Kardinal Juan Aldemar de Herriega seisis Vera Cruzi katedraali kellatornis ja mõtles viimaseid mõtteid. Mahe ja sume Hispaniola ookeaniöö laotas end üle linna, lõhnas hortensiate ja akaatsiate ning veel millegi magusa järele. All, katedraaliväljaku äärtes põlesid juba tõrvikud, nende kumas seisis Felipe II ratsamonument. Marmorist kuninga tõstetud käes oli mõõk, näitamas suunda lääne, kutsumas kõiki katoliiklasi Impeeriumi kuulsuseks ja auks võitlusesse. Kardinal pomises palve ja vaatas enda ette hämarasse sügavikku. Palvel polnud tegelikult enam mingisugust tähtsust, see oli iseenesest üle tema huulte tulnud. Harjumusest. De Herriegal polnud enam õigust palvetada. See teadmine täitis teda ahastuse ja valuga. Tornikell hakkas lööma -- oli kesköö, algas 1696. aasta 13. august, päev, mida de Herriegal polnud enam tarvis. Kolmanda kellalöögi kõlades viskas kardinal ennast tornist alla, jõudes enne lömastumist vastu munakive veel kord maailmalt andeks paluda.
Kellalöögid summutasid keha matsatuse, tumepunane veri voolas rahulikult munakivide vahelt rentsli poole, nagu poleks tal Hispaniola kirikupea enesetapuga enam mingit pistmist.
Üksteist päeva hiljem, rammestavas õhtuleitsakus, seisis samas tornis Carlos II erisaadik Hispaniolas, Püha Inkvisitsiooni liige, jesuiidi kardinal Manolo Santiago y Calderon, pühkis laubalt higi ja jõllitas peapööritust tundes alla sügavikku, kus de Herriega maine teekond oli lõppenud. Sama päeva hommikul oli ta Uude Maailma saabunud, esmakordselt oma elus ette võtnud nii pika merereisi ja sellest ikka veel väsinud. Asekuningas Fernando Segovia oli ta suurejooneliselt vastu võtnud -- rannapatarei kahurid olid kuninglikku lippu nähes isegi aupaugu tulistanud, kõik Vera Cruzi ülikud olid teda sadamas tervitamas, jesuiit oli pärismaalastest spaleeris kandetooliga otse lossi toodud, talle rikkalik eine pakutud. Ent ta oli igasugusest meelelahutusest keeldunud ja käskinud Segovial ennast kohe asjadega kurssi viia. Nüüd seisidki kaks tähtsat meest katedraali kellatornis ning veidi närvitsev ja õhetav Segovia laiutas ohates käsi.
«Ma pean teid paluma, et te katedraali uuesti sisse õnnistaksite. Meeltesegadus, aga ikkagi pühaduserüvetamine...»
Calderon noogutas, kuid ei vastanud. Et enesetapja laip oli Hispaniola asekuninga korraldusel siiski pühitsetud mulda maetud ja müürsepad praegu sinna hauakabelit ehitasid, polnud tegelikult jesuiidi visiidi põhjuseks. Jah, muidugi, ei oleks tohtinud de Herriegat teiste usklike kõrvale matta, tema kallal viimset võidmist sooritada ja hingepalveid lugeda. Muidugi. Ent Hispaniola kirikupea surmapõhjuse... õieti surmasaamise viisi varjamine, oli antud oludes vältimatu ja vajalik. Et mitte kõigutada Impeeriumi alamate usku, et mitte heita varju Kirikule, et mitte lasta maailmal teada saada, nagu saaks olemas olla põhjus, mis võib katoliikliku preestri enesetapule sundida. Loomulikult oli Segovia nüüd hirmul, et tema käsul pühitsetud mulda maetud usutaganeja oligi Inkvisitsiooni liikme saabumise põhjuseks. Calderon lasi asekuningal muretseda, see teeb teda kuulekamaks. Segovia oli muidugi õieti talitanud ja õukond tema sammu heaks kiitnud. Ent sellest oli veel vara rääkida.
Calderon oli tundnud de Herriegat, mäletas teda vankumatu ja kindlameelse mehena. De Herriega oli vabatahtlikult hüljanud emamaa mugavused, et Uues Maailmas jumalat teenida, kasvõi tavalise misjonärina... Läinud preestrina ja tõusnud kahekümne aastaga Hispaniola kirikupeaks. Ja siis, ühel ööl üksteist päeva tagasi, hüljanud endast jumala ja usu, läinud vabasurma. Calderon pidi tuvastama, miks.
«Kas keegi teab?» küsis Calderon summutatud häälel.
«Et ta kirja jättis? Mitte keegi peale minu ja Jeronimo. Aga tema ei poeta sõnakestki. Ametlikult oli see õnnetusjuhtum.»
Jeronimo oli de Herriega pärismaalasest teener, munk, hardunud jumalasulane, kes oli neid uksel alandlikult tervitanud. Inkvisiitor ei pööranud talle eriti tähelepanu. Calderon polnud aborigeenidega siin -- Hispaniolas -- veel kokku puutunud. Ent loomulikult tundis ta hästi Atlantico tercio'te tegemisi, lõppeks oli ta ju ise õnnistanud Carlos II vägesid Leipzigi all; oli olnud kuninga kõrval Maastrichti lahingus, kui andunud konvertiitide üksused olid protestandid pihuks ja põrmuks löönud. Ja isa Calderon tundis hästi ka õukonnas kõrge positsiooni saavutanud jesuiiti Pedro Ibarriagat; hämmastava tehnikataibu ja teadlasevaistuga vaimulikku, kes oli pärit ka siitsamast Vera Cruzi lähistelt.
Jesuiit heitis veel kord pilgu sügavikku ja tundis peapööritust. Ta üritas endale ette kujutada isa de Herriega viimaseid hetki, üritas arvata selle mehe meeltes toimunut, kuid see ei õnnestunud tal, ta teadis veel liiga vähe. Sõnatult lahkusid nad katedraalist, sõitsid tõllaga tagasi Segovia lossi. Vera Cruzi elanikud teadsid, kes tõllas sõidavad, kogunesid aupaklikult tänavate äärde, kummardasid, hüüdsid kiidusõnu. Paar korda pidi ratsaeskort eriti pealetükkivad patukahetsejad lausa kõrvale tõrjuma.
«Nad soovivad teile pihtida,» muigas Segovia. «Patukoormat vähendada.»
«On's see nii suur?» imestas Calderon.
«Mitte suurem kui tavalisel Andaluusia talupojal. Kuid neid rõhuvad poolteist tuhat aastat, mil Issanda arm nendeni ei ulatanud...»
Calderon noogutas. «Mitte kusagil Cortiliaras pole meie misjonärid edukamat tööd teinud, kui Hispaniolas. Ei Kariibi saartel, ei Andides ega Peruus.»
«Asi pole mitte ainult selles, lubage arvata. Muide, mis puutub Peruusse, siis lähipäevil ootame siia Tierra Firme flotat, mis Maracaibost teele asus. Kuuldavasti peaks neil vägev kullalast peal olema. Saatsime neile juba kuu aega tagasi Armada de la Guardia vastu. Teid ju huvitavad uudised Cortiliarast?»
«Kahtlemata. Veidi rohkem siiski see, miks vaga de Herriega end tappis.»
«See on minulegi mõistatus,» ohkas Segovia. «Rusuv ja ahastamapanev. Tihti leian ennast mõtlemast, kas ma ikka tahan seda teada.»
«Öelge ausalt,» sõnas Calderon äkki, «kas te peate seda tõepoolest hullumeelsushooks?»
Segovia kohmetus. «Ma ei suuda näha muud põhjust. Kas teie suudaksite?»
«Tema kiri oli kummaline,» nõustus jesuiit. «Kuid kõrvaldab vähemalt kõik mõrvakahtlused.»
Calderon oli kirja -- neid paari segast rida õieti -- esimest korda näinud alles Hispaniolas. Ja fraas matmata selles kirjas viitas ju selgelt, et isa de Herriega endale kui enesetapjale mingit muud surmajärgset saatust ei lootnud. Enesetapjaid ei maeta pühitsetud mulda. Riiklikud huvid olid siin küll erandi teinud. Siiski -- hulluks läinud inimeselt, põhjuseta hulluks läinult, ei oota nagu nii otsest sõnumit.
«Just,» vastas Segovia. «Isa de Herriega pidi olema segi läinud. Pühendunud, innukas ja vaga katoliiklane, keda Issand oma armulisuses karistas, otsekui proovinuks tema usu tugevust katsuda.»
