetu poiss kõndis altaril ja süütas küünlaid. Algul süttis üks küünal, siis kaks, kolm, neli ja peatselt juba kümneid ja kümneid, kuni altar põles sadades tulukestes nagu suur küünlameri.
Kui poisi etteaste lõppes, muutus õõtsuva rahvamassi ümin sujuvalt lauluks. Beumler üritas eraldada laulu sõnu, kuid arusaadav oli ainult refrään, mis korrutas GLORY, GLORY, HALLELUUJA!
Korraga laul katkes, nagu oleks vaikus noaga sisse lõiganud. Beumler vaatas altarile ja jahmatusest vajus tema suu pärani. Altaril seisis Glorie -- üleni valges. Tal oli seljas valge, pooleldi läbipaistev maani ulatuv kleit, mis lasi küünlavalguses aimata naise paljaid kehakumerusi. Beumleril oli jahmatusest ikka veel suu lahti ja ta suutis vaid sosistada «Glorie!»
Neli kulipead tassisid märkamatult kohale ilmatusuure trooni, kus Glorie pidulikult istet võttis. Kulipead kadusid sama märkamatult, nagu olid ilmunud. Kogu kabel, mis oli nagu üksainus peademeri, muutus surmvaikseks, nii et Beumler kuulis ainult omaenda hingamiskahinat.
Glorie vaatas alla Beumleri peale ja avas suu:
«Kes iganes minu juurde tuleb, seda ei lükka ma välja!» kõmises tuhandehäälne hüüatus, mis pani kabeli sambad värisema.
Beumler tundis rinnus valu. Hääl oli liiga vali.
Glorie huuled hakkasid uuesti liikuma ja sekund hiljem kõmises hääl uuesti.
«Sinu süda teab nii eilse kui ka homse saladusi! Tuleb vaid vaikimisi kuulata ja su hing kostab, et eilne pole muud kui tänase mälestus ja homne, see on tänase unistus. Beumler, mis on sinu unistus?»
Beumler vaatas ebalevalt ringi, justkui saaks selles kahelda, et just teda kõnetati. Rahvamassi üksainus silmapaar pöördus tema poole.
«Olla rahul sellega, mis on,» vastas Beumler ja tundis, kuidas kabel iga tema sõna endasse neelas.
«See ei ole unistus tänasele, vaid unistus eikunagile!» kõmises Glorie tuhandekeelne hääl pisut leebemalt. «Mis on sinu tänane unistus?»
Beumler mõtles. Ta mõtles väga kiiresti, kuna kartis, et ta räpased mõtted kaiguvad kabeli seintelt kajana laiali. Ta seisis kahe jalaga kindlalt marmorplaatidel ja näppis häiritult oma musta kuue mansetinööpi. Siis tõstis ta silmad ja hüüdis:
«Ma tahan osata armastada!»
Rahvamass hakkas läbisegi midagi üksteisele sosistama, kuid hetk hiljem sosin vaibus.
«Oo, armastus kroonib, aga ta lööb ka risti!» purunes Glorie hääl miljoniteks kildudeks vastu kabeliseinu. «Ta viipab ja sa järgned talle, ta virutab ja sa alistud! Armastus on müsteerium, loov ja hävitav alge. Armastus sünnib valu ja verega, lahkub kannatuses ja agoonias, ent armastus ise on ülev ja kaunis. Armastus -- kui ilus ja julm on see sõna! Oh ei, mu kullake, ennekõike pead sa oskama end lasta armastada! Aga tea, armastus on and, mida ei saa tagasi lükata. Ja kui sa oled kord selle vastu võtnud, jääb armastus igavesti kohale. Kes iganes Mind vastu võtab, sellest saab Minu eluase!»
Rahvas hakkas uuesti midagi läbisegi ärevalt sosistama, kuid seekord muutus sosin laulvaks üminaks. Algul kostus seda vaevukuuldavalt ainult ühest sõõrist, siis aga levis see kõikjale. Tihe inimmass õõtsus nagu rukkiväli tuules ja ümises kuuehäälselt juba tuttavat viisikest.
Beumler vaatas poodiumile, kus nüüd helkisid vaid lugematud küünlaleegid. Glorie oli oma troonilt kadunud. Beumler vaatas ringi, kuid ei näinud midagi peale ühtlaselt õõtsuva inimmassi.
Äkitselt seisis Glorie tema ees. Naise pale hiilgas ebamaiselt ja valge kleit langes õlgadelt põrandale. Beumler avastas, et ka tema seisis nüüd alasti. Must rüü oli märkamatult põrandale libisenud.
«Võta mind vastu ja saa minuga üheks,» sosistas Glorie seekord täiesti inimliku häälega.
«Jah,» vastas mees ja otsekui tema sõna peale voolas kabelisse paks helendav udu, kattes nõnda kõigi pealtvaatajate silmad kinni.
Rahvamassi ümin kaugenes ja valge udu muutus talumatult kirkaks, nii et Beumler oli sunnitud silmad kätega kinni katma. Ta kuulis vaid, kuidas lugematud hääled tema ümber sosistasid. «võta mind vastu ja saa minuga üheks... vastu... saa minuga üheks... üheks... võta mind... üheks... vastu... võta mind... võta mind...võta mind...»
Sosin kaugenes ja Beumler suutis jälle näha. Ta avastas, et on metallist laua külge kinni seotud, jalad ja käed laiali. Esialgu valdas teda paanika. Ta üritas ennast ahelatest vabastada, kuid tegi endale ainult haiget. Ta vaatas ringi ja märkas, et läbi nõrga udu võis eristada ruumi kontuure. Koht meenutas talle nii väga tema enda laborit. Metallist laud oli külm ja kõva ning mees tundis ennast ebamugavalt.
Ta püüdis veel pead keerata, ent silmas siis Glorie't.
Glorie keha piimjas-valge nahk valgustas mahedalt ümbrust ja tema smaragdrohelised silmad särasid õnnelikult. Naine kummardus mehe kohale ja hakkas tema keha oma siidjate sõrmede ja huultega hellitama. Beumlerit läbis värin ja ta tundis, kuidas laud ta all muutus soemaks ja pehmemaks. Naise huuled suudlesid mehe rinda ja see pani Beumleri südame kiiremini lööma. Allpool liigutas end miski. Naine libistas ennast mehe peale. Nende kehad sulasid kokku ja üsna pea liikus Glorie mehe otsas rütmiliselt, pikad valged juuksed õlgadel hüplemas. Algul liikus Glorie piinava aeglusega ja siis aina kiiremini ja kiiremini.
Ruumis oli tunda magusat viiruki lõhna.
Beumleri pea käis ringi. Tema jalad hakkasid surisema ja see surin ronis ikka rohkem ja rohkem ülespoole. Glorie ebamaine pale virvendas tema silme ees üles ja alla ning naljakas surin, mis algas jalgadest, jõudis lõpuks näpuotsteni ja voolas sealt edasi. Glorie hingas raskelt nagu kolmepealine lohe ja hakkas Beumleri otsas metsikult vingerdama. Mehe käed ja jalad olid täiesti surnud ning pöörane surin jõudis juba huulteni ja sealt edasi hammasteni, kus see pani terve peanaha õndsalt kihelema.
