Ajahambast puretud varemed heitsid kahvatus täiskuukumas pikki ja süngeid varje väiksele, umbes paarituhande pealisele armeele, mis otsis nende vahelt kaitset lagendikul puhuva jäise tuule eest. Rohi õõtsus tasakesi selle külma hinguse rütmis, moodustades pikki laineviirge täpselt nii, nagu teeb seda vesi kusagil nimetus ookeanis.
Mõne miili kaugusel iidsest kantsist paistis ähmaselt veel üks kindlus, mis tundus olevat kõigest kümmekond aastat tagasi ehitatud. Vahid jälgisid seda lagunenud müüride vahelt pingsalt, otsides mingit märki vaenlasest ja püüdes ise samal ajal peituda luudeni lõikava tuule eest. Kuid valvsad mehed ei silmanud midagi erilist, mis oleks neid ärevaks teinud ja nii heietasid nad oma süngeid mõtteid eesootava võitluse kohta.
Kõik sõdurid olid ühisel arvamusel, et nende armee, mis oli küll piisavalt suur, et edukalt võidelda avamaalahingutes, ei suuda hästi kindlustatud kantsi vastu midagi ära teha. Sõdurite ainuke lootus oli nende kuulsa väejuhi lord Ray parem käsi ja sõber, vapper ning võitmatu sangar nii mitmeski kuningriigis, Brand Ek Noar.
See kummaline mees oli kõigile korduvalt tõestanud uskumatut julgust, kavalust ja õnne, tuues oma kaaslased välja isegi sellistest olukordadest, mis tavaliselt oleksid kindlasti lõppenud väga, väga kurvalt. Kõikjal levis jutt, et tuntud kangelane on kas surematu või siis omab maagilisi võimeid.
Järsku lõi kõrge rohi kahte lehte laiali ning sealt astusid välja hambuni relvastatud sõdurid. Nad kõndisid vaikselt, kuid varjamatult edasi, kuni neid peatas kivide vahele peitunud valvur: «Seis, kes te olete?»
«Omad, omad. Me oleme lordi maakuulajad,» vastas tundmatute juht valjusti.
«Salasõna? Öelge salasõna, siis lasen läbi!!!»
«Lootus,» tunnistas mees õige salasõna, mis võttis kokku kõikide peas mõlkuvad mõtted.
«Võite minna,» lubas valvur, kuid ei suutnud end kuidagi tagasi hoida ja küsis uudishimulikult: «Kas nad teavad, et me oleme siin?»
«Ei, sõber, kuid äärepealt oleksid nad saanud,» vastas luurajate juht ja näitas sõdurile verekoorikuga kaetud suurt kahekäemõõka.
Vaht heitis kiire pilgu tundmatu karmi näkku, lootes sealt võib-olla midagi välja lugeda, kuid loobus siis oma mõttest ning vaatas kõrvale. Mehed aga läksid juba edasi, olles rahul, et said lõpuks kõledalt väljalt põliste müüride kaitse alla.
Hoolikalt varjatud lõkete ümber istus tihedalt koos kogu sünge sõjavägi. Täna õhtul ei kostnud seal lõbus laul, nagu oli alati tavaks enne verist lahingut, vaid sosinad. Osalt tuli see lordi korraldusest olla võimalikult vaikselt, teisalt ka meeste rõhutud meeleolust. Kuigi ükski sõdur otseselt ei kartnud, varjutas nende kõigi mõtteid peakohal lasuv sünge ennustus.
Teel siia rüüstasid sõdurid ühe kohaliku nõia, kellest ei räägitud midagi head, hüti. Posija kinnitas veendunult, et väike armee saab hävitavalt lüüa, hoolimata ühest vaprast sangarist, kes nendega kaasa marsib. Lord Ray vihastus ja lasi vanamoori kõhklematult hukata ning peale mutikese armetu tare põlema pistmist käskis ta kõigil ennustus unustada, kuigi teadis, et see saab raske olema.
Ükski end lõkketule paistel soojendavatest sõduritest ei pööranud uustulnukatele erilist tähelepanu. Nad vaid noogutasid korraks luurajatele ning kohendasid siis oma musti mantleid ja nihkusid kuumadele leekidele veel lähemale.
