Ta klikkis õrnalt uksenupul ning jäi siis rahulikult ootama. Vaikse sahina saatel sõitis avaus tänavaile lahti ning ta astus välja luksuslikust hoonest. Pikkade, mõõdetud sammudega liikus ta mööda uulitsa ülitasast pinda.
Teda kutsuti ses Imedemaailmas lihtsalt Valitsejaks. Kõikjal, kuhu ta siin läks, tõusid inimesed tervituseks püsti. Kõikjal ootasid, või vähemalt tegid näo, et ootasid, teda kõik selle linna elanikud. Tegelikult oli tal ju olemas ka oma nimi mingi pärisriigi andmepankades, aga ta oli nüüdseks selle peaaegu minetanud. Siin oli ta ikka ja ainult Valitseja -- ajast, mil Imedemaa kord loodi, ajani, mil selle pidev elanikkond hakkas ületama saja tuhande piiri.
Ta oli jõudnud linna peatänavale ja silmitses nüüd üksipulgi lõbustusasutusi selle ääres. Jah, kõigest lõbustusasutusi, ei ühtki pisitillukestki poodi. Korraks ta mõtles, et koristab selle kasutu lasketiiru siit ära ja loob olematuid asju müüva kaupluse, aga siis võttis kartus uuesti rippmenüüdesse ekslema jääda võimust ja ta heitis selle mõtte peast.
«Tervist, Valitseja,» lausus keegi möödaruttaja. Kõnetatu heitis ühe pilgu sellele vuntside ja prillidega mehele, kuid astus siis edasi. Tegelikult ei olnud tal omapoolsete hüüatuste vastu kunagi midagi olnud, aga, kui arvestada, et teda teretati iga tunni jooksul üle paarikümne korra, siis ei ole siin ta viitsimatuse kohta ühtki halba sõna lausuda. Pigem vastupidi: ta oli isegi loonud programmi, mis igale teretusele konstrueeris ise vastuse. «Samad sõnad, alam,» jäid korraks Valitseja kõrvu kajama ta enda sõnad.
Nüüd oli ta otsustanud, mida edasi teha. Jupp aega polnud ta külastanud muusikasaali ning hommikul valitud soe, sombune ilm sobis selle külastamiseks ülimalt hästi. Ta astus läbi tuhmi ruudulise valgusukse ning vaatas küsivalt kassiirile otsa. See uuris hetke paari tablood enda ees, vajutas ühele nupule ning lausus lauast esile kõrgunud mikrofoni: «Teie aeg on ümber, palun vabastage kabiin number kuus.»
Sel hetkel Valitseja naeratas, aga ta oli seda ette aimates sisse lülitanud automaatse ilmereguleerija. Nii ei võinud keegi peaaegu kunagi kohata ta näol lõbusaid grimasse. Elanikud võisid teda tunda ainult karmi ja kindlakäelise mehena. Võib-olla pidasidki nad teda pelgalt tehisinimeseks, arvuti loodud autoportreeks? Aga tegelikult -- miks ka mitte? Raali kardetaks hoopis rohkem, kui üht oma liigikaaslast. Mitmekümne gigahertsine protsessor ei mõtleks midagi ega kahetseks oma tegusid. Imedemaa elanik oleks vale sammu korral automaatselt surnu või isegi väljasaadetu.
Üks noor poiss väljus kuuendast kambrist, jõllitas hetkeks Valitsejat, teretas ja astus õue.
«Valige endale toa kuju,» lausus hääl. Ja lisas siis lühikese viivituse järel: «Härra Valitseja.»
«Kera,» ühmas mees, «roheline kera.»
«Teie soovitud tuba on valmis. Palun astuge sisse ja valige endale muusikapalad.»
Taas jõudis Valitseja seisatada, kuni kena naisehääl oma jutu lõpetuseks ta nime nimetas.
«Blastitalt mingi valss, palun,» lausus Valitseja esimese pähekaranud hittloo. Siis lasi ta oma lihased veelgi lõdvemaks ning sulges silmad.
