«... ja ma arvan, et see on meie endi huvides,» lisas Leitnant ümber pöörates. «Mida me ei tea, seda pole võimalik ka meilt välja pressida. Ma arvan, et need, kes meid siia saatsid, mõtlesid just niimoodi.»
«Ma ei mõista,» protesteeris Kolm ilmse ebakindlusega hääles. «Me ei tea isegi, mille või kelle vastu me sõdime. Mitte ükski meist ei mäleta muud, kui et me peame seda persekukkunud koobast valvama! Selline asi ei saa lihtsalt võimalik olla!»
«Ja ometi on see võimalik. Või tahad vastupidist väita?»
«Ma tahan väita, et see kõik on lihtsalt üks halb unenägu!»
«Võimalik, kuid äärmiselt ebatõenäoline. Liiga rahvarohke unenäo kohta ja kuidagi liiga reaalne. Ma usun, et kõigele sellel on olemas mingi mõistlik seletus.»
«Ma tahaks, et need, kes meid siia saatsid, praegu siin oleksid. Mul oleks neil üht-koma-teist öelda.»
«Tead, ma olen selle üle juba tükk aega mõtteid mõlgutanud,» tegi ka Kuus suu lahti. «Ja mida rohkem ma selle üle mõtlen, seda vähem see asi mulle meeldib. Mul on kahtlus, et kui me teaksime täpselt, mis siin toimub, siis oleksime siit juba ammu jalga lasknud. Praegult on meie ainuke võimalus oma mälu tagasi saada siin passida ja loota, et midagi ei juhtu.»
«Ja mis siis, kui midagi juhtub,» ei jätnud Kolm järele.
«Siis saame tõenäoliselt kõik hukka ja me ei saa sinna midagi parata.»
«Aga kui me kõigele vaatamata siit jalga laseme?»
«Aga sa võid ju proovida.»
«Ja proovingi!»
Leitnant jälgis teatava rahuloluga, kuidas otsustav ilme pärast paari sammu Kolme näol ebalema lõi ning lõpuks moondus õudusgrimassiks. Ta ise oli selle etapi juba mõne aja eest läbi elanud ning teadis täpselt mida Kolm sel hetkel tundis.
«Ma ei saa! Ma ei saa teha ühtegi sammu sellest neetud koopaesisest kaugemale,» ägas too ahastusega. «Mida nad meiega teinud on? Kuidas saab see võimalik olla?!»
«Ilmselt kuidagi saab,» muigas Kuus mõrult vastuseks ja Leitnant tegi mõttes otsuse: Ta ülendab Kuue enda asetäitjaks. Kõigist tema üheksast mehest oli Kuus kahtlemata kõige kiirema taibuga ning kõige tasakaalukam. «Ja tead, kui sa oleksid hädaldamise asemel veidikenegi ajusi liigutanud, oleksid sa seda juba ammu märganud. Ma proovisin seda praktiliselt esimese asjana. Või kui päris täpne olla, siis esimese asjana mida ma mäletan.»
Leitnant köhatas ning kõikide pead pöördusid tema poole. «Kuuel on õigus, meeldib see meile või mitte, me peame siin valvama ja lootma, et meid mingil hetkel sellest needusest vabastatakse. Äkki tõesti ei juhtu mitte kui midagi ning hiljem, kui meile järele tullakse on neil mingi veenev selgitus olema. Võib-olla koguni on kogu see värk meie endi poolt välja pakutud. Teeme praegult sellise näo, nagu oleks see maailma kõige loomulikum asi ning rohkem sellest ei räägi. Vähemalt praegu.»
Kolm tegi suu lahti, kuid Leitnant saatis talle hoiatava pilgu, mille peale too hambad vihaselt kokku plaksatas. Kolm võis ju viriseja ja tuulepea olla, aga seda millal tasub oma lõuad koos hoida, teadis ta ka. Ülejäänud mehed olidki omale juba mingi tegevuse leidnud.
*
Aeg möödus.
*
Kuna tükk aega polnud olnud ühtegi uut päikesetõusu, otsustas Leitnant, et kõik päikesed olid selleks hetkeks taevavõlvile tõusnud. Neid oli vähemalt kümme, kuid laotus oli nii ere, et vabalt võisid paar tükki olla silma jaoks kokku sulanud. Ta oli vahepeal nende koguse üle proovinud pead murda, sest selline päikeste arv tundus kuidagi kummaline. Pärast pikemat juurdlemist leidis ta siiski, et ei suuda kuidagi meenutada milline on nende normaalne hulk.
Ta tõstis binokli silmile. Sile kanjon ulatus peaaegu sirgena koopasuust kuni horisondini. Ei ühtegi elumärki. Kunagi oli see koht ilmselt kihanud elust, sest mõlemas kanjoni alumises servas oli näha kuivanud kanal. Praeguseks oli kogu loodus siinkandis valitseva kuivuse tõttu lakanud eksisteerimast. Mis polnud ka mingi ime, arvestades päikeste hulka, mis pinnast kõrvetavad.
Kahju, et ma ei saa koopaesisest tsoonist välja minna, mõtles Leitnant. Ilmselt avaneks koopalaelt ümbruskonnale palju avaram vaade.
