«Üht teistsugust algust»

I.

Kui ta ribakardinate vahelt välja vaatab paistavad sealt plekk-katused, vanade autode mahasaetud esiotsad ja rauaprügi. Neljanda korruse aknast ulatub silm nägema kilomeetrite viisi odavalt ehitatud hooneid, mida piiravad roostetanud ja mädanenud rohtu kasvanud traatvõrgud. Nende piirete taga algab lagedus: pruunid maltsaga kaetud lagendikud kuni silmapiirini. Tundub uskumatuna, et kusagil ei kasva puid ja ringi vaadates näeb ainult hallust ja pori. Aga nii see on.

Milrasher Rano teab selle agorafoobilise tühjuse kohta kõike -- ta elab, ta töötab siin.

«Miks ma sellises kohas töötan?» küsib Milrasher endalt iga päev.

Selle koha nimi, kus ta töötab, on vabrik. Üks paljudest. Koos temaga on siin veel sadu inimesi. Võibolla rohkemgi, sest keegi ei tea kui suur see on, keegi ei ole kunagi neid ruume läbi käinud, ealeski ei suudaks üks inimene kõndida mööda kõiki treppe.

Hommikuti tööle tulles imestab Milrasher alati, et siia ehitatakse veel mooduleid juurde! Kogu aeg, lakkamatult, väsimatult. Need tunduvad uksest, millest tema sisse läheb, nii kaugel olevat, et pole vähimatki võimalust eksida uutesse ladudesse, tsehhidesse, vastavatud liinidele. Poolkorrused, korrused, betoonvaheseinad, trepid, erinevas mõõdus uksed, mis palistavad lõppematuid koridore, eraldavad teda kõigest. Labürint selle kreekalikus mõttes -- koos sarvedega koletisega.

*

Mustast plastmassist telefon hakkas laual ebameeldivalt tuututama. Ta põrnitses seda tükk aega kahtlustavalt -- midagi head ei saanud tulla -- ja mõtles, mispärast peab helinaga kaasnema kollase tulukese vilkumine numbriketta kõrval.

«Nagu helinast üksi veel vähe oleks.»

Jõudnud siis otsusele, et toruhaaramisest ei õnnestu nähtavasti kuidagi kõrvale hiilida, sirutas ta käe.

«Milrasher Rano.»

«Siin keskus. Sul kästi oma arvutused võimalikult kiiresti lõpetada, nad ütlesid, et kattekoe disainiga on kõige kiirem.»

«Mul on struktuur peaaegu valmis, õhtuks võivad esimesed variandid kätte saada.»

«Vaata, et sa ei hiline!»

Milrasheri pea valutas. Juba kaks tundi oli ta niisama istunud ja vahtinud kuidas masin renderdab mingit jaburdust.

«Ah... Hea küll.»

Ta pani silmad kinni ja toru hargile ning proovis millelegi mõelda. See ei osutunud paraku võimalikuks, sest tuba, kus ta töötas oli kavandatud just sellist asja takistama. Mingi vahelduvvoolu ja alalisvoolu konflikti tõttu -- millest ta tegelikult üldse aru ei saanud -- sirises ja pinises kõik väljakannatamatult.

Selle ruumi varasem omanik oligi elektriliste aparaatide särinas hulluks läinud: nõudis aina rohkem valgust ning nii sai kabineti lagi täidetud päevavalguslampidega -- ühest servast teise. Milrasher ei kasutanud neid peaaegu kunagi, sest valgustorude prõksumine ja virvendus ajas sõna otseses mõttes iiveldama. Vahel kujutas ta ette, et saab siin langetõvehoo.

Ta oletas, et just selle pärast eelmine valdaja mõistuse kaotaski. Trafode undamine, mõistusesse kaevuv kuuldamatu ähvardus ja külmkirgas valgus tekitasid tunde, mis võiks olla hukkamist ootaval vangil. Ta muidugi ei teadnud täpselt, kuid see meelihalvav ebatervislik pinge toas lihtsalt pidi olema sarnane töövalmis elektritooli värinaga.

Ohates tõusis ta püsti ja astus koridori: oma osakonnast ei saanud muidugi enne lõunat lahkuda kuid ajaviiteks võis ka niisama ringi hulkuda.

Milrasheril oli kombeks vahel suvalistest ustest sisse astuda. See üllatas alati: nii võis sattuda tohutusse ruumi, mis oli maast laeni täidetud ühe masinaga, või siis hoopis madalasse pugerikku, kus kitlites naised sooritasid oma automaatseid toiminguid müras ja tolmus.

«Mitte keegi siin ei tea täpselt, mida nad toodavad,» mõtles ta.

Ta isegi ei teadnud -- olid vaid jupid ja katked. Aga tal oli oma tuba ja kindel palk.

Aeglaselt treppide poole minnes silmitses ta inimeste siluette piimklaasist uste taga ja püüdis oletada, mida nad parajasti teevad. Enamasti ei olnud see kuigi keeruline -- kõik istusid ja põrnitsesid monitore. Ootasid arvutustulemusi, toksisid sisse andmeid.

Milrasher sammus peapüstakuni ja kummardus üle käsipuu alla vaatama. Astmed ja platvormid moodustasid ilusa rohelist värvi spiraalikujulise labürindi, mille keskel olevale tühjust läbistavale sambale oli väikeste vahemaadega kirjutatud: «13 püstak». Tumeroheline kiri helerohelisel pinnal.

See määras ära osakonna piiri. Ka kõige kogenumad töölised ei oleks suunavate värvideta aru saanud, kus nad parajasti viibivad -- treppe ja korruseid oli liiga palju.

Ta hakkas tõttamata alla minema. Vaid harva oli näha kellegi kiirustavat kogu ning vahel võis kuulda vedrudega varustatud uste teravaid paugatusi. Kohati viisid püstakust välja kaardilukuga suletud uksed, kus algasid erinevad alljaotuseid, sektsioonid ja tsehhid. Mõningaid neist Milrasher sai läbida, mõningaid tahtis, aga kaart ei võimaldanud. Nii avas tema kaart sööklaukse alles kahe ajal, ja kella kolmest alates enam jälle ei avanud.

Ta arutas endamisi, et treppidest on hea käia, sest kõik liftiga sõitmised registreeriti. Seega laskiski ta treppidel ja kaardilukuta ustel end juhtida ja sattus lõpuks -- nagu tegelikult alati -- prügihoidlasse.

Milrasher naeratas.

Arvatavasti haisu ja kokkuhoiu pärast ei olnud siia paigutatud välisilma eest kaitsvat katust ning ümmarguste tünnide otsa ronides võis üle betoonpiirde vaadata lõputule lagendikule. Talle meeldis siin.

Täna oli aga midagi teisiti.

Ruumi vasakusse seina oli sõna otseses mõttes üleöö ilmunud pruunist plekist uks ning selle ees seisid kaks hallides tunkedes meest ja tegid suitsu.

«Nii», ümises Milrasher endamisi. Ta polnud siin kunagi ühtegi inimest näinud.

Äkilise tungi ajel otsis ta taskust sigareti, jalutas seda käes mudides meeste juurde ja küsis tuld. See oli hea moodus jutu alustamiseks, või siis vähemalt teiste jutu pealt kuulamiseks. Milrasheril ei olnud siin eriti sõpru ja sageli oli võõraste vestluste kõla ainukeseks sotsiaalseks tegevuseks.

Kostis klõpsatus, ratas kraapis tulekivi ning lõi üles mustalt suitseva leegi. Milrasherile otsa vaatamata laskis mees sellel täpselt niikaua põleda, kuni sigareti ots hõõguma hakkas. Ikka veel tulija pilku vältides kustutasid vestlejad seejärel nagu kokkuräägitult konid vastu saapataldu, libistasid kaardi läbi pilu ja lahkusid. Raske metallist uks hakkas sulguri abil aeglaselt kinni vajuma.

Milrasher köhatas kohmetult.

Kogu selles stseenis oli midagi sunnitut, mis tekitas paratamatult uudishimu. Ta oli juba eikusagilt ilmunud ust ja tundmatuid mehi nähes otsustanud teada saada, mis selle taga on. Esiteks muidugi küsimise teel. Asjaolu, et ta nüüd seda nähtavasti ise välja pidi uurima, ei heidutanudki eriti.

Hetk enne saladusliku ukse kinnilangemist peatas ta saapaninaga sujuvalt hoo. Kuulatas siis sammude kaugenemist tühjas koridoris, nipsutas pooliku sigareti minema ning astus sisse. Koridor tundus ühena neist sadadest, mida ta iga päev nägi. Välja arvatud muidugi see värv!

Esimest korda kogu siintöötamise vältel nägi ta, et seinad olid värvitud roosaks ja tundis sellest korraga rõõmu ja ebamugavust. Rõõmu seepärast, et aimas end olevat sattunud uude moodulisse ja õõva sellest, et tegi keelatut. Oli ju teada, et kõiki liikumisi jälgisid kaamerad, kuigi keegi ei teadnud nende täpset asukohta. Räägiti inimestest, keda poole päeva pealt selgitusteta vallandati ja kes polnud hiljem isegi oma asjadele järele tulnud. Igasuguseid kõhedaid lugusid.

Ümmargused lambid undasid ja koridori ripplagi näis värisevat mingi kauge masina rütmilisest vappumisest. Lukukeele naksatus selja taga tähendas, et nüüd saab vaid edasi minna.

«Tavaline tegevusplaan,» pomises ta endale.

Kõik külgmised väljapääsud tundusid liiga avantüristlikud (see võib ju lõpuks olla kellegi kabinet!) ning ta otsustas õnne proovida koridori lõpus.

«Kõlab nagu muinasjutust,» mõtles Milrasher. «Rehepapp vana sarvilise kojas ära tundmas õiget väljapääsu või igaveseks lõksu jäädes...»

Väga aeglaselt kõndis ta edasi ning vajutas vaskselt läikiva lingi alla. Ületanud metallukse raskuse ja sulguri vastupanu astus ta ruumi, mis tundus esialgu pika koridorina, mille vastassein oli laotud roosakatest kuupidest. Samasugust värvi nagu põrand ja lagi ja kõik siin moodulis. Alles pöörates avastas ta, et tegemist ei ole mitte koridori, vaid tohutu ruumi algusega, mis oli vahest vaid veerandi ulatuses kastidega täidetud. Milrasher oli küll näinud mastaapseid ruume, kuid sellist üüratust mitte kunagi. See oli otseses mõttes koletislik. Sirged kastivirnad koondusid perspektiivis, lõppesid, kuid ühtlaselt pehme valgustus lubas hämusalt aimata jätkuvat tühjust, mille ulatust silmad ei suutnud hinnata. Milrasher loetles mõttes kastivirnu. Silme ees hakkas keerlema.

Elektrilisel surinal kihutas väga lähedalt mööda tühjade laadimislabadega tõstuk ja pööras kummide vingudes kõrvalkoridori.

Milrasher põrkas tagasi ja avastas, et oli punasest joonest, mis tähistas masinate liikumisteekonda, vaid paari sentimeetri kaugusel.

«Huu...»

Masinad ei vaadanud, mis ette jäi ning nii võis kergesti viga saada. Ka rohelises osakonnas juhtus aeg-ajalt selliseid tööõnnetusi. Milrasher kõigutas end varvastel ning vaatas ringi. Teineteise peale laotud roosakaspruunid läbikumavast plastikust kuubid algasid joonest kahe meetri kaugusel ning olid eraldatud täpselt tõstukilaiuse koridoridega. Koridor, kaks kastivirna, koridor. Tahtmatult astus ta paar sammu, sirutas käe ja puudutas ühte neist siledatest kuupidest.

See oli soe, leige, ihusoe!

«Pagan...» Asi muutus kuidagi kummaliseks ning ebameeldivaks.

Milrasher pühkis käe pükstesse. Sõrmeotsad tundusid rasvased, nagu ta oleks käes hoidnud rohelisest, poolsulanud plastmassist käepidemega alumiiniumkulpi -- sellist millega sööklas jagatakse makarone tõukudega.

Ikka veel kätt vastu pükse nühkides mõtles ta mis saab edasi: kastide avamine ei tulnud muidugi kõne alla. Jäi üle vaid kindlaks teha, kus seda kraami siin pakendatakse.

Ta vaatas otsivalt ringi ja nägi järjekordset masinat koos beeži kastiga nurga tagant välja pööramas.

«Selge.» Masinad liikusid mööda punast joont, järelikult pidi seda tegema ka tema. Kiiruga kõndis ta edasi ning sammud peegeldusid seintelt tuhmide plaksakutega tagasi. Kümme, kakskümmend, kolmkümmend. Punane joon juhtis nagu Ariadne lõng Minotauruse koopasse, mis siin kujutas endast poolläbipaistvate plastikribadega kaetud käiku.

«Võibolla olen Minotaurus hoopiski mina ja jälitan eksinud kangelast?»

Ettevaatlikult kergitas ta ühte plastikriba ja vaatas hämarasse koridori, mis oli kitsas ning madal.

«Nunuh.» Kui ta juhuslikult satuks laaduriga üheaegselt koridori, poleks mitte kuhugi kõrvale põigata. Kõige parem oli oodata ära järjekordne kast ja siis -- enne järgmist -- sisse tormata. Nii ta tegigi.

Nagu arvata võis, oli teiselpool tegemist tootmisliini lõpuga. Eemal seisid virnades avatud kastid, kuhu robotkäsi tõstis metoodiliselt lõgisevalt lindilt saabuvat toodangut ja seejärel keevitas väga hästi koordineeritud tõmbega kinni. Tõstuk tormas värske pakendiga minema ja vuhises mööda oma ettemääratud teed plastikribade alla.

Kuid jah, mida nad sinna pakkisid!?

Need olid staasises, standby režiimil homunculused. Täiesti täiskasvanud inimese sarnased, kuid vaevalt meetripikkused eemaletõukavad olendid, keda toodeti tuhandete kaupa ja -- nagu Milrasher oli näinud -- ladustati vabriku all olevates tohututes ruumides.

«Sitt, sitt, sitt, sitt,» kordas ta endale tasakesi.

Ta teadis, et nende valmistamiseks läheb vaja hobusesõnnikut ja meheseemet. Võibolla veel midagi. Kuid peamine emotsioon oli, et sedakorda on ta liiga kaugele tulnud ja tõenäoliselt liiga palju näinud.

«Ilmaasjata toppisid oma nina sinna, kuhu su kaart seda selgelt keelas!»

Kust nad võtsid selle, veel sooja, hobusesõnniku, mida on tarvis homunculuse valmistamiseks? Kui siinses tehases oleks hobuseid nii palju, nagu selle meeletu kuhja olendite loomiseks vaja oli, siis ei saaks ükski vägi neid varjata. Või oli see vabrik tõesti väga palju suurem kui ta arvas?

«Ja kust kurat nad üldse on sel juhul hobused välja võtnud?» Milrasher oli hobuseid näinud vaid piltidel.

Äkki ta kangestus. Mõned meetrid eemal toetusid vastu seina ja ajasid lobedas poosis juttu neli täpselt ühesugust meetripikkust olendit. Sellised, nagu nad liinilt tulid, ainult et töötavad. Elus, kui soovite.

Milrasher seisis vist mitu sekundit ja proovis midagi välja mõelda, enne kui üks neist tema kohalolekut tähele pani ja ka teistele midagi ütles. Kõik kortsulised näod pöördusid ühes suunas ja esimene neist hakkas kindlal sammul tulema.

«Mis teed siin?» käratas kuri hääl.

«Eksisin koridoriga?» pakkus ta ilma erilise lootuseta.

Milrasher teadis, et see on täiesti lame vabandus, aga ei suutnud midagi paremat välja mõelda. Miskipärast liikus mõte hoopis päevavalguslampidele, mis tema toas särisesid ja mitte kunagi mõtelda ei lasknud.

«See on selleks, et meid nüristada,» sosistas ta endale, ise samal ajal hallikasse ja väga liikuvasse homunculusenäkku vaadates.

«Jama!» kähvas see.

Selle koha pealt pidi ta küll nõustuma.

«Ka te juhataksite mind lähima koridori juurde, mis viib rohelisse osakonda,» üritas Milrasher siiski olukorda veel viisakalt lahendada.

«Siia!» käsutas kortsuline olend oma kaaslastele ja need tulidki robinal joostes.

Üks oli kaasa haaranud mingi plekkpurgi ja jõudnud kohale virutas sellega sõnalausumata mehele vastu rinda.

