«Naine?»
«Naine. Ütles oma nime ka. Aleana. Ja nende neetud orbitaalkaitse lasi ta läbi.»
«Aleana? Kummaline... Kui kaugel ta on?»
«Nii kaugel, kuhu me ta lasime. Relvastust ei tuvastatud.»
«See tähendab?»
«Et tal pole pardarelvastust. Isegi kui oleks...» Mees tegi käega tähendusrikka žesti. «See on ju ainult paat.»
«Ainult paat... Aga sel paadil peab olema põhjus.»
«Ta ei öelnud. Palus ainult luba laskumiseks.»
«Mingi saadik. Ega's midagi, kuulame ta ära. Ikkagi esimene, kes sealt rotiurkast julgeb välja pugeda.»
«Just nii, admiral!»
Ja admiral Ronel sev Olbau lahkus kaptenisillalt, laskus tagasi oma apartamendi poole, asetas käe uksel asuvale detektorile. Uks avanes. Admiral sisenes ja käivitas monitori, millele ilmus kujutis hiiglaslikule Terranoova Kuningliku Laevastiku Vikerlase Eskaadri Lipulaevale «Faust» lähenevast imeväikesest kosmosesüstikust. Ekraani paremas nurgas vilkusid parameetrid, mida hiigeltark pardaarvuti tühjusest peilitavast putukast teadis. Ning isegi süstiku nime ja valmistamisaasta tundis tark masin ära.
Ronel avas pardakompuutri kommandokeskuse paneeli, hääletult tõusis peenikese juhtme otsa kinnitatud analoogmaatriks ta kõrvade kõrgusele. Admiral lükkas vasaku kõrva tagant naha pisut kõrvale ning ahnelt ühendus analoogmaatriks ta implandiga. Sekundi murdosaks pimenes kompuutriekraan ja siis lahvatasid sellele pääsukoodid. Ainult ühe küsimuse esitas kompuuter admiralile ja sai sellele vastuseks «jah».
Siis läbistas inimmeelele tunnetamatu võnge «Fausti» ümbritsevat tühjust, mille taamal rohetas Belauvér oma talumatus ilus. Blokaad oli maas aga ainult hetkeks, mille jooksul lipulaeva kõrval kärbsena tunduv süstik läbis mittemillegagi mõõdetava mittemiski, mis muidu oleks ta triljoneiks killuks annihileerinud. Terranoova võitmatu Laevastiku kaitseväli ja ühtlasi ka ründejõud -- kilp ja mõõk -- kadus, et lubada oma pardale keegi tundmatu Aleana. Kangekaelse ja alistamatu Belauvéri saadik.
Süstik läbis kilomeetritepikkuse kordontunneli, mis oli mõeldud sadu kordi suuremate laevade sildumiseks ja mille tuima valgustuse seest puurisid paati tuhanded elektroonilised andurid ja tundlad, et igaveseks pardakompuutri mällu söövitada ka kõige tähtsusetumad andmed -- need, mida kaugseire polnud tuvastanud. Admiral küürutas kajuti ekraanide taga ja jälgis tähelepanelikult külalist.
Naine. Loomulikult ilus, ega's nad mõnda vanamoori saada. Kõrk ilme, liigagi kõrk ühe saadiku jaoks aga see on ilmselt kõigi belauveerlaste viga. Muidu ei piiraks Laevastik seda planeeti juba kümnendat kuud. Aga liiga vähe avastas Ronel «Fausti» külalise holopildist inimlikke jooni. Liiga vähe. Ent üks oli selge, naine polnud üllatunud, masendatud ega löödud ruumihiiglase ülevusest ega lahingjõust. Uhke nagu belauveerlane öeldi siin ruuminurgas ning ütlejad olid enamasti süsteemis Terranoovale alistunud planeedid, kes vaba Riikluse idee kauplenud igavese vaba Kaubanduse privileegi vastu. Belauvér üritas neid mõlemaid säilitada.
See oli neist muidugi rumal.
Ronel kutsus kaptenisilla taas ühendusele.»Saatke ta vastuvõtusektorisse. Las Pronislaus räägib temaga. Andke süüa-juua ja nii edasi.»
«Kuulen, admiral! Aga kui ta nõuab teid?»
«Pronislaus!»
«Just nii!»
Admiral jälgis, kuidas naine süstikust väljus ja vilistas vaikselt läbi hammaste. Kes võis olla see imekaunis ja saladuslik Aleana, kelle relvastuseta ja eraldusmärkideta süstiku tarbeks oli viivuks neutraliseeritud Belauvéri orbitaalkaitse; kes oli julgenud ilmuda ihuüksi Ilmaruumi kõige võitmatuma ja vägevama laevastiku palge ette... ja teeb seda mitte tsermoniaalrõivais ega lennukombinesoonis vaid pikas musta-punasekirjus maani ulatuvas kleidis, mille pikad sisselõiked paljastavad sihvakad jalad iga graatsilise sammu juures? Ma saan selle varsti teada, otsustas admiral ja keskendus ekraanile.
Aleana seisis keset vastuvõturuumi «Fausti» südames, kilomeetri kaugusel Ronelist ja jälgis kõrgil ilmel ümbrust. Toa tagumises otsas avanes uks ja laevastiku vastuluureülem Ufan Pronislaus astus maailma avalamaks naeratuseks manatud näoga saali. Ronel fokusseeris pildi Aleana näole.