Summutatud trummilöögid asusid kiirenevas tempos ta helihaistingute kallale. Siis lisandusid viiulid, kallates Valitseja üle kutsuvate ja kräunuvate helidega. Kui nad olid paar korda üht viisijuppi korranud, hakkas kusagilt kaugelt puhuma merelainetest kokkuseatud meloodia -- algul peaaegu tajumatult, siis aina valjenevalt ja selgemalt. Korraks viiulid hääbusid ja nende alt paljastus linnulaul, pisut ebaloomulikult küll, aga väga mõjuvalt. Taas ilmusid viiulid ning saatsid nüüd pikkade kurbade tõmmetega tuuliseks muutunud merelaineid. Iga uus poognalöök kiskus aina rohkem eemale oma rõõmudest ning surus peale ängistust. Vanglatrelle kujutavate helidena kostus motoorseid metallikolksatusi. Väga madalad helid käisid ümber Valitseja ja sosistasid kalgil häälel.
Tausta peksnud trummid vaikisid äkitselt ja takt hiljem tuli muutus ka veekohina meloodias. Nüüd oli see hulga rahulikum ja hääbus pikkamisi. Viiulid olid lainetega ühte sulanud ning muud helid kas vaikinud või omandanud täieliku puhtuse kuju. Kõik allesjäänu meenutas uinumist, äravajumist millestki reaalsest.
Siinkohal avas Valitseja uuesti silmad, sest viimane hääbumine oli tegelikult kõige rohkem meenutanud ühinemist ajuimpulsaatoriga ja saabumist Imedemaailma.
Ta rapsas silmist rammestuse ja astus muusikatoast välja. Ta raputas lihaseid ja kutsus neid täielikule alluvusele.
Korraks seisatas ta fuajees. Hallid põrandaplaadid ja kollakad tuled laes lõid omamoodi huviäratava pildi. Kõik oli ju nii tavaline, samas nii sissetiriv ja meelitav. Valitseja plaksutas mõttes endale pikkamisi käsi. Ka see maja oli peaaegu täielikult ta enda kätetöö. Vaid kambrikestes toimuvaid värvimuutusi olid programmeerinud mingid kunstiinimesed mingist firmast. Nendel nimedel ei olnud mingit tähtsust, nad vilksatasid korraks Imedemaalt väljudes. Kindlasti need, kes siin on ühegi kivi paika sättinud, tulevad kord tagasi, et pääseda selle üheainsa kivi juurde. Sest see on nende kivi!
«Võib-olla võtaks kunagi kätte ja kaotaks kõik teiste loodu,» arutles Valitseja, »siis on kogu Imedemaa kõik osad täielikult minu loodud. Iga peotäis, mida puudutada, ja jalatäis, kuhu astuda.
Kas nii siis täituvadki unistused? Kas nii lihtne ongi siis omada linna? Või mis linna, tervet riiki? Tervet maailma? Ja inimesed seal maksavad selle eest, et tulla siia, Valitseja loodud paigakesse. Et leida midagi uut, kogeda enneolematut. Ja selle asemel, et pärislinnades inimestega rääkida, sisenevad nad siia palju normaalsemaid otsima. Nad tulevad ja austavad mind, Valitsejat, kes ma olen andnud neile võimaluse kogu maailma ilma sõrmegi liigutamata nautida? Ja kindlasti kummardavad nad neid petabaite, mis läbi ajuimpulsaatori saavad olla nende peades.
Üks sinise ülikonnaga mees astus autori juurde ja köhatas tõtakalt.
«Härra Valitseja,» palus ta luba rääkida. Kõnetatu põrnitses teda mornilt ning noogutas siis.
«Tere päevast, tootmisjuhataja Will Taxfield,» kuulis ta enda häält tervitusprogrammist.
«Ma tulin otse päriselust. Kauaks pole mul siia mõningate probleemide pärast võimalik jääda, niisiis teen lühidalt. Nõudlus impulsaatorite ja ühenduse järgi kasvab endise hooga. Et paari lähima aasta jooksul turgu rahuldada, peaksime tootmist veelgi suurendama. Samas on tänase seisuga ligi neljandik töötajaist haigestunud mingisse tõsisemasse grippi. Võib-olla on see tingitud pidevas kiirguspiirkonnas viibimisest. Võib-olla mitte, aga palkasime paar teadlast seda asja vaikselt uurima.
Ja siis veel: ühed inimtervise eest võitlejad nõuavad luba tehasesse kontrollima pääseda.»
