Kui teie parimal sõbral tundub olevat teie ees saladusi, kaldute tõenäoliselt arvama, et ta on armunud. Minu puhul oli see igatahes nii, kui Tom mõne aja eest õige iseäralikuks muutus. Aga ma võtsin asja mõistvalt, sest nagu öelnud kunagi vanatüdruk pulmarongi vaadates: seda teed peame kord kõik minema. Sain sellest aru, kui Tom kirkamalgi päeval õndsalt naeratades nagu udupilves hõljus ja mõnusamastki seltskonnast juba varakult kadus, kui ta sinna üldse ilmuski.
Millest ma juba veidi vähem aru sain, oli tõik, et ta õnnelik olles -- aga see paistis varjamatult ta näost -- unerahu kaotas ja uinutite vastu huvi ilmutas. Pakkusin talle parema puudusel radedormi ja ta kadus sellega kärmelt, nagu kavatseks kugistama hakata juba järgmise nurga taga.
Edaspidi läks lugu veel imelikumaks. Tomi näis valdavat rahutus, mis võttis aegapidi järjest ilmsemaid õnnetuse piirjooni. Või hirm. Kõige kummalisem oli see, et kui õnn oli omal ajal röövinud talt une, siis õnnetus omakorda sundis magama. Ta paistis alatasa väljamagamata ja kippus tukastama isegi püstijalu. Ja samal ajal näis ta otse kartvat magada. Võinuks arvata, nagu jookseks ta ööd läbi mööda tänavaid, et ainult voodist eemale hoida.
Hakkasin tõsiselt kartma, et mu sõbraga on lood natuke imelikud või nii. Tom ei olnud just kõige robustsem natuur ja just niisuguste sellide puhul ei tea kunagi täpselt, mis neile järgmiseks pähe lööb. Üldiselt olen ma isikuvabaduste raevukas pooldaja juba varasest lapse- ja eriti koolipõlvest: kui minu juuresolekul asutaks inimene end üles pooma, küsiksin ainult, kas võtta ta pärast kohe maha või soovib ta paar päeva rippuda. Kui aga sama situatsioon etenduks purjus inimesega, teeksin kõik, et ta end enne välja magaks. Niisiis pidin Tomi puhul selgusele jõudma, kuivõrd ta -- ühel või teisel põhjusel -- on oma hinnangute peremees.
Ühel vihmasel õhtupoolikul pärast kontorist jalgalaskmist juhtisin meid mõlemaid väikesse pooltühja baari. Olime seda peale tööd nii sagedasti teinud, et äraoleva ilmega Tom lasi end juba puhtast inertsist sisse tüürida. Baarimees teadis meid ammu nägupidi ja asetas ilma küsimata kummagi ette klaasikese ja aurava kohvitassi. Tom puhus tulisele kohvile ja hakkas ettevaatlikult rüüpama. Mina pidasin loomulikumaks tutvuda esmajoones klaasi sisuga ja täheldasin endamisi, et varem oleks seda arvanud ka Tom.
Kui olin esimese napsi koos seda saatvate tühjavõitu lausetega ühele poole saanud, tegin täispöörde ja võtsin asjal sarvist kinni.
«Kuule,» ütlesin üsna tavalise nöökega hääles, «kui sa karsklaseks hakates näost nii ära vajud, siis jäta see asi parem kus see ja teine.»
«Ma ei taha praegu,» kohmas Tom äraolevalt oma klaasi vaadates. «Sa võid selle endale saada.»
«Ja kui ta sul jalga lasi,» jätkasin sõjakalt, «siis seda enam võta nina täis, maga end välja ja viska kogu see lugu peast välja.»
Ta võpatas veel siis, kui ma alles poole peal olin, aga kui ma lõpetasin, küsis raskesti sunnitud rahuga: «Kes?»
«Eks see, kelle peale sa kogu aeg mõtled. Arvad, et ma ei näe või? Tead ise paremini!»
«Küllap ma juba tean,» sõnas Tom, silmad poolsuletud, ja mulle tundus, et ta valitseb näolihaseid vaid suure jõupingutusega. Oma klaasi ei kavatsenud ta ilmselt tõesti puudutada, kuigi neelas juba kolmandat kohvi.
«Mis sinuga lahti on?»
Ta vaalas mulle teeseldud naiivsusega otsa ja kinnitas, et temaga pole mitte kõige vähematki lahti, nähes aga seejuures välja nagu märter tuleriidal.
«Kuidas tahad,» urisesin. «Ainult ära tule mulle puhuma, et midagi pole lahti. Ise näed välja nagu viirastus, ei -- nagu palgamõrvar, kes peab kellegi ära koksama, valvab juba kolmandat päeva ja ei julge üht napsigi teha, et mitte valvsust kaotada.»
Tema laienenud teradega silmadest nägin, et tal on hirm, aga ta ei tahtnud sellest rääkida.
«Kuule,» ütles ta vaikse otsustava häälega. «Kui sa järele ei jäta, lähen jalamaid minema.»
Ma jätsin järele. Mis mul muud üle jäi. Muide, varsti me läksime minema nagunii, kumbki oma elamise suunas. Lahkusime jahedamalt kui iial enne.
Olin veel murelikum kui varem, aga -- mis seal salata -- ka solvunud. Tomil oli abi vaja, ma olin seda pakkunud ja ta oli selle tagasi lükanud. Ometi polnud ma mõni esimene vastutulija. Oleksin võinud tema eest...
Murelikkus oli solvumisest ometi tugevam. Ja uudishimu. Ma ei saanud aru! Midagi toimus ning ma ei suutnud kuidagi mõista, mis see on. Jalutasin vastikus uduvihmas Ja mõtlesin järele. Tüdrukuga ei olnud siin vist tõesti tegemist. Aga millega siis? Lasin peast läbi terve hulga nii reaalseid kui ka totraid oletusi ega jäänud ühegagi rahule. Ainus, mida ma tagantjärele mõistsin, oli see, et hirm Tomi silmades polnud mitte lihtsalt hirm. See oli õud. Muidugi olid need vaid sõnad, ühe ja sama tunde erinevad astmed, kuid ma tundsin isegi mitte midagi teades, kuidas mind valdas nimetu ängistus.