«Millega ta oma viimastel päevadel tegeles?»
«Suuresti oli ta hõivatud ekspeditsioonide korraldamisega sisemaale. Oli just naasnud Sierra Titaunast. Seal leidub veel palju paganlikke kultuspaiku, mille hävitamisega me tegeleme. Ja pärismaalased abistavad meid siin meeleldi, mitte nagu Peruus. Kuuldavasti on seal palju verevalamist.»
«Ainult Issanda kiituseks,» märkis jesuiit.
«Kahtlemata, kahtlemata,» nõustus Segovia kiiresti. «Ent alates päevast, mil Juelva meresõitja Sanchez siin maabus -- ja sellest on ju üle kahesaja aasta -- pole Hispaniolas olnud mässe ega ülestõuse. Ja uskuge mind, pole möödunud päevagi, mil ma poleks mõelnud, miks see kõik Kõigekõrgema armust just nii on sündinud, miks on meid sellise provintsiga õnnistatud. Meie võitlust Euroopas ja mujal poleks kunagi saatnud selline edu, kui mitte...»
«Jah, ma tean,» katkestas Calderon asekuningat. «Need ekspeditsioonid?»
«Sierra Titauna mäestikust leiti kulda otsides mingid iidsed kultusepaigad,» seletas asekuningas. «Käigud ja katakombid, altarid, kus kahtlemata ohverdati elusaid inimesi. Isa de Herriega juhatas nende hävitamist, viis läbi eksortsisme, õnnistas sisse mõned kabelid, mis me sinna ehitasime, et neid paiku kuidagi puhastada.»
«Ja kohalikud?»
«Oh, nemad veel kõige innukamalt. Sellest nende patukoorem tulebki, et nad tunnevad end süüdlastena oma muistsete valitsejate eest... Te olete neid vanu pärimusi ehk kuulnud?»
Calderon meenutas põgusalt vestlusi Pedro Ibarriagaga, meenutas seda kummalist ja ehedat vaimustust, mida hispanioollane usust tundis, ent samuti ka selle kummalisi põhjusi. Juba aastakümneid ei vaielnud dogmaatikud enam, kas usu tekke põhjus võib olla ketserlik; kas Pühakirja jäägitult tunnistav inimene saab olla algsete põhjuste tõttu ketser. Hispaniola kogemust arvestades oli Püha Ignacio de Loyola öelnud, et kõik Issanda poolt Impeeriumile saadetud liitlased tuleb hardalt vastu võtta; et tema ettehooldus on lõpmata, selle kõiki viise ei suuda meie mitte ette näha ja ketser pole mitte see, kes Pühakirja tingimusteta omaks võtab, vaid see, kes seda Kiriku õpetustest erinevalt loeb.
«Ma tean neid legende,» vastas Calderon. «Kuidas nende iidsete linnade rajajad ei võtnud kuulda jumalast äravalitud Printsi õpetust, ta maalt välja ajasid ja Kõigevägevam karistuseks tõrksatele maavärina ja veeuputuse kaela saatis...»
«Ja nad saatsid seitse laeva üle maailma otsima oma kadunud Printsi, et see jumala viha vaigistaks,» jätkas Segovia. «Kõik mattus rusudesse, hävis, purunes ning Atlatayamo ei saa enne jälle suureks, kui nende Prints naaseb...»
«Atlatayamo?» ei mõistnud Calderon. «Ahjaa, nii nad oma maad nimetavad?»
«Täpselt. Kuigi Pühakirja enesega pole sel vanal lool palju ühist, on siiski kummaline, et nende Printsi õpetus -- mille järgijaid pärast katastroofe rohkem säilis, kui selle vaenlasi -- nii ühtib Püha Kolmainsusega, Lunastuse ja kõigi teiste meie püha usu tõdedega.»
«Nagu ütles õnnis Ignacio,» muigas Calderon, «pole tähtis mitte 'miks' vaid 'kuidas'. Meie ülesandeks on saavutada eesmärk, sinna jõudmise viisid aga on meile antud Jumala armust. Ühesõnaga, nemad pidasid Juelva Sanchez't oma kadunud Printsiks...»
«Tema järeltulijaks,» täpsustas Segovia, «ja kummardasid Risti ees. Muuseas, me oleme kohal.»
Isa Calderon ei jäänud kauaks paleesse, vaid võttis kasina õhtueine, palvetas oma kambris ja suundus siis linna jalutuskäigule. Tema palvel sündis see incognito, ilma eskordita. Lihtsas mungarüüs jalutas ta läbi õhtuste Vera Cruzi tänavate, nautis kaunist päikeseloojangut ja vaatas inimesi, imes endasse sedasama pilti, mida kadunud de Herriega pidi iga päev näinud olema. Ta jalutas kaldapealsel, imetles galeoonide siluette, hingas joovastavat ookeaniõhku, mis nii erines Madridi lämbest ja tolmusest õhust. Värskus ja puhtus... Inimesed, kes talle vastu tulid, olid peamiselt Hispaania päritolu, kohalikud elasid reeglina linnast väljas, tegelesid põllumajandusega. Ja selleks oli Hispaniola suurepärane oaas. Enamus galeoone sadamas lastisidki toidukraami, mis praeguste soodsate tuultega juba kuue-seitsme päeva pärast Sevilla või La Coruna sadamasse jõuavad. Soolatud lihakered, aprikoosid, õunad, vili ja need veidrad pruunid mugulad -- kõik õnnistatud kraam, mis aitas Hispaania põudadest põhjustatud näljahädasid üle elada. Ja jõudis abistava käena ka Atlantico tercio'teni -- nende vahvate Uue Maailma sõjaväeüksusteni, mille najal Imeerpiumi sõjajõud suuresti püsis. Sest kohalikud -- atlatajaamod, tuli Calderonile meelde -- polnud meistrid sugugi mitte ainult põlluharimisel, vaid ka sõdisid erilise innuga Püha Usu vastaste vastu. Jah, kes teab, milliseks võinuks pöörata Impeeriumi saatus, kui sadakond aastat tagasi poleks just Hispaniola sisemaa lõpututest metsadest ehitatud Armaada põrmustanud puritaanidest inglaste laevastiku, vääranud otsustavalt ülemvõimu Atlandil, määrates Britannia laevad seniajani Merede Ülemvalitseja tegutsemist alandlikult kõrvalt vaatama. Kuuldavasti ei lähe nende kõrkide põhjamaalaste vallutused üüratus Cortiliaras sugugi hästi -- pidevad sõjad prantslastega, pärismaalaste kallaletungid ja Portugali piraatide rünnakud. Jah, muidugi olid nii prantslased kui portugallased Madridi poolt kinni makstud, kuulekad ja usinad liitlased. Prantsuse kuningaski vaid hüpiknukk, üks väikene mosaiigikild Pax Hispanicas, kellele oli armulikult antud õigus Cortiliaras oma kolooniaid rajada. Seal, kuhu Hispaania enda huvid veel ei ulatunud ja ainult selleks, et maha suruda inglaste himu lõuna poole vaadata.
Calderonile tuli vastu kohalikest moodustatud sõjasalk Kastiilia päritolu leitnandi juhtimisel. Kõik kummardasid munka nähes ja palusid õnnistust. Seda nad ka said. Calderon vaatas turjakatele pärismaalastele pikalt järele, imetles nende rühti ja kindlat sammu. Ilmselt oli tegemist emamaa poole suunduva galeooni kaitsesalgaga või täiendusega Atlantico tercio'tele. Pigem viimasega, sest siin, Pax Hispanica vetes, ei ähvardanud galeoone enam ammu mingi tõsisem oht. Tõenäoliselt jõuab see vahva sõjasalk paari nädala pärast Flandriasse, Reinimaale või Tüüringisse, täiendama Impeeriumi garnisone või hoopis Polooniasse, valvama piire tatarlaste vastu. Mitte igal pool polnud protestantide mässukolded maha surutud, iseäranis mõned kangekaelsed Teutooni vürstid panid veel vastu. Ja Inglismaa muidugi ka, sinna Madridi küüned veel ei ulatanud.
Jah, Hispaniola pärismaalased olid suurepärased sõjamehed, hädavajalik täiendus emamaa jõududele. Maa, mille avastamine oli kunagi sundinud Juelva Alonso Sanchez't muutma oma arusaamu maateadusest ja hülgama kavatsused Indiasse jõuda, oli kujunenud Hispaaniale kõigi oma soovide täitumise üüratuks allikaks. Imedemaa, mõtles isa Calderon lihtrahva agulite poole suundudes, et ringiga paleesse tagasi pöörduda. Umbes siis -- munakivitänavalt savisillutisele pöörates -saigi ta aru, et teda jälitatakse.