Valitseja seedis hetke saadud informatsiooni. See Will või Bill oli olnud ta klassivend. Noh, võib-olla mitte üks kõige suuremaid narrijaid, aga paar korda oli ka tema Imedemaa kuningale vastu vahtimist virutanud.
Siis oli ta ise tahtnud tehasesse tööle tulla ja, teate ise, kui hea on enda kamandajat kamandama hakata. Ja pealegi oli Valitseja siiani lootnud, et see vastik inimene ükskord ühe lollusega ikka hakkama saab. Tegelikult oli Taxfieldi töö muutunud iga päevaga aina efektiivsemaks. Äri edenedes olid lisandunud veel kindlus ja kogemused. Lõpuks oli ta Valitsejale isegi päris meeldima hakanud ja nii ta nüüd juba lausa tootmisjuhataja enda tooli täitiski.
«Ehitage põhjapoolsele metsatukale veel üks tsehh ja kutsuge ümberkaudseist küladest inimesi sinna tööle. Kindlasti tõstke impulsaatorite hindu veel väheke. Ja neile haigeile makske ikka ilusti mingit toetust või ma ei tea, mis neil vaja on. Need kuradi tervisehullud laske ka ükshaaval sisse. Määrige neile kõvasti mett moka peale, lubage kasvõi hommepäev kesklinna suur park püsti panna. Ja kui norima hakkavad, siis pange ka. Ostke sealt midagi ära ja pange puud asemele. Või istutage need samad ümber, mis te tehase alt ära võtate.»
«Selge, härra Valitseja, kuigi ma ei usu, et seda parki enam kellelegi vaja oleks.»
«Kuidas pole kellelegi vaja? Enne nad ju pidevalt vingusid, et miks ei ole, miks ei ole.»
Taxfield silmitses hetke Valitsejat, küsis siis:
«Millal te viimati pärismaailmas ringi käisite?»
«Mis siis?» ei taibanud teine, «Mis see teie asi on?»
«Linn on täiesti tühi,» lausus Will, justkui loobudes verbaalsest duellist, «Sellest ajast peale, kui te lubasite meie linna elanikele peaaegu tasuta impulsaatoreid, sulguvad kõik igal vabal hetkel oma tubadesse. Ma kujutan ette, kui hea oleks New York'is samasuguse allahindluse järel liigelda.»
Siis nad vaikisid hetke. Üks mõtles, mis võinuks juhtuda selle hiigellinnaga, ja teine, mida see hiigellinn tema Imedemaailma puutus.
«Ma siis lähen nüüd,» lausus lõpuks Taxfield. Ta silmitses veel mõne hetke oma ülemust, keeras siis selja ning tõttas minema. Tänavanurgal astus ta pisikesse, telefoniputkat meenutavasse Väravasse ja oligi Imedemaalt kadunud.
Valitseja jäi veel mõneks sekundiks talle järele vaatama. Millegipärast oli kokkupuude argiprobleemidega teda rahutuks teinud. Jälle mingid inimesed, mingid haigused, mingid summad. Kuigi need eksisteerisid ka ta enda Maailmas, olid reaalsed objektid siiski liiga räiged. Oma Imedemaal võis ta ju iga asja lihtsalt kustutada. Siinsed majad koosnesid tegelikult ju vaid paljudest baitidest.
«Tere õhtust,» lausus keegi möödakäija.
Siin teda teretati. Siin oli ta keegi. Siin olid kõik midagi rohkemat kui tavaelus. Sellepärast meeldiski Valitsejale tehisreaalsuses rohkem kui kohas, kuhu ta tegelikult sündinud oli. Lapsest saati oli ta Maailma vihanud. Neednud oma südames iga selle molekuli, iga seadust ja persooni.
Pärismaailm oli auklik, justkui oleks selle looja eksinud Elu programmeerimisel. Ja kõigele lisaks ei olnud Pärismaailma enam kuidagi võimalik muuta. Looja oli surnud või unustanud parandusteks vajamineva salasõna.
*
Valitseja astus aeglaselt mööda Linna edasi. Veel ei teadnud ta, kuhu soovis jõuda. Aga sellel ei olnud ta jaoks enam suurt tähtsust, sest Imedemaal võis ju alati olla ka lihtsalt olemise pärast.