Mida ma pidin tegema? Tomiga rääkida ei saanud ma ei täna ega saa ka edaspidi; tundsin seda. Asi oli ilmselt liiga tõsine, et selle suhtes kord tehtud otsuseid muuta. Rääkida kellegi teisega ei saanud ma ammugi. Mida mul õigupoolest siis öelda oli? Nad ei tundnud Tomi nagu mina. Nad poleks taibanud. Sain ainult oodata ja jälgida, lootes, et mingi seik meist mõlemast sõltumatult asjaoludele valgust heidab.
*
Kaua ma oodata ei tarvitsenud. Päev hiljem, natuke enne lõunavaheaega hõljus ukse vahelt nähtavale šefi sekretär Viola, kenake nägu nalja täis. Ma vist meeldisin talle natuke, nii et ma ei imestanudki, kui ta mu lauast möödudes toppama jäi, et paar kerget lõõpi vahetada. Naeratasin vastu ja ta kummardus allapoole, et salapäraselt sosistada:
«Noh, kas pummeldasite oma Polluxiga eile kõvasti?»
Et meid Tomiga lahutamatu sõpruse pärast ammugi Castoriks ja Polluxiks kutsuti, taipasin kohe, kellest ta räägib ja küsisin imestunult: «Meie Tomiga? Ja mille põhjal sa niisugust kuritegu kahtlustad?»
Juba Tomi mainimisest üksi tundsin, kuidas Viola ilmumisega tekkinud lahe tuju minus kiiresti haihtus.
«Noh,» itsitas Viola, «kui ma poole tunni eest temalt šefi laoks pabereid tooma läksin -- ta jääb nendega sel nädalal alalõpmata hiljaks --, nägin õige toredal pilti. Su vaene Pollux istus, tühi kohvitass ees, pea käte vahel ja magas.»
«Hm,» tegin ma sügavmõtteliselt, ise üha mornimaks muutudes.
«Ja kui ta mu sissetuleku peale ärkvele ehmus,» jätkas Viola seda märkamata, «siis viskus sirgu nagu elektrilöögist ja karjus hirmsa häälega: «Jäta, Archibald!».»
«Kuidas?» venitasin tähelepanu teritades.
«Archibald,» kordas Viola süütu lõbususega. «Missugune nimi! Ja mind vahtis ta nii, nagu oleksin ma Hamleti isa vaim, enne kui lõplikult ärkas ja rnu ära tundis. Mul hakkas päris kõhe! Kes see Archibald teil õige on?»
«Sa ütlesid Archibald?» kordasin kindluse mõttes veel kord üle.
«Nojah, just Archibald. Kas see tähendab midagi?»
«Ma ei tea,» venitasin ma end püsti ajades ähvardavalt. «Aga ma saan teada.»
Marssisin piki koridori joonelt Tomi tööruumi poole ja viskasin oma printsiibid isikuvabadusest seks korraks üle parda. Seda muidugi juhul, kui pidada isikuvabaduseks isiku õigust lasta end piinata. Mingitest Archibaldidest polnud mul aimugi. Meil kõlas see isegi hüüdnimena kentsakalt. Liiga pikk tundus. Aga seos pidi siin olema ja küllap Tom teadis juba täpselt.
Üldiselt töötas tema ruumis kolm inimest, aga üks neist sebis kusagil komandeeringus, teine põdes, nii et Tom pidi olema üksi. Küllap ta seetõttu tukastaski, nagu viimasel ajal kombeks. Ma pidin talt, kasvõi nui neljaks, tõe kätte saama -- tema enda huvides.
Vajusin uksest sisse ja põrutasin julmalt: «Tervitusi Archibaldilt!»
Tomi pisut avatud suuga nägu tõmbus surnukahvatuks. Ta taganes tooli ümber lükates vastu seina ja kogeles segaselt: «Mis s-sa l-luurad... või ei... see tähendab, sa ju ei saa, aga...»
«Küllalt, vennas,» sõnasin sellisest efektist ise ka kohmetudes märksa pehmemalt. «See olen ainult mina ja mitte šeff ise, kes on tulnud isiklikult kvartaliaruannet nõudma, mida sa pole veel alustanudki. Räägi mõistlikku juttu ja kohe praegu!»
Mõne hetkega hakkas mulle selgeks saama, mida Viola mõtles Hamleti isa vaimu vaatamise all.
«Kes kurat on see Archibald?» põrutasin peale. «Kui meie maal peaks elama mõni sellenimeline, siis tahan mina ka teda näha. Ja paistab, et pean talle sinu eest ise paar sõna ütlema.»
Tom vaikis endiselt, ainult ta muidu nii mehine lõug vabises. See mölkus ajas mind vihale. Haarasin tal tugevasti õlgadest ja raputasin nagu jaksasin, ise samal ajal nii karjudes kui paludes: «Tom, tule mõistusele! Räägi! Sa pead sellest lõpuks välja tulema!»
Seepeale Tom -- olgu öeldud, et minust tunduvalt kogukam ja tugevam, mistõttu ma endale seesugust raputamisvabadust ka lubasin -- kangestus äkitselt, langes siis seljaga uuesti vastu seina ning vajus seda mööda aeglaselt alla. Ta oli minestanud.
Kohkunult ja segaduses, ma peaaegu rebisin ta lipsu ja särgikaeluse valla ning jäin üllatunult vahtima. See, mida ma Tomi paljal rinnal nägin, oleks andnud mõistatamisainet ka märksa nutikamale mehele, kusjuures märksa vähem kummalises situatsioonis. Valgel nahal torkasid silma kriimustused ja vermed, nii värskemad kui juba armistunud, näidates nende tekkimise erinevat aega. Arme ja verevalumeid oli näha ka kaelal.