Glorie karjatas pööraselt ja tema keha läbis maailmakõiksust raputav värin. Laud muutus Beumleri all tulikuumaks, nagu tahaks see ära sulada. Glorie langes mehe rinnale ja jäi sinna mõneks minutiks lebama. Nad hingasid koos ja nautisid kehasid läbivaid orgasmiimpulsse.
Siis tõusis Glorie püsti ja tuli Beumleri pealt maha. Ta naeratas joobunult ja lasi käel üle mehe rinna libiseda. Kuid siis astus naisest välja teine Glorie, kes nägi välja täpselt samasugune -- piimjalt helendav nahk, pikad õlgadeni ulatuvad juuksed ja rohekalt säravad silmad -- ning hakkas meest huulte ja keelega hellitama. Esimene Glorie nõjatus vastu lauda ja vaatas seda kõike tähelepanelikult pealt.
Glorie suudles igat sentimeetrit mehe kehal ja Beumler tundis uuesti tuttavaid värinaid oma jalgades. Naine libistas ennast jälle Beumleri peale ja hakkas sujuvalt õõtsuma nagu pehme laine vastu merekallast, kuid pea muutus rahulik õõtsumine tormiliseks hüppamiseks. Elektrivärin algas taas mehe varvastest ja tungis meeletu kiirusega üles. See oli palju võimsam kui eelmine! Beumleri pea viskles vasakule ja paremale ning tema nägu moondus taevalikus kires kohutavaks grimassiks. Glorie tõi kuuldavale metsiku kriiske, mis pani terve ruumi vappuma.
Beumler vaatas naise poole ja tema roosakalt õhetav nägu muutus hetkega lubivalgeks. Glorie suu oli pärani ja sealt väljus kõige kohutavam karje, mida ta eales kuulnud oli. Ent karje ei väljunud mitte ainult suust! Naise silmalaugude asemel olid huuled ja nende taga valendasid heledad hambad -- tema silmad tõid kuuldavale samasuguse kohutava karje! Beumleri silmad ei petnud teda, Glorie'l ei olnud tõepoolest sel hetkel silmi. Nende asemel olid kaks suud, mis samuti kisendasid kõrvulukustavalt. Beumler vaatas naist õudusega ja mõtles, et äkki on tal allpool veel üks paar hambaid, mis peatselt plaksatusega kinni vajuvad.
Maavärin lakkas ja Glorie vajus väsinult mehele otsa.
Esimene Glorie, kes oli seda kõike kõrvalt jälginud, naeratas taas õrnalt ning tema kehast astus välja kolmas naine. Täpselt kahe eelmise koopia. Teine naine tõusis mehe pealt üles ja loovutas koha kolmandale. Teised kaks jäid pealt vaatama.
Beumler tundis meeletut väsimust, nii et isegi mõte uuest naisest tekitas temas jälestust. Ta lootis ainult sellele, et ta füüsiline pool naisi alt veaks. Aga ei vedanud. Naine hakkas meest keelega hellitama ning Beumler tõdes pettunult, et ta lootused on luhtunud. Kõik kordus täpselt nii nagu kahel eelmisel korral.
Kui kolmas naine lõpetas, väljus esimesest Glorie'st neljas koopia ning eelmine naine loovutas oma koha sellele.
Kuuenda ja seitsmenda naise järel kaotas Beumler meelemärkuse. Aeg-ajalt, kui tema mõistus taas selgines, nägi ta kuidas tuba täitus üha uute ja uute Glorie'dega. Algul oli neid kaheksa ja siis, iga kord kui ta uuesti meelemärkusele tuli ja ringi vaatas, oli lisandunud vähemalt oma paarkümmend. Paarikümmnest sai paarsada -- paarsada ühesugust smaragdroheliste silmadega heledalt kumavat naist ja publik aina kasvas. Ruum oli vahepeal suuremaks muutunud ja Beumler ei näinud muud, kui sadade naiste õnnelikult naeratavaid nägusid, kellest alati üks tema peal üles-alla hüpeldes tantsis ning lõpuks ka oma hirmuäratavatest silmadest kurdistava karje kuuldavale tõi. Värin raputas naist ja raske laud kõikus raevukalt koos põrandaga. Naised vahetasid kohti ja Beumleri mõistus mattus uuesti ebamäärasesse pimedusse.
Beumler kuulis, et naised laulsid ta ümber Glorie-Glorie häälega, mis muutus kord meeste madalatämbriliseks üminaks ja siis taas naiste seitsmehäälseks hümniks. Mõne aja pärast hääled eemaldusid ning kõrvu kostus tasast lainete loksumist.
*
Beumler avas silmad. Ta istus tühjal rannal kuldkollasel liival ja tundis, kuidas soojad lained tema paljaid jalgu kastsid. Meri oli vaikne ja ilus. Vasakul ja paremal, nii kaugele kui silm ulatus, oli näha lõputut randa. Kogu silmapiiril ei olnud mitte ühtegi kivirahnu selle harmooniat häirimas. Ainult kollane liiv ja meri. Mere ja taeva piiril loojusid kaks punakat päikeseketast -- üks ühele poole, teine teisele. Pastellsed loojanguvärvid valgusid kahelt poolt vette, muutes selle kirevaks värvipotiks.
Tuul sasis mehe pruunides juustes ja tema alasti keha tõmbus kananahale. Õhk oli pisut jahe.
Kusagilt kostis naeru. Beumler vaatas ringi, kuid ei näinud kedagi.
«Oled see sina, Glorie?» küsis ta vaikselt.
Naer tuli lähemale ja lükkas tuulena juuksesalgu mehe silmadele. Õhk naeris ja meri ohkas. Kõik oli nii võrratult ilus ning Beumler mõtles, et sellises kohas võiks surra.
«Glorie?» sosistas mees vaikselt.
«Jaa-aa!» helises tuul vastu. «Kas sa nüüd oskad armastada?»
«Jah, nüüd oskan,» kostis mees.
«Kas sa tunned?»
«Mida?»
«Armastust!»
«Jah, ma armastan sind, Glorie!» hüüdis mees ja lükkas juuksekahlu näolt ära.
Meri kohises ja suurem laine tegi mehe istumise märjemaks. Beumler tundis tõepoolest armastust. Seda oli igal pool. See väreles päikeses, klammerdas teda maa külge ja seda oli õhus. Armastus sasis tema juustes ja embas hellalt nagu lõunatuul. See ohkas kaeblikult meres ja põksus uinutavalt südames. Armastus hingas teda sisse ja siis uuesti välja -- tungis kopsudesse ning taandus taas, et mitte lämmatada. Armastus oli kui piiramatu maailmaruum, mis iha ja igatsusena temas lakkamatult kibeles.
«Glorie, sinu iha on see, mis meis ihaleb! Me armastame lakkamatult ja südamepõhjast Armastust!» hüüdis mees Glorie'le järele ja sulges siis silmad, et kuulda armastust.
*
Kui Beumler uuesti meelemärkusele tuli, oli enamus ta kehast muutunud tundetuks. Tuhandete Glorie'de rahulolevad näod ümbritsesid teda ja jälgisid, kuidas ei-tea-mitmes Glorie hirmuäratava karje kuuldavale tõi ja mehe otsa kokku varises. Kuskilt ilmus uus naine ja võttist mehe peal koha sisse. Beumlerile tundus, et tema keha on ta maha jätnud. Sama tuim, nagu oli mehe keha, oli ka tema mõistus. Mehe näoilmes polnud enam midagi inimlikku, ent ometi tajus ta kõike hämmastava selgusega, justkui seisaks ta laua kõrval ja hindaks olukorda kusagilt tundmatust dimensioonist. Sellelt positsioonilt paistis kõik oma talumatus alastuses kohutavalt mitmetahulisena.
