«Andersen, korista see neetud hävitaja mu sabast ära! Mul endal ei õnnestu temast kuidagi lahti saada,» käskis komandör Carter.
«Jah sir. Asun kohe asja kallale,» tuli kiire vastus. Natukese aja pärast kuulis Carter Anderseni rõõmsat hõiset, mis märkis probleeme tekitanud vastase põrmustamist.
«Hästi tehtud,» kiitis ta kasinalt, kuna oli lahingust liiga haaratud.
«Pole tänu väärt. See valmistas mulle ülimat rõõmu,» ütles Andersen tagasihoidlikult ja Carter nägi teda juba uuele vaenlase hävitajale lähenemas.
Andersen on hea sõdur. Muidu nii tavaline ja vaikne, ei paista millegi erilisega välja, aga lahingus, siis kui väga kuumaks läheb, tõeline lõvi, mõtles Carter. Tal oli hulka kindlam tunne, kuna võimekas noormees tema meeskonda kuulus ja igaühel, kes hädas, seljatagust kindlustas. Ja see tunne kinnistus sügavamale, kui ta nägi, et ka uus vastane oli Andersenil hävitatud.
Carter otsustas esialgu mõtisklused kõrvale jätte ja lahingus aktiivselt osaleda. Ta vaatas ringi ning silmas kümmet uut vaenlase ründehävitajat paremalt lähenemas.
«Mehed, kümme sumisejat paremalt,» teatas ta kõigile ning lisas siis: «Ma võtan nende juhi enda peale.»
Ta pööras oma masina kiiresti lähenevate vastaste poole ning kihutas otse neile vastu, ise samalajal mõlemast laserkahurist koguaeg tuld andes. Vastased, kes ei osanud sellist hulljulgust ühelt ainsalt mehelt oodata, lõhkusid oma standardse rünnakuformatsiooni ning pudenesid laiali. Nende juht ja veel üks hävitaja jätkasid aga kangekaelselt otselendu. Nad tulistasid neile vastu tuhisevat komandöri vahet pidamata, kuid Carteril õnnestus vastu ootusi puutumatuks jääda ning siis tabasid tema laserid juba vastaste juhtmasinat, mis üliraskelt vigastatuna vurrina keereldes oma esialgselt kursilt minema paiskus, jättes enda taha kirka sädemetevihu. Samal hetkel lendas ka teine süstik tuhandeks helkivaks tükiks.
«Sir, ma mõtlesin, et see teine tüüp võib teile natuke peavalu tekitada,» ütles Anderseni naerune hääl, aga kui Carter vastama tahtis hakata, nägi ta, et on oma sõnadega hiljaks jäänud. Alluvast sõber oli juba ametis kahe osava vaenlasega, kuid paistis, et ka see ebavõrdne lahing lõppeb nii, nagu tuhanded teised ennem, noormehe võiduga.
«Sir! Sir! Mul on kaks sumisejat sabas,» teatas üks uus, närviline hääl.
«Kohe tulen, Trini,» vastas komandör, otsides ise pilguga abikutsujat. Õige pea märkas ta hulljulgeid manöövreid sooritavat hävitajat, mida jälitasid kaks sama hulljulget vaenlast. Carter tüüris nende poole ja varsti õnnestus tal ennast ühele vaenlasele sappa haakida. Samal ajal ilmus tema kõrvale leitnant Crafordi tahmane masin, et võtta enda peale teine jälitaja. Craford oli keskealine tugev turd mees. Tema madalat auastet suhteliselt kõrge vanuse kohta võis seletada liigse suupruukimise ja allumatusega, kuid Carterit see ei häirinud -- leitnant tegi oma tööd eeskujulikult ning kõhklematult. Ta oli hea sõdur.
«Craford, sulle jääb vasem, mulle parem,» ütles komandör ning vaatas vasakule, kus nägi alluvat oma masina kokpitist talle vastu vaatamas. Siis vana võitu leitnant noogutas nõusoleku märgiks ja tõstis parema käe pöidlaga ülespoole ning järsku oli ta kadunud. Carteri radarid näitasid kolme jälitavat sumisejat.
«Mehed, mul on kolm tükki kannul,» teatas ta ja juba tõttasid kaks tema meeskonna hävitajat, kes olid edukalt lõpetanud oma vaenlaste jälitamisse, teda päästma. Nüüd võis ta taas keskenduda Trini päästmisele.
Trini masin oli selleks ajaks üsna halvas seisukorras, kui komandöril õnnestus üks jälitaja kõrvaldada. Carter pani tähele, et Trini jäi pidevalt hiljaks temale suunatud laskude eest ära põiklemisel ning sai seetõttu üha enam ja enam pihta. Carter teadis, et kui ta seda tüütavat sumisejat kohe ribadeks ei lase, siis on leitnant Triniga kõik ühel pool.