Kuni ma neid jahmunult uurisin, hakkasid koridoris kõmama sammud ja kostma hääled -- lõunavaheaeg oli alanud. Läksin ukse juurde ja keerasin selle lukku. Siis kiirustasin Tomi juurde tagasi, nööpisin ta särgi päris lahti ja tirisin üle õlgade. Teab kui hästi see õnnestuda ei tahtnud ja ka aluspesu segas tublisti, aga oma tahtmise ma sain. Tagantjärele on raske öeldagi, mida konkreetset ma üldse otsisin -- juba nähtut arvestades võib arvata, et veel mingeid jälgi vägivallast. Ja nad ei jäänud leidmata. Tomi õlal, selja pool küljes ilutses veel neli tumedat laiku, mis vastasid täpselt eespool tumendavale pöidlajäljele. Aga see käsi, mõtlesin hämmelduse ja nõutusega, seda kätt ei saanud ju olemas olla! Nii suuri käsi lihtsalt ei eksisteeri. Pealiskaudnegi uurimine näitas, et Tomi õlga pitsitanud sõrmed pidid olema vähemalt kahe minu käe haardeulatusega. Kui pöial oli jätnud üle kogu parema rinnalihase ulatuva verevalumi, siis seljal ulatusid sõrmejäljed peaaegu abaluu alla.
Lasin Tomi lahti ja tundsin, kuidas ma tasakesi hulluks lähen. Linn, kontorihoone, kogu harilik ja turvaline elukorraldus uhuti ebareaalsuse lainetes kuhugi kaugele. Jäi üksnes see tuba siin, lamav Tom oma võimatute jälgedega kehal ja mina; ning mul oli tunne, et uksest välja minnes satun jalamaid mustavasse olematusse. Katsusin selle vastu võidelda end midagi tegema sundides ja piserdasin Tomile karahvinist vett näkku. Siis märkasin, et ta polegi enam minestanud, vaid ainult magab, aga nii raskesti, nagu poleks ta seda teinud juba ööpäevi. Võib-olla oligi nii. Kordasin veeprotseduuri ja nüüd tuli Tom ägades teadvusele. Mingi ränk, võib-olla õudne läbielamus ei jätnud teda uneski. Mulle turgatas pähe, et see oligi põhjuseks, miks ta alalõpmata kohvi kaanis ja magada ei julgenud. Unes oleme alati kaitsetumad.
Aga nüüd tuli jõuda selgusele. See siin oli vähemalt minu jaoks väljunud reaasja piirest. Kartsin ainult, et Tom mu pealekäimistest uuesti minestab. Kuid vastu mu ootusi oli ta nüüd palju rahulikum kui enne atakki ja käitus inimesena, kes on ületanud kriitilise piiri ning kellele kõik on juba ükspuha.
Alul silmitses la mind ainiti, kuidagi haledalt nagu haigetsaanud laps. Siis märkas ta oma sasitud rõivastust ja nööpis särgi kinni.
«Sa nägid?» küsis ta lakooniliselt.
«Jah,» kinnitasin vaikselt. «Sa minestasid ja... Aga ma ei mõista hoopiski, mis see on.»
Seda võib juba arvata,» nentis Tom äraolevalt, jätkates mehhaaniliselt riiete korraldamist.
«Sa pead mulle ära rääkima,» sõnasin sugereerivalt. «Ja nähtavasti mitte ainult mulle. Saad isegi aru, et vaikimisega ei jõua sa kuigi kaugele. Kes see Archibald on?»
Ta võpatas jälle, aga see oli galeeriorja reflektoorne võpatus, kelle ihu hakkab piitsa suhtes juba tuimaks muutuma.
«Kust sa tead Archibaldist?»
Seletasin. Tom noogutas ja istus mõtlikult laua taha. Lasin tal segamatult mõelda, kuigi olin kärsitusest katkemas. Tundsin, et ta on nüüd südamepuistamiseks küps ja peab end veel ainult natuke koguma. Aga vaikus kostis edasi ning piinatud ilme süvenemine ta näol andis tunnistust pingelisest juurdlemisest. Olin juba kannatust kaotamas ja kavatsesin uuesti peale käima hakata, kui Tom otsusele jõudes virgus.
«Ma räägin sulle kõik ära,» ütles ta aeglaselt, otsekui vastu tahtmist. «Aga hiljem. Ma ei suuda praegu keskenduda ja ilma selleta ei usu sa ühtki mu sõna.»
«Sellest toast me enne välja ei lähe,» sõnasin otsustavalt ja pistsin võtme püksitaskusse.
«Ma arvasin, et me oleme sõbrad,» ütles Tom väsinud etteheitega.
«Just sellepärast,» ei jäänud ma vastust võlgu.
«Sina ei tea ju üldse, milles asi seisab,» sõnas Tom ja oli näha, kuidas ta püüdis mobiliseerida oma kunagise lausa kuratliku veenmisjõu riismeid. «Sa ei tea, aga püüad dikteerida tingimusi. Kuula mind: ma tahan sulle rääkida, aga ma tahan ka, et sa mind usuksid. Ja et sind uskuma panna, pean ma asja paganama hästi läbi mõtlema. Muidu läheb kõik tühja. Teeme nii, et annad mulle homseni aega. Homme saad vastuse kõigile küsimustele ja usu mind -- teisiti pole mul võimalik.»
«Aga kui homme on juba... liiga hilja?» küsisin kõhklevalt, teadmata isegi täpselt, mida ma sellega mõtlesin.
«Teisiti pole see mul võimalik,» kordas ta nukralt. «Usu, mulle oleks suureks kergenduseks, kui sina teaksid -- kui keegi üldse teaks.»
«Seleta siis vähemalt, mida tähendavad need... jäljed.»
«Ma ei saa seda teha eraldi kõigest muust.»
Andsin vastu tahtmist järele. Informatiivses mõttes oli ta minust tõesti endiselt sada protsenti ees. Kahtlen aga suuresti, kas oleksin võtme nii kergesti loovutanud, kui tema lõpurepliik, mis oli öeldud pigem endale kui mulle, oleks lausutud enne ukse avamist. See kõlas: «Nagunii on juba liiga hilja.»