Ta nägi piklikku tumedajumelist naisenägu -- umbes sellised pidid kõik belauveerlased olema, teadis ta -- milles vilkusid kirglikult kaunid silmad. Naine oli pikk, tema nägu, kleit ja jalad samuti ning tema rinnad suured. Admiral Ronel tundis äkilist erektsiooni ja mõtles «Fausti» bordellblokile. Ja mõtles vist üsna kaua, sest äkitselt tajus ta, et Aleana ja Pronislaus olid juba rääkima hakanud.
«...võtan alati vastu. Ma olen tseremooniameister ja Tema Majesteedi Külalislahkusteenistuse Laevastiku allüksuse «Faust» esimene kammerhärra,» ütles Pronislaus hästi teeseldud solvumisega ja kummardas. Ilmselt juba mitmendat korda.
«Admiral,» kordas kristallpuhas naisehääl. «Ma tahan teda näha.»
«Siis lubage kapitulatsioonilepingu eelnõu ja ma kannan admiralile selle sisu ette. Ühtlasi ka teie volikirjad palun! Nii näeb ette protokoll.»
«Kas teie protokoll inimeste surnuksnäljutamisest ka midagi räägib?» küsis naine tervalt ja Ronel kujutas elavalt ette ta mustade silmade sähvatust.
«Ma ei mõista...»
«Aga mõistate küll! Teie blokaadi ja embargo tõttu on Belauvér näljahädale väga lähedal ning te teate seda.»
«Oo, te kindlasti liialdate! Pole võimalik, et nii õitsev maailm -- nii rikas maailm -- lubage mul lisada, on nälgimas selliste konventsionaalsete, kuid ma kardan, et hädavajalike poliitiliste meetmete tõttu, mida Tema Majesteet pidas tarvilikuks oma riigis kehtestada.»
«Kammerhärra! Ja räägite poliitikast!»
«Me ei peaks poliitikast tõepoolest rääkima, teil on täiesti õigus. Kui lubate nüüd, siis kapitulatsioonilepingu eelnõu?»
«Kas te siis ei näe, et mul pole seda.»
«Kindlasti on see salvestatud implanti.»
«Me ei kasuta neid. Mul on tarvis admiral Ronel sev Olbauga rääkida.»
«Ma kardan, et ilma teie volikirjadeta ei pea Tema Majesteedi protokoll võimalikuks...»
Naine libistas äkitselt käe kleidi dekolteesse oma ümarate rindade juurde ja tõmbas välja pisikese plaadikese. «Kas seda peab Tema Majesteedi protokoll võimalikuks?» küsis ta kõrgil toonil.
Kiirelt suurendas Ronel kujutist ja sundis kompuutrit objekti identifitseerima. Enam ta ei vilistanud, vaid hingas sügavalt sisse. Ja siis sisestas ta vasak käsi klaviatuuril korralduse, mis samal hetkel edastus «kammerhärra» implanti.
Protokolliga võis selleks korraks lõpu teha.
Admirali apartamendi söögituba oligi mõeldud külaliste vastuvõtuks, nende vapustamiseks ja üllatamiseks, sest uus-renessanssilikus stiilis sisustatud sammastega ruumi seintel rippusid holod lahingustseenidega Vikerlase Eskaadri võitudest. Purustus, häving ja võidukuulsus; Tema Majesteedi suursuguse nime kandumine üle ilmaruumi stabiilsuse, hüvangu ja sünniõiguste tagamiseks. Holod polnud staatilised, vaid vahetasid aeglaselt pilte, andes kosmoselahingut edasi kõige mitmekesistemas värvides ja vaatenurkades. Keegi võis neist kindlasti leida ilu ja ülevust. Aga Ronel küsis oma õhtusöögikaaslase käest: «Kui need pildid teid häirivad, võin ma nad välja lülitada?»
Naine vaatas tuimalt holode poole ja kehitas oma kauneid õlgu. «Nii lihtsalt teil see käibki? Et lülitate välja? Kümned maailmad ja miljardid saatused -- nagu neid poleks enam olnudki, klõps ja me vaatame Terranoova kauneid kunste... Mind ei häiri need sõjapildid, admiral.»
«Kuidas soovite. Ma tänan teid südamest, et te mu tagasihoidliku kutse vastu võtsite.»
«Polnud ju erilist valikut, või kuidas? Pealegi tahtsin ma teid näha.» Ta pööras oma tumedad silmad holodelt admirali poole. «Tahtsin väga näha. Ainult teid.»
«Ma olen meelitatud... Aleana,» pakkus admiral.
«Aleana,» kordas naine ja tema huultelt kostus ta nimi sügavkauni muusikana.
«Ja mina olen Ronel,» ütles admiral Ronel sev Olbau. «Veini?»
«Jah.»
Vein oli Villebaune'i planeeti katvatelt viinamarjaväljadelt, vanutatud Terranoova õukonna reeglite kohaselt ja «Faustil» võis seda juua ainult admirali enda loal. Viimane tõusis, astus aeglaselt laua teise otsa, kummardus ja kallas Aleana pokaali täis. Nad lõid kokku ja vaatasid vastastikku silma. Admiral lõi esimesena silmad maha. «Mille terviseks?»