Ta keeras väiksest kõrvaltänavast paremale ja liikus aeglaselt edasi. Algus mõjus uuele, koridori- meenutavale teekesele pööramine kuidagi värskendavalt, aga vähem kui sajakonna sammu pärast tundis ta ängi, mida ümbruskond peale surus.
Ta sõitis pisut ringi erisugustes rippmenüüdes ja dialoogikastides ning muutis ühetoonilised taevanipürgivad majaseinad vett- pritsivaiks maalinguiks. Ise tänas ta end sisimas, aga vaevalt keegi teine seda muutust eriti tähelegi pani.
Seejärel kõndis ta järgmise suurema avenüüni ja silmitses mõtlikult sellel asunud ettevõtteid. Veelgi aeglasemalt astus ta ühe lasipuud meenutama pidanud toruni ja lasi ükskõiksel ilmel käidud teed üle mõõta. Jah, habemetüükaga mees oli teda hommikust saati jälitanud. Ka praegu hakkas ta sihituid ringikesi tegema, Valitsejat hetkekski silmist laskmata.
Imedemaa looja klikkis korraks sel kahtlasel kujul, ei leidnud aga avanenud andmetes midagi silmatorkavalt õigustavat ja libistas siis kursori elimineerida nupu juurde. Siis ta peatus, sest võõras oli temaga privaatliinil eravestlust alustanud.
«Valitseja?» päris see ja kõnetatu vihastus, sest taolist karmi küsimust ei olnud veel keegi julgenud talle esitada. Ometi oli Linna omanikus tärganud huvi ja ta unustas korraks oma üleoleku.
«Ma ei hakkaks siin pikka sissejuhatust tegema, teie jaoks ei ole tähtsust, kes ma olen ja kes mind saatis. Mul on teile lihtsalt pakkumine.»
«Pakkumine?» üllatus Valitseja. Veel kunagi polnud keegi talle pakkumist teinud.
«Jah, see puudutab teie tehaseid. Te lubasite täna peatsehhi ringi käima mõned friigid. Vähemalt üks neist on kaasa võtnud seljakotitäie lõhkelaengut ja talle on antud kindel käsk, juhul kui me poole tunni jooksul lepinguni ei jõua, seal korraldada väikene plahvatus.»
«Missuguse lepinguni?» kogeles ähvardustega pimedaks löödud mees.
«Noh, et umbes pool või nii teie aktsiatehunnikust võiks olla meie oma.»
Midagi sellist oli Valitseja kogu aeg oodanud. Ta oli teadnud, et varem või hiljem tulevad ta paradiisilinna ajudeta pärisinimesed. Ta oli arvamusel, et nad tahavad lihtsalt lustida, vandaalitseda ja sõimata, aga nad tahtsid poolt kogu tema varandusest!
Neil ei olnud mingisugust õigust. Ainult tema oli taibanud ajusignaalid ja suunatud teetalained ühendada. Tema oli ainuisikuliselt välja mõelnud impulsaatori. Ainult tema oli loonud tohutu programmi tohutute failidega ja gigabaitidega. Ja nüüd tulid Nemad -- tavalised alamolendid -- ning nõudsid oma viitekümmet protsenti.
Kuid Valitseja oli andnud endale lubaduse mitte kunagi enam taganeda ja nüüd põrutas ta vastuseks:
«Mingit lepingut ei tule. Kui te ei palu andeks, siis olete kümne sekundi pärast surnud.»
Üks, kaks, kolm... Valitseja nägi, kuidas teine mees õlgu kehitas. «Blufib,» taipas ta.
Seitse, Kaheksa, Üheksa.
«Olete te kuulnud oma töötajate haigusest?» plahvatas lõpuks rahanõudja.
«Kümme sekundit on läbi.»
«Pauk võidakse lugeda masinate rikkeks ja te saate kiiresti uue tehase püsti panna. Aga see võidakse lugeda ka te töötajate haiguse süüks. Lõpuks jõutakse selleni, et nende immuunsussüsteemi on rikkunud need teie kiired. Riik nõuab, et te avaldaksite meditsiiniliseks ekspertiisiks oma tehnoloogia. Ja siis on te äril niikuinii kriips peal. Tekivad uued Maailmad. Microsoftil olevatki juba üks selline valmis, aga nad ei oska seda veel impulsaatoritega ühendada.»
