Ken Airland oli sündinud täpselt aastatuhandevahetusel. Ja oli kohe-kohe valmis astuma oma elu teise sajandisse. Seda võimaldas talle tehnoloogia, mis miljonitele teistelegi hea elu-olu tagas. Ja seda ka kõrge vanuse juures. Ja Ken Airlandil raha oli, et omale kõikvõimalikku luksust lubada. Ja seega oli ta Marsi ja Kuu pidev külaline ning paari olulisema ruumilogistika firma aktsionär.
Niisiis oli Ken Airland tsivilisatsiooni poeg, selle soosik ja toetaja, ning tema elus ei olnud kunagi juhtunud midagi, mis oleks olnud üllatav või ootamatu või isegi veider. Täpsed kalkulatsioonid olid hoiatanud isegi kõige võimatumate ootamatusete eest. Kuid seekord oli miski valesti läinud. Orbiidile oli ilmunud midagi, mille üle Rass mitte minimaalsetki kontrolli ei omanud. Ja see suur, kuri ja kindlasti vägivaldne tundmatus oli oma ohvriks valinud justnimelt Ken Airlandi. Sel korral.
Juba hommikul ärgates oli selline tunne, et ta hüvede maailm ei hoolitse oma liikmete eest piisavalt. Tunnet süvendasid veelgi see, et ta igahommikune lemmik- uudiste lehekülg, oli kräkkerite rünnaku all ja see, et sanitaartehniline komando hilines ta maja veevärki parandama tervelt pool tundi. Olles lahkuvatele santehnikutele pahuralt hulk aega järele vaadanud ja neile paar vänget sõna kaasa saatnud, pesi Ken Airland end veelkord, sest tundis vihast ja pingest tekkinud higi oma vanal kehal ning riietudes siidist hommikumantlisse, mis tema arust oli suht kena ilma vääriline, lasi tõmmul ümmardajal endale tassi kohvi serveerida. Olgugi, et Ken Airlandil oli raha küllaga, eelistas ta küberneetilistele ja robotilistele tegelastele inimestest alluvaid ja oli seetõttu Teenrite Gildi Tööbörsi väärtuslik klient, kellest juba niisama loobuda ei tahetud. Kõik rikkamad ja võimukamad kujud olid Börsi kliendid, sest juba aastaid kestev trend määras, et inimteener on jõukuse ja võimu sümbol. Ehkki nii mõnigi spekuleeris, et see «trend» on vaid Gildi hoolika «organiseerimise» tulemus. Igatahes olid Ken Airlandil inimestest teenrid, enamasti ekvatoriaalmaade vaeste perede tütred, kes ei maksnud peaaegu midagi, ning kelle ta sai nende vanematele nonde järglastele head elu-olu lubades. Ja mis peamine- ta ei valetanud. Ning Ken Airland oli rahul. Nagu ka tema alluvad. Mees neelas alla viimase tilga, tõusis ja laskus paar korrust madalamale, kus ülemteener ulatas talle ta mantli ja avas ta eest ukse, et peremees saaks väljuda oma võrratust klaasmajast, mis pakkus talle igal aastaajal küllaldase valguse, soojuse ja hubasuse. Ken Airland jumaldas valgust. Ja pelgas pimedust. Viimane oli midagi, mille pelgust tehnoloogia küll lämmatada suutis, kuid mitte kõrvaldada. Inimkonna Hirm. Hirm Pimeduse ees.
«Hei, Ken!» Hüüdjaks osutus see vana kala hr. Fisher. «Kui läheks õige õhtul väljakule?»
Nojahh, mida sa golfihullult ikka veel oodata oskad? Kuigi samas -- hea mõte, Ken Airland polnud juba kaua, ehk liigagi kaua, oma vanu konte liigutanud ja golfi tagunud. Pealegi liikus klubis enamasti ka küllaldaselt noori ja kuumi vastassugupoole esindajaid, kelle keel raha järgi seda mõnusat, magusat ila tilkus. Mees ei suutnud mitte naeratada. Ta vastas jaatavalt, pöördus, et oma säravkollasesse hõljukisse astuda... ja tardus. Nõrk, vaevumärgatav õhuvirvendus... ja pimedus...