«Rahu. Me joome Belauvéril alati rahu terviseks.»
«Rahu sündigu!»
Vein oli hõrkjalt muskaatne, pikalt hammastevahele jääva sügavpunase suudluse maitsega.
«Miks te tahtsite mind näha?» küsis admiral ning viipas nurgas seisvale valges livrees kelnerile, kes vaikselt toitudega askeldama hakkas.
Naine libistas käega õrnalt üle oma rindade. «Kas see polnud siis piisav põhjus?»
«Kuid ma ei mõista ikkagi, miks?»
«Arvake ära!»
«Ma ei tea ju kes te olete,» kehitas Ronel abitult õlgu.
«Arvake siis!»
«Milleks see pimesikumäng?»
«Tahtsite ju vastuseid. Ma võin selle,» jälle puudutasid naise pikad sõrmed rindu, «lihtsalt siia jätta ning tagasi lennata, või kuidas? Ma pole ju vang?»
«Ei, muidugi mitte. Olete minu külaline ja oma liikumistes täiesti vaba.»
«Ma ei tea, mis sai minu sõiduriistast.»
«See on vastuvõtukail ja täielikult teie käsutuses, Aleana. Vaid Laevastiku kaitsevälja neutraliseerimiseks on minu luba vaja. Aga te saate selle. Kui soovite, võin süstiku kutsuda kohe siia minu apartamendi erakanalisse. Juhuks kui soovite kiiresti ja diskreetselt lahkuda. Siiski sooviks ma teada...»
«Ma oleksin väga tänulik, kui nii teeksite.»
Admiral noogutas, vabandas ja lahkus viivuks. Naases ta koos kelneriga, kes tõi neile eelroa, kuumutatud hanemaksapasteedi ümbritsetult rohelise salati ja kollaste oliividega. Alaena nõtket keha läbis võpatus. «See on.... protost?» küsis ta ettevaatlikult, ise varjamatu naudinguga rooga silmitsedes.
«Ei.Terranoova hani. Meil on ju hoidisgeneraatorid peal. Kõik on värske. Head isu!»
«Tänu teie blokaadile pole ma juba kuid midagi sellist söönud. Keegi ei ole. Ja sellepärast ma vist tulingi.»
«Ma kuulan teid.»
«Jah. Ma loodan, et puud annavad mulle andeks,» ohkas naine ja maitses pasteeti.
«Kindlasti. Te ju päästsite nad.»
«Nii tahan ma aravata.» Naise tulikuum pilk puuris äkitselt admirali. «Või pole mul õigus?»
Ronel ei vastanud kohe, vaid liigutas aeglaselt salatilehe pasteeditükikesele. «Ärge arvake, et see kõik oli mulle kerge,» ütles ta lõpuks. «Ma olen sõjamees, mitte poliitik Piirata kuid üht rahumeelset ja armeeta planeeti pole mulle kõige meelepärasem tegevus. Aga mul on käsk ning kuidas ma ka ei vaataks, on Belauvér mäss, riigireetmine ja vastuhakk Tema Majesteedile, kellele mina olen vande andnud.»
«Mitte ükski belauveerlane pole teie majesteedile mingit vannet andnud.»
«Kuidas võtta. Kõigi belauveerlaste esiisad, niipalju kui ma tean, olid alguses kuninglikud metsavahid ja Belauvér asus Ormuzini traktaadiga Lux-Panompani hertsogile antud süsteemis. Me tunnustame vabariiklaste piire, ent Belauvér pole kunagi neis asunud.»
«Ma tahtsime lihtsalt olla vabad inimesed.»
«Te olete need ja jäätegi neiks. Tema Majesteedi alam saabki olla ainult vaba inimene.»
«Kas te oleksite rünnanud?»
«Viimase ja vältimatu abinõuna -- jah, oleksime küll.»
Naine noogutas. «Ma teadsin seda, me kõik teadsime. Kuigi Rokosan ei uskunud seda.»
«Rokosan? Ahjaa muidugi, teie... kuidas te teda kutsutegi -- dojeen?»
«Dojeen. Tema põikpäisus ja kangekaelsus oleks meid viinud hukatuse äärele.»
«Sellepärast te tulitegi?»
«Sellepärast ma tulingi. Ja ma tahtsin ka teid näha.»
Salatid said söödud ja naine lõpetas veiniklaasi. Ronel valas selle uuesti täis. Nad vaatasid üksteisele hetkeks sõnatult otsa, vahetasid hääletud lubadused ja jõid uuesti. Olematusest ilmus kelner, koristas tühjad taldrikud ning kadus.
«Niisiis,» ütles Aleana. «Kes ma siis olen?»
«Imetegija, ingel, « pakkus admiral ja naeratas. Naine naeratas vastu.
«Kes meist ei tahaks see olla,» sõnas ta vaikselt. «Ma kardan, et kõik on hoopis proosalisem.»
«Ma tean,» vastas Ronel. «Ma arvan, et te olete kõrgest soost ja kuulute dojeeni lähikondlaste hulka. Ilmselt mõne ministri tütar. Muidu poleks teil olnud võimalust,» admiral valis ettevaatlikult sõnu, «hankida see...» ja ta silmad pöördusid viivuks naise dekolteele ja jäid sinna peatuma.»Ning orbitaalkaitse mahavõtmine ei pruukinud samuti kerge olla.»