Glorie -- hingestatud jumalanna, kellele reaalsus ei sea mingeid piiranguid -- väljapulbitsev armastus ümbritses meest põletava atmosfäärina, mis leidis korduva astraalse kulminatsiooni igast valulikust orgasmikarjest, mida naise ebaisikulised varikujud kuuldavale tõid, ent selles armastuses pesitses varjul kõhedusttekitav ükskõiksus, mis vaatas talle tühjadest silmakoobastest vastu ja kõneles naiselikkuse pimedamast küljest. Glorie jõhkras tegutsemises oli midagi isikupäratut, mis muutus tema tuhandete võrdkujude peegelduses tardunud vägivallaks. Olid tema motiivid romantilised või püüdis ta näidata looduse tugevamat ürgjõudu, sellest ei saanud Beumler aru. Aga üks asi oli kindel: see monotoonne piinarikas rituaal pidi talle midagi õpetama.
Beumler pingutas, et pisut mõelda. Viimati oli jutt armastusest, meenus talle. Jah, teda õpetatakse armastama, õigemini armastust vastu võtma, aga see pole enam armastus! See on kõige äärmuslikum kannatus, mida võib üldse armastuse tähe all ette kujutada!
Beumler liigutas oma tinarasket pead. Glorie väänles ta kohal ja küünistas pöörases ekstaasis mehe rinnale pikad punased verevaod. Beumleril oli valus. Üle pika aja tundis ta taas, kuidas kurnatud keha tema selget vaimu kammitseb. Beumler liigutas kuivanud huuli, et midagi ütelda. Glorie tardus paigale ja jäi ainiti mehe suud vaatama. Üle huulte lipsas hääletu ja vaevaline äratundmine:
«Armastus on kannatus!»
Hetkeks Beumlerile viirastus, et ta seisab ikka veel keset kabelit, ainult mustadesse kuubedesse varjuva rahvamassi asemel ümbritsevad teda rahulolevalt naeratavad Glorie'd. Üks neist seisis talle nii lähedal, et ta võis tunda naise sooja hingeõhku oma kaelal. Glorie vaatas mehele hoolitsevalt otsa ja küsis: «On sinuga kõik korras?»
«Uu-u! On sinuga kõik korras?»
Naine oli kummardunud mehe kohale ja raputas teda kergelt. Beumler pilgutas raskeid silmalauge ja surus oma sõrmed läbi juhtmete meelekohtadele. Tema näos haigutas ebardlik tühimik.
«Kuku, kullake! Kuhu sa jäid? Masin jäi juba ammu seisma!»
Beumler väristas õlgu ja liigutas oma hiiglasuurt valutavat pead. Ta tahtis midagi ütelda, kuid kurgus pitsitav klomp lasi läbi vaid hädise piuksatuse. Mehe silmad valgusid pisaraisse.
«Sa nutad? Kullakene...»
Glorie võttis Beumlerilt kübara peast ja tõmbas mehe märja näo hellalt vastu rinda. Kramplikud nuuksed panid Beumleri üle kere vappuma. Glorie silitas rahustavalt mehe pead ja sosistas «ei ole midagi, ei ole midagi, kõik saab korda...» Ent iga järgneva sosina peale mehe nutupuhang valjenes.
Kui ta lõpuks rahunes ja pead tõstis, oli tema nägu täiesti muutunud. See oli nüüd kahvatu ja silmade all ilutsesid punakad lohud. Ta pilk oli umbusklik nagu näeks ta enda ees viirastust. Labor tundus ebatavaliselt ähmane ja Glorie kohalolek kinnitas, et äsjasest unenäost oli saanud füüsiline mälestus.
Beumler ei suutnud oma hüppelisele mõttetegevusele kindlat suunda anda. Ta lihtsalt vaatas Glorie'le heldinult otsa, andmata endale aru, kas naine on ikka päris või mitte.
«Ma armastan sind!» pudenes ta südame pealt siiras ülestunnistus.
«Oi kui tore,» hüüatas Glorie ja sättis ennast mehe sülle istuma. «Kas sa seda tahtsidki mulle enne ütelda? Enne kui nutma hakkasid.»
Beumler noogutas vaevumärgatavalt.
«Ma armastan sind ka,» kostis naine. «Tule, lähme parem üles ja joome kohvi!»
Nad tõusid ja komberdasid teineteise ümbert kinni hoides trepist üles.
***
Järgmised paar päeva möödusid suhteliselt rahulikult. Beumler hoidis pelglikult laborist eemale ning üritas vahejuhtumi peale mitte mõelda. Sealt alates oli elu justkui õigesse rööpasse läinud, seega ei vaevunud ta heade asjade tagamaades surkima.
Dornan käis ilusti lasteaias ja oli märgatavalt rõõmsameelsem. Kodus lobises ta rohkem kui kunagi varem, et mida tegi kasvataja mustlasest poisiga, kui too patsidega tüdruku rohelise kammi puruks tegi ja mida arvasid tüdrukud, kui tema õues poistega vastikut mustlast käbidega pilduma hakkasid. Glorie käis aga tähtsa näoga ringi, nagu oleks just tänu temale väikekodanlik idüll uksest sisse marssinud. Seejuures käitus ta ääretult emalikult. Korjas mehe ja lapse järelt riideid, tegi süüa, pesi pesu ja oli veel tuhandel muul moel veetlevalt tähelepanelik ja hoolitsev.
Aga see kõik ei saanud niimoodi igavesti jätkuda, selles oli Beumler rohkem kui veendunud. Kõik tundus liiga ilus, et olla tõsi! Elu tõde on, et igale tõusule järgneb mõõn. Ja mõõn ei lasknud ennast kaua oodata...
Perekondlik harmoonia lagunes pühapäeval. Kes teab, võibolla ei olnudki üldse mingit harmooniat, kuid Beumleri jaoks lagunes see just pühapäeval. Siiani oli ta püüdnud kõike häirivat ja ebatavalist enda teadvusest eemale tõrjuda, ent pühapäev elustas uuesti kõikvõimalikud kahtlused, mis puudutasid Glorie ebatavalist isikut.
See juhtus õhtupoolikul. Beumler ja Glorie istusid kahekesi elutoas ja vaatasid telekat. Dornan mängis rahulikult köögis ja ilmus aeg ajalt elutoa uksele vaatama, kas oodatud lastesaade on juba alanud.
«Sa oled viimasel ajal kuidagi vaikne,» üritas Glorie mehega juttu alustada.
«Igaühel omad mõtted,» vastas Beumler.
«Ära räägi nii.»
Glorie pani põse vastu mehe õlga ning lõi nurru. Ta avas Beumleri särginööbi ja libistas oma sooja käe sealt sisse.
«Sa oled nii kummaline,» sõnas mees.
«Jah? Miks siis?»