Pärastlõunal oli Tom töölt kadunud ja šeff, kellel teda vaja läks, raevutses säärase distsiplineerimatuse üle, nagu ma Violalt kuulda sain. Ma ei püüdnudki enam Tomi sel päeval kätte saada. Olime kokku leppinud järgmisele ja ma lasin tal segamatult toimida, nagu ta tahtis.
Kuid järgmisel hommikul puudus Tom ikka veel. Tundsin end altveetuna, kuigi päev on ju iseenesest hoopis laiem mõiste kui tööpäev ning vaevalt kontorimiljöö pikaks tõsiseks jutuajamiseks sobida võis. Et aga jutuajamine niisugune pidi tulema, polnud mul kahtlust. Veetsin näruse päeva ja kui Tomiga seoses oli šefil põhjust raevutseda ta puudumise pärast, siis minu puhul piisas selleks täielikult mu kohalolekust.
Ka õhtul polnud Tomist veel mingit elumärki. Tema telefoni ei tõstetud hargilt, uksekellale ei reageeritud ja tuttavad baarmanid polnud teda näinud. Pikapeale hakkas see salapäratsemine mul üle viskama ja ma kaalusin juba tõsiselt, kas mitte jättagi ta saatuse hooleks, kui ta seda nii kangesti tahab, ning võtta nina korralikult täis. Ainult kaks asja ohjeldasid veel kiusatust: oma silmaga nähtud piinajäljed ta kehal ning tööasjus tavaliselt punktuaalse Tomi puudumine kui teine vihje millelegi tõsisele. Nii võtsin ühest baarist veidi joogipoolist kaasa ja läksin koju, et mind võiks vajaduse korral sealt leida.
Oodata tuli kaua. Naps oli igatahes ammu lõppenud ja tuhatoos üle ajamas, kui telefonihelin mind rahutust unest üles ajas. Toru otsas oli Tom ja ma sain kohe aru, et ta on kõvasti purjus. Ta helistas oma korteri lähedalt mingist baarist ja palus mul kohe sinna sõita. Aeg oli õige hiline ja ma nägin takso leidmisega kõvasti vaeva. Kümmekond minutit hiljem jõudsin pärale.
Tom oli veel rohkem purjus kui olin arvatagi osanud. Tal polnud enam üldse nägu peas. Baaripidaja üritas teda parajasti välja visata ja tundus, et see ei olnud tal esimene katse. Mind nähes lasi Tom end taltunult ukse poole tüürida, kusjuures ta võttis väga väärika hoiaku ning lehvitas mõlemat kätt tiibadena külgedel nagu suur purjus lind.
Läksin koos temaga välja ja me jäime baari ukse ette seisma. Tom vankus kergelt jalgadel, aga näis siis ümbrusega kohanevat. Kuna olin teda viimastel päevadel kainenagi rohkem kui imelikus seisukorras näinud, mõjus ta praegune purjusolek peaaegu lohutavalt.
«Noh,» küsisin äraootavalt, «loodan, et sa ei ajanud mind poole öö ajal üksnes selleks üles, et ma sinuga kokku lööksin?»
«Ee-ei,» venitas Tom hästi avameelselt ja komistas kergelt ettepoole. «Aga...» jäi ta pisut mõttesse, «See ei olekski nii paha mõte. Ainult et...»
«Ma viin su parem koju,» panin resigneerunult ette.
«Ee-ee-ei,» ütles Tom tolle joobnud siirusega, milles oli nagu lapselikku imestust, et ma mingitest lihtsatest probleemikestest aru ei saa. «Koju lähed ju hoopis sina. Vaata, siin ootabki üks takso.»
Ma ei osanud isegi kiruda. Sel polnud mõtet. Takso, millega olin saabunud, ootas tõepoolest baari ukse ees uut klienti ning pööramata tähelepanu Tomi purjus sonimisele, üritasin teda sellesse vedada, kuigi ta väitis, et elab siinsamas ja tuleb ise suurepäraselt toime.
«Õigus küll,» meenus talle äkki, nagu oleks ta unest ärganud. «Ma pidin sulle ju midagi andma.» Ta õngitses taskust ümbriku ja surus selle mulle pihku.
«Mis see on?» küsisin igaks juhuks, kuigi hakkasin isegi aimama.
«Vastused,» pomises Tom pead uniselt longu lastes. «Sa ju ise tahtsid vastuseid.»
Ta kippus seina najale magama jääma ning ma pidin ta ikkagi koju viima ning korteriuksest sisse toppima, enne kui süda rahule jäi. Siis kihutasin koju ja rebisin ümbriku kannatamatult lahti. Seal võis peituda üksnes Tomi pihtimus, mida ta ei suutnud või ei söandanud teha suusõnal. Ning see ta oli, kusjuures käekirja vaadates veendusin, et kirjutades pidi Tom olema kaine nagu värske kurk.
*
«Nagu näed,» kirjutas ta, «otsustasin suhelda paberi abil. Sellel on silmast silma kõnelemisega võrreldes mitu eelist. Võin nii oma sõnu üksipulgi läbi kaaluda, et selgemini väljenduda. Sina aga ei saa mind juba päris alguses kõikvõimalike küsimustega katkestada ja segi paisata, mida Sa muidu tingimata teeksid. Nüüd pead loo esmalt tervikuna ära kuulama (lugema) ja saad asjast mingisugusegi üldpildi -- kui ma seda üldse suudan teha. Katsu mind ikkagi uskuda, see on ainuke asi, mida palun.
Kuu aega tagasi, see oli täpselt 11. oktoobril, sain kummalise sisuga ja ilma saatja aadressita kirja. Ma ei mäleta, kuhu see kiri on jäänud, muidu lisaksin ta võib-olla siia. Aga mida ma ometi räägin! Muidugi ma ei lisaks, kuna selle seos järgnevaga sai pärast ilmsiks ja ma ei tahaks, et Sinuga läheks samuti nagu minuga. Kellelgi meist ei ole tegelikult aimugi, mis meie hinges võib peituda ja seepärast on parem mitte riskida. Tõsi, praegu Sa ei saa veel aru, mida ma silmas pean.
