Kolm sõlme I
Teelahkmel seisis õhtuhämaruses välismaise päritoluga piklik neljainimesetõld, mille kõrval sadulas jõuline, musta mantlisse mähitud ratsamees. Tema hobune trampis närviliselt jalgu ja korsatas nagu oleks midagi tõlla juures teda kohutavalt häirinud. Ent rakmeis hobused olid rahulikud, neid ei paistnud miski segavat. Kutsar jalutas põllu peal ja popsis oma piipu, hoidudes kuuldekaugusest välja. Polnud tema asi, millest härrad juttu ajavad.
Oli veebruar, ent lumi juba sulanud või kavatses ta viivu pärast tagasi tulla, et kevade saabumine kaugemale lükata. Õhtueel oli valge kirme ometi porisele teele tagasi tekkinud, ilm kandis nõelteravat jäist hingust. Talv polnud oma võimu loovutanud, ei, nii kergesti ei soovinud ta mitte alla anda. Öösiti näitas tali ennast taas, kompas võimalusi tagasi tulla. Tema jõud polnud veel murtud ega hoog raugenud. Ikka veel pimedatel ja pikkadel öödel külmutas ta teid ja poetas mõne lumehelbe.
Tõlla uks oli avatud, ratsanik kõneles seesolijaga. Ilmselt olid nad head tuttavad, ja ratsanik reisijale mingi teene tänuvõlgu, sest tema toon oli aupaklik ja kummardused sügavad. Kummati võis näha, et kummarduma polnud see mees mitte harjunud. Nad kõnelesid saksa keeles, ent murrakud ja rõhuasetused sõnades olid erinevad. See ei seganud neil üksteist mõistmast. Lõpuks ulatas ratsanik kaaslasele kaks eset. Üks neist oli suur kukkur, mis loomulikult kõlises. Kui kullal on oma kõla, siis seda see oli -- selline tuhm, mahe ja vaoshoitud. Teine ese oli mapp paberitega.
«Väärtpaberid,» lisas ratsanik. «Andestage, ent me ei suutnud rohkem münte kokku korjata. Keisrimaksud ja rasked ajad. Ma loodan, et...»
«Ärge muretsege, mu sõber,» vastas teeleasuja malbelt. «Nende paberite väärtus on rahast isegi tugevam, sest kannavad need ju õilsate ja jumalakartlike rüütlite allkirju. Mis võiks maailmas olla veel kindlamat, kui ausameelsete inimeste oma käega kinnitatud tahe?»
Pimedas polnud näha, kas ratsanik kahvatas või mitte, kuid kindlasti taipas ta teise sõnade tähendust. Jah, kuldmündil pole allkirju, nad on anonüümsed ega kõnele täpsemalt, mille eest või kellelt tasuks saadud. Ei kõnele ka väärtpaberid, ent allkiri jääb allkirjaks. Kindlustuseks vaikimise eest.
«Summa on täpne, nagu kokku leppisime,» kinnitas rüütel.
«Ma ei kahtle selles.»
«Mida mul teha tuleb?»
«Üsna vähe. Kõik on juba tehtud. Teie asi on vaadata, et sõlmed koos püsivad.» Mees tõllas küünitas veidi tahapoole ja ulatas ratsanikule väikese karbi. «On kolm paela sõlmedega, kolme Sõna kaitsmiseks. Selles karbis on kaks ja te teate, kus asub kolmas. Ja on kolm reeglit. Ärge puudutage neid! Ärge laske päevavalgusel neile peale paista! Igal neljapäeva õhtul tilgutate minu poolt näidatud kabelis igale sõlmele tilga verd. Veri on väikses pudelis seal karbis.»
«Ja kui... kõik on läbi?»
«Lähevad sõlmed sama teed. Matke nad maha kabeli taha, pühitsetud mulda. Sügavale. Aga kolmanda peate õigel ajal kätte saama. See on korraldatud.»
«Ma tean.»
Nad vaikisid hetke, siis tahtis ratsamees veel midagi öelda, ent teine hõikas juba käskivalt kutsarit. «Mul on aeg teele asuda. Pean hommikuks Riiga jõudma,» sõnas ta hüvastijätuks. »Laev läheb õhtupoolikul.»
«Head teed! Ma ei suuda kirjeldada kogu rüütelkonna tänutunnet...»
«Polegi vaja. Jumal õnnistagu teid, parun!»
«Ja teidki, püha isa!»
Aeglaselt kadus tõld teekäänaku taha, ratsamees ei jäänud kauaks sellele järele vaatama, vaid kannustas hobust ja kappas tagasi oma mõisa poole, karp sõlmedega põuetaskus ja käed ratsmete ümber külmast kronksus.
Ta tundis, kuidas sõlmatud paelad läbi riiete ja karbi ta rinda kõrvetavad ning kuidas nad ahastusest ja valust karjuvad.
*
Kolistav kodukäija
Aga Kaikajaagu talu õuel säras varahommikul juba soe päike, mis öised jääkirmed kiirelt peletas. Vana taluhoone ja küüniubrik vajanuks hädasti töökäsi, mis lagunevad palgid ja sindlid uutega asendaks, vahest uue laudagi ehitaks, sest too juba õige lääpas oli. Talu taha jäi karjamaa ja idakaarde metsaviirg -- laas kulges siit pea Otepääni välja, vaid aegajalt mõnele künklikule põllulapile ruumi tehes. Kitsuke teerada viis õuelt karjamaa vahelt läbi, kuni mõne versta pärast suuremaga ühines. Kui Sänna-Tarmo majast välja astus, oli perenaine juba loomad talitanud ja asus just ainsat lehmakronu karjamaa poole vedama. Ta oli poole ööni mehe kõrval istunud, eks ikka selleks, et näha kuidas Tarmo tema painajatele lõpu teeb. Aga silm oli kinni vajunud. Loomad ju...
Mees seisis hetke lävel ja hakkas siis piipu toppima. Pikk, rohmakas ja jõuline, tahutud nurgeliste näojoontega mürakas mees. Seljas põlvini ulatuv mantel, peas kaabulodu, õlal märss.
«Nu, kaiss tüü joba tettu?» hõikas perenaine üle õue, kui pangega lauda poole jooksis. Tarmo noogutas. Kui Kaikajaagu Ann Sänna-Tarmo juurde tuli, ta karjatas. «Ai, heldeke! Sul jo puha veri kõrvant vällan?»
«Es tuu tii midagist,» porises Sänna-Tarmo. «Õks juhtse.»
«Sa peas' tohtride manu kaema,» arvas Ann, «säänatse lõhkise kõrvaga... Tuu tekse vai?» ja näitas peaga maja poole.
«Tuu neh,» noogutas mees pead.
«Nüid siis viil, vasta ummõgut, ma esigi es kuulse,» vangutas naine pead. «Muidu kolistass ja kiusass, mes jakse, une raasugi es lasõ silma tullõ.»
«Küll nüid lasep.»
«Ah õks save jagu vai?»
«Jah,» ohkas mees ja popsis rahuga piipu. «Ai ta enamb tulõ, a'asin ta välla.»
«Taivale tänu!» õhkas naine. «Mol nakse jo irmgi, et mes ma väeti naesterahvas ütsi säänatse kotonkävva vasta tii...» Ta sülitas.
«Jo sa tiadse, kes tuu kotto kävse. Mutu olõski irm nakanu,» arvas Tarmo.
«No kost ma tota tiia,» laiutas naine käsi. «Jaak jo mittu aiga koolnu, äga's siis enamb nakasi tulla.» Ja kadus taas lauta. Tarmo ei hakanud vaidlema, istus lävepakule maha ja popsis piipu. Veel jupp aega kolistas Ann laudas, enne kui toa poole jooksis ja mehele suure moonakoti kokku pani.
«Tänutähess vai nii,» ütles ta häbelikult, «mede iale avita'le. Äga pallu põle, a tuu mes om...»
«Aitüma,» kostis Tarmo. Rohkem nad ei rääkinudki. Mees viskas ühele küljele oma märsi, teisele õlale riputas töötasuna saadud moonakoti ja hakkas vaikides metsa poole astuma. Naine seisis õuel ja vaatas talle pikalt järele. Siis ta sülitas uuesti ja pomises midagi vihaselt.
Keskhommiku paiku, kui Ann hagu raius, hakkas tee pealt kostma häält, mis Kaikajaagul väga haruldane -- hobuste kappamine ja vankrirataste kolin. Ann ajas end hämmeldunult sirgi ja vaatas tee poole. »Opman vai?» mõtles ta imestunult. Aga ei olnud opman; kaarik oli küll ja selles kutsar ning tekkidesse mähitud reisija. Õule jõudes hüppas reisija kergel sammul kaarikust välja, vaatas ringi ja jooksis vilkalt Annu poole. Üllatusega avastas Ann, et tulija oli naisterahvas. Sihvakas küll, kaunite näojoontega, ent mitte esimeses nooruses enam. Õbluke punasekirju pearätt ei suutnud naise pikka helepruuni juustepahmakut enda alla suruda -- need lehvisid tuules ja Ann tundis õhus peent linnahaisu.
«Oh hea emake, öelge ometi, kas see on Kaikajaagu talu?» hüüdis naine jooksu pealt.
«No tia, mes ta's muut piass olõma?» naeris Ann ettevaatlikult. Ta polnud juba aastaid linnainimest näinud; veel enam sellist, kes Kaikajaagu talu taga otsib. Kaariku nägemisest esimene hirm oli nüüd -- kui sealt naisterahvas välja karanud -- hajunud. Kohtupristavit ei kartnud Ann ju tegelikult enam ammu... Kui nemad tulnud oleks, siis ikka tükk aega tagasi. Kui Jaak siit vankril kalmistu poole veeti.
Naine jõudis Annu juurde ja haaras tal kätest. Ta nägu õhetas ja silmad olid nutetud. «Mina olen sõitnud pika tee, otse Venemaalt Tartu linna ja edasi Võru peale ja mitu valda ja küla läbi sõitenud, kuhu mulle juhatust anti, et ikka Sänna- Tarmot leida. Ja Pangodi kõrtsitare alt anti teada, et temamoodi mees just Kaikajaagu poole läinud oli.»
«Ol' tõne küill siin,» noogutas Ann. «Ma esi kutse.»
«Oh, emake, kui isamaa ilu teile armas on, siis ütelge omete, et kas tema veel siin on?»
«No ammu läänu joba,» lõi Ann käega, ise uudishimust lõhki minemas. «Sai ummõgu tüü tettu ja mõtsa puule katuski.»
«Töö, mis töö?»
«Üits kottokävva vaim kolistase tare all. Mia kutse õks Tarmo.»
«Kodukäija?» oli naine ehmatanud. «Et noist pea ka aus talurahvas iial rahu saama! Aga millal see oli, kui Tarmo siit ära läks ja kuhu poole tema küll suundus?»
«Äi mia küll noid nõia kävemisi vai tekemisi tia,» õhkas Ann. «Mõtsa puule ta läits,» ja näitas käega lõunakaarde.
«Proua,» hõikas äkki kutsar kaariku poolt, kes nende kõnelust kahtlemata kuulnud oli. «Jäljed on veel selgelt näha!» Ja näitas mahatallatud rohu peale, kust Sänna-Tarmo mõned tunnid tagasi läinud oli.
Naine laiutas ahastuses käsi, näis nagu puhkeks ta nutma. Ta taarus veidi koha peal ja juba voolasidki pisarad ta silmist. Kutsar jooksis ta juurde ja püüdis ta kinni, sest muidu oleks naine maha kukkunud.