Milrasher oiatas valust ja astus kaks sammu tagasi. Kogu situatsioon tundus ebatõenäoline nagu halb uni. Ja sarnaselt halvale unele ei suutnud ta sellest lahti rabeleda.

Teine rapsak tabas pähe ja laubalt hakkas nirisema verd. Ta oli ettevaatamatult kummardunud.

Hirmu ja tülgastuse asemele kerkis viha ja ta rabas purki relvana kasutavast tegelasest kinni. Milrasher püüdis endale hiljem seletada, et see mis nüüd juhtus oli vaid õnnetus ja mitte midagi etteplaanitsetut. Aga muidugi ei suutnud ta ennast veenda.

Homunculust kaelast haarates avastas ta kui kerge see olend tegelikult on ning oskamata muud teha virutas tülinorija teistele otsa. Kamp varises pikali, kuid oli kohe jälle jalul.

Nüüd oli jõudude tasakaal muidugi muutunud, sest neist ei olnud mingil juhul Milrasherile vastast. Võibolla nad teadsid seda, kuid ei hoolinud. Igaljuhul nad ründasid uuesti.

Saades juhtunust kindlust, haaras mees kahel käsivarrest ja sammu tagasi astudes lennutas nad oma inertsiga peadpidi kokku.

Kostis kuiv rõksatus ja nagu kuuma vette pandud moosipurgist plärtsatasid ajud roosale linoleumile.

«Nii õhukesed koljud,» suutis ta mõelda ja siis hakkas paha.

Järelejäänud tegelased ei paistnud sellest välja tegevat ja kargasid talle uuesti kallale. Milrasher lahmas kätega mõlemale poole ja püüdis minema joosta. Meeletu tahtepingutusega suutis ta jala tõsta, kuid nagu peenikeste niitidega hoidis miski tema liikmeid kinni, unenäoliselt painajalikult kerkis kurku hirm. Miski nööris kõri.

Niimoodi kangestunult libiseski ta ligedal põrandal ja virutas otsaesise, kopsaki, vastu tootmisliini metallist piirdeserva. Vähe puudus, et linoleumile oleksid veel ühed ajud voolanud.

***

Teadvusesse jõudis poolavatud laugude vahelt paistev valgus.

Nagu oleks keegi seda hetke oodanud, teatas hääl, mis oleks võinud kuuluda eelteismelisele: «Paistab et kõik on korras.»

«Korras?» kordas ta viimast sõna.

«Muidugi, see mis te tegite oli täiesti mõtlematu. Aga me andestasime teile. Te hakkate meie heaks tööle.»

«Tööle?» Teda oli haaranud ehholaalia.

Milrasher proovis liigutada ja avastas alles siis üllatusega, et ripub käsist jalust seotuna umbes meetrikõrgusel lavatsil, nägu roosaka linoleumi poole. Ta pigem tundis kui nägi, et kogu ülakeha on kaetud valgete sidemetega. Ja kõige selle juures selgus, et pea ei valutanud. Aga oleks pidanud küll.

«Kaua ma siin olen olnud?»

«Nii kaua kui tarvis.»

Nähtavasti ei peetud vastuste andmist oluliseks. Sellest hoolimata üritas ta uuesti: «Millal ma siit välja saan.»

Sõna «välja» kasutamine tulenes automaatselt sidemetest, rangest häälest ja ruumi steriilsusest. Milrasher oletas, et viibib haiglas.

«Kuhu välja te soovite?» Küsimus esitati teraval ja veidi pilklikul toonil, millele selle piuksuv kõla lisas veel mingisuguse tabamatu ähvarduse.

«Siit ruumist, siit majast.»

«Ma ju ütlesin, et hakkate meie heaks tööle. See tähendab, et teie jaoks ei ole olemas sellist asja nagu väljas. Kõik on nüüdsest sees. Väljas on vaid butafooria, rekvisiidid. Mõttetu sebimine. Raiskamine!» Viimane sõna karjuti.

Muidugi sai Milrasher aru, et on sattunud väga suure jama sisse.

Ta katsus ennast veidi keerata, et näha lõpuks ometi inimest, kes nii ükskõikselt ja ülbelt käitus. Kui suudad defineerida vastase ja oht on silmnähtav, siis pole see enam nii hirmus. Nähtava allikata hääl kõmisevas ruumis, teravad küsimused selja tagant ja abitus, need on väga hirmsad.

Pingutuste tagajärjeks oli vaid valu -- kaelas ja seljas. Oli ilmselge, et rääkija teadis hästi mida ta tegi ja kindlasti polnud see tal esimene kord.

«Te olete fikseeritud, ärge püüdkegi liigutada.»

Hääl oli jälle asjalik, vähimagi emotsioonita.

«Mispärast?» üritas Milrasher. See oli loomulik küsimus ning nõudis kasvõi mingisugustki reaktsiooni -- mõnda vihjet, mis selgitaks olukorda.

Kostis nagin ja lukukeele klõpsatus.

«Miks ma siin olen?» hüüdis ta uuesti, kuid nüüd juba tühjale ruumile. Sammud hakkasid koridoris aeglaselt eemalduma.

***

Täna hommikul -- nagu kõikidel päevadel -- oli Annel Janqer sõitnud linna lõpu ja ääretuse algamise piirile, mida markeerisid vilkuvad hoiatustuled. Koos kümnete inimestega, kes kõik kannatlikult oma järjekorda ootasid, astus ta külmast ja vingugaasi täis bussist just enne vilkureid välja ning hakkas aeglaselt mööda kõnniteed minema.

Kerge õlgade värin lubas oletada, et õhuke sinine mantel ja mustad sukad ei suuda eemale tõrjuda varahommiku pealetungivat jahedust. Punakaspruunides kingades astus ta mööda betoonplaatidest teerada vabriku poole ning püüdis ära aimata ideaalset trajektoori. Nii palju kordi oli ta kõndinud seda rada, et võis alati öelda, kas eesmineja on juba vana olija või juhuslik külaline. Vanad olijad võtsid sujuvalt kurve ja lõikasid pööretel, platsi ületades valisid nad alati kõige optimaalsema joone ning jõudsid millimeetritäpsusega vajaliku raja algusesse. Logistikaspetsialisti süda oleks hõisanud nähes peatusest laialivalguva massi.

Kogu seda looklevat ja tõttavat hommikust bussitäit tundis Annel nagu oma sugulasi (keda tal tegelikult polnud, tegelikult olidki need tema sugulased), teadis nende lugusid ja töökohti, pealtkuulatud vestlustest oskas aimata iseloomu ja harjumusi. Sammu pikkus, plaatidevaheliste pragude tabamine või neist ülehüppamine, eeskõndijate sammude lugemine -- vaid see varieerus veidi ning pakkus natuke vaheldust, andis võimaluse mitte veel nii kohe tööle jõuda.

«Sest kui sa mõtetega jõuad tööle, siis on kõik kadunud,» oli talle ammu selgeks saanud.

Samal hetkel astus naine sisse hoonesse, mis välimuse järgi sobinuks tapamajaks -- krohvimata tellised, määrdunud eterniitkatus ja pruunist metallist uks. See oli üks uuemaid mooduleid ning nagu kombeks, ehitatud odavalt ja räpakalt, mõtlemata vähimalgi määral välisele ilule.

Kui Annel kaua aega -- aastaid? -- tagasi esimest korda siia jõudis, tekkis kohe veendumus, et ka seestpoolt näeb ehitis täpselt samasugune välja. Muidugi oli tal õigus: ilma vaheseinteta madal ja avar ruum, mille lage toetasid sirgete ridadena valatud raudbetoonist postid. Suured ja esimesel pilgul täiesti hoomamatu funktsiooniga masinad, liugurteed, mida mööda sõitsid kilesse pakitud riided, helkivast plekist uksed, vilkuvad päevavalguslambid.

Välisukse kohale, millest oleks mahtunud isegi veoauto läbi sõitma, oli kirjutatud juba tuhmunud siniste tähtedega: «Pesumaja». See näis hämmastav ja samas labane.

Ometi oli see ainuke töö mida Annel puuduva kvalifikatsiooni tõttu võis saada ning olude sunnil ei jäänud muud üle kui nõustuda. Tumeda kirjutuslaua taga metallist toolil istudes oli ta allkirjastanud lepingu ning sulepea krabinal hakkas peas keerlema kulunud fraas: «vana vaevatud pesunaine», «vana vaevatud pesunaine», «vana vaevatud pesunaine»...

Astunud välja administratiivhoonest ja arutades oma vildaka elusaatuse üle oli ta esimesel tööpäeval seisatanud maja ees ja enne sisseminekut julgust kogunud.

«Kas see saabki nüüd minu osaks?»

Nagu mõtte kinnituseks tulvas ehitisest välja triikimislõhna, mis valgete pahvakutena väljus kitsast korstnast ja kandus otse näkku. See lõhnas puhaste, triigitud linade järele, aga nii vängelt, nagu oleks keegi seda meeltesegadushoos kümnekordistanud. Tulemuseks oli iiveldamaajav substants, mis osutus täiesti väljakannatamatuks -- sedavõrd peletavaks, et Annel hakkas jooksma.

Ta jõudis isegi õigeks ajaks tööle.

***

Nojah, aga nüüd ta ripnes siin keldris. Mõte keeldus miskipärast homunculuste juurde tagasi minemast ja püüdis selle asemel leida muud tegevust.

«Võibolla selle pärast, et säilitada tervet mõistust ja mitte hakata karjuma,» seletas Milrasher poolsosinal iseendale. «Mõtle!»

Praegusel momendil oli meenutustest lohutuse otsimine küll asjatu tegevus. Ta vaatas, kuidas randmete ümber mässitud rihmad olid kinnitatud ruumi nurkadesse ja oletas, et küllap on jalad sama meetodiga seotud. See neljaks kiskumise lähteasend tundus hetkel peaaegu niisama groteskne kui eelnenud kaklus tootmisliini juures.

«Nagu konn lahkamislaual.»

Äkki sai ta aru, et see võibolla polegi tõest nii kaugel. Kiiresti laskis ta mõttest läbi kõik viimasel ajal sooritatud renderdused ja disainid. Need olid mingite masinate joonised, pisidetailid, mitte ühtegi tervikpilti. Ometigi oli ta nüüd kindel, et võibolla isegi tema või mõni kaastöötaja on aidanud ette valmistada homunculuste valmistamisprotsessi.

«Ja ka seda, mis minuga juhtus...või hakkab juhtuma.»

Soov mõista toimuvat kadus ning asendus hirmuga. See aga sundis pingutama ja kogu jõudu kokku võttes proovis ta uuesti käsi vabaks saada: tulemuseks oli järjekordselt valu randmetes ning tuikamine abaluude vahel. Vähene lootus, et võibolla suudab ta oma kõhu all olevat lauda veidigi kõigutada ja äkki sealt koguni lahti rabeleda kustus. Laud tundus olevat põranda külge kruvitud. Näis, et ei jää midagi muud üle kui olukorraga leppida ning loota, et vahest keegi siiski suvatseb tallegi üht-teist seletada.

Nagu aimates Milrasheri allaandmist kostis lukukeele klõpsatus ja pehmete sammude sahin.

«Miks ma siin olen?» kordas ta jälle, kuid nõrgemalt, peaaegu tüdinud häälega.

«Teie siin küsimusi ei esita.»

«Kes siis?»

«Vait!» käratas tulija summutatud häälega, nagu kartes kedagi segada.

«Hüva, säilitame rahu, vaatame mis saab. Rahu... rahu... rahu...,» püüdis Milrasher paanikat tõrjuda.

Nüüd kostis juba mitmete jalgade klobin ning keegi teatas: «Ahaa.»

«Hästi on paranenud,» kommenteeris kõrge poisikeselik hääl. Selles kõlas tunnusnoot ja võis aimata, et see oli suunatud eelkõnelejale.

Tulijad hakkasid omavahel tasaste häältega rääkima ning Milrasher tabas üksikuid sõnu nagu «rutiinne», «kõik teised», «huvitav». Möödus hulk aega, mille jooksul ei olnud kuulda midagi peale pobina ning väikeste esemete laua peale ladumisest tekkivate klõpsatuste.

Kokku tuli neli tuhmi ja üks klirisev ese.

Äkki tundis ta külma metalli puudutust seljal ning krampi kiskudes püüdis eest ära vingerdada. Keegi aga surus talle käega ristluudesse ja peaaegu naelutas laua külge kinni. Hingata oli raske. Jääkülm metall libises mööda selgroogu ülespoole ning ta nägi kuidas marlisidemed langesid kahele poole maha. Surve selga kadus.

Ta hingas kergendusest kopsud tühjaks ja siis jälle täis tagasi. Kui juba sidemeid ära võetakse, võib varsti lahendusi oodata. Ometigi tundis ta ennast pärast marliribade äravõtmist kuidagi veidralt. Muidugi, ta oli peaaegu kindlasti alasti ning pidi sellele hulgale kahtlemata väga abitu mulje jätma. Võibolla seda just oodatigi.

Siis tajus ta oma vasakul käel liikumist ning esimest korda kogu siinviibimise aja jooksul ilmus keegi vaatevälja. Selleks oli pikka valgesse kitlisse rõivastunud, korratult aetud habemega ning punetavate silmadega mees.

«Ikkagi arstid,» mõtles Milrasher kergendatult ning peaaegu et oleks naeratanud.

Vähimalgi määral lamaja näos peegelduvast kergendusest välja tegemata astus arst lähemale ja hakkas kompima midagi tema abaluude vahel.

«Mis pagan seal on?» mõtles Milrasher ja ütles viisakalt: «Kas te võiksite mulle selgitada, mis siin toimub?»

Oma üllatuseks kuulis ta sõbralikku hääletooni: «Olge rahulik ja püüdke lõdvestuda.»

Siis pööras rääkija pea teise suunas: «Augmentatsioon on õnnestunud, ma arvan, et võime järgmisesse faasi üle minna.»

Milrasher kaotas seepeale enesevalitsemise ja karjus: «Mis siin toimub!!»

Vihapurset ignoreeriti täielikult ja selle asemel, et vastata, vajutati talle luupeksedesse mingisugused külmad objektid. Ka randmete ümber, just kinnihoidvate rihmade peale kinnitati kaks samasugust. Tegelikult ei olnud see üldse valus, kuid Milrasher viskles vihaselt, nii palju, kui tema olukord seda üldse võimaldas.

«Olge nüüd mõistlik ja ärge tehke seda enda jaoks raskemaks kui vaja. Vaadake asja parem sellest küljest, et teil on isegi vedanud. Mõnes mõttes olete te ju kurjategija...»

«Persse, see oli enesekaitse,» karjus ta mõttetult. Niikuinii keegi ei kavatsenudki vastata.

«Kuidas on?» kostis hääl. Küsimuse toonist võis aimata, et see ei ole suunatud lamajale.

«Duktatsioon lõppenud.»

Arstirõivais mees kummardus, lipsas rihmade vahelt läbi ja oli kuulda, kuidas ta koos teistega uksest välja astus. Lukukeel klõpsatas.

Milrasher vandus täie häälega ja mõtles, et kui teda veel kauemaks siia praadima jäetakse läheb ta kindlasti hulluks. Sulges siis silmad ja mõtles, et nüüd oleks vaja nutta.

Äkki tundis ta kuidas laud rindkere alt kaob ja avastas ehmatusega, et ripub tohutusuure ruumi kohal. Pilgule avanes hallutsiooniga sarnanev vaatepilt: mõnel hetkel graatsiliselt, mõnikord kohmakalt liugles ruumis umbes paarkümmend inimest, laiad nahkjad tiivad vuhisedes hoogu löömas või pidurdamas. Pisikeste täppidena paistsid põrandal istuvad kogud.

Kõigist võimalikest mõtetest esimene oli, et kui ta siit alla sülitaks lendleks see oma pool minutit enne kui maha plärtsataks. Aju oli loobunud informatsiooni vastu võtmast.

Rihmad lõdvenesid ootamatult ning Milrasher registreeris, kuidas vasaku randme ümber kinnitatud võru mässis lahti rihma ja see maokeelena ruumi nurka lipsas.

Siis sai ta aru, et kukub.

Abitult rabas ta juba kadunud rihmade poole ja saatis selle liigutusega ennast kukerpallitama ja pöörelema. Üsna lähedalt vihises mööda kellegi tume tiivaots ja eneselegi ootamatult jõudis ta mõelda, et kui need lendavad ja mina olen siin, siis võibolla ...

Abaluude vahelt hakkas kihelema ning midagi mähkis ennast piki selgroogu lahti. Põrand tuli järjest lähemale.