Komandör sai just ühe hävitaja kindlalt sihikule, mis hakkas ärritunult pinisema, justkui nõudes vaenlase kohest kõrvaldamist, kui silmas, et küljepealt läheneb korrektsel rünnakulennul täiel kiirusel uus masin, tulistades Trinit jälitavat sumisejat. Carteril kulus ainult hetk, kuni ta tundis ära leitnant Ramireze. Tasase Anderseni kõrval oli temperamentne ja sõnaohter Ramirez kogemustelt ning ka usaldatavuselt lahingus tema teine mees üksuses.
Kahe tule vahel olev sumiseja läks liiga närvi, kaotas hetkeks pea ning tegi kerge, kuid andestamatu vea, mille ka Carter oskuslikult ära kasutas. Segatuses vastane lendas plahvatuse mõjul tükkideks.
«Hea lask, sir» ütles Ramirez tunnustavalt ning kohe teatas ka Andersen, kõik vaenlased on esialgu hävitatud ja uusi läheduses pole. Saabus üürike puhkuse hetk, mille jooksul pidi Carterile selguma, kas ta peab positsiooni säilitama või tagasi tõmbuma. Isiklikult lootis ta viimast.
«Need kellel on kõige suuremad vigastused ning väga vähe kütust, pöördugu tagasi emalaevale parandus töödeks ning tankimiseks! Ülejäänud jäävad paigale ja hoiavad igaks juhuks positsiooni!» käskis komandör Carter.
Ta nägi, kuidas viisteist raskesti kahjustatud ründehävitajat ninad ümber pöörasid ja kuidagi veidralt ning aeglaselt minema hõljusid. Kuid juurdlemise peale polnud mõtet aega raisata, peaasi, et mehed õnnelikult tagasi laevastiku juurde jõuavad. Pealegi tuli Carteril valmistuda juba uueks kohtumiseks vaenlase ülekaaluka väega.
Komandöri käsutuses oli nüüd alles kolmkümmend viis enam vähem tervet masinat. Rünnaku alguses oli tal neid olnud seitsekümmend. Seis oli halb ning läks kahtlemata üha hullemaks. Kosmilistes mastaapides väike tulevahetus läks komandörile maksma pooled tema hävitajad ning see oli väga kõrge kaotuste protsent ja varsti pidid veel paljud mehed oma elud halastamatusse ruumikõiksusesse jätma. Kuid vastaste hukkunute arv oli suurem.
Sõda Maa Impeeriumi ja Vabade Hõimude Liidu vahel oli kestnud kolm pikka ning laastavat aastat. Juba algusest peale oli initsiatiiv peaagu igal lahinguväljal Impeeriumi tugeva kosmoselaevastiku käes, kuna nende tehnikaline ülekaal oli tohutu, kuid ometi oli nende edu visa saabuma, kui see üldse tuligi. Liidu sõdurid olid liiga vaprad ega löönud kunagi kartma isegi kõige lootusetumas võitluses, kuid Carter teadis, et otsustav tund tema kodumaailma jaoks on nüüd käes. See kohutav sõda ei saa enam nii jätkuda, lahendus, olgu selleks siis võit või kaotus, peab selguma.
Kolm aastat käis visa võitlus, kus kumbki pool ei suutnud saavutada domineerivat ülekaalu, mis oleks võimaldanud vastast lõplikult põlvili suruda. Nüüd aga oli Impeerium saanud kokku oma ajaloo kõige võimsama laevastiku ja surus seda läbi Vabade Hõimude Liidu kaitseliinide otse nende koduplaneedi poole, purustades teel hulga kosmosejaamu ning hõivates territooriumeid. Tundus, et miski ei suuda seda hiiglaslikku vaenuväge peatada.
Carter mõistis, et lahing, mis kohe toimuma hakkab, määrab ära kogu selle sektori saatuse, kus asub ka tema kodukoht. Ilma takistamata paisub Impeeriumi juba praegugi arvestatav mõjuvõim peagu et määramatuks.
Carteril oli kodus ootamas kena naine lapsega ning mees oli kindel, et nad ei jää ellu, kui Impeeriumi halastamatutel sõduritel õnnestub nende hõredast kaitsest läbi murda. Mees tahtis oma armastatud perekonda vee üks kord näha ja oli selle nimel valmis kõike tegema. Oma kõige süngemal hetkel mõtles ta isegi pere nimel suura, kuigi siis tema soov kunagi enam ei täituks, kui see ohverdus tagaks neile elu.