«Hilja, liiga hilja!» halas ta. «Miks küll minule seda õnne ei anta, et enne loojangut kasvõi üksi õilis tegu isamaa heaks korda saata?»
«Me peaksime nüüd küll linna poole tagasi sõitma, proua Mich...» arvas kutsar.
«Ära kutsu mind siin niimoodi!» hüüatas naine läbematult.
«Härra võtab mul niigi naha maha, kui kuuleb, et teid siia soode ja metsade keskele vedasin.»
«Isa ei tohi teada,» sosistas naine. «Isa pole kunagi aru saanud... Ja ta on haige ka.»
Ann ei mõistnud selle kõige peale midagi kosta.
«Mine too kuuma vett,» käskis kutsar teda. «Proua on läbinisti külmetanud ja tervis tal ka kehvavõitu.»
«Me ei tohi silmapilkugi kaotada, Jaagup,» sosistas naine siis äkki. «Ma pean tema jälgedes metsa minema.»
Kutsar vangutas pead ja nad jootsid naisele kuuma rohuteed. Siis ta läks.
*
Kohtumine metsas
Sänna-Tarmo ei kõndinud metsa vahel kaua. Valu kõrvas muutus liiga tugevaks, ta otsis sobiva kuivema koha, istus ja otsis märsist parajat maarohtu; segas ojas leotise, pühkis hüübinud vere ja ravis ennast. Hiljem vaatas töötasuks pandud moonakotti, kangutas leivapätsi ja singitüki välja ning hakkas sööma. Silmad olid keskendunud ühte punkti metsavahel, suu mälus toitu, rasvaseid käsi pühkis otse kuube. Tarmol oli palju mõelda. Liiga palju ühe hariliku kodukäija väljaajamise juhtumi jaoks -- tavaliselt unustas ta need kiiresti. Tavaliselt mõistis ta surnut lepitada ja veenas teda tagasi minema. Nüüd polnud ta kindel, kas mitte polekski parem olnud, kui Jaak kodu edasi oleks käima jäänud. Kaua mõtles ta. Ja tundis siis, et pole öö läbi maganud. Pangodi kõrtsi manu ta tagasi minna ei tahtnud -- lärmakas seltskond polnud Tarmo meele järele. Aga Vainkülli maadele, koduse metsatare juurde ta tänase päevaga ka ei jõuaks. Ööd metsas veeta on liiga külm. Targem on päeval magada ja öösel kõndida.
Nõid tõi kuuseoksi, ja keeras ennast mantlisse. Ent enne uinumist kuulis ta kaugel metsaserva poolt heledat naisehäält: «Tarmo!»
Esiti arvas ta, et Ann teda taga otsib, kuid hääle nooruslikum kõla ja ahastus veensid teda vastupidises. Ann oleks olnud tige ja kuri. Ta ei kartnud oma surnud meest, kellele osavasti mürki sisse söötnud oli. See naine ei kartnud midagi, kodukäija oli teda ainult häirinud. Ja Jaagul polnud kurje kavatsusi, ta oli ainult teada tahtnud, miks? Mille eest?
Aga sellele vastamine polnud Tarmo asi. Vastama oleks pidanud sellele kohtupristav või urjaadnik. Aga Tarmo ei anna iialgi ühtegi oma üles. Oma võõrale. Küll Taara hiiekohtus Annu üle kohut mõistetakse; küll maa hoolt kannab, et mõrtsuk karistud saaks.
Tulija ei olnudki Ann vaid üks naine, keda Tarmo ähmaselt mäletas. Nad olid kohtunud, kümmekond aastat tagasi, tänu Võru lauluisa imelikkudele soovidele. Tarmo mäletas, et kord oli talle Madise läbi sõna saadetud, et Võru linnast keegi tohter ja vanade laulude üleskirjutaja temaga kõneleda sooviks. Tarmo läks linna. Selgus, et luuletaja temalt oma kirjatööde tarbeks needmise ja nõidumise sõnu teada tahab. Talle olla räägitud, et just Tarmo siitkandist kõige paremini vanade aegade loitse mäletab. Aga kui selgus, et seda kõike Lauluisal ainult naljaviluks tarvis, et kedagi kurja kaetamise alt lahti nõiduda polegi tarvis, oli Tarmo vihastanud ja linnast sääred teinud. Või nemad arvavad, et loitsimised on ülestähendamiseks ja lõbu pärast ettelaulmiseks! Niimoodi võib nõiavägi neist sootuks ära kaduda, kui nad paberile panna ja inimeste vahel laiali jaotada. Pealegi polnud tal ju vaja kedagi nõiduda ja kui asja pole, siis pole ju ka sõnu millestki võtta. Ega's ussisõnad valmis asi ole, nagu pang, et võtad ja vinnad vett täis! Ikka iga asja puhul omaette tuleb nad välja mõelda.
Aga see naine... tema oli -- siis palju noorem ja siledama välimusega -- sealsamas Võru linnas olnud ja lauluisa soove tagant õhutanud, ka Tarmole peaaegu pisaratevoolu saatel peale käinud ning midagi esiisade pärandist rääkinud, mis kaotsi ei tohi minna.
Kui taaskohtumise asjaolud on äärmiselt ebaharilikud, siis kaua nendel ei peatutagi. Mis siin ikka seletada oligi, selge ju, et naine oli tema kohta teateid palunud, pika maa maha sõitnud, Annu käest viimast juhatust saanud. Ja naine ei vaevunud ka pikalt oma eksirännakuid kirjeldama. Hilistalvine mets oli ta riided lõhki käristanud, ta vankus ja vaagus, ent näol oli kindlameelne ilme.
Tarmo tundis kohe ära, et naine on suremas. Raske tõbi oli tal kallal ja sellise vastu rohtu pole. Mõned aastad veel, siis ta hääbub. Naine teadis seda. Sedagi oli kohe tunda.
«Hea nõia-isand, küll teeb meele kergeks, et omete ma teid ülesse leidsin,» ohkas naine. «Kas teie veel mind mäletate?»
Tarmo noogutas.
«Ja ega teie minu üle enam pahane ei ole?»
Tarmo isegi mõtles küsimuse üle järele. Ei, ta ei olnud, leidis ta lõpuks. Miks ta pidanukski. Naised on ju lõpuks ainult naised ja iseäranis neilt, kes talutööd ei tee, vaid linnas luuletuste kirjutamiste ning näitemängude korraldamisega askeldavad, ei maksa ju ilmaasjadest täit mõistmist oodata.
«No siis on küll kenasti,» seletas naine edasi. «Sest muidu minu süda küll sees lõhki tahaks minna, kui teie ikka veel vaenuvimma peaksite. Mis olnud, see olnud ja seda tahan mina tõeks pidada, et Eesti Hiit valvavad suured mehed väeti naesterahva rumalustest suurt tähendamist ei tee. Mina olen sagedaste ikka veel enam laps, kui ma ise arvan, ja tänan igatühte, kes seda mulle andeks annab. Ja ega mina teid hoopiski enda pärast taga ei ajanud.»
Uni tikkus Tarmole silma, mis esiti üllatusest tulija üle taanduma oli kippunud. Metsas ja maal tühja juttu ei aeta ning nõid polnud pikkade sissejuhatustega harjunud. Aga polnud ka tema viis inimeste juttudele vahele segada. Ometi ei osanud ta midagi sobimatut ette kujutada, kui sellist tühja jutuvada metsa vahel.
«Vaadake, hea nõia-isand, nüüd mina teile küll midagi ära seletama pean. Ehk olete kuulnud, et mina juba ammu enam armsa Eestimaa pinnal ei ela, vaid Kronstaadis hoopis, mis ühel saarel Sankt-Peterburgi juures?»
Ei, Tarmo ei olnud. Ta pingutas oma teadmisi Venemaast, kuid ainult Pihkova kanti oli ta kunagi sattunud aga sealt põhja poole mitte. Peterburi pidi olema suur linn, kus Vene keiser -- pikne teda võtku! -- elab, niipalju ta ometi teadis.
«Valus ja vaene on isamaast eemal olla, nõiaisand. Ka Saksamaal veeti mind ringi ja sõidutati kõige imepanu väärsematesse kohtadesse, aga isamaal minu südamele ikke kõige armsam on. Ja nüüd, tagasi jõudes Kronstaadi, käin ma ikke vahel isal külas, sest tema enam sugugi liikuda ei saa, vanaks ja väetiks on tema jäänud! Aga mitte tema pärast, nõiaisand, hoopistükis oma isa teadmata ja ilma tema hea nõuta, otsin mina teid taga. Sest mida ma kuulsin, kui mõned päevad tagasi Tartusse jõudsin? Et minu hea ja austatud sõber, keda teiegi mäletama peaksite, kurja tõbe küüsi on sattunud!»
Lauluisa?, mõtles Tarmo. Kas tema siis ongi mingi tõve endale kallale mananud nende loitsudega lohaka ümberkäimise pärast.
«Näen, et te ei mõista mind,» rääkis naine kiiresti edasi, «kuid pikemalt seletamiseks pole ka aega. Kopsu-onu on surma suus, nõiaisand! Kopsu-onu, nagu teda kutsutakse ja nagu teie minu austatud sõpra tunnete. Aga see tõbi pole päris maapealne tõbi.»
Või Kopsu-onu? Ja Tarmo käed tõmbusid rusikasse. Kui nende kirjatarkade seas oligi üks mees -- peale Madise muidugi -- kelle heaks tema kõik omad oskused ja teadmised tahtis mängu panna, siis Kopsu-onu see oli. Või mis onu nüüd, Tarmoga sama vanune ju teine aga selle lugupidamise ja austuse pärast, mis tema ära teeninud, teda ikka onuks hüüti. Nii siin, lõunas, kui Sakalas ja Pärnu poolgi.
«Ehk olete ka kuulnud, et minu sõber teiega kokku puutumise pärast mitmes asjas oma meelt muutis. Kas tulete temale appi?»
«Ma 'ep ole tohter,» sõnas Tarmo vaikselt.
«Tohtrite õpetused siin ei aitagi,» hüüatas naine. «Ainult nõiamees võib maha võtta selle, mis teine kurjuse ja vimma pärast inimesele kaela nõidunud! Nii palju kui minul teadust on selle üle, mis teie vahel aset leidis, siis pean ma tõeks, et on just nõidumine see, mis minu sõbra maha murdnud ja surmaks sängi surunud. Kui meie nüüd ühel nõul ei ole ja teie abisse ei tõtta tulema, on meie isamaa on tublist kaitsejast ilma jäänud.»
«Kuri nõidumine?» küsis Tarmo.
«Kõikse kurjem siin ilma pääl, nõiaisand!»
*
4. märts 1870, Lõhavere linnamägi
Ilma vankrita on nii raske kinniseotud inimest vedada. Eriti kui sa ise oled lihtne talumees ja sinu vang mõisasaks. Sa seod ta käed selja taha kinni, topid prundi suhu, annad aegajalt süüa-juua ja mõne võmmu, et ta liigse kisaga tähelepanu ei tõmbaks. Ja liikuda tuleb muidugi öösiti, kuidas muidu? Neil harvadel hetkedel, mil vangi suu vaba oli, suutis ta kuuldavale tuua kähedaid häälitsusi, millest Tarmo tundis ära vaid ühe sõna: «Halastust!»
Ta isegi ei vaevunud vastama.
Nädalaid oli kestnud nende retk Virust Sakalasse. Tarmo tundis talusid, kust süüa sai, kus elasid lahked inimesed, keda võis usaldada. Leivakannikas ja vahest kausitäis putru, jõukamas kohas anti ka seajalgu. Ikka hoolitses nõid, et tema vangil kõht täis ja meeled ärkvel oleks, et tema mõistusenatuke nälja tõttu ei kustuks.