*
Lord Ray oli oodanud kaua, vahest liiga kaua, sest tema arust oleksid mehed pidanud juba ammu tagasi olema. Ta kartis, et vaenlased on nende kohalolekut märganud, kuid kui maakuulajate juht telki astus, libises üle ta kahvatu näo kerge naeratus, mis ka kohe jäljetult kadus.
«Brand, ma arvasin, et sa ei tulegi enam tagasi,» ütles Ray kergendusega oma heale sõbrale ja vaatas siis talle otsa.
Kangelane polnud just ilus mees, nagu polnud seda ka lord ise, kuid piisavalt kena, et saavutada kindlat edu naiste seas. Mehe kandilist nägu raamis tihe habemetüügas, andes talle taltsutamatu ilme, mida süvendasid veel õlgadele laskuvad paksud tumedad juuksed ja suured, kahtlaselt helkivad silmad. Igal pool mehe näos võis märgata vanu arme ning jälle jooksis üks uus punane jutt mööda sangari põske alla.
«Mul oli plaanitust veidike rohkem tegemist,» teadvustas Brand ülemusele: «Kohe räägin ka sulle, kuid kõigepealt tahavad mu mehed natuke kärakat, et seda neetud külma kontidest minema ajada ja ka midagi hamba alla ning ega minagi mõnest suutäiest ära ei ütleks.»
Lord Ray kutsus ühe sõduri ja andis mehele Brandi soovid edasi, mida ka kiiresti täitma tõtati. Varsti kantigi lauale kesine eine, mis koosnes külmast küpsetatud loomalihast, kuivanud mustast leivast ja mõrudast kitsejuustust. Pealejoogiks oli suur veega lahjendatud kannutäis viina.
Brand asus toidu kallale ja hävitas selle hämmastava kiirusega. Siis haaras ta topsi üsnagi kange märjukesega ning kummutas selle ühe sõõmuga tilgatumaks.
«Ma käisin koos meestega päris kantsi juures väljas ja vaatasin kõik üle,» alustas ta pikema sissejuhatuseta. «Asi on halb. Nende kindlus on üpris tugev ja ilma üllatusmomendita me seda ära ei võta. Ning isegi siis läheb meil hädasti imet tarvis. Piiramiseks ei jätku meil nii aega kui ka mehi. Oleks mingi muu võimalus, siis loobuksin ründamisest, kuid kahjuks teisiti ei saa. Me peame oma ülesande täitma ja kõik pimedust kummardavad värdjad teise ilma saatma. Homme asume asja kallale ja jumalate abiga ka võidame!»
Kuna lord Ray hindas oma sõbra tarkust ja vaprust kõrgelt ning tunnustas tema teeneid kogu sõjaväe ees, pühendas ta Brandi loomulikult oma plaani ja küsis suurte kogemustega kangelaselt ka natuke nõu. Arutanud paari tunni jooksul kõik üksikasjad põhjalikult läbi, jäid nad tulemusega lõpuks enam-vähem rahule, kuigi kavas oli veel palju nõrku kohti
Alustama pidid nad väga vara hommikul ja proovima kohe tormijooksuga lossi peaväravast sisse murda. Kui see ei peaks juhuslikult õnnestuma, tuli meestel taganemist teeseldes vaenlased oma kaitsva kindluse rüpest välja meelitada, et nendega siis väljal lahingusse astuda.
Põhirünnaku juhtimise usaldas lord Ray Brandi kätte, sest temast paremat väejuhti niikuinii kusagilt võtta polnud ning pealegi mõjuks kangelase legendaarsus meeste moraalile hästi. Ray ise otsustas väikese üksusega igaks juhuks tahaplaanile jääda, sest kui peaks tulema avamaa lahing, on nii kergem vaenlasele vastu astuda.
«Mis su näoga juhtus?» päris lord Ray veel enne sangari lahkumist.
«Kurat! Komistasime ühele nende patrullile otsa. Neid oli umbes kümme meest ja kohe, kui nad meid nägid, tungisid kallale. Kindlasti lootis nende juht tänu arvulisele ülekaalule meile ilma abivägesid kutsumata ots peale teha, kuid me valmistasime talle paraja pettumuse. Meid oli küll kaks korda vähem, kuid enne kui nad midagi aru jõudsid saada, olid kõik minu mehed vastased juba tapnud,» ütles Brand irvitades.