Naise käsi liikus edasi. Beumler ei suutnud enam telekale keskenduda. Kuigi ta punnis vastu ega lasknud Glorie trikkidel enda üle võimust saada, ei olnud see sugugi lihtne. Eriti siis, kui tema vastu liibus ilus ja hulluksajav olend, kes üritas iga hinna eest ta mõtteid ühele konkreetsele rajale suunata.
«Mida sa nüüd õige üritad?»
Beumler jäi naisele otsa vaatama. Glorie põrnitses vastu ja tõmbas nipsakalt käe särgi alt ära.
Just sel momendil kostis köögist vali kolin, tuhm mürtsatus ja Dornani nutt. Enne kui Beumler veel taibatagi jõudis, et nähtavasti poiss kukkus ja tõmbas endale midagi kaela, oli Glorie tema kõrvalt kadunud. Viuh ja läinud, otse tema silme alt! Beumler pilgutas hämmeldunult silmi, kuulates kuidas Glorie köögis juba poissi lohutas.
«Oh sa mu tibukene! Mis sa sealt kapi otsast otsisid? Kas said väga haiget? Tule ma puhun peale... pole midagi, kohe läheb üle. Oota nüüd, ole paigal, emme vaatab, kas pea jäi terveks... Väike muhk tuleb, muud midagi. Paneme jääd peale...»
Beumler oli äsja nähtust nii jahmatunud, et taipas alles siis kööki vaatama minna, kui külmkapi uks mürtsuga kinni lükati. Glorie istus põrandal ja hoidis jääkotti poisi kuklal. Dornan ei nutnudki enam.
«Kuidas sa seda tegid?»
Beumleri hääl värises pisut. Nähtu tõi talle meelde Glorie tulekuga kaasnenud salapärase pinge.
«Mida ma tegin?» pööritas naine imestunult silmi.
Dornan kobas käega kukalt, kuid sõrmede alla jäid ainult jääkuubikud.
«Sa tead küll!»
«Ei tea! Mida siis?»
«Kuidas sa nii kiiresti kööki jõudsid?»
«Aaa... emainstinkt vist. Kas sa ei ole kuulnud sellest?»
«Ei, see oli midagi muud,» jäi mees endale kindlaks.
Glorie ei teinud mehe tähelepanekust väljagi, hakkas hoopis poisiga tegelema.
«Kas enam ei ole valus?»
«On küll valus,» protesteeris poiss.
«Las ma vaatan... Ei, muhk väidab, et enam väga valus ei ole. Ma teen musi peale ja lähebki üle.»
«Läkski üle,» naeris poiss õnnelikult ja ajas ennast püsti.
Beumleri näos liikusid ikka veel tumedad pilved, justkui toimuks tema silme all midagi loomuvastast. Ta pigistas hambad tugevasti kokku, nii et suunurgad vajusid inetult alla.
Dornan jooksis temast mööda elutuppa ja pani televiisori valjemaks. Lastesaate tunnusmuusika helid vallutasid terve elamise.
«Kuidas sa seda tegid?» jätkas Beumler pooleli jäänud teemat.
«Mida, jumal küll? Mida ma tegin?» Glorie toon oli pahur. «Kurat võtaks, poiss kukkus ja ma tormasin kööki. Mida ma siis sinu arust tegin?»
«Ära üldse hakka mulle ajama... Ma ju nägin! Sa mitte ei tormanud, vaid haihtusid kööki!»
«See on juba sinu probleem, kui sulle meeldib selliseid sõnu kasutada. Kas ma oleks pidanud siia roomama nagu tigu või? Mida sa nüüd õigupoolest tahad?»
«Tahan teada, kuidas sa seda tegid? Sa eirasid tervet rida füüsikaseadusi. Mis moodi?»
«Palun lõpeta ära! Sa ajad mind naerma...»
Glorie avas külmiku ja viskas jääkoti sinna tagasi.
«Nii kergelt sa ei pääse! Claudel oli seda ka varem märganud, siiani ma lihtsalt ei uskunud ta juttu.»
«Mida sa nüüd tahad?» kordas Glorie uuesti ärritunult ja vehkis kätega nagu tuuleveski. «Rikkusin füüsikaseadusi! Mis ma nüüd siis ütlema pean? Palun vabandust, enam ei tee! Või tahad, et ma tunnistaksin, et minu kohta need seadused ei kehti?»
Beumler oli jõudnud ennast vahepeal koguda ja kergitas nüüd küsivalt kulme. Glorie pildus jälle tabamatuid sädemeid ja see meeldis Beumlerile. Näis, et mees lausa nautis antud vaatemängu.
«No ma tunnistan siis: Minu kohta füüsika seadused ei kehti. Kas said targemaks ja oled nüüd rahul?»
Beumler oli rabatud ja ei osanud enam midagi kosta. Glorie ootamatu rünnak vaakus taas kusagil tõe ja pilke piirimail ning see muutis mehe relvituks. Edasine jutuajamine oleks olnud mõttetu.
Ja asi jäigi selleks korraks sinnapaika. Ometi vindus see paranoiana Beumleri mõtteis igal sammul. Edaspidi jälgis ta Glorie't silmanurgast, et tähele panna igat ebaharilikku pisiasja, ent neid ei olnud. Tundus, nagu oleks Glorie aimanud ja oli nüüd ettevaatlikum. Ent juhuse tahtel leidis ta ühel päeval tee Glorie'ni. Võibolla ei olnudki see juhus.
***
«Claudel, sina või?»
«Mina jah.»
«Kas Glorie on praegu seal?»
«Ei. Ta on õues... kuskil. Ma ei kuule sind hästi, telefon ragiseb. Räägi kõvemini!»
«Ei saa, ta on vannis ja võib kuulda.»
Beumler ohkas. Korraga ta taipas, kui tobe see kõik on.
«Kuidas sul läheb?» kostis teiseltpoolt läbi ebaühtlaste prõksude.
«Sa ei kujuta ette, mida ma läbi elanud olen. See muundur... Kuule tead, sul oli õigus! Ma nägin oma silmaga, kuidas ta kööki kadus -- sajandiksekundi jooksul!»
«Ah-soo.» Claudel'i hääl tuli nagu maa alt. «Noh, minu juures ta enam seda ei varja. See on talle nagu mäng ja ma olen sellega juba harjunud. Aga palju rohkem huvitab mind see, et mis moodi ta ikkagi sinu juures on, kui ta tegelikult siin elab! Oled sa kindel, et ta ei kuule meid praegu?»
«Ei kuule, ära muretse. Vannitoas vesi soliseb.»
«Ja siis veel see kuradima vanamees! Ta kohtub temaga vähemalt iga kahe päeva tagant!»
«Mis vanamees?»
«On üks halli kaabuga kõbi. Kui Glorie poes käib, siis...
(telefon ragises raevukalt)
...aknast näen, et alati lobiseb ta ühe ja sama vanamehega, enne kui tuppa tuleb. Nad ei käi koos, aga nende teed alati ristuvad siin samas akna all. Kuuled sa ikka mind?»
«Ja-jaa, ma lihtsalt mõtlesin, et ma olen vist ka seda vanameest korra näinud. Siin samas. Akna all. Halli kaabuga ütlesid?»
Beumler vaatas aknast välja, justkui oodates, et nüüd näeb teda sama koha peal uuesti. Väljas jalutas ainult üks noor paarike, laps käevangus.
«Halli kaabuga jah ja siis oli tal veel see hõbedase munaga jalutuskepp, mis selle kuramuse vanamehega üldse kokku ei sobi.»
