Otsing

Ilmselt ootavad kõik jutte. Pole ka ime. Viimase kahe kuu jooksul on ju ilmunud vaid 2 uut juttu! Samuti on Mart Raudsaare magistriõpingute lõpetamise tõttu ajutiselt aeglustunud «Kuldlaevukese» uute osade avaldamine, kuid loodetavasti jõuame sellega juuni lõpuks või juuli alguseks taas graafikusse. Ehk on suurt jutuhimu aidanud veidi ka leevendada Indrek Hargla möödunud aastal «Marduses» ilmunud sädeleva lühiromaani «Excelsuse konkistadoorid» kordustrüki avaldamine. Tegelikult polegi see tekst kordustrükk, kui sajaprotsendiliselt täpne olla. Nimelt on «Algernonis» ilmunud versioon veidi pikem

ELUL POLE SIHTI KAS SEDA SIIS ON SURMALGI? ELU JA SURM KAKS ERINEVAT KIHTI KUID MÕTET POLE KUMMALGI. NAD ON ÜKS -- EHKKI ÜKS ON VAIT JA TEINE LÄRMAB, TÕDE ON ÜKS! VAHET POLE, ELAD SA VÕI KÄRVAD. KUI NII... SIIS TEEME NEIST KOMPLEKTI: SEGAN KOKKU JA SAAN SURMELAVA OBJEKTI. 1. BMW peatus puulippidest kokkulöödud värava taga. Siim suretas mootori ja astus masinast välja. Aia taha tormas metsikult kilades mingi hundi- ja lambakoera segu. Esimese hooga kartis mees, et elukas üle aia kalpsab ja valmistus kähku autosse varju pagema kuid koer jäi siiski aia najale pidama. Siim lähenes ettevaatlikult

Soolaukad läigahtasid hilissügisese päikese kiirtes, mida see oma viimase suvest allesjäänud jõuga maapinnale saatis. Laugaste vahelt läks võõrale silmale nägematu rada Kivisaarele, küla pühapaika. Heal meelel ei mindud sinna kunagi, isegi mitte pühadel päevadel ja ohverdamisteks. Räägiti, et vaimud on seal inimesele liiga lähedal ja ette vaatamata võib neid kohata. Aga vaimuga kohtumine oli hullem kui surm. Ainult küla nõid käis seal alati, vihmas ja päikeses, suvel ja talvel. Üha madalamale vajus päike, elu ja surma üle otsustaja, raagus sookased heitsid nääpsakaid varje mätastele

Tähed mustavas öös olid külmvalged, kauged ja elutud. Kõrvukriipiv vaikus laotas end üle maa ning jäine õhk tuimestas liikmeid. Hassun toetas kangestunud selja vastu massiivset kivikamakat, proovides tungida pilguga läbi pimeduse. Silmad valutasid, selg valutas ja hing... Hing oli tundetu. Tühjus. Tühjus oli teda vaevanud juba kaua. Mõtted ja teod olid omandanud automaatsuse, tunded olid kadunud. Vaev oli elada, vaev oli ennast järjekordse päeva hommikus leida. Tema piin polnud ka teistele märkamatuks jäänud. Ja ühel päeval olid tulnud Vanemad ning soovinud temaga rääkida. On mõttetu vaadata

12. detsembril 1996 maandus Nõukogude Liidu esimene mehitatud kaugkosmoselaev «Säde 1» planeedil, mis kataloogi oli kantud nimetuse all RKB-1. Aga mida omavahel kutsuti lihtsalt Soloneshnojeks, seda kapten Rodnõi koduasula auks. Planeedi mustjaspruunilt kiltkivist pinnalt tõusis tolmupilvi, mis mässisid hõbedase koonuse enesesse, kerkides kuni kuumusest kergelt pruunikamaks tõmbunud viisnurgani. Tasakesi veeres kosmoselaevast maapinnale väike luurerobot ja hakkas ettevaatlikult ümbrust kombates edasi roomama. Tunnustatud teadlane, geofüüsik ja meistersportlane komandör Semjon Aleksejevitsh

Poisike kükitas kössitõmbunult tugitooli seljatoe taga, silmad märjad ja higipiisad üle otsaesise ninale tilkumas ning püüdis arvet pidada, kui mitu minutit painaja juba väldanud oli. Ta kuulatas sama hoolikalt, kui püüdis oma pilguga läbi pimeduse tungida, kuid toasviibija jäi pilgule nähtamatuks ning kõrvale kuuldamatuks. Tema olemasolust andis märku vaid kirbe põleva tapeedi lõhn, mida voogas poisikese ninasõõrmetesse kõikjalt. See oli paralüseeriv, peaaegu olematu hais, mis sai tema ülitundliku haistmismeele jaoks valmis parajasti reedese südaöö paiku ning kadus varahommikuks jälgegi

Giovanni Salieri oli Salzburgis kontsertreisil. Kirjutati aasta 1754. Ta oli just lõpetanud enda ja Frescobaldi parimate oreliteoste esitamise Toomkirikus. Nüüd jalutas ta, eraldust soovides, oma lemmikpargis. Sügis valitses täies hiilguses, jalgrajad ja tiigid olid täis langenud lehti. Salzburgis oli kindel koht, kus Salieri oma komplekse ja masendust leevendamas käis, väike tiik pargi lõunaservas, inspireeriva vaatega, eemal suurest kärast ja liikumisest. Sinnapoole oligi helilooja suundumas, kui kuulis enda tagant jalgade sahinat lehevaibas ja kerget köhatust. « Signore Salieri, ma pean

«Mida sa jood üldse?» «Pole sinu asi, tead!» Ega eriti olnudki. Kui mitte arvestada, et mina olin selle talle välja teinud. Sellised kombed siin «Metsiku Lääne Üksildaste Südamete Klubis» kord juba olid. Ma polnud päris kindel, mida tähendab «Metsik Lääs», võimalik, et see oli kuidagi seotud siinse kõrtsi eripära ehk suure ekraaniga, millelt näidati vanamoelist kinu, kus kaks jõuku mehi mingil vähearenenud planeedil üksteist algeliste tulirelvadega taga ajasid. Et vaatajal selgem oleks, kandis üks meeskond valgeid, teine musti peakatteid. Kui liiva seest poleks välja turritanud miskid rohekad

Kümnekonna meetri kõrgusel puude kohal kihutas mere poole puhkekeskuse gravihõljuk. See oli pealt lahti, nii et tuul sasis Heigo juukseid. Ta oli rahul, mõned vabad päevad, piisavas läheduses puhkekoht ja ta ruttas tekkinud võimalust kohe ära kasutama. Päike, õigemini Alfa Üks, paistis päris kuumalt. Oli parajasti kohalik varane pealelõuna, õhk kippus kuumaks kätte minema. Natuke aega oli Heigo eemalt merd näinud, nüüd paistis juba ka liivarand. Ta juhtis hõljuki, mille oli just rentinud, madalamale, rannahotelli kõrval olevasse parklasse. Ta ei olnud siin esimest korda, oma paar