«Keegi ei pääsenud kantsi hoiatama?» kartis Ray hommikusest üllatusmomendist ilma jääda.
«Ole rahulik, ei jõudnud keegi kuhugi,» vastas Brand veendunult.
«Siis on kõik hästi,» ütles lord Ray.
«Igatahes poen ma nüüd kohe põhku, homme ootab ees karm päev. Meie sõdurid on küll tugevad ja karastatud nagu teras, kuid meil läheb vaja midagi, mis kallutab kaalukausi meie kasuks,» ütles Brand ja tõmbas oma suure tumeda keebi rohkem endale ligi enne kui astus telgist välja külma kätte.
Kuid lord Ray teadis juba, et see midagi saab olema Brand ise, sest mehele oli antud kõrgemalt poolt uskumatud võimed. Ja seda polnud ta kuulnud kuulujuttudest.
***
Hommikul varavalges rivistas Ray oma armee üles. Ta pidas meestele lühikese, kuid sütitava kõne ning saatis nad siis kuulsa kangelasega eesotsas kantsi vallutama. Ise jäi ta rahulikult oma hetke ootama, mis ei pruukinud kunagi saabuda.
Kõrvulukustava kisaga tormasid sõdurid kindluse peale.
Kaitsjate üllatus oli suur ja tekkinud segaduse varjus läks Brandil korda murda läbi tugevast väravast ning jõuda avarale siseõuele. Kuid seal kohtasid nad juba hästi organiseeritud vastupanu ning olid sunnitud noolerahe all taanduma. Mehi langes nagu loogu ning ainult Brand ja mõni ta kaaslane pääses terve nahaga.
Kuid sellega polnud rünnak veel lõppenud. Samal ajal kui Brand võitles kantsi hoovis oma elu eest, õnnestus ühel teisel üksusel sisse tungida massiivsest küljeuksest. Sõdurid võitlesid vapralt ja ei löönud isegi siis kõhklema, kui vastaseid üha enam juurde tuli ning lahing järjest verisemaks muutus. Mehed mõistsid, et võit on käe ulatuses ja rühkisid vihasemalt edasi, pannes vaevu tähele oma kaotusi.
Aga nii ei saanud see kaua kesta. Varsti ilmus võitlustandrile, milleks oli kitsas ja rõske koridor, võimas maag, kes asus oma tulekeradeks muutuvate loitsudega ka seda hästialanud rünnakut tagasi tõrjuma.
See oleks võluril kindlasti ka korda läinud, kui taganevatest meestest poleks mööda trüginud hiiglaslik Brand. Kuulamata teiste hoiatusi, kargas ta maagile vihaselt kallale ning peale lühikest, kuid ägedat võitlust lebaski võlur koos mõne oma mehega surnult suures vereloigus külmal ja kalgil kivipõrandal.
Vastased ei riskinud oma pealetungi enam jätkata, sest kartsid, et hirmuäratav kangelane kustutab ka nende eluküünla ning taandusid nüüd igaks juhuks ise. Brandi mehed kasutasid avanenud võimalust ja ründasid uuesti, kuid nende üürike õnn pöördus õige pea. Nad olid sunnitud koridoridest lahkuma, südames lootus, et saavad vaenlasega arved õiendada vabas õhus.
Osavalt teeseldes paanikas sõjaväge, taganesid vaprad sõdurid suurele rohumaale, lõplikus võidus kindel vaenlane neil otsustavalt kannul. Brandi sõjavägi oli peaaegu poole väiksem jälitajate omast, kuid neil oli veel üks trump varuks -- lord Ray.
Siis kui tagaajajad olid jõudnud kindlusest juba nii kaugele, et kiire taganemine sinna varjule osutus juba võimatuks, andis kangelane oma sõduritele märku ning kohe olid nad võitlusvalmis. Samal ajal ilmus nähtavale ka lord Ray ise ning lahing võis jätkuda.
Juba teist korda õnnestus neil mitu korda tugevamat vaenlast üllatada. Enamus kiiresti lähenevatest sõduritest kaotas pea, kuid oli ka neid, kes Brandile vapralt vastu astusid. Aga oli juba lootusetult hilja. Kõik väljal olnud vaenlased tapeti halastamatult, kuid kindlusesse tungida ei õnnestunud neil ikkagi. See oli liiga tugev.