Ta oli katsunud välja nuputada, kui kaua nad siin on juba olnud. Kuid üks asi, mis ilmselt kõigil neil oli mälust pühitud, oli ajakontseptsioon. Kõige hullem oli muidugi see, et ta teadis, et selline asi on olemas, kuid ta ei suutnud meenutada, kui pikk on minut ja kui pikk on tund. Tund oli vist minutist pikem, otsustas ta lõpuks. Aga kui pikk on sekund? Ja kui kaua me siin oleme juba oodanud? Igaviku? Kui pikk on igavik?
*
Taas möödus aeg.
*
Vaatamata binokli puudumisele ja positsioonile lahingkolmnurgas, oli Kaheksa see, kes esimesena Masinat märkas.
See oli SUUR, oma kuuekordse maja kõrgune ning läbi ja lõhki võõrapärase disainiga.
«Sa kuradi raisakurat,» kommenteeris Kolm peaaegu hääletult ning vähemalt hetkel ei olnud kellelgi vastuväiteid.
Kolme sõnu saatis teatav spetsiifiline lõgin, mida saab teha ainult üks asi maailmas -- üheksa relva kaitseriivist vabastamine.
Masin liikus horisondiga paralleelselt ning vähemalt hetkel tundus, et piloot pole neid veel märganud.
Pagana valged mundrid, mõtles Leitnant. Miks nad pidid meile andma just lumivalged mundrid?
Just sel hetkel, kui tekkis juba lootus, et masin möödub nende kanjonist, jäi ta seisma ning pöördus sõdurite poole.
Huvitav, miks nad tuld pole veel avanud, arutles Leitnant. Äkki nad polegi vaenlased, vaid on hoopis meile siia järele tulnud? Kahtlane, väga kahtlane.
Masin seisis liikumatuna mõne hetke ning sõdurid märkasid paremal, peaaegu masina tipus midagi, mis sai olla ainult piloot suures mustas skafandris.
Pärast sajanditena tundunud sekundeid tegi Masin mingi hoovaga liigutuse ning piloot vajus oma istmega allapoole, peaaegu sõiduki keskkohani. Seejärel pöördus Masin ümber ning hakkas eemalduma.
Ta läheb minema, mõtles Leitnant väriseva südamega. Ta läheb minema ja jätab meid rahule. Ta läheb tõepoolest minema. Selja tagant kostis, kuidas Kaks lõpuks julges uuesti hinge tõmmata.
Kui Masin oli juba peaaegu horisondi taha kadumas, toimus midagi ootamatut. Sõiduk pööras ennast väga otsustava manöövriga ümber ning hakkas meeletu kiirusega uuesti lähenema.
«Kõik valmis, ta kavatseb ilmselt jõuga läbi murda!» röögatas Leitnant peaaegu automaatselt ning rebis vöölt granaadi. Sõdurid vajusid kätteõpitud laskeasenditesse.
«Tulistamiseks valmis olla!»
Masin lähenes üha kasvava tempoga. Äkitselt see pidurdas ning heitis piloodi istmelt ettepoole. Piloot langes sujuval kanjonisse ning jätkas meeletu tempoga lähenemist.
«Tuld!» karjus Leitnant ise granaadilt splinti hammastega välja rebides ning vaikus asendus automaatrelvadest tulistatud valangute kakofooniaga.
Samal hetkel, kui esimesed valangud pilooti tabasid, märkas Leitnant ehmatusega, et ükski kuul ei suuda tungida läbi tolle soomusskafandri. Ta tõstis granaadi, sihtis ja heitis.
Granaat plahvatas täpselt piloodi jalge ees, kes kaotas korraks jalad, väärahtas, saavutas uuesti tasakaalu ning tormas seejärel täiskiirusel läbi sõdurite lahingkolmnurga nagu nuga võist, heites hapraid kehasid mööda koobast laiali.
Räägitakse, et enne surma jookseb silme eest läbi kogu eelnev elu. Leitnant oli selles kogu aeg kahelnud, kuid nüüd ta mäletas absoluutselt kõike. Kõike! Ta mäletas eelnevaid patrulle, eelnevaid vahiposte ja eelnevaid surmasi, võite ja kaotusi. Ta mäletas ka seda, mille pärast nad ei mäleta. Ja siis ei mäletanud ta enam midagi.
***
«Isa, kuule, mis vahe on täpselt bowlingul ja keeglil?»
«Oh, seal on mitmeid vahesid, kõigepealt kurikate arv ning seejärel muidugi ka kera ise. Nad on ikka üksjagu erinevad mängud. Tuleta mulle järgmine nädal meelde, ma viin su siis keeglit proovima.» Ta viskas kiire pilgu raja lõppu, kus masin oli kurikate kolmnurga uuesti üles pannud ning lisas, «Praegult aga on sinu kord.»
Poeg võttis kera (tunduvalt kergem kui see millega isa oma viske tegi), läks raja otsa, võttis hoogu ja viskas. Kõigest kaks äärmist kurikat lendasid kolinal renni. See võtab ilmselt üksjagu treenimist, enne kui hakkad saama juba esimese heitega X-i, otsustas ta ning heitis kiire pilgu tabelile.
«Tegelikult see esimene vise oli mul rohkem koba, mäletad ise mismoodi see pall lõpuks loperdama hakkas,» märkis isa poja pilku jälgides. «Käsi polnud ilmselt veel päris soe.»
Poiss võttis uuesti palli ning läks rajale. Kaheksa kurikat olid ikka veel püsti. Kaheksa kurikat nagu lumivalges vormis sõjameest.