Rahvarikkamatest kohtadest äärelinna poole, kogu aeg, oli see munk isa Calderoni jälitanud, ennast isegi eriti varjamata. Nüüd tundis jesuiit ta ära, sest kapuutsiaugust paistis korraks nägu -- Jeronimo. Märgates, et ta on avastatud, kummardas munk eemalt ja lähenes kiiremal sammul. Ta möödus inkvisiitorist ja andis kerge peanoogutusega märku järgnemiseks. Veidi aja pärast kadus ta San Sebastianile pühendatud kabeli uksest sisse. Calderon kehitas õlgu ja järgnes. Külm õhk ja hämarus -- nii vastandlik tänaval valitsevale leitsakule -- naelutasid ta hetkeks paigale, siis harjusid silmad pimedusega ja ta nägi oma jälitajat altari ees põlvitamas.
Jeronimo palvetas.
Isa Calderon ootas ning põlvitas siis de Herriega endise teenri kõrvale. Peaaegu silmapilkselt lõpetas too oma palve ja purskas siis summutatud, ent hüsteerilisel häälel: «Oh Püha Isa, andestage mulle, vääritule ja tühisele patusele, see pealetükkivus ja kõrkus, millega teid siia meelitasin. Andestage, et julgesin tülitada nii kõrget ja auväärset jumalateenrit, andestage, kui suudate, ehk siis andestab mulle ka Issand.»
«Tema arm ja andestus on lõpmata,» vastas Calderon imestunult, ent julgustavalt.
«Aamen,» pomises Jeronimo. «Mul ei olnud teist võimalust kõrgeaususega omavahel rääkida, sest ainult teile julgen ja tahan ma öelda, mis mul öelda on.»
«Kõnele, mu poeg.»
«Ma olen patune.»
«Soovid ehk pihtida? Kui kaua on möödas sinu viimasest pihtimisest?»
Munk ei vastanud kohe. Ta kogus ennast. «Minu pihist on möödas kolm päeva ja igaüks neist on minu patukoormat veelgi suurendanud.»
«Sa oled pihil valetanud?» päris Calderon rangelt.
«Öeldakse, et tõde on ainult see, mis hinges ja iialgi pole ma Tema pilgu all söandanud oma hinge varjata. Ei iialgi, enne kõrgeaulise isanda surma. Oh, ärge nõudke minult pihtimist, isa, sest nõnda ma ainult jagan oma valu ja patte. Öelda, paluda õieti, on mul vähe. Peale selle, et Issand andestaks minusugusele eksinud hingele.» Munk pöördus, hämaras ei näinud Calderon tema nägu, kuid kuulis nuukseid ja pisaratest allasurutud häält. «Sõitke minema, palun teid! Jäägu de Herriega hing vaevlema põrgu, kuna üle on ta astunud Kõigekõrgema kõige pühamast käsust, ent muuta ei saa siin enam midagi, asjad võivad minna ainult halvemaks, kui te siia jääte. Sõitke minema, lahkuge Hispaniolast!» Selle ennastületava nõudmise välja öelnud, vajus munk nuttes Calderoni ette kokku.
«Rahune, mu poeg,» ütles inkvisiitor aeglaselt. «Sa tead, et tee andestuseni käib läbi puhastuse ja kahetsuse.» Ütles nii, et aega võita ja libistas Jeronimol kapuutsi peast. Mees oli noor. Kas see pärismaalane äkki ei pidanud eksklikult «kõige pühamaks käsuks»seda, «et sina ei pea mitte mehega ühte heitma nagu naisega»... Calderon teadis -- oma sagedastest ringsõitudest mööda Hispaania kloostreid -- et mitte kõige edukam ja pühendunum lihasuretamine võib vahel viia kõige koledamate väärastusteni. Ent kas ta polnud kohanud samasuguseid eksinuid ka jesuiitide seas ja Madridis eneses?
«Sa tunned ennast de Herriega surmas süüdi?» küsis Calderon.
Nuuksed tugevnesid ja noor pärismaalane noogutas pead, lüües sealjuures lauba vastu põrandat. Nii lihtne see siis oligi, mõtles jesuiit. Nii lihtne ja kummati nii harilik. Ikkagi on enesemõrv liiga karm karistus ja patt sellise eksimuse eest.
«Miks ma peaksin lahkuma?»
«Ma... olen... ma tapsin ta...»
«Kas sina lükkasid de Herriega kirikutornist alla?»
«Ei.»
«Kuidas siis?»
«Oh, ärge küsige. Sõitke minema, palun teid. Jumala, Impeeriumi ja teie enda hingeõnnistuse nimel!»
See, et üks harilik munk niiviisi kuninga erisaadikust kardinali poole pöördus, oli eriskummaline. Ennekuulmatu jultumus, tegelikult. Iseäranis, kui põhjuseks olid noore munga pühadustteotavad ihad ja sodoomia. Jah, Calderon võinuks nüüd hingeliselt murdunud munga väevõimuga pihile võtta, ja oma eriõigusi kasutades hiljem pihisaladust murda ja kuningale ette kanda, et de Herriega sooritas enesetapu vaid hingelise meeltesegaduse ajel, olles murdnud mungavannet ja kartes, et ei suuda edaspidi oma kirgi ohjeldada. See oli lihtne.
Aga kas see oli ka tõde?
«Tõuse,» käskis Calderon. «Ma ei saa sulle enne andestada, kui oled pihtinud.»
«Sõitke minema!» halas munk.
«Pihi! Ja kergenda oma hinge.»
Maracaibost teele asunud Tierra Firme flota konkistadooride kogutud rikkustega jõudis Vera Cruzi sadamasse enne oodatud tähtaega. Tuuled olid olnud soodsad, nagu ikka Atlandi mahedatel ilmadel märtsi ja oktoobri vahel. Piraate polnud neis vetes juba aastakümneid nähtud. Siiski pidi Armada de la Guardia aardelaevu saatma, sest ka inglaste kõrvu olid jõudnud kuuldused, et flota Cortiliarast mitte ainult villa ega linu vedanud. Ja mõned Uus-Inglismaa vahet liikuvad laevad tõstsid aeg-ajalt mässu, et tüütust merereisist hulga tulusamale röövretkele pääseda. Inglaste privateerid polnud just otsene oht -- sõjagaleoonide ründamiseks puudusid neil nii võimalused kui tahtmine, ent kuni protestantide kants Albionil polnud lõplikult alistatud, ei soovinud Carlos II üleliigselt riskida. Liikusid ka jutud hulljulgetest Maroko korsaaridest, kes Assooride lähedal mõnikord väiksemaid laevu olla kimbutanud. Ei, Armada oli tarvilik ja kulutused tema teelesaatmiseks igati põhjendatud. Nagu ka see, et sõjalaevastik alaliselt Hispaniolal baseerus. Junta de Armadas pidas kolme laevastikku; üks ohjas alaliselt Vahemerd, teine seilas Euroopa rannikuil -- Taanist Portugalini, pidades valvet, et inglaste merejõud liiga suureks ja kaubandus kolooniatega liiga elavaks ei muutuks. Kolmas kandis hoolt Hispaniola põhjaranniku -- kolmekümne kuuenda paralleeli eest. Kuigi viimastel aastatel de Vega ja portugallaste jälgedes leitud huvipakkuv meretee Aafrika lõunarannikule ja sealt edasi -- India poole -- on liialt ahvatlev, et seda kaitseta jätta. Majesteedi salajase korralduse alusel juba ehitataksegi sadamat Hispaniola idarannikul Monte Videos, et kaitsta mereteed Indiasse.
Flota saabus Vera Cruzi septembri algul, austusavalduste ja pidustuste saatel. Hispaniolal täiendati joogi- ja söögivarusid, parandati laevu, kaubeldi veidi, kuigi enamuses olid laevad lastitud hõbeda ja kullaga. Mis kuulus teatavasti ainuisikuliselt kuningale. Hispaniola oli suurepärane looduslik logistiline and Impeeriumile, tugipost läänes laiuva üüratu kontinendi hõlvamiseks. Pax Hispanica, mis ulatus Sitsiiliast läbi Vahemere ja emamaa üle Hispaniola Cortiliarasse, moodustas omamoodi meridiaanse impeeriumi, nagu Calderon mäletas Pedro Ibarriagat kunagi öelnud olevat. Täpsemalt diagonaalse meridiaanse impeeriumi, kui uskuda maateadlastest jesuiitide viimaseid töid.