Järgmisel hetkel jäi ta plaksakaga otsekui kuhugi kinni ning jalad vibutusid inertsiga ettepoole rippuma. Napilt pääses ta jälle uperpallitamisest.

Pead pöörates selgus, et see, millel ta ripub on paar tiibu: tumedad, nahkjad ja soonilised. Täpselt sellised nagu neid piltide peal näha võib. Kohmaka deltaplaanurina libises ta allapoole, riivas jalgadega maad ning, kiirust valesti arvestades, käis äkilise rapsakuga näoli maha. Suus oli tunda vere maitset.

***

Annel Janqer nuttis kolmekorruselise moodulmaja väikeses toas. Nuttis tasakesi, omaette, nagu püüdes varjata oma ahastust, kartes äratada õhukese seina taga magavaid naabreid. Toa ainukene aken oli hoolimata jahedast õhust pärani ning kardinad liikusid kergelt tuuletõmbuses. Ta soovis, et oleks veel külmem, et tuul puhuks tugevamini, et pruunikasmust taevas ja sellel tumedalt välja joonistuv vabrikukorsten piinaksid rohkem. Sest ta ei tahtnud magama minna, lootes edasi lükata kogu aega, kõike mis tuleb.

Muidugi oli ta purjus. Oli tulnud töölt ja astunud kitsasse tuppa mis koondus ideaalse perspektiivina ruudukujuliseks aknaks, istunud madalasse kollasesse tugitooli ning jäänud põrnitsema ilmetut kattevaipa. Väsimus ning loidus ei lubanud olla asjalik, tõusta püsti ja õppida. Mida aga oleks pidanud tegema.

Tavaliselt keetis ta endale kanget kohvi ja asus lugema tekste, mis rääkisid jumalikust ja üleloomulisest. Ta luges siis kõigest sellest, mis oli olnud enne katastroofi.

Täna õhtul aga astus ta välja bussist, kõndis mööda üksikute lampidega valgustatud teed poeni ja jäi mõttelageda näoga seisma. Kui buss vilkuritega markeeritud linna servast oli tulema hakanud suutis trügimine ning kellegi juba liiga vara alustatud õhtu teda peaaegu kohe endast välja viia. End vaevu sirgena hoides, pingutades, et mitte otsa vajuda istuvale tädikesele, püüdis ta võidelda läppunud õlle lehaga, mida tema seljas aelev mees välja hingas. Inimeste higist palavaks köetud bussi aknad olid tõmbunud uduseks ning ta pidi vaid aimama, mis peatus parajasti on, või kui kaua tuleks veel sõita. Hõõrudes paljaste sõrmedega prilliklaasidelt sinna kondenseerunud vett püüdis ta üle seisjate peade kiigata tuttavaid objekte. Väntsutatult vajus ta lõpuks kõnniteele ja otsustas -- tuhandete teiste tööliste kombel -, et ta tahaks seda kõike unustada. Sulandus aga mööda perfektselt sirget teed voolavasse inimjõkke ja laskis ennast kanda eluasemekompleksi juurde. Aeg ajalt ristusid täisnurga all põiktänavad ning siis võis lugeda postide otsa kinnitatud plekist siltidelt «Lootuse», edasi «Hommiku», siis «Valguse» ja lõpuks «Päikese». Need tundusid nagu mõnitused.

Viimase juures eraldus ta suuremast massist ja hakkas tihedalt üksteise kõrvale ehitatud majade vahel kodu poole minema. Ühtlaselt valgustasid kollased tänavalaternad siledat, ühegi auguta teekatet ning punakalt hõõgus toidukaupade poe tulikiri. Jõudnud selleni tuli talle uuesti meelde unustus. Mõeldes kurvalt õllelehast, mida äsja oli keegi kuklasse puhunud astus ta uksest sisse ja võttis riiulilt kaks pika kaelaga punast veini. Kõhelnud hetke, võttis veel ühe, et asi saaks kindel.

Nüüd oli viimasest pudelist alles natuke üle poole ja ta oli jõudnud sinna kuhu oli soovinud. Mõistus hägustus ja võimendas emotsioone, mida ta päevade kaupa pidi maha suruma. Just päevade, sest ööd kuulusid ju talle.

Ebakindlal sammul astus ta akna juurde ja kogu kehaga välja kummardudes jäi vaatama tänavat, kauplustes põlevaid signalisatsioonlampe ja tühjust. Silmad läikisid pisaratest ja alkoholist.

«Kogu tänane päev on vilets olnud.»

Ööhämaruses paistis hallikas taevas täiesti lagedana. Vaid silmapiiril helendasid üksikud pilveräbalad, mis hajusid kiiresti nagu jahedal õhtul aur pesumaja tuulutustorust. Veel valgustas neid nõrgalt maa kumeruse taha vajunud tuhmkollane päike -- sellel aastaajal ei läinudki kunagi täielikult pimedaks ning Annel mõtles, et kohe saabub järjekordne hall hommik, hakkab sadama peenikest ja mürgist vihma ning tema hakkab tegema oma tuima tööd.

«Ahhh,» ohkas ta raevukalt ning küünitas end veel rohkem aknast välja. Mis oleks kui ta laseks end langeda kõvale betoonile? Hoiaks käed külgedel ning tunneks veel viimasel hingetõmbel kuidas purunenud kaelalülid üksteise vastu hõõruvad? Püüdes niiviisi oma surma võimalikult selgelt ette kujutada tajus ta äkki silmanurgast liikumist -- midagi suurt oli vabrikukorstna läheduses vilksatanud. Annel ajas end sirgu ja põrnitses sihvakat torni. Lendavaid olendeid siin planeedil ju polnud! Teisalt jälle teadis ta väga hästi milline see korsten välja nägi ning sellist kühmu seal tavaliselt küll ei paistnud.

«Võibolla on keegi öise vahetuse tööline aetud üles parandama?»

Muidugi oli seda võimatu kontrollida ning oodanud mõne minuti, mille jooksul mitte midagi ei juhtunud, otsustas ta, et nähtu oli vaid uimastatud meele vigur kainele mõistusele.

«Lenda nüüd,» karjus ta äkki aknast välja. «Lenda!»

Sai siis aru, et lärmitseb ning kükitas kiiresti maha. Kui naabrid peaksid veel kaebama, et ta öösiti joob ja käratseb, siis ei tule ülikooli lõpetamine küll enam kõne alla. Niiehknaa püsis ta vaid ausõna abil nimekirjas, sest puudumisi ja tegemata töid oli kogunenud nii palju. Kahtlemata tulenes see otseselt erialast -- mitte keegi ei tahtnud religiooniloolast tööle võtta ning nõnda ei suutnud ta ka ühtegi kasulikku lepingut sõlmida. Ülikoolid olid vaid rangelt sihtotstarbelisteks õpinguteks, ning valitsus ei maksnud mitte ühtegi kohta niisama kinni.

Siis avanesid korstna otsas tiivad nagu äkilise puhanguna välja voolav must suits ning kuidagi kohmakalt tõusis keegi nende nahkjal toel lendu. Annel pingutas sõrmenukid valgeks ja püüdis kaineneda: ta oli küll kuulnud kummaliste olendite tekkest selles linnas, kuid siiamaani oli seda vaid pidanud vaevatud tööliste fantaasiaks. Nende kursuselt oli üks nooruk isegi kirjutanud essee teemal «Müütiliste olendite taastekkest». Ta püüdis seal näidata, et nagu vanal Maal, nii ka siin loovad inimesed fantaasia abil imelisi olendeid ning usuvad kaljukindlalt nende olemasolusse. Samas rõhutas ta ka nende fantaasiate meelelahutuslikku funktsiooni, väites, et sellised jutud aitavad unustada reaalsust. Tõmbas veel paralleele ulmekirjanduse ja klassikaliste müütidega. Muidugi levitati seda kirjutist vaid põrandaalustes ringkondades -- ametlikult oli kogu Vana Maa pärand sajaprotsendiliselt tõde.

Ja nüüd lendas üks klassikaline fantaasia otse tema poole.

***

«Kukkusid, jah? Said haiget?»

Milrasher ajas ennast põlvili ja pühkis käeseljaga üle suu. Sinna jäi helepunane triip.

«Ei ole midagi,» naeratas ta hädiselt ning huultele ilmus verine mull. Terve üks pool hammastest tuikas ning oli tunne, et need võivad kohe suust laguneda.

«Noh hästi, hästi... Sind me oleks ikka kinni püüdnud, kui sa poleks ka tiibu lahti saanud. Igaks juhuks ütlen. Mõnikord juhtub seda. Mina olen Abelardus. Sina?» Tal oli veider komme üksikuid sõnu laulvalt venitada.

«Ahah», ühmas Milrasher vastuseks. Peas keerlesid kümned erinevad küsimused ja ta ei suutnud mitte ühtegi neist kuuldavale tuua. Seda kõike oli natuke liiga palju.

«Suitsu... Kas teil suitsu on?»

«Vabanda väga -- ei ole.»

Milrasher kükitas maha ning püüdis pööritustundest võitu saada.

«Mis koht see siin on?»

«Kuskil sees.»

Noogutus.

«Elame siin, mõni teine ruum on ka. Söögituba. Magamisruumid.»

«Ühesõnaga ei tea keegi jälle mitte midagi,» mõtles Milrasher ja ajas end jalule. Tiibade raskust oli vaevalt tunda.

Ümberringi oli kogunenud paarkümmend erinevas soos ja vanuses inimest, kes teda viisaka uudishimuga jälgisid. Kõik olid rõivastatud hallidesse tunkedesse, ilma särkideta. Paistsid paljad käsivarred, eakamatel lotendama kippuv nahk, pikad ja lühikesed juuksed, mõnel karvased õlad. Tavalised inimesed.

«Üsna palju on naisi,» märkas ta poolkaardus rivi silmitsedes. Pilk peatus automaatselt ühe tüdruku tunketrakside vahelt kumerduvatel rindadel: kitsas riideriba kattis täpselt niipalju, kui on vaja uudishimu tekitamiseks. Järgmisel sekundil lõi Milrasher aga pea maha. Ta ise oli ikka veel alasti. T ä i e s t i alasti.

Pilku tõstes proovis ta piinlikku olukorda lahendada: «Terekest...»

Keegi ei vastanud midagi selget, kostis vaid mõminat ja paar inimest tõstis käe.

«Khm,» köhatas Milrasher vabandavalt ning vaatas Abelarduse poole. Väga ebamugav oli niiviisi kõigi silmade all täies alastuses seista.

«Aaa, sul on kõht kindlasti tühi,» ütles Abelardus ja asus kepsakal sammul liikuma. «Leiame midagi.»

Milrasher põrnitses tõtlikult lahkuvale mehele järele ja märkas alles nüüd häiritult, et seal, kus teisel enne olid tiivad, paistsid vaid punakad triibud nagu rasedusarmid. Nagu päikesetätoveering abaluude vahel. Aga ei jälgegi tiibadest. Ta tõstis käed ja kompas enda selgroo kohalt väljaturritavat nahkjat lendkilet; mõtles jälle oma alastiolekule ja teiste vaikivale seismisele ning hakkas lõpuks naerma. Ruum keerles, suu proovis moodustada sõnu.

«P e r s e.»

Üks naistest astus arglikult lähemale: «Sul on päris ilusad tiivad.»

Milrasher jõllitas talle arusaamatu näoga otsa: «Kuidas sa tiivad kokku said?»

«Nad ise lähevad,» kostis see vastuseks. «Ütle, kas sa oled ka rohelisest, eks?»

«Miks sa nii arvad?»

Nüüd segas enda vahele keegi mees: «Tead, me kõik oleme. Ma arvan, et nad kiiritavad meid seal millegagi ning varem või hiljem satume kõik siia. Mõistad. Ainult rohelise töötajad!»

Milrasher tundis ennast veidralt nurkasurutuna ning proovis manööverdada lähenevatest inimestest eemale. Need tundusid kuidagi ähvardavad.

«Ja ongi kõik? Lihtsalt olete siin? Välja ei saa?»

«Sul on käe peal duktaator.»

Milrasher vaatas, kuidas kõigi pilgud olid pööratud tema vasaku randme poole. Seal helkis ikka veel metallist rõngas, mille «arstid» olid sinna kinnitanud.

«Ja siis?»

«Sa pead selle maha saama. Kõik, kellel see on peale jäänud, ei ole pärast esimest ülevaatust tagasi tulnud. Saad aru, see on mingi programmeerimisviga.»

Ebamäärase ärevusega proovis Milrasher rõngast ära sikutada. See ei liikunud.

«No kuulge, hiljem ei või siis sellega tegeleda, ah?» teatas plekkkausiga tagasi jõudnud Abelardus ning virutas selle peaaegu Milrasherile kõhtu.

Ikka veel metallrõngast silmitsedes võttis ta õlis praetud rohutirtsud masinlikult vastu ning istus põrandale. Tirtsud olid juba ammu jahtunud ning paratamatult libises mõte sellele, et tegemist on ülejääkidega.

Teised taganesid sammu: «Kohe võidakse kutsuda...»

«Sa niikuinii ei saa seda ära. Las mees sööb vähemalt enne...» Abelardus heitis kõõrdpilgu tirtsudele ja sealt edasi Milrasherile.

«Oodake nüüd! Kas see peab olema mu viimane eine või? Äkki keegi selgitaks midagi!» püüdis ka Milrasher sõna sekka öelda.

«Noh, Ruubik siin arvab, et ta on asjale pihta saanud. Aga kordagi pole see tal muidugi õnnestunud,» teatas Abelardus pilkliku häälega.

«Mine sa,» rehmas Ruubik käega ning hakkas Milrasherile õhinaga seletama. «Ma avastasin, et sõrmedega teatud kohtadele surudes võib panna tiibu liikuma ning ka iseeneslikult avanema. Ma olen kindel, et lihastesse on sisse viidud mingi programm, mis kogu seda kaadervärki kontrollib. Nagu kiroprogrammeerimine või nii.»

«Sa hakkad jälle peale,» torkas Abelardus vahele.

«Sina aga oled argpüks!»

«No kuule, kes siin...»

«Tead ma annan sulle vanusest hoolimata,» hüppas Ruubik võitlusvalmilt vanamehe poole ja rabas tal tunketraksidest kinni.

Milrasher nihutas ennast aeglaselt eemale ning jäi seda ärplemist viisakast kaugusest vaatama. Oli enam kui selge, et füüsiliselt väärastatud inimesed väärastusid kiiresti ka vaimselt. Ta mõtles õudusega sellele, et peab edaspidi veetma pikki päevi nende veidrike seltsis. Samas jälle, teda võidi ka lihtsalt ülevaatusel maha kanda. Mõtteid peletades raputas ta pead.

Itsitades lähenes naine, kes ennist tiibu oli kiitnud: «Kogu aeg vaidlevad selle üle, kummal on õigus. Kuigi ma kaldun arvama, et Ruubik on ikka asjal jälil. Meil Vabriku tänavas elas ka üks tätoveerijamees. Rinboche oli nimeks. Väheke siuke asotsiaalne. Tema kohta räägiti ka, et ta kiroprogrammeerimist oskab.»

Milrasher ohkas raskelt: «Siis küll.»

Kogu see teater oli vähemalt nii palju andnud, et ta ei suutnud oma olukorda enam väga tõsiselt võtta -- taluvuspiir oli ületatud. Mõtlemise asemel kergitas ta pulkadega arvustavalt plekk-kausis olevat kleepuvat massi ning jõudis järeldusele, et on näljane. Isegi väga. Samal ajal püüdsid teised kaklejaid lahutada ning seletasid omavahel ägedalt.

Tirtsudele oli keegi äädikat lisanud ning lõppkokkuvõtteks ei olnudki need nii viletsad.

***

Annel vaatas kuidas pimeduses liuglev kogu üha suuremaks muutus. Külmas õhus ja kollases laternavalguses hakkasid paistma keha piirjooned ning kahvatu nahk -- lendaja oli täiesti alasti. Nagu prügikastide kohal planeeriv kilekott kõikus ta madalate majade katustelt ülesuhtuvates tuulepööristes, tiivaotsad võbelesid ning põlvedest konksus jalad laperdasid mõlemale poole.

Annel ei suutnud tunda hirmu ega kummastust, sest see oli ju tema soovide lind. Unistuste täitumine on nii erinev: mõned sõidavad vihmas äikesekoertega, müristamise ja välguga üha kõrgemale ja kiiremini, naised nutavad nende pärast verd. Mõnele aga tuleb aga kohmakas, kõhn ja vaevatud mänguingel. Lendsisalik, uss-mees.

