Tähed mustavas öös olid külmvalged, kauged ja elutud. Kõrvukriipiv vaikus laotas end üle maa ning jäine õhk tuimestas liikmeid. Hassun toetas kangestunud selja vastu massiivset kivikamakat, proovides tungida pilguga läbi pimeduse. Silmad valutasid, selg valutas ja hing... Hing oli tundetu. Tühjus.
Tühjus oli teda vaevanud juba kaua. Mõtted ja teod olid omandanud automaatsuse, tunded olid kadunud. Vaev oli elada, vaev oli ennast järjekordse päeva hommikus leida. Tema piin polnud ka teistele märkamatuks jäänud. Ja ühel päeval olid tulnud Vanemad ning soovinud temaga rääkida. On mõttetu vaadata, kuidas ta hääbub, olid nad ütelnud. Teistele ei ole kasulik seda jälgida, olid nad ütelnud. Seepärast on igati mõistlik, kui ta lahkub, olid nad ütelnud.
Ja Vanemate sõnad olid seaduseks. Nii oli olnud ja nii pidi jääma ka tulevikus.
Hassun liigutas end pisut. Kivimügar puuris selgroogu. Ta katsus mõelda tagasi. Tagasi aega, millel olid veel värvid, kujud, mõtted. See polnud kerge. Õrnade sähvatustena jõudsid temani mälestused. Mälestused, mis tundusid elavat oma elu, mitte puudutades enam tema oma. Öö oli külm. Võimalik, et ta ei näegi hommikut. See mõte ei tekitanud temas mingit vastukaja.
Vanemad olid ütelnud, et ta peab minema. Lahkuma oma rahva hulgast. Ta kuuletus sellele otsusele. Tal oli ükskõik. Sel polnud tähtsust, kus ja kelle hulgas ta oma tuima päevateed rändab. Vanemad olid langetanud surmaotsuse, kuid talle see ei mõjunud. Ta oli juba ammu surnud...
Õrn huige võnkus läbi öö Hassuni sisemusse. Poiss liigatas. See kerge ebamugavustunne, mida tema sees kaikuv heli tekitas, oli midagi varem kogematut. Ta tundis seda. Värin algas kõhukoopast, liikus pehme lainena üles, kõditas kurgulage ning lõppes peene vibreeriva survega silmade taga. See oli naljakas tunne, ühteaegu ärritav ja samas ometi nii õrn. Puhtalt füüsiline tunne, mõistus sealsamas silmade taga jäi tummaks.
Hassun oli rännanud vaikivas üksinduses. Ümberringi elas loodus oma elu, teda riivamata. Kuumav päev ning kalk öö ei mõjutanud tema teekonda. Tema keha kohanes ning vaim oli ammu lakanud oma vajadustest märku andma. Ent ometi...
Vahel juhtub, et ei olda valmis elama, olid Vanemad ütelnud. Juhtub, et ei olda valmis vastutama. Vastutus on peamine, olid nad ütelnud. Vastutus enda elu ees, teiste elu ees. See, kellel on ükskõik, selle elul ei ole mõtet, olid Vanemad ütelnud. Seepärast on tavaline, et ükskõiksed saadetakse minema. Saadetakse teele, et nad leiaksid oma elu või kaotaksid selle. Nii olid ütelnud Vanemad...
Lootus. Pisike, hägus ja armetu, ent siiski oli ta olemas. Pesitses vaikselt ja märkamatult Hassuni südames, julgemata endast teatada.
Vahel juhtub, et leitakse oma elu, oli Achak ütelnud... Hassun ajas silmad pärani. Väsimus vajutas raskelt laugudele. Kuid magada ei tohtinud. Ta pidi ootama. Pidi istuma siin külmas pimedas öös, selg vastu jahedat kivi ning ootama...
Jalg jala ette. Iga sammuga oli Hassun kaugenenud oma rahva elupaigast. Iga sammuga lähemale tundmatusele, teadmatusele.
Ja siis oli tulnud Achak. Kõige vanem, kõige mõjukam, kõige kardetavam. Achak oli tulnud kiire sammuga Hassuni kõrvale ja peatanud poisi. Oli vaadanud oma kuldpruunide silmadega Hassuni sinkjasmustadesse ning hetkeks tõstnud kuivetunud käe vastu noort pehmet põske.
Teinekord on nii, et olulised asjad on meie sees peidus, mattunud ebaoluliste alla ja me arvame, et neid ei olegi. Vahel tuleb siis minna ja leida üles oluline enda seest, oli vanamees ütelnud. Tuleb minna ja leida koht ja oodata. Vahel juhtub, et leitakse oma elu, oli Achak siis ütelnud.
Ja Hassun ootas. Selg vastu kivi, ise sama tuim ja tundetu. Kivi. Õigupoolest see ta ju oligi. Nime järgi vähemalt. Hassun. Kivi. Võibolla see oligi põhjus tema masendavale ükskõiksusele? Nimi väljendamas kandja olemust? Sündides siia ilma antakse sulle nimi ja see vormib sinust selle, kes sa oled kuni elupäevade lõpuni? Miski poisi sisemuses protesteeris nõrgalt sellise lõplikkuse vastu. Miski. Oli see lootus? Seletamatu ja nimetu tema sees, mis kisendas taolise ebaõigluse vastu. Miski, mis tahtis elada. Nii väga...