«Üsna täpne,» möönas Aleana. «Tegelikult olen ma dojeeni abikaasa. Te pole vist kunagi meie pärisnimede vastu huvi tundnud.»
Kuidas admiral üritas ka oma jahmatust varjata, ikkagi oleks ta peaaegu pokaali käest pillanud ja tema suu vajus lahti.
«Kuna Rokosan ei soovinud läbirääkimisi pidada, pole te ju teda ka kunagi näinud. Dojeena on meil tuntud peamiselt ainult tiitli järgi, minu tegelikku nime teavadki üsna vähesed... Ma kopeerisin maatriksi siis, kui minu mees oli magama läinud, olin kaua uurinud, kus etaloni hoitakse. See polnudki nii raske, kui võis ette kujutada. Kui sa oled juba otsustanud, mida teha ja oled selle õigsuses veendunud, on alati kergem toimida. Ma varastasin selle ja nõudsin orbitaalkaitse neutraliseerimist. Nad ei saanud mulle vastu hakata. Nüüdseks nad muidugi teavad, et maatriks on kopeeritud. Kuid ma ei hooli sellest.»
Kelner tõi suppi -- oapüree hapendatud nõgeste ja muskaadiga maitsestatult -- admiral andis kergelt märku uue pudeli veini jaoks. Aleana rääkis edasi: «Ja ma tegin seda kõike sellepärast, et meie seedrimetsad ja kolm linna ei saaks hävitatud. Ma vihkan Terranoovat ja tema õukonda ja majesteeti, sest nemad sundisid mind reetma oma abikaasa. Ja ma nägin oma rahva häda, nädalatega muutus see aina hullemaks... Seeder on ainuke, mis meil on, loomakarju pole Belauvéril kunagi aretatud ning tänu teie blokaadile ei saa me enam puitu protoproteiini vastu kaubelda. Kohalik fauna aga süüa ei kõlba.»
Admiral oli end mõnevõrra kogunud. «Ma tean seda, üldjoontes. Kuid võtan fakti, et te minuga siin laua taga õhtustate märgina sellest, et see vihkamine minu tagasihoidliku isiku suhtes ei laiene.»
Naine maitses ilmse naudinguga suppi. «Ei, ma ei vihka teid. Las ma räägin teile ühe loo.»
«Heameelega.»
«Ma kasvasin Bel-Hoozeris, meie suuruselt teises ja kõige vanemas linnas. Mul oli kolm vanemat õde ja väga ranged vanemad. Terranoovast ja teistest majesteedi valitsuse all olevatest maailmadest meil palju ei teata... Ei peeta isegi heaks tooniks neist rääkida. Terranoova on alati olnud meie vaenlane...»
«Siiski ka kõige suurem seedriostja,» torkas admiral viisakalt vahele.
«Äri on äri; ka vabariiklased ostavad seedrit. Asi pole selles. Me oleme oma sõltumatuse üle uhked ning õukonnatavasid ei järgi. Niisiis, minu vanemad ei soosinud eriti eluviise, mida noorte tüdrukute puhul üldiselt vältimatuks peetakse -- väljaskäimised ja poistega mehkeldamine. Bel-Hoozeris on küll kolm miljonit inimest, ent kuna maad on nii palju, elame me üksteisest üsna kaugel. Me itsitasime õdedega tihti kuulujuttude üle, mida Terranoovast ja selle kommetest räägitakse. Itsitasime ja igatsesime, arvan ma. Sest niivõrd erinevad on meeste ja naiste suhteid meil ja... teil. Aegupidi läksid minu õed mehele. Kui kokku saime, rääkisid nad tihti, mida nad siis õieti teevad ja see täitis mind veel suurema uudishimuga. Vanemad aga polnud huvitatud minu abiellumisest. Nad ei tahtnud üksinda meie mõisa jääda, ootasid ja lootsid peigmeest, kes nende meelepära järgi oleks ja majapidamise üle võtaks, poegi neil ju polnud. Ühel päeval sattus dojeen Bel-Hoozerisse ja mind võeti vastuvõtule kaasa.»
«Rokosan?»
«Rokosan Delbutis Haizak III. Ta nägi mind ja samal õhtul tegi mu vanematele ettepaneku, millest nad ei saanud keelduda. Nii sai minust dojeena. See oli üheksa aastat tagasi.»
Admiral noogutas. «See võis teie jaoks olla väga suur muutus. Väikesest maamõisast pealinna, planeedi esimeseks leediks...»
«Jah oli küll. Aga mitte seda ei tahtnud ma öelda.»
«Mida siis?»
«Admiral... Ronel..., kui me abiellusime oli Rokosan üheksakümne viie aastane.»
Praeks oli kaheksa tundi estragonsuitsus hoitud vasikaliha, aprikoosilakiga kaetult ning pähklilaastudega pikitult, juurde komorraani lehma loomulikult hapendatud koor ning piljardkartulid.
