Otsing

Ta klikkis õrnalt uksenupul ning jäi siis rahulikult ootama. Vaikse sahina saatel sõitis avaus tänavaile lahti ning ta astus välja luksuslikust hoonest. Pikkade, mõõdetud sammudega liikus ta mööda uulitsa ülitasast pinda. Teda kutsuti ses Imedemaailmas lihtsalt Valitsejaks. Kõikjal, kuhu ta siin läks, tõusid inimesed tervituseks püsti. Kõikjal ootasid, või vähemalt tegid näo, et ootasid, teda kõik selle linna elanikud. Tegelikult oli tal ju olemas ka oma nimi mingi pärisriigi andmepankades, aga ta oli nüüdseks selle peaaegu minetanud. Siin oli ta ikka ja ainult Valitseja -- ajast, mil Imedemaa

Te ju teate Vana Linna kitsaid, käänulisi, tihedalt majadega piiratud tänavaid? Ja suurt lagedat Keskväljakut? Räägitakse, et kunagi ei olevat see väljak üldsegi nii lage ja kõle olnud. Ainult väga-väga vanad inimesed mäletavad draakoni kuju, mis seal kunagi seisis. See oli sooja punast tooni graniidist draakoni kuju. Kuju oli nii elutruu, et kui ta mitte nii kõva ja kivist poleks olnud, oleks teda kergesti ehtsaks draakoniks võinud pidada. Draakoni ees oli pisike tiigike või allikas, mis ei külmunud ka käige külmema pakasega ja ei kuivanud ka kõige kuumemas suveleitsakus. Nii oli see olnud

No kui juba kõik räägivad, et UFO-d, miks siis mitte ka mina... Marika ei suutnud enam edasi minna. Pimenes juba. Räägiti, et siin Alutagusel pidi isegi karusid olema... Tal oli õudne. Tema, põline linnalaps oli söandanud üksi teistest eemalduda, ja nüüd ei suutnud ta neid enam leida. Ta oli eksinud võõras metsas. Kogu päeva oli ta jooksnud ringi, otsinud, hüüdnud. Mets oli tihedamaks läinud. Sellele, mis teda ootas, kui ta lähemate tundide jooksul kuhugi välja ei jõua, ei tahtnud ta mõelda. Ja ta lootis ikka veel. Läbi metsa kandus tuulepuhang. Lisaks kõigele hakkas tal külm. Ta sundis end

Päeval, mil mu kätele ilmusid esimesed inetud paised, meenusid mulle sündmused, mis panid aluse minu praegusele seisundile ja mis röövisid mult kõik, millest olen hoolinud. Tunnen ära oma mõtted ja aiman vaistlikult, et olen e l u s -- mitte abstraktne virvendus nende silmade tuhmis ja külmas hõõguses. Nean, et olen elus. Ennekõike pean rõhutama järgnevate ridade lugejale, et kõik, mis tuleb kirjeldamisele selles heitlikus ja painajaliku meelelaadiga kirjutises, on vaevaliselt kokku pandud minu pudeneva mälu riismetest ja üles kirjutatud minu vankuma löönud tervemõistuslikkuse selgetel

Mees seisis laval ja mängis klarnetit. Ooper oli ammu lõppenud. Hämarus mähkis muusika sulnilt endasse, nukrad noodid sosistasid üht vana meloodiat, mis tõusis pehmelt ja igatsedes laeni, tiirutas tühjas saalis, võimendus akustika meistritöös. Heli lummas saali, jõudis iga selle sopini ja pani paljukuulnud ooperiruumi hääletut kurbust tundma. Siin oli palju kirgesid ja tragöödiat etendatud, ent saal tunnetas mehe siirust ja valu, mida klarnet ahastades edastas erilise piinaga. Mees polnud seda viisi juba ammu klarnetil elustanud. Tegelikult polnud ta oma vana pilli juba aastaid kättegi võtnud

Diair oli värvikaupmees. See tähendas seda, et ta oli ühekorraga nii võlur, taimetark, kaupmees kui ka sõdalane, sest täpselt nii palju oli selle elukutse pidamiseks vaja osata. Võlur pidi olema värvide võltsimiseks, sest haruldasemaid värve nõuti rohkem, kui tal pakkuda oli. Nii tegeleski ta silmamoondusega, pakkudes odavamaid värve kallimate pähe. Kui mõni rõivaid värvinud pereemad sai aga karmiinpunased püksipaarid indigosiniste asemel, võis Diair süütult kinnitada, et tema saigi sellise imeliku tooni näiteks Armonist, et tema seda ei kontrollinud ja et tema pole süüdlane. Vahel aga teatas

Ilmselt ootavad kõik jutte. Pole ka ime. Viimase kahe kuu jooksul on ju ilmunud vaid 2 uut juttu! Samuti on Mart Raudsaare magistriõpingute lõpetamise tõttu ajutiselt aeglustunud «Kuldlaevukese» uute osade avaldamine, kuid loodetavasti jõuame sellega juuni lõpuks või juuli alguseks taas graafikusse. Ehk on suurt jutuhimu aidanud veidi ka leevendada Indrek Hargla möödunud aastal «Marduses» ilmunud sädeleva lühiromaani «Excelsuse konkistadoorid» kordustrüki avaldamine. Tegelikult polegi see tekst kordustrükk, kui sajaprotsendiliselt täpne olla. Nimelt on «Algernonis» ilmunud versioon veidi pikem

ELUL POLE SIHTI KAS SEDA SIIS ON SURMALGI? ELU JA SURM KAKS ERINEVAT KIHTI KUID MÕTET POLE KUMMALGI. NAD ON ÜKS -- EHKKI ÜKS ON VAIT JA TEINE LÄRMAB, TÕDE ON ÜKS! VAHET POLE, ELAD SA VÕI KÄRVAD. KUI NII... SIIS TEEME NEIST KOMPLEKTI: SEGAN KOKKU JA SAAN SURMELAVA OBJEKTI. 1. BMW peatus puulippidest kokkulöödud värava taga. Siim suretas mootori ja astus masinast välja. Aia taha tormas metsikult kilades mingi hundi- ja lambakoera segu. Esimese hooga kartis mees, et elukas üle aia kalpsab ja valmistus kähku autosse varju pagema kuid koer jäi siiski aia najale pidama. Siim lähenes ettevaatlikult

Soolaukad läigahtasid hilissügisese päikese kiirtes, mida see oma viimase suvest allesjäänud jõuga maapinnale saatis. Laugaste vahelt läks võõrale silmale nägematu rada Kivisaarele, küla pühapaika. Heal meelel ei mindud sinna kunagi, isegi mitte pühadel päevadel ja ohverdamisteks. Räägiti, et vaimud on seal inimesele liiga lähedal ja ette vaatamata võib neid kohata. Aga vaimuga kohtumine oli hullem kui surm. Ainult küla nõid käis seal alati, vihmas ja päikeses, suvel ja talvel. Üha madalamale vajus päike, elu ja surma üle otsustaja, raagus sookased heitsid nääpsakaid varje mätastele