«Te pakute ju selgelt üle,» trügis Valitseja vahele.
«Töötajadki ei taha enam teie juurde tulla -- nad kardavad uusi plahvatusi. Ja kindlustusfirmad...»
«See on jama!» karjatas kuulama sunnitu ning keeras oma mikrofoni põhja, et kaasvestlejat ometigi vaikima sundida ja mõtteid koguda.
Korraks teine mees hoidiski oma lõuad koos, jätkas siis aga sama rahulikul toonil:
«See võib tõepoolest olla jama -- ma pole seda ju väitnudki. Aga kui ei ole, siis tuleb teile kaela sellist jama, et...»
«Lepingut ei tule.»
«On see kõik? Öelge kiiresti ära, ma ei viitsi siin teid kõigi silme all tülitada -- pealegi lubasin lapse loomaaeda viia.»
»Naine?» kohkus Valitseja ja uuris uuesti teise isikuandmeid. Soo juurde oli tõepoolest märgitud N.
«Kuhu on see Maailm küll jõudnud? Kas te ise ei tunne end pervertidena?» urises ta siis.
Naine solvus. Ütles vaid: «Me võime plahvatuse ka kohe ära teha,» ja lõpetas privaatvestluse. Valitseja jäi hetkeks paigale ja silmitses, kuidas inimene, kelle peale oli just karjunud, tast kindlal sammul eemaldus ja Väravasse astus.
«See oli kõigest mingi loll nali,» taipas ta lõpuks ja muigas. «Kes oleks küll tulnud sel viisil teda ähvardama? Õiged pahad tulevad ikka mustades ninja-kostüümides südaööl ja nõuavad relvaga.»
Ta vaatas veel korra sellel tänaval ringi ning otsustas siis enda rahustamiseks virtuaalkinno filmi vaatama minna. Siin sai ta olla üksi koos oma lemmikkangelastega. Siinne elu oli tihti küll verisem, kuid lõpuks ikkagi õiglasem kui pärismaailmas. Siin sai ta ise valida, keda ja mida vaatas. Ka Imedemaa oli ju laias laastus kino -- tegelikkuses mitteeksisteeriv, reaalsusega sarnanev piltkujutis. Siin ei saanud keegi kunagi päris oma jalaga astuda. See oli otseselt kellegi loodud, kellegi fantaasia, killuke unistust.
*
Tegelikult ei suutnud Valitseja pärast filmi lõppu meenutada selle pealkirjagi, sest oli lõdvestumise asemel hoopis aina enam ja enam pingule tõmbunud -- eelnenud ähvardus oli muutunud aina julmemaks ja häirivamaks.
«Mis siis, kui kogu see jama saabki teoks? Olgu, võib- olla kõik ei lähe nii, nagu see tüüp arvas. Ma suudan siiski püsima jääda -- investeerimiseks on ju veel piisavalt vaba raha. Teeme uue tsehhi, toome naaberlinnadest uued töölised. Aga kas see on siis lõpp? Nad tulevad ju uuesti! Ja siis küsivad nad juba kolme neljandikku. Võib-olla rohkemgi. Ma pean siiski sisse andma hoiatuse.»
Ta tõttas mööda tänavat Rääkimisbörsi hooneni ning astus sisse selle tuhmpunasest uksest.
«Ühendage mind Will Taxfieldiga,» hüüdis ta teeninduspreilile juba eemalt.
«Kahjuks on ühendus praegu katkenud,» vastas see veelgi kiiremini, «härra Valitseja.»
«Kuidas katkenud? Proovige uuesti!»
See klõbistas midagi, kehitas siis õlgu ja lausus:
«Mitte midagi.»
«Te peate ühenduse saama, saatke keegi pärismaale ja las ta ajab vastavad asjamehed siia!» õpetas Imedemaa kuningas hingeldades.
«Ahah,» ja ta kadus tahapoole.
«Võib-olla on meil nende ekskursantidega nii palju vaeva, et telefon lülitati lihtsalt välja?» pakkus Valitseja.
Ta nõjatus korraks vastu pikka, läbipaistvat letti ja silmitses endagi üllatuseks uudistetablood lae kohal. Üldiselt polnud talle need pärismaailmas toimunud sündmused kunagi korda läinud. Ikka oli keegi ainult tapetud, kadunud, peksa saanud. Või oli varastatud raha või oli keegi seda sama võitnud. Ikka pettus pettuse otsa.
