Poisike kükitas kössitõmbunult tugitooli seljatoe taga, silmad märjad ja higipiisad üle otsaesise ninale tilkumas ning püüdis arvet pidada, kui mitu minutit painaja juba väldanud oli. Ta kuulatas sama hoolikalt, kui püüdis oma pilguga läbi pimeduse tungida, kuid toasviibija jäi pilgule nähtamatuks ning kõrvale kuuldamatuks. Tema olemasolust andis märku vaid kirbe põleva tapeedi lõhn, mida voogas poisikese ninasõõrmetesse kõikjalt. See oli paralüseeriv, peaaegu olematu hais, mis sai tema ülitundliku haistmismeele jaoks valmis parajasti reedese südaöö paiku ning kadus varahommikuks jälgegi jätmata. See tekkis alati siis, kui vanemad kodust lahkusid ja tema üksinda peale hilisõhtuseid telesarju sängi niiskete ning jahedate linade vahele puges. Esimesel korral, ta ei mäletanud enam, millal see täpselt oli -- väga ammu igatahes, ei juhtunud suurt midagi. Kirbe lõhn voogas vaid korraks ruumist läbi, jättes endast maha vaid kerged pettekujutelmad, mis lapse mängumaailmast ning fantaasiatest kuigi palju ei erinenud. Hiljem tekkis paranoia. Siis, kui ta sai kümneseks. Kaks päeva pärast sünnipäeva ärkas ta öösel, loomulikult taas üksinda kodus olles, peaaegu kuuldamatu kriuksatuse peale ja jõudis veel silmanurgast märgata kuidas miski ennast aknaalusest kuupaistelaigust lahti rebis ning toanurga pimedusse sukeldus. Silmapete? Ta küsis seda eneselt, kuid kananahk käsivartel andis eitava vastuse. Keegi oli toas. Sissemurdja, varas, mõrtsukas eelmise õhtu politseisaatest. Ja tuba sai korraga laohoone mõõtmed ning ükski ruutmeeter sellest ei saanud enam sängist turvalisem olla.
Ta ootas hommikuni rünnakut, mida ei tulnud ei sel, ega ka kümnel järgmisel korral. Kes iganes ka pimeduses ei passinud, ta ootas ning tegi seda poisi jaoks äraarvamatul põhjusel. Kuid külaline ei tulnud kunagi siis, kui peale poisi veel mõni inimene majas viibis ja kuna vanemad käisid kuus väljas keskmiselt korra, siis piirdus ka hirmuööde arv aastas kaheteistkümnega. Need olid väga pikad ööd. Kuni selle õhtuni, mil öö muutus järsku lõpmatuks.
***
Arstid söötsid talle tablette sisse.
«Nii pisike ja süda juba nii haige,» ohkas peaarst pead vangutades ning kirjutas välja retsepti, mida tavaliselt tuli välja kirjutada vaid vanakestele. «Ta vajab vaikust,» soovitas peaarst ning noogutas eneseteadlikult pead. «Jah, ta vajab vaikust. Ärge vedage teda maailma mööda ringi. Las istub parem kodus ja vaatab telerit. Jah, ta võib surma kartma hakata. Tema vanuses ikka kardetakse. Inimene on noorena võitleja. Luulud on tänu sellisele kartusele levinud. Ei, ei. Ta ei hakka surema. Seda mitte. Pidage korda ja kõik läheb hästi.»
Ja vanemad ei kuulanud tema jutte öisest külalisest, küll aga keelasid ära õudusfilmide vaatamise.
***
Kui poiss silmad avas, ei näinud ta midagi. Kottpime ümbrus lõi keha krampi kui jääkülma vette kastmine. Ta oleks pidanud nägema akna valgusruutu, ukse vahelt elutuppa paistvaid tänavalaternaid, kuid näis justkui keegi oleks kõik avaused musta kotiriidega kinni katnud. Ta tõstis sõrme silma juurde, ent ei näinud sedagi. Ta üritas käega katsuda voodi kõrval asuvat tooli, mille seljatoel puhkas tema kollane t-särk, kuid taipas liiga hilja, et pimeduses võib olla midagi, mida ta puudutada ei sooviks. Sõrmed puutusid vaid sekundiks vastu siidist ja külma vingerdavat õhuvoogu, siis sikutas ta teki üle pea ja kiunatas. Ta tiris põlved nii lõua alla kui suutis ning avastas alles siis, et oli hirmust keele hammaste vahele pressinud.
Mis see on? Mis see on! Tema aju esitas seda küsimust korduvalt, kuni hirmust sai tuim soov elektrivalgus süüdata ning pimedus eemale peletada.
