Te ju teate Vana Linna kitsaid, käänulisi, tihedalt majadega piiratud tänavaid? Ja suurt lagedat Keskväljakut? Räägitakse, et kunagi ei olevat see väljak üldsegi nii lage ja kõle olnud. Ainult väga-väga vanad inimesed mäletavad draakoni kuju, mis seal kunagi seisis.
See oli sooja punast tooni graniidist draakoni kuju. Kuju oli nii elutruu, et kui ta mitte nii kõva ja kivist poleks olnud, oleks teda kergesti ehtsaks draakoniks võinud pidada. Draakoni ees oli pisike tiigike või allikas, mis ei külmunud ka käige külmema pakasega ja ei kuivanud ka kõige kuumemas suveleitsakus.
Nii oli see olnud juba aegade algusest peale. Kuid ühel päeval oli kuju kadunud ja selle saatusest ei tea tänapäevani keegi. on küll oletusi, aga milline neist tõele vastab, milline mitte, ei tea keegi.
*
Ühel kõledal oktoobrilõpu õhtupoolikul, kui ilm oli juba kottpime ja tuul ei lasknud tänavalaternaid mitte süüdatagi, hiilis Keskväljakule üksik lõdisev vari. Hiilis ringi ja leidmata paremat peidupaika lõõtsuva kibekülma tuule eest, puges graniidist draakoni kuju kõhu alla. Just sinna, kus mõlemad tagakäpad varjavad külgedelt ja võimas saba katab tuulele ligipääsu tagantpoolt. Ronis sinna ja viibis seal kerratõmbunult kogu öö.
Hommikul varavalgel hiilis jälle minema. Nii kestis see nädalaid Ikka saabumine salaja peale päikeseloojangut ja lahkumine varavalgel. See oli Tüdruk. Lihtsalt Tüdruk. Keegi polnud kunagi kuulnud teda kuidagi teisiti kutsutavat. Isegi ta oma vennad kutsusid teda lihtsalt Tüdrukuks. Sest kui oled vaene, on tüdrukud ainult nuhtluseks, ei ole neist töötegijaid, lihtsalt üks suu rohkem sööta. Ja niipea, kui jõud kannatab, lähevad nad lellegi teise heaks tööle, andmata vanematele pennigi tulu. Just sellisel kaalutlusel oli Tüdruku isa otsustanud oma lapse eest vähegi tulu saada. Ja just selle pärast külmetaski Tüdruk igal ööl graniidist draakoni külmade soomuste vastas. Oleks siis veel suvigi, aga.. Talv on talv ja talvel on omad reeglid.
Ühel õhtul paar päeva enne talvepööripäeva tähistamist tuli Tüdruk üle hulga aja õnnelikuna oma peidupaika. Tal oli õnnestunud näpata paar saapaid ja villane sall ning pehme (tema arvates) soe vaip (mis oli küll räbalateks kulunud), mille sisse end ööseks mässida, et veidigi leevendada talvekülma.
Peale selle veel üht-teist pudi-padi ja natuke süüa. Oma ülekeevas rõõmutuhinas ehtis ta draakonit värviliste riideribadega, mis olid tegelikult mõeldud Jumalale ohverdamiseks, aga ... ega siis jumalad ei pahanda sellise pisikese tänuavalduse üle oma peavarjule.
Räägitakse, et talvine pööripäev on imede toimumise aeg. Tüdruk ei uskunud imedesse. Oli ju kõik eelnevalt kogetu olnud nii raske ja proosaline, et imed ei tulnud mitte mõttessegi. Ometi, tolle aasta pööripäevast peale uskus Tüdruk imedesse.
Oli eriti tuisune ilm, pakane paukus. Tüdruk komberdas külmunud jalgadel murelikult Keskväljakule. Kas ta elab selle öö üle või mitte? Süüa küll oli.. aga külm ning luust ja lihast läbilõikav vinge tuul muutsid ta pisikeseks jääkuubikuks. Isegi draakoni saba all ei leidunud ühtki tuulevarjulist kohta. Tüdruk tundis end väga-väga abituna ja hakkas vaikselt nutta tihkuma. Oli nii raske end lööduks tunnistada, nii väga oleks sooja tahtnud.....