Calderon seisis Fernando Segovia kõrval lossirõdul ja jälgis merd mööda lähenevate purjede ülevat regatti. Sadamast kostsid kahuripaugud, rahvas juubeldas, saabusid kangelased.
«See on alati pidupäev,» ütles asekuningas, «kui nad Cortiliarast saabuvad. Kauged maad, suured saladused ja uued avastused. Räägitakse, et seal on meeletult palju kulda.»
«Rohkem kui Indias,» lisas Calderon. «Kui de Vega viimase ekspeditsiooni aruannet uskuda, siis on sealsed pärismaalased palju rohkem arenenud ega kavatse troonile nii lihtsalt alluda, kui siin või Peruus.»
«Isa de Herriega kuulas konkistadoore alati väga suure uudishimuga,» ohkas Segovia. «Maateadus huvitas teda väga -- nagu igat jesuiiti vist?»
«Meie ordu austab väga kõrgeid teadusi,» noogutas Calderon. «Jumal lõi maailma ja jättis ta meile avastada. Iga teadus, mis meie arusaamu avardab, viib lähemale Jumalale.»
«Nii rääkis ka de Herriega. Arvas isegi, et kui me mingi õnnetu juhuse tõttu oleks Hispaniolast mööda seilanud ja esimesena Cortiliara avastanud, võinuks see Hispaaniale hiljem valusa tagasilöögi anda. Liiga palju kulda ja liiga kaugel...»
«Võimalik,» noogutas Calderon ja mõtles, kui raske olnuks pidada sõdu Euroopas ja samal ajal kaugel üle ookeani.
«Paljud meremehed käisid ka de Herriega juures pihil; Cortiliarast on siia pikk meretee ja laevadel võib nii mõndagi juhtuda.»
Sõna ´piht´ tõi Calderonile meelde de Herriega teenri, õnnetu Jeronimo, keda ta oli alusetult sodoomias kahtlustanud. Samuti omaenda maateadusliku uudishimu Sierra Titauna mäestike vastu -- just sealt võis ta leida võtme de Herriega meeltesegadusele.
«Te pole oma missiooni tulemuste suhtes eriti paljusõnaline,» tuletas ka Segovia nüüd Calderonile meelde. «Viimased päevad peitute rohkem raamatukogus. Mitte et ma teile mingeid piiranguid või nõudeid söandaksin seada, aga vaese kardinali surm on ka minu hinge väga sügava haava löönud.»
«Kui ma jõuan tulemusteni, olete esimene, kes neist teada saab,» kinnitas jesuiit. «Kuigi kas saabki hullumeelsust loogiliselt seletada?» Ta muigas.
Segovia sai torkest aru. «See on minu jumalakuulekus, mis ei luba tema enesetapu taga muid põhjusi näha,» sõnas ta veidi nipsakalt. «Aga tundub, et te ei lepi pelgalt sellise seletusega, on mul õigus?»
«Ka peast segi minnakse tihti põhjusega,» vastas Calderon napilt.
Sadamast kõlasid kauripaugud, Armada lipulaev «San Gregorio» sõitis uhkelt sildumispaiga poole. Talle järgnesid kolm väiksemat sõjagaleooni. Kaubalaevad, neid oli kokku neliteist, mõlemal pool veel kaitselaevad, kutsusid kaldale kogunenud rahvamassides esile rõõmuhõisked ja juubelduse. Paljud meresõitjad ja konkistadoorid olid ju Hispaniola päritolu -- nii hispaanlased, portugallased kui atlatajaamod.
Ka Segovia ja Calderon asusid tõllas sadama poole teele. Asekuninga palvel pidi jesuiit sadamas läbi viima missa ja sealsamas ka ohvitsere ja kapteneid pihile võtma ning patte andeks andma.
Saabumispidustused, missa, üksteisele sarnanevad pihtimused -- nii palju verevalamisi ja mõrvu polnud Calderon veel kunagi pidanud ühe päeva jooksul andestama... Ja kuld ning hõbe, mida Flota tõi -- ka nende kaevandamine Peruus oli konkistadooride hinge kadedusega mürgitanud. Nad olid tapnud oma seltsimehi, tapnud süütuid pärismaalasi, põletanud, rüüstanud. Mõne hingega polnud Calderonil enam midagi teha, nad kõlbasid vaid Impeeriumi teenimiseks ja sellistena lasigi jesuiit neil minna, patud andestatud.
Õhtul läksid konkistadoorid linna peale, Segovia oli tugevdanud korravalvepatrulle -- kaklusi ja vägistamisi tuli Flota külaskäikudel kahjuks liiga palju ette. Palees toimus vastuvõtt, kuhu olid kutsutud Hispaniola ülikud üle kogu maa. Külalised olid loomulikult juba ammu pealinna kokku sõitnud, laevastiku saabumine oli teada paarinädalase täpsusega. Pidulisi tuli Vera Cruzi naabruses asuvast teisest suurest linnast Porto Bellost, saabus hulgaliselt maa-aadlikke Nuevo Andalusia ning Lemurio provintsidest; rikkaid kaupmehi koos uhkete donnade ja tütardega, kes vaprate meresõitjate seast kõige uljamaid otsisid ja lehvikute tagant pikkade pilkudega hullutasid. Tuli hidalgosid ja grande Hispaniola kaugematest osadest Agultorpost, Gadeirost, Canopusest, San Veronicast, Grenadast, Monterreyst. Isa Calderon pani üllatusega tähele, et kaunist hispaania keelt kõneldi siin juba sootuks teistmoodi, kui emamaal. Tugevalt oli tunda talle täiesti võõraste sõnade tungimist keelde, ilmselt olid need Hispaniola päritolu. Ka atlatajaamosid oli peol palju -- nii kaupmehi, kui teenete eest aadlikutiitli saanuid. Reeglina olid nad pikemat kasvu, kergelt pronksikarva jumega, kandsid vähem moekaid riideid, olid tagasihoidlikumad, alandlikumad ja jumalakartlikumad.
Ballisaalis alustas ansambel muusikat, veini voolas ojadena ja meelepahaga pidi isa Calderon tunnistama, et kaua merel olnud mehed headest kommetest sugugi -- peale pihti -- kinni pidada ei tahtnud. Ühest sügavamast saalisopist, kuhu ta viivuks jalgu puhkama istus, hirmutas ta diivani tagant minema galeoonikapteni ja kauni pärismaalasest kaupmehedonna, kes seal kindlasti palveid ei lugenud. Trepil nägi ta kellegi iharate reite ümbert pudenenud sukapaela, roosiaias jalutades ei lasknud korduvad rohked oiged ja häälitsused põõsaste vahelt sealses tegevuses kahelda. Tülpinult suundus jesuiit peosaali tagasi.
«Siin on keegi, kellele ma sooviks teid esitleda,» hakkas Segovia kohe tal varrukast kinni, «Kui te juba sadamas ei kohtunud? Senjoor Juan Spinola.»
«Põgusalt,» noogutas Calderon turskele ohvitserile, «San Gregorio» kaptenile. «Ma kuulaks hea meelega uudiseid Cortiliarast.»
«Oh, neid võin ma pühale isale hommikuni jutustada,» kõmistas kapten. «Ainult küsige!»
«Kaua te merel olete olnud?»
«Juba kolm aastat. Ega teagi palju kuningakoja asjadest. Võitlesin põhja pool inglise laevadega, mis sõitsid Hudsoni maad asustama, ent siis tuli käsk nad rahule jätta...»
«Kavalusest,» teatas Calderon. «Meie huvide vastu ei käi see, kui nad oma Uut Maailma koloniseerivad, seal Cortiliara külmades ja tühjades soppides. Kulda seal pole ja mida rohkem protestante Euroopast minema sõidab, seda parem.»
«Kuidas Euroopas asjad edenevad?» küsis kapten.
«Jumala abiga hästi,» vastas Calderon. «Meie võim on endiselt tugev nii Sitsiilias, Itaalias, Austrias, Flandrias, Poloonias, kui lõunapoolseis Teutooni vürstiriikides. Hispaniola rügemendid peavad praegu koos liitlastega kibedaid lahinguid türklastega Balkanil. Kui meil õnnestub sultani võim seal murda, siis võime paari aasta pärast Anatooliasse tungida. Võimalik, et selleks tuleb Vahemere laevastikku siinse arvelt tugevdada.»