«Dojeenipalee on väga range maailm, meil soovitakse kõik Terranoova haiged mõjud eemal hoida,» rääkis Aleana edasi. «Belauvér on säilitanud oma puhta elustiili ja on selle üle uhke. Lapsi meil dojeeniga pole, ei saakski olla... Mõned aastad tagasi hakkasid levima kuuldused Terranoova uuest ofensiivist vabade maailmade hõlmamisel. Meie naabermaailmad alistusid ja me põlgasime neid. Lootsime vist oma seedrile, et selle püha puu hoidjate ja kasvatajate vastu ei võeta ju ometi midagi vastikut ette. Ja siis hakati üha rohkem teist rääkima. Hiilgavast ja kuulsast sõjamehest, maailmavallutajast Ronel sev Olbaust. Salakaubana sattus meie paleesse dokumentaalholo. Ilmselt mingi Terranoova propaganda, ma ei tea. «Ruumilõvi triumf» oli selle nimi.
Ronel mäletas seda holo ähmaselt. Herolised pildid kõige kuulsamatest lahingutest, sekka avameelsed stseenid õukonnaelust, mis admirali võimeid ka muudel aladel ülistasid. Kõiki naisi ta ei mäletanudki, neid oli liiga palju. Tema adjutant oli mingi eelselektsiooni teinud ja järjekord oli väga suur olnud.
«Ooh, see on võrratu,» sositas Aleana. «Kui hõrk... Me pole Belauvéril nii ammu juba midagi sellist söönud.»
«Uskuge mind, näljutamine polnud meie kavatsuses.»
«Aga ma olen näljane.»
«Ma näen seda. Juhtkond ei uskunud, et Belauvér Majesteedi pakkumise tagasi lükkab. Ultimaatum ja blokaad olid hädavahendid, seniks kuni dojeen aru pähe võtab. Me ei näinud ette, et blokaad nii pikaks venib,» ütles admiral pisut vabandaval toonil.
«Ent te ei saanud tagajärgede suhtes olla nii ükskõiksed. Te pidite teadma, Ronel, et seedrikauplemise lõpp tähendab ka protoproteiini laekumise lõppu. Ja meie tegeleme ju ainult metsandusega. Seeder on Belauvérile andnud kõik, mis tal on. See planeet nälgib!»
«Ja ometi olite te valmis hukkuma oma seedriga.»
«Mitte meie, mitte meie rahvas. Dojeen! Ta on valitsenud üle viiekümne aasta. Mõelge ometi! Tal on juba ükskõik, teda pole enam kauaks. Kas tõesti lõpetaks ta siis oma hiilgava valitsemisaja alistumisega kõige vihatumale vaenlasele?»
«Ma kinnitan teile, nagu oleme püüdnud kogu aeg ka Belauvérile teha, et ühinemisest Tema Majesteedi Impeeriumiga ei sünni ühelegi belauveerlasele midagi halba. Õieti isegi mitte ühinemisest, vaid oma sünnikohustuste tunnustamisest.»
«Ja ikkagi olite te valmis ründama, kuigi see hävitanuks seedrid. Kogu planeedi...»
«Mitte enam. Nüüd kui tänu selle maailma kauneima ja targeima naise tegevusele on meie käes maatriks, mis võimaldab neutraliseerida orbitaalkaitse ja alistada Belauvér, säästes seedreid ja trotsides vana võimunäljas maniaki kapriise.»
«Mul polnud valikut -- ultimaatumi lõpuni jäi ainult seitse päeva.»
«Teil oli valik. Ja te valisite õigesti.»
«Peaga, mitte südamega. Belauvéril õpetatakse alati, et valida tuleb südamega.»
«Olete te selles päris kindel?»
«Ma... ma ei tea. Veenge mind vastupidises!»
Admiral tõusis lõpetamata prae kohalt. «Kui teie südames on seedrid, valisite te südamega. Oleks olnud valus hävitada maailm, mille käigus hukkuks ka see, mille pärast ta väärtuslik on. Aga ma olen sõjaväelane ja mul on üks halb harjumus. Ma ei kaota kunagi.» Ronel astus Aleana juurde ja tõmbas ta õrnalt kätest püsti. Naine oli korraga talle väga lähedal. «Ja ma veenaksin teid, et ka Terranoova sõjarditel on süda olemas. Kui te ainult lubate.»
«Ma luban.»
«Maatriks?»
«Te teate, kus see on,» sosistas naine ja sulges silmad.
Maatriksist polnud admiralile sel õhtul palju kasu, sest ta libistas selle hoolimatult oma magamisapartamendi põrandale ja tundidena tundunud minutite jooksul kattis selle musta-punasekirju kleit. Rohkem aga ei midagi.
Kõrge laega saali nähtamatutest kõlaritest voogas muusikat, Xamnathu viiulikontsert oli see vist, kuid Ronel polnud päris kindel. Admirali voodi kohal rippuvalt ekraanilt kumas erootilisi holosid ja Aleana soovis neid vaadata, sellepärast ei näinudki Ronel tema nägu, kui ta püstijalu võttis Belauvéri dojeena kõige väärtuslikma aarde ja jõudis sealjuures mõelda, et sel hetkel kaotas õnnetu mässuline planeet kõik, mida seal iganes pühaks peetud. Ta tundis võidurõõmu, mida ei osanud kõrvutada ühegi lahinguga, ühegi kõrbenud rusuhunnikuks muudetud maailmaga, sest nüüd oli võidurelvaks ainuisikuliselt tema ise, õigemini üks osa temast ja ei iialgi varem polnud tema võit vaenlase üle olnud nii täielik, nii lõplik ja nii alandav..
