Otsing

Lumetuisk oli lakanud. Närviline tuul otsis hangedelt veel meeleheitlikult pidepunkti, pillutas nõelteravaid jääkristalle, mis pärast lühikest marulist tantsu mõnikümmend meetrit eemal taas väsinult maha langesid, aga jõudu ega hakkamist neis iilides enam polnud. Taevas selgines. Albert Jefferson tagus end veidralt konksu tõmmates kätega paar korda vastu lumest lömastatud telgilage, kuulis, kuidas paks, nätske kiht lartsatades eemale lendas ning hakkas siis ägisedes magamiskotist välja ronima. Väljaväänatud jalg tegi põrgulikku valu, oli ilmselt ka tugevasti paistes, aga selle lähemaks

Töölt koju jõudsin pool üheksa. See oli olnud tavaline graafikujärgne valve-päev. Ja nagu tavaliselt, oli kõik valesti ja halvasti, sest ma polnud jälle ridagi paberile, see tähendab arvutisse, saanud. Otsustasin, et juba järgmisel kuul lähen direktori juurde ja ütlen välja, mida arvan isiklikult temast, kahekümnenelja-tunni-valvest kui niisugusest ja firmast tervikuna ning pakun välja omapoolsed lahendused. Ehk siis hakkan jälle tööl käima nagu valgele inimesele kohane: kaheksa tundi päevas, viis päeva nädalas. Kui muud üle ei jää, vahetan firmat, noor andekas spetsialist leiab rakendust

Üsna raske on väita, et Eestis eksisteeris ulmekirjandus ka enne 1990ndaid, peaaegu niisama võimatu on ka surmkindlalt vastupidist öelda. Kõik on tõlgendamise küsimus, aga vähemalt nende ridade autori jaoks tähendab ulmekirjandus veidi enamat, kui paari aasta tagant juhuslikult ilmuvat mõne tavakirjanduse ( mainstream literature) korüfee üksikut ulmeteksti. «Ulmekirjanduse eksisteerimise» all mõtlen ma seda, et on olemas mingi hulk autoreid, kes loovad peamiselt (või ainult) fantastikat, ja mis peaasi -- teevad seda täiesti teadlikult, samuti on konkreetselt ulme avaldamisele spetsialiseerunud

Ainus põhjus, miks Steven Stallock oma kaheksakümne kolmest eluaastast hoolimata ikka veel poissmehepõlve pidas, oli see, et ta ei unes ega ilmsi naisterahvaste mesimagusaid jutte polnud uskunud. Tema kindla veendumuse järgi ei saanud ühestki heledahäälsest vadistamisest midagi head sündida ning ümbritsev maailm andis sellele veendumusele iga hetk kinnitust. Stallock teadis raudselt, et naised on kuradist ja kuigi ta polnud päris kindel, kas mehed on jumalast, hoidis ta end sarvilistest siiski eemale ning oli arvata just seetõttu juba kaheksakümmend kolm aastat kaunis ilusat elu elanud. Tõsi

«Krõõba sabaaluse nimel,» needis Salith südamepõhjast. «Mispärast, vilets rääbiselurjus, pidid sa mu küll sellesse jamasse vedama?» Üha vängemaid sõimusõnu puistav naine viskles kitsukeses motellitoas edasi-tagasi nagu raevunud kobra. Punetavatest silmadest ning kaunite huulte vahelt väljatulistatud mürginooled teinuksid lõpu kolmele titaanufonaudile, kui nood oleksid olnud midagi muud kui ulmeguru karjäärist unistavate koolipoiste aju täitematerjal. Segipaisatud kaheinimesevoodil lesiv isane ei ilmutanud paraku mingeid aurustumismärke. Töllmokk tuiutas nürilt Salithi meeleheidet ja vihastas

Sissejuhatuse asemel Alljärgnev mõlgutus on eelkõige ajendatud ulmele pühendatud võrguajakirjas «Algernon» ilmunud proosast ning selle pinnalt tõusetunud mõttevahetustest. Selle kirjatöö autori eesmärk on midagi «ühisarvustuse» sarnast, mis käiks võimalikult paljude sarnase mulje jätnud juttude kohta ning oleks ühtlasi tema mitmetes arvustustes väljendatud seisukohtade kokkuvõtteks. Mitmed alljärgnevad näited on võetud teostest, mis ulmekirjanduse alla ei liigitu, kuna puhtkirjanduslik väärtus on autori meelest kategooria, mis ei tunne žanripiire ning teisalt tuleb võimalikult lai lugemus ning

Logisevad kruvid «Micky, Micky, mida kuradit sa seal jälle solberdad?» Professor Mecate vangutas etteheitvalt pead, jälgides, kuidas Mick Taylor voolikute abil tosinast pudelist erinevat karva vedelikke mikserisse kokku lasi, segamini segas, maitses, pead raputas ja veel üht-teist lisas. Tal olid kõrvaklapid peas ja ilmselt oli muusika nii valjuks keeratud, et Mecatel ei õnnestunud endale tähelepanu tõmmata. Lõpuks tõstis Mick pea, silmas professori tursket šokolaadikarva kogu ja pakkus talle tummalt tulemust maitsta. Too imes paar lonksu. «Õudne soga. Aga kes sinu eest tööd teeb?» Mick vaatas

Ma ei mäleta täpselt, oli see reedel või laupäeval, aga tagantjärele ei oma see enam erilist tähtsust. Mäletan vaid, et oli sügis. Lehed langesid ja ilm oli ilus. Lebasin rohus ja vahtisin pilvi. Linnud ja rohutirtsud laulsid hümni. Oli selline amoraalne tunne -- mina lahkun, aga teised jäävad. Jah, naljakas. Vaevalt on lahkumine kellelegi kunagi amoraalsusega seostunud. Minul seostus. Tundsin kohustust, et pean jääma, samas igatsesin lahkuda. Meeleheite dilemma! Võibolla selles ongi kogu probleem! See on vaid tagantjärele tarkus. Üks on kindel, päev mil ma surin ei muutnud minu jaoks midagi