Mees seisis laval ja mängis klarnetit.
Ooper oli ammu lõppenud. Hämarus mähkis muusika sulnilt endasse, nukrad noodid sosistasid üht vana meloodiat, mis tõusis pehmelt ja igatsedes laeni, tiirutas tühjas saalis, võimendus akustika meistritöös. Heli lummas saali, jõudis iga selle sopini ja pani paljukuulnud ooperiruumi hääletut kurbust tundma. Siin oli palju kirgesid ja tragöödiat etendatud, ent saal tunnetas mehe siirust ja valu, mida klarnet ahastades edastas erilise piinaga.
Mees polnud seda viisi juba ammu klarnetil elustanud. Tegelikult polnud ta oma vana pilli juba aastaid kättegi võtnud. Ta polnud ka kunagi varem ihuüksi pärast etendust ooperisse jäänud ja laval seisnud. Ta imestas isegi, millisel imelisel ja senitundmatul moel igihaljas meloodia klarnetis arenes ja kasvas. Ta kuulis kaugeleulatuvates improvisatsioonides kogu oma hingevalu ja armastust. Muusika lendles pillist välja ja elas oma elu, mees tundis ennast ainult vahendajana enda võimete, salasoovide ning klarneti vahel.
Ta oli hämaras rambivalguses seisnud juba kaua, ent mängis ikka edasi suutmata leida meloodia algust ja lõppu. Oma muusikas tundis ta ära mõtted, mida ammu oli lootusetult üritanud enda jaoks selgeks mõelda -- nüüd oli kõik äkki nii lihtne, selge ja samas ka keeruline. Ta laulis mõttes kaasa, nii oli ta teinud juba lapsena seda laulu esimest korda kuulates ja siis oli ta laulnud endale, oli üritanud ennast lohutada ja ravitseda. Praegu kiskus meloodia tema pakitsevad hingehaavad veel rohkem valla, rebis need valusamaks ja võimendas piina. Lõpuks leidis ta passaadi, milles meloodia end kokku võttis ja harmoonia loogilise täiuslikkuseni viis. Viimane kurblik noot jäi sumbuvasse vaikusesse rippuma, kajades veel kaua laelaudalelt tühja saali. Mees oli veel õnnetum kui enne, aga osa tema ahastusest oli nüüd muusikas, mis elab nende seinte vahel veel kaua ja kannab endas kõike seda, millele ta oli mängimise ajal mõelnud.
Ent enne veel, kui viimase noodi kaja oli kõrvale tajumatuks õhuvõnkeks kadunud, läbistas tühja ooperisaali vaikust hääl. Mees tõmbus ehmatusest pingule ja oleks peaaegu oma pilli maha pillanud.
Metsosopran kaikus saali rõdult, oli selge ja puhas, hingekriipiv ja imeilus:
«Like a bridge over troubled water
I will lay me down..»
See tundus otsekui oleks nähtamatu hääl mehe mõtteid lugenud. Tema meeltes kajasid ikka veel lõpetatud meloodia sõnad, mis ühtlasi olid ka olnud tema palveks läbi muusika. Aga kristallpuhas naisehääl pani tal sipelgad üle selja jooksma ja käed värisema. Kunagi veel polnud keegi ta lapsepõlve ahastusviisi nii valusalt laulnud.
Metsosopran tuli ülemiselt rõdult mustade varjude vahelt, sealt kuhu kahkjas lavavalgus ei ulatunud. Aga nüüd astus kuju, kellele hääl kuulus, varjude vahelt välja ja vaatas lavale mehe poole.
«Teie?!» jäi mehel hing üllatusest, ehmatusest ja piinlikkusest kinni.
Naisenägu vaatas malbelt rõduhämarusest alla. Seda nägu oli nii mitu korda näinud mees siinsamas laval, omale nii lähedal, oli tundnud hõrku parfüümi ja talumatu enesesunni tulemusel suutnud ennast suruda rolli, meelespidamaks aaria sõnu. Ta oli seda keha hoidnud lugematutel kordadel proovis ja etendutsel oma käte vahel ja ainult meeletu tahtepingutusega surunud maha vajaduse kordki seda ehtsalt ja tõelise kirega suudelda.