Paarike jõudis just siis aknaga kohakuti. Naine keeras pead, märkas Beumlerit ja naeratas. Beumler kahvatus. Ta oleks võinud vanduda, et see oli Glorie! Vahemaa tänavani oli küll pikk, aga need valged juuksed ja see naeratus...
«Oled sa ikka veel seal? Halloo?»
«Olen, olen. Ma lihtsalt...»
Paarike kadus vaateväljast ja Beumler tundis, et tema peopesad olid higiseks tõmbunud.
«Ma lihtsalt nägin... viirastust. Kuule, kas sa saad kindlaks teha, kes see vanamees on? Kõnni talle järele või... ma ei tea. Glorie käest ei maksa igatahes küsida, siis hakkab jälle see loll peitusemäng pihta.»
«See ei ole just lihtne, sest...
(telefon ragises veel hullemini)
...näen, on nad koos. Aga ma vaatan. Kuidas sul selle muunduriga edeneb?»
«Kuule, vesi keerati kinni! Glorie tuleb vist vannist välja! Peame lõpetama.»
«Olgu siis.»
Nad panid torud hargile.
«Kuidas sul selle muunduriga edeneb?» tänitas Beumler mõttes. «Tõbras selline, pasundasid Glorie'le kõik välja ja nüüd küsid, kuidas sul selle muunduriga...»
Glorie ilmus elutuppa, käterätik ümber. Teise rätikuga kuivatas ta juukseid. Ta kõndis õõtsuva kõnnakuga üle põranda, jättes märjad jäljed parketile. Meheni jõudes, põimis käed tolle kaela ümber ja andis põsele musi. Mõlemad rätikud kukkusid põrandale ning tema alasti keha oli nüüd aknast kõigile möödakäijatele näha. Beumler tahtis selle kohta midagi ütelda, kuid tal vajutati suu pealetükkiva suudlusega kinni. Natukese aja pärast väänlesid nende mõlema paljad kehad juba põrandal...
*
«Lähme laborisse! Mulle meeldis see seanss.»
Glorie istus diivanil, kõigutas jalga ja vaatas, kuidas mees vaikselt laialipillutud riideid kokku korjas.
«Sa just praegu said oma seansi!»
«Seal oli teistmoodi. Lähme!»
«Ei,» vastas Beumler ning avastas, et ta kardab. Mitte ainult seanssi, vaid üldse -- kardab Glorie't. Usaldamatus oli tekitanud temas irreaalse õuduse ja taolist ebamugavust ei saanud ta kuidagi meeldivaks muuta. Timor Dei initium sapientiae , käis tema peast läbi. Talle meenusid orgasmist karjuvad silmad ning ta võdistas õlgu.
«Miks, kas sulle ei meeldinud?»
Küsimus oli süütu, kuid natuke pilkav.
«Ei meeldinud jah,» tunnistas Beumler ja kobas pluusitaskust muljuda saanud sigaretipaki järele.
«Aga see teraapia mõjus ju. Pärast ütlesid, et armastad mind ja seejärel saime mõnda aega päris hästi läbi.»
Glorie'l oli paganama õigus, avastas Beumler. Ta oli seda omal nahal kogenud! Ja mingil kummalisel kombel ta isegi igatses selle esmase tunde järele, mille mõju hakkas millegipärast ära kaduma. Ometi oli elamus olnud liialt ränk. Nii ei tekkinud tal mingit soovi seda Glorie'ga uuesti läbi elada.
«Ei, ja jutul lõpp,» ütles mees järsult. «Mängi üksi selle riistaga, kui tahad!»
«Ise tead,» nähvas Glorie ja hakkaski keldri poole liikuma.
«Kuhu sa lähed nüüd?»
«Laborisse. Nagu sa ütlesid, mängin üksi!»
«Sa ei oska ju.»
«Oskan küll! Ma ju nägin, kuidas sa seda tegid!»
Beumler lõi käega. Las siis läheb, kui olin juba lubanud. Mulle see ikka mingit kahju teha ei saa. Ta pani ennast riidesse ja süütas sigareti. Tõmbas paar rahustavat mahvi ja vaatas, kuidas kollaste kiivritega jalgratturid akna alt läbi vuhasid.
Ent siis märkas ta vanameest! Täpselt see sama -- hall kaabu ja hõbedase otsaga jalutuskepp. Käe otsas kõlkus tal valge vanaldase väljanägemisega kott. Arvatavasti tuli poest ja kohtus äsja Glorie'ga -- Claudel'i eksemplariga, pakkus Beumler. Ta viskas poolelijäänud suitsu hooletult tuhatoosi ja tormas välja.
«Vabandust! Ma tahaksin teiega rääkida!»
Beumler hingeldas kergelt, kui ta vanameheni jõudis. Mees keeras ennast ringi ja silmitses Beumlerit, kes üritas oma hingamist rütmi saada. Vanamehe pilgus oli iseäralik mõjujõud ning Beumlerile tundus, nagu suudaksid need pisikesed ja ilmekad silmad tema hinge tungida ja seal inventuuri teha.
«Ma tean, te tulite Glorie pärast,» sõnas vanamees.
«Kust te...»
Jahmatus kustus poolel teel, enne kui see välja jõudis.
«Kui keegi mulle niiviisi järele jookseb, tuleb ta alati Glorie pärast.»
«Kuidas...»
Vanamees ei lasknud Beumleril ikka veel midagi ütelda.
«Minu nimi on Cooper Field,» ütles ta kuivalt ja sirutas kondise käe välja, «aga teie võite mind lihtsalt Cooper´iks kutsuda.»
«Mina olen...»
«Ma tean väga hästi, kes sa oled,» lõikas Cooper vahele. «Ma tean igat inimest siin neetud linnas. Lähme edasi, tänav ei ole õige koht rääkimiseks.»
Beumleri otsaesine tõmbus arusaamatusest kipra. Ta avas suu, et kas või ühte küsimustki lõpuni esitada, kuid vanamees viipas katkestavalt käega ja juhtis ta tähelepanu teisel pool tänavat kõndivale paarikesele.
«Vaata tähelepanelikult. Kas näed?»
Teisel pool sõiduteed jalutasid tavalised inimesed. Mitte-midagi-ütleva väljanägemisega tumedapäine kogukas mees ja tema kõrval tippis punakate juustega lühem naisterahvas. Naine üritas mehele ägedalt midagi selgitada, kuid too raputas järjekindlalt pead.
«Vaata naist,» täiendas Cooper.
Beumler vaatas uuesti. Nõks enne, kui tema pilk naiseni jõudis, tundus nagu kõnniks seal Glorie, aga siis nägemus hajus ning vaateväljas oli kõige tavalisem punapea. Beumler vaatas veel kord. Glorie naeratav nägu vilksatas ainult hetkeks, justkui õnnestuks tal mehe pilgu eest põgeneda.
«Nägid?»
Beumler noogutas. Nad kõndisid vaikides edasi ja keerasid tänava lõpust alla väikesele teerajale, mis viis linnast välja. Elumajad lõppesid ja algava metsaga ühel joonel kõrgus massiivne, tondilossi väljanägemisega, kirik. Beumleril hakkas kõhus keerama.
«Miks me s i i a tulime?»