Ja nii naudingurikas.
Ikka veel ei näinud ta Aleana nägu, pidi lugema naise tundeid tema paljalt seljalt ja õlgadelt ja veendus, et õukonna-aastad polnud talle siiski naiste kohta täit tõde õpetanud. Alati on veel midagi leida ja avastada ning kõige rohkem avastamisrõõmu pakkusid admiralile Aleana silmad, kui ta end lõpuks, uueks kirgastumiseks kummaliselt kiirena valmis tundes, voodile veeratas ning naise ümber keeras. Veel palju uusi maailmu avastas Ronel nende tundide jooksul, kuid kõige suuremaks avastuseks jäi tema hinges rõõmukriisatuseks kujunud joovastus, et tema ise oli kellelegi uueks maailmaks, senitundmata väravaks, teadaandjaks...
Ja siis, ühel hetkel sai ta aru, et holo on lõppenud, et higine naisekeha hingeldab ja vapub tema kõrval, et maailm, millest ta mõneks hetkeks loobunud ja lahkunud oli, tuleb tagasi ja et ta tahab meeletult juua. Juua tahtis ta sellistel puhkudel alati, ent nüüd ei saanud ta ju oma soovi sõjaväelasliku ja õukondliku otsekohesusega teatavaks teha ning ei saanud ta ka kelnerit kutsuda, sest see naisekeha, kelle ta muidu paari silbiga oleks laua juurde kannu tooma saatnud, kuulus ju Belauvéri dojeenale. Naisele, kellest pidi dojeeni hukkamise järel saama Terranoova volitatud asekuninganna.
Õrnalt libistas ta käega üle naise huugava selja ja ajas ennast voodist püsti.
«Kuhu sa lähed?» hingas naine patja.
«Ma tahan juua.»
«Ma toon.»
«Sa ei pea.»
Graatsia rullus üle admirali, väsinud ent ometi tuldsülgav. «Mida sa jood?»
«Vett. See on seal... kannus, laual.»
«Ma näen.»
Viiulid ja Aleana, kes alasti üle toa hõljus. Naine valas aeglaselt karahvinist vett ja ulatas klaasi Ronelile. Mees ketras end voodis põlvili ja jõi.
«Soovid sa veel?»
«Jah.»
Uuesti kallas naine klaasi täis ja asetas karahvini põrandale. «Ma tahan ennast pesta.»
«Ma saan aru.»
«Ei, saa ei saa. Ma pean ennast pesema.»
Ronel viipas lõdvalt käega. «Seal, vannituba on sammaste taga.»
Kui naine kuumvesiõhu voogudes kümbles, sirutas admiral end voodis ristiasendissse ja lebas nii pikka aega. Mõttes üritas ta olnut taastada, ent sai peagi aru, et ainus viis kogetut tunnetada on see uuesti läbi elada. Et tal selleks võimalus avaneb, ta ei kahelnud. Kui enne -- õhtusöögi taga -- admiral oligi veidi naise kavatsustes kahelnud, siis enam mitte. Poleks naine nõustunud temaga armastama, oleks ta sunnitud olnud maatriksi konfiskeerima ja naise interneerima. Karte vaenlasi, kes teevad kingitusi, öeldi õukonnas ikka. Mis tavade järgi tähendas, et kinkija tuli otsustavalt läbi katsuda. Ent pärast jagatud kirge ei kaheldnud admiral enam Aleanas. Liialt ahnelt oli naine selleks armastust nautinud, liialt joovastunud Ruumilõvi oskustest ja hellustest. Ja piisavalt küllaldaselt ennast andnud, et meest veenda, mille tarbeks oli tegelikult maatriks varastatud. «Naised,» pomises ta roidunult, «naised... igal pool olete te ühesugused.»
Siis ajas admiral ennast püsti, läks põrandal lebava kleidi juurde ja tõstis selle üles. Esimesel puudutusel läbistas meest riidest sähvav erotoelekter ja korraks jõudis ta mõelda, kas ta mitte isegi pesemist vaja, kuid siis pudenesid ta näppude alt kleidivoltidest põrandale pisikesed kõvad koonused. Ronel kummardus, uurides ettevaatlikult esemeid. Siis ta taipas, tal tuli meelde.
«Rahu kinnituseks,» ütles naisehääl ta seljataga.
Aleana polnud ennast kuivatanud, kuuma vesiauru hõngus tungis admiralile ninna.
«Nad olid sul...?»
«Sealsamas, kus maatriks. Ainult, et teises peidikus, sa ei jõudnud sinna. On vana Belauvéri komme kinkida oma sõpradele seedritõrusid. Need on sulle... ja Terranoovale»
«Ma ei oska nendega midagi teha.»
«Sul on ju aed?»
«Ahjaa, muidugi.»
«Seda öeldi selles holos, mida ma sinust nägin. Et kõigil lipulaevadel on Majesteedi Paleepargi mudelprojektsioon.»
«Lähme, ma viin sind sinna.»
