Jalakaallee lõppes ja paistma hakkas Victoria-aegne elumaja. Susan seisatas. Selline oligi siis Arlington Hall, vanaonu Benjamini pärandus. Suur punastest tellistest hoone oli üleni luuderohtu kasvanud ja seisis väärikana kesk tillukest metsistunud parki.
Susan astus edasi. Lehed ta jalge all sahisesid vaikselt. Ta avas raske tammepuust ukse ja sisenes majja.
Jah, just sellisena oli ta seda ette kujutanud. Kroonlühtrid, mõned vanaaegsed maalid, nikerdatud käsipuudega pöögist trepp ja kamin, kindlasti kamin. Kõik see oli siin olemas ja see valmistas talle headmeelt.
«Huvitav, miks onu kunagi teenijaid ei palganud? Raha tal selleks ju oli,» mõtles Susan õhtul kamina ees istudes. Asi polnud selles, et onu majapidamine oleks laokil olnud, kaugel sellest, kuid naisekäe puudumine andis end siiski siin-seal tunda. Ta oli suurema osa tubadest läbi käinud ja nähtuga rahul. Väike koristus, magamistuppa uued kardinad, raamatukogutoa kanapeele uus katteriie, mõned asjad oma käe järgi ümber tõsta ja majast saab talle hubane kodu.
Leegid kaminas hüplesid lõbusalt ja puude praksumine summutas akna tagant kostva tuule undamise. Korraga näis Susanile, et ta kuulis nuuksumist. Meelepete? Tuul? Ta tõusis ja jäi kuulama. Jälle! Polnud kahtlust, keegi nuttis! Susan haaras küünla ja kiirustas halli. Vana trepi astmed naksusid kurjakuulutavalt, kui ta teisele korrusele tõusis. Hääl aga kostus veelgi kõrgemalt.
«Ärklituba!» taipas Susan. Seal oli ta ennist käimata jätnud.
Ta lükkas ukse lahti ja sisenes väiksesse, tolmu ja ämblikuvõrke täis tuppa. Ainsaks mööbliks toas oli suur kummut ja ilma jalata tool. Siis nägi ta peeglit. See oli kõrge ja uhke, väikese peeglilauakesega, magamistoas seisva peegli kaksikvend. Susan puhastas peegli tolmust ja astus sammukese tagasi, et oma kätetööd silmitseda. Klaas oli endiselt tuhm, otsekui oleks ta ka teiselt poolt tolmune ja läbi selle tolmukihi paistis naisterahva kuju.
Susan karjatas. See polnud tema peegelpilt! Naine peeglis hoidis küll samuti küünalt, kuid seljas oli tal valge öösärk. Pikad juuksed sassis, seisis ta seal ja nuttis ning ta pisarad hüplesid pärlitena peeglilaual. Tema pilgus peegeldus selline äng, selline ahastus, et Susanil hakkas valus.
«Mida..? Mida ma pean tegema?» sosistas Susan, kui naine oma pilgu taas temale pööras. «Kuidas ma saaksin aidata?»
Kuid naine ei vastanud. Tummalt murdis ta oma käsi ja sirutas need siis paluvalt ette.
Susan, kes ei suutnud seda enam taluda, kattis näo kätega ja tormas välja.
***
Igal õhtul läks ta ärklituppa ja seisis seal, süda lõhkemas, oskamata aidata naist teiselpool peeglit. Tavaliselt kustutas ta küünla juba trepil, et mitte summutada seda pehmet nõiduslikku kuma, mis tulvas tuppa peeglinaise küünlast. Daam Valges, nii hakkas Susan teda mõttes kutsuma.
Talle tundus, et oli leidnud endale sõbra, kellegi, kes teda vajas. Ta ei osanud küll naist aidata, kuid paistis, et too sai lohutust ainuüksi tema sealviibimisest. Daam Valges ei nuuksunud enam ohjeldamatult ega murdnud käsi. Ta lihtsalt seisis ja ohkas nukralt, pillates aegajalt mõne pisara. Siiski rõhus naise õnnetu olek Susanit rängalt. Mis oli ta teinud, et teda nõnda karistati? Oli ta süütu kannataja, ülekohtu ohver või sellise kohtlemise ära teeninud?
***
Ühel õhtul, kui Susan taas ärklitoas seisis, ei pidanud ta Daami ohkeid kuuldes enam vastu ja, mõistmata ise, mida teeb, virutas küünlajala otse peeglisse. Peegel mõranes kohutava raginaga ja tuulehoog, mis läbi toa vuhises, kustutas küünla peeglinaise käes. Tuba mattus pimedusse ja Susan kuulis pikka ohet. Selles oli nii palju kergendust ja vabanemisjoovastust, et ta laginal naerma puhkes. Ta oli seda siiski suutnud; ta oli aidanud Daami Valges!
Susan läitis küünla ja vaatas peeglisse. Jah, Daam Valges oli läinud. Mõranenud peeglist nägi ta vaid iseenese peegeldust.
***
Möödusid päevad. Susan muutus tujutuks ja närviliseks. Teda rõhus üksindus, tunne, et teda on maha jäetud. Elu oli tühi nagu pärast lähedase sõbra surma. Ta ei leidnud enam kuskil asu, maja tundus korraga suur ja kõle, uni muutus aina kehvemaks.
Ühel ööl ärkas ta karjatades. Ta oli näinud Daami Valges. Daam seisis kesk imekaunist aasa ja kutsus teda, Susanit. Ta oli tahtnud minna, tahtnud nii väga, kuid läbipaistev sein nende vahel ei lasknud tal sammugi astuda.
Susan puhkes nutma. Mingi seletamatu jõu sunnil ta tõusis, süütas küünla ja astus peegli ette. Tolmunud klaas peegeldas tema õnnetut kuju -- juuksed sassis, valge öösärk seljas, pisarad tilkumas peeglilauale. Daam Valges. Kohutava selgusega adus ta, mida see tähendab. Nüüd oli temast saanud Daam Valges. Nüüd oli tema kord oodata kedagi, kes lõpetaks selle painaja ja aitaks teda.
***
Ja nii seisis ta igal ööl, küünal käes, peegli ees ja nuttis.