«Lenda,» sosistas Annel ja tõusis tuikudes kikivarvule.

Pimeduses valkjalt helendav kogu muutus üha suuremaks, nahkjad tiivad varjasid valgust, soonte muster joonistus tumedamalt välja. Rabeledes hakkas lendinimene hoogu pidurdama, rappis paar korda tiibadega, pani siis käed kaitseks näo ette ja põrkas põlvedega vastu plekist aknalauda. Hooga paiskus keha ettepoole, pea tabas naist kõhtu, kukerpalliga takerdusid jalad kardinasse, kostis kärin ja nad mõlemad vedelesid põrandal. Otse Anneli silmade ees voolasid kummuli veinipudelist viimased piisad.

Esimeseks emotsiooniks oli valu kõhus ning kogu tähelepanu kulus vaevlemisele ning oiete tagasihoidmisele. Tasapisi andis aga öökimistunne järele ning mõttesse ujusid küsimused.

«Mis siis ikkagi?»

Igaks juhuks ei liigutanud ta ennast ikka veel ja vaatas keskendunult helerohelisest klaasist veinipudelit, kus vedelik oli saavutanud täpselt sama taseme pudelisuu alumise äärega. Tahtmatult mõtles ta sellele, et kas on võimalik seda nii üles tõsta, et enam tilkagi maha ei lähe.

Ikka ei juhtunud midagi.

Lõpuks ajas ta end aeglaselt istukile ja tõstis väriseva käega pudeli püsti. Paar piiska pudenes vaibalolevale loigule juurde.

«Tere?» suunas ta ettevaatliku küsimuse lamaja seljale.

Mees oli pooleldi mattunud halli kardinasse, mille alt kaardusid välja pikad tiivad. Ta ei öelnud midagi.

«Tere,» kordas naine kõvema häälega.

Takseerides tiibu, mille kokkuvolditud liigendilised toed ulatusid mööda mõlemat seina peaaegu laeni, imestas ta, kuidas need üldse tema väikesest aknast sisse olid mahtunud. Nende siruulatus pidi olema vähemalt 10 meetrit.

Mehe käsivarred ja jalad paistsid olevat kriimustatud ning kraabitud, nagu oleks tulija lendamise asemel roomanud läbi okastraadihunniku. Sadadest pisikestest haavadest immitses verd ning see moodustas pindpinevusest ümmargusi punaseid kastepiisku, mis vaevlesid mõne hetke gravitatsiooni raskuse käes ning libisesid siis kiiresti mööda eelmise poolt sisse aetud rada allapoole. Parema käe juures kukkus paar tilka juba laialivalguvale veinilaigule.

«Veri ja vein,» pomises Annel automaatselt.

Ettevaatlikult tõstis ta kardinanurga üles ja heitis pilgu alasti võõrale. Tiivad algasid täpselt selgroo juurest. Ja hämmastusega pani Annel tähele, et seal, kus nahkjad veresooned tiibu toitsid ja algas inimihu, paistsid mädased viirud. Ka ilma igasuguse hariduseta inimene võis aru saada, et see, mis siia installeeritud oli, ei ühildunud organismiga. Ja seda Annel taipaski.

***

Milrasher ärkas veidrate häälte peale. Esimeseks emotsiooniks oli iiveldus, selg valutas. Uimase pilguga püüdis ta aru saada, mis toimub. Tjah. Eile (eile!, mitte unes) oli Ruubik teda veennud, et kogu kiroprogrammeerimise protseduur on täiesti ohutu ning asunud seepeale rutakalt ta selga ja kaela väänama. Kuni selleni välja, et surus põlve tiibade vahele ning kiskus täiest jõust õlgadest. Milrasheril oli just hakanud tekkima tunne, et ta murdub keskelt pooleks kui kostis krõpsatus ja randme ümber kinnitatud võru langes kolinal maha. Tiivad voltisid ennast seepeale kenasti kokku -- oli tunne nagu pikast istumisest kangeks jäänud selja sirutamisel tekkiv lülide vaikne naksumine. Täiesti valutu. Ruubik aga kargas püsti ning jooksis Abelarduse juurde. Tema võidukaid kilkeid kuulis Milrasher veel isegi siis kui ta juba voodis oli.

«Huhh...»

Jälle jõudis tema teadvusesse kellegi varjamatu ähkimine ning äratas edasistest mõtisklustest. Mõned koikud eemal paistis hämaruses kellegi kummargil selg ning pingutusest selgelt väljajoonistuvad kaelasooned. Puusade rütmiline liikumine ei jätnud mingit kahtlust selles, mis parajasti teoksil on ning Milrasher pööras pilgu ära.

Ta otsustas lendamissaali minna. Abaluude vahelt kiheles.

Uksel seisatades jäi ta uurivalt kogu ruumi põrnitsema. Vaid paar tiivulist liugles aeglasi ringe tehes, aeg ajalt rapsasid tiivad hoogu juurde, kostis krabinat ja kahinat. Kõrgel kaarduval saalilael ei olnud jälgegi luugist, kust ta nii ebaväärikal kombel sisse paisati. Ta püüdis ette kujutada, kuidas võis paista allseisjale ülevalt rabeledes langev inimkogu. Milrasher ei mäletanud, et ta oleks karjunud, kuid asjaolusid arvesse võttes pidi see kindlasti nii olema.

Kui ta vaid pääseks luugini...

Väga ettevaatlikult mõtles ta tiibade avamisele ning nüüd krabises tema seljal lendkile. Kaks sammu ning hüpe. Jõulised jõnksatused raputasid pead üles alla ning Milrasher potsatas ettevaatlikult maha. Sees keeras veidi.

«Noh, harjutad, jah?»

Ta pöördus tiibade tõttu kummaliselt aeglaselt ning jäi Abelardusele otsa vaatama.

«Ära sa arva, et kõik nüüd hästi on...» muigas habemik. «Tahad luugini, eks ole?»

Milrasher ei öelnud midagi.

«Teisalt jälle, ega siin suurt muud teha ei ole küll,» jätkas Abelardus. «Noh, nooremad küll teevad, heh heh hee, saad aru küll,» ning naeris täiel häälel nagu inimene, kellel pole mingeid maiseid muresid. Vabastatud inimese naeru.

«Olgu peale,» tõsines ta siis. «Kohe on hommikune äratus ning sina lähed tõenäoliselt ülevaatusele.» Kummardus Milrasheri selja kohale, uuris midagi tiibade vahel ning raputas lõpuks pead. «Vahel võib seal päris kaua minna, nii et ole valmis.»

*

Kõigepealt seisis ta tükk aega tabloo ees, kus pisikestest punastest punktidest koosnev tulikiri teatas lakooniliselt: «Milrasher Rano. Läbivaatusele».

Pöördus siis oma saatja poole: «Kuhu?»

Tuba oli valge, madal, väga uue ja vähekasutatud väljanägemisega. Muidu täiesti tühjas ruumis paistis selgelt silma ebaloogilise käänakuna ruumi läbiv hõbedane alumiiniumtoru, kus seest kostis krabisevaid ja plagisevaid hääli. Enamuse kiiskavpuhtast seinast moodustas vöökõrgune lendamisruumi avanev aken.

«Kindlasti poolpeegel,» otsustas Milrasher. Ta ei olnud küll mitte ühtegi märganud, kuid oli enam kui kindel, et need olid just jälgimiseks mõeldud. Ja sarnaselt politseijaoskondadega olid nad vaid formaalsus -- teiselpool olijad teadsid kõhklematult, et neid vaadatakse. Vahest oligi sellise maskeraadi ainuke eesmärk alandada jälgitavaid: mina sind näen, kuulen, haistan, vaatan su sisse ja sina ei tea must mitte midagi. Võimalik, et siin taga polnudki enamasti kedagi, kuid juba oma olemasoluga distsiplineeris ja kammitses see elavhõbedaselt läikiv pind vange. Panopticum, kus kõige intiimsemadki toimingud on avalikud, freakshow, kus habemega naisi ja kääbuseid veetakse tsirkuse ühest servast teise. Ebamugavustundega jõudis Milrasherile pärale, et see viimane võis ka täht-tähelt tõsi olla.

«Õhtud tsirkuses...»

Uks klõpsatas selja taga lukku.

Hetk enne seda kui ta oleks hakanud igavust tundma, tundis ta ribide vahel teravat torget ja allapoole vaadates märkas punase koheva suletutiga noolt nahast välja turritamas. Kiiresti levis tuimus üle keha ja ta prantsatas istuli. Tahtepingutusega jõudis Milrasher veel pea tõsta ja uksest sissetulevaid kogusid märgata -- siis varises aga selili ning krampis lõugade vahelt jooksis peenike läbipaistev süljenire helevalgele põrandale.

Tulijad astusid mõne sammuga temani, üks kummardus.

Plaks! virutas ta lamajale vastu põske. Milrasher põrnitses tardunud pilguga lage. Käsi tõusis ning järgnes veel üks laksakas eelmisest löögist juba punetavale kohale.

«Pagan, kes need kuradi nooled sassi ajas. Sellele siin on ju kentauriannus antud. Lollpead!»

Noolt välja tõmmates vandus valges kitlis mees tasakesi.

«Olgu,» lisas ta ümber pöördudes. «Teie kaks jääte siia valvama, panete talle andurid külge ja võtate proovid. Ma tulen umbes tunni pärast. Selleks ajaks peaksid isegi teiesugused käpardid asjaga valmis olema. Ja vaadake, et te siin midagi rääkima ei hakka. Seda teen ainult mina. On selge!»

Homunculused vaatasid üksteisele tuimade nägudega otsa ja hakkasid vilkalt askeldama. Esimene lohistas Milrasheri toa keskel asuval lavatsi juurde ning kahekesi upitasid nad ta üles. Kiiresti kinnitasid nad rinnale ja kätele iminapad ning ühendasid need väikese aparaadiga, mille võbelevate märkenõelte alt hakkas välja jooksma ebakorrapäraste sakkidega kaunistatud millimeeterpaber. Pannud veel valmis metallist vutlaris süstlakomplekti ja skalpelli muigas üks neist kavalalt ning õngitses taskust muljutud paki sigarettidega.

«Teeme ühe,» noogutas ta. «Ventilatsioon tõmbab selleks ajaks, kui doktor tagasi jõuab kõik puhtaks.» Rääkija hääles kõlas pilge.

See oligi esimene asi, mida Milrasher jälle kuulis. Võibolla ei olnudki mehikesed nooli sassi ajanud, vaid keha oli tuimestusele ootamatult kiiresti reageerinud. Võibolla taastus ta aga kiiremini. Ise ei osanud ta sel hetkel mitte midagi otsustada ning üritas saada ülevaadet toas valitsevast olukorrast. Pea tuikas ja oli tunne, et kogu vesi on kehast välja imetud.

Varjates oma hallikate ja kortsuliste kätega sigarette vestlesid homunculused omavahel laisal toonil.

«Sellega küll nüüd kõik korras pole...»

«Ei tea, kas lasevad ta kohe söödaks või saab veel siin natuke vinduda.»

Oli selge, et tegutsema peab nüüd. Milrasher keeras, kargas püsti ning juhtmeid käte küljest rebides astus kaks sammu rääkijate poole. Jalad olid aga täiesti pehmed ning suutmata kiulisi lihaseid kontrollida vajus ta viimasel sammul põlvini. Vältimaks pikalikukkumist sirutas ta käed peaaegu abipaluvalt välja ning jäi naljakas käpuliasendis homunculuste ette kössitama. Nad vaatasid oma hallide silmadega viivu tema poole ning mõlemal pudenesid sigaretid käest.

See, kes asus talle lähemal, sai nähtavasti tekkinud situatsioonist ennem aru ning proovis veel päästa, mis päästa annab. Ta lootis alarmnupuni jõuda. Vähemalt Milrasher oletas seda, sest veidralt kiunatanud, üritas mehike temast üle hüpata. Mees viskus edasi ning suutis juba õhkukerkinud olendi jalast kinni kahmata -- see lendas tümpsuga vastu põrandat ning hakkas visklema. Milrasher veeretas end talle peale ja kahmas samal ajal teise püksisäärest. Kogu rüseluse vältel ei jätnud teda maha déja-vu tunne.

«See on juba olnud, see on juba olnud,» vasardas peas. Ning sinna juurde kerkisid veel mälupildid roosast linoleumist ning purustatud koljudest. Ta peaaegu vabises vastikusest. Droogi mõju tõttu naeruväärselt aeglaselt, nagu purupurjus laadakakleja, väntsutas ta vastaseid ning, nüüd juba ettevaatlikumalt, surus neile senikaua kõrile, kuni ebaloomulikud kehad lõtvusid. Ta lootis, et ei tapnud neid.

Pooluimasena võttis ta operatsioonilaualt skalpelli ja seda tühja pilguga käes kaaludes astus krabiseva ja sahiseva alumiiniumtoru juurde. See tundus praegusel hetkel ainukese võimaliku pääseteena.

«See peab olema ühenduses välisilmaga, sealtkaudu peab saama ära,» sisendas Milrasher endale.

Imestades ikka veel torust kostvate häälte üle võttis ta hoogu ja virutas üht kätt skalpelli taga toeks hoides õhukese pleki sisse augu. Tudiseva pingutusega, mille käigus kartis ta tera murda ja aru kaotada, õnnestus Milrasheril tekitada nii suur pragu, et sai sõrmed vahele pista. Spiraalina toruks keeratud plekk koorus rebimise ja keha raskuse abil lõpuks lahti ning ruum täitus sadadest väikestest, valkjatest ja pimedatest termiitidest.

«Pthh,» sülitas ta suust sinna pudenenud putukad, vaatas silmi pilutades üles ja kaalutles võimalusi.

«Kurat, kurat, perse, perse,» sosistas ta termiitidevoolu hinnates.

Lihvitud metalltera pihku surudes puges ta siis torusse ning hakkas ülespoole roomama -- all sai olla ainult köök ning sinna sattumist tahtis ta iga hinna eest vältida. Enne kui ta silmad ja suu kinni pigistas heitis Milrasher veel viimase pilgu tuppa ning nägi seal kahe lõtvunud keha peal sihitult ringi uitavaid termiite ning põrandal suitsevaid konisid. Ta ei tahtnud edasi mõelda.

Toru suundus pärast käänakut veel mõned meetrid ülespoole ning lõppes siis sooja ja kuiva koopataolise õõnsusega. See oli ainuke mida Milrasher suutis kindlaks teha, sest silmi tohtis vaid korraks avada -- termiite ronis kõikjal ning nende hammustustest tuikas terve keha. Ta tundis, kuidas lühikesed putukajalad suletud laugude peal sebisid, nagu läbi paksu riide kõrvetasid näpsitused ning torked. Kümned ja sajad tuhanded putukad tuhandetes kõrvutiasetsevates kolooniates, lahkete dotsentide poolt valmis pandud ehitusmaterjalid, tselluloos. Läbi tasanditevahede ulatuvad kasvulavad, rohutirtsud, termiidid, jahumardikad -- kõik oma korrustel vilkalt askeldamas, et olla toiduks inimesele.

Muretsedes võimaliku putukamürgi üledoosi pärast hakkas Milrasher raevukalt koloonia sisemisi vaheseinu skalpelliga pudedaks hakkima ja rabeles edasi: paberitaoline mass murenes käte vahel ning ta vingerdas järgmisesse galeriisse. Kobas pimedalt ringi, libistas sõrmedega üle põranda, kraapis lage, trampis mõlema käega. Hingata oli raske. Lämbe.

Kusagil pidi olema toru, ühendustoru järgmise tasandiga, tuulutustoru. Midagigi! Milrasheri ainukeseks lootuseks oli, et kolooniate planeerijad paigutasid kõik hooldust vajavad osad üksteisele võrdlemisi lähedale. Ükskõik, kas laiskusest või ökonoomsusprintsiibist lähtuvalt. Ükskõik. Mööda tervet tasandivahe ulatuvat putukakasvandust ringi ukerdades sureks ta siia kindlasti. Praegu oli tunda vaid öökimaajavat kipitust -- ilma tuimestuseta aga oleks ta valu kätte juba minestanud.

Pärast väga pikana tunduvat rassimist ja rebimist ja lõikumist ja koputamist ja kuulamist ning järjest süvenevat tuimust kehas tajus Milrasher õrna tuuleõhku.

«Rhhh,» pigistas ta läbi suletud huulte ning puhus sõõrmetesse tunginud putukad hetkeks kaugemale.

