Õudus sai alguse sellest, et ma erastasin lossi ühe Euroopa riigi mägises kandis.
Küllap ei sisenda mu napisõnalisus toimumispaiga osas usaldust. Miski ei saa sündida ebamäärases paigas, eikusagil. Nii ebamäärased ei saa olla isegi kirjanikud. Kui nad just ei loo tingliku mudelsündmustikku.
Ma ei vaidle selle kõigega. Ma lihtsalt lähen oma kirjutise läbi tagasi tollele madala rohuga niidule. Seal seisab mu häärber. Tõeline väike maakivist loss. Selle taga hargnevad peagi kiviseks muutuvad teed. Algab mäestik.
Aga ma pole rännanud -- lugejat-skeptikut kaasa viies- mitte ainult ruumis. Oli 21. sajandi üks esimestest aastatest. Päev, mil ma tulin end lossi sisse seadma.
Kolimine oli peaaegu lõpule jõudnud. Autod tõid viimaseid asju. Peale nende paika seadmist vurasid töömehed oma veokites minema, mööda paha muldteed.
Öösel magasin toas, mille põhimagamistoaks valimisel oli põhjus. Toa aknad avanesid lossi esiküljele. Nii ei pidanud ma uinudes nägema mägede hirmuäratavat iidset külmust.
Siiski pidi mind miski enne uinumist hirmutanud olema. Ma ärkasin unenägude peale, milles vilksatasid moondunud kogud ja valitses vaen inimsoo vastu. Kas olid neid elutute silmadega koletisi aidanud sünnitada lossi veesülitid? Need kujutasid kuradeid. Avatud tiibadest olid veel mõjusamad väiksemad deemonid, kes kasvasid välja niigi koletislikest keredest. Aga mu unede inimohvrite õgijad olid hoopis teistsugused. Kristluse saatan on tormitseja veeklaasis. Talle seisab vastu piiritult võimas universumi looja. Unede konnanahaga peletised ei jätnud kahtlust, et neid kandev maailm on inimesele võõras.
Püüdsin end rahustada, meenutades Lovecrafti veidrat mütoloogiat. Ent mu hirmud ei pärinenud loetud lugudest tähtedel sündinud õudusest. Mu painajate kombitsataolised käed surusid universumi kokku. Tähed olid selles pisikesed ja taevas laskus kõva laotusena madalale. Ja seal taga -seal oli sigitiste jumal või terved jälkide jumalate pered.
Miski ülalt rippuv puudutas mu laupa. Mõtted purunesid. Tõmbasin oma higise otsmiku eemale. Ma haarasin sihitult kombitsa järele, valmis võitlema. See osutus voodikardina nööriks. Pidin ma laskma endale valmistada selle antiikse -- või antikvaarse? -- välimusega baldahhiinvoodi... Rahunesin ja jäin magama.
Järgmisel päeval läksin välja ühest tagatuksest, et minna mägede jalamile. Oleksin enne väljapääsu leidmist peaaegu eksinud koridorides. Õhu kätte jõudes olin tänulik, et pääsesin nende kivikuhje meenutavate seinte vahelt.
Mägedeni jõudmine võttis kaua aega. Mida järsemalt teed tõusid, seda kiiremini väsisin. Kui veel lõhed maapinnas muutsid edasirännaku ohtlikuks, otsustasin tagasi minna. Tahtsin vaid veel minna koopani mäeküljel, milleni üks teeharu viis.
Mu unenägudes puudus koopapimedus. Ent siiski haaras mind hirm, et olen teel läbi maa. Otse ookeani, milles ujuvad nii maa kui ussid kel isu ohvrivere... Raputasin pead. Maa sees on tuum. Noh, selline ümar nagu maa isegi. Ega ma sellest palju ei teadnud.
Nii mõeldes astusin edasi. Ja nüüd oli mu kohal tõesti kõva võlv. Kui läks päris hämaraks, süütasin ma välgumihkli. Selle kumerate nurkadega hõbedavärvilise...
Taipasin, et olin ümbruse uurimise vältimiseks pilguga klammerdunud oma tulemasinasse. Oli mõttetu karta, kinnitasin endale. Sama mõttetu kui kogu tulemasina bensiin ära raisata.
Uurisin koopa seinu. Ühel neist olid ühtlasemal kohal kummalised märgid.
Klõpsatasin tule ära, et teha kirjad nähtamatuks. Olematuks.
Tohutu universumi jumal! Nende kirjade pahaendelisus... Taipasin, et mu hirmud olid ebamäärased. Ainult õudusloo tegelane tunneb hirmu tundmatute tähtede kuju ees.
Pöörasin end ringi. Päästvat valgussõõri ei olnud. Tardusin kartuses, et koopa kivise taevaga piiratud maailm mu neelab. Siis taipasin, et olin ehk hirmuga kaks korda ümber pööranud. Ikka veel paanikas vaatasin üle õla. Jah, koopasuu nõrk kuma.
Kiirustasin läbi koopa. Üha kasvavast väsimusest hoolimata kiirustasin teid mööda, peatudes vaid kuristike veerel. Lossis oli mobiiltelefoon. Kui see kant mu psüühikale laastavalt mõjub, ei pea ma siia jääma.
Siiski pidin lõpuks mitu korda kividele puhkama istuma. Lossi juurde jõudes tundsin südames pisteid. Ent kui ma vastu külma seina puhkama toetasin, nägin ühes kivis säravaid täppe. Need meenutasid mulle märke tulemasin leegi valgelt. Tormasin tagatuksest lossi sisse.
Mind koopas haaranud eksimishirm tuli tagasi. Koridorid näisid võimatult väänlevat. Lagi tundus kohe-kohe selga langevat.
Lõpuks sain mobiili kätte. Helistamise järel läksin peauksest välja. Asulast pidi saabuma auto. Seda otsides pilguga otsides ma nägingi...
Seda ei saanud olla. Kusagil peavad ju olema need tohutud vahemaad ja galaktikate hulgad. Aga mina nägin loojanguvärvides taevast, milles oli pragu. Sealt vaatas mind miski gigantne. Ma võiksin seda võrrelda kõige jälgimate loomadega või kirjeldada nende hübriidina. Ent mulle näib vähem naeruväärne iseloomustada seda järgnevalt -- hoolimatu, pahatahtlik, meelivallutav.
See võib kõlada lihtsalt ebamääraste sõnade reana. Aga mingis mõttes oligi nii, nagu ma oleksin vaadanud üldmõistete reaalsusesse.
Ime, et mu väsinud süda ei peatunud. Ma ei kaotanud ka päriselt teadvust. Küll aga vaatasin ma mingis sõgeduses mujale. Küllap rääkisin ma ka kellegi olematuga. Auto tulekul vaatasin uuesti taevast. Et näha tavalist laskuvat hämarust.
Ehk varjan ma sündmuste toimumispaika selleks, et keegi õudust uuesti välja ei kutsuks? Vahel mulle nagu meenuks, et märgid koopas ei tundunud lihtsalt halbaennustavad. Kuidagi ma mõistsin neid ja tõin teksti pimeduses kuuldavale. Õigemini olid need lihtsalt häälitsused, mille järjekorda oli kätketud riituslik jõud.
Kui ma ei soovi, et keegi ei otsiks lossi, miks ma siis üldse kirjutan? Võibolla on see omamoodi teraapia. Kuigi see oleks mõttetu Pole põhjust vabaneda hirmust nõnda madala taeva all.