Niisiis, selles kirjas oli äärmiselt kummalisi asju ja ma pidasin seda kellegi tobedaks naljaks või mõne nõdrameelse jampslikuks sonimiseks. Igal juhul ei tulnud mul pähegi seda tõsisemalt võtta. Samal ööl nägin aga erakordset unenägu.
Seisin suure jõe kaldal teisele poole jõge loojuva päikese kiirtes ja tundsin igatsust. Nagu seda ilmsigi ette tuleb, ei suutnud ma endale teadvustada, mille järele ma õieti igatsen, kuid selles oli kõike, mida suudab vaid ebamääraselt väljendada üksainus nii väheütlev ja paljusisaldav sõna nagu «õnn». Tunne oli väga intensiivne ja valusalt kaunis. Midagi niisugust tunneme vahel ainult murdeeas, kui kõik see, millest me veel midagi ei tea ja mida me üksnes ähmaselt oskame, seisab alles ees. Mu ümber oli võõras maa, võõras aeg ning võõras, erakordselt kaunis loodus, pea kohal purpurist kuni tumesiniseni vahelduva värvigammaga taevas; ja ma teadsin, et pean pääsema teisele kaldale. Õhk oli täis helisevat kutset nagu löönuks kauguses kümnete kirikute kellad -- kuigi võin vanduda, et kuulda polnud midagi -- ja mina olin täis igatsust. Minu ja ihaldatava teispoolsuse vahel oli aga lai, kiiresti voolav vesi ning ma seisin seal kurbusest pakatamas nagu vaeslaps jõuluvitriini ees.
Korraga silmasin kallast mööda lähemale astuvat meest. Ta oli juba üsna ligidal, säärsaapad jalas ning õlal paar aere. Minus tärkas meeletu lootus, kuid enne kui jõudsin suudki avada, küsis mees ise: «Kas soovite üle minna?»
Kinnitasin erutusest värisedes, et ma pole veel eales midagi rohkem soovinud ja tuhnisin kiiruga taskutes, et leida mõnd äraeksinud rahapaberit. Mees ainult naeris ja ütles, et tal on nagunii teisele poole asja ning ta võib mind ilma mingisuguse tasutagi kaasa võtta. Seda polnud mulle korrata vaja. Mehel oli meeldiv nägu ja meeldiv naer ning ma läksin temaga kaasa, ainsaks kartuseks, et ta äkki ümber mõtleb. Muidugi ei saanud see nii usaldusväärse välimusega inimese puhul kõnekski tulla, aga ma lihtsalt ihkasin nii väga üle pääseda, et isegi mõte nurjumisest pani mind värisema.
Natuke ülesvoolu paat seisiski. Paadimees pani aerud paika, lasi mul ninasse istuda ja lükkas paadi kaldast lahti. Ta oli ülevoolavalt heas tujus, lobises kogu aeg ja tutvustas ennast Archibaldina. Et unenäos ei imestata millegi üle ja kõige vähem tehakse probleeme veel keeleküsimustesse puutuvast, pärisin tema nimest lähtudes üsna loomuliku tundega, kas see on Inglismaa. Archibald naeris kõmisevalt, selg sõudes minu poole, ja küsis, mis tähtsust sel on. Ja ega sel ei olnud tõesti mingit tähtsust. Teine kallas tuli ju aina lähemale ja kõrvale kuuldamatu helin minus muutus üha tugevamaks.
Kui paadinina mõne aja pärast maad puudutas, sündis see väikese inimgrupi lähedal, keda olin märganud juba varem. Nii see ilmselt mõeldud oligi, sest meie maabudes tõstsid nad üles raske kandami ja tulid sellega paadi poole. Kummaline, et kogu üldise selguse juures ei märganud ma midagi nende välimusest. Neil hallidel, siia kuidagi sobimatutel kogudel polekski nagu nägusid olnud. Küll aga mäletan praegugi lausa detailse selgusega nende kandamit, milleks oli musta riidega ülelöödud kirst.
«See on elu maa,» seletas minu järel liivale astuv Archibald lahedasti. «Surnuid siia ei maeta. Nad viiakse sinna.» (Ta osutas vastaskaldale, mis siit vaadates paistis pimeda ja ähvardavana.) «Aga teie olete nüüd üle, nii et kõike head ja nägemiseni!»
Ka mina soovisin jällenägemist. Oleksin ma vaid teadnud, milline saab see olema! Aga kahtlen kõvasti, kas ka teadmine sellest oleks mind enam peatanud. Ma olin päral ja ma tundsin, et ma olen päral. Kõik muu oli kaotanud mõtte ja mõtte kaotavad siin õigupoolest ka sõnad. Sest kuidas edastada kellelegi, kes pole seda ise kogenud, mis tunne on lennata roosa purjega üle kauni maa igavesti loojuva, kuid mitte iialgi loojamineva päikese poole, kõrvus helisemas vaimustav muusika, lennelda ning hõljuda nii lõpmatult kaua ja teada, et seegi pole veel täitumine, vaid üksnes pikk ning joovastav teekond selle poole...
Üles ärkasin sügava õnnetundega ja unenäo lummus ei jätnud mind kogu päeva. Ainult et kohe hakkas sinna imbuma ka valusat, lootusetut igatsust kaotatu järele, mis muutis nägemuse veelgi mõjusamaks. See oli nagu hingepõhjani tungiv meloodia, mida sa teadsid end mitte iialgi enam kuulvat. Olin sugestiivseid unenägusid varemgi näinud, aga kas võisin loota veel kunagi näha ja tunda midagi niisugust?