Riietumine ei võtnud kaua aega. Admiral suunas Aleana tagumisse koridori, mis ühendas tema apartamenti paleepargiga. Mitmeid kordi küll väiksem kui originaal, ent ometi suur, võimas ja roheline; kinnituseks ja meelespeaks, et lisaks regaaliasümbolitele reisib midagi Terranoovalt alati laevaga kaasa. Loomulikult polnud laevapargis kõiki linde ja kõiki taimi, mis Majesteedi aias, ikkagi imiteeris ta algupärandit oma alleede, murujooniste, üldprojekti ja kujudega. Nad jalutasid vaikides ja hingasid metsaõhku, jalutasid käsikäes, kumbki omi mõtteid mõeldes.
«Kas me oleme siin üksi,» küsis Aleana lõpuks.
«Jah. See on külalistele ja sissepääs minu eriloaga. Meeskond siin ei käi.»
«Ja kes seda kõike hooldab?»
«Aednik loomulikult. See pole miraazh ega virtuaalprojektsioon, kallis. Kõik nii nagu päris.»
«Ma olen hea aednik. Arvan, et kõik Belauvéril on. Kas me tohime tõrud siia istutada?»
«Muidugi.»
«Mul oleks siis aiatööriistu tarvis. Tõrud on väga kapriissed.»
«Tule siis.»
Aedniku maja kõrval oli kena turtelpajudega ümbritsetud muruaas. Admirali peas hakkasid kuju võtma veel ühed teatavad mõtted. Ent kõigepealt juhatas ta naise riistakuuri. Paleepargi eest tuli hoolt kanda samaselt algupärandiga, ei mingeid biomõjutusi ega mutatsioone. Pargi elushoidmiseks; solaarenergia ja fotosünteesi tagamiseks ning öö- päevatsükli vaheldumiseks tuli niigi tehislikku generaatorit kasutada. Puude ja taimede jaoks olid lubatud ainult loomulikud vahendid. Aleana valis väikese labida, pisikese oksakirve, kastekannu, termomeetri ja mõõdulindi.
«Me peame tõrudele nüüd õige koha otsima. Istutamine on üks asi, kõige tähtsam on neile sõnad peale lugeda. Nad ei lähe muidu kasvama.»
Mitte et Ronel oleks niiväga tõrudest hoolinud, aga Aleana oli ta täitnud korraga mingi seletamatu joovastuse ja õrnusega. Ta suudles naist ja naeratas: «Näita siis, kus on see õige koht.»
«Ma pean otsima.»
Ta leidis selle üsna varsti. Ülalt, eredast tühjusest, kumas tehispäikest, paremale jäi tammesalu ja vasakule Parpalase kääbussekvoiad. Maa muutus siin kergelt samblaseks ja niiskeks.
«Ma teen nüüd seda Belauvéri dojeenana, meie maailma ametliku esindajana,» ütles naine. «Olgu see meie kavatsuste kinnituseks ja sõnumiks Terranoovale.» Ta põlvitas samblale ning pistis termomeetri maasse, kontrollis temperatuuri ning mõõtis siis vahemaa sekvoiadeni. «Jah,» ütles ta siis. «See on kõige parem koht.» Admiral jälgis ülevalt naise avanevat dekolteed ja silitas ta tumedaid juukseid.
«Sa ei peaks siit üldse lahkuma, tead?»
«Pean küll.» Endiselt põlvitades tõmbas ta Roneli enda kõrvale maha, kaevas siis labidaga väikese augu. Nüüd alustas ta admiralile tundmatus keeles laulu, suletud silmil, pisut edasi-tagasi õõtsudes. Tuimas meloodias, pidevalt tonaalsust ja helistikku vahetades, kuvas loits admirali meeltesse Belauvéri haljad aasad ja lõputud seedrisalud, kus ta ise kunagi käinud polnud. Ometi oli kõik hetkeks nii loomutruu ja ilus, et ta tahtiski sinna igavestesse laantesse, unustamaks ruumisõdalase ja õukondlase igavat elu. Lumm kestis veel, kui Aleana aeglaselt tõrud auku asetas ja tõusis.
«Sa pead neile nüüd mulla peale lükkama,» sositas ta.»Kätega.»
Ronel noogutas ja surus käed niiskesse mulda. Aleana tema kõrval liigutas end aeglaselt ja tõstis midagi maast. Ronel ei märganud täpselt, mis see oli, kuid hetkepärast tajus ta kiiret õhuliikumist ja tundis, kuidas väike aednikukirves talle kaela sööstis. Kui ta jõudiski karjuda, ei kuulnud seda keegi. Soe veri purskas tõrudele, veel ja veel langes kirves ja admiral kaotas igaveseks teadvuse. Kaelaluu läbiraiumiseks kasutas Aleana labidat, nagu ka käelaba, mille ta oma avarasse dekolteesse toppis.
Naine sasis admirali verise pea juukseidpidi üles sasis, haaras ta august tõrud, rapsides neilt vere- ja ajutükid. Käed verest libedad, otsis ta midagi surnud meha pea kõrva tagant, kuni leidis impandi. Kirvetera nurgaga uuristas ta surnud ajude ja implandi vahele augu, tõstis tõrud uuesti huulte juurde ja rääkis nendega. Vaid ühe valis ta välja ja surus selle admirali kolba veritsevasse avausse. Aleana tajus, kuidas bioväli tööle hakkas, kuidas ahne siirik uue elujõu rõõmuga vastu võttis.