*
Õhtupäike libistas aegamisi oma viimased kiired üle välja ning loojus siis. Tallatud rohul lebas palju langenuid, kellest enamuse moodustasid vaenlased, kuid seal oli ka Ray mehi. Surm ei soosinud kedagi. Näljased kaarnad täitsid külma inimlihaga oma tühja kõhtu ning tõstsid kisa nende peale, kes julgesid lindude sünget pidusööki segada.
Lõkked olid süüdatud. Vahid sammusid reipalt valguse ja pimeduse piirimai ning kiikasid rahulikult vallutamata jäänud kindluse poole. Enam polnud nende mõtted nii tumedad.
Tule ääres vahetasid leiba luuse laskvad mehed värskeid lahingumuljeid ja olid üllatavalt hästi meelestatud. Täna ei saabunudki kardetud hukk, vaid hoopiski edu, mis andis homsele juba rohkem eeldusi.
Põhiliseks jututeemaks oli erinevate sõdurite kangelasteod ja vastaste nõrkus ning uskumatu lollus. Eriliselt tõsteti esile aga võitmatut sangarit Brand Ek Noari. Ülistati kangelase tublidust ning mõistatati, kust tuleb mehe ülivõimas vägi. Pakuti välja igasuguseid teooriaid, kuid kõige usutavama ning huvitavama pajatas üks vana seersant, kes oli maailmas palju ringi rännanud ja nii mõndagi näinud.
«See oli vahest kümmekond aastat tagasi, kui ma kohtasin ühte kuulsat mõõgameest, kes oli parasjagu minemas mingile turniirile, kust pidid osa võtma paljud üllad rüütlid ja võitmatud kangelased, kel polnud just muuga tegemist,» alustas vanamees.
«Kui ma tahtsin teada paari tuntumat nime, mainis ta teiste hulgas ka legendaarset sangarit, lugematute kuningriikide päästjat ja musta maagia vastu võitlejat -- Brand Ek Noari. Kuna ma olin tulnud kaugelt ja ei teadnud sellest kangelasest midagi, palusin rändrüütlil selgitada ja sain uskumatu loo osaliseks.
Elas kord mees, kes oli ühe maa kuningas. Ta oli hea valitseja ning kaubavahetus teiste riikidega tõi kõvasti sisse. Päev päevalt kasvas nii tema kui ka kogu maa jõukus, mis tekitas kadedust naabrites, kuid veel polnud aeg küps. Kuningas oli hea väejuht ning tema sõjavägi paremini varustatud kui ükski teine ning keegi ei riskinud rünnata.
Kuid ühel päeval pidi see idüll lõppema. Kuninga vastu sõlmiti kohutav koalitsioon, mille ette otsa asus Suure Ida anastanud Sortskuningas. Tema kurjad käsilased ja liitlased külvasid kaua surma ja hirmu igal pool kuningriigis, enne kui kuningal läks korda oma vägi kokku kutsuda.
Toimus lahing, mis kestis mitu päeva ja ööd. Kaua heitlesid vastased teineteisega nagu võrdne võrdsega, kuid siis pani Sortskuningas tänu mustale maagiale oma paremuse maksma. Kuninga armee purustati täielikult ning kõik, kes elusalt kätte saadi, hukati kohapeal kõige julmemal moel või siis muudeti mingiteks jälkideks olenditeks. Ainult kuningal endal õnnestus põgeneda, kuid sellest polnud enam kasu.
Ühe hooga tungis Sorts kuningriigi pealinnani, kus viibis ainult hädavajalik paarisaja meheline garnison ning tegi selle maa tasa. Üle maailma tuntud uhkest linnast ei jäänud isegi kivi kivi peale, mida mälestada. Sortskuningas vangistas ka löödud kuninga perekonna, rüvetas ja teotas julmalt igat selle liiget ning lasi nad metsikult ning piinarikkalt hukata.
Matnud oma häbistatud lähedaste surnukehad, andis vihane, masendunud ja kättemaksu ihkav kuningas nende värsketel kalmudel enesele vande, et nii kaua kui talle elupäevi antakse, püüab ta hävitada kõik musta maagiat kasutavad võlurid, keda ta kätte saab, alustades Sortskuningast.