Seekord oli siiski midagi, mis teda häirima hakkas, sest tummade uudiste rivvi oli kerkinud »Häving Imedemaa tehases.»
*
«Valitseja,» küsis keegi õige ta ligidalt, «kas see on tõsi?»
«Mis on tõsi?» ei taibanud koha autor kohe.
«See, et kogu teie kompleks lendas vastu taevast?»
«Nii, et see oligi siis tõsi? Nad panidki pommi?»
«Seda siin kirjutatakse jah. Aga kes nemad?»
«Kust mina tean. Mingid lihtsurelikud.»
Ta hääl värises ning juba ta nägi seda ultimaatumi esitajat uuesti enda poole sammumas.
«Teate, mida see võib endaga kaasa tuua?» ei jätnud teine mees oma jonni. Ta nimi oli Joe Tacter, aga Valitsejat ei huvitanudki enam seda avanenud dialoogiaknast järele vaadata.
«Ma olen neid teetalaineid väheke uurinud ja noh, enda peal katsetanud. Suletuna ei tohiks nad eriti ohtlikud olla, aga kui toimub mingi plahvatus, killustumine, siis...»
«Noh, mis siis?» küsis Valitseja, pooleldi veel mõistmata, kuhu on sattunud.
«Ega minagi täpselt tea, aga ma ei ole küll sugugi kindel, kas inimaju suudaks äkilist tohutut kiirgust ära kannatada.»
«Nii et see oleks siis valus? Valusam kui plahvatusest põhjustatud lööklaine?» hakkas Valitseja kannatamatuks muutuma.
«Lööklaine? Küsimus ei oleks enam lööklaines, vaid tohutuid alasid katvas kiirguspilves. Need on ju ikkagi väga ohtlikud ained, mis loodusesse satuvad. Kas te tunnete tuumaelektrijaamades toimuvaid protsesse?»
«Vähesel määral. Mis siis?»
«Ma arvan, et teie plahvatuse tagajärjed võivad küündida kunagiste radioaktiivsete katastroofide piirimaile.»
«Ja te teadsite seda kogu aeg? Miks te sellest varem ei rääkinud?»
«Õigupoolest,» mõtles Joe paar korda oma sõnade üle järele, «ei teadnud ma seda enne ja ei tea ka nüüd. Lihtsalt kuulmine plahvatusest sundis mind endale esitama uusi küsimusi. Ja lõpuks jõudsingi ma järeldusele, et see plahvatus ei saa olla ainult plahvatus.»
Valitseja vaikis. Nüüd hakkas ta taipama, kuhu oli oma kindlate otsustega ja rahasäästmisega jõudnud. Kindlasti hakkavad riik ja kõikvõimalikud väiksemad üksused talt nüüd välja pressima tohututes kogustes summasid, et korvata tekkinud kahjud ja taastada rikutud ökosüsteem.
«Kuradi inimesed,» sisistas ta ning võttis ühel heledal ja sisselõikuvalt terevana tundunud toolil istet, et jälgida uudiseid pärislinnast.
Plahvatus Imedemaa tehases põhjustas kaose. Valla pääsenud teetakiired rikkusid infosüsteeme ja põhjustasid linnas erinevaid kahjustusi, lõhkusid aga kõige rohkem organismide (sh inimeste) närvirakkude talitust. Kaitseväe juhatusel on alanud inimeste evakueerimine. Kõiki, kelle maja ees peatub rahuvärvides auto, palutakse kaasa võtta vähene pagas ja tulla päästjatega kaasa. Kogu linn ja selle ümbrus on kuulutatud kriisipiirkonnaks. Igat sissetungijat on sõjaväel õigus tappa. Mitu päästjat jättis tööd tehes elu. Edasised tööd linnas lõpetatakse uute uurimistulemuste saabumiseni. Piirkond isoleeritakse. Lootus, et keegi on veel elus, on kaduvväike.
***
Valitseja ärkas võpatades. Ta oli siiski uinunud. Ja parem oligi, sest tal polnud aimugi, kaua oli enne järjest üleval olnud. Mõtted olid hakanud kukerpalle tegema ja üksteist ära sööma. Kord oli ta end süüdistanud kõigi aegade kõige suuremas kuriteos, siis jälle neednud inimesi nende lolluste eest.