Lõhavere alla jõudsid nad päikeseloojangul. See oli hea aeg. Tarmo tahtis, et tema vang päikesetõusu ära näeks. Et näeks, kuidas soojad kiired paitavad maad ja see valgusele ahnelt vastab; et midagi pole muutunud, et puud kasvavad edasi ja maa hingab. Hans von Lückendorf pidi seda nägema. Ühe öö peab ta vastu küll.
Linnamäe põhjapoolsel nõlval sahises noorte tammede salu. Need olid tugevad puud. Sinna Tarmo oma ohvri lohistaski. Ka elujõus poleks saks temast tugevam olnud, kuigi vanust oli neil ühepalju. Nõid tundis seda salu, ta oli palju käinud, puudega kõnelnud, nendelt teateid palunud iidsete aegade kohta. Ohjaa, nad mäletasid, kuigi olid veel noored. Aga puud on kõik sugulased ja nende mälu pitk.
Vang paisati puude alla, ta kondid raksusid põrutusest, suunurgast, prundi tagant hakkas verd immitsema. Tarmo soris taskutes ja võttis välja mõned esemed, sealhulgas ka väikese vaheda väitsa. Siis kompas ta tamme, sosistas sellele mõned sõnad ning tõmbas kiire liigutusega üle vangi kaela. Vaevalt see valu oli, pigem hirm ja õudus teadmisest, et tema peenesse valgesse ihusse on julgenud keegi haava teha, mis meest nüüd silmi pungitama ja vähkrema pani.
Nõid määris verd tammekoorele. Ta ootas vastust. Siis see tuli. Lehesahinast ja tuulehoost kuulis Tarmo otsuse. Ta polnud hetkekski kahelnud, et see selline on.
Jah, puud mäletasid seda verd, tundsid selle ära.
Von Lückendorf oli surma mõistetud.
Ta tegi oma ohvrile veel neli lihahaava, et veri voolaks ja selle imal lõhn tungis metsloomade ninna. Suur mets ei ole siit kaugel ja külasid samuti läheduses pole. Siis sidus ta vangi puu külge. Sidus sõlmedega, mida isegi lahti poleks osanud teha.
Ta vaatas von Lückendorfi silmi ja nägi neis äratundmist ja õudust. See oli hea. Ta sureb pikkamööda ja ehk mõtleb oma ohvritele. Siis oleks nagu mehe silmisse siginenud mingi lootus. Ta lõug hakkas rabelema, ihuliikmed tõmblema.
«Mis siin sünnib!?»
Hääl tuli kui tõrrepõhjast, kaikus üle linnamäe, kandev, kõlav ja võimas.
Tarmo pööras võpatades ümber. Õhtuhämaruses jooksis nende poole pikkade sammudega suur kogu. Ta lähenes tee poolt, kust ometi polnud salus sündiv näha. Mingi õhtune uitaja?
«Tõe ja õiguse nimel, mis siin toimub?»
Tarmo sisises vihaselt. Mees kandis linnariietust, kuid miski temas kõneles tõepoolest tõest ja õiglusest. Ta oli pikka kasvu, põlvini tumedas reisikuues, musta habeme ja väikeste prillidega. Joostes vehkis mees oma jalutuskepiga ning Tarmo sai aru, et sellega pihta saada oleks võrdlemisi valus. Mitte et ta kartnud oleks... aga niimoodi ei pidanud von Lückendorf pääsema.
«Kes... sa oled, vasta!» nõudis linnamees ja nägi alles siis, et vang lisaks sellele, et puu külge köidetud, ka verd jooksis. «Mis kurjatööd sa siin toimetad?»
Ja ta ei kardagi, mõtles Tarmo. Ta ei kardagi, et ma mõni röövel olen ja talle kirvega selga lajatan. Mees tõmbas vangi suust prundi ja viimase suust kostis hale karje: «Helfen Sie mir!»
«Ei!» pani Tarmo käe tulnuka õlale.
«Mida sa, tõbras, siin piinad?» hüüdis mees, tõukas Tarmo eemale ja asus sõlmede kallale. Ta ei vaadanud isegi ümber.
«Ei,» kordas Tarmo kindlalt. «Ta peab surema. Nii on mõistetud.»
Vang karjus midagi ja mees pusis sõlmede kallal edasi. Loomulikult ei saanud ta neid lahti. Tarmo ootas. Päike hakkas juba looja minema ja hämardus. Lõpuks pööras mees ennast ümber. «Kes sa oled?» kordas ta nõudlikul häälel oma küsimust.
«Sänna-Tarmo,» ütles Sänna-Tarmo. «Ja sina?»
«Seo ta lahti!» käskis mees.
«Ei seo. Ta on kurjategija.»
«Du bist ein estnisches Schwein...» ähkis endiselt seotud vang.
«Oot-oot, sellist kõnepruuki ei ole paslik küll kasutada,» arvas mees, «kes teie üldse olete, kuidas te selle röövli kätte sattusite?»
Vang avas suu, ent Tarmo ei lasknud tal lõpetada vaid kiire liigutusega haaras maast prunni ja lõi selle von Lückendorfi suhu tagasi. Habemik ei jõudnud midagi teha.
«Ei maksa tal kõneleda lasta,» ütles Tarmo. «See mees on paha nõid ja talurahva piinaja. Ta sureb siin õiglast surma, nagu hiiekohus mõistnud.»
«Kes sa selline oled, et hiiekohtust räägid?» oli habemik üllatunud.
Tarmo raputas pead, võttis märsist nahkse paela ja näitas seda mehele. Too võttis selle hämmeldunult ja uuris.
«Mis see veel on? Haisep nagu mädand korjus.»
«Kümne süüta neitsi vitumokast põimitud nõiapeal, mida nende südameveres leotatud. Küsi selle tõpra käest, kuhu kadusid läinud aasta jooksul Jõhvi kihelkonnast kümme taluneitsit. Ehk oskab ta sulle juhatust anda nende kontide juurde Siiraku metsas. Säält ma ta leidsingi, palvetamas ja kuritõpraid välja manamas.»
Habemik seisis jahmunult paigal ja pillas paela sõrmede vahelt. Tarmo korjas selle üles ja lausus lepituseks paar sõna.
«Seitungid kõnelesid küll sellest, et näitsikud Jõhvi kandis kaduma jäävad,» pomises habemik hämmeldunult.
«Siis las kohtupristav otsib neid Siiraku metsast, mitte kaugel Paikre mõisast, mille isandaks ja krahviks see ennast nimetab.»
«Von Lückendorf?» kõlas teise mehe hääles imestus, äratundmine ja kerge põlguski.
«Tema see on, aga ükski kohus teda peale hiiekohtu süüdi ei mõista. Hiis mäletab selle soo kuritegusid.» Tarmo polnud ammu niipalju korraga rääkinud. Ja nüüd talle aitas. Kes see koolipapa ka polnud, teadis ta nüüd tõtt. Tarmo oli ta valiku ette pannud; mehe veri oli proovile pandud. Ta pidi kas uskuma oma suguvenda ja tema otsuseid või ta reetma ja võimude poole pöörduma. Aga kohtukull on võõras võim, tema ei mõista hiie, vaid raha järgi. Kumbki otsus ei saanud habemikule kerge olla. Aga kellel üldse oli kerge? Kas Tarmol oli?
«Vaata,» ütles Tarmo veel. Ta tõstis paela huultele ja sosistas:
Kõnõle nüid tõprast sõnu
kõnni esä hainamaale
sõlmä lahti piiga vaivad
sõnnikude torka haavad
puudõle las lenda valu
puistul, parsil palagu
käve ülle kingu neidu
käsa lükku painajalle
silmeisse tal torka orad
silma alla mädanegu
munni õkva otsast kisu
muru kasvgu läbi konte
keelele too tuld ja tõrvä
kelladele kitsikusi
lase neidu näita tonti
lapilisi kärnalisi
koolnule too kergitusi
koolejale kannatusi
tütrikuile rõemu surmas
tütardeile vallatusi
massa, hinge hävitatu
massa tõpral viimast piinä
tasu, vaimu suretatu
tasu, maksa kätte vaivad
Mehe sõnad muutusid üha valjemaks ja aeglasemaks, tõusis tuulehoog, mis raputas tammeoksi. Vihinast väljus külm puhang. Puu külge seotud vang hakkas meeleheitlikult visklema, ta silmad pungusid hullusest, valust ja õudusest.
Tarmo tõstis naharibadest ja lihast põimitud paela habemiku silme ette. Sellest immitses verd.
«Ta näeb neid nüüd,» sõnas Tarmo vaikselt. «Aga ei sure nende kätte. Köida ta lahti ja vii pakku, kui usud, et ta süüta on.» Tema ise nägi neid muidugi ka. Kõike seda vaeva ja valu, mida neidised pidid enne surma läbi elama ning seda röögatut raevu, millega nad oma vaenaja kallale sööstsid. Hingepiina, mida muud võisid nad põhjustada. Aga see sünnitab hirmu ja von Lückendorfile pole midagi paremat, kui tunda enne surma mõõtmatut hirmu. Hirmu selle ees, mis saabub peale surma.
Habemik ja Tarmo lahkusid Lõhavere linnamäe tammesalust kahekesi. Mehe vanker ootas teeserval ja hobused trampisid närviliselt jalgu. Ta ei suutnud rääkida ja nõial oli selle üle hea meel.
Enne kui mees vankrile hüppas, küsis Tarmo: «Ja kes sa siis ise oled?»
«Kopsu-onuks kutsutakse,» vastas mees kõlatul häälel. Siis utsitas ta hobuseid ja vuras minema. Tal oli palju, mille üle järele mõelda.
Madise käest sai Tarmo hiljem teada, et keegi olla Wesenbergi kohtupristavile kirja saatnud, kust kadunud tüdrukuid otsida. Siiraku metsas, Paikre mõisa maadelt leitigi ühest august laibad... üksikasjalisemalt seitungis ei seisnud. Aga Tarmo kujutas hästi ette, milline pilt otsijaile oli avanenud, oli ta ju seda ise kõike varem näinud. See oli ka seitungis, et krahv von Lückendorf olla kadunud aga kreisikohus teda üsna kindlakäeliselt taga otsib. Laipade juurest oli leitud suguvõsavapiga sõrmus.
Viimast korda oli Tarmo seda puu külge seotud krahvi sõrmes näinud.
*
Doktor Köhleri arstivandest
Kaarik korjas neid metsaservalt üles, Jaagup viskas nõia poole vaid ühe ja veidi küsiva pilgu, ent ei pärinud sõnagi. Ta oli piiritult ustav oma perenaisele ja nagu ta tihti kõrtsides kuulutas, ka kõige õnnetum inimene terve Tarto linna pääl, et Emajõe Ööbik Venemaale elama läks. Need mõned harvad korrad, mil naine aga kodumaile käis, oli tema jälle kõige rõemsam.
Nad sõitsid kiiresti traavi Tartu peale, mähkides end soojadesse tekkidesse. Proua rääkis pidevalt, jutustas Tarmole oma üleelamisest kaugetes maades, kahetses oma eemalolekut ja igatses kodumaa ilu. Tihti puutus mõni teeäärne paik tema silma ja siis ei suutnud ta vaimustushüüet tagasi hoida -- kui kaunis ja meelepärane see kõik on, kui väljamaa kohad selle kõrvale panna.