Kaptenile meeldis see. «Suuremaid lahingud pole meil ette tulnud. Kariibide kandis hulgub piraate, häbi tunnistada, aga mõnda nende kaptenitest ma isegi tunnen.»
«Te mõtlete neid lurjuseid, kes on hüljanud kuninga teenistuse ja otsustanud inglaste kombel röövliteks hakata?»
«Just. Paraku,» ohkas Spinola, «aga neid võiks rohkemgi olla. Lausa häbiväärt on sellist suurt laevastikku jõude hoida, kui kuninga kuulsuseks võiksime hoopis mujal vapralt sõdida.»
«Ma annan teie sõnad Carlosele edasi,» lubas jesuiit armulikult. «On's Kariibidel tõesti nii rahulik?»
«Prantslased näikse põhja pool sõjas peale jäävat, privateerid kipuvad rohkem nende laevadele kallale. Võite ka selle kuningale edasi anda. Olen mõelnud ühisele reidile inglaste linnade alla koos prantslastega.»
Jah, mõtles Calderon, kui kuningas rohkem jesuiite ja vapraid meremehi kuulaks... Mitte ei ümbritseks ennast jumalavallatute poeetide ja kunstnikega. Varsti loetakse Madridis Piibli asemel ainult Epikurost ja vahaküünalde vingu asemel levivad palees peente Pariisi parfüümide lõhnad. Lohutav on ainult see, et ka teistes kuningakodades lood paremad pole. Karmus asendub lõbususega. Sellest peale, kui Alonso Sanchez 1474. Issanda aastal õnneliku juhuse abil Hispaniola avastas, ise hoopis Indiasse teel olles, on maailmas üldse asjad palju muutunud. Siis polnud Madrid veel sõlminud Habsburgidega abielusid, mis Austria ja Flandria tema võimu alla tõi. Siis veel ei unistatudki Pax Hispanicast.
Ega osanud paljud kroonitud pead ka karta Hispaniola avastamisest sündinud õnne. Meretee Indiasse -- tõotatud maale -- sealt loodeti rikkusi. Ja 1498. aastal sõitis üks Genuast inglaste teenistusse pagenud kapten Giovanni Caboto Bristolist nii kaua lääne poole, kuni uus manner vastu tuli.
India!
India?
Kulda, mida muud, inglased sinna kohe otsima suundusid, jättes Hispaaniale aega Hispaniolaga tutvuda. Ja leida siit kõike seda, mis on ta nüüdseks nii suureks teinud. Ka prantslased alustasid neil ammustel aegadel oma retki Cortiliara poole, mandri poole, mida ei nimetatud mitte selle esmaavastaja Caboto järgi, vaid ühe tundmatu portugali meresõitja Juan Vas Cortiliari järgi, kelle kuningas Alfonso Toscanelli õpetuste järgi saatis otsima lääneteed Indiasse. Need olid ajad, mil Portugal veel iseseisvale impeeriumile mõtles.
Cortiliar seilas mööda Hispaniola põhjarannikut ja lootis Caboto avastatud maast lõuna poolt mööda purjetades Aasiani jõuda. Ei teadnud keegi, et see maa nii suur on ja just Kariibi saartest edasi -- seal, kus Cortiliar esimesena maabus -- jätkub hiidmanner. Ja et just seal -- Peruus ja Cartagenas - - leidub kulda, hõbedat... aardeid lõpmatuseni. Hispaniola aga kujuneb logistiliseks tugisambaks Pax Hispanicale, kindlaks kaitsevalliks protestantide avastusretkede vastu.
Isa Calderon tundis ajalugu ja maateadust hästi, oli alati hea seisnud selle eest, et jesuiitide soovid teadusel ja usul põhinevast valitsemisest kuningakodadeni jõuaksid, et tukateid mitte ainult losside ja ülikute luksuseks ei kulutataks, vaid riik neid ka loodusteaduste avastajatele jagaks. Sest just teadused ja usk olidki Pax Hispanica loonud. Hispaniola sõdalased ja lõpmatud loodusannid muidugi ka.
«Muidugi,» lisas kapten Spinola pisut murelikult, «on meie uutesse valdustesse Peruusse rohkem inimesi tarvis. Kulda seal jätkub, ent pikemaks elamiseks on elu raske. Mitmed kolooniad närbuvad. Kui lubate öelda, siis Hispaniola on tunduvalt meelitavam...»
«Asupaik, kuhu Andaluusiast või Kastiiliast elama asuda?» küsis jesuiit. «Jah, ma mõistan teid. Ent ilmselt polekski hea, kui liiga paljud Hispaaniast ära sõidavad. Majesteet on seni lubanud Hispaniolasse vaid hädapärast inimesi, et pärismaalasi valitseda ja siinseid rikkusi ohjata. Kui meie parimad pojad Uude Maailma seilaksid, võib see riigi majandusele halvasti mõjuda.»
Nad vestlesid kapteniga veel kaua. Calderon kuulis Cortiliara veidratest elajatest, ebamaistest rikkustest, verdtarretavatest üksikasjadest aborigeenide kohta, kuulis, millist rasket tööd peavad tegema misjonärid, et jumalasõna neile mõistetavaks teha. Jesuiidi mõningaseks üllatuseks osutus kapten Spinola võimekaks vaatlejaks ja nauditavaks jutustajaks. Lõpuks vabandas ta ennast väsimusega, ei valetanud sealjuures ja eraldus oma kambrisse. Pidu palees jätkus veel hommikuni. Nädalaks jääb Flota Vera Cruzi, siis sõuavad aarded Hispaania poole. Umbes samal ajal asub ka isa Calderon väikese ekspeditsiooniga teele sisemaale, Sierra Titauna mäestiku poole, et avastada saladus, mis oli sundinud Juan de Herriegat end kellatornist surnuks kukutama.
Vahepealseid päevi kasutas Calderon vestlusteks Jeronimoga ja Vera Cruzi katedraali raamatukogu külastamiseks. Munk veetis peale pihtimist oma aega kirikuaias, olles enda peale solvunud, et oli niivõrd lapsikul moel püüdnud kardinali tagasi sundida. Ent Calderon polnud ta peale pahane. Ta oli andeks andnud Jeronimo «patu», mida too de Herriega surma põhjuseks pidas. Jesuiit kinnitas mungale, et too ei saa olla vastutav loomuliku uudishimu eest, mida de Herriega tundis, ega kohustuse eest, mis kardinalil kanda -- hävitada paganlikke kultuspaiku.
Raamatukogus kiitis Calderon mõttes neid tublisid preestreid, kes Hispaniola avastamise esimesel sajandil palju siin kuuldust ja nähtust kirja panid. Mõningad tööd olid ka Madridi, Sevillasse ja Salamancasse jõudnud, ent suurem osa käsikirjadest asus siiski siin. Jeronimo oli kasvanud lapsest saati katoliiklus vaimus, kuid mäletas siiski pärimusi, mida teadis vist iga atlatajaamo -- legende kadunud Printsist.
Niisiis oli kardinal de Herriega oma elu viimastel kuudel tegelenud ekspeditsioonide korraldamisega sisemaale, iseäranis Sierra mäestikusse, kust oli avastatud veel senitundmata vanu paganlikke kultusepaiku ning ka kulda...
Hispaniola polnud kulla poolest eriti rikas. Kummati -- seda oli siin olnud, sest iidse tsivilisatsiooni rusudest leiti hulgaliselt kullasulatusahjude jäänuseid. Otsingud mägedes avastasid aga vaid kaks aastasadu tagasi hüljatud ja tühjaks ammutatud kaevandust. Hoopis rohkemalt aga leiti iidsetest varemetest valgevaske ehk messingit, seda tsingi ja vase sulamit, mis nii väga meenutab kulda.
Üle kahesaja aasta olid preestrid ja konkistadoorid hävitanud Hispaniolal kõike, mis kuidagi oli seoses Atlatayamo minevikuga, iidsete aegadega, mida kohalikud nõnda põlgasid. Ja just Sierra Titaunaga seoses oli Jeronimo sooritanud oma «patu» -- rääkinud de Herriegale, et Trpocanti mäe jalamil asuvad pärimuse järgi katakombid, kuhu on iidse tava järgi maetud kõik Atlatayamo valitsejad. Keegi pärismaalastest pole seal käinud, koht on midagi püha ja neetu vahepealset. Õieti pole keegi kindelgi, kas nekropol seal ikka asub. Kuuldused, vanad pärimused, ei enamat... Pärimused aegadest, mida kardeti meenutada.