Tema Imedemaa oli tühi. Mitte ühtegi hinge ei kõndinud enam ringi ega tulnud Valitsejat teretama. Kogu ta elutöö oli tõenäoliselt leidnud oma lõpu. Ta libistas end külmale ja vastikult suruvale põrandale ning hakkas vaarudes liikuma.
Midagi nägemata kõndis ta esimese Väravani ja astus sellest läbi. Tema leiutis, tema kodu, tema turvapaik oli ainsa päevaga hävinud, purunenud tuhaks. Koos sellega ka kogu pärislinn, aga see ei olnud enam oluline.
Ainus paik Maailmas, kus ta oli end turvaliselt tundnud, oli nüüd muutunud millekski tühjaks, robustseks, julmimaks ründajaks.
Kolmemõõtmeline pilt ta ees kustus ja ta tundis, kuis puhanud silmad taas tööle hakkasid. Lihased olid ajuimpulsaatori kapslis olles täielikult töötegemistahte minetanud ja ta juba kahtles, kas kunagi päriselt liikuda saab.
Viimased uudised, mida ta mäletas, olid kinnitanud, et elu kogu linnas on lõppenud. Kuid tema oli ju ometi elus. Oli ta siis tõesti nüüd ainult Imedemaa elanik? Võib-olla ta keha enam ei funktsioneerinudki ning virtuaalvormi hoidis töötamas ta päriskoju surisema pandud elektrigeneraator? Kuradi terroristid...
***
Ta silmitses mõtlikult sõjaväe laigulist autot ning kuulas pealt oma uute semude memuaare. Ta ei teadnudki, kaua ta seal niiviisi dziipi ja selles olevaid surnukehi oli jõllitanud, aga ta ei tahtnud ikka veel uskuda, et vastu majaseina mõlki sõitnud auto ei hakka enam kunagi liikuma. Miski oli selles vaatepildis võõras -- ei olnud raisakulle ega kärbseid läbi klaasi paiskunud pea kohal tiirutamas. Ka linnud ja putukad olid kadunud. Klaasikildudega täkitud nägu jälgis ta liikumist ja selle karjeks vormunud huuled vaikisid hoiatavalt.
Nad olid viimased ellujäänud selles linnas. Ainsad neli, kes suutsid üle elada plahvatuse ja sellele järgnenud kiirguse. Terve linn oli nende päralt -- söögid ja joogid. Nüüd oli see nende linn.
Valitseja oli juba esimesest kohtumisest alates kujunenud rühma juhiks. Endalegi üllatusena oli ta endas leidnud vajaduse olla liider. Tema hääl oli karmim ja iga lause kõlas käsuna. Ei olnud enam ta Imedemaad, aga oli veel tema -- Valitseja.
Nad ei proovinudki enam linnast välja saada -- kõik teed olid blokeeritud. Kõrgemad rahvaasemikud olid lasknud kriisipiirkonna muust maailmast välja lõigata kõige kaasaegsemate vahenditega. Isegi tuul ei saanud ilma eriloata üle tõkete, loomadest ja inimestest rääkimata.
Üks mees arvas ennast teadvat, et kui tegu on lihtsa tsiviilkatastroofiga, siis tullakse veel selle nädala jooksul linna üle kontrollima. Täielik eraldatus ei tähendanud veel, et nad enam kunagi ei saa näha teisi inimesi.
Valitseja oli oma sisimas rahul. Ta ei teadnud, kas tahabki enam kunagi sellest linnast minema. Kuigi ka mineku korral oleks tal olnud kenake summa pangas arvel, pakkus ta hingele siinne õhkkond puhast rahu. Siin oli tal varutud tagavaradest piisavalt süüa ja isiklikust generaatorist ka küllaldaselt sooja. Siin polnud tal vaenlasi, inimesi, kes näeksid tas halba, alaväärtuslikku. Siin ei saanud keegi teda röövida või solvata. Siin oli ta ikka veel keegi -- üks neljast.
Ta keeras ennast aeglaselt ümber oma telje ja silmitses ühetoonilist maastikku -- tühje, kasutuid hooneid. Seegi oli nüüd tema Imedemaa.
1999