Tarmo istus sirgelt ja veidi ebalevalt. Ta polnud harjunud kaarikuga sõitma, seni ikka kõik omad käimised oma jala peal ära teinud. Noh, ja naisterahvaga -- abielus naisterahvaga veel pealegi -- polnud tema sootuks harjunud nii lähestikku olema. Aga olla tuli neil veel kaua, sest Tartus pikemalt peatuda ei kavatsetud, kohe tuli sõita edasi ida poole Puhja, sealt üles Põltsamaa peale ja siis Sakalasse, uhkete mulkide maale.
Naise vadin ja kaariku õõtsumine ainult uinutas Tarmot. Aga ta sundis ennast vapralt kuulama. Ning sai aru, et lobisemise taha peidab naine oma teadmist peatselt lähenevast surmast. Ehk mitte sel aastal ei tule see, vahest ka mitte järgmisel, kuid tuleb see kindlasti. See naine on juba välja valitud ning siia ei saa parata enam ühegi nõidumisega.
«Aga ma pole ju teile veel rääkinud, kuidas üldse kõik juhtus,» seletas proua Michelson. «Las ma kõnelen siis. Seda pean mina kindlasti tegema, et teie mitte ei mõtleks, et kurja nõidumise kohta teadused vaid väeti naisterahva väljamõeldis on. Kui ma mõned päevad tagasi Tartusse jõudsin, et oma armast isa vaadata -- temagi tervis jo kiita pole -- sattusin kallite sõpradega kokku ja nii me ühel õhtul istusimegi isamaa asjade üle aru pidades ja luuletusi lugedes. Korraga aga katkestas meie jutuajamise koputus uksele... Ahjaa, ma polegi veel öelnud, et istusime isand Jaaksoni aaptegi tagatoas, tema on üks vahva ja tubli aapteker Tartu linnas. Ja minu isa kindlasti rõõmus pole, kui kuuleks, et mina just selles majas oma pärastlõunat veetsin, sest ausa proviisori kirjatöid minu isa oma ajalehes samuti avaldada ei taha, nagu minu armsa sõbra, keda teie, nõiaisand Kopsu-onu nime all tunnete. Ja ukse taga seisiski minu hea sõbra sulane otse Kurgjalt ja kurtis, et tema isand raskeste haige on, tõvevoodisse nagu aheldatud ja kuri haigus iga päevaga üha rohkem võimu võtab. Vändra arst -- too vana doktor Köhler -- olla küll paar korda käinud, aga suuremat abi temast polnud. Nii siis Kopsu-onu saatnudki isand Jaaksoni järele ja palunud suusõnal edasi öelda, et hea kui aapteekriisand ise tulla saab aga parem veel, kui Sänna- Tarmole sõna saadab ja abi palub.»
«Miks?» küsis Tarmo. Ja jälle meenus talle Madis, kes kirjatarkust mõistis ja talle mõnikord ette luges, mida Kopsu-onu kuskil öelnud või teinud. Jah, Madis ei teadnud nõiasõnu ega muid loitse, ei osanud koolnutega kõnelda ega vanarahva käest õpetust saada. Aga ometi olid nad kokku kasvanud -- üheküla poisid nagu nad olid -- ühel ööl peale peksu mõisas vandunud, et kättemaks sakstele saab olema verine ja valus. Siis ei teadnud veel kumbki, et Sänna-Tarmo mõisast põgenedes Meenikunnõ hiide jõuab ja haldjad temaga seal kõnelema hakkavad. Et peale tavalise mõisniku ja kiriku veel hulga kurjemaid ja hullemaid asju häärberites toimetatakse. Kõigele kurjale on oma mõõt. Ja keegi peab seda mõõtu võtma. Madis läks hiljem linna kooli, Tarmo jäi metsa. Metsakooli. Ja nii see sellest ajast saati on -- Madis loeb seitungit ja sätib asju... Tarmo loeb sõnu, manab ja otsib Kurja. Aga Kopsu-onu kohta luges Madis seitungitest ainult halba. Teda siunasid nii saksad kui nende orjadest kirikukrantsid, kes ometi taludes sündinud. Aga mõni aasta tagasi oli Kopsu-onu ise seitungi käima ajanud ja nüüd Madis lausa röökis rõõmust, kui seda luges. Ajad on muutumas, ütles ta Tarmole, niikuinii me nüüd võidame, kui selline mees rahva ärkama paneb. Ehk saab ka ilma nõidumise ja karistamiseta läbi, arvas ta ka. Aga seda Tarmo ei uskunud. Kuri ei lähe ise kuhugi, ta tuleb välja ajada.
«Miks?» päris proua Michelson nüüd vastu. «Aga sellepärast, et doktor Köhler käis mitu korda Kurgjal ravitsemas aga tema abist polnud põrmugi kasu. Et mitte öelda kahju! Küünlakuul -- teel Pärnust koju -- külmetas minu hea sõber kangeste, nii rääkis sulane. Ometi pidi ta kohe Viljandisse edasi sõitma ega hoolinud tõvest sugugi. Kutsuti küll doktor Köhler ja temagi olevat öelnud, et ega see haigus meest murra. Aga ometi võttis ta haigelt verd, et seda vaja uurida. Viljandist tagasi tulles oli minu sõber juba täiesti haige ja jälle toodi Vändrast arstihärra. Ta jäi haigega omavahele ja keegi ei tea, mis seal aset leidis. Pärast komberdas Carl sauna ja vihtles ennast tugevalt -- see on tema teada kõige parem ravi ilma peal. Arst aga lahkus kiireste. Rohkem pole tema oma nägu enam Kurgjale näidanud. Juba siis ütles sõber, et parem oleks vist Sänna-Tarmo kutsuda, kuna tema arusaamist mööda tohter väga veidralt käitunud. Järgmisel päeval -- ikka veel haigena -- sõitis Carl üksinda metsa elumaja tarbeks palke välja vaatama. Kui ta liiga kauaks ära jäänud, läks sulane järele. Ja leidis tema hobuselt maha visatuna külmunud oja peal oigamas! Mees oli läbi külmunud ja kange, sonis ainult. Teadmata asjade pärast oli hobune lõhkuma hakanud ja oma isanda reelt välja paisanud! Sulane aga avastas võsast lume pealt kellegi jäljed. Keegi oli pealt vaadanud ja siis minema jooksnud. Mõned verepiisad olid ka lume pääl selgesti näha. Carl...»
«Carl? Kopsu-onu või?»
«Tema muidugi! Ja puruhaigena veeti ta koju. Ainus mida sonis, oli midagi... oh emake!.. ei tule see sõna üle minu huuli... nahast sõlmedest ja paeltest, kellegi kurjast silmas, ja sinust nõia-isand! Et ainult sina võid teada rohtu. Aga me peame kiirustama, Jaagup, kui tahame õigeks ajaks jõuda! Ei rohkem ega vähem, kui isamaa ilu ja tulevik on nüüd meie täkkude jalgades.»
*
15. mai 1870, Tartu Toomemägi
Loomulikult on see park jalutamiseks... Siin on rahulik ja vaikne, linna voorivankrite vurin mäele ei kosta, inimesed käivad siin ainult puhkamas ja loodust nautimas. Ja muidugi ka tudengid -- nemad sagivad hooti parves siia-sinna, neid ei huvita iidsete pärnade salapära ja varjud. Kirikuvaremed on samuti siinsamas aga sinnapoole nad ei läinud. Mees toetas Lydiat kombekalt küünarnukist ja nad astusid üksteisele väga lähedal -- nii lähedal, et naine tundis mehe jässakat käsivart aegajalt oma vasaku rinna vastu puutuvat. Iga puudutus lahvatas üle ta keha ja surus sõnad kurku kinni. Aga sõnu, oh neid sõnu küll, neid oli ju nii palju ja nii vähe samaaegselt. Ja kunagi nad polnud õiged! Ikka varjasid nad enda taha nii palju, ikka valisid nad enda seast kõige tavapärasemad, mitte vajalikud. See polnud nagu luuletusis, oma kirjutuslaua taga tundis Lydia end kindlalt aga alati siis, kui mõnda salmi istus kirjutama. Ei kunagi mehele kirju kirjutades, sest kirjale peab ju vastama ja neid vastuseid -- sisaldanuks kirjad õigeid sõnu -- ta kartis.
Nüüd olid nad Inglisillal ja siin oli naine näinud tudengeid vallatult üle nõjatise kummardumas ja vahest oli juhtunud, et nad siin linnapreilidega jalutasid ja neile käe õlgadele panid. Muidugi ei lootnud ta, et mees sedasama teeb. Aga ikkagi seisatus ta nõjatise ääres ja toetus sellele küünarnukkidega.
Malbe maikuu oli naise kehamahlad pulbitsema pannud. Tema vanuses ei vaadata linnas jalutavaid noori enam romantislise, vaid ahne ja valusalt igatseva pilguga. Need preilid, kellega tudengisaksad ringi patseerivad, ei pea ennast kellegi jaoks hoidma -- oh ei! Ja võtaks pikne neid tänapäeva kombeid, mis nii palju lubavad, et isegi Toomemäel musutatakse.
Jah, tema salmid... neisse võis ta valada palju, ent kõike mitte kunagi. Liiga teraselt mõistis mees luuletusi lugeda. Aga kuidas siis suudab ta lõpuks öelda seda, mida vaja on? Taevaisake! Kas peab ta kõik oma nutmata jäänud pisarad tõeste alla neelama? Jah, luulest tahaks ta kõneleda -- luulest ja luulekeelest -- ei millestki muust, kui ööbikud nii armsalt laulu löövad ja puud kõik õide puhkenud. Õhk ise sosistab talle kõrva õigeid sõnu, nad on siinsamas, tema keelel ja kurgus, kuid ei tule sugugi välja, sest mees räägib ainult sellest, kuidas «põllumajanduse asju mõistuse najal tuleb toimetada».
Lõpuks Lydia katkestab ta: «Aga öelge, oh armas sõber, miks te naisterahvale ainult pullidest ja kukkedest räägite, kui omete teie luuleraamat just äsja välja on tulnud ja inimesed säält ka inimeste asjadest võivad lugeda?»
Mees naeratab nukralt ja häbelikult. Tema võimsa koguga ei sobi see, ent nii on ta teinud alati, kui talle millestki meeldivast räägitakse. «Minu salmid on teie omade kõrval väga väetid,» ütleb ta. «Minu jaoks on nad rohkem vahelduseks argistest asjadest.»
«Mina arvan, et luuletamine peab rõõmu pakkuma,» sõnab naine vaikselt.
«Rõõmu? Minu ainus rõõm on see, kui tean, et ma oma rahva kasuks jälle midagi head korda olen jõudnud saata. Ja mida rohkem ma selles õnnestun, mida otsekohesemalt ma oma teed käin, seda vähem saab mul teiste inimeste rõõmu, seda enam vaenlasi olema.»
Nii see oli alati. Kõik jutud tunnetest keeras mees oma kutsumusele... Naine ohkab, suskab oma randme mehe käevangu ja nad jalutavad sillast üle.
«Minu isal sugugi hea meel ei olnud, kui kuulis, et ma teiega siia trehvama tulin,» ütleb ta lõpuks. «Aga mitte ei saa ma vaikida sellest, et isa kindlaks nõuks on võtnud oma ajalehes teie kirjatükke enam mitte avaldada. Selleks on temale juba makstud ja käed ka löödud...»
«See on minule teada,» katkestab mees teda. «Õnneks on Eestimaa peal veel ausaid toimetajaid, kes sakste rublad ära põlgavad. Aga mu oma seitungit nad veel välja anda ei lase.»
«Te jo tunnete mu isa hästi... aga ühte palun ma veel, et te teda oma vaenlaseks ei pea. Ega Hurda-isandat, eks?»
Mees raputab pead. «Nemad pole minu vaenlased mitte.»