Kuid mõned leiud tekitasid de Herriegas huvi ja ta kuulas oma teenri uuesti üle, sundis teda arhiivides sorima ja otsima. Miks? Calderon ei leidnud muud põhjust, et kui tõesti mäestik mida saladuslikku ja ebapüha varjab, siis de Herriega kohus oli see hävitada. Ja nii oli Jeronimo veetnud pikki päevi raamatukogus, sidunud preestrite üleskirjutusest kogutud kilde rahvapärimustega ja lõpuks varustanud de Herriega memorandumiga, mille alusel too teele asus. Ta tuli tagasi, ei rääkinud Jeronimoga sõnagi, kandis vaid Segoviale ette, et ei avastanud midagi uut, kirjutas hüvastijätukirja ja kukutas ennast kellatornist surnuks.
«See oli patt, püha isa,» kinnitas Jeronimo pisarsilmil, «see paik on saatana poolt neetud. Mina saatsin ta sinna, rääkisin talle nekropolist, mina vastutan tema surma eest.»
«Siis palveta,» käskis Calderon, «ja too mulle see paber, mille sa kardinalile koostasid!»
«Te ei tohi sinna minna,» ahastas munk. «See on neetud, deemonlik koht!»
«Me ei tea seda,» vastas kardinal. «Ainult sinu oletused, Jeronimo. Too mulle oma memorandum.»
Palju uut Calderon sellest teada ei saanud. Ürik algas Atlatayamo legendide kirjeldusega, mille kohaselt Atlatayamo oli kunagi suur ja võimas riik, mida valitsesid targad kuningad, kes elasid uhketes ja kaunites linnades. Linnu oli kümme ja kõik nad paiknesid ringina ümber maa keskosa, kus asus hiigelsuur mägi -- vulkaan Titauna. Ehitati laevu, seilati meredel, tegeleti kaunite kunstidega, edendati teadust ja vaimuelu. Kuid rikkus aina kasvas, ja Atlatayamo elanikud muutusid ahneks, laisaks ja kõrgiks. Nad kummardasid ebajumalaid. Issand nägi, et see polnud mitte õige eluviis ja saatis Atlatayamole kaela maavärina; Titauna purskas tuld ja jumala viha, ookean tõusis üle kallaste ja hävitas meeletus laastamisinnus kõik, mis teele jäi. Vähesed pääsesid eluga.
Kulus tuhandeid aastaid ja usinad atlatajaamod ehitasid oma kadunud maailma uuesti üles. Nüüd pöörasid nad kasinusele ja jumalakartlikkusele rohkem tähelepanu. Aegapidi taastati linnad ja endine suurus. Ja jälle hakkasid kuningad -- kel kunagine karistus meelest läinud -- oma varandusega suurustama; ahnus, liiderlikkus, ebajumalakummardamine võtsid taas võimust. Üks Prints, kes seda elu enam taluda ei suutnud, võttis ette palverännaku Titaunale ja selle tipul, olles pühendunud kasinusele ja järelemõtlemisele, sai ta jumaliku nägemuse osaliseks. Ta läks alla atlatajaamode sekka ja hakkas kuulutama uut Õpetust, kuidas inimesed ainsale ja õigele jumalale meelepärast elu peavad elama, et mitte taas Kõigekõrgema viha osaliseks saada. Oma sõnade kinnituseks, oma jumaliku kehastuse kinnituseks, tegi Prints imetegusid. Palju oli tal järgijaid, ent palju ka vaenlasi.
Puhkes mäss, mis viis sõjani, suure verevalamiseni. Prints, kes sellest ise osa ei võtnud ja veetis oma aega Titaunal palvetades, et inimesed aru pähe võtaksid, võeti lõpuks vangi ja saadeti maalt välja. Iidne seadus ei lubanud kuninglikku verd valada. Ja sellest ajast said Atlatayamole osaks vaid kannatused ja hädad, milles nähti jumaliku viha ettekuulutust. Siis, vaid mõni aasta peale Printsi väljasaatmist, purskas Titauna uuesti. Enne veel, kui jõudis uus hukatus, saadeti välja seitse laeva -- igale poole üle ilma, et otsida üles kadunud Prints. Igale laevale pandi kaasa kaks valgevasest sammast, kuhu kirjutati inimeste palved -- kogu õnnetu Atlatayamo ajalugu. See pidi Printsile kinnitama, et teda mäletatakse ja oodatakse tagasi.
Aga ükski laev ei tulnud tagasi.
Ega olnudki kuhugi tagasi tulla, sest laavajoad voolasid üle maa, see värises ja vappus, linnad vajusid rusudeks. Veel kord oli kõigekõrgem oma raevu Atlatayamo peale välja valanud. Taas jäid ellu vaid vähesed ja nimelt need, kes Printsi õpetust olid järginud. Atlatayamo oli saanud kõrkuse eest teistkordselt karistada. Enam ei asutud muistseid linnu üles ehitama. Jumal ei jäta oma väljavalitud rahvast saatuse hooleks, usuti nüüd, ükskord tuleb Prints tagasi. Ja siis tõuseb Atlatayamo rusudest, asudes õige usu ja jumala teenistusse.
Edasi sirvis Calderon lehekülgi, mis kirjeldasid Printsi õpetust. Jah, siit võis leida midagi algelist ristiusust, ent võrratult lihtsustatud, isegi ketserlikku käsitlust. Kuid see polnud tähtis. Preestrid olid atlatajaamote usku parandanud, mis polnudki keeruline, arvestades, et nad olid kirjaoskamatud. Meeleldi võtsid nad omaks, et on Isa, Poeg ja Püha Vaim, mitte Jumal, Prints ja Titauna.
Atlatajaamod olid pidanud Alonso Sancheze laevu -- see alandatud rahvas polnud ju laevu oma silmaga varem näinud -- Printsi saadikuteks. Ja nad kummardasid risti ees.
Titauna sisemusse olevat iidsetest aegadest maetud Atlatayamo kuningaid. Püha nekropol. Ent need olid neetud kuningad. Pärimuse kohaselt säilitati neid seal nii, nagu nad elusatena olid olnud.
Üks juhuslik ekspeditsioon oli avastanud kulda. See lebas lademetena mäestiku ühes kinnimüüritud koopas. Ilmselt valitsejate salajane peidupaik. Siis rääkiski Jeronimo oma isandale nekropolist. Ja de Herriega soovis seda kohta näha. Läks, nägi ja tappis enda.
Calderon kutsus Jeronimo. «Ütle, mu poeg» nõudis ta, «kas on sul põhjust arvata, et isa de Herriega oli peale nekropolist naasmist oma meeled kaotanud ja hullumeelsust põdemas?»
«Ta ei rääkinud minuga,» vastas munk napilt. «Ta oli kohtunud deemonlike jõududega ja...»
«Ta valdas eksortsisme ja oleks igale deemonile vastu saanud,» lõikas jesuiit vahele. «Kui suur tema salk oli?»
«Isa de Herriega tuli nekropolist ainsana tagasi.»
«Kuidas?» oli Calderon vapustatud. Segovia polnud midagi sellist maininud.
«Vera Cruzist läksid teele kakskümmend meest. Arvatava nekropoli juurde võtnud isand kaasa vaid kolm atlatajaamot; ülejäänud otsisid kulda. Tagasi tuli isand üksi.»
«Ja sa usud, et de Herriega läks jumalasalgajalikku vabasurma, sest kohtas nekropolis deemonlikke jõude?»
«Mida muud võin ma arvata?»
«Sa tead, et enesemõrv on kõige rängem vastuhakk Jumalale. Et ükski inimene pole oma elu täielik valdaja, et Jumal on andnud inimesele elu ja võimaluse seda õiglaselt elada. Ning enesemõrv on katse Jumalalt tema täieõiguslikku omandit varastada. Ja lisaks on see kõige julmem kuritegu inimese enda vastu, kuna nii võtab ta endalt ära kõige suurema kingituse ning ka võimaluse Lunastuseks.»
«Jah, isa. Ma tean seda.»
«Sa tead, et enesetapp jätab inimese ilma ülestõusmisest, millel põhinebki meie Jumala ülim arm?»
«Jah.»
«Ja ikkagi seletad sa de Herriega enesetappu tema kohtumisega deemonlike jõududega, millest tema võim üle käis?» nõudis jesuiit.