Alles nüüd tekkis mul mõningane kahtlus unenäo ja kummalise saadetise võimalikest seostest. Õigem oleks vist öelda, et see oli ähmane lootus. Lugesin kirja uuesti, sedapuhku kaua ja tähelepanelikult; püüdes süveneda mulle siiani täiesti aimamatute mõtete ja seoste valdkonda. Palju targemaks ma sellest ei saanud. Võid aga kujutleda mu rõõmu, kui järgmisel ööl kordus, õigemini jätkus kõik uuesti. Mul polnud enam vaja ületada jõge, ma olin kohe seal ja nii, nagu oleksin olnud seal alati.
Nüüd järgnes mu öine eksistents nagu lõputu seriaal, mille osad olid ja ei olnud ka omavahel seotud, kui aga olid, siis lõdvalt -- mina ise ainsaks siduvaks tegelaseks nende vahel. Elasin nagu läbi pikka ja fantastiliselt õnnelikku elu, kusjuures see elu sisaldanuks nagu mitmeid elusid. Mu unenäod, mis juba alguses paistsid silma ebatavalise detailiteravusega, muutusid järjest selgemaks, ületades tavaelu mitmekordselt. Näis, nagu oleks mõnd kaunist vaadet varjav uduvine ajapikku hõrenenud ja hajunud, lastes silmal üha teravamalt haarata ebamaist, pidevalt muutuvat ilu.
Seesama toimus tunnetega, mis tolles reaalsuses -- nimetan seda juba nii -- omasid veelgi suuremat kaalu kui visuaalsed nägemused. Paraku on küll vahest võimalik manada kuulaja silme ette umbes kilomeetri kõrgusel majesteetlikult hõljuvat, otsekui täispuhutavat õhupall-linna oma rännuteel, kuid pole mingit lootust edastada tundmusi, mis valdavad sind samasugusel lendmaterjalist alusel läbi õhu selle poole tüürimas, teades, et sind oodatakse.
Sellest peale hakkasin tundma enese äralibisemist, kui nii võiks öelda. Kogu oma fantastilisuses olid need uned liiga reaalsed. Nad olid saanud palju reaalsemaks kui see maailm, milles viibisin ärkvel. Kõige muu kõrval võis siin olulist rolli mängida ka ajafaktor, sest ärkveloldud päev tähendas kõigest ühtainust päeva, samal ajal kui öö jooksul võisin läbi elada paljusid aastaid -- aastaid paradiisis, sest kuidagi teisiti ei oskaks ma seda nimetada. Kohtasin seal paljusid, keda olin oma tegelikus (?) elus tundnud ja paljusid, keda oleksin tunda tahtnud või keda olin kunagi oma unistustes välja mõelnud, ning nad eksisteerisid seal just sellistena, nagu ma neid elus näha oleksin tahtnud. Ma armastasin lõputult ja mind armastati lõputult ning kogu see õnn kestis igaviku.
Nii lühiajalised, kui seda olidki teises reaalsuses veedetud aegade kõrval päevad tavareaalsuses, muutusid nad parajasti käes olles oma tühjuse ja hallusega ometi talumatuks. Tundsin end otsekui narkomaan, kes on reeglipärasest annusest ilma jäänud, ja püüdsin päevi lühendada, kuidas aga sain. Muretsesin uinuteid ja rahusteid, kust need vaid näppu puutusid, et vaid pääseda tavareaalsusest nagu õhuta ruumist. Kogu maine tegevus oli minu jaoks kaotanud igasuguse tähtsuse ja mõtte. Ihkasin üksnes magada, magada, magada, et pääseda võimalikult kiiresti koju, oma maailma. Mingit eelnevat ettevalmistust ei olnud selleks enam ammugi vaja -- olin juba vankumatult õigele lainele häälestatud ning võisin üksnes muiata fantasööride üle, kes paigutasid teisi reaalsusi küll võõrastele planeetidele, küll üksteisest õhukeste ajakihtide või -kilede poolt eraldatud paralleelmaailmadesse, taipamata otsida neid iseenesest, oma vaimu tundmatutest sügavustest.
Kõik toimub ju minu sisimas. Aga ma uskusin seda kui objektiivsust ja usun praegugi. Pole võimalik mitte uskuda, kui oled seal kordki olnud. Pigem võib kahelda tolles reaalsuses, mida nimetaksin selguse mõttes tavamaailmaks. Kahjuks pole seegi võimalik. Vankumatuks sillaks kahe näiliselt ühinematu vahel sai mu vaimu kandev keha. Elamata, söömata, eluks vajalikku muretsemata ei oleks ma suutnud vallata toda teist reaalsust, mida ma vajasin. Nii muutusid rõhuvad ekskursid tavamaailma paratamatuks. Tõsi küll, seal ma neist õieti ei teadnudki või tundusid nad kestva igaviku kõrval liiga mikroskoopilised, et neid üldse tähele panna, sest siinne päev jäi ka seal vaid päevaks.
Ometi olid kehal omad seadused ning tema võimalused osutusid vaimu oma kõrval tühisteks. Viimaste loodut armastasin nagu ei iial midagi, kuid see armastus sõi mind, seda endist mind, aeglaselt ja halastamatult. Võib-olla olin ma selle jaoks liiga pehme, nii et pidigi nõnda minema. Kellelt on mul küsida?
Õndsus oli kestnud lõpmata kaua, kuid pikapeale tundsin teatava ärevusega, et hakkan väsima. Ammutasin jõudu ju vaid omaenese sisemistest allikatest ning need ei suutnud end nii kiiresti taastada, kui neist võeti. Maailm mu silmade ees hakkas luituma, tunded tuhmuma. Olin oma energia liiga kiiresti ümber töötanud ega suutnud seda enam endist viisi juurde anda, mis mõjutas paratamatult tulemust. See viis meeleheitele! Pärast ülihead näib isegi väga hea ainult nigelana. Püüdsin end säästa ja taastada vähem magades -- milline raske vaev see küll oli --, kuid ei võinud ometi midagi muuta, kuna sealpoolsus neelas endistviisi kõik ja enamgi. Nägemuste ja tunnete erksus aga ei taandunud, ei sukeldunud ähmastavasse udulinikusse nagu alguses. Ei, see reaalsus oli mulle juba liiga omaseks saanud, et sellest välja pudeneda.