Kõike märkavad Jumalad kuulsid seda tõsist vannet ja kutsusid meeleheitel kuninga enda juurde. Nad lubasid mehele, et pikendavad ta iga, kui ta oma sõna peab ja tõepoolest pimeduse vastu võitlusesse asub. Loomulikult oli kuningas nõus ja Jumalad paljastasid talle, kuidas nad seda teha kavatsevad
Selgus, et ühe tundmatu mäe jalamil asub ühes raskesti ligipääsetavas paigas puu, mis on väga tihedalt kuningaga seotud. Nii kaua, kui elab see puu, ei tasu kuningal millegi pärast muret tunda. Ta on sõna otseses mõttes võitmatu, kuid kui puuga midagi peaks juhtuma, siis sureb samal hetkel ka mees.
Kuningas läks ja tappis kurja Sortskuninga, hävitades tema hirmuvalitsuse ja tuues oma maale taas rahuaja. Kuid ise ta ei saanud seda enam valitsema ei jääda. Ta oli oma vandega seotud ning ei tahtnud seda murda. Ta oli õilis mees, kuigi kibestunud, sest kättemaks ei toonud loodetud rahuldust.
Jätnud kõik selja taha, asus kuningas, kes oli julmalt oma troonilt tõugatud, maailmas ringi rändama ja oma igavest ülesannet täitma, nagu nõudsid seda jumalad, kogudes ise sealjuures järjest rohkem kuulsust. See kuningas oli Brand Ek Noar,» lõpetas seersant oma jutu. Kuigi enamus sõduritest seda eriti tõsiselt ei võtnud, avaldas lugu ikkagi tohutut mõju ja tõstis Brandi populaarsust.
***
Varased päikesekiired peegeldusid igilumega kaetud mäetippudelt silmipimestavalt tagasi. Õhk oli selge ja meeldivalt karge, kuigi suure kõrguse tõttu veidi raskesti hingatav. Kirkal sinisel taevalaotusel ei sõudnud ühtegi pilvelaeva. Hommik oli ääretult ilus ja kütkestav, ees ootas uskumatult kaunis päev.
Mööda konarlikku mäepinda ronis üles kümneliikmeline salkkond. Kuigi tõus oli silmnähtavalt raske ja kurnav, ei paistnud mehed sellest eriti hoolivat. Peaaegu kõik nad olid mägede pojad ja armastasid kõrgmaa loodust, selle süütust ja puutumatust, ning rikkalik tasu, mida oli lubanud ekspeditsiooni jõukas juht, innustas neid veelgi enam
Salga liidriks oli umbes viiekümneaastane heas vormis mees. Tema kogukas keha viitas jõule, mida nii mõnigi rammumees oleks võinud kadestada, kuid silmis värelev arukas ning uudishimulik pilk andis tunnistust teadmisjanulisest ja haritud mehest.
Mõne aja pärast jõudis seltskond väikesele kaljupaljandikule, mille kohal kõrgus kitsas eend, kust rippusid alla lopsakad rohelised ronirohu tuustid. Kaugemal võis veel aimata mingi tundmatu puu võra.
Mehed peatusid ja juht käskis neil seada valmis ronimisvarustus mööda horisontaalset, peaaegu ilma ühegi pidepunktita seina. Siis võttis ta endalt oma kitsenahkse jaki seljast, paljastades lihaselise rinna ning valmistus meeste üllatuseks ise ronima. Teistel palus ta all oodata ja mehed olid sellega väga rahul, sest keegi ei tahtnud nii ilusal hommikul end väsitada.
Umbes kahekümne meetri kõrgusele tõusmiseks kulus tal paar väsitavat tundi, mis tõid mehele suured higipärlid laubale, kuid tema meelest oli raske teekond end lõpuks ära tasunud. Ta oli saavutanud oma eesmärgi.
Eendi serval seistes avanes talle imeilus vaatepilt. Mägilumest jõudu ammutav kristallselge veega allikas toitis mahlakat rohtkatet ja ühte kuninglikku puud, mis oma kirevate lehtede ja sügav-pruuni koorega oli kirjeldamatult kaunis. Mees silmitses seda natuke aega lummatult, unustades terve õela maailma enda ümber, enne kui hakkas tasakesi sellele lähenema. Ta ei mõistnud ka ise miks ta nii kummaliselt käitub, kuid arvatavasti ei tahtnud ta rikkuda selle paiga sügavat rahu.