Jeronimo raputas ahastuses pead. «Ma olen patune ega oska midagi seletada. Peale selle, et minu patt on siin teie ees. Ma poleks pidanud...»
«Sa täitsid vaid oma isanda käsku. Ja pole sinu süü, et tema oma isanda ees omad kohustused täitmata jättis. Ja temal -- de Herriegal -- pole enam isegi õigust ennast patuseks nimetada.»
«Ta on surnud.»
«Igaveseks.»
Ööl enne teeleasumist Sierra Titauna poole süvenes isa Calderon veel kord raamatukogu vanadesse käsikirjadesse. Ta sirvis veel kord ürikuid, mida enne teeleasumist Hispaniola poole Madridis oli lugenud. Ikka ja jälle võrdles ta Hispaniola esimese kirikupea Antonio de Lerca ülestähendusi Kreeka Platoni dialoogidega «Timaios» ja «Kriton»; luges hulgalisi vastuolusid nende töödes, ent ka mitmeid sarnasusi.
Kakssada aastat olid õpetlased vaielnud, kas Juelva Alonso Sancheze poolt avastatud Hispaniola -- see pea Euroopa suurune manner keset üüratut Atlandi ookeani -- võib olla Platoni, Proklose, Egiptuse krooniku Manetho, Straboni, Arnobiuse ja teiste antiikaja õpetlaste poolt kirjeldatud Atlantis? Kas kullast sammastel, mida oma silmaga nägid Tüüroses Makedoonia Aleksander ja Herodotos, oli mingi seos nendega, mis Atlatayamo meresõitjad oma Printsi veenmiseks kaasa võtsid? Nagu enamus õpetatud jesuiite, uskus Calderon, et Atlatayamo on Atlantis ja Kreeka Platonini olid jõudnud vaid kuuldused katastroofidest. Manner oli säilinud, ent hävinud oli tsivilisatsioon, mis merd sõitis ja kaugeid maailmu koloniseeris. Calderon tegi väljakirjutusi, lappas vanu pärgamente ja oleks oma paberilasu taha peaaegu tukkuma jäänud, kui kaks pealtnäha erinevatest asjadest kõnelevat ürikut poleks tema tähelepanu teritanud.
Kõigepealt oli seal de Lerca ülestähendus, et kohalikud olevat uskunud Titauna pühasse olemusse; see oli omamoodi maailmasammas. Kuid raske oli kindlaks teha, mis selle tingis -- kas vulkaanist tulev hukatus, Printsi nägemus selle tipus või mäe enda ülevus. Igaljuhul olid nad sinna oma kuningaid matnud. Nii, nagu nad elusana olid olnud. See viimane katke sundis Calderoni lehitsema Jose de la Lloparte reisikirja Egiptusesse. Too sajandi alguse maadeavastaja oli põhjalikult kirjeldanud Püramiide, neis peituvaid rikkusi ja kohalikke uskumusi. Ja mingi paganlik püha oreool valitses ka nende mõistatuslike ehitiste ümber. Iidsed Egiptuse valitsejad olid maetud nende kunstlikke mägede sisse, seal oli nende viimne puhkepaik. Nekropol. Muumiad -- elusarnasust säilitavad surnud...
Raske oli siin mitte näha sarnasust ja Calderon jäi mõtlema, kuhu ikkagi olid tol ammusel ajal seilanud Atlatayamo laevad? Kes keda oli õpetanud? Nendele küsimustele pidi vastuse andma homme algav retk Sierra Titaunale. Calderon mõtles, kas mitte ka isa de Herriega polnud siin enne ekspeditsiooni vanu käsikirju uurinud ja samade asjade üle aru pidanud. Talle tundus, nagu lehviks enesetapja neetud vaim tema ümber ja keelitaks teda loobuma teadmiste avastamisest, mis peavad jääma igaveseks saladuseks.
Enne uinumist jõi kardinal kannu punast ja magusat gadeirose veini.
1696. aasta 19. septembril seisis Carlos II erisaadik, Püha Inkvisitsiooni liige, jesuiidi kardinal Manolo Santiago y Calderon Vera Cruzi katedraali kellatornis. Oli vaikne õhtu, tuul tõi Atlandilt joovastavat ookeanihõngu, linnast kostis muusikat. Oli saabumas veel üks sume suveöö. Felipe II marmorist ratsamonument all väljakul käskis minna Läände, uute avastamata maade poole, et tuua au ja kuulsust Pax Hispanicale, viia maailma igasse soppi sõnumit katoliiklust Impeeriumist. Kuninga käes oli mõõk, tema rinnal rippus rist. Kardinal Calderon sosistas vaikselt palve ja kui ta pea langetas, avanes tema ees pööritav sügavik. Vaid nädalapäevad tagasi oli ta seisnud sealsamas ja mõtisklenud isa de Herriega kohutava teo põhjuste üle. Nüüd ta teadis neid.
Kuid ei soovinud mäletada.
Kas viiv, mis kulub kukkumiseks munakiviväljakule, on piisav, et kahetsus sinu hinge tungiks ja aja tagasi liikuma paneks? Kus algab inimese mõtetes jumalik alge ja kus lõppeb see sureliku hädise karjega päästva ja lunastava Igaviku järele?
Calderon meenutas de Herriega hüvastijätukirja, paari kiiruga kritseldatud rida. Kirja, mida ta nüüd mõistis.
Lihtsalt üks laip. Surnud ja matmata. Kas saan ma olla midagi muud?
Kardinal tundis tuttavat peapööritust. See polnud võrreldav Sierra Titaunale ronimisega, selle kitsukestel radadel turnimisega. Siit, katedraalitornist, oli vaade avaram ja kõrgem. Ta sulges silmad ja meenutas, kinnitades endale, et tema -- Calderon -- on vapram, kui de Herriega.
Kui de Herriega oligi järele mõelnud, siis oli temas olnud rohkem usku.
Ekspeditsioon polnud suur. Calderon tõldvankris, kaks munka teenriteks, ent mitte Jeronimo, kes isegi kirikuvande alla panemise ähvardusel oli keeldunud Sierra Titaunale kaasa tulemast. Veel kolm protokolliga ette nähtud sõdurit, kolm pärismaalastest abilist ja kaks muulaajajat, kes de Herriegatki olid saatnud. Nemad tundsid teed. Retk kauguses kõrguva Titauna juurde võttis Vera Cruzist nädala. Ülev mäestik ja selle tipp ei paistnud põrmugi lähemale tulevat, ikka kõrgus see kusagil kaugustes. Teel möödusid nad mitmetest linnavaremetest, nägid suurejoonelisi säilmeid Atlatayamo kunagisest hiilgusest. Mille kohalikud sajandeid tagasi harduses Printsi õpetuse ees ja põlgusest iidsete valitsejate eluviisi vastu olid hüljanud. Ja siis -- lõputud haljad tasandikud, õilsad põllumaad, kus Hispaniola asukad uute isandate all tööd rügasid, luues võimalusi Impeeriumi edasikestmiseks, selle kuulsuseks ja igaveseks auks. Muistsetel aegadel kaevatud kanalid niisutasid põlde. Metsad, millest olid ehitatud armaadad ja flotad, mis valvasid Pax Hispanica merepiire, hakkasid kaitsma mereteed Indiasse.
Titauna.
Nii rahulik, ülev, suursugune, majesteetlik, püha, jumalik.
Nagu Siioni mägi, mõtles isa Calderon. Või need saladuslikud püramiidid, sest ahelikust kõrguv mägi paistis tõepoolest kolmnurksena.
Mägedeni jõudes tegid nad esimene pikema peatuse. Tõus tõotas tulla raske. Muulaajajad teadsid teed. Terve päeva ronisid nad kitsukestel radadel, siis näidati Calderonile kohta, kust de Herriega oli koos viie pärismaalasega edasi läinud. Kolme päeva pärast oli ta üksi naasnud. Oli selge, et koht, kuhu nad jõudsid, märkis tõepoolest vana kultuspaika. Siia oli kuhjatud tahutud kiviplokke; mäe küljelt avanes vaade orgu. Calderonile meenutas see teatrilava. Madalale orukaldale võisid mahtuda sajad ja tuhanded atlatajaamod, kui tulid vaatama oma kuningate matuseid. Varisenud kivikamakad ja töödeldud sammaste jäänused näisid viitavat gigantlikule väravale. Selle vahelt oli surnud kuningat edasi kantud. Kuhu? Oli ainult üks tee. Üles mägedesse.