Käsi kobas tihedat traatvõrku. Skalpelliga hoolimatult tagudes, nii et peopesast hakkas sirinal verd jooksma, õnnestus tal tekitada mitu pikka ja teravate servadega rebendit. Vähest allesjäänud jõudu kokku võttes surus ta purustatud võrgu sisse, lükkas traadikiud eemale ning roomas tekkinud avavusse. Pea mahtus sisse, käega sikutas ta mööda libedat plekki ennast veel veidi edasi... ja jäi kinni. Silmi avades ning vastu nägu sinna veel kohmitsema jäänud putukaid lömastades proovis ta olukorda hinnata. Torust tuli tuuleõhku, kuid ei paistnud valgust. See võis tähendada, et siin on vaid tuulutustoru üks sektsioon ning väljapääsemiseks peaks ta mööda seda klaustrofoobilist tunnelit veel väga pikalt ringi ekslema. Teine variant, et väljas oli öö ning minna on vaid mõned meetrid. Püüdes hetkeks ette kujutada kuidas termiidid jalgadel ronivad, sealt edasi tungivad ja oma haaramiseks mõeldud lõugadega orgaanilist materjali järavad, otsustas Milrasher, et teine võimalus on õige. Õlgu võimalikult kokku tõmmates pressis ta edasi ning tundis siis, kuidas traadikiud kõhtu kriimustasid. Sõrmedega plekki kraapides sai ta end vaid väga vaevaliselt edasi nihutada aga see pidi olema pääsemine. Pidi! Kusagil seal ees on väljapääs. Ära siit neetud tehasest, kus toimub Jumal teab mis. Ära siit hullude lendajate juurest. Minema!

***

Milrasher vaatas Annelile otsa: «Edasi oli vaid hämu. Ma ei ole vist siiamaani päris selle tuimesti või uinuti, mis iganes see ka polnud, mõju alt vabanenud. Siis aga oli eriti uimane olemine. Teisalt jälle aitas see mul kogu retke üle elada. Paistab, et tasanditevahelised laed ja seinad on täidetud termiitide ja jahumardika vastsete ja kes teab millega veel. Kogu vajaminev toit vist saadakse sealt. Ma polegi tegelikult kunagi selle peale mõelnud, kus kuradi kohas nad neid putukaid kasvatavad.»

Annel noogutas. Mees oli maganud oimetult, tiivad laiali, terve öö ning alles nüüd ärganud. Ta oli ise kogu aeg juures passinud, tõmmanud vatiga ära mädaviirud nahkjate tiibade vahel ja sidunud kinni suuremad haavad. Julgemata teist liigutada oli ta vaid kardina paremini peale kohendanud ning siis veini lõpuni joonud. Ta vajas seda.

«Sellest polnud midagi, et ma tööle ei jõudnud,» sisendas Annel endale vaadates Milrasheri kahvatuid huuli ning hullumeelselt läikivaid silmi. Oli selge, et teine ei olnud veel selget mõistust tagasi saanud. Tiivad oli mees siiski sisse voltinud ning nägi nüüd peaaegu inimese moodi välja.

«Mitte nii nagu õhtul,» mõtles Annel. Siis oli võibolla veinist võimendunud kujutlus jätnud mällu vibaliku, gravitatsiooniga mitteharjunud keha, teravad näojooned, paberkahvatu naha, verised triibud, mädased viirud!

«Huhh,» võdistas Annel õlgu.

«Ja, jah,» jätkas Milrasher. «Ilge värk.»

«Sa pead veel magama.»

«Ma tean... Ma pidin lihtsalt sulle kogu loo ära rääkima. Jumal teab, mis sa muidu arvata võid. Noh, muidugi, eks see ole ka nii jabur lugu, et... Noh usu. Muidugi, sa nägid tiibu, haavad ka,» Milrasher pani silmad kinni ja vajus pikali.

«Ma käin raamatukogus, kiiresti, ma luban,» ütles Annel.

Mees tõmbus looteasendis kerra ja noogutas peaga.

*

Annel astus uksest välja lootusega, et Milrasher enne õhtut ei ärka.

«Sellest kuidas ta magama jäi võiks arvata, et ta ei ärka enam mitte kunagi,» mõtles ta trepist alla minnes.

Tänavad olid keskhommikuselt lagedad -- kõik olid juba läinud oma väikestesse tööruumidesse, tegema seda, mille eest neile raha maksti. Vaid tema sammud kajasid betoonplaatide peal valkjaspruuni taevasse.

Annel kõndis mööda tühja tänavat. Astus mööda betooni. Linna keskelt särtsatas vilega üles signaalrakett, plahvatas erkpunaselt põlema ning jäi väikest tuumaseent meenutava suitsuga lahjalt ebamäärasesse taevasse tükiks ajaks rippuma. Keskpäev.

«Mis saab?»

Mida ta peaks tegema? Kas ongi nüüd nii, et eilsest alates ei ole miski enam endine. Vaimu välja kutsuda -- kui ohtlik see on. Ta võib tulla. Ta oli tulnud ning sundinud otsustama. Muidugi oli Annel juba oma valiku teinud, ta ei saanud enam taganeda. Oli teinud siis, kui kutsus, kui sidus haavu, kui kuulas juttu, kui astus uksest välja, ilma, et oleks kellelegi teatanud.

*

Ta peatus Ülikooli paksust orgaanilisest klaasist uste juures. Nagu kõik teisedki hooned, nii oli ka see ehitatud pidades silmas vaid funktsionaalsust, otstarbekust. Kiiresti ja metoodiliselt olid inimesed kokku pannud betoonist trepiastmed, kergitanud sinna peale 16 korrust, sisustanud toad. Kõige olulisema osa kogu ehitisest moodustas raamatukogu. Tuhanded metallist karpidesse suletud mikrofilmid riiulitel, varustatud numbrite ja siltidega, ootamas, et neid pistetaks lugemisaparaati. Ideaalselt puhtad kartoteegikastid, kus pikkades sahtlites seisid plastribadele kirjutatud viited kõigele sellele, mis kunagi oli vanalt Maalt säilinud. Selged skeemid seintel, punasega kirjutatud sõnad, mis instrueerisid kasutama aparaadi kõrval olevat vänta ja sisestama filmi klaasplaadi alla.

Võibolla isegi enne, kui ehitati esimesed koolid ja lasteaiad, ehitati raamatukogud. Hoolikalt manasid dotsendid oma binaarsest ajust välja tekstipilte ning jäädvustasid neid sünteesitud tselluloosile -- juhuks kui midagi peaks nii viltu vedama, et nullide ja ühtede jada muutuks tõega mõttetuks. Hirm kaotada minevik oli suurim kõigist. Samas... ajal, kui terminalide masstootmine oli liiga kulukas, said need saalid ajaloohuviliste kokkusaamiskohaks ning muutusid omalaadseteks klubideks.

Annel astus ruumi tulekindlast uksest sisse. Tööajal (praegust peaksin ma ju tööl olema!) oli siin alati väga vähe inimesi ning vaba aparaati leida polnud mingi probleem. Seevastu õhtul läks pärast kuut selliseks rebimiseks, et hoia ja keela.

«Homeros, homoloogia, homunculus, jah!» lappas ta kartoteegilipikuid.

Parajasti siis puudutas keegi teda kergelt õlast ning ümber pöörates nägi Annel oma kursusejuhendajat.

«Noh, Janqer, kas olete ka lõpuks tõsisemalt asja kallale asunud?»

Noogutus.

«Teie ettekanne «Jumalikust vägistamisest» toimub juba järgmine nädal -- kaugel olete?»

«Ma tegelen... võtsin täna päeva vabaks.»

«Ärge siis mulle pettumust valmistage.»

«Huhh, see ka veel,» mõtles Annel lahkuvale juhendajale järele vaadates.

Ta istus masina taha ning kohendas prillid paremini pähe. Seda neetud kirja mattklaasist ekraanil oli üha raskem ja raskem lugeda. Võibolla oli asi viletsas valgustuses, võibolla Anneli enda silmades ja pärilikkuses aga päev-päevalt tundus tema nägemine viletsamaks muutuvat. Terminalide taga ei saanud ta peaagu üldse istuda, kohe hakkas pea valutama ning sisikond keerama. Üldiselt see ei heidutanudki eriti -- niiehknaa olid järjekorrad üksikutele klassidele kuudepikkused. Temal polnud seal mitte mingit võimalust.

Annel luges kuni saal täitus inimestega, kes vaikselt juteldes ning vaieldes gruppe moodustasid ning mitte ühtegi vaba masinat enam ei jäänud. Oli veider mõelda, et siia kogunesid peaaegu kõik need vähesed, kes tundsid huvi aja vastu enne saabumist. Tõelist uurimistööd tehti küll vaid terminalidega varustatud kabinettides, kuid seda õhkkonda, mis valitses siin, ei olnud võimalik kusagil mujal jäljendada. Erinevalt terminalikraanilt kuvatavast, oli mikrofilm midagi, mida sai käes hoida, kaaluda selle raskust, tunda selle iseloomulikku, iidsust õhkavat lõhna. Siia tulidki kõik need, kes tahtsid nautida tõelise ajaloo hõngu.

«Noh, mis sa loed siin nii pühendunult?» küsis äkki Anneli kohale kummardunud mees.

«Tere, Mesmer... Ei midagi, niisama vaatan.»

«No, no, näita mulle ka... Aa, homunculustest. Kursatöö jaoks?»

Mesmer Andres oli, nagu alati, uudishimulik. Pidevalt võis näha teda ringi askeldamas ja Anneli arvates tegi ta seda peamiselt sotsiaalsetel eesmärkidel. Mitte kordagi ei olnud ta teist näinud lugemas või kartoteeki lappamas. Tõsi küll, Mesmeri peaaine oli meditsiin ning see tagas vaba juurdepääsu terminalidele.

«Mitte päris, tuli lihtsalt selline mõte,» põikles Annel otsesest vastusest kõrvale.

«Noh, kumba teooriat siis sina pooldad?»

Annel vaatas teisele otsa ja mõtles. Ta ei tundnud Mesmer Andrest kuigi hästi ning see küsimus võis olla osav provokatsioon. Ametlikult oli kogu Vana Maa pärand kanoniseeritud, need olid pühad tekstid, mille õigsuses ja täpsuses ei tohtinud keegi kahelda. Oli ju esimene dotsent saanud need otse loojatelt ning hiljem paljundanud kõigile järeltulevatele põlvedele. Igal tiitellehel, igal kartoteegilipikul ilutses märkus: «Tekst, mille järgi peame elama», mõeldud selleks, et keegi ei unustaks, et kogu siinne eksistents on vaid ühe eesmärgiga -- hoida elus Vana Maa pärandit ja mitte lasta inimkonda välja surra.

Ometigi oli viimasel ajal tekkinud hulgaliselt skeptikuid, kes väitsid, et needsamad tekstid on fabritseeritud või paremal juhul vaid kohitsetud valik tegelikult olemas olnud inimkonna pärandist. Väga raske aga oli midagi kindlat väita, sest dotsendid ei suutnud (ei tahtnud?) teha tekstikriitilisi analüüse ning inimestel puudus selleks vajalik arvutusvõimsus ja haare. Oli ju iga arvuti tegelikult vaid lähima dotsendini ulatuv terminal.

Annel köhatas kohmetunult: «Ma ei teagi, tundub, et nad vist olid päriselt olemas.»

«Ja hobused ka?» uuris Mesmer.

«Ikka, jah,» vastas Annel juba kindlama häälega. Praegust ei olnud hetk oma kahtluse väljanäitamiseks.

***

Milrasher ärkas krabinast aknalaual. Silmi avades nägi ta vaid pimedust ning esimese hooga ei suutnudki aru saada, kus kohas ta viibib ning mis teoksil on. Järgmisel hetkel jõudis kõik pärale ning ta kangestus.

«Kindlasti otsitakse mind juba taga,» käis mõte peast läbi. «Kas ma võin seda naist usaldada?»

Väga aeglaselt tõusis ta istuli ning tekki enda ümber koomale tõmmates vaatas ringi -- tuba paistis tühi. Annel oli koristanud tema sissevarisemise jäljed ning kardinad tagasi riputanud. Aken oli ikka veel lahti.

Milrasher vaatas uurivalt kardinate vahelt ähmaselt paistvat taevast ning mõtles, et kas Annel ikka oli selle lahti jätnud? Võis ju juhtuda, et see aken oli kinni ja miskipärast...

«Ära nüüd nii paranoiliseks ka muutu,» naeratas Milrasher iseendale.

Igaks juhuks vajutas ta siiski aknapooled kinni ja keeras lingist. Hetke mõelnud, astus välisukse juurde ja katsus ka seda.

«Phh,» ühmatas ta voodile tagasi istudes. Enesetunne oli nagu oleks ta nädal aega järjest joonud, nüüd lisandusid sellele veel palavikulised värinad.

«Neetud termiidid.»

«Tasa,» ütles vaikne naisehääl ning Milrasher kõrvale istus hallides tunkedes tüdruk. Seesama, keda ta lendamissaalis piinlikkusega oli tähele pannud.

Mees pööras end näoga tulija poole, tõmbas jalad teki all konksu ja ei öelnud midagi.

«Ma tulin,» jätkas neiu.

«Ma näen.»

«Sa oled haige ja sured, kui midagi kohe ette ei võta.»

Milrasher vaatas tüdruku silmi ja nägu ning trakside vahelt paistvaid õlgu: «Mis su nimi on?»

«Nipitiri,» naeratas neiu.

Mees muigas miskipärast: «Mis sa tahad siit?»

Nipitiri kummardus lähemale ning suudles jahedate huulte ja kuuma keelega Milrasheri katkist suud. Automaatselt suudlusele vastates avastas mees äkki, et, nagu ennist homunculuste väljalastud noole puhul, kaotab ta võime oma lihaseid kontrollida ning vajub aeglaselt ebamäärasesse tuimusesse. Õrnalt lükkas tüdruk ta pikali voodisse, tõmbas jalgade pealt teki ning libistas sõrmedega üle kõhu. Milrasher ei tundnud midagi. Suutmata silmi sulgeda nägi ta kõike veidralt uduselt, nägemispiirkonna servas võbelevaid kujutisi, hallutsinatsiooniga sarnanevat maailma. Tüdruku juukseid lehvikuna tema jalgadel, unekramp, hirm!

Siis registreeris ta läbi hämu enda peal istuva tüdruku alasti keha rütmilise liikumise, suutmata ise liigutada, tundes rinnas hingamise raskust. Ta ei jõudnud hingata! Nipitiri naeratas pead kuklasse ajades õndsalt, käed tegid õhus poolkaare, küüned kraapisid Milrasheri rinnale kaheksa pikka punast triipu, krabinal voltisid end lahti tüdruku seljal olevad tiivad ning plaksakaga kadus kogu aknast välja.

Milrasher kargas karjatusega istuli. Hallid püksid vedelesid maas, ta ise oli üleni higine, mõistus oli kirkalt selge.

«Mis juhtus?»

Lahtise akna ees heljusid kardinad.

Ta ei suutnud aru saada, oli see nüüd siis päriselt või ainult näis talle nii. Sedavõrd järsk oli üleminek ühest olekust teise, niivõrd absurdne lahkumine. Adrenaliin kohises veel siiamaani kõrvus ning vaid aeglaselt hakkas süda saavutama tavapärast rütmi, pikad hingetõmbed muutusid järjest rahulikumaks. Sõrmedega üle rinna libistades tajus ta seal algavat kipitust ning alles pärast sellist käegakatsutavat tõendit nõustus mõistus toimunuga. Tal oli käinud luupainaja. Succubus.

«Miks?»

Tõesti, miks? Oleks ju teda võidud niisama uimastada, minema vedada, hävitada. Milleks organiseerida sellist janti?

Alles siis jõudis pärale: põgenedes saalist oli ta pääsenud minema enne igasuguseid proove -- olid ju käparditest kääbused, selle asemel, et oma tööd teha, nurgas suitsetanud. Või vahest oli tegemist järelkontrolliga? Äkki arvasid nad, et kinni võib teda igal ajal püüda, otsustasid, et las tegutseb välitingimustes. Laiendatud eksperiment? Kes teab? Kõik võimalused vilksatasid üksteise järel peast läbi.

«Koeproovid, spermaanalüüs...,» loetles Milrasher. «Muidugi!»

Kiiruga sikutas ta endale ilmutise poolt mahajäetud tunked jalga. Need olid lühikesed.

«Ah,» sisistas ta rihmu parajaks tirides.

