«Daamid ja härrad.
Pöördun järgmise palve/ettepanekuga. Tuli kange tahtmine kirjutada mõni paroodia ja ühe saingi valmis (Berg). Ja läks mõte vähe suurema projekti peale. Nii et kõigepealt tahaks paroodiate subjektide käest nõusolekut paluda, et ega kellelgi midagi vastu pole. Olen mõelnud nii, et on raam (Belialsi/Simpsoni Existerion), mille sisse paigutuksid lühemad lood (1-2 lk). Ja kavatsengi parodeerida Orlaud, Veskimeest, Caini, Bergi. Aga mure on veel selles, et äkki viitsiks keegi ka Hargalt parodeerida, et siis saaks need asjad kokku kleepida.»
Nii kirjutas Indrek Hargla 24. mail. Ja sellest kirjast ajendatuna sündis järgmine lugu, mis loodetavasti sisaldub selles Indreku suuremas projektis, nagu ka lugu, mille ma Indreku eelnevale palvele vastu tulles Grpowski kohta kirjutasin.
«Peatus!» kamandas Willard, WSA turvateenistuse erirühma juht, väsinult. «Jacks, Ricardo, hoidke ümbrusel silm peal.»
Mehed noogutasid vaikides ja kadusid hääletult rohekasse hämarusse, teised toetasid end kergendustundega väänlevate tüvede vastu, pühkisid higi ja üritasid puhata. Nad sumpasid teist päeva selles neetud mülkas, mis meenutas mangroovisood, ning maskeerimismaalinguid, mis nad eelmisel hommikul näole olid kandnud, polnud enam tarvis -- nad olid niikuinii pealaest jalatallani sopaga koos.
«Kuule, pealik, mida või keda me seekord otsime?» päris Olafsen, viikingikasvu norralane, tülpinult.
Willard õngitses pluusitaskust filtrita Cameli ja klõpsas vanamoodsa bensiinitulemasinaga põlema.
«Pole aimugi,» raputas ta suitsu pahvides pead. «Ei peetud vajalikuks seletada. Ainus, mida ma tean, on see, et mingi eksperiment on jälle kontrolli alt väljunud ja et me peame silmad lahti hoidma. Kõrgem salastatuse aste. Kõrgem ohu aste. Ja kõrgem tasustamise aste.»
«Hobusepask!» pomises Olafsen.
Planter ja Davidson vahetasid murelikke pilke. Nemad, nagu ka poolakas Pozniewsky, keda kõik Pan'iks kutsusid, kõhetu korealane Li-jen ja Switsky, kelle rahvust keegi ära ei osanud arvata, olid rühmas uued. «Rohelised», nagu Dutch rahulolevalt märkis.
Jacks ilmus välja nagu lummutis. Willard ei suutnud ikka veel lõpuni harjuda indiaaniküti verd kaaslase hääletu oleku ja erakordse ohutajuga, mis tegi ta piiluri ja valvurina asendamatuks.
Willard kustutas suitsu ja vaatas Jacksile küsivalt otsa.
Too raputas tummalt pead, nii et kotkasulg ta juustes pendeldama hakkas.
«Ei meeldi see kõik mulle, seeru,» lausus ta sosinal, kasutades Willardi kunagist, sõjaväeaegset, auastet. «Kuula! Kuuled sa midagi? Vaata ringi! Näed sa midagi? Ei meeldi mulle see hääletu ja liikumatu maailm!»
Willard vaatas ringi. Seda, et soos oli vaikne, oli ta juba ammu märganud. Nüüd pani ta aga tähele, et vaikus oli tõepoolest kõikehaarav. Ei ühtegi heli peale nende, mis mehed tekitasid. Ja ka need sumbusid kohe. Ja mis veelgi kummalisem -- kogu maastik oli liikumatu. Päikese viltused kiired, mis läbi puude võrade soo liikumatut pinda valgustama küündisid, seisid paigal. Ei värelust, ei võbinat. Ükski oks, ükski leht ei liikunud. Ja ka kiired ise... Päeva edenedes oleksid need pidanud suunda muutma. Ja langemisnurka...
Willard nipsas koni minema ja jälgis selle lendu. See kukkus mustavasse vette ja kadus. Hääletult. JA RINGE JÄTMATA!
