Diair oli värvikaupmees. See tähendas seda, et ta oli ühekorraga nii võlur, taimetark, kaupmees kui ka sõdalane, sest täpselt nii palju oli selle elukutse pidamiseks vaja osata.
Võlur pidi olema värvide võltsimiseks, sest haruldasemaid värve nõuti rohkem, kui tal pakkuda oli. Nii tegeleski ta silmamoondusega, pakkudes odavamaid värve kallimate pähe. Kui mõni rõivaid värvinud pereemad sai aga karmiinpunased püksipaarid indigosiniste asemel, võis Diair süütult kinnitada, et tema saigi sellise imeliku tooni näiteks Armonist, et tema seda ei kontrollinud ja et tema pole süüdlane. Vahel aga teatas ta hoopis, et süüdi on hoopis värvi kasutaja, kes ei täitnud kõiki ohutusnõudeid. Taimetargana segas ta lihtsamaid värve ise kokku, kaupmehena hoolitses ta äri edasise õitsengu eest ja sõdurina valvas ta, et mõned nimetamistki mitte väärivad isikud ehk «Need saadana kuradi röövlitõprakari» ei üritaks tema tulusid enda tuludeks teha.
Kogenud värvikauplejana teadis ta ka seda, mis värvid on eriti haruldased, raskelt tehtavad ja hinnalised. Nii näiteks oli selleks smaragdiin, mida üks poisike ta nina all parajasti juba kolmandat korda oma tühjaks saanud topsikesse võlus.
See poisike oli tänavakunstnik, ja Diairi meelest veel andetu tänavakunstnik, aga smaragdiini ta kasutas ja see ajas kaupmehe meeled keema.
Smaragdiini sai kolme mao mürgi segamisel paari eriti hinnalise Evania taime emakasuudmega. Loomulikult teadis Diair osava värvikaupmehena vähemalt seitset erinevat moodust selle võltsimiseks, aga häda seisnes selles, et kuus neist olid suhteliselt lühiajalised, seitsmes, pikaajalisem, nõudis ühe komponendina sinekarbi koda (see liik oli hiljaaegu vägagi haruldaseks muutunud, tõenäoliselt oli põhjuseks just rahapuuduses vaevlevate värvikaupmeeste suur hulk), see oli aga originaalistki kallim. Kaheksas, vahepealse mõjuga nõidus, oli aja jooksul kaotsi läinud, üheksas ja kümnes olid veidi keerukamad triki, aga sama mõjuga kui esimesed kuus, ja seega polnud Diair vaevunud neid selgeks õppima.
Ta teadis aga otsemaid, et see poisike ei kasuta smaragdiini loomiseks ühtki neist. Selleks oli see värvitrikk liialt lihtne. Seega ostis ta otsemaid poisikeselt ühe pildi ära ja asus nurga taga katsetama. Valgus peegeldus ja säras pildilt nagu ehtsalt smaragdiinilt. Samuti ei kaotanud ta oma värvi Hingise reaktiivi mõjul, mis paljastas eanmiku võltsingusit peale meetodite number kolm ja seitse. Ta tundis, kuis temas tärkab mingi imelik iha; ja ta teadis ka, et selle nimeks on ahnus. Kui see meetod olnuks tema valduses, siis võinuks ta teenida üüratu hulga raha ja ehk rajada mõnda suuremasse linna omaenda värvimüügikeskusegi.
Nii astus ta poisikese juurde: «Ilusad pildid sul. Head värvid ka.»
«Kõik on ise tehtud,» sõnas poisike tagasihoidlikult.
«Sa oled vist värvikaupmees, enamik värve ei hinda.»
Diair kirus oma läbinähtavust, aga oli siiski sunnitud oma isikut tunnistama.
«Võin teile müüa kõikide oma värvide retseptid,» sõnas poisike. «Sada teraskangi hinnaks. Mõistate ju ise, et ma kulutasin neile palju aega ja raha.»
«Sada kangi on palju raha,» sõnas Diair.
«See on aus hind,» sõnas poisike.
See oli aus, isegi kergelt soodus hind. Diair ei soovinud aga muud, kui vaid smaragdiini.
«Mul on haige ema ülal pidada,» kinnitas poisike. «Seega ei saa ma hinnaalandust teha. Mõistate, mul on hädasti vaja sadat kangi ja seega olen sunnitud kõiki värve korraga müüma. Üksikuna saaksin suuremat tulu, eriti smaragdiini eest, mis üksinda juba kaheksakümmet kangi väärt, aga ma lihtsalt ei saa oodata.»
See oli üliärimehelik jutt ja Diair oli nurka surutud. Tegelikult oleks ta nõus olnud juba smaragdiini eest üksi maksma sada kümme teraskangi, aga see oli ka maksimumhind, mida ta hetkel suutnuks tasuda.
Esimesel päeval läks ta äri väga hästi. Värv oli hea, parema katvusega, kui ehtne smaragdiin, kõlvates ka lisaks rõivavärviks. Tegelikult oli ta katvus sama hea, kui lääneroosal, mis tema teadmiste kohaselt paremuselt teise katvusega Singeri musta järel.
Teisel päeval läks ta äri samuti hästi, sest linna ostjad olid kõik temast kuulnud. Ainus pilveke ta rõõmutaevas oli värvikaupmees Mirafloid, kes sättis samuti smaragdiinileti üles.
Nii seadis ta kolmandal päeval sammud Lethese linna, mis oli ümbruskonna suurim ärikeskus. Aga ei olnud sealgi ta äril edu, sest seal olid juba kõik majadki smaragdiiniga üle värvitud, kõigil värvikaupmeestel smaragdiin aga kõige odavamaks kaubaks hinnatud.
Nii vaatas Diair mõtlikult oma smaragdiiniga toonitatud rõivaid ja arvas, et targem oleks muule kaubale üle minna.
Aga oh häda! Proovis, mis ta proovis, tema smaragdiinikarvalised rõivad ei võtnud ei nõiduse ega muude kunstiga enam ühtki teist värvi peale. Veelgi enam, smaragdiinised potid kippusid ka seda värvi jääma; ja mis veelgi hullem, neis pottides võtsid ka muud värvid sama tooni, justkui ei osanukski ta enam muid toone valmistada.
Diairile meenus küll see kahtlane kiirus, millega poisike oma teraskangide kättesaamise järel kadus, see saatanlik naerulagin, mis siis kostus, ja muud ülimalt kahtlased asjaolud, mis viitasid sellele, et poisike ei olnud mitte poisike, vaid õel trikimeistrist jumal Shargoba, aga oli juba liiga hilja. Ta valas potid tühjaks, vaatas nukralt, kuidas linna tänavadki selle kunagise kalli tooniga kattusid ja vandus, et mingu tal või kogu elu, aga ta leiab nõiduse, mis päästab kogu maailma ühevärviliseks muutumisest. Oli ta ju ise üks sellele aluse panijaist.