Veel viimast korda silmitses ta Roneli peatut laipa, millest voolas verd tema enda kaevatud auku. Laipa, mille hinge oli ta neednud Belauvéri surnuloitsuga. Siis jooksis ta kiiresti admirali erakoridori suudme poole ja tema paljad jalad peaaegu ei puudutanudki maad. Linnulaulu sekka jäi kajama ja vaikselt hääbuma tema naer.
Ta lootis, et Ronel oli kõik jälgimiskaamerad lasknud välja lülitada. Ja isegi kui polnud, oli tal aega. Ometi jooksis ta kiiresti ja koridori raudpõrandale jäi maha vereriba peast, mille avani silmad klaasistunud pilgul naist jälgisid, otsekui ei usuks nad, mis peaga toimub. Aleana silkas admirali apartamanedi poole, seisatas uksel, õngitses rindade vahelt käelaba ja surus selle detektorile, nagu oli näinud ennist admirali toimimas. Uks avanes otse magamistuppa. Aleana korjas kiiresti põrandalt maatriksi, sest seda ei tohtinud ta maha jätta. Magamistoast sööstis ta Roneli kabinetti, sinna, kus asus pardakompuutri terminal. Ta avas kommandokeskuse paneeli, avas nii nagu oli näinud tehtavat lugematutes holodes, mida dojeeni palees salakaubana sissetoodult vaadati. Vaikse surinaga tõusis juhtme otsa kinnitatud analoogmaatriks ta kõrvade kõrgusele. Aleana rebis juukseidpidi admirali pea, lükkas kõrva tagant nahatüki eemale ning läbi pistiku ühendus analoogmaatriks surnud admirali implandiga. Edasi oli kõik lihtne.
«Jah, jah, jah» tagus Aleana joovastuses kommandokeskusele vastuseid. Esmalt lülitusid välja kogu laevastiku ühendpannood, siis kaitsekilp ja lõpuks kustutas naine energoidplasma arsenali generaatormälu. «Faust» ja terve Vikerlase Laevastik kujutas nüüd endast kahjutut vanarauakolu, täis paanikat ja peata mehi. Vaid ühel mehel tohtis siin pea olla, vaid üks jäik ja range käsuliin, mida võib käivitada selleks sündinud inimene. Sündinud mingis roiskunud aadliperekonnas, ainult selleks oma sünniõiguse alusel loodusele andunud maailmu hävitada.
Aleana polnudki enam eriti üllatunud, kui avastas, et admirali käelaba tal enam tarvis ei lähe. Kõik uksed olid lahti. Enne veel, kui ta kompuutri tagant tõusis, küsis arvuti ta käest:
«Automaatjuhtimine deneutraliseeritud. Olemas kõik «Ikaros III» tunnused. Kas käivitan programmi?»
Aleana kõhkles hetke ja vastas siis «Jah!»
«Vaenlane hõivamas Laevastikku. Käivitub «Ikaros III». Kas soovid evakuatsiooni?»
«Ei.»
«Autodestruktsioon initsialiseeritud,» ütles kommandokeskus. «Sisesta aeg.»
Naine meenutas viivuks oma siiatulekut, lõputuna tundunud sisenemistsooni ja «Fausti» kaugust Belauvérist.
«Neliteist ja pool minutit,» klõbistas ta kommandokeskusele.
«Neliteist ja pool minutit,» kordas arvuti. «Ilma evakuatsioonita. Järgneb Tema Majesteedi salvestatud pöördumine.»
Aleana ei hakanud seda kuulama, vaid jooksis kiiresti väljapääsu poole, sinna, kuhu admiral oli lasknud transportida süstiku.
«Mu armsad sõdurid ja ohvitserid. Kõige sügavama kurbusega võtsin ma vastu teie otsuse ohverdada oma elu Impeeriumi hüvanguks. Mitte ükski Terranoova püha saladus ei pea sattuma meie vaenlaste kätte...» kuulis ta salvestuse õõnsaid fraase, kui süstikuukse avas, admirali pea hooletult kõrvalistmele heites.
Süstik võttis kiiresti kohalt ja läbis paanikas oleva laeva vastuvõtutsooni, mille kõigil displeidel tiksus vääramatuna surmakell. Viivu pärast tühjuses koduse rohetava kuma poole sööstes välgahtas süstiku illuminaatorites hiiglaslik plahvatus.
«Sa käisid kusagil?» kähises raugahääl, kui Aleana pesemast tulles ennast voodisse veeretas.
«Jah, aga ära muretse, kallis, kõik on korras.»
«Mulle öeldi, et on mingeid tähtsaid uudiseid, kuid ma olin liiga väsinud...»
«Sa pead puhkama ja mitte muretsema. Mul on sulle kingitus.»
«Mis kingitus?»
«Hommikul. Kallista mind nüüd.»
Kuivetunud kronksus käed haarasid naise oma jõuetusse embusesse. «Kas sa said kõik korda seal, kus sa käisid?»
«Jah. Ma arvan, et sain kõik, mida tahtsin. Maga nüüd, palun.»
Ja ta suudles hellalt dojeeni hambutut suud.
Mai 2000