«Raisk!» vandus ta ja haaras oma 9-millimeetrise Star Z-84 tüüpi püstolkuulipilduja. Mehed vabastasid tema eeskujul oma MAC-id kaitseriividest ja koondusid ringi.
«Mis me teeme, Will,» päsis Olafsen sosinal.
«Me peame sellest neetud soost välja pääsema. Jacks, sina juhid. Kus Ricardo on?»
«Patrullib,» vastas Jacks ja huikas vaikselt. Hääl sumbus kohe, kuid ilmselt oli mehhiklane seda siiski kuulnud, sest ta ilmus kohale, automaat laskevalmis.
«Olaf -- sina katad Ricardoga tagalat. «Rohelised» keskele. Ja sina, Dutch, hoia neil silma peal. Igaks juhuks.»
Dutchi kirikuõpetaja-ilme väändus hapukasse grimassi.
«Lähme, lasteaed!» pomises ta löödult.
Nad sumpasid minema ja nende sammud ei tekitanud soo liikumatusse pinda vähimatki lainetust.
***
Põrgu läks lahti pisut pärast lõunat. Willard oli just harjumuse sunnil pilgu päikese poole tõstnud, et kellaaega ja asukohta määrata (see oli kiirem ja mugavam moodus, kui kella ja kompassiga jamamine), kui tardunud valgusvihkude nägemine talle nende olukorda meenutas. Ta vandus vaikselt ja samal hetkel lülitati päike nagu suur lamp välja. Korrapealt valitses ümberringi pilkane pimedus.
«Öise nägemise seadeldised!» kamandas ta sekundikski enesevalitsust kaotamata ja tõmbas elektroonikat täispikitud optika ette. Soe vesi läikis läbi seadeldise rohekalt, puud moondusid mustavateks varjudeks. Mehed jätkasid Jacksi juhtimisel teed, kui Davidson ootamatult mülkasse sattus. Olafsen oli esimene, kes teda välja tõmmates mõistis, et midagi on valesti.
«Will, jalad!» hüüatas ta äkki hoiatavalt.
Willard pööras pilgu allapoole. Esimene asi, mida ta märkas, oli halvenenud nähtavus. Esimese hooga mõtles ta, et seadeldise toide jupsib, kuid taipas siis. Ta oli juba mõnda aega tundnud, et jalgu liigutada on üha raskem. Esialgu oli ta selle mülka arvele kirjutanud ja muretsenud vaid, et keegi teine peale Davidsoni sisse ei vajuks. Nüüd äkki taipas ta, mis tegelikult teoksil on. Soo jahtus. Ja kiiresti.
«Soo hangub!» röögatas ta. «Jalad käima, kui te kinni ei taha jääda!»
Mehed sikutasid jalad üha tahenevast pinnasest välja ja tammusid nagu kari pühvleid. See oleks olnud naljakas. Aga ei olnud. Jalgu välja sikutada oli üha raskem, aga kui tekkis esimene kirmetis, läks kergemaks. Nad ei vajunud enam kohe läbi ning pikapeale õnnestus neil esialgu veel haprale pinnale püsima jääda. Vaid Li-jen oli ühte jalga pidi kergelt kinni jäänud. Ja loomulikult Davidson, kelle nad selle müttamise käigus olid unustanud. Davidson istus vööst saadik sees ja ainus hea asi oli see, et ta enam ei vajunud. Aga teda ei saanud ka välja tõmmata.
Willard lükkas kasutuks muutunud öise nägemise seadeldise otsmikule ja süütas sellesse monteeritud tillukese prožektori. Sile must pind jalge all meenutas asfalti. Ta põrutas paar korda prooviks jalaga ja noogutas siis.
«Labidad!» kamandas ta. «Kang oleks parem, kuid seda meil pole.»
Veel mõned prožektorid süttisid ning Switsky ja Pan, kes olid varustuse hulgast kokkupandavad sapöörilabidad välja otsinud, asusid Davidsoni lahti päästma. Pinnas oli rabe ja murdus kergesti ning näis juba, et Davidsoniga rohkem probleeme ei teki. Nad eksisid. Dutch oli just käe sirutanud, et Davidson välja tõmmata, kui too äkki nagu šampusepudeli kork avardatud august välja lendas. Tema järel purskus august välja simipimestava valguse voog, mis Dutchi sõrmeotsad minema viis ja Li-jeni, kellel ainsana öise nägemise seadeldis veel ees oli, pimedaks tegi. Ka teistel tulitasid silmad veel pikalt pärast seda, kui valgussammas juba kadunud oli ja nägemine taastus.