«Aga ometi on isa öelnud, et...»
«Mina olen liiga tühine inime, et endale vaenlaseid lubada saan, kas teie seda veel ikka ei mõista? Aga oma rahva vaenlasi põlgan ma kõigest südamest. See pastori-herra, keda kõneks võtsite, minu suureks kurvastuseks, ka teie isa ja paljud veel, tahavad meie maa jätta võõra võimu alla...»
«Ikka priiusest kõnelevad ju nemad,» hüüatab naine.
«Mis priius see, on mida kirikukantslist ja vallutaja kommete kohaselt üles laotakse?» kehitab mees õlgu. «Ikka sama orjus -- veel valusamgi ehk.»
Mees peab tundma, kuidas Lydia rind võpatab. Kevadpuna kaob naise näost ja asendub kahvatusega. «Kas te seepärast minu kirjade peale enam ei vastanudki?» küsib ta lõpuks kogeledes.
«Ükski laps ei pea oma vanema tegude eest vastust kanda,» arvab ta kaaslane. «Ka see laps, kelle isa minu rahva vastu seisab ning tema tõe ja õiguse nimel kellegi teise omade eest hoolt kannab. Igaüks peab teadma, mis tema õigus ja kohus on -- kui keegi selles äratundmisele jõudnud ja oma vankrit südamega veab, siis tehku seda pealegi. Küll ükskord tuleb ka kohus.»
«Aga mille ette siis teie oma südame rakendanud olete?»
«Kas pean ma seda veel kord välja ütlema?»
Jah, ükskord ometi, tuleb teil seda tõesti teha, ükskord ja lõplikult! Aga valjusti ütleb ta nii: «Südame asjadest tuleb ikka suuga rääkida. Ise olete mulle jo kirjutanud, et kirjasõna teel mõnest asjast raske kõnelda on.»
«Töö on mulle armas,» ütleb mees siis mõtlikult ja seisatub väikese lombi ees pargiteel. Hakiparv lendab üle nende peade ja Raekoja kell lööb keskpäeva tunde. «Tööd ma ei karda; mida raskemalt ja visamalt ma töötama pean, seda armsam on see mulle. Ainult töö peab minu vaimule rahulolemist andma -- ja see on võimalik üksi seal, kus minu tegevus isamaale kasuks tuleb -- näiteks põllumajanduses. Uskuge mind, niisugustel tingimustel saame me õnnelikuks talutares kui vastupidistel tingimustel linnades või lossides. Põllutöö on rahvad üleval pidanud ja need, kes mitte selle poole ei hoidnud, on enamast ärakadunud. Meie eestlased oleme iseäranis üks põlluharija rahvas ja ainult siis võime oma vabaduse peale julged olla, kui liha ja leib oma enese päralt on. Ja ühe koha olen ma enesele juba välja valinud, kus tahan ühe eesti talumaja ära osta ja seal ausasti südame rõõmuks ja oma rahva auks toimetada.»
«Kas tõesti kavatsete linnast maale tagasi asuda? Ja mina juba mõtlesin, et teid Talinast enam ühegi hargiga välja ei kõrveta.»
«Talin on tõeste üks väga tähtjas Eesti linn, sest päris sakslaste arv on seal väike ja kõige rikkamad kaupmehed on eesti soost. Aga eesti vaimu on nende juures veel vähe leida ja pole ka näha, et seda juurde tuleks. Ja minul pole seal midagi teha.»
«Et siis ikka talu ostate?»
«Talu.»
«Aga luuletöö? Kas sellele põllule ka külvi jaguma hakkab?»
«Kui mõni salm südamest ja hingest tuleb, küll saab tema ka paberile. Aga paraaegu on tähtjasemaidki asjatoimetusi, kui luuletamine.»
«Kas siis maa mitte ei innustagi luuleratsut?»
«Mina kavatsen vaimuharimist teistel viisidel edasi viia. Õrn luulemõte ei vea väljalt kive ega langeta palke. Küll aga teeb seda teadmine ja iseäranis sellest, kuidas isamaale sellest kasu on. Kusagil ei või üks aus inimene nii õnnelik ja prii olla, kui prii põllumehe seisuses.»
«Et siis talutööde vahel pole teie meelest luuletamise kohta? Seda ütlemata kurb kuulda on.» Aga kui kurb, seda Lydia öelda ei suuda -- ei mõeldagi veel... Ainult teada. Teada, miks lakkasid kirjad Peterburgist, miks nii kaua pidi ta oma uute luuletuste kohta arvamust ootama. Emajõe ööbik ei lähe põldu harima. Talus pole kohta luuletajale.
«Kõikse tähtsam on, et hing laulab,» sõnab mees. Ta peatub nüüd suure pärna all ja silmitseb naist kuidagi nukral ja igatseval pilgul. Vist isegi naeratus väreleb ta suul ja vunts tõmbleb. «Teie, Lydia, ei jätaks vist kunagi luuletamist?» küsib ta vastu.
«Aenult ehk siis, kui minu tulevane abikaasa seda nõuab,» kostab naine julgelt. «Või mul elus muid ja tähtjasemaid asjatoimetusi ette tuleb.» Ta naeratab ja mõtleb jälle nutmata pisaratele.
Mõtleb ka kolme aasta pärast, kui ta siinsamas Tartus sõjaväearst Michelsoni abikaasaks laulatatakse.
*
Nõia-usk ja nõiaprotsessid
Carl Robert Jakobson; 26. augustil Tartus «Vanemuise» seltsis; kolmas isamaakõne
Ükski aastasada ei ole nii rikas nähtustest, kellest Eüroopa praegune vaimu-oleku kõrgus välja on siginenud, kui 15. aastasada. Aga nagu oleks pimeduse riik neid uue valguse poole juhtivaid asju kõik tahtnud häbiks teha, saatis ta ühe viirastuse üle maa, kelle hirmuteod kõigestest üle käivad, mis vanad pimedad ajad hirmsa tegudest olid jõudnud sünnitada . See on nõiausk ja nõiaprotsessid. Vanast jo vaimuliku inkvisiizio rüppes välja auutud, astub ta 15. aastasadas oma täielikus suuruses avalikult maailma ete ja saab kiriku seaduskorraliseks lapseks tunnistatud, et selle katte al mitmed aastasadad otsa inimeste mõistuseealist põlve ära rüüstada. Kui paljud ausad ja õiged mehed ja naised, kel maailmaasjadest sügavlisem ettekujutamine ja teadus oli, kui kirikuherradel, nende tuleriitadel hukka pidid minema? Ja milliseid kurja tegusid needsamused nõiajahtijad Eestimaal toime ei pannud? Kõik need said surmale antud, kes isaisade keeles maa, rahva ja loodusega kõnelda mõistsid. Sest mitte üksi katoliku maades, vaid ka protestanti-usuliste seas tõusis nõiajaht suureks ja rahva vaimuselgust selles asjas nõnda äralämmatas, et ka siis veel, kus selle protsessi toimetused vaimuliku kohtute käest ära said võetud, teda siiski ilmalikud kohtud edasi talitasid. Meil eestlastel on siiski veel üks küsimine südame peal. Kes meist ei teaks, kui palju Saksad meie maale kõiksugu head toonud? Oma kalli saksakeele tõid naad meie sügava metsadesse, omad uhked kantsid ehitasivad naad meie mägede peale, kelle varemed nüüdgi veel mõnda maakonda ehtivad, ja kus selle kõne ettekandija tihti uudishimust vanade aegade vasta on luusimas käinud ja palju uvitavat näinud ning läbi elanud. Oma ilusa mõisade ja viisaka junkrudega õnnistasid naad meie maad, ja kes jõuab nende asjade nimesi kõik ülesrääkida! Kuidas oli nüüd seal lugu nõiausu ja nõiaprotsessidega? Kallis vend, seda sa peaksid jo iseenesest teadma. Naad on kül ja öige tubliste meie maal valitsenud, ning pärandus, mis neist meie rahva seka jäänud, on suurem kui sa ehk arvad.
*
Kolm sõlme II
7. märts 1882; Kurgja
Poleks hobused vajanud puhkust ja jootmist, oleksid nad varem kohale jõudnud. Aga loomale ei tee ju selgeks asju, mis inimest võivad magamata hoida... või vähemasti tekkidesse mähitult kaarikus tukastamisega unejanu rahuldamas. Paaris teeäärses trahteris nad peatusid ja proua Michelson oli kitsukeses tagatoas silma looja lasknud, Tarmo ja Jaagup aga sealsamas kaarikus. Pime aeg pole reisimiseks kõige parem, aga kui täiskuu valgust näitab, siis kuidagi sõidab ära ka. Kuid taevas siras täiskuu ja nad tormasid edasi Sakala peale. Ja Tarmo teadis kõige paremini, et see oli võidujooks surmaga.
Koidikul, kui taevas idakaarest ahetama hakkas, keerasid nad Vändra teelt ära metsa vahele. Oli küll porine ja mudane, ja Jaagup kahtles, kas ikka kaarik läbi läheb, aga proua Michelson rääkis, et nii olla Kurgja sulane Ants kinnitanud -- läheb läbi küll, sest metsa vahelt pole lumi veel sulanud ning maa on jääst kange. Ja naine oli ka ainus, kes teed teadis -- seda oli lasknud sulasel endal mitu korda kirjeldada, et eksimisevõimalust ei olnud.
Ja hommikul lõppes mets ära, algas heinamaa, nad jõudsid Kurgjale. Udu oli maas, ja nii nad seisid seal -- võõrad, ärevil ja veidi kohmetunud. Koerad hakkasid haukuma ja läbi udu lähenes keegi rätikusse mähitud naine.
«Kas Sänna-Tarmo?» hõikas too juba eemalt.
«Me oleme õiges kohas,» sosistas proua Michelson, «anti meile õnne mitte eksida.» Ja siis hõikas ta: «Ravitseja toodi Jakobsoni- isandale!»
Siis, uduses vines ja mõlemad külmast lõdisedes, seisid kaks naist vastakuti ning Tarmo tundis, kuidas midagi siin korras pole ja kahtlustuse vimm nende pilkudest sähvis.
«Taevale tänu, et keegi ikka tuli,» sosistas siis perenaine. «Ants tõi doktor Jaaksoni aga tema toherdamisest ei läinud Carlil sugugi kergemaks. Liiga kuri ja valus haigus, ütles tema.»
Tarmo silmitses nüüd naist lähemalt. Eriliselt taluperenaise moodi too küll välja ei näinud, selline õbluke ja kleenuke. Ometi oli tal kena näolapike, ilusad pruunid silmad ja kaunid kitsad huuled. Aga naise silmis sähvis ikka kahtlus ja ettevaatus.
«Mina olen proua Michelson, Carli vana tuttav,» sõnas proua Michelson, «ma kuulsin, et Sänna- Tarmo järgi saadeti ja...»
«Ma tean,» katkestas ta perenaine, «kutsuge mind proua Julieks, mina olen Carli naine.» Kas see nüüd ainult tundus Tarmole, või rõhutas naine tõesti sõna 'mina' kuidagi eriliselt?
«Carl on vist teie heaks palju teinud?»
«Ja veel kui palju! Tema minu luuletusi kõvaste kiitnud on ja minnu Koidulaks ristinud. Jo ma talle ristitütar olengi.»
«Ja teie olete see kuulus Sänna-Tarmo? Ravitseja?» päris naine proua Michelsonile rohkem tähelepanu pööramata.
«Olen.»
«Carl sonib ja räägib teist kogu aeg. Ta on väga haige. Ta on...»