«Ma elan siin,» vastas Cooper. «Ma olen ju preester! Vähemasti olin... enne, kui kroanism veel nii populaarne ei olnud. Mis siin imelikku on? Kapten läheb ka alati koos laevaga põhja! Nii minagi.»
Nad jalutasid läbi rohtukasvanud aia käärkambri ukseni. Vanamees sobras püksitaskus ja välja ilmus ahjuroopi meenutav võtmekolakas. Ta surkis sellega mõnda aega lukuaugus ja uks klõpsatas lahti.
«Nüüd panen ma alati hoolsalt kõik uksed lukku,» seletas ta Beumlerit sisse juhatades. «Tänapäeval ei tea kunagi, kes siia kolama satub. Mõned aastad tagasi, kui ma tuberkuloosi jäin ja mind mitmeks nädalaks haiglasse pandi, leidsin tagasi tulles, et mingisugune astraal-tsivilisatsioon oli oma jälkide rituaalidega minu laeva kolinud. Võttis paar nädalat, enne kui õnnestus nad siit välja kihutada. Kohutav bürokraatia! Keegi ei mäletanud enam, et see on minu kirik. Kuid paberid olid siin, selle sekti valve all.»
«Astraal-tsivilisatsioon?» maigutas Beumler hämmeldunult.
«Ah see on üks kroanismi põrandaalune religioon,» ühmas ta hooletult. «Parem on, kui sa neist midagi ei tea.»
Cooper raputas vaikselt pead, nagu suudaks see naljakas liigutus halba mälestust eemale peletada.
Käärkamber oli pisike, aga mugav. Vanamees oli tassinud siia kõik eluks vajaliku. Ühes nurgas konutas väike roostekarva gaasipliit koos muu pudi-padiga ja teises nurgas vedeles üks õnnetu väljanägemisega päevinäinud tugitool. Lahmakas kirjutuslaud laiutas keset kambrit ja see oli täis pesemata nõusid ja pakse raamatuid. Ainult laua keskele oli jäetud natuke ruumi paberite ja pliiatsite jaoks. Voodit ei olnud aga kusagil näha.
«Ära arva, et ma päris nii askeetlikult siin elan,» kostis preester, märgates külalise hämmeldust. Muiates avas ta pisikese, kambriseinast väljaulatuva ukse, pani tuled põlema ja juhatas Beumleri kitsasse käiku. Nad laskusid mööda ebamugavat keerdtreppi allapoole.
Kui nad trepikäigust välja jõudsid, avastas Beumler, et nad viibivad suures maa-aluses kabelis. Kahel pool toetusid massiivsetele sammastele võlvkaared ja nende taha joonistas kroonlühtrite tuhm valgus musti varje. Krüpti teist otsa, seal kus oleks pidanud olema altar, varjasid paksud punakad kardinad. Põrandaplaatidest oli laotud suur ja keeruline ornament, mida esimese pilguga ei olnudki võimalik tervenisti haarata. Nähtu tekitas Beumleris tõelise déja-vu. Polnud mingit kahtlust, just siin oli ta viibinud tehisunenäo ajal.
Nad kõndisid üle saali. Kabel muutis nende sammud süngeks kõminaks. Cooper lükkas kardinad kõrvale ja selle tagant paljastus uhke altar. Altar oli kaetud valge linaga, mis nägi välja nagu uus. Igal pool oli rohkelt küünlaid ja kuldselt helkivaid küünlajalgu. Altarimaalil oli kujutatud avatud kätega Kristust, teemal «tulge minu juurde kõik...» Maali kohal jooksis laia kaarega tekst: Jumal on Armastus.
Cooper naeratas süüdlaslikult. Beumler ei saanud selle tähendusest kohe aru ja vaatas vanale küsivalt otsa. Preester nõksatas peaga uuesti altari suunas. Siis Beumler märkas, et Jeesust oli kujutatud naisena. Tal olid küll veidi mehelikud näojooned, kuid tähelepanelikul vaatlemisel ilmnes, et pikkade valgete juuste varjust põrnitsesid neid kaks smaragdrohelist silma ning riiete all punnitasid pisikesed rinnad.
«Glorie?» sosistas Beumler, olles unustanud ennast ainiti maali vaatama.
«Oot, oot, oot,» kopsis vanamees kepiga vastu põrandaplaate. «Nii lihtne see nüüd ka ei ole. Kõigepealt on pildil kujutatud ikkagi Jeesust, kuigi Glorie on ta muidugi ka.»
«Jeesus oli ju mees!» protesteeris Beumler vastu.
«Nojah, arvamusi on mitmeid. Tegelikult oli ta ikkagi naine. Juutluses ei olnud aga naiseks olemine just kõige eelistatum positsioon, nii et Jeesus oli sunnitud seda varjama.»
«Kust te s e d a võtate?»
«Kus sa elanud oled? Nojah, kirik ei taha neist avastustest eriti rääkida,» vangutas Cooper pead. «Alustame algusest: Jeesus sündis neitsist. Neitsist saab aga sündida üksnes naine, kuna naine kannab endas ainult x-kromosoome. Mees kannab mõlemaid. Xy on mehe kombinatsioon ja xx on naise oma. Kust kohast see Maarja selle y-kromosoomi siis sai, et poega sünnitada, kui ta oli neitsi? Järelikult Maarja pidi saama tütre ja Jeesus oli tegelikult naine. Muuseas, see altarimaal ei ole mingi modernne soperdis, vaid üks vanimaid.»
«See on tobe...» pomises Beumler pettunult. Ta pilk peatus kabeli lael, kuhu oli maalitud tähistaeva mudel.
«Miks tobe? Need on faktid! Kui sa tahad, et Jeesus ilmtingimata mees oleks, peaksid uskuma, et ka Maarja oli tegelikult mees. Mehed aga teatavasti ei sünnita! Kumb kompromiss siin siis arukam on?» küsis ta naerdes.
Vanamehele paistis see jutuajamine rohkem kui naljakas. Ent Beumleri naljasoon oli viimaste päevade jooksul tublisti kannatada saanud ja seepärast ei suutnud ta taluda Cooperi irvitavat lõusta ja keeras talle selja.
«Aga tead, miks inglid laulsid sel ööl Glorie-Glorie?» jätkas preester, «Sellepärast, et selline oli meie nais-jeesuse nimi tegelikult. Joosep pani tütrele nimeks Jeesus ainult seepärast, et unenäos ilmunud ingel seda nõudis.»
«Evangeelium nii ei kirjuta!» täheldas Beumler vastumeelselt.
«Evangeelium mitte, aga sellest kirjutab üks gnostiline apokrüüf, mille leidsime koos selle altarimaaliga siitsamast kabelist. Tekstist ilmneb, et siin krüptis tegutses veel 15. sajandil üks salajane sekt, mis pidas Jumala poega naiseks. Müsteerium oli segunenud küll Mithra ja Gaia kultusega, kuid eelkõige oli tegemist gnostilis-kristliku liikumisega. Ega me väga palju veel ei tea, sest selle sissepääsu avastasime alles käärkambri renoveerimise käigus.»
Preester nihkus Beumlerile lähemale ja asetas oma käe usalduslikult tema randmele.
«See on kõigest ajalugu,» kinnitas ta rahustavalt ning juhatas mehe edasi altari taha.