«Kas sa nägid sama, mida minagi?» sosistas Olafsen, kes oli Willardile külje alla nihkunud.
Willard noogutas süngelt. Ta oli arvanud, et nägemine teda petab, liialt jube oli vaatepilt, mis talle enne pimestumist valgussambas avanes. Davidson tõmbles hääletult karjudes valgusvoos ja teda oleks nagu läbi valgustatud -- keha oli kadunud ning skelett paistis. Siis nägemine kadus ja see säästis teda edasisest.
Olafsen osutas silmadega jalge ette. Willard vaatas ja nägi paari konti, siledat, otsekui poleeritut.
«Pask,» pomises ta Olafseni lemmikväljendit laenates ning taipas alles siis, et näeb ilma öise nägemise seadeldiseta. Päikest polnud endiselt, kuid puutüved olid hakanud kergelt helendama. Sellest piisas, et ümbrust eristada.
«Läksime!» hüüatas ta. «Eluga!»
Mehed hakkasid sõnagi lausumata liikuma. Tahkunud soo oli sile nagu asfaltplats ja peagi lasid kõik kerget sörki, isegi Li-jen. Soo kõmas, nagu jookseksid nad suurel trummil ja see kõmin kasvas. Maapind jalge all hakkas sammude rütmis võnkuma ja enne kui Willard mehi hoiatada jõudis, hakkas see pragunema. Kiiresti laienedes ning lõhanguid ja kuristikke moodustades jooksid praod raginal laiali. Willard, kes kartis, et pragudest ilmub taas see seletamatu ja tappev valgus, hingas kergendatult -- praod olid küll ohtlikud ja ähvardasid neid üksteisest eraldada, kuid mingit valgust sealt enam ei paistnud.
Pani karjatus sundis Willardi ümber pöörduma. Poolakas oli hetkeks seisma jäänud, et ohutumat suunda valida, kui pragu otse ta jalge all avanes. Willard jõudis veel näha ta kätt, mis serva külge üritas klammerduda, siis kadus seegi. Ta hüppas lähemale ja kummardus üle ääre vaatama, kuid põrkus siis pööritust tundes tagasi. Hetkeks tundus talle, et ta on hulluks läinud, nii võimatu näis pilt, mis silmadele avanes. Kuristikust ta jalge all paistis sügavmust lõpmatus, mis oli tähti täis. Kõle kosmiline tühjus näis kutsuvat ning Willard taganes pikkamisi, näidates kaaslastele, et nood eemale hoiaksid.
Alles kümnekonna sammu kaugusel andis tühjuse tõmme niipalju järele, et Willard sai end ümber pöörata. Olafseni küsiva pilgu peale raputas ta vaid pead ja norralane ei hakanud rohkem pärima. Willard lasi pilgul hindavalt ringi käia. Pragunemine oli lõppenud ja väike salk seisis otsekui keset hiiglaslikku ämblikuvõrku, mis neil tee igas suunas ära lõikas. Siiski... mitte igas suunas. Lõuna pool avanes kitsuke läbikäik.Willard krimpsutas nägu. Talle ei meeldinud, kui talle midagi peale sunniti. Nüüd ei olnud neil aga valikut ja ainus tee võis tähendada lõksu. Ta ohkas ja viipas käega. Mehed läksid liikvele.
***
See oli lõks. Rada lõppes ovaalse platsiga, millel hiiglaslikele puudele sarnanevad sambad pööristena ringi kihutasid. Rada nende selja taga hakkas pragunema, sundides neid aina edasi, vastu nendele hullunud titaanlikele vurridele. Nagu vari, vilksatas Willardi teadvuses korraks midagi tuttavlikku, kuid tal polnud aega järele mõelda, mis see oli. Üks sammastest sööstis otse Li-jeni poole ja korealane, kelle nägemine ikka veel polnud taastunud, pööras end välkkiirelt ümber, laskus ühele põlvele ning tõstis raketiheitja.