Kui selle algus oligi kunagi sillutatud, siis nüüd tuli ronida üle teravate kivinukkide. Jumalate viha oli oma töö teinud. Ent tee oli siiski näha. Järgmistel päevadel sai isa Calderon teada, mida tähendab mägiekspeditsioon tundmatus suunas, kui juhinduda tuleb ainult ähmasest memorandumist ja eelmiste teelkäijate juhuslikult jäetud märkidest. Tegelikult olid need de Herriega retke laagripaigad ka ainsad tähised -- mõned lõkkeasemed, jäänused söömaaegadest, jala murdnud muulakorjus...
Et nad on sihtmärgile väga lähedal, andsid lõpuks tunnistust kinnimüüritud koopaavaused, piltkirjas tahutud märgid kaljul ja ka see, mida Calderon oli kõige rohkem oodanud ja kartnud.
Kolm atlatajaamot, kes olid de Herriegat saatnud, kuid tagasi tulemata jäänud.
Laibahais hakkas kaugelt ninna, surnukehadele kantud kiviklibu olid hulkuvad metsloomad laiali ajanud, raipesööjatel oli pikaks ajaks kõhutäidet jätkunud. Calderon uuris jäänuseid ja veendus, et nende surmapõhjust tal enam tuvastada ei õnnestu. Meeste laibad olid lebanud kõrvuti, mäeveerult kokku kuhjatud kivikeste all ühishauas. Ent kui palju kardinal ka ei otsinud, ei leidnud ta midagi, mis oleks meenutanud risti. Paarist oksast kokku seotud ristiga oleks de Herriega ju hakkama saanud.
Kuidas võis üks vana preester üksinda tappa kolm täisjõus meest?
Või oli see õnnetusjuhtum? Varing näiteks? Selline valiv, mis sunnib ainsat ellujäänut enesetappu sooritama. Olid nad leidnud üüratuid aardeid, nende jagamise suhtes kokku leppinud, kuid de Herriega oli oma kaaslased salakavalalt mõrvanud ning ei suutnud hiljem süümepiinu taluda?
Või -- Calderon pühkis selle mõtte juures laubalt külma higi -- polnud see ei õnnetus ega kuritöö, vaid hoopis seesama, mille täideviimiseks de Herriega leidis jõudu alles Vera Cruzi katedraali kellatornis?
Sama päeva õhtul jõudsid nad väravani. Polnud kahtlust, et selle tagant avanes tee nekropoli. Massiivsed messingist väravad olid täis õudseid kujundeid, nende hulgas domineerisid koer, härjapea ja rist. Väravad olid köidetud raske ketiga, millest eelmine ekspeditsioon oli jagu saanud. Calderoni saatjad teadsid, mis neid võib ees oodata, nad nõudsid missat ja selle nad ka said. Süüdati tõrvikud ja astuti sisse.
Üsna varsti mõistis Calderon, et kõige lihtsam on nendes katakombides ära eksida ja kõige raskem de Herriega enesetapu põhjuses selgusele jõuda. Nende sammud kajasid õõnsalt, kui nad hämaras labürindis sihitult ringi uitasid. Eksimist polnud siiski karta, sest tuuletõmbuse järgi oli lihtne väljapääsu leida. Paari tunni pärast hakkas Calderon muistsete paganate ehitusstiili ja nekropoli sisemist süsteemi mõistma. Oli peakoridor, millest käänulised käigud viisid erinevate valitsejate hauakambriteni. Nad käisid mõnedes ja leidsid ülisuured kivist kirstud, hulgaliselt väiksemaid nende ümber ja mõistlikus koguses aardeid. Kambrite seinad olid kaunistatud piltkirjaga kuningate elust. Calderonile meenusid taas de la Lloparte ülestähendused Egiptusest ja samalaadsed nekropolid Toskaanas.
Ei mingeid deemoneid ega tegelikult üldse midagi huvitavat. Ei jäänud ka muljet, et kullast väärisasju oleks minema viidud. Nad kulgesid üha sügavamale kalju sisemusse, haudade välimuse järgi otsustades minevikust üha rohkem tänapäeva poole. Calderon imetles oma saatjate vaprust ja meelekindlust, mida usk oli neile sedavõrd sisendanud, et paganlikud tabud mehi enam ei kohutanud.
Lõpuks jõudsid nad viimase haua juurde.
See oli avatud.
Viimane hauakamber oli teistest erinev; siin polnud kaunistusi ega aardeid, polnud peenelt tahutud ja graveeritud kirstu. See oli viimane haud Atlatayamo kuningate kuulsusrikkas reas, lihtne ja vaoshoitud. Siin lõppes ajalugu ja algas tänapäev.
Kõige harilikuma väikese kivikirstu kaas oli pealt lükatud. De Herriegal polnud olnud mahti või tahtmist surnut tema viimsesse rahusse jätta. Calderon käsutas oma abilised ukse juurde valvesse ja lähenes kirstule. De Herriega enesetapu põhjus sai olla vaid siin.
See oligi.
Hirmust ja ehmatusest oleks kirstu kohale kummardunud Calderon tõrviku muumiale äärepealt peale pillanud. Võib-olla olekski nii kõige parem olnud.
Tuul sasis kellatornis Calderoni juukseid. Kätega kramplikult rinnatise külge klammerdudes tõstis ta pea ega vaadanud enam alla, de Herriega surmatee poole. See polnud tema tee. Ega pidanud selleks kunagi saama. De Herriega oli olnud püha mees, jäänud ustavaks oma usule lõpuni. Nii lõpuni, kui üldse oli võimalik. Vaid kõige kindlameelsemad ja pühendunumad võivad nii talitada.
Jeronimo ilmus trepilt Calderoni kõrvale. «Asekuningas otsib teid,» ütles ta vaikselt. «Ainult mina teadsin, kust teid leida...»
«Ma tulen,» pomises Calderon.
«Kas teiega on kõik korras, püha isa?»
Minuga? Kõik korras? Aga muidugi, mõtles kardinal, minuga on kõik korras. Nagu ka nende püssirohutünnidega, mida ustavad jesuiidid praegu Sierra Titauna poole veavad. Kuld kuninglikku aardekambrisse ja paganlik kultuskoht hävitada. Viimast hauakambrit mitte uurida. Nad kuulavad sõna, nad on kuulekad ja jumalakartlikud. Tema, Calderon, suutis selle käsu anda. De Herriega mitte. Ta oli liiga püha.
Taamal ookeanis seilasid Hispaania poole neli purje. Pardal uued atlatajaamode seast värvatud tercio'd. Neil kõigil on omad kohused ja sõjad -- praegu veel Euroopas, aga varsti ka Cortiliaras ja Indias. Need purjed seal, mõtles Calderon, ei anna mulle õigust. Enesetapp on liiga lihtne... ja ilmselt pole minu usk nii tugev, kui de Herriegal.
«Kas eksortsismid aitasid?» küsis Jeronimo ebalevalt.
«Jah, mu poeg. Aitasid. Nad aitavad alati.»
«Nii et nekropol on nüüd puhas?»
Nekropol? Jah, nekropol. Seal on surnud. Lihtsalt laibad. Lihtsalt üks laip. Surnud ja matmata. Kas saan ma olla midagi muud?
Ta pööras ennast munga poole. «Unusta de Herriega. Sul pole tema surmas süüd.»
Jeronimo kummardas alandlikult.
Süü. Oli sel sõnal enam üldse mingit tähendust? Kas sai Calderon veel iialgi kellelegi patte andeks anda, teades, et atlatajaamode müütides ja pärimustes on üks viga? Et üks laev seitsmest, mis kadunud Printsi otsima läks, tuli siiski tagasi. Katastroofid ja aegade hämarus, võib-olla ka meresõitjate endi ettevaatus, ei lubanud Hispaniola põlisasukatel mäletada ega teada, et Prints maeti oma kuninglikule kohale. Salaja ja ammu. Nad olid ta siiski leidnud - - kaugelt, võõralt maalt, ja ära toonud koos ristiga, kuhu Pilatuse käsilased olid ta naelutanud, mille talad talle hauda kaasa pandud ja millel ikka veel tahvel -- IESVSNAZARENVSREXIVDAEORVM. Nad olid ta mumifitseerinud -- ilmselt juba seal -- Palestiinas -, ja salaja minema toimetanud. Surnust üles tõusnud...
«Lähme,» ohkas Calderon. «Ma tahan asekuningale kinnitada, et ta talitas õigesti, mattes de Herriega pühitsetud mulda. Homme õnnistan ma katedraali uuesti sisse.»
September-oktoober 2000