Altaritagune nägi välja nagu pisike armupesa. Otse altarimaali taga oli uhke voodi, mille päitses, keermetega raudvõre otsas, seisid pooleldi ärapõlenud küünlajupid. Põrandale ja seintele olid laotatud kirevad vaibad.
Beumler vaatas seda kõike, ega osanud midagi mõistliku öelda. Tema mõtted olid juba ammu teistele radadele uitama läinud, nii et uhke voodi nägemine ei tekitanud temas erilist üllatust. Kuskil pidi ka preester magama!
Cooper võttis kaabu peast, viskas selle voodile ja lülitas põrandal vedeleva soojapuhuri sisse. Preester elas tõepoolest kabelis! Beumler vaatas seda kõike pealt ja püüdis meenutada, miks ta üldse siia oli tulnud. Ta kogus end, tõmbas sügavalt hinge ja küsis:
«Mis moodi mu naine selle kõigega seotud on?»
Cooper istus voodiservale ja silus käega oma kiilast pealage.
«Glorie tuli umbes aasta tagasi minu juurde pihile,» alustas preester. «Ma ei mäletagi, millal on keegi niimoodi pihile tulnud. Ühesõnaga, ühel päeval koputas ta mu käärkambri uksele ja ütles, et tuli pihtima...»
«Ütles, et tuli pihtima?» hüüatas Beumler jahmunult vahele ja vaatas Cooperile nagu poolearulisele otsa.
Cooper naeratas malbelt.
«Loomulikult ei saa ma sulle rääkida, mida ta pihtis, aga ma võin rääkida, mis edasi sai -- pärast neid pihilkäike. Alguses tuli ta siia pihtima, kuid pärast seda ajasime niisama juttu. Ta oli huvitatud kõigest: usust, kirikust ja paljust muust ja nii ma näitasin talle kogu elamist -- selle ajaloolisest aspektist muidugi. Ühtlasi tõin ta ka siia, seda altarit vaatama. Glorie märkas hoobilt pildi sarnasust endaga ja valas mind küsimusterahega üle. Ta tahtis absoluutselt kõike teada ja oli nii huvitatud, et ma rääkisingi talle kõigest...»
Cooper mudis soonilise käega jalutuskepi hõbenuppu ja märkis süüdlaslikult: «Minu viga, ma poleks pidanud teda siia tooma.»
«Ühel pool oli pildi ja nime sarnasus ning teisel pool Glorie pihisaladus, mis sarnanes terve neetud looga,» jätkas preester. «Ja sellest päevast peale hakkas ta kujutlema, et tema ongi Glorie -- tähendab Jeesus.»
«Mis see pihisaladus siis oli?»
Beumler oli selgelt ärritunud, et mingisuguse institutsiooni reeglistik ei luba tal enda naise kohta kõike teada saada.
«Ütlme nii, et Glorie'l olid väga kummalised fantaasiad. Ja sellest päevast alates, kui ta tunnistas, et suudab mingil üleloomulikul moel neid fantaasiaid ka teostada, läks asi ülekäte. Edaspidi hakkas ta iga päev mu juures käima. Algul ta pihtis, nagu ikka pihitakse, pärast ajasime lihtsalt juttu. Aga kui tema ülestunnistused hakkasid üha veidramaks muutuma, siis lõpuks ei uskunud ma enam sõnagi neist tobedatest juhtumitest ja soovitasin talle ühte oma tuttavat psühhiaatrit. Glorie sai selle peale kohutavalt vihaseks. Ta üritas mind kõigest hingest veenda, et just teda on pildil kujutatud ja et tema ongi tagasitulnud Jeesus... nais-jeesus... tähendab Glorie.»
Õigete sõnade otsimine ajas preestri segadusse.
«See oli nii jabur,» jätkas Cooper, «et ma tembeldasin ta hulluks ja palusin, et ta rohkem siia ei tuleks. Ja siis see juhtus! Minu silme all jagunes Glorie mitmeks-mitmeks tükiks... kuidas ma seletangi... Glorie'sid tekkis siia mitusada, nii et terve kabel oli neid täis ja nad kukkusid mind sõimama nagu ühest suust uskmatuks Toomaks ja ei tea veel kelleks. Pidin kätega oma kõrvad katma, et mu kõrvatrummid nii tugevatele detsibillidele vastu peaksid. Aga see veenis mind täiesti! Rohkem ei julgenud ma tema jumalikus päritolus kahelda.»
Beumler noogutas mõistvalt. Ent mõistmisest oli asi kaugel. Pigem ajas kuuldu külmajudinad kraevahele, mitte ei aidanud olukorda mõista. Talle meenus taas painajalik elamus tehisunenäo ajal ja nähes vaimusilmes preestrit maailma romantilisemas voodis lesimas, tõmbus ta süda valust kokku.
«Kas te Glorie'ga... noh, tead küll!»
«Kas ma magasin temaga?» küsis preester üle.
«Just. Kas magasid?»
«Kuidas ma sulle ütlengi... Sinu Glorie'ga ei ole ma maganud. Aga kõigi teistega, kes su naisest välja astusid, nendega jah. Jah, siinsamas,» täiendas Cooper, märgates, kuidas Beumleri silmad hullunult voodit õgima hakkasid.
«Jumal küll...» niutsatas ta õnnetult.
«Sinu naisele meeldis rohkem pealt vaadata. Aga võibolla pidas ta teievahelist suhet pühaks... Nii et sinu Glorie'ga ei ole ma kordagi...»
«Kurat võtaks! Mida sa toonitad, et sinu Glorie'ga ja sinu Glorie'ga!» kukkus Beumler vihaselt karjuma, «Nad on üks ja see sama Glorie! Loomulikult keppisid sa minu naisega, idioot selline! Ise tahad veel preester olla...»
Tühi kabel kõmises õõnsalt. Beumler värises üle kere ja raev pani soontes vere kiiremini voolama. Cooperile kallale tormamine oleks olnud totter. Vaevalt nüüd preester selles süüdi oli, kui Glorie oli teda enda mängukannina kasutanud.
«Rahune maha või ma ei räägi sulle rohkem midagi,» sõnas preester napilt.
Beumler hingas sügavalt sisse ja rahunes. Nad vaatasid mõnda aega üksteisele sõnatult otsa. Lõpuks palus Beumler, et preester edasi räägiks.
«Sellest päevast alates ta mulle enam ei pihtinud. Tundus, nagu oleksin ma preestriseisvuse kaotanud. Me saime küll kokku, aga mitte pihtimise raames. Vahetevahel uurisin, et mida me nüüd õigupoolest teeme, aga tema ei saanud taolisest küsimusest aru. Ütlesin, et see ei ole õige ja me peaksime taolise suhte katkestama, kuid Glorie väärtushinnangud asetsesid kusagi teiselpool head ja kurja. Ta ei leidnud selles midagi väära -- ta lihtsalt teostas kõiki oma fantaasiaid. Ja siis ühel päeval ütlesin, et nüüd on lõpp. Tehku seda kõike kellegi teisega...»
«Sa lihtsalt katkestasid kogu suhte?» ei suutnud Beumler uskuda. Talle tundus see nii võimatu.
«Jah. Lihtsalt niimoodi! Ainult, et selle tulemusel ei ole siin linnas enam ainsatki naist, kes ei oleks mingil määral Glorie. Ta on nagu katk! Ta on kõigis neis!»