Kümme minutit hiljem ajas ta teki pealt ning koperdas üle kogu keha lõdisedes sängist välja, peljates, et tema jalatald puudutab põranda asemel tühjust. Seda ei juhtunud, kuid olevus pimeduses reageeris, pannes õhu külmalt vibreerima. Poiss oli nüüd juba kindel, et temaga toas on tõepoolest keegi, seda enam, et kirbe kõrbelõhn ähvardas seekord hinge matta. See muutus korraga nii vastikuks, et okse kurku kerkis. Poiss tajus keelel lõunase hamburgeri vahel olnud kotleti ning munasalati mekki. Hetkeks muutus mõttetöö paaniliseks. Ta igatses korraks väga hommiku järele. Jah, ta oleks hommikupäikese eest nõus ükskõik mida tegema. Et vaid see ebaloomulik pimedus taganeks. Mis hommik! Kui vaid aknast taas kuuvalgust sisse paista lastaks. Kui vaid esikust kõlaks peolt tulnud vanemate summutatud hääli, ema vaikset naeru, isa joomasegast pominat.
Ta kuulas vaikust ja sirutas siis käe elektrilüliti poole.
Klõps.
Valgus ei süttinud. Valgus ei süttinud!
Nii ei saa asjad ju ometi olla. Tavaliselt oleks pirn lambikuplis särama löönud. Mitte nüüd. Mitte selles kohas, kus valgus väljast sisse ei paistnud.
Poiss oiatas ja kükitas tugitooli seljatoe taha. Ta sikutas maika üle põlvede põrandani ja pani silmad kinni. Siis surus ta sõrmed kõrvadesse, valusasti, nii, et kõik ümberringi kohisema hakkas.
Külmavärin jooksis üle selja, alles siis tajus ta puudutust õlal. Miski külm liikus küünarnukini ning siis mööda kaela üles. See oli nii vägivaldne ja pealesunnitud, et ta vaid viuksatas haledalt, suutmata ennast liigutadagi, rääkimata kainest mõtlemisest. Poiss tajus, kuidas süda üha kiiremini peksis, kuni lõpuks löögi ja löögi vahel enam vahet polnud. See oli pidev ühtlane trummeldamine, mis kasvas üle lõpmatuks plahvatuseks. Mürinaks, mis lõppes alles siis, kui ta selili põrandale kukkus. Teadmatuse uputav laine lõi lõpuks üle pea. Mõistus keeldus atakki tagasi lükkamast. Terav valu, mis sai alguse rinnust ning roomas käsivartesse ning kaela tappis viimasegi soovi vastu hakata. Poiss lamas maas ning ujus valus. Ta hakkas nutma, lootuses valu ja pimedust pisarate taha peita, kuid viimane teadvuseraas sundis teda pilku enda kohale heitma.
Peegel.
Deemon.
See oli väike laps, kes tema kohal seisis. Ta helendas pimedas. Ta oli justkui veidi heledam auk pimeduses. Ta sirutas oma kätt poisi krampidest moondunud näo poole, silitas seda põgusalt ja vaatas siis tühja pilguga talle otsa. See oli tema enda pilk, täis elamata jäänud lapsepõlve lootusi, õnnelikke meenutusi sünnipäevadest ning vanemate hoolitsusest. See oli tema hingepeegel, mis hääbus tasapisi öhe. Ta nägi hetkeks maailma teisel pool reaalsuse ning tajumise piiri, kohta, kust tuldi vaid korraks õndsast teadmatusest, kuid kuhu lahkuti igaveste mälestustega võilillemerest ning sünnipäevakookidest, ema kortsulistest kätest ning kevadhommikute soojusest. Ta nägi paljusid. Nad kõikusid helendavate kogudena ruumis, mis ei tundnud aega. Neid oli palju, nii lõpmatult palju, et tal tekkis seletamatu vastikus selle kohutava masinavärgi vastu, mis inimesi otse kui tennisepalle loopiv masin maailma produtseeris, ning nad siis igaveseks kustutas. Ta oli ise enda surma vaatama tulnud. Juba mitu aastat varem. Tema teise maailma Minale oli kõik juba lõppenud. Viimane, mis talle jäi, oli mälestuste järelkaja. Ta ise oli mälestus, mis tuhmus juba oma sünni hetkel. Ta oli olematu. Kogu maailm oli vaid järellainetus, olematute sündmuste mõistatuslik jada, suur hälve masinavärgis, mida inimesele kunagi mõista ei anta. Sest inimest polnud kunagi olemaski. Poiss taipas, et nende kõikide elus saabub varem või hiljem külaskäik, millest ei kuule ei omaksed ega sõbrad -- hetk, mil saabuvad varjud, elamaks veelkord läbi neile armsaks saanud maailma situatsioone. Ta teadis korraga kõike ja nägi seda, millest keegi mõtelda ei soovinud. Ta nägi mõttetust.
Surmaingel.
Kui elutuli poisi silmadest kustuma hakkas, siis tekkis aknasse esimene hele laik. Taas paistsid elutuppa tänavalaternad ja kilomeeter eemal tühjendas poisi isa viimast veiniklaasi, panemaks töökaaslase sünnipäevale punkti. Tema kottpimedas magamistoas passis olevus, kes juba teadis, mis juhtub unerohuga lauasahtlis.