Carter silmitses enda ümber mustavat tühjust, mis oli läbi pikitud eredalt säravate rohekas-kuldsete täppidega ning pidi tahtmatul möönma, et see vaatepilt meeldis talle. Ta oli kosmosest unistanud juba poisikese põlvest peale ja tänu sellele soovimatule sõjale tähtede vahele ka jõudnud, kuid ta ei tahtnud surra. Komandör silmitses mõtlikult teisi hävitajaid ja arutles, mida võivad nende piloodid tunda. Kas ka teised olid valmis end ohverdama, seda ta ei osanud öelda, kuid ta teadis kindlalt, et iga mees teeb kõik, mida ta suudab ja veelgi rohkem.
«Sir, meie radarid näitavad tohutut vastaste väeüksust otse ees,» teatas Ramirez.
«Olge siis valmis,» ütles Carter lihtsalt, ilma suuri sõnu tegemata kõigile.
Ja vastased tulid. Neid oli veelgi rohkem, kui Carter algselt arvanud oli. Terve vaateväli oli täis vaenlase hävitajaid ning tagapool lähenesid hiiglaslike varjudena Impeeriumi hirmuäratavad lahingu- ja emalaevad. Carter tundis endas lootusetuse tillukest sädet süttimas. Ta proovis seda kustutada, aga ei suutnud, kuna pisike säde oli paisunud võimsaks leegiks. Vabade Hõimude Liidu vähestel alustel polnud mingisugust võimalust vastu panna nendele lugematutele laevadele, võib olla suudavad nad ainult takistada vaenlase kartmatut edasitungi ja sedagi armetult. Liidu laevastik oli liiga väike, enam-vähem üks nende alus kolme Impeeriumi oma vastu.
«Komandör Carter, siin admiral Braket. Kas te kuulete mind?» küsis tundmatu hääl.
«Jah, sir,» vastas Carter automaatselt.
«Olukord on väga raske, kuid sellest hoolimata proovime me teile eraldada mõned masinad. Abivägi peaks kohe kohale jõudma ning te peate siis vastaseid seni kinni hoidma, kuni meie põhilaevastik saabub. Ah jaa, Carter, õnn kaasa nii teile, kui ka teie vaprale meeskommale,» soovis hääl tehtud sõbralikkusega ja kadus.
«Mehed, te kuulsite mida ülemused nõuavad. Teeme siis nagu tahetakse, valikuvõimalust meil ju ei ole. Kui abivägi tuleb las nad siis ühinevad peoga. Meil pole aega neid oodata,» ütles Carter ja tema hävitaja sööstis edasi.
«Just nii,» kostsid kõik kolmkümmend viis meest kui ühest suust vankumatult ja kihutasid komandörile kõhklematult järele, suundudes otse oma väljavalitud vastase suunas. Hävitajate laserkahurid möiratasid iga kord, kui keegi neile sihikusse sattus, külvates nii vaenlase hulka surma ja kaost. Ka need mõned üksikud torpeedod, mis meesel eelmistest kokkupõrgetest säilinud olid, lähetati vastaste poole teele.
Mõne hetke pärast oli Impeeriumi laevastiku tihedates ridades näha eredaid sähvatusi, kui hävitavad laengud sihtmärkideni jõudsid. Ja nende plahvatuste hulk kasvas Carteri meeste ennastsalgava töö tulemusena pidevalt. Vähehaaval, aga kindlalt kahanes vastase hävitajate arv ning nendega kohakuti jõudes, oli juba üle saja masina purustatud.
Aga selline uskumatu edu nõudis oma hinda. Carter märkas, et tema hävitajaid on ainult kümne ringis alles. Seda oli vähe, väga vähe, kuid Ramirez ja Andersen, tema paremad mehed, olid terved, ega ei teinud lootusetust seisust üldsegi välja ja harvendasid halastamatult vastase ridu.
«Mehed, tundub, et nad saavad meist vist jagu. See ei läinud neil mitte eriti kergelt, vahepeal ma isegi arvasin võitu meie olevat,» püüdis komandör nalja visata, mis tal ka sellises armetus olukorras üllatavalt hästi välja tuli: «kuid nüüd pean ma kurvastusega tõdema, et nad jäävad ikkagi peale. Meil pole enam mingit võimalust, kuid meie laevastikul on. Kui meil õnnestub läbi murda lahingulaevadeni ja üles otsida nende lipulaev ning see siis kuidagi hävitada, võib vastaste seas paanika puhkeda, mida järelvägi saab osavalt ära kasutada,» lisas ta, olles kindel, et mitte ükski tema alluvatest selle hullumeelse ettevõtmisega nõus pole.
«Ebakindel plaan, kuid võib olla läheb läbi. Teeme ära!» ütles Ramirez rõõmsalt, kuigi võis arvata, et see oli teeseldud.