Aegamööda, kuid järjest kiirenevas tempos hakkas muutuma hoopis aistingute tonaalsus. Maastikud ja elustseenid muutusid süngemateks ja omandasid mingi kurjaendelise varjundi. Seesama toimus ka tunnetes. Mu meeli täitsid ärevus ja ängistus ning nii nagu varem olid kestnud terve igaviku joovastus ja nauding, vältasid ka ärevus ja äng määratult, muutudes seejuures järjest sügavamaks, kuni ma lõpuks märkasin, et sellest on saanud hirm. Veel ei olnud tal konkreetset iseloomu. Ma ei teadnud, mida ma kartsin, kuid kõik märgid -- pigem alateadlikult tajutavad kui mõistusega tõlgendatavad -- viitasid lähenevale katastroofile.
Inimesed olid muutunud nagu kogu maailmgi. Näiliselt jäid nad nendekssamadeks. Ma tundsin nad ära. Kuid nad ei paistnud enam ammugi nii üheplaaniliselt meeldivad, nagu ma neid näha tahtsin. Tundus, nagu oleks neis paljastunud veel üks, seni varjatud reaalsus, mis nüüd järjest jõulisemalt pinnale kerkis. Rafineeritud tippmuusiku dändilik pealiskiht ei suutnud enam varjata hingetut edvistajat, muhedasuise jäätisemüüja silmad jälgisid kalgilt ja kasuahnelt ümbrust nagu kaks külma limukat, populaarne poliitik kuhjas täitumatuist lubadusist oma jalge alla püramiidi võimu juurde, imekaunis tütarlaps aga sorteeris mõttes mehi samal printsiibil kui mehed hobuseid: see on tubli loom, ta kannab mind kiiremini ja kaugemale kui teised.
Suutmata seda kauem taluda, pagesin üksindusse. Kuid muutunud polnud ju ainult inimesed, vaid kogu reaalsus ja küllap ma isegi. Täpsemalt, kui võtta asja tavaelu seisukohast, siis ainult mina ise olingi muutunud, sest kõik muu toimus ju üksnes minu sisimas.
Kunagi oli terve see ajatu ja mõõtmatu maailm olnud mulle kauniks, paradiislikuks koduks, kus täitusid kõik soovid. Nüüd hulkusin kodutuna mööda süngeid kõnnumaid ja mustavaid kuristikke, nuttes taga kaotatud paradiisi ja püüdes seda uuesti leida, kuigi teadsin, et ta oli lihtsalt lakanud olemast. Õnn kestis igaviku, aga kui ta kord läbi sai, tundus kõik olevat vaid viiv. Jäävaks osutus ainult see, mis talle järgnes. Sest õnnetund kestab minutina, õnnetuseminut aga vältab kui nädal.
Siis kohtasin ma üht lõputuna näivat kaljulõhet läbides taas Archibaldi. Ka tema oli määratult muutunud, aga ma tundsin ta kohe ära, sest tema muutumine oli täielikus kooskõlas kõigi teiste muutustega mu ümber ja minus eneses. See polnud enam lõbus ka sõbralik juhu-paadimees, kellena ma teda lõputute aegade tagant mäletasin. Nüüd seisis mu ees julm ja teraskindel tahe, keda miski eesmärgist kõrvale ei kalluta ja kelle eesmärgiks olin mina ise.
Kabuhirm sundis mind tõrkuma ja et näida vankumatu kui mitte enda, siis vähemalt temagi silmis, küsisin häält vaevaga vaos hoides, kas ta ei juhataks mulle teed jõe äärde. Olin juba ammu ihanud pääseda sellelt põrguks moondunud maalt. Kogu meie tahtejõud koondus ristatud pilkudesse, millede duell kestis kaua. Aegamööda tajusin meeleheitega, kuidas ma paratamatult alla jäin ja mu tahe lootusetult nõrkes tema oma ees. See oli nagu võiduka surmavaenlase haare kõri ümber. Seisin ta vastas nüüd nagu hiir mao pilgu all ja mõistsin, et kuulun temale.
Hetke pärast naeris Archibald kõmisevalt, nagu oli teinud seda kord igiammu, kui ta mind üle jõe tõi. Ainult nüüd polnud see enam kunagine meeldiv naer vaid irvitav pilge.
«Muidugi juhatan,» seletas ta läbi naeru. «Ma koguni ise viin su sinna. Selleks ma siin olengi. Aga enne on meil veel üks kaunis suur arve õiendada. See tundub olevat üsna kopsakas.»
«Arve?» küsisin ebaledes, kuigi teadsin vaistlikult isegi, mida ta mõtles.
«Muidugi,» kinnitas Archibald. «Ja ära kaeble. Sina said ju kõik, mida sa tahtsid. Nüüd on minu kord. See on ometi õiglane? Aga üle jõe ma sind viin, selles ära kahtle. Ega sa ei ole esimene. Ühe viisin just siis, kuid sinu üle tõin.»
Nagu läbi unustusehämu meenus mulle musta riidega ülelöödud kirst. Mul polnud midagi öelda. Tegelikult olin millekski taoliseks ammu valmis, ainult et nüüd, mil see oma täies koleduses mu ette kerkis, valdas mind ometi tumm õudus. Ahastavalt raske oli omaks võtta, et ees pole enam midagi, mida maksaks oodata, vaid vastupidi -- edasi läheb aina hullemaks, kuni saabuva lõpuni.
«Hakkame minema,» ütles Archibald otsustavalt. «Tee tuleb pikk ja selle jooksul maksad ka oma võlad.»
Nüüd rändasime juba kahekesi mööda jubedat kuumaastikulist miraaži ning vähe oli sel sarnasusi lendamisega roosal purjel, millega olin kord selle maa sisemusse reisinud. Minek oli vaevaline nagu tapalava-teekond ja seekord ei terendanud lõpus enam ühtki ihaldatud eesmärki. Me läksime ja ma tasusin oma arvet. Ning kassiirina oli Archibald niisamuti tasemel nagu paadimehenagi. Iga õnnehetke, iga minuti eest maksin ahastuse ja õudusega. See polnud enam ahastus või õudus millegi konkreetse ees, see oli seisund. Ning Archibald oskas juba hoolt kanda, et piinad hetkekski ei lakkaks. Ta oli kogenud põrgusulane kui mitte vanatühi ise.