Niimoodi tormaski ta tänavale. Vasturuttavad, tööpäevast väsinud inimesed ei pööranud bussipeatuse poole kappavale tunkedes mehele mingit tähelepanu.

«Kaks võimalust, kas andis Annel kellelegi teada... või kui ei andnud, siis...» Talle ei meeldinud kumbki variant.

Peatusesse jõudes tõmbas ta kõigepealt tükk aega hinge ning vandus endamisi.

Äkki ilmus tema kõrvale täpselt samamoodi hingeldav kogu.

«Huu,» ohkas tulija ja tõstis pea. See oli Annel.

«Ma ei tahtnud üle tänava karjuda. Nägin sind poe aknast.»

Milrasher vaatas naisele otsa: «Ega sina ei öelnud kellelegi midagi?»

Annel tõsines ja raputas aeglaselt pead: «Mis juhtus?»

«Jama. Ilge jama.»

«No räägi.»

Nad jalutasid tagasi korteri poole ning Milrasher rääkis ja imestas endamisi, kuidas naine on ta nii kiiresti omaks võtnud. Nagu nad oleksid kogu aeg teineteist tundnud, nagu oleksid nad koos ühes lastehoovis kasvanud. Ta vaatas mustaks värvitud juukseid ja kitsaste traatraamidega ümmargusi prille. Ta tundis, et nii on hea.

II.

Kus on esimesed? Kus on Homeros, Vergilius? Kus on need vaesed ja õnnetud? Need lapsed... Tuli on põletanud kehad ja tuhk on maasse kaevatud. Ja haudadele on kirjutatud nimed, sirgete ridadena, suurte tähtedega, et teised ei unustaks, et oleks kogu aeg meeles -- nemad olidki esimesed.

Dotsendid õpetasid neid ja nemad ehitasid. Töötasid. Mõned sünnitasid lapsi ja kõik surid. Dotsendid ohkasid sisimas ja püüdsid seda heaks teha. Rohkem pingutada, rohkem motiveerida, midagi ette võtta. Midagigi!

Aga kõik, mida nad tegid ebaõnnestus. Siin pole ju muid loomulikke eluvorme kui putukad, mardikad, termiidid, sipelgad, tõugud, kärbsed, lülijalgsed, kitiinkoorikusse peitunud olendid. Mäed on maha nühitud, orud tasandatud, kõik on vana, suremas. Tühjus on imbunud kõigisse neisse, kes sellel pinnal on kasvanud. Imbunud neisse, keda on püütud kasvatada -- vahest just selle pärast ei pidanud nad vastu. Isegi binaarsuse olematut mõõdet ei jätnud see mõjutamata. Dotsendid olid hullumas.

*

«Vaata veelkord,» nõudis ta Anneli käest.

Krõbinal avanesid tiivad ja naine püüdis tähele panna, mis seal all on. Mis on selle taga.

«Üldiselt on mul tunne, et siia on pandud mingi mootor. Sealt vahelt see kuskilt tulebki. Ja ära pahanda, aga see lahtivoltimise moment on ikka päris ilge.» Annel kompas veidralt muhkliku ala tiibade vahel ning püüdis aru saada, kuidas jooksid lihaskiud, mis võiks olla väike tume mügarik ja kust täpselt algasid pingul sooned. Tahtmatult pidi ta imestama, kuidas kogu see kõõluste ja tugikaarte mass mahtus sedavõrd väikesesse õõnsusesse ning mil viisil suutis see mootor (kui see mügarik ikka oli mootor?) nii suuri tiibu liigutada.

Milrasher ei öelnud midagi.

«Ma tõesti ei oska rohkemat arvata.»

Naksudes surusid nahkjad lendkiled end jälle selja sisse ning Milrasher pöördus ümber: «Palju seda mäda siis tuleb?»

«Mitte eriti hullusti. Aga ikka tuleb.»

Annel hõõrus käeseljaga silmi. Tiibade avanemisel tekkis õhku kerge virvendus, nagu oleks keegi lõiganud nähtamatut sibulat, ning see pani silmad kipitama.

«Mulle hakkab järjest rohkem muret tegema see succubuse öeldud lause,» jätkas mees.

Mõte sellest, et ta tõepoolest võiks surra, ei tundunud sugugi ebareaalsena. Samas aga oli alati võimalik, et nad lihtsalt tahtsid teda tagasi meelitada. Tekitada tunne, et vaid nemad suudaksid aidata ning seega sundida koostööle. Jah, aga mis eesmärgiga?

«Ta võis ju äkki tõtt rääkida...»

«Kõige rohkem ajabki segadusse see teadmatus,» noogutas Milrasher. «Mida sa nende homunculuste kohta lugesid?»

«Veidi vaatasin aga materjali on liiga palju.»

Ta jättis mainimata asjaolu, et raamatukogus oli kümneid köiteid, mis tegelesid kunstlikult kasvatatud inimese probleemiga. Kõiki neid muidugi ei nimetatud homunculusteks, kuid mõte oli sama. See mõiste lipsas aeg-ajalt ka kõige autoriteetsemate filosoofide ja geneetikute teostest läbi ning alati kaasnes sellega mingisugune pahaendeline varjund. Või koguni perversne. Oli ka veel palju hirmutavamaid viiteid teaduse algusaegadele.

«Ma ei oska mitte midagi välja mõelda,» laiutas mees käsi.

«Kuidas sa ennast tunned?»

«See ei puutu asjasse, see ei puutu asjasse...» pomises Milrasher mööda tuba edasi-tagasi sammudes. «Nad teavad, et ma siin olen. Nad ei taha mind kohe kätte saada. Põgeneda ei ole mõtet. Kuhu?»

Annel läks kööginurka käsi pesema. Veega lobistades pakkus ta välja, et kõigepealt peaks midagi sööma ja vahest alles siis otsustama: «Mul siin muidugi pole nii hästi kui neil seal lendamissaalis. Vaid jahumardika vastsed ja termiidid. Aga ma arvan, et termiitidest on sul vist tükiks ajaks villand?»

Vastust ootamata kallas ta purgitäie vastseid pannile ning segas riisiga: «Ma panen ise üsna palju pipart, kuidas sinuga on?»

Milrasher astus lähemale ja vaatas pika pilguga pannil auravat massi: «Ruubik väitis, et nad kiiritavad meid millegagi. Võibolla aga söödavad hoopis midagi sisse? Kõlab küll paranoiliselt, aga lõpuks kasvatatakse kõike seda kraami nende juures... Riis, vastsed, pipar, tomatid -- kõik mis siin on.»

«Põhimõtteliselt ... võib ju olla. Aga teine võimalus oleks nälga surra. Nii, et hakkame sööma.»

Milrasher istus laua taha ja jäi naisele otsa vaatama: «Ma ei saa ju siia jääda. Ja üldse, mul on kahju, et ma sind sellesse segasin.»

«Pagana nali,» Annel hõõrus silmi. «Ei mitte see,» naeratas ta Milrasherile. «Silmad jooksevad vett. Nojah, mis ma ikka öelda oskan.»

Milrasher põrnitses kahtlustavalt laualolevat rooga ning hakkas siis aeglaselt sööma. Tõepoolest, teine võimalus oleks nälga surra.

«Ma ei tahaks ikka uskuda, et k õ i k dotsendid selle taga on. Võibolla vaid minu vabrikus,» püüdis ta ennast lohutada. Pea oli mõtetest tühi, tal polnud ühtegi otsa, millest kinni haarata ning mida harutama hakata. Võibolla oli ta saanud parandamatuid ajukahjustusi juba elektrist pinisevas vabrikus töötades. Võibolla oli ta ikka veel tuimestist uimane. Vahest oli see arusaamatu vägistamine mõistuse segi löönud.

Annel põrnitses teda samasuguse mõttetühjalt vesise pilguga, võttis siis prillid eest ning hõõrus mõlema käega silmi: «Mingi kuradi jama.»

Milrasher kraapis kausi tühjaks ning läks akna juurde suitsu tegema.

«Hommepäev lähen kellegi jutule. Võibolla mõni kõrgemal kohal oskab üht-teist arvata. Kui see muud kasu ei too, siis vähemalt saab kogu loo avalikustada,» otsustas ta. «Kas sul ei ole mingi tuttavat? Ma ei usu, et kogu asja täiesti saladuses on hoitud.»

«Kuule, ma ei näe peaaegu midagi,» ütles Annel. «Äkki saad järgi vaadata, mis kurat mul silmas on.»

Milrasher astus naise juurde: «Keera valguse poole.» Ettevaatlikult silmalaugu tagasi tõmmates, nii et heleroosa liha paistis, uuris ta pingsalt juba punetavat silmavalget.

«Oota, siin paistab jah mingi nahariba. Vatti ja tikku oleks vaja, siis saaks selle ära.»

Annel tõi.

«Püüa rahulikult olla,» jätkas mees. «Mul on endal ka midagi sellist olnud, pole hullu,» püüdis ta optimistlik näida.

Aeglaselt ja tähelepanelikult vedas Milrasher vatitupsuga mööda vesist silma ning haakis lahtihõõrdunud nahariba valgete kiudude külge. Riba oli palju pikem kui ta oli arvanud -- keerdudes ulatus see ühest silmanurgast teiseni. Milrasher viskas tiku tuhatoosi.

«Kätte sain,» ütles ta.

«Teises on vist ka midagi.»

Tuhatoosis maandus veel üks tikk.

«Ma ei tea... Vaata, kas nüüd on kõik korras,» uuris Milrasher.

Annel kõndis mööda tuba ringi. Tundus, et nägemist ähmastanud kraapiv valu on lakanud. Peeglisse vaadates nägi ta silmavalgetel peenikeste veresoonte võrku ning tajus piinavatest naharibadest jäetud ärritust õrna limaskesta vastas. Ta ohkas kergendatult: «Korras.»

«Ma peaksin mingil ajal vist kodus ära käima,» alustas Milrasher. «Mul oleks vähemalt mingeid riideid tarvis... Sa lähed homme tööle?»

Annel ei vastanud midagi, sest kogu tema tähelepanu oli suunatud silmade pilkumast hoidmisele. Valus oli. Esimestel hetkedel oli see tundunud mälestusena eelnenud hõõrdumisest kuid nüüd läks see iga liigutusega -- iga korraga kui laud sulgusid ja avanesid -- järjest tugevamaks. Jõllitades enese ette tühjusesse tundis ta äkki huultel soolase vee maitset -- pisarakanal püüdis välja uhtuda laugude all olevat prügi. Iroonilisel kombel oli see prügi tegelikult tema enda nahk, mis kuni siiamaani oli täitnud oma funktsiooni. Nüüd pidas aga organism seda ebavajalikuks, võõrkehaks. See oli peaaegu teatraalne. Suured veetilgad nirisemas mööda nägu alla, kuid ahastuse ja kurbuse asemel oli tunne kui arlekiinil, kes kavala nõksuga kutsub esile kurbuse sümptomid.

Suutmata lõpuks sissesündinud reflekse kontrollida pilgutas Annel paar korda kiiresti silmi ning pigistas need siis, pead kätele toetades, kinni.

«Aita mind, hullemaks on läinud,» pobises ta pisarate vahelt.

«Mida? Näita...»

Silmavalged olid juba tumepunased, peaaegu marraskil.

«Ära pilguta, hoia lihtsalt kinni,» ütles Milrasher kiirustades. «Oota, ma kutsun kohe arsti.»

Mõne sammuga oli ta koridoris ning korraga nelja astet võttes tormas trepist alla. Nagu sellistes korruselamutes kombeks, oli telefon hõivatud. Korteriühistud olid tavaliselt nii vaesed, et isegi ühe telefoni ülalpidamine oli neile liiga kallis. Igaljuhul oli see pidevalt kõneaineks -- inimesed nurisesid ja nõudsid rohkem ühendusi, juhatus nurises ja nõudis vähem lobisemist. Kurdeti ebaviisakate naabrite üle -- vahel toimus isegi kaklusi konstitutsiooniga garanteeritud õiguse eest rääkida inimesega teises linna otsas.

Umbes neljakümneaastane naine rakendaski oma õigust, ise samal ajal osavalt suitsurõngaid puhudes. Kaks noorukit kükitasid pahuralt mõned meetrid eemal ja jälgisid suitsetajat pineva pilguga. Hetk enne seda, kui Milrasher toru rabas, laskis naine lendu eriti selgepiirilise ja kompaktse sõõri.

«Hädaolukord!» karjus Milrasher ning, teist puusaga kõrvale trügides ning juba hargiga klõbistades, katkestas kõne. «Operaator, ühendage mind kiirabiga!» hüüdis ta naisest välja tegemata telefoni.

«Selge, ootan.»

«Jah ... moment.» Mees pöördus ümber ning kähvas hämmeldunud ja ärapahandatud naisterahvale: «Aadress! Öelge mulle selle maja aadress!»

Pärast hetkelist vaikust tuli kogelev vastus: «Päikese 68.»

Suitsurõngas lagunes alles nüüd.

*

Milrasher jälgis läbi ukseklaasi, kuidas Annel talutati ettevaatlikult lumivalgesse kiirabiautosse ning mõtles paaniliselt, mida järgmiseks teha. Ta ei saanud kaasa minna, ei, mitte mingil juhul. Sellele oleksid paratamatult järgnenud küsimused ning teda oleks ilmtingimata karantiini saadetud. Veel ei tahtnud Milrasher sinna minna. Veel.

Auto sõitis minema.

Alles nüüd astus ta trepikojast välja ja vaatas eemalduvale kiirabile järele. Tänavat palistavates majades paistis vaid mõni üksik heledamalt valgustatud ruut, postide otsa kinnitatud laternad olid tuhmiks muutunud, ei paistnud ühtegi inimest. Värinaga mõtles ta Anneliga juhtunule. Võis ju tõepoolest nii olla, et just tema oli selle veidra haigushoo põhjustanud.

«Olgu,» otsustas ta viimaks. Ta läheb hommikul haiglasse. Praegust aga on tarvis puhata.

***

Annel lesis liikumatult, side ümber silmade, ja püüdis tajuda ümbritsevat. Öine vahetus oli paigutanud ta reformvoodile ning lahkunud -- nemad ei tegelenud ravimisega, eriti veel selliste ebatavaliste haiguste puhul. Noortel internidel, kelle põhitööks oli vaktsineerimine ja arstidetoas suitsetamine, ei lubatud otsustada. Õnnetusjuhtumite korral nad vaid vaatasid, kuidas kiirabi tõi sisse räpaseid ja vigastatud kehasid, pesid need puhtaks ja sidusid nähtavad haavad. Siis jäi haige voodile vedelema ning ainuke leevendus, mida ta enne dotsendi tulekut võis saada, oli morfiinisüst, mis muutis terava valu kaugeks ning hägustas kõik meeled.

Kostsid sammud.

«Üks, kaks, kolm, peatus,» loendas naine.

«Annel? Annel Janqer?» küsis tuttav hääl.

Kiiresti libistas Annel peast läbi võimalikud variandid kuid ei suutnud ühelegi pidama jääda. Saab ju põhilise informatsiooni nähtava valguse kaudu -- häälest tunneb ära vaid väga hea tuttava, sõbra.

«Mina,» ütles Annel igaks juhuks kindla tooniga.

«Ma olen Mesmer, raamatukogust. Mäletad küll? Ma olin all valves, kui sind sisse toodi.» Rääkija võttis voodiserval istet: «Sul oli silmadega midagi, jah?»

Noogutus.

«Läheb veidi aega, enne kui doktor siia jõuab. Ta peab veel dotsentidega ühendust võtma.»

Annel pingutas paaniliselt, et viia kokku häält ja nägu.

«Dotsendid?» alustas ta tasakesi. «Mesmer? Sina?» jätkas äkki äratundmisest ootamatult valjusti.

«Mina, mina... Kõik operatsioonid käivad nende juhendamisel. Et ei kasutataks ebaseaduslikke ravimeetodeid,» vastas mees dotsentide teema juurde sujuvalt tagasi minnes.

«Ei tundnud sind ära... Naljakas, ma ei teadnud, et sa siin töötad,» vabandas Annel.

Mesmer vaatas kuidas naine närviliselt väga tihedast pesemisest ebamäärast tooni linaserva mudis. Näpud liikusid kangelt ning justnagu häbitult.

«Silmad valutavad,» ütles Annel alistunud häälega.