Proua Juliel ei pruukinud öelda, et tema mees on suremas. Nad kiirustasid taamal läbi udu sinavate hoonete poole. Tarmo eristas suurt karjalauta, aita ja muid abihooneid. Vana talumaja oli aga palkest lahti võetud, kumas läbi udu nagu tontlik viirastus. Naine juhtis neid hoopis sauna poole.
«Me hakkasime uut elumaja ehitama,» rääkis ta vaikselt, «seniks on elamine saunas, milles ruumi lahedalt, sulased elavad aidas. Ma jo rääkisin Carlile, et kuhu ta väeti ja tõbine läheb aha tema ikka metsa kippus, uuele hoonele palke kaema. Seal metsavahel Kirno ta reelt viskaski, hakkas lõhkuma. Imelik, väga rahulik mära, kunagi varem pole sedaviisi teinud.»
Vaikselt kiiksus saunauks ja nad astusid sisse. Esimeses suuremas ruumis magasid tekkide all kaks imikut ja veidi suurem tüdrukutirts. Viimasel oli kaltsunukk süles ja nii väga meenutas tema rahulik magav lapsenägu ema oma.
«Linda, Ida ja Elsa,» ütles proua Julie vaikselt ja ohkas. «Tulge siiapoole, palun aga vaikselt.»
Veel üks uks avanes. Sauna tagakamber. Küünla oli naine hiljuti ära puhunud, esimesed ähmased hommikukiired valgustasid kitsukest, ent soojaks köetud ruumi. Tagaseinas oli kirjutuslaud ja raamaturiiul, laual veel tindipott sulega, piip ja ohtralt täissirgeldatud paberilehti. Nurgas hõõgav ahi ja sellest edasi voodi. Tarmo tundis mehe otsekohe ära, kuigi mitme teki alt paistis ainult tema võimas pea. Ega ta palju muutunudki olnudki. Ikka seesama uhke ninaga pea ja pitkas mustas täishabemes lõug. Mehe laup oli kaetud higiga, ta magas, ent hingeldas raskelt läbi une.
Nõidus oli siinsamas, Tarmo tundis selle kohe ära.
«Rohud on laual, herra Jaakson tõi mikstuuri ja...»
«Küll ma tean, mis vaja,» lõikas Tarmo.
Mees oli suremas. Talle oli määratud surra täna õhtul -- vaid niipalju oli tema ihu võimeline veel õhku hingama, hing oli väsinud ja rippus pettumuse ning ahastusega viimaste tõmmete küljes. Tarmo liigutas teki aeglaselt mehe pealt ja katsus teda. Haige ärkas. Ilma mingi võpatuseta, ta lihtsalt tegi oma silmad lahti. Vähe võisid nad näha, ent tundsid Sänna-Tarmo ära ja ütlesid talle hüvasti.
Aga Tarmo raputas pead. Veel ei pea see mees minema. Veel ehk annab midagi teha...
Aeglaselt tõmbas nõiutu teki alt käe, kobas Tarmo oma järele ja toppis värisevate, higiste sõrmedega talle midagi pihku. See oli kortsulistest nahksetest ribadest pael.
«Sängi... all, »sosistas ta. «Köhler... tõbras.»
Tarmo võttis paela. Jah, naisterahvaste ihuosadest oli see põimitud, üks parimaid viise surmahaiguste manamiseks. Prouad Julie ja Michelson jõllitasid tummas hämmingus paela. «Kust see siia sai?» kogeles perenaine viimaks.
Tarmo ei vastanud. Ta võttis oma märsist välja kaks kuivanud kronksus linnujalga ja käsivarre- pikkuse lõngaga kokkuköidetud pikliku noka. Selle vahele asetas ta nüüd paela... tõmbas sellega üle haige. Too vappus ja oigas.
«Mida te ometi teete?» hüüatas perenaine.
«Küllap Sänna-Tarmo teab, kuidas kurja nõidust välja ajada,» sõnas proua Michelson mõnevõrra upsakalt.
«Siia on surm toodud,» ütles Tarmo vaikselt. «Keegi kaetas ta seal metsas ära, kui sälg ta seljast viskas. Surmaköidik toodi sängi alla. Oli õnn, et mees selle üles leidis aga sellest veel üksi vähe. Selles paelas siin on surma jõud.» Seda öeldes tõstis ta haisva nahkse paela suhu, imes seda ja naharibad hammaste vahelt ripnemas, silus üle vähkreva mehe pika linnunoka ja varvastega, hakates tasasel häälel lugema:
Toonekurg, oh surmalindu
tuu mul toonest sõnumeid
kaeta nokaga sa järgi
kes om manalasse kantu
kelle heng om paistetamas
kelle võhma välja aetu
kas om kodu koolenuille
ootamas sääl tõsen puulen
varvas pista toonelasse
nakse kinni eksinuista
kanna ilmapääle mehi
takasi säält külmant vallant
too mul toonest sõnumeid
Ja Tarmogi silmad vajusid kinni, kui ta edasi-tagasi koogutades sängi kohal vaarus. Justnagu iseenesest kompas ta toonekurenokaga üle haige keha, mis tekkide all viskles ja rähkles, nagu otsinuks tõesti viimast jõuraasu, et Toonest tagasi tulla.
Surma sõnu põhjapuule
henge katsu kodumaile
neitsille sa lepitusi
anda võta, toonelindu
kurba suru kaugemaille
pimedusta üle veere
tõve kanna õhta'asse
tervisi too ilmapääle
toonekurg, oh surmalindu
Nõid ei pööranud tähelepanu, et kaks naisterahvast hirmust vabisesid ning nende näod oli kahvatud ja käed kramplikult ümbert kinni. Tasa soigus mees ja tema otsaette tekkisid higipullid, temagi käed värisesid ja huulte vahelt immitses verd. Ta ei olnud enam siin ja selles ruumis, ei olnud päris teadvusel ja mõistuse juures ent ometi mõistsid naised, et seda mana polnud keegi varem lugenud, et see sündis just praegu. Ja nad hoomasid sõnade jõudu, toas lehviv võitlus sirutas oma raudsed küünised nendegi südametesse.
Lõpuks vajus Tarmo ohates kokku, haige vappus veelkorra ja jäi silmad kinni lamama. Mõlemad naised astusid ebalevalt paar sammu haige poole. Nüüd lamas ta rahulikult, hingas raskelt aga polnud veel meelemärkusel. Ta nägu oli koolnukahvatu.
«See... mees... on nõid?» kogeles proua Julie hirmunult.
«Ja üks parimaid. Kurja kaetamise vastu arstirohud ei aita,» vastas teine naine.
Tarmo ajas ennast vaikselt sirgu. Ta pilgutas silmi ja kompas enda ümber, tiris siis suust roiskuva paela ja ohkas.
«On ta nüüd terve?» küsis perenaine ettevaatlikult.
Tarmo raputas pead, käed värisemas ja temagi hääl oli nõrk: «Ei jäksa... Kõva nõidumine. Nad ihkavad surma.»
«Kes?» küsisid naised ühest suust.
«Need, kes siin nõidusid ja need, kelle henged paela kätketud on. Ta peab surema, siis on lootust. Jah, ma pean neid petma...»
Naised ei saanud segasest jutust midagi aru. Perenaine võttis oma mehe käe, silitas seda ja tema silma tekkisid pisarad. Tarmo tõusis püsti ja läks saunast välja.
«Ta tuleb tagasi,» ütles Lydia Michelson veendunult.
Tarmo oli ära õhtupoolikuni. Kumbki naine ei lahkunud selle aja jooksul saunast, vaid perenaine käis vahest eeskambris lapsi imetamas. Aeg-ajalt kiikasid sisse teenijad ja sulased. Üks neist -- nooreohtu plika Kadri -- käis iga poole tunni tagant küsimas, kuidas peremehe tervis on. Talle ei vastatud palju, sest haige olukord paremuse poole vaevalt muutunud oli. Teadvusele ta ei tulnud, sonis ja oigas.
«Vaene tüdruk,» õhkas proua Julie Lydiale, Kadri peaga järele näidates. «Tema ema on samuti suremas... vaagub hinge. Aga kohusetundlik tüdruk, käib meile ikka abiks.»
Lydia noogutas. Jaagup käis oma perenaise järele pärimas, aga too vaid raputas nukralt pead -- ei, praegu ei sõida nad siit kuhugi. Tarmot oli nähtud, kui ta metsa suundus, ja rohkem ei teadnud temast keegi midagi.
Siis ta tuli ja nõudis endale keeva vett.
Katlasse viskas ta hunnikus rohte ja taimi. Määris haige nägu soolaga. Jõi ise ära peaaegu pange vett. Ning ütles: «Sellele mehele on nõiutud surm. Sellesama paelaga, milles kisavad surnud. Kas siit kihelkonnast pole hiljuti mõned neitsid kadunud?»
Proua Julie noogutas ettevaatlikult pead. «Jah, tegelikult küll. Viisunõva talu kolm õde kadusid küünlakuu lõpu poole.»
«Õed?» pomises Tarmo. «Siis on veel kaks. Ja nad peavad kokku saama. Ah, piksevägi, kui väga nad tahavad kokku saada! Ei ole vägevamat tõmmet siin ilma peal kui surnud õdede vahel.»
«Millest te omete kõnelete, nõiaisand?» nõudis Lydia.
«Minge välja!» käsutas mees. «Minge eeskambrisse või õue.» Seda öeldes viskas ta paela kuuma vette ja sellest tõusis sisisedes vastikult lehkav aur. Ja naised astusid ehmunult ruumist välja, kui Tarmo hüüdis: «Ei, sina jää siia, linnaproua!»
Lydia vaatas ehmunult Tarmo poole, noogutas siis perenaisele ja istus tagasi.
«See on kõva nõidus,» pomises Tarmo veelkord. «Väga kõva.»
«Nõiaisand, kui teie ei suuda, siis ei ole mitte ühtegi inimest ilma pääl, kes...»
Mees katkestas ta. «Õeraasud tahavad ühte saada. Ainult siis saavad, kui nõidus täide läheb. Üks surm on ilma pääle rohkem tekkinud ja seda mina ära muuta ei saa. Kõik peab üksteisega tasaselt käima.»
«Kas tõeste sugugi midagi teha ei anna?» nuuksus Lydia.
«Nad peavad oma henge saama,» kostis Tarmo vaikselt. «Ehk õnnestub mul esiteks nõidus ära petta ja loits vabaks kangutada. Siis peab aga surm oma ohvri leidma. Needus saab rahu ainult siis, kui kellegi maha murdnud.»
«Kas see ohver... sureb kohe?» sosistas naine.
«Kui tal endal tõbi juba küljes, siis ikka õigel ajal. Aga nõidus jääb seniajani tema sisse.»
«Nõiaisand,» ohkas naine. «Ma pean teile midagi tunnistama. Olen näinud unenägusid ja...»
«Ma tean,» sõnas Tarmo. «See on sulle näkku üles kirjutatud.»
«Minu sõbral on isamaa teenimiseks veel palju tegemata. Tema äranägemiste järgi võib meie rahvas õide puhkeda nagu lilleke kevadel. Tema mõtted ja teod juhivad meid sinna, kuhu ise teed leida raske ja ilma temata eksime me teelt, kui üksinda ööseks metsa jäänud lapsukesed. Minu tegemised ja luuletamised on juba tehtud. Mina...»
Tarmo noogutas. «Ei ole minu asi seda sinult paluda.»
«Mina ise palun seda sinult, nõiaisand!»
«Siis võta oma rõivad seljast! Kõik viimseni.»
Ja üürikese aja pärast alustas ta jälle oma loitsu:
Surmaesä, koolnu kallim
anna andess vargaille
salamahti hiilijaille
liiga vara mehi kisud
maalta ilmapäälta võetu...