Ja siis see sündiski. Tuul oleks nagu äkki kuhugi välja, temast kaugele jäänud, justkui oleks kuju end tema kohal kägarasse tõmmanud, et tuulevarjuks olla. Ja külm graniit muutus aegamisi natukehaaval soojemaks. Tüdruk arvas, et ta näeb und ja uinuski rahus.
Sellest päevast alates ei pidanud ta enam kunagi külmetama, sest piisas vaid tema kohalejõudmisest õhtul, kui kivi soojenes niipalju, et selle vastas oli hea oma käsi-jalgu soojendada. Ja kivist soomuseline saba mähkus tihtipeale lohe käppade ümber, et varjata pisikest külma tuule eest.
Tüdruk hakkas oma lohet armastama. Algul pidas ta seda lihtsalt kiindumuseks uue kodu vastu, uue kodu, mis oli nii soe ja hea, kust keegi ei tahtnud teda ära ajada. Kuid ühel päeval avastas ta üllatuse ja kerge kohkumusega, et see on rohkem kui vaid kerge kiindumus. Ta avastas, et ta ARMASTAB seda draakonit.
Sel saatuslikul päeval jõudis ta keskväljakule tagasi varem kui tavaliselt. Loojuva päikese punakad kiired kuldasid draakoni graniidist soomuseid. Aga mitte see ei köitnud tema tähelepanu. Kari umbes temavanuseid lapsi kisas ümber kuju. Tema kunagised mänguseltsilised. Nad mäkerdasid lohe ilusaid peeneltviimistletud soomuseid söe ja tõrvaga, püüdsid mõnda neist lahti kangutada. Draakoni näol oli nii kurb ja piinatud ilme, et Tüdruk karjatas. Selle peale vaatasid teised üllatunult ringi. Tüdrukut nähes kutsusid nad teda kampa. Ta tormas nuttes draakoni juurde ja püüdis teistele selgeks teha, et nad ei tohi tema draakonit niiviisi alandada ja narrida, kuid selle peale jõuk ainult naeris. Tõsi küll, draakon jäeti rahule, kuid nüüd oli pilkeobjektiks Tüdruk ise. Õnneks saabus peagi pimedus ja igaüks kadus oma kodu suunas. Ainult Tüdruk jäi vaikselt nuttes Keskväljakule.
Sel ööl kulis ta esmakordselt draakoni häält. Või noh.... draakon pidi see olema, sest ainult graniidist draakon jagas Tüdruku üksindust.
«Pisike,» ütles vaikne kume, otsekui maapõhjast tulev hääl naeratades, «ära nuta, pisike.»
Tulikuumad pisarad veeresid mööda Tüdruku põski, kui ta üllatunult üles kuju poole vaatas. Vanadest muinasjuttudest ja legendidest oli ta kuulnud, et lohedele ja draakonitele ei tohi silma vaadata. Kuid see siin oli ju kõigest kuju.. Nii ta siis võttis südame rindu ja vaatas.
Oodatud kivist väljaraiutud tuhmide graniiditükkide asemel jälgisid teda kaks kõige ilusamat rohelist smaragdsilma, mida ta kunagi elus näinud või ettekujutanud oli. Draakoni rind kerkis ja vajus vaevumärgatavalt hingamise rütmis. Soomustelt olid kadunud söe- ja tõrvajäljed ja need läikisid nagu vask tulepaistel.
Draakon naeris tasakesi. Tema sõõrmetest tuli suitsupahvakuid ja korraga oli Tüdrukul soe. Ta oli kohmetunud. Kunagi polnud ta osanud arvata, et draakon võiks olla päris.
Justkui Tüdruku mõtteid aimates jutustas draakon oma loo, mis on kokkuvõetuna järgmine:
Ta oli pärit iidsest Raudoru draakonite soost. Iidsetel aegadel olid ettekuulutajad teatanud ühe pereliikme «ebatavalisusest». Nimelt pidi ta abielluma inimsoost naisega. Kui aga abiellumispäev kätte jõudis, oli pruut teatanud, et ei, tema ei tahtvat mingi koletisega abielluda. Selle peale oli draakon väga kurvastanud ja jäänud norgu. Istunud nii kaua ühel kohal kuni muutus kiviks. Vana teadjamees oli aga teatanud vanematele, et draakonist saab jälle draakon, kui üks neiu teda nii palju armastab, et on valmis tema pärast kõigest loobuma.
