Loojang
Soolaukad läigahtasid hilissügisese päikese kiirtes, mida see oma viimase suvest allesjäänud jõuga maapinnale saatis. Laugaste vahelt läks võõrale silmale nägematu rada Kivisaarele, küla pühapaika. Heal meelel ei mindud sinna kunagi, isegi mitte pühadel päevadel ja ohverdamisteks. Räägiti, et vaimud on seal inimesele liiga lähedal ja ette vaatamata võib neid kohata. Aga vaimuga kohtumine oli hullem kui surm. Ainult küla nõid käis seal alati, vihmas ja päikeses, suvel ja talvel. Üha madalamale vajus päike, elu ja surma üle otsustaja, raagus sookased heitsid nääpsakaid varje mätastele