Tal oli ilme nagu inimesel ikka, kellelt on ootamatult võetud silmanägemine ning peab seetõttu lootma vaid teiste abile. Olema teiste meelevallas. Vaid pikaajalise harjutamisega suudab ta lõpuks leppida asjaoluga, et on juhitav. Seinte, äärekivide, pimedakepi ning teise inimeste poolt. Alates momendist, kui juhuslikult või vägivaldselt, on võetud silmadest maailma -- kasvõi kahvatugi -- valgus, algavad meenutused värvidest ja igatsus selle järele, mis oli enne. Nagu perekond, kus sureb laps -- nii harjutud ollakse juba rõõmu olemasoluga, et väga raske on kujutada ette elu ilma. Hullem aga rõõmu puudumisest on kunagise meenutamine. See on võõrutusravi füüsilist sõltuvust tekitavast mõnuainest. Mõistusega haaratav aga samas väljakannatamatu, õudne piin, mis tuletab ennast meelde igal sammul.

Annelile ei olnud see veel pärale jõudnud.

«Ma ei tea...,» alustas Mesmer. «Ainuke asi, mida ma teha saan on sulle valuvaigistit anda. Õigupoolest selle pärast ma siia tulingi. Kas sul on kõik vaktsineerimised tehtud?»

Naine noogutas. See oli automaatne vastus automaatsele küsimusele -- dotsendid lasid kohustuslikus korras kõiki vaktsineerida, sest muidu oleks elanikkond suure tõenäosusega järgmiseks aastaks vähenenud poole võrra. Ikka veel ei suutnud inimesed kohaliku mikrofloora suhtes immuunsust saavutada ning nii pidid vaesed robotid neid lakkamatult kaitsma.

«Ära muretse, see nüüd torkab vähe,» sosistas Mesmer usaldusliku häälega.

Annel võpatas kergelt kui märg vatitups ta kätt puudutas ning tõmbus peaaegu krampi, kui peenike metallist nõel naha all veeni otsis. Süstimise ajal tajus ta miskipärast väga selgelt enda ja kitsa metallist teraviku erinevust. Kirjeldamatut vastumeelsust ning arusaamatut hirmu. Seda sissejuurdunud emotsiooni kinnistas sõõrmetesse heljuv spetsiifiline lõhn, mis meenutas kõiki eelmisi torkeid palju paremini, kui nägemine seda eales oleks võinud.

«Kõik,» teatas mees asjalikult.

Annel vabises. Kaks kuupsentimeetrit läbipaistvat vedelikku segunesid verega ning kandusid kiiresti mööda organismi laiali. Aju lakkas reageerimast närvide ärritavatele signaalidele ning keha vajus aeglaselt unenäolisesse olekusse.

***

Milrasher astus ebalevalt haigla uksest sisse ning vaatas siis kergendatult ringi. Registratuuri ees tungles rahvasumm, kes kõik püüdsid võimalikult kiiresti oma kaarti kätte saada ning siis vaktsineerimisega ühele poole jõuda. Oli nähtavasti mõne vabriku tervisepäev ning seega, loodetavasti, pole huvi tema tagasihoidliku isiku vastu kuigi suur.

Asjalikku nägu ette manades seisis ta suure tabloo ette ja püüdis teada saada, kus paikneb traumatoloogia osakond.

«Võtke järjekorda,» nõudis madal hääl ootamatult.

Võpatusega pöördus Milrasher ümber ja jäi otsa vaatama valges kitlis naisele: «Pole midagi, mul on juba kõik korras.»

«Mis te siis siin veel teete, isegi inimesi palju?»

Milrasher proovis formuleerida vastust, kui neid segas keegi vanemapoolne meesterahvas: «Ma ei saa aru, miks ma pean kaardi võtma! See kõik on bürokraatia!»

Valges kitlis naine ignoreeris teda professionaalsel ilmel ning silmitses ikka veel hindavalt Milrasheri: «Noh?»

«Mul on sõber traumaga siin.»

«Külastusajad on alles kaheteistkümnest. Lahkuge.»

Milrasher teeskles allaandmist ning lipsas välja. Võibolla oodata tõesti kaheteistkümneni... Samas aga oli seljast hakanud nii palju mäda tulema, et ta ei saanud enam tiibu avamata üle paari kolme tunni üldse olla -- kõigepealt hakkas abaluude vahel teravalt kipitama ning siis paisus päikesekujuline märk peaaegu tennispallisuuruseks. Oli tunne, nagu torgitaks sinna nööpnõelu ning ta ei pidanud lihtsalt kauem vastu.

«Brrr,» ümises Milrasher. «Kui see siin juhtuks, siis...»

Kiirustades astus ta tagasi klaasuste juurde. Paraku vaid selleks, et veenduda, et naine seisab ikka veel samal kohal ning seletab midagi mehele, kes ennist oli neid katkestada püüdnud. Naisterahva žestid ei jätnud ruumi kaksipidimõistmiseks. Ning otsekui tarbetuks kinnituseks niigi ilmekatele liigutustele vormisid huuled lühikese sõna, paluv ilme mehe näol asendus äkki pahameelega ning pettunult hakkas väljavisatu ukse poole tulema. Naine aga hakkas õiendama juba uue inimesega ning Milrasher pidi tahtmatult imetlema tema põhjalikkust ning vääramatust. Mitte keegi ei pääsenud.

«No on fuuria, ah?» Äsja kaotajana registratuurist lahkunud umbes viiekümneaastane mees vaatas Milrasherile vandeseltslikult otsa ja pilgutas silma. «Sul pole ka kindlustust, neh?»

«Mhmm,» nõustus ta. Tegelikult vaid selleks, et tüütusest lahti saada -- ta ju teadis neid inimesi küll: hakkavad juttu ajama ning pressivad senikaua peale, kui oled sunnitud lõpuks ebaviisakaks muutuma. Ühesilbilised vastused ja silmkontakti vältimine olid siinjuures parimad lahendused.

Kuivetu mehenäss ei laskunud end sellest aga häirida: «Tead, ühe korra sai Welvet siit niisama vaktsineerimise kätte. Eks ma siis proovingi ka... nii igaks juhuks rohkem. See mutt juba teab mind vist.»

«Oota nüüd. Sa oled siis vaktsineerimata või?» Milrasher vaatas meest peaaegu lugupidavalt. Selline käitumine võrdsustati üldjuhul enesetapuga.

«Täpselt! Ei ole,» kraaksatas see ning jätkas siis häält madaldades. «Egas alati pea asi käima nii nagu nemad siin...» Ja viipas peaga haigla poole.

Milrasherile jõudis esimest korda pärale, et asotsiaalidel võivad olla olemas oma arstid, vaktsineerijad ning... jumal teab, kes veel. Mõte hüppas edasi: see naine lendamissaalis oli maininud Rinboched, kes olla osanud kiroprogrammeerimist. Ja oli väheke asotsiaal. Ja tegeles veel tätoveerimisega...

«Räägi mulle, ega sa ei tea kus ma võiksin Rinboched leida. Vabriku tänavalt?»

«Ment oled või?» hakkas vibalik naerma.

«Mul oleks peale vakstineerimise veel üht-teist teada vaja. Mul üks sõber soovitas just Rinboche poole pöörduda.»

«Mis asjus?» Küsimuse toon oli pigem suunav kui uuriv -- jäi mulje, et tegelikult on talle kõik juba teada ning Milrasher peaks lihtsalt ütlema parooli.

Selleks oli: «Tiibade.»

Seepeale mõõtis vestluskaaslane teda pealaest jalatallani ning noogutas lõpuks hindavalt: «Oota siin, ma uurin, kas tal on vastuvõtt... Aga siis saan veerandi, nii komisjonitasu või nii.» Ja läkski minema.

*

Milrasher oli oodanud veidi üle tunni, kui tundis, et enam ta vastu ei pea. Abaluude vahel punnitas juba rusikasuurune muhk ning iga hetk võis juhtuda, et see plartsatab lõhki. Ta ei tahtnud mõeldagi... Oli vaja leida koht, kus saaks tiivad avada ning vabaneda sellest jälkusest.

Otsivalt ringi vaadates jäi pilk pidama ühe madala ning vana lastehoovi peale. Ta teadis ju neid kohti nii hästi! Kindlasti on seal võimalik leida inimtühja nurka...

«Kiiresti,» sosistas ta.

Trepikoda. Koridor. See lõppes kahepoolse uksega, mille klaasidele oli punase värviga kirjutatud: «Rühm 117a». Milrasher kõndis rutakalt selleni, jäi seisma ja kergitas end kikivarvule: pruuni linoleumiga kaetud saalis mängisid paarkümmend umbes üheaastast last. Vaid mõned neist suutsid omal jalal käia, enamasti aga roomasid ja kalpsasid ühesugustes vormides beebid pallide ja plastmassist klotside vahel. Selle segaduse keskel jalutasid valvsa ilmega kaks naist ning püüdsid käigu pealt lahendada kõige kriitilisemaid olukordi -- keegi oli kellelegi kõhu peale astunud, ühele oli klotsiga liiga tugevalt vastu nägu virutatud. Kostis vingumist ja nuttu.

See pilt tundus ühtmoodi tuttav ja tülgastav: ta mäletas veel hägusalt lapsepõlve. Ka tema oli inkubaatorilaps ning seega teadis nende pisikeste saatust ette. Ilma toetavate vanemateta, vaid kohaliku dotsendi napi soovitusega, ei pääsenud mitte kuhugi. Siit mindi varem või hiljem tehasesse, administratiivtöö ja ülikool jäid hägusaks ning kaugeks unistuseks. Olgugi, et nad kõik sisaldasid sedasama püha ja puhast DNA'd, mille viimased inimesed olid dotsentide kätte usaldanud. Konteineritesse pakituna ootasid nad oma sündi -- selleks, et töötada.

«Nagu Annelgi,» mõtles Milrasher kurvalt.

Juba seitsmeaastaselt, veel mänguliselt ja kohmakalt, algab ühiskonna teenimine ning edaspidi lihvivad need lapsed vaid kutseoskusi.

Beebide hallikate kostüümide ning naiste ilmetute kitlite vahel vilksatas dotsendi metallist kest. See libises vaikselt põranda kohal, peatus äkki, tõstis maast plastmassist topsid ning ehitas torni. Lähim laps ajas selle kiiresti ümber. Dotsent võttis kaks ümberlükatud topsi ja pakkus neid vehklevale beebile. Masin mängis. Või kes teab, vahest tegi ta hoopis taibukust ja reaktsiooni määravaid katseid... Planeeris võimalikku ametit?

Milrasher kükitas, lükkas ukse paokile ja vaatas seda pereidülli -- sellised olid ka tema varaste mälestuste õnnelikud momendid. Sõbralik metallist kasvataja, kes erinevalt inimestest alati kannatlikult kuulas ja kunagi ei löönud, tuli ning mängis viivuks. Aga harva, liiga harva toimusid need külaskäigud, liiga kiiresti pidi dotsent minema tagasi oma tähtsate toimetuste juurde. Nii oli alati olnud.

Jõudnud sellise paratamatu järelduseni kordas ta veelkord mõttes, miks ta siia üldse tuli, ning astus ohates paar sammu tagasi. Dotsent proovis ikka veel visalt lapsega kontakti saada ning õhutas laduma ümmargusi topsikuid torniks. Ebaõnnestunult, sest beebi vaid naeris ja üritas närida metallist jäsemeid.

Milrasher kummardus ja võttis särgi seljast. Koridori jahedusest tekkis käsivartele kananahk, ta kükitas ja toetus peopesadega pruunidest plaatidest laotud põrandale. Krõbinaga avanesid tiivad ning mäda voolas marlisidemete vahelt põrandale.

«Huhh,» väristas Milrasher õlgu ning piilus ringi. Kõik oli vaikne.

Kiiruga särki tagasi selga tõmmates astus ta uksest välja ja istus haiglaesise platsi betoonservale.

*

Ta hakkas juba lootust kaotama, kui vanamehenäss jälle välja ilmus: «Tule kaasa. Ega Rinboche nii väga õnnelik ei ole, et uusi nägusid juurde tuleb. Saad aru küll, kui kõlakad lahti lähevad, pistetakse ta kohe kinni. Korra vist on istunud ka... aga ega ta sellest eriti rääkida ei taha. Veider mees.»

Milrasher noogutas mõistvalt: «Palju sinna maad on?»

«Ei ole hullu. Sul on ikka papp kaasas? Ah?»

«Jah,» valetas Milrasher.

«Noh, anna välja.»

«Pärast.»

«Vaata ette, me võime su siin ka päris vagaseks teha. Ega see esimene kord pole.» Mehenässi häälest ei kõlanud niivõrd mitte ähvardus kui just tõsiasja nentimine. Neid (ja ka teda!) ei oleks keegi hakanud taga otsima, sest ametlikult asotsiaale ei eksisteerinud -- kui polnud tööd, siis olid tavaliselt hiljemalt poole aasta pärast niiehknaa surnud. Sellega arvasid dotsendid olevat täiuslikult reguleerinud tööhõive probleemi. Kõik tahtsid töötada. Kõik pidid töötama, selleks et elada. Ja seda sõna otseses mõttes.

«Näed, lähed nüüd siit alla,» jätkas mees lõpuks, kui nad olid jõudnud vana koolimaja juurde. «Tal on siin keldris päris mõnus elamine, kas tead.»

Milrasher vaatas teisele kahtlevalt otsa ja laskus kitsast keldriuksest sisse -- trepp viis peaaegu seitsmekümnekraadise nurga all torude ja vaikselt pöörlevate ventilaatorilabade vahelt niiskesse koridori, mis lõppes metallist uksega.

Ettevaatlikult koputanud, astus Milrasher seest kostva mühatuse peale sisse.

Ruum oli madal. Laes rippuv laia metallist kupli ja peaaegu inimpeasuuruse pirniga lamp andis üllatavalt vähe valgust ning selle püüdlikult värelev praksumine värvis toa vaid tuhmilt kollakaspruuniks. Riiulite, purkide, tünnide, seintele kinnitatud kirevate plakatite ning väikesele lauale loobitud asjade järgi võis oletada, et tegemist on nii lao, töötoa, kui ka eluruumiga. Viimasele andis kinnitust muust ruumist vähimalgi määral eraldamata wc'pott, mille keerdus toru ühendus lae all vaikselt tilkuva loputuskastiga. Selle kondenseerunud veest niiskeks tõmbunud paagi alla oli kruvitud väike ümmargune peegel, kus Rinboche igal hommikul habet ajas ning oma elamistingimusi kirus. Habemenoaga kiskus ta kortsuliselt lõualt üksikud punakad karvatüükad roosteplekilisse kraanikaussi ning keeras mustast käepidemest. Valju pahinaga pritsis vesi ja Rinboche astus vilunult sammu tagasi. Kraanil oli vaid kaks asendit: lahti ja kinni. «Lahti» pritsis kogu ümbruse pisikesi veetilku täis. Kaasa arvatud mehe ruuduline flanellsärk ja sinised tööpüksid.

*

Rinboche kummardus Milrasheri selja kohale ning kompas sõrmedega nahaaluseid lihaseid. Järjest väiksemaid ringe tehes liikus ta aeglaselt abaluude vahel oleva päikesekujulise märgi poole.

«Nii,» pomises ta viimaks ja kritseldas pastakaga mõned märgid. «Sa võiksid nüüd tiivad lahti teha.»

Tiivad avanesid ning mäda pritsis nagu oleks keegi hooga poriloiku hüpanud. Rinboche luksatas -- ta oli pihta saanud.

«Vabanda,» ütles Milrasher.

«Pole midagi, oma süü. Ma unustan, noh saad aru küll, ega ma seda asja siin nii väga tihti ka ei tee...» Rinboche jäi justnagu mõttesse ja võttis peegli kõrvalt nagist õhukese käteräti. «See kiroprogrammeerimine suurendab mädavoolu...»

Milrasheril ei olnud aimugi kui suurel määral peaks ta mehikest usaldama. Väidetavalt oli tal kogemusi. Samas aga viitas lüheldane jässakas kogu, üle kiilaneva pea kammitud õhukesed õlekarva juuksed ning punakat tooni harjas ülemise huule kohal pigem sulile, kui kogemustega kiropraktikule.

«Sain ennast,» Rinboche tegi häbeliku pausi ning jätkas nilbe puginaga. «Sitast puhtaks, heh heh.» End korraks varvastel kergitades ning küsivalt Milrasheri poole vaadates viskas siis nagu pettunult käteräti maha ning astus laua juurde.

«Me peame nüüd jätkama, töö ootab,» teatas ta ohkega ning asus laual kõhutava mehe selga kompama.