«Mismoodi kõigis?»
«Kuna ma keeldusin tema fantaasiates osalemast, siis otsustas ta teha seda omal viisil. Ta kogub informatsiooni, mida ta nimetab kogemuseks ja see kõik voolab su naise teadvusse. Kõik selle linna naised on nagu pisikesed rakud Glorie ajus -- midagi kollektiivse teadvuse sarnast -- nad on Glorie silmad, kõrvad või lihtsalt tööriistad. Kas sa mõistad, su naisel on linna peal terve haarem! Jumal üksi teab, millisena ta oma Jeesuse rolli ette kujutab!»
«Aga kuidas ta seda teeb?» küsis Beumler hämmeldunult.
«Kust mina tean,» pahvatas Cooper. «Kui Glorie seda ise teaks, küllap räägiks mullegi. Tal on vaja kellegi ees eputada! Küsi ta käest, võibolla ta räägib!»
Beumler vangutas kurvalt peanuppu. Siiani ei olnud nad omavahel kordagi mõistlikku juttu suutnud ajada.
«Aga ta teeb seda hämmastava kergusega!» hüüatas preester. «Öeldakse, et kõik sõltub inimesest endast ja tema hoiakutest. Noh, võibolla oskab Glorie enda aju produktiivsemalt kasutada kui teised. Sina oled ju meil teadlane! Seleta siis, miks inimesed kasutavad vaid väga tühist osa oma ajust! Mõtle, kui see täisvõimsusega töötaks, siis... ah, ma ei tea.»
Cooper lõi käega, nagu ei oleks tal spekuleerimiseks tuju.
«Tead,» sõnas Beumler veidral toonil, «minu leiutis -- Teise Teadvuse muundur -- see on täpselt see sama, millest sa räägid! Glorie justkui elaks juba selles dimensioonis, kus ainukeseks reegliks on fantaasia piir...»
«Ükski leiutis ei teki niisama!» hüüatas Cooper vahele. «Aeg peab olema selleks küps! Ma arvan, et ka sinu leiutise puhul on Glorie käsi mängus -- ta lasi sul selle leiutada! Kunagi ta vihjas millelegi säärasele. Kas sulle ei tundu?»
Beumler ei vastanud. Ta sai väga hästi aru, kui õigus võib preestril olla. Glorie tuli tagasi just siis, kui tema oma leiutisega valmis sai. Mängis niikaua kometit, kuni sai proovida. Beumler ei suutnud aga taibata, milleks oli Glorie'l vaja muundurit proovida, kui ta suutis seda kõike juba ilma leiutisetagi.
«Aga mis siis, kui ta ongi tegelikult Jeesus?» kahvatus Beumler.
«Jah, mis siis küll oleks?» kostis saalist Glorie pilkav küsimus.
Mõlemad võpatasid naise ootamatu ilmumise peale. Beumler keeras ennast ringi. Glorie seisis saalis, ornamendi keskel ja kepsutas seal ringi. Tal oli seljas valge, pooleldi läbipaistev õhuke kleit, mis liibus ümber sihvaka talje ja ulatus kandadeni.
«Mis s a siin teed?»
Beumler jõllitas totralt naist, justkui nõuaks see tuttav, sabas jõlkuv kummitus midagi enamat, kui lihtsalt jätkuvat imestushüüet.
«Sedasama tahaksin sinu käest küsida!»
Glorie katkestas tantsimise ja astus kingi klõpsides üle saali meeste juurde. Nõrk parfüümiaroom möödus Beumlerist ja jäi kahe mehe vahele seisma.
«Tere Copperfield! Pole ammu näinud!»
«Tervelt tund aega tagasi...»
«Mis siis küll oleks? Vasta siis mu mehe küsimusele!»
«Millisele?» ei taibanud preester kohe.
«Mis... siis... oleks,... kui... ma... tegelikult... olengi... -- Glorie?»
Naine rõhutas igat sõna erilise armsusega, justkui oleks tegemist maru toreda sõnademänguga. See ongi mäng, mõtles Beumler, ja Glorie on selle neetud mängu juht.
«Siis on kristlusest siiani väga valesti aru saadud! Kuigi öeldakse, et Jumala teed on äraarvamatud, siis see oleks juba liig. Sa ei ole -- Glorie!»
Beumler märkas preestri hääles kurba meeleheidet. Ta kössitas seal voodiservas nagu pisike kutsikas, keda perenaine teatraalselt noomib, kui pahateod üle pea kasvavad. Beumler mõtles, et nende kahe vahel sai voodis ainult sado-masohhistlik suhe olla või kõige leebemal juhul -- ema ja lapse suhe.
«No musike, kas nüüd on su uudishimu rahuldatud? Said kõik vastused mida otsisid?»
Glorie astus peaaegu Beumleri varvastele ja vaatas talle alt otsa. Naise pikad ripsmed kõditasid mehe huuli, kui ta neid üles-alla plinkis.
«Vist küll,» vastas mees ja tundis, kuidas ta olemine muutus taas väga koduseks.
«No siis lähme ilusti koju tagasi, on ju kallis?»
«Jah.»
Glorie võttis mehe käevangu ja nad kõndisid üle saali treppide poole. Naine nõjatus vastu mehe õlanukki ega paistnud sugugi pahane olevat. Kõik oli korras! Täpselt nagu varem! Glorie lükkas mehe kitsasse trepikäiku ja nad hakkasid üles koperdama.
Beumler jõudis veel silmanurgast märgata, et üks Glorie jäi koos preestriga altari juurde neile järele vaatama. Millegipärast see enam ei häirinud teda.
*
Nad kõndisid mööda märga asfalti kodu poole. Vahepeal oli vihma sadanud ja õhk lõhnas magusa osooni järele. Glorie hoidis meest õrnalt käevangus ja nii nad jalutasid -- kahekesi läbi nukrate linnatänavate. Ilm oli pisut sompus ja tänavad olid tühjad. Kollaka maja hoovist kostis tasast muusikat.
«Kuidas sa seda ikkagi teed?» küsis Beumler hooletult.
Glorie naeratas, kuid ei öelnud midagi.
«Mhh?»
«Lähme koju, siis näitan! Võibolla õpetan sullegi.»
«Mismoodi õpetad? Kas seda saab siis õppida?»
Glorie muigas ja pigistas meest küünarnukist.
«Kõike saab õppida! Kujutlusvõime peab ainult endal olema! Peaksid oma muunduris vaid paar asja ümber tegema... ja siis on terve maailm meie päralt! Kas sulle meeldiks see?»
Beumler ei saanud täpselt aru, mida Glorie sellega mõtles, aga ta kujutas ette. Terve maailm ja minu ettekujutus... Sellest juba tuleks midagi!
«Jah, see meeldiks mulle...»
/kevad 2001/
*1* Timor Dei initium sampientiae -- jumalakartus on tarkuse algus (lad. k.)
*2* Mithra -- Pärsia valguse- ja päikese jumal, kelle kultuslikud salapidustused toimusid maa-alustes ruumides. Hiljem asendas keiser Justinianus Mithra sünnipäeva Kristuse omaga (24 dets)
*3* Gaia -- kreeka emalik maajumalanna. Suure Ema kultusega vastandati end patriahaalsele ühiskonnale. Varasema lisanimega tuntud ka kui Pandora.