Soolaukad läigahtasid hilissügisese päikese kiirtes, mida see oma viimase suvest allesjäänud jõuga maapinnale saatis. Laugaste vahelt läks võõrale silmale nägematu rada Kivisaarele, küla pühapaika. Heal meelel ei mindud sinna kunagi, isegi mitte pühadel päevadel ja ohverdamisteks. Räägiti, et vaimud on seal inimesele liiga lähedal ja ette vaatamata võib neid kohata. Aga vaimuga kohtumine oli hullem kui surm. Ainult küla nõid käis seal alati, vihmas ja päikeses, suvel ja talvel.
Üha madalamale vajus päike, elu ja surma üle otsustaja, raagus sookased heitsid nääpsakaid varje mätastele, laugastele, rajale. Soo valmistus ööks.
Laukad läigatasid uuesti. Mitte enam ühekorraga ja valguses vaid üks teise järel jalaastest. Soo ei pööranud sellele tähelepanu -- vana küla nõiaeit oli tema vana tuttav. Seekordne tulija oli keegi teine. Pehme ja ettevaatlik samm kuulus valges pikas vöötatud hames tütarlapsele. Iga sammu eel kobas ta teibaga rada. Leides sellele toetuspinna, astus ta edasi. Aeglaselt end kindlalt liikus tütarlaps Kivisaare poole.
Soo muutus pahuraks ja laukad hakkasid mulksuma. Võõrad ja ka külaelanikud, kes muul kui neile määratud ajal tulid siia, võttis soo endale. Neidis peatus nagu oleks soo mõtetest aru saanud ja pööras end aeglaselt vasemale ja paremale teibaga ümbritsevat kobades. Tema silmad oli sinised nagu suvetaevas, ent kummaliselt tühjad. Ta vaatas, aga ei näinud. Soo ähvardav olek jäi märkamata. Neidis kummardus maa poole ning libistas käe üle soomätta, otsekui usaldust ja abi paludes. Vaikselt lasi ta laukavee läbi oma sõrmede voolata ja soo mõistis. Pime tütarlaps oli küla uus nõid, vana nõiaeide laps, kes läks küla eest ohverdama.
Suvi oli olnud põuane. Vili ei olnud sugugi kasvanud. Sügise poole tuli küll vihma, ent see ei aidanud enam. Kevadtalvel ähvardas küla nälg, kui küllaldaselt saakloomi metsa ei tule. Vana nõid oli viljalõikuse ajal surnud ja rahvas kartis, et ainult külavanemate jõust ei jätku nende kaitsmiseks ja loomade metsa loitsimiseks järgmise kevadeni, mil nõia tütar hakanuks käima seitsmeteistkümnendat suve ja tohtinuks alles päriselt oma ema kohale tõusta. Rahval oli hirm ja vanemad otsustasid, et neidis peab minema Kivisaarele vaimudelt abi paluma nüüd, sügisel. Üksi ja ilma saatjateta. See tähendas kindlat surma ja vereohvrit, mis aitaks. Nii uskusid vanemad.
Seda luges soo tütarlapse puutest ja jalaastest. Jalatoeks paigutatud palgid ei libisenud enam jala alt kõrvale, püsisid õõtsumata paigal ja neid oli kerge leida. Laukad vaikisid ning õrn tuuleiil hoidis neidu kindlal suunal kord üht kord teist põske paitades. Kivisaargi lähenes rutem kui muidu. Ehk liikus ta tõesti ringi, nagu ätid rääkisid, ja tuli nüüd ohverdajale -- ohvrile ise vastu?
Saarel oli kesk kiduraid kuuski ja kaski ainult üks hiigelsuur kivi. Sestap seda ka Kivisaareks hüüti. Täis arusaamatuid märke, vanu ruune ja loomajooniseid, veidraid jälgi, mis kõneldi vaimude käejäljed olevat, kössitas kivi tuhandeaastases rahus ja ootas tulijat. Tütarlaps lähenes, käsi ette sirutatud ja tema tõsitarkus ilmes asendus üllatusega, kui kivi puudutus polnud mitte külm, vaid soe. Tasa kätt üle märkide, joonte ja tähtede libistades sõnusid ta huuled aegade alguse abipalvet ning saagikuseloitsu. Nõnda sattus inimese pihk otse vaimu käejäljeks peetud õnarusse. Nii täpselt, otsekui oleks neidis ise selle jälje sinna teinud.
Ei teadnud tüdruk, kas kuuldav mahe hääl oli tema sees või kivi sees või soos, mis küsis: «Kas tahad nägijaks saada?» Kartmata vastus oli: «Luba jääda mul selleks, mis olen. Nõnda paistan rohkem mõistvat.» Viiv hiljem öeldi: «Olgu nii. Sinu hing näeb enam kui kogu sinu küla rahva silmad kokku. Sinu pärast ei sure nad talvel nälga, aga head neile sellest ei tule, et uskusid ilma verega lepitavat.» Ei teadnud hiljem tüdruk ka siis veel, kui juba vana oli, kuis jõudis hetkeks tema meeltesse lühike nägemus tumedapäisest hõõguvsilmsest naisest, kes talle miskit kaela riputas ning saare ja soo piirile tagasiteele juhatas.
Juba sügavas pimeduses naases tütarlaps külla kõigi imestuseks ja imetluseks. Ta kuulis rääkivat, et kaelas rippuv ehe olevat läbipaistev valguses kiiripilduv kivi, mille sarnast keegi varem polnud näinud. Ta ise tundis vaid soojust, kui seda puudutas. Rahvas oli rõõmus -- talv elatakse üle. Nii ka läks. Viljakülvi ajal tabas küla ussinuhtlus. Palju inimesi suri rästikuhammustusse, just need, kes olid noorele nõiale sügisel surma soovinud. Noorest nõiast sai vana, ent tema võim ei kadunud ega vähenenud. Ta teadis rohkem kui nägijad ja tema juurde tuldi ka kaugetest küladest ja võõrastest hõimudest. Räägiti, et vaimud olla ta oma lapseks võtnud ja talle isemoodi nägemise andnud.