Järsku hakkas miski puuvõras ehmunud rabistama ning mõne hetke pärast lendasid sealt välja viis pisikest, kuid toreda sulestikuga lindu, kes suundusid kõrgele sinitaevasse endale uut puhkepaika otsima.
See oligi puu, mida mees oli proovinud leida suurema osa oma elust. See puu pidi korda saatma imesid, nii rääkis üks vana müüt ja millegipärast uskus mees seda. Legendid olid varemgi tõeks saanud.
Mees võttis vöölt väikese terava kirve ning lõi ühe kiire ja tugeva hoobiga puu juure pealt maha. Siis tükeldas tüve väikesteks tükkideks ning asetas need oma reisikotti.
Natuke aega puhkas mees jalgu, kustutas janu külmast allikast ning ronis kiirustamata alla, kus ootavad kaaslased said oma juhi rahulikust käitumisest aru, et kõik on korras ja varsti võib saada lubatud tasu. Teadusmees oli aga kõige õnnelikum, sest tema unustus oli täitumas. Varsti võis ta oma kuningriigis saada suureks ja võimsaks.
Kusagil ja kunagi oli ta poole kõrvaga kuulnud lugu elupuust, kuid pidas seda tavaliseks väljamõeldiseks. Ta teadis, et puul on mingi seletamatu vägi, kuid ei uskunud selle seotust mingi kuningaga kusagil kuningriigis, sest see oleks olnud juba liiga jabur.
***
Koiduvalgus leidis kangelase Brandi ja lord Ray taas kindluse eest. Mehed olid just saatnud kantsi oma saadiku koos käsuga alistuda, kuid vaene sõdur ei jõudnudki kunagi tagasi. Sellega oli luhtunud lootus kindlust ilma edasise verevalamiseta vallutada ning lord Rayl ei jäänud muud üle, kui rünnata.
Sõdureid täitis uskumatu võitlusind. Nad tormasid metsikult röökides vastu oma saatusele, mis võis olla nii hiilgav võit kui ka purustav kaotus.
Alguses läks kõik hästi. Lord Ray meestel õnnestus uuesti suurest väravast sisse tungida ning isegi müüridele tõusta. Paljud neist langesid, kuid seda ei pandud suures tuhinas tähelegi. Brand võitles alati kõige ohtlikemas kohtades ja igal pool, kus tema esile kerkis, tehti vapustavaid edusamme. Mitu maagi leidis läbi tema käe oma otsa ja juba tundus, et võlureid rohkem polegi, kui ilmus välja kõige võimsam neist.
Karmatult astus Brand vastu hirmuäratavale maagile ja kahjuks kaotas kahevõitluse temaga. Keegi ei näinud täpselt, kuidas kuulus sangar hukkus, kuid hiljem teati rääkida, et hiiglaslik tulepall, mida oli võimatu tagasi tõrjuda või vältida, neelas Brandi alla.
Kohutav uudis kangelase langemisest levis lord Ray sõjaväe seas nagu kesksuvine kulutuli ning paanika halvas meeste tahte. Kiiresti koondas maag, kes oli ühtlasi ka kindluse valitseja, oma segi paisatud ning juba peaaegu löödud mehed ja asus vasturünnakule.
Võitluse lõppvaatus oli tormiline ja õudne. Lord Ray mehed pistsid hirmunult põgenema ja vaenlased jälitasid neid nii kaua, kuni väsimus nad tagasi sundis pöörduma. Tundmata halastus kellegi vastu tapeti kõik, kes kätte saadi. Ainult lord Rayl ja võib-olla sajal ta sõjamehel õnnestus pääseda hukust.
Brand Ek Noar oli aga surnud ja tema maiseid jäänuseid ei leitud kunagi.
***
Kui teadusmees oma kuninga ees reisipauna avas, ei leidnud ta sealt seest mitte midagi. Mis mõtted sel hetkel tema peas võisid keerelda, seda ei tea keegi, kuid ilmselgelt oli puu kadunud, jätmata ühtegi jälge.