«Saame kangelasteks just parajal ajal ja kogu rahvas on meile tänulik, mida hing võib veel ihaldada,» sõnas Andersen kõhklematult, olles veendunud, et kõik peab nii olema.
Carter ja teised tema hävitajad rajasid teed läbi vastaste kaitseliini/ründeformatsiooni. Aeg-ajalt nägi komandör, kuidas mõni ta sõpradest, sest seda need mehed talle olid, sai pihta ja kohutava surmakarje saatel tulekeraks muutus.
Kui nad sumisejatest läbi jõudsid, oli kangelasi viis järel. See oli lausa uskumatu, mida nad olid korda saatnud, kuid palju, vahest liigagi palju seisis veel ees. Aga jumal oli neile armulik, kui see üldse jumal oli.
Carter tundis esireas olevas hiiglaslikus aluses ära Impeeriumi kuulsa lipulaeva ja võttis suuna sellele, Ramirez ja Andersen ning kaks teist meest koos temaga.
Komandör, Andersen ja Ramirez põiklesid osavalt vastase tugeva tõkketule, mida paiskasid välja aluse arvukad kaitselaserid, eest ära ning jõudsid päris lahingulaeva külje alla, kuid kaks nende ustavat kaaslast -- Jackson ja Pol -- jätsid oma elu sellise manööverdamise käigus. Teised mehed olid valmis vastasele nende surmade eest karmilt kätte maksma või ise samamoodi hukkuma ning jätkasid teed. Muud võimalust neil tegelikult enam ei olnudki.
Carter otsustas, et kõige kindlam viis purustada vastase laev on, kui sõita täiel kiirusel alumisele maandumistekile sisse. Ta võttis kursi sinna poole ning tema viimased sõbrad selles veidras universumis olid tal kindlalt sabas. Nüüd pidid saabuma otsustav hetk.
Kui Carter sisenes vaenlase aluse maandumistekile, järgnesid Andersen ja Ramirez talle, otsekui oma komandöri kavatsusi mõistes. Nad lülitasid üheaegselt igaks juhuks enesehävitamismehanismid sisse ja lisasid kiirust, mis oli niigi juba ehmatavalt suur.
«Hüvasti mu sõbrad kangelased. Jäägu teie vaprad nimed igavesti kestma,» ütles Carter oma viimased sõnad, ilma ühegi kahetsusvarjundita hääles, kui tema hävitaja rammis maandumisteki kindlat raudseina. Plahvatus rebestas tugeva konstruktsiooni nagu paberi pooleks ja ka osa seina taga olnud kütusemahuteid lõhkesid lööklaine mõjul.
Tuli oleks jäänud kontrolli alla, kui Andersen ja Ramirez poleks oma hävitajaid kindlakäeliselt sinna samma leegitsevasse põrgusse juhtinud.
Kogu üks suur kõrvulukustav kärgatus viis minema terve maandumisteki Impeeriumi lipulaevalt ja üsna pea lõhkes kontroll alt väljunud alus isegi, jättes oma hiilgusest järele ainult kasutu rusuhunniku.
***
«Õnnitleme teid, admiral Braket, teie hiilgava võidu puhul. See oli lausa uskumatu meistriteos, kuidas teil läks korda hävitada kolm korda tugevam vastane. Me oleme teile sügavalt võlgu, sest teie päästsite meie rahva tuleviku,» lausus Liidu juht Jarrah austavalt.
Admiral Braket pani oma sädeleva veinipokaali käest pikale, kõiksugu erinevaid delikatesse täis lauale ja vaatas siis aeglaselt, justkui oma tähtsust rõhutades, uhkelt ringi. Ta nägi, kuidas kõik silmitsesid teda imetlevate ja tänulike silmadega ning ütles: «Mõni teine, nõrgem mees poleks sellega hakkama saanud, kuid mina sain.» Rahvas naeris kohusetundlikult selle maitstu nalja üle, mis võib olla polnudki naljana mõeldud ning jätkas, kui kõik olid vait jäänud, «Ma lihtsalt teadsin, mida teha tuleb. Kõik kulges nii, nagu plaanis ette nähtud oli.» Kostus valju ovatsioonide torm, inimesed olid oma kangelasele juba tema hiljutise enesekiituse andestanud või selle sootuks unustanud.
***
Kallis proua Carter,
Meil on teile kahju teatada, et teie abikaasa, komandör James Carter, hukkus truult oma kodumaad kaitstes Rai-Sumi lahingus. Ta võitles ja suri vapralt, nii nagu üks korralik sõdur kunagi.
Sügavalt teile suure kaotuse puhul kaasa tundes,
Admiral Montgomery K. Braket