Otsing

Õhtu hakul oli hakanud puhuma tuul. See oli vastik rebiv tuulevinu, mis tuli üle Jõuluvanamaa elamiskõlbmatute jäätanud tasandike, kogus merel niiskust ja keerutas peaaegu inimliku õelusega paneelmajade vahel, torkides külmi pistodasid sisse igast praost, mis riietesse olid jäänud ja kittides nutmaajavalt rõlge pooljäätanud lögaga kinni silmnäo bussipeatusest koju ruttavatel pereemadel ja koolilastel. Sellistel õhtutel ei käida väljas. Istutakse oma igavalt sarnastes magamissahtlites, tülitsetakse pereliikmetega ja vahitakse võõrast elu kinnisest helendava esiküljega purgist. Teismelised

Sedapuhku on siis jõulud ja aastavahetus taas õnnelikult seljataga! Ilmselt ei valuta kellelgi ka enam pea ja kõht?.. 1999. aasta paistis silma mitme huvitava asjaoluga, mida siinkohal poleks patt meenutada... Esimesena võiks nimetada igasuguste «prognoositud» maailmalõppude ja muidukataklüsmide rohkust. Küll leiti taas midagi Nostradamuselt, küll hirmutati 2000. aasta veaga. Miskipärast ei tõstatud kusagil küsimust sellest, et Nostradamus on ju «kirjeldanud» ka inimeste elu aastal 3000! Arvutivigade jaoks oli ju ka lihtne lahendus olemas -- piisas vaid arvuti kalendri edasi sättimisest, kui

Kunagi Ulmekirjanduse Baasi alguspäevadel väitis Andri Riid, et inimestel on haiglane soov oma maitse-eelistusi teistele peale suruda. Nojah... esimesena nakatus Stalker 2000 palavikku rahvakirjanik Belials, tehes läinud aasta 18. detsembri Postimehe nädalalõpulisas Arter otsa lahti ja käies välja oma Stalkeri-eelistuse. Tsiteerin tema Lugemissoovituse-rubriigis ilmunud arvustust «Rohi jumala armust» Sheri S. Tepperi raamatule «Rohtmaa». ««Rohtmaa» on raamat, mis väärib oma kohta kõigi aegade ulmeraamatute absoluutses paremikus. Jääb vaid loota, et kui Eesti Ulmeühing suvel aastaauhindu -

«Doktor Lannier?» naise külmad sõrmed kompasid ta kätt kui jäised õhupuhangud. «Ma tahtsin teile veel midagi öelda.» «Muidugi, Vanda. Aga ütle mulle ikka Ester, eks!» «Ei, doktor Lannier peab ütlema. Tingimata peab doktor ütlema, ma tean.» «Hästi, olgu siis doktor, Vanda. Saan ma veel midagi sinu heaks teha?» «Ohjaa, saate küll. Ma tahtsingi teilt paluda... pange uks enne kinni!» Ester pööras pead. Viimane lahkuv arst oli tõepoolest ukse lahti jätnud. Õige vähe paokile tegelikult ja mingit tuuletõmmet ta ei tundnud. Koridorist ei kostunud palatisse ühtegi häält. Kuidas küll Vanda...? Ikka on

Spordiajakirjanik pani muidugi kohe kana. Ega see ülejäänud seltskond suurt paremas seisukorras olnud, tuldud ju ikkagi päälinnast, kontserni peolt ja loll olnud toosinane, kes ürituse käigus priilt jagat alkoholi koonu vahele ei kummutanud. Buss kajas mörinast, luksumisest ja kustunud surnalistide veendunud norinast. Üks kui teine üritas väheke laulu teha. Edutult. Mäo ristis käisid mõned veel kõikuvi jalu suitsu tegemas, Adaveresse jõudes valitses omnibuses ühtlane rahutu vaikus. Bussijuht lükkas pläru suunurka ega viitsinud isegi akent avada. Niikuinii oli homne leht ilmselt valmis ja

[ (Kaheksas osa: Selgub lõplikult, mis kaadervärk on «Gladsheim», lavale astub värvikas Maximilian Voos ja toimuvad valimised, mille käigus «Tipp&Mark» suudab linnas haarata võimu.) GOLDSCHMIDT LIIMIS ALBUMISSE aiandus-mesindusseltsi peo pilte, olles nende servi giljotiiniga pedantselt tasandanud. Pruun Tillemanni vabriku põrandakell lõi seitse pauku, ent Heinaste muuseumi koosolekuteruumis istus peale Goldschmidti, Aleksander H. ja minu üksnes Tõnu Kuusk, muusikakooli direktor; isand Joost, väidetavalt linna vanim kodanik; ning märja habeme ja juustega August, kes oli just tulnud

«Titanicu» kohvikbaari sisse astudes ei seleta silmad esialgu midagi. Valgus on niivõrd hämar, et külastajad tunduvad tumedate varjudena allilmast. Tumepruunid toonid valitsevad ruumi. Kui silmad harjuvad viletsa valgustuse ning kuvarite sinaka valgusega, saab ruumi välimus selgemaks. Lokaal on väike, laudu pole üle kümne, leti taga on ainult üks baarimees ja muusikat mängib tavaline kaasaskantav raadiomakk. Aga sellele ei pööra keegi tähelepanu. See on niivõrd ebaoluline element, et vahel unustab isegi baarmen ära plaati vahetada. Ja siis valitseb baaris vaikus. Vaikus? Tasane sumin

Hingata oli raske. Miski istus Simori rinnal nagu luupainaja Vana-Arra juttudes ning kooris teravate küüntega ta ribisid. Simor avas silmad. Häguses õhtueelses taevas tiirlesid mustad linnud justkui parv söestunud lehti. Lahing oli siis läbi, ent kes oli võitnud, seda Simor ei teadnud. Simor püüdis istukile tõusta. Tõsta õnnestus tal ainult pea, siis läbis hammustav valu mehe rindkere ning ta jäi vaikselt oiates lamama. Suus oli metalne maitse. Ilmselt oli ta surnu pähe maha jäetud. Ta soomusrüü ja kilp olid kadunud. Kui kuningas Veddari väed olid peale jäänud, pidi ta ettevaatlik olema, sest