Silmi sulgedes püüdis Milrasher mõttes jälgida Rinboche liigutusi -- vahel teravat valu tekitades, vahel kergelt üle libisedes töötles teine süstemaatiliselt kogu selga ning jõudis kukalt pidi isegi pealaeni välja. Samal ajal selgitades, et suletud olekus on võimalik teatud määral aru saada sisseviidud programmist ning seda hiljem avatud olekus muuta.

«Eks ta paras posimine on, aga teine variant on sul lihtsat ära surra. Nii et vali,» kõhistas kiropraktik. Tundus, et tema arvates on tegemist eriti peene naljaga. «Nii, et vali... Jah. Eks nad tõprad on kogu süsteemi nii installeerinud, et seda peab pidevalt kontrollima. Selle ma saan küll ära petta. Muuga... Elame näeme. Elame näeme...»

Milrasher tajus esimest korda, et ta võib tiibu ka tunda. Alguses õrnalt, kuid massaaži edenedes üha selgemalt jõudsid temani tundevirvendused erinevatest tiivaosadest. Nüüd tuikasid sooned, siis liigendid, vahel rappisid tiivad ootamatult, nii et paberid riiulitel plagisesid ning kandusid õhuvoolust aetuna põrandale. Tõenäoliselt püüdis Rinboche parandada installeerimisel tekkinud viga. Arvatavasti just sellest oligi Ruubik rääkinud ja Nipitiri hoiatanud. Jäi muidugi veel küsimus sellest, miks Annelil oli silmadega see jama...

«Kas tiibade või mädaga kokku puutudes võib ka teistele midagi juhtuda?» küsis ta askeldava mehe käest.

Ei järgnenud mingit reaktsiooni ning Milrasher mõtles juba küsimust korrata kui Rinboche talle kergelt pähe koputas ning selja sirgu ajas: «Seda ma öelda ei oska. Sest ... Võid tiivad kokku panna.»

Milrasher tegi nagu kästud ning keeras end lauale istuma.

«Noh?» õhutas ta teist jätkama.

«Ma ise pääsesin ka sealt tulema, see ei mõju mulle.»

«Mis siis sulle tehti?»

«Ütleme ainult, et sul on minuga võrreldes... ee... vedanud.» kohmas Rinboche.

Miskipärast polnud Milrasheril enam tahtmist edasi pärida -- see oleks sama kui küsida sandistatud inimese käest tema puude kohta. Ta vaatas ringi ja hüppas laualt maha: «Kõik jah?»

Rinboche noogutas ilmselge kergendusega: «Selleks korraks küll, aga iga paari päeva tagant on vaja, noh, natuke kohendada, muidu hakkab jälle tilkuma. Lihased, tead, kipuvad tagasi vajuma. Üldiselt pole hullu, ma märgin õiged kohad ja järjekorra ära.»

«Mismoodi?»

«Heh, hee, selleks on vahendid, jah, vahendid on kõik olemas,» pilgutas Rinboche talle kavalalt silma. «Aga kõigepealt aja juuksed maha, sul on paar punkti pealael. Ma ei pääse muidu ligi, tead. Näe, kraanikausi juures on nuga, saad ise hakkama? Mul on tarvis masin valmis panna.»

Milrasher noogutas ning läks kraanikausi kohale kinnitatud peegli juurde. Mõtlikult võttis ta seebi ning ikka veel end peeglist põrnitsedes hakkas sellega pead hõõruma. Killuke jättis mulje, et tegemist on plastmassist mulaažiga, mille keegi pahatahtlik inimene on siia seebi asemele sokutanud. Ning mitte keegi ei ole sellest vingerpussist aru saanud. Võibolla juba aastaid?

«Kuidas sa neid punkte märgid?»

Rinboche kobistas riiuli juures ning viibutas siis väikest kroomitud masinat: «Mul on praegu vaid punast värvi, aga pole midagi, see paistab ka päris hästi... Kus kurat see nõel on?»

Milrasher hõõrus ikka veel masinlikult seebikildu vastu juuksed ja vaatas kuidas teine närviliselt ringi tuhlas.

«Käes, raisk,» sisistas Rinboche viimaks ning astus paar sammu tema poole. «Näed nõel käib siia niimoodi sisse, siis paneme värvi ja, opaa, läheb lahti. Ära karda, see pole üldse valus. Mehele ei tee väike suts midagi, eks ole? Ega ma pastakaga ju märkida saa, kulub maha. Said aru?»

Milrasher pani seebi tagasi alusele -- antud tingimuste juures ei olnud võimalik paremat efekti saavutada. Juuksed olid vaid kergelt rasvased ning tilkusid ebameeldivalt. Ohates tõmbas ta helkiva teraga üle pea ning mõned karvad pudenesid, samal ajal kui enamik jäi noa külge kinni. Kriipiva häälega puhastas ta selle kraanikausi plekist serva vastu. Püüdes mitte endale kuhugi sisse lõigata kraapis ta mööda nahka ning jäi siis oma katkutud ning laigulist soengut põrnitsema.

«Kuule, sa pead vist ikka ise tegema.»

«Ja-jah, oota moment.» Rinboche kontrollis tähtsa näoga masinat ning noogutas heakskiitvalt. Astus siis Milrasher juurde ning tõmbas paari vilunud liigutusega ära kuklasse jäänud karvad, jättes mujalt kõik täpselt selliseks nagu see nüri noa alt oli tulnud.

«Ähh, käib küll. Tule nüüd.... Jäta nüüd meelde... Alustada tuleb kolmest, keskelt katkestatud kriipsust. Tuleb tõmmata noole suunas, keskel korraks katkestada ning edasi. Said aru?»

Milrasher mõmises midagi.

«Ja jah, väga hea...»

Surinaga hakkas püstol tööle ning Rinboche asus esimest märki joonistama.

Milrasher võpatas: «Valus on.»

Surin vaikis ning mõne hetke pärast lausus Rinboche pidulikult: «Mul on kahju, kogemata, nõel oli valesti reguleeritud.» Siis omandas hääl süüdistava noodi: «Isegi aitasin sind hädast välja.»

Ta jätkas pahaselt tätoveerimist, kuid nüüd oli torked tõepoolest palju vähem valusad. Aga ikkagi imbus nõela alt välja pisikesi punaseid kastepiisku, mis segunesid värviga ning moodustasid selgroo kohal madala verejõe. See voolas laia deltana aeglaselt mööda külgi lauale ning jättis sinna tumepunased loigud. Rinboche äsas aeg-ajalt kaltsuga üle Milrasheri selja.

Nähtavale ilmunud kriipsud näisid moodustavat keerleva ning katkestustega spiraali mis abaluude juurest alates kandus kaugemale ning lõppes pealael. Kokku tuli 17 eraldi märget, millest mõned olid vaid sirged jooned, mõned aga keerulisemad punkteeritud ja kontsentrilised ringid.

«Nuuh, valmis,» teatas kunstnik viimaks ning astus paar sammu tagasi, et oma kätetööd silmitseda.

Milrasher ajas end püsti ja sirutas kangeks jäänud liikmeid. Kõva laua peal nii pikka aega vedeleda ei olnud sugugi mõnus.

Äkki astus Rinboche tema juurde: «Kuule, sa tahtsid ennist teada, mis nad mulle tegid? Ma näitan sulle.»

Ta hakkas oma pükste kallal kohmitsema ning enne kui teine midagi öelda jõudis tõmbas need ühe rapsakuga maha. Milrasher põrkas kohkunult kaks sammu tagasi ning lõi jala valusalt vastu lauanurka ära.

«Aitab, aitab,» oigas ta Rinboche poole vaatamata.

«Noh, mis ma ütlesin,» jätkas see peaaegu uhkelt, pöördus siis ümber ning suundus wc'poti juurde. Nagu jõudnud otsusele, et Milrasheri võib täielikult usaldada ning seega loobuda ka igasugusest häbitundest hakkas ta sinna soristama.

Milrasher proovis samal ajal mitte mõelda sellele, mida ta just äsja silmanurgast näinud oli. Ta proovis peas leida muud pidepunkti, midagi, millest haarata, kuid nurgast kostev sorin kiskus teda uuesti ja uuesti tagasi nähtu juurde. Painas! Sest sinna, kus jalad lõpevad ja keha algab oli Rinbochel paigutatud värdjalik deemoninägu. Krimpsus, habemega, väikeste sarvetüügastega jõletis.

Rinboche lõpetas poti juures oma toimingud ning tõmbas püksid tagasi üles. Pöördus siis ümber, silmitses Milrasheri kohkunud nägu ning teatas pärast pikka vaikust järsul toonil: «Anna nüüd raha siia ja hakka astuma.»

Milrasher korjas tooli pealt särgi. Värsketest nõelatorgetest kipitas terve selg ning riide karedus ärritas veelgi.

«Palju neid on, kes on niiviisi välja pääsenud?»

«Nii mõnedki -- ja ära hakkagi uurima -- ma ei tea kus nad on ja mis teevad. Võibolla surnud. Kokku tuleb sul 70 kulli maksta.»

Milrasher mõtles deemoninäole. Aga kellegi teise käest ei olnud ju võimalik midagi teada saada. Tal oli vastik, selg kipitas. Deemoninägu. Raha ei olnud...

«Perse, räägi!» karjus ta äkki Rinbochele. «Sina tead ainukesena midagi.»

«Ähvardame, jah,» nõustus see, kargas välkkiirelt riiuli juurde ning tõmbas välja tuhmilt helkiva revolvri.

Milrasher nägi esimest korda tulirelva. Dotsendid olid need kõik ära korjanud kohe pärast II ökoloogilist katastroofi, et vältida anarhia teket. Nuga oli ainus vahend vähestele röövlitele ning paljudele enesetapjatele.

«Kust sa selle said?»

«Pole sinu asi.»

«Saad aru, üks naine on haiglas. Minu pärast vist. Ma tahaks midagi teha. Tahaks aru saada, mis siin õieti toimub...»

«Käi papp välja.»

«Räägi enne, mida sa sellest asjast üldse tead,» ei jätnud Milrasher järele.

«Eluga!» karjatas püstoliga mees ning astus talle paar sammu lähemale. Milrasher tundis end nagu tegelane mõnest igivanast detektiivjutust, ebareaalselt ning mõttetult.

«Mul pole raha...»

***

Dotsent liikus käratult Anneli kõrvale ning jäi teda sõnatult vaatama. Kui tal oleks olnud pisarakanal, siis oleks ta võibolla nutnud. Nad olid ju loodud kaastundeks -- hoolitsema, mitte hävitama. Aga vaata, mis sellest oli välja tulnud. Ei olnud mingit kahtlust, mis oli selle naise kummalise haiguse põhjuseks... Oli muidugi õnnetult läinud aga sinna ei saanud enam midagi parata. Randomiseerija oli sellise saatuse välja valinud ning nüüd ei jäänud muud üle kui alistuda. Põhimõtteliselt pidid küll muutused välja lööma alles järgmises põlvkonnas, kuid juba nüüd juhtus aeg-ajalt mutatsioonide realiseerumist. Eelkõige muidugi nendel, kes puutusid kokku töödeldud isenditega.

Dotsent ohkas ja pöördus minekule. Ta ei saanud niiehknaa aidata. Parimaks ravimiks sellele õnnetule naisele on morfiin. Pidevalt, lakkamatult morfiini käsivarde, kuni see oli nõelatorgetest täpiline -- siis jalga, teise kätte, kaela, kõikjale. Ning kõige viimaks lakkab valu hoopiski ning ta võib oma elu alustada pimedana. Aga see-eest väga andekana. Keegi pidi ju hakkama mõtlema uusi lugulaule ning keegi pidi suutma meelde jätta kõike, mida räägiti. Selleks ei olnud nägemist tarvis. Nagu ka Homerosel polnud neid organeid vaja -- tema maailmatunnetus oli pelgalt sõnapõhine.

Dotsent liikus seina külge kinnitatud helkiva luugi juurde ning see avanes vaiksel suhinal. Annel kergitas pead ning kuulatas pingsalt.

Metallist kere liikus uuristatud õõnsusesse ning uks sulgus. Paugatusega lükkas suruõhk ta liikuma ning kuulina lendas dotsent seinte sisse uuristatud käike mööda edasi. Annel võpatas. Kobas käega voodi kohal ning leidis kellanupu. Antiseptik, nõelatorge ja uimasus.

Mõne aja pärast, kui esialgne hoog juba vaibuma hakkas, surus dotsent liigendilised käed vastu seinu ning jäi kriginaga pidama täpselt samasuguse ukse ees, kust ta äsja oli sisenenud. Väljas aga ootas teda teine maailm.

Keset ruumi troonis tohutu retort nagu väljaveninud süda. Tuksumas, vedelik mulksumas õhukesest klaasist seina taga. Ning selle sees ümaral põhjal kasvamas hõbedast puu. Uskumatult keeruka kujuga oksad, nõelteravad kristallid kasvamas orgaanilises vedelikus, klaasi paksendite ja kumeruste kohal venivad ning värelevad, kähardus see moodustis kõrgele saali lae alla. See oli Cronos.

Dotsent sisenes ning küsis nõu: «Mis nüüd?»

«Sellised juhtumid on paratamatud,» teatas Cronose hääl. «Sissearvestatud vea piires.»

«Aga...» alustas dotsent.

«Teiesugused piiratud intelligentsiga masinad ei suutnud ju isegi rahvastiku juurdekasvu eest hoolitseda! Veel vähem mind valmis teha. Arvesta sellega, et mina olen ikkagi peamiselt inimeste looming.»

Muidugi oli tal õigus. Nemad, dotsendid, ju ei suutnud teistsuguseid olendeid luua -- vaid reprodutseerida. Aga inimesed said neid aidata -- tahtmatult ja teadmatult küll, aga siiski.

Nüüd, selles ruumis, siis oligi see, mida dotsendid ja inimesed koos olid ehitanud... Cronos. Aastaid olid tehastes mehed ja naised arvutanud ja kavandanud neile endile arusaamatuks jäävaid detaile ning aastaid olid dotsendid neid plaani järgi kokku seadnud. See ei olnud veel valmis... See ei saanud mitte kunagi valmis vaid kasvas nagu plahvatav päike.

Dotsent tundis kerget hirmujudinat -- tema metallist «mina» ehitajad olid emotsioonidega põhjalikku tööd teinud. Varustanud nad inimeste kasvatamiseks kõige vajalikuga ning programmeerinud kõige sügavamale sisse hirmu inimese muutmise ees. Seevastu Cronos aga... Keegi ei teadnud.

Jumaliku masina teed olid aga viinud selleni, et vähemalt statistikas oli kirjas tohutu elanikkonna kasv. Tohutu, sest homunculusi tehti pidevalt juurde ning lõppu ei olnud näha.

«Algne elukorraldus saab taastatud,» jätkas Cronos. «Juba praegu on olemas hobuste, basiliskide ning huntide maatriksid. Järgmine põlvkond elab juba hoopis teises maailmas!»

«Jah,» mõtles dotsent. «Kõigest hoolimata me siiski taastame Vana Maa. Nii nagu see aegade alguses oli olnud. Nii basiliskid, kui konnad ja kured ja rebased ja kükloobid ja hundid ja kõik kes kunagi on seda maapinda tallanud.» See oli nende elu ainuke sisu.

«Täpselt nii,» kajas Cronose kõmisev hääl dotsendi positroonilises ajus.

***

«Klõks,» tegi tuhmist metallist püstoli lukk.

«Aah,» võpatas Milrasher.

«Klõks,» kordas püstol.

Milrasher kargas edasi ja virutas hämarusest paistvale mehele pöidlaga kõrri. Rinboche ajas suu pärani ning ta nägu omandas hämmastunud ilme. Nagu leiaks ta teise käitumise taktitu ning jämeda, koguni mõtlematu. Milrasher sirutas käed ja mehel kuklast kinni haarates hüppas parema põlvega õhku ahmivasse näkku. Veelkord.

«Klõks,» tegi püstol. Niiskusest ja halvast kohtlemisest vigane tong susises hetkeks ning -- vastu kõiki ootusi -- süttis. Plahvatuslikult reageeris tume püssirohi, otsides väljapääsu virutas eralduv gaas messingsilindri otsast tinatüki õõnsasse, vindiga varustatud torusse. Väikest suitsupahvakut õhku paisates kihutas see otse edasi, libises veidi mööda ribi ning jäi lõpuks pidama kopsu alumisse osasse.

Milrasher kukkus istuli, tundis kõrvetavat kuumust ning seejärel pööritust. Aeglaselt küljele langedes nägi ta veel, kuidas Rinboche piinatult läkastab ning purustatud näolt verd pühib. Siis puudutas pea, kopsti, tsementpõrandat ning kõik lahustus.