Ruum ei olnud eriti suur, kuid see-eest oli ta aukartustäratavalt kõrge, vähemalt 30 meetrit 10 meetrise pikkuse ja laiuse kohta. Igas seinas oli kõrge nišš, milles seisid tohutud kivikujud. Niipalju, kui Ken Airland aru sai, olid need sõdur, eremiit, prostituut ja raugalik kuninganna. Aga võib-olla ka midagi muud. Ja nad kõik paistsid aastatuhanded vanad olevat. Hulk aega ei julgenud mees hirmust hingatagi ja kui ta seda siis tahes-tahtmata tegema pidi, ei juhtunud midagi -- õhk oli täiesti hingatav, ehkki niiske ja läppunud. Aeglaselt hakkas Ken Airland liikuma ja tal õnnestus ruumi keskel olevast lohust väljuda, ilma, et keegi teda rünnanud oleks. Oskamata midagi paremat teha, taganes ta selg ees ühte nurka ja jäi ootama. Ootas ja ootas, kuid ei juhtunud midagi. Ja kaua sa ikka absoluutses ja hullutavas vaikuses oodata suudad? Keset nelja kivihiiglast, kes kõik sind pealtnäha mitte just eriti sõbralike pilkudega jõllitavad? Ja siis nägi ta n e i d -- iga kuju kõrval seintes olevaid süvendeid, mis paistsid olevat käejäljendid. Täpselt nagu käejälje skanneerimis-sensorid! Neid oli kaheksa, neli väiksemat umbes rinnakõrgusel ja neli suuremat kahe meetri kõrgusel. Justkui oleks ülemised miskitele hiiglastele mõeldud. Ta kõhkles...
Kivi oli soe ja kui Ken Airland seda puudutas, hakkas ta õrnroosalt helendama, mis tekitas tugeva kahtluse, et tegu ei ole siiski mitte kivi, vaid pigem mingi sünteetilise materjaliga. Käejäljend ja aga endiselt tuhmiks ja külmaks. Mees lasi pilgul uuesti üle ruumi käia ja targasti tegi, sest muidu ei oleks ta märganud ühes nurgas lamavat üksildast ühekäelist skeletti. Ta oli alati olnud loogilise mõtlemisega ja nii ka nüüd, ning ei kulunud rohkem kui pool minutit, et taibata, mis võis olla juhtunud. Jäljendid seintes olid parema käe jaoks, sellal kui skeletil oli vaid vasak käsi. Teine tähelepanu vääriv detail oli see, et surnu jäänuseid katsid poollagunenud riided, mis ilmselgelt kuulusid kuhugi kaugesse minevikku. Kas vana- või keskaega, selles polnud Ken Airland küll kindel.
Ta tõstis väriseva käe ja surus selle tugevalt vastu jäljendit, mispeale kivi üleni helendama lõi, ruum silmipimestava valgusega täitus ja Ken Airland hirmunult karjatas. Ja siis oli see möödas, kohutav, kõle ruum oli kadunud ja pea kohal särasid tuhanded tähed. Ta oli vaba! Või kas ikka oli?! Kuusirp oli nii ebamaiselt selgepiiriline, tähed nii valusalt «teravad». Ja see korralikult hooldatud park ,mis kõikjal ümberringi laius! Ken Airland ise seisis keset kolme meetri laiust jalgrada, mis tundus olevat valmistatud või pigem valatud miskist hallist plastikust ja mis kahtlemata ei olnud miski tavaline pargitee. Tee ääres seisid tohutud kujud, mida ta juba näinud oli, kuid seekord oli tegu ainult sõduritega ja silmad ,mis ülevalt alla, väikesele inimesele vaatasid paistsid seekord füüsiliselt tuntavat õelust kiirgavat. Ken Airland hakkas värisema, kohutav unenäoline reaalsus paistis jätkuvat...