«Ei!» hüüatas Willard, kuid oli juba hilja. Ta oli alati imetlenud korealase võitluskunstidega treenitud meeli ja reaktsioonikiirust. Mürsk tabas samba alumist kolmandikku ja lõi sinna suure, siledate servadega augu. Korraga näis, nagu oleks tohutu tolmuimeja tööle lülitatud. Kord ühte ülesannet täites oli lennuk, millega Willard lendas, tabamuse saanud ja väljas valitseva alarõhu tõttu olid nad kurja vaeva näinud, et neid lennukist koos asjadega välja ei imetaks. Nüüd juhtus midagi samalaadset. Li-jen, kes oli sambale kõige lähemal, karjatas, kui õhuvool ta kaasa viis ja samba sisse vedas. Siis kärgatas plahvatus, sammas paiskus kildudeks ning jalge all olev kummaline pind sulas ainsa hetkega. Sambad tardusid puudeks ja Willardi rühm leidis end seismas põlvist saadik tuttavas soos.
Eespool hakkas maapind tõusma ning Willard juhtis mehed puudega kaetud künkale. Jacks ja Ricardo vaatsid koha üle ja noogutasid -- plats oli puhas.
«Puhkus!» kamandas Willard. «Öö veedame siin. Homme liigume edasi. Olafsen -- valvad teisena, minu järel. Siis Jacks, Dutch, Ricardo, Switsky. Ja nüüd vaikust -- ma tahan mõelda!»
Ükski leht ei liikunud, kui tohutu vari künka kohale kerkis. Näha polnud midagi, vaid õhk väreles vaevumärgatavalt ning tähed paistsid veidi tuhmimalt seal, kus varju heitev keha oleks pidanud asuma. See seisis hetke puude kohal ja prantsatas siis alla nii et ümbrus rappus. Künka harjale tekkis ruudukujuline jälg, kus maapind oli jala sügavuselt sisse pressitud. Näha polnud endiselt midagi ja ainult õhk väreles seal, kus oli olnud laager.
***
Lew.R. Berg pani punkti ja luges jutu üle. Willardi sari oli ennast juba ammendanud ja oli paras aeg asi ära lõpetada. Lõpetada nii, et Willard ei saakski aru, millega ta seekord kokku puutus, lõpetada müstiliselt ja saladuslikult. Berg noogutas rahulolevalt ja kirjutas pealkirja: «Viimane ülesanne». Siis kustutas ta tule.
***
Willard lükkas lehed kõrvale ja piilus ettevaatlikult välja. Kõik oli vaikne, ainult õhk väreles vaevumärgatavalt seal, kus nad laagris olid olnud. Ta lasi lehtedel tagasi langeda ja roomas meeste juurde.
«Te nägite, mis juhtus,» sõnas ta sosinal. «Mul oli õigus. Ma tean, kus me oleme ja mis teoksil on. See pidi olema meie viimane ülesanne ja ma tean täpselt, kes siin kontrolli alt on väljunud.»
Jah, tal oli tekkinud kahtlus kohe, kui ta nägi sambaid. Midagi oli neis tuttavlikku, kuid alles siis, kui nad olid laagrisse jäänud ja tal oli aega selle peale mõelda, meenus talle, miks. Ta oli midagi sellist lugenud. Berg, meenus talle. Lew. R. Berg. Ja halba aimates oli ta mehed laagrist välja viinud. Viinud vaikselt, märkamatult, vähimagi krõbinata. Ja tal oli õigus olnud.
«On üks mees, kes kirjutab jutte -- Berg. Me oleme tema loodud maailmas, tema fantaasias.»
«Mis, see on siis mingi tindisolkija unenägu või?» vahutas Olfsen. «Hobusepask!»
«Tss!» sisistas Willard ja noogutas. «See ongi see «eksperiment», mis kontrolli alt väljus.»
«Mis edasi?» päris Dutch asjalikult.
«Töö ootab,» mühatas Olafsen. «Ülesanne on ju veel täitmata.»
«Viimane ülesanne,» noogutas Willard. «Aga mitte sel põhjusel, mis tema arvates.»
Ta tõmbas kuuli rauda ning muigas süngelt.
«Lähme vaatame, mis puust see Berg õige ise tehtud on!»