Kui Lydia eeskambrisse läks, tundis ta ennast kuidagi väga kergelt ja otsekui hõljus. Ta tundis ikka veel oma ihul Tarmo käsi, ja seda, kuidas mees nõidust toimetas. See polnud sugugi nii ebameeldiv, nagu ta kartnud oli. See pael... oh, see küll! Äraseletatud ilmega ühines Lydia teistega eestoas, ohkas ja kehitas perenaise küsiva ilme peale ainult õlgu. Kerge oli olla.
Juba ammu oli pimedaks läinud, Tarmo veetis haige juures mitmendat tundi. Kõik teenijad ja sulased kogunesid kitsukesse sauna eeskambrisse, nad teadsid, et Põlva poolt on tulnud kuulus nõid nende peremeest ravima, ja see andis lootust.
Ja siis lõpuks uks tagakambrisse avanes. Sänna- Tarmo seisis lävel. Ta ei öelnud midagi, ent tema pilk oli kõnekas. Samuti sõnagi lausumata sööstis proua Julie nõia kõrvalt mööda tahatuppa. Oli näha, kuidas ta nagu naelutatult paigale seisatus, voodi kohale kummardus ja karjatas.
Kõik tunglesid, hüüdsid midagi ja pressisid ennast läbi kitsa ukse haigesängi juurde.
«Oh heldeke, surnud!» hüüdis keegi.
«Ei hinga, mitte üldse ei hinga...»
Ainult Lydia jäi kahvatuna eestuppa istuma ja vaatas nõrkenud pilgul Tarmole otsa.
Lydial oli raske pärast kõike meenutada. Jah, loomulikult mäletas ta segadust, sagimist ja hala, nõia poole viibutatud rusikaid ja kurje pilke. Naised nutsid, mehed vandusid vaikselt. Keegi nõudis kirikuõpetajat. Lydiagi nuttis, talumatust valust, kui miskit tema sees katkes. Sõna 'surm' kõlas ikkagi nii kohutavalt ja ta ei teadnud, kuidas Tarmol petukaup oli õnnestunud.
Ähmaselt mäletas ta, kuidas Tarmo ennast samuti väikesesse kambrisse poetas ja teraselt kõike jälgis. Ta isegi mäletas oma armsama suurt kogu voodil tekkide all lebamas, nii rahulik ilme näol, ja seda, kuidas tema habemesse tilkusid tema seadusliku abikaasa pisarad. Aga ta ei suutnud kokku viia Tarmo endist pühendumust ja visadust ravi kallal ja nüüdset eemalolevat ning otsekui ükskõikset ilmet. Lydia ei mäletanud, kui kaua kitsukeses umbses saunas leinaitk ja hala kestis -- mitte väga kaua vist. Kauaks ei olnud põhjust. Inimesed sagisid ja kurtsid kui äkki...
...haaras Tarmo Lydial tugevasti küünarnukist kinni, pitsitas seda ja hüüdis: «Tasa nüüd kõik see mees!»
Inimesed vakatasid. Aeglaselt tõstis lesk oma nutetud pale, nüüd hakkas sellele tekkima vihalõõm. Aga Tarmo kiirustas sängi juurde, lükkas naise kõrvale, vinnas jälle kuskilt kurenoka ja varbad ning hakkas nendega üle koolnu keha tõmbama. Kui inimesed olidki sellest vapustatud, ei suutnud nad esialgu veel sõnagi öelda. Liiga õudne ja võõristav oli vaatepilt.
Tarmo kummardus peremehe kohale, avas ta suu, langetas oma pea habetunud huultele vastu ja hingas sinna sisse. Ja Tarmo viimast loitsu üritas Lydia oma surmatunnilgi veel meelde tuletada, haakides end sõnakatkete külge kui viimsesse lootusesse, klammerdus kramplikult eluniidi külge, kuigi nägi seda katkemas. Sõjaväearst Michelson hoidis nuttes oma naise kätt, kui too elust lahkus ja pidas neid sõnu tema viimaseks luuletuseks ja hüvastijätuks.
Sülgä, sülgä, sülgä
mürki vällä õkva
unuta, unuta, unuta
toonetiid ja kaldad
tõmba, kaku, rabõle
eluvaimu manu
ülle maa ja saja järve
tiibäd laota tuuldõ
Ikka veel täielikus pealtvaatajate vaikuses, nõiasõnade üksluisel taustal, oksendas hiljutine surnu Tarmo näkku musta röga.
«Nüüd on Kurgja peremees terve,» kuulutas Tarmo. «Me petsime surma ära,» vaatas siis enda ümber, naeratas ja noogutas. Keegi ei pannud tähele, et toas oli üks teenijatüdruk vähem.
*
Kolm sõlme III
8. märts 1882, öö; Vändra surnuaed
Pimeduses võisid nad paista nagu kolm kuradit, kes öösel haudadele tantsu tulevad vihtuma. Oli külm. Meestel olid kõigil seljas pikad mantlid. Nad seisid kabelist mõnikümmend sammu ida poole, tammusid külmast jalgadega ja pidasid aru. Nad teadsid, mida pidid tegema aga veel hoidis neid miski tagasi.
Kõige pikem neist, kõige kogukam ja jõulisema välimusega, tõmbas lõpuks põuetaskust välja väikese karbi, teised astusid ettevaatlikult paar sammu eemale. Aeglaselt avas mees karbi, «Andke mulle kolmas!» nõudis ta.
Kõige kiitsakam ja kössis kogu astus esile, kobas taskutes ja tõstis kahe sõrmega kinni hoides karpi väikese eseme.
«Tubli, Köhler,» kähistas kolmas mees. Ta kandis pikka halli habet, ja kuigi tugeva rühiga, oli näha, et tema oli koosviibijaist vanim. «Ma teadsin kohe, et teie meid alt ei vea.»
Köhleriks hüüti kummardas kergelt. «Ma tänan, pastorihärra,» sosistas ta.
«Tüdruku eest te kannate hoolt, ma loodan?» küsis rüütlivälimusega mees eset karpi sulgedes.
«Jah, parunihärra,» noogutas Köhler. «Ma ju ütlesin, et seni, kuni tema ema hinge vaakumas ja ainult minu rohud valusid eemal hoiavad, on ta vait kui sukk ja teeb kõik, mis vaja.»
«Aga pärast?»
«Issanda teed on imelikud,» pomises vanamees, «kui talus kuri tõbi valla, võib ka preilnasse nakata.»
Köhler võdistas õlgu ja tõmbas mantlihõlmu koomale. Ta kujutas ette, et tal on külm. Väga külm. «Ta on hea tüdruk, tegelikult,» sõnas arst vaikselt. «Sõnakuulelik ja hoolas.»
«Küll me teame seda sõnakuulelikkust,» porises parun. «Kas tüdruk rääkis, kuidas surm saabus?»
«Nad olid kutsunud mingi... nõia,» ütles Köhler, viimast sõna väga ettevaatlikult hääldades. «See posis küll, aga midagi ei aidanud. Heitnud hinge täpselt ettemääratud ajal, ma ei pidanudki seal võsas kaua ootama.»
«Ega too võinud tõve olemust ära arvata?» küsis parun.
Pastor raputas pead ja köhis rämedat vanamehe köha. «Von Vickers on kõige parem,» häälitses ta siis. «Kõik teavad seda. Ja mida keegi ühe maanõia pajatamiste peale ikka arvab. Ajalehte ta ju selle jutuga ei lähe. Nagu kopsupõletik ja kõhutüüfus, lubas ju Von Vickers, ja kopsupõletik ja kõhutüüfus need olid. Köhler pani ju ise diagnoosi?»
«Jah, panin küll,» kinnitas arst kiiresti.
«Peaasi et keegi mingit mürki ega muud ei kahtlustaks,» ohkas parun. «See oli ju kõige tähtsam. Hea küll, pühitsege nüüd muld,» nõudis ta. Pastor tõmbas kohe mantli alt risti ja astus väikese augu poole, mis äsja oli kaevatud. Kergelt koogutades hakkas ta oma kombetalitusi toimetama.
«Tehke kiiremini, Landesen,» nõudis parun. «Mul on külm. Meil kõigil on.» Tema ja Köhler olid augu kallal askeldava pastori poole seljaga ning nägid ilmutist esimesena.
Inimesele ligi rinnuni kasvavaist sõnajalgadest sööstis äkitselt välja üks valge kogu. Tal polnud käsi ega jalgu ega peadki -- lihtsalt üks valge ilmutis. Hirmuäratavalt hüplikult lähenes ta, taarudes ja summutatult häälitsedes. See juhtus nii kiiresti, et mõlemad mehed tardusid soolasambana. Seepärast ei suutnud ka parun ennast labidahoobi eest kõrvale hoida.
Tugev matsatus pimedusest lajatas talle vastu selga ja mees vajus oiates kokku. Valge tomp kukkus talle otsa. Teine labidahoop paiskas doktor Köhleri pastori otsa, kes just oli hakanud ennast ümber pöörama. Kaks meest langesid auku, mille pühitsemisega Landesen oli just lõpule jõudmas.
Landesen oli all ja Köhler tema peal. Terav labidaäär pressis arstile kohe vastu rinda, nii et kumbki liigutada ei saanud. Nad olid kõnevõimetud ja kukkumisest poolenisti meelemärkuseta.
Sänna-Tarmo uuris hetkeks kukkunuid, ümises rahulolevalt ja astus paruni juurde. Tema oli täiesti teadvuseta. Nõid lükkas linasesse riidesse keeratud Kadri ta pealt ära -- prunti suust ära ei võtnud, sest tüdruk pistaks ju kohe karjuma -- ja kobas mehe taskuid. Sealt leidis ta karbi kolme sõlmega.
Hetkeks seisis Tarmo võidukalt lahinguväljal. Samal ajal sõudis kuusirp sünkjate pilvede tagant välja, valgustades ähmaselt lahinguvälja. Parun oli oimetu, Tarmo tonksas teda jalaga, ent too ei liigutanud. Tüdruk vähkres ja inises, temale ei pööranud Tarmo suuremat tähelepanu.
Ta läks tagasi augu veerele, kükitas ja pidas aru. Saksa keelt mõistis ta vähe -- tegelikult vaid üksikuid sõnu ja peamiselt neid lihtsamaid, millega mõisnikud talupoegade poole pöörduvad. Madisest oleks praegu hüva abi olnud, mõtiskles ta. Tavaliselt ongi Madis see, kes ütleb, kes tegi mida ja kui palju peab kedagi karistama. Ent veel enam kui sõnad, olid Tarmole kõnekad olnud meeste liigutused ja hääletoonid. Sõnajalgades kükitades oli ta tähelepanelikult jälginud kolme vandenõulase käitumist ja kehahoiakuid. Polnud kahtlust, et too sitke herr baron oli ninamees. Ehk mitte kogu vandenõu isa, ent täideviija vähemalt ja sellest Tarmole piisas. Pastor? Tema üle Tarmo pikalt üldse ei mõelnud. Jäid veel arst ja tüdruk. Viimasele Tarmo midagi kurja ei kavatsenud. Polnud tema asi talupiigasid karistada. Kohe peale seda, kui tüdruk oli «surnu» juures suures segaduses ettevaatlikult sängi alla kummardunud ja sealt nahkse sõlmatud paela koukinud, -- mille Tarmo sinna ettenägelikult reeturi paljastamiseks oli jätnud, -- oli Kadri hilju saunast välja nihkunud. Tarmo järgnes talle ja nägi, et tüdruk oma saagi Kurgja lähedal ühele mehele üle andis. Siis oli Tarmo Kadri kinni nabinud ja temalt kõik välja pinninud. Et tohtriherra linnast ja tema nõudnud Kadri sureva ema piinade vaigistamise eest ja nii edasi... oli Kadri pisarsilmil tunnistanud. Oleks tüdruk ilus olnud, siis Tarmo oleks ehk vihastunud, aga piiga oli kehvema välimusega ja sestap nõid tema peale väga kuri ei olnudki.