Ta sai kogemuste abil teada, et teelt on võimatu kõrvale astuda, sest niipea, kui ta sõdurhiiglaste reast läbi tahtis astuda, hakkas miski peas kohutavalt undama ja süda justkui arütmia all kannatama. Ken Airlandile südameatakk ei meeldinud ja peale paari katset ta loobus jalge all muru tundmise soovist. Ka avastas ta, et kujudel olid kõik erinevad näod, justkui oleks nad elusate olendite järgi valmistet. Ja see tundus hirmutav. Ning et enne teda oli siia nii mõnigi inimene sattunud. Esimese laiba leidis ta juba paarkümmend kuju edasi. See oli riietuse järgi otsustades maskeerimisriietuses seersant ning tema mõlemad jalad ja üks käsi olid justkui ära söödud. Kuid muidu tundus ta päris «värske». Igatahes palju uuem «külaline», kui skelett «nelja arhetüübi ruumist». Miski justkui liigutas laigulise pluusi all ja hetke pärast avastas Ken Airland tõtt vaatamas pisikeste, tigedate kiskjasilmadega. See oli miski kohutav must, rotisuurune loom, kel olid kolm lühikese varre otsas olevat silma ja kuus käelaba pikkust kombitsat, mis ilmselt suht edukalt liha luudelt suutsid kraapida.
Ta jooksis, meeleheitest higistades ja nuttes. Neid oli palju, sadu ilmselt. Ja enamust neist meenutasid vaid metallehted, relvad, kellad ja muu säärane kraam. Kõik muu oli kadunud, jõleda tillukese eluka poolt nahka pandud. Meenus kellegi Gerald Chopperi artikkel ruumiaukude kohta, kuid sellega ei sobinud too kohutav, hall ruum. Ei mingit väljapääsu sellest jõledast hullusest. Ta jooksis.
Purskkaev tundus nii ootamatu ja üllatav, et Ken Airland mitu minutit lõõtsutades seisis ja seda lihtsalt uskumatult jõllitas. See tekitas helisid! Vee vulinat. Ja alles nüüd taipas vana mees, et seni oli teda saatnud vaid kohutav, totaalne vaikus. Ja siis nägi ta jalgu... Kahte kena jalga, mis kahtlematult kuulusid naisele ja mille omanik jäi ise purskkaevu varju. Ken Airland neelatas, mõeldes juba jälgile, mustale elukale, kes teda näljase pilguga vastu vaataks, kui ta vaid mõned sammud teeks. Kuid hirm oli nõrkus. Ta tegi argliku kajata sammu, siis veel ühe. Ja veel. Naine oli terve! Mitte üks pisimonstrum ei olnud teda veel avastanud. Tal olid lühikesed punakaskollased juuksed, sekretäri karm, soliidne kostüüm ja kohvrike, mis välimuse järgi oli küberkontor. Ken Airland kükitas pingutusest ägisedes ja liigutas naise kätt. See oli külm, kuid liikus vabalt, justkui oleks tegu magaja käega. Kell naise käel näitas vaid nulle, nulle ja nulle. Kuid ta töötas veel, selles mõttes, et tas oli voolu. Naine oli siiski surnud, sest ta ei hinganud ja tal puudus pulss.
«Issand Jumal, ära lase olla sel tõsi...»
Ta nuttis. Kükitas värske surnu kõrval ja nuttis. Kuni kuulis seljataga pisikeste küünte klõbinat. Ja siis ta jooksis. Jõudis ristmikule, keeras vasakule, aeglustas veidi kiirust... See oli seesama kaev oma kena, külma laiba ja tillukese, musta värdjaga. Ta oli jõudnud otsaga tagasi «hulluse keskpunkti». Ehkki oli jooksnud vaid otse ja teinud vaid ühe 90° pöörde... Ta ei saanud siit põgeneda!!!
Olnuks sel kummalisel kuul kõrvad, oleks ta kuulnud ühe surmani ehmunud vana mehe kähisevat jõuetut karjet. Ja onuks tal silmad, oleks ta näinud, kuidas toosama vana mees, kui sõge, uuesti püsti kargas ja jooksma hakkas...
Manadom Temple, 2000