Sel ajal kui mind pitsitasid pidev näljatunne ja janu, toitus tema vaim minu vaimust ja tema ihu minu verest, mida ta jõi. Oo, ta oli mõõdukas, mitte mõni laristaja. Korraga piisas talle vähesest. Aga oma osa ei jätnud ta kunagi võtmata ning ma teadsin, millega see lõpeb. Tema vaimu ja keha jõud üha kasvasid proportsionaalselt minu omade kahanemisega. Kui jäänus, mida veel vaid tinglikult võis nimetada minuks, pidi kord otsa saama, tähendas see, et olemegi jõe äärde jõudnud. Aga selleni oli veel terve igavik piinu ja meeleheidet.
Igal hommikul ärkasin pärast aastatepikkusi unerännakuid järjest nõrgema ja piinatumana. Nüüd tundub, et Archibaldi võim küünib ka tavamaailma, sest avastasin jahmudes oma kehal ta piinamismärke. See võttis viimasegi lootuse. Paistab, et ta võib mind iga hetk ka siit oma meelevalda viia, kui tahab. Ainult et ühel siinsel päeval pole sealsete ajameredega võrreldes praktiliselt mingit kaalu ja seega olen tal nagunii peos. Veedan oma niinimetatud puhkepäevi meeletus hirmus selle ees, mis paratamatult järgneb ja kardan paaniliselt uinuda. Aga uni tuleb kord ikka ja Archibaldile piisab ka hetkelisest suigatusest.
Võib-olla imestad Sa neid ridu lugedes, miks ma pole abi otsinud psühhiaatrialt, hüpnotisööridelt, kõigilt, kellel on midagi ühist inimese hinge ja tema kujutelmadega ja kes võiksid minu eest võidelda minus eneses peituvate koletistega. Kuid milline hiir suudab põgeneda, kui madu on ta hüpnotiseerinud? Mina ei suuda, kuigi nii hiir kui madu olen ma ise. Ja kui suudaksingi, siis kui palju aega võtaks, kuni leiaksin vajaliku inimese, suudaksin teda end uskuma panna ja kuni ta proovikski midagi ette võtta? Selle aja jooksul pean ma paratamatult magama jääma ja nii saadud aastatest jätkub Archibaldile alustatu lõpuleviimiseks täiesti. Olen lootusetult üksi -- mina ja Archibald kuukõrbelikul miraažmaastikul.
Ma ei taha sellest enam kirjutada. See on liiga õudne, sõnad liiga väljendusvaesed. Kui Sa mind mõistsid, piisab sellestki; kui mitte, siis ei aitaks ka jätkamine. Me rändame veel, aga ma tunnen, et oleme varsti päral. Nii ongi parem. Olgu sellel lõpp! Olen väsinud, meeletult väsinud.
Sooh, lõpuks on see kirjas. Kas tead, mis ma nüüd teen? Kord soovitasid Sa mul end täis juua. Võid uskuda, et olin seda juba proovinud. See oli esimene asi, mida ma nende ööde vastu käiku püüdsin lasta. Paraku mõjus naps efektiivselt ainult niikaua, kuni olin ärkvel. Hiljem pani see ju magama... Kuid täna, nüüd ja otsekohe, lähen ja joon ennast täis. Tahan end veel üksainus kordki inimesena tunda. Aimus ütleb, et rohkem võimalusi mul ei tule. Kõik.
Tom»
*
Olin vapustatud. Lasin lugemise ajal kramplikult kättehaaratud kirjal lauale kukkuda ja vajusin mõttesse. Ei võiks öelda, et see kõik mulle mõju ei avaldanud. Kui ma selle imeliku loo alguses olin Tomi normaalsuses kahelnud, siis nüüd ei olnud mul enam mingeid kahtlusi -- vaene poiss oli hulluks läinud. Ma ei saa öelda, nagu tunneksin end arstiteaduses kodus olevat, aga kahtlustasin, et see pidi olema skisofreenia, võib-olla ka autohüpnoos, isiksuse kahestumine, kusjuures üks neist isiksustest hüpnotiseeris teist.
Ainult need jäljed ta kehal ei andnud mulle rahu. Neilgi pidi leiduma mõni mõistlik seletus. Olin kuulnud hüpnoosiseanssidest, kus hüpnotiseeritava nahale tekkis põletusjälg külma raua puudutusest, kuna talle oli sisendatud, et raud on tulikuum. Lõppeks võis Tom end meeltesegaduses ise vigastada või...
Päris rahule ma seletustega ei jäänud, need tundusid liiga otsitud. Kuid see polnudki minu eriala. Praegu oli palju tähtsam otsusele jõuda, mida ette võtta. Tomi juurde polnud mõtet minna, ta oli liiga põhjalikult purjus, et teda enne hommikut maast lahti saada. Ja mis ma oleksin pidanud temaga peale hakkama? Siin läks vaja arstiabi selle parimal tasandil. Kuid nüüd oli mul juba võimalus seda saada. Ma polnud enam tühjade kätega -- laual seisis Tomi enda käega kirjutatud kiri ja hommikul võisin selle käiku lasta.
Hommikul oli Tom sumud. Ta leiti pargipingilt oma maja läheduses, kuhu oli unevoodi eest põgenedes lõpuks magama jäänud. Laiba seisund viis politsei ülimasse hämmingusse ja ma usun, et neil saab sellega olema palju peamurdmist. Minult ei kuule nad ju midagi, sest samal ööl nägin ma unes oma Archibaldi. Eks saanud ka mina eelmisel õhtul kummalise sisuga kirja... Ka kirstu nägin ja arvan teadvat, mida see sisaldas. Kuid ma olen nii õnnelik! Õnn kestab ju igaviku.