Vahel juhtub, et leitakse oma elu, oli ütelnud Achak. Veel täielikult mõistmata talle usaldatu sügavust, oli Hassun kõndinud edasi. Ent kui mulda on visatud seeme, millele on määratud idanema minna, siis nii juhtub, olgu pind kuitahes viljatu.
Nii oli ta sammunud päevi, Achaki sõnad alateadvusse pressitud. Paigad, kust tal tuli läbi minna, olid võõrad, inimesed, keda ta kohtas oma rännakul, tundmatud.
Ja äkki... Äkki oli tulnud äratundmine. Oli tulnud suure sooja hoovusena, rullunud üle tema, matnud ta enesesse. Tunde intensiivsus oli tal südame pahaks ajanud. See koht. Siia pidi ta jääma. Tasane paljas maa üksikute kidurate põõsastega ja kogu seda mahajäetuse illusiooni rikkumas tohutu kivirahn. Kivimürakas, mis loojangupäikese viimastes kiirtes küütles punakaskuldseid toone. Hassun tundis selle paiga sõbralikkust enese vastu. Siin oli midagi, mis sundis teda jääma.
Uuesti kostus üle tasandiku hääl. Vaikne, ent ometi võimas. Tungivalt nõudes tähelepanu. Hirm. Halvav hirm valgus üle Hassuni. Haaras ta oma kindlasse embusse, surus liikumatult vastu kivi. Ta ei olnud üksi. Täiesti selgelt tunnetas ta kellegi laialivalguvat lähedust. See oli kõikjal. Pöörles tema ees, istus tema kõrval, liugles tema kohal. Hassun ei suutnud end liigutada. Kellegi teise tahe hakkas rahulikult ent peatumatult temas võimu võtma. Maailm tema ees alustas muutumist. Öise mustava taeva taustal hakkasid välja joonistuma hõbedased jooned, mis ristusid, põimusid, kaardusid eri suundadesse, et mingis punktis jälle kokku saada.
Vahel juhtub, et leitakse oma elu...
Veri trummeldas Hassuni kõrvades. Tema silme all kadus tuttav maailm ning kerkis uus, tundmatu, hirmutav ent samas ometi nii ligitõmbav. Poiss vabises. See, mis toimus, oli määratud talle, ainult talle. Ta tundis seda ammuunustatud meeltega, mis aeglaselt avanema hakkasid. Hirm, meeletu kangestav äng andis teed tärganud põnevusele. Õhk tema ümber kees, vilises, õõtsus. Õhus oli elu.
Hõbedased kiired lähenesid. Kogunesid pulseerivaks massiks. Hassunit haaras lämbumistunne. Plahvatus. Plahvatus paiskas ta taevasse, rebis sajaks tuhandeks väikeseks tükiks, litsus tihkelt mullaga segi.
Hingamisrütm taastus. Hassun pilutas silmi. Tajud, tajud olid need, mis eksitasid. Silmad. Ta nägi, ent mõistus keeldus omaks võtmast. Ta kuulis. Kuid ta ei võinud seda ju kuulda! Väheldane hõõguv kogu tema ees.
Maailm, milles me elame, on eksitav. Me näeme asju, sest me usume nende olemasolusse. Ent vahel on see, mida me ei usu, palju tõelisem. Kaota usk oma maailma, oli ütelnud Achak. Ole vaba, ent ometi tähelepanelik. Ära ole kindel milleski, ent ometi ära sule end sellele, mida maailmal on sulle pakkuda. Kaota ennast ja leia end uuesti.
Valgus. Silmadesse lõikav ere hõõgus, mis takistas nägemist. Lõõsk, mis näis kogunevat otse Hassuni ette. Valgus, mis tundus käega katsutav. Vähehaaval harjusid poisi silmad. Vähehaaval harjus ta mõistus. See polnud võimalik, ent ometi seisis ta ees loom, väike koheva sabaga rebane, hõõgudes punase kõigis toonides, helendades läbi jõudu kaotava öö, tungides kogu oma olemusega valusalt Hassunisse. Rebase suurtes kuldsetes silmades oli soojust, mõistmist ja valu, kui ta oma pilgu poisi silmadesse kinnitas. Ja siis rebane rääkis...
Hassun pigem tajus, kui kuulis. Soe õhk lainetas ta ümber, mähkis ta paksult enesesse, paitas ja hellitas. Sõnad, iidse tarkuse pärlid tungisid temasse, jagasid endas peituvaid saladusi, juhatasid teed.
Tühjus murenes. Kukkus kildudeks kokku. Varises liivpeene tolmuna maha.
Tõusva päikese kuldroosades kiirtes seisis poiss. Uus maailm laius ta ees, maailm täis avastamisootust, maailm täis lõhnu, tundeid, maailm täis elu. Poiss sirutas end. Ta seisis oma tee alguses. Ta oli leidnud oma elu.
Ja ta nimi oli nüüd Tokala -- Rebasekutsikas.