Tarmo sidus ta kinni, vinnas hobusele ja üle mitme aasta oma elus, ratsutas. Tasahilju ja vaikselt, et mitte ees kaarikus vurava tohtri tähelepanu tõmmata. Nii olid nad jõudnud ööhakuks Vändrasse. Ja tolle järel surnuaiale.
Köhleri üle mõtles Tarmo kõige rohkem. Kolm korraga tundus nagu liiast olevat... Ega nad talupojad ole, kelle kadumise kohta pristav erilist huvi tunne. Karistama aga arsti pidi.
Parun oli ikka veel oimetu, kuid augu poolt hakkas ähkimist ja tasast madinat kostma. Kiiresti tõstis Tarmo tüdruku jalule, talutas ta kabeli poole, sõlmas köidikud lahti ja sosistas kõrva: «Jookse! Ainult tasa!»
Seda ei pidanud ta kaks korda ütlema.
Siis ruttas ta lahinguväljale tagasi, köied käes ripnemas. Tarmo vinnas hädise tohtri august välja, andis talle obaduse, et mees kisama ei hakkaks ja silmitses pastorit. Vanamees lamas kuuvalguses augus, hingeldas ja kobas kätega mulda. Kui ta ennast püsti ajab, saaks ta sealt hõlpsasti välja. Sestap vinnas Tarmo temagi välja, talutas lamava paruni juurde ja sidus tema külge. Siis rebis ta Köhleri üles ja ütles ainult ühe sõna: «Kaeva!» ja sikutas põuest terava seatapunoa.
Igaks juhuks. Tarmo polnud elus ühtegi siga tapnud.
Kaks tundi hiljem, kui kuu jätkuvalt kahvatult surnuaeda valgustas ja arst külmast ja õudusest hoolimata higistas, polnud Tarmo ikka veel rohkem öelnud. Ta ei pidanud sõnu kulutama, doktor Köhler kandis ühtaegu karistust ja pääses sellest. Kahtlemata oleks ka pastor Landesen või parun Urckfeldt palju andnud, et Vändra arsti asemel olla. Kindlasti oleks andnud, ent Tarmo ei pakkunud neile seda võimalust. Ega Köhlerile taganemisteed, kui inimkehasid kattev poole küünra paksune mullakiht kergelt vabises. Vähemasti üks neist oli seal all hetkeks teadvusele tulnud. Üsna lühikeseks ajaks ilmselt, aga sellest Tarmole piisas.
Kui vankuv ja nõrkenud arst haua tasandanud oli, võttis Tarmo karbi nahksete paeltega, avas selle ja poetas kolm sõlme kalmule.
Nad ei pea seal nii pea rahu saama.
Ega saa ka doktor Köhler. Kuhu ta läheb, mõtles Tarmo. Talina? Või Riiga? Või üldse siitmailt ära. Küllap vist. Vändrasse see mehike küll ei jää. Mitte ainult sellepärast, et kalmistu siin on ja süümepiinu õhutab, mitte ainult teadmisest, millega ta hakkama saanud. Enne kui Tarmo paruni hauda oli lohistanud ja Landeseni otsa heitnud, oli ta sinna visanud ka arsti põuetasku. Sellise tugevast vasikanahast, mille sisu vähemasti kiiresti ei mädane.
Kui kabuhirmus ja poolenisti hullunud arst kalmistult põgenes, silus Tarmo õrnalt kolme nahkset sõlmatud paela.
Kos so sõsar, koolend neidu
kos om tõne, kos om kolman
kos so mõrtsuk ja kos vaev'ja
tunõt ä' ta tütrik, tunõt
sõsaräga alla hauda
tõsegagi kae sa perrä...
Tagasiteel Kurgjale leidis Tarmo kraavist läbikülmunud ja ennast segaseks nutnud Kadri. Ta tõstis neiu enda taha hobusele. Kogu ülejäänud aja lebas tüdruku pea ta õlal, Kadri hoidis kramplikult nõia ümbert kinni ja nuuksus vahetpidamata. Pisarad tilkusid Tarmo krae vahelt sisse ja panid temagi lõpuks külmast värisema.
*
Nägu aknal
1882. aasta 8. märtsi hommik oli Eestimaal ilus. See oli esimene tõeline kevadhommik, Sakala kandis puhkesid õide lumikellukesed ja rahvas rääkis, et nüüd on talve selgroog murtud.
Kurgja rahvas rõõmustas, nende peremees ajas ennast üle pika aja tõvevoodist välja ja kuulutas, et aeg minna jälle metsa uue elumaja tarbeks palke vaatama. Et ta öösel nagu surnud oli või nii... noh, Tarmo seletas neile ära, et tegelikult polnud see mingi surm, lihtsalt kuri tõbi võttis viimast ja pani viivuks hingamise kinni. Nõiaga ei vaieldud, seda nõida usuti ja usaldati nüüd.
Lydiale seletas Tarmo veel kord ära, et nõidus oli tarvis ära petta, panna ta uskuma, et manatu ongi Toones, sest muidu sellest lahti ei saanud. Kolme kalli õeraasu väge muidu murda oli raske. Ning naise küsiva pilgu peale nõid vaid noogutas. Nõidus saab oma ohvri.
Ja kui kadunuks jäänud paruni ja pastorihärra kohta hakatakse küsimusi esitama, et taipa keegi Kurgjale tulla. Aga seda Tarmo ei öelnud. Kui peremees või keegi teine midagi kahtlustaski, siis Tarmosse see enam ei puutunud. Tema asutas ennast proua Michelsoni ja Jaagupiga tagasiteele, oli üldse väga sõnaaher. Aeg-ajalt käis ta vaatamas aidas magavat Kadrit, silitas ta pead ja mõtles, et peaks enne ära minema, kui tüdruk üles ärkab. Ja et Kadri oma suud paotaks, seda ta ei kartnud. Lihtsalt ei kartnud.
Palkide järgi peremees sel päeval siiski ei läinud, tegi suure osa hommikust tagatoas kirjatööd oma ajalehe tarbeks ning sõi ja jõi mehemoodi. Tarmot ja proua Michelsoni samuti nii lihtsalt minema ei lastud, neile pakuti head ja paremat, näidati talu ja tänati südamepõhjast. Üheks ööks keelitati neid veel jääma. Peremees pinnis Tarmot kõvasti oma haiguse ja doktor Köhleri üle -- naised ju rääkisid, mida nad näinud olid -- aga nõid jäi sõnaahtraks.
«Mis lännu, see lännu,» kostis ta mokaotsast.
«Ja õige on,» ohkas peremees lõpuks. «On halvad ajad möödas, tuleb ikke tulevate aegade peale vaadata. Kui mina sääl sängis lamasin ja oma surma peale mõtlesin, tuli kangeste hale tunne, et mis kõik tegemata jääb. Mitte enda üle polnud kahju, vaid oma isamaa pärast. Mitte ei taha minu süda lubada, et selle toimetused Hurda-suguste ja...« mees vakatas, heitis kiire pilgu proua Michelsoni poole ja köhatas. Nad seisid Pärnu jõe kaldal, mis juba üsna kõrgele tõusnud. Allavoolu triivisid väiksemad jääkamakad, mis veel sulada polnud jõudnud. Ent küllap kevadpäike nendega varsti hakkama saab.
«Lähme parem toa poole,» sõnas peremees. «Ma tahtsin sinu käest, Tarmo, ja proua Michelsoni käest samuti ühe kirjatöö kohta pärida.»
Neile loeti ette see «kirjatöö» ja proua Michelsonil oli selle kohta üsna palju arvamisi. Tarmol mitte ja ta mõtiskles, et peaks varavalges teele asuma. Kaarikusõitu linnaproua seltsis tahtis ta sedakorda vältida. Nii oligi, et Tarmo ja proua Julie kuulasid tummalt kõrval, kuidas Carl Robert Jakobson ja Lydia Koidula 1882.aasta aprillikuu esimese «Sakala» juhtkirja üle mõtteid vahetasid. Tegeles see kirjatükk jälle jahiõigusega ja Kurgja peremees nõudis Tarmolt, et kas Põlva kandis mõisnikud samuti loodust ei mõista au sees pidada, küttivad kui palju ja kuidas juhtub ning parema saagi puudumisel ka talumeeste koeri ja kasse maha lasevad.
Tarmo ei vastanud. Mitte et ta polnuks pärijaga nõus olnud ja ise tunnistajaks olnud, mismoodi viinast hullunud mehed jahte peavad ja lõbu pärast karusid ja põtru mõrvavad. Aga ta ei uskunud, et kirjasõnaga selliste asjade vastu hakkama saab.
«Mina olen lugenud,» pistis Lydia arglikult vahele, «saksakeelsetest seitungitest, et talupoegi endeid loomade ja lindude südametunnistuseta tapjateks nimetatakse, salaküttideks ja metsavarasteks. Et nemad pole korraliku haridust saanud.»
«Eesti talumees ei saa metsa varastada,» kähistas peremees. «Ja mis haridusse puutub, siis esmalt ei õpeta kirikherrad looduse õpetust mitte nõnda, nagu nad seda peaksivad tegema. Suurema jao Talina koolides ei saa lapsed muud looduse õpetust, kui seda, kuida Iisraeli rahvas kõrbes nii palju vuttisid maha lõivad, et neil suud haisema hakkasid ja kuidas Simson tule rebaste sappa pani. Ja see asi peab nüüd ära muutuma!»
Kaua kestis arutelu sauna tagakambris, justkui polekski peremees öösel veel nõiduse käes surmaga võidelnud. Nüüd oli ta elus ning rohkem kui varem teo- ja võitlustahet täis. Perenaine Juliel polnud palju öelda, ta vaatas kummalisel pilgul proua Michelsoni, kui viimase kortsulised ja aukuvajunud silmalugudele ilmusid naerukurrud, siis perenaine ainult kissitas silmi.
Aga kaua ei pidanud mees hoogsat jutuajamist vastu, tema tervis oli ikka veel nõrk ja raskest tõvest mitte täielikult taastunud. Pikkamööda vajus ta pea rinnale ja mees hakkas -- pea veel endiselt mõtteid täis ja katkenud sõnad huulil -- norskama.
«Teie kurnasite ta jälle ära,» lausus perenaine etteheitvalt proua Michelsonile. Viimane tahtis midagi öelda, kahvatas, sõnad jäid talle kurku kinni -- ta tõusis siis ja läks toast välja.
Julie võttis oma mehe pea ettevaatlikult sülle, silitas hellalt ta tumedaid juukseid ja nuuksatas. Liiga palju oli ta pidanud viimaste päevade jooksul läbi elama. Magava mehe ja naise vastasseinas oli kitsas saunaaken. Tarmo nägi, kuidas proua Michelsoni nägu väljastpoolt sellele väga lähedale kummardas, kuidas toas põlevate küünalde leekide peegeldused tema palel tantsisklesid -- ja siis -- nagu oleksid leegid naise silmad valla päästnud, voolasid üle tema põskede ja läbi küünlasära pisarad. Varsti nägu kadus ja Tarmo kuulis kaarikurataste vura, mis taluõuelt kitsa metsatee poole suundus.
November-detsember 2000