Mõtlikult puges Tüdruk oma asemele. Kuid und ei tulnud hoolimata väsimusest kontides. Rohkem draakon ei rääkinud. Kuid allikas, mis oli olnud draakoni jalge- ees aegade algusest peale, jäätus põhjani.
Ühel imeilusal kevadpäeval, kui päike paistis juba üsna kõrgelt ja kaua, juhtus üks saatuslik sündmus.
Nimelt oli Tüdruku isa kuulnud, et ta tütar elavat Keskväljakul draakoni kuju all ja otsustas ta uuesti koju tuua (et ei jääks saamata tasu, mida oli talle lubanud kohalik kõrtsipidaja). Niisiis varitses ta õhtu saabudes väljakuservas ja ootas Tüdruku tulekut. Tal ei tulnudki kaua oodata, sest Tüdruk oli hakanud oma draakoni järele igatsema. Kui Tüdruk pahaaimamatult väljakule jalutas, kargas mees peidikust välja ja rabas Tüdruku kinni. Küll punnis too vastu, kuid et mees oli temast tugevam, ei olnud tal pääsu. Kõigepealt ootas muidugi korralik keretäis kodunt ära jooksmise eest. Ja siis veel midagi. Ema oli talvisel pööripäeval surnud. Tüdruk karjus ja nuttis, kuid mehe kivist südant see ei liigutanud. Liigutas ainult kivist draakoni südant.
Korraga oli terve Keskväljak täis tulemöllu ja suitsu. Sisisedes aurustus pisike tiigike. Mees hakkas ehmunult röökima ja püüdis põgeneda, kuid draakoni raev oli meeletu.
Kui viha oli raugenud, tõstis draakon ettevaatlikult üles Tüdruku elutu keha. Ta püüdis teha kõik et teda jälle elustada kuid asjata.
Mitu ööd valvas ta murest meeletuna väikese keha kohal ja peletas eemale igaühe, kes seda kasvõi kaugelt silmitsedagi julges.
Siis (draakonile täiesti ootamatult) ühel õhtul päikeseloojangu ajal ajas tüdruk end korraga võpatades istukile. «Ma nägin und,» ütles ta, «halba und.»
«Ma nägin unes, et isa oli siin ja kõikjal oli tuli.. ja ma kartsin nii väga. Ja siis tulid sina ja kõik oli jälle korras.» Tüdruk vakatas ja naeratas siis. «Kõik on korras,» kordas ta vaikselt. Korraga vaatas ta draakonile otsa. «Kas sa lennata oskad, draakon? Ma tahaks näha, mis on pilvede peal.»
Draakon pahvatas naerma. Tema naerukulinates oli õrnust ja rõõmu ja ... Armastust. «Muidugi oskan ma lennata! Kas sa kahtled ikka veel minu ehtsuses?» Tüdruk ronis draakoni turjale tiibade vahele ja koos tõusid nad tumenevasse õhtutaevasse.
*
See on viimane kord, kui Draakonit ja Tüdrukut Vanas Linnas nähti. Edasisest räägivad vaid üksteisele vastukäivad kuulujutud. Ühes jutus räägitakse, et liit olevat olnud Jumalale vastumeelne ja ta olevat nad mõlemad kiviks muutnud; teises, et nad olevat pöördunud tagasi Raudorgu teiste draakonite juurde.
Tõde on igatahes see, et Vanasse Linna on tulnud eiteakust palju võõrapäraseid inimesi. Nad kõik on tumedapäised ja roheliste smaragdsilmadega. Ja kunagi ei tea keegi, kust nad tulevad, sest ühel hommikul on lihtsalt jälle üks võõras juures. Kurjad jutud räägivad küll, et tegemist on nõidade ja sortsidega, sest mõned unetud memmed-taadid olevat näinud neid mõnikord öösiti lendamas.