Naine vaatas teda ja eemaldus siis taas varju. Vana rõduuks kääksatas ja mees pigem tajus kui kuulis trepilt laskuvaid samme. Viivu pärast, mille jooksul ei suutnud mees endast leida enam kübetki seda vaprust ja enesesuretamist, millega viimaste aastate jooksul teatris nii harjunud oli, kerkis naise kuju lava tagant taas ja pigem heljus kui astus -- ikka veel õlapaeltega leebelt kokkusõlmitud rekvisiidist Angelina õhtukleidis -- mehe poole, näol sõnatult mõistev nukrus ja virvendav kahetsusnaeratus. Juba eemalt tundis mees kerget aaloeparfüümi, mis ooperi käigus ta pea alati huugama ja häälepaelad värisema pani. Naise kleit sahises kergelt mööda põrandat. Ta nägi naist, keda salaja armastas ja kellele oli mõttes pühendanud oma klarnetisoneti, mille mängimiselt teda tabatud oli. «Teie!» sosistas mees veelkord ja tundis, kuidas punastas. Ta polnud söandanud naist kunagi sinatada, hoolimata teatri tavast.
«Mina,» vastas naine lihtsalt ja seisatas. Tal olid helepruunid juuksed, mis langesid õlgadele, solaariumis päevitunud nägu, vilavad sinisilmad, värvitud ripsmed ja huuled -- ent miski ei suutnud enam varjata reetvaid kortse näol. Paljastel õlgadel kiiskasid tumenevad pigemendilaigud -- kindel tunnus vääramatusest. Aga naine oli ikka veel ilus. Oli ikka veel nii ilus ja veetlev... «Ma kuulsin, kuidas keegi mängis ja tulin vaatama,» ütles ta tasa. «See on minu nooruse lemmiklaul.»
Jah, tema nooruse ja mehe lapsepõlve! Kakskümmend valusat aastat.
«Ma pole sind kunagi kuulnud klarnetit mängimas,» jätkas naine mehele eriskummaliselt otse silma vaadates. Nüüd polnud selles pilgus enam lava võltshellust ega operetlikku teesklust.
Mees ei öelnud midagi, ei suutnud ikka veel tardumusest ja ehmatusest vabaneda. Liiga äkki oli tema unelm muutunud tõeliseks. Liiga kiiresti oli muusika võlunud tema juurde selle, kellele see oli pühendatud.
«Kellele sa mängisid?» nõudis heldinud sosin.
«Endale,» sai mees lõpuks sõna suust. Seesama ihalus seisis talle nüüd nii lähedal ja tema ilmumisest möödunud sekundite jooksul sai mees aru, et esmakordselt on ta naisega tõeliselt kahekesi, ilma lavastaja, koori, teiste näitlejate ja publikuta. See teadmine tuli äkki ja korraga, ning varjutas ta teadvuse kummalise ja lubava loorina. Aga ikkagi oli ta laval ja tundis ennast kangelasena mõnest ooperist.
«Miks sa nii kohkunud oled? Sa mängisid ju väga ilusti.»
«Ma...ma ei teadnud, et keegi kuulab,» pomises mees siis.
«Sa oleks võinud seda loota, Vincent,» sõnas naine ja astus talle veel sammukese lähemale. «On kurb, kui nii ilus muusika kuulajata jääb.» Peale aaloe õhkus naisest veel millegi järele, ent mees ei mõistnud, mille täpselt. Kuidagi ta hoomas, et see polegi päriselt aroom, vaid mingi ebamäärane emotsioon, mis läbi õhu temani kandub. Kui ta viimaks pilgu söandas tõsta ja naisele otsa vaatas, sai ta äkitselt aru.
«Te olete nutnud, Lorraine,» ütles ta vaikselt ja kohkunult. Naise silmad olid veel tõepoolest pisarais, ent need olid heldimuspisarad. Lorraine'i nägu oli nutetud ja see oli toimunud varem.
«Sinu muusika,» sõnas naine. «See oli nii liigutav.» Ent see oli pooltõde ja mees teadis seda juba. Naine oli nutnud samal põhjusel, miks tema oli üksinda jäänud ooperihoonesse klarnetit mängima. «Mängi veel midagi,» sositas vananev primadonna. «Mängi minule.»
Ja mees tõstis otsekui unes klarneti taas suule ja alustas meloodiat. Peagi embasid soprani ja klarneti hääled segunedes üksteist ja Vincent mõistis, et ei iialgi varem pole tema ja primadonna hääled laval duos niivõrd mõistvalt teineteist toetanud ja edasi arendanud. See kõik toimus kuidagi ebamaises tõelisuses. Ta ei suutnud uskuda, et on Lorraine'ga kahekesi ja nende mõlema tajud ja tundmised on suunatud ainult üksteisele. Kui mees lõpetas, siis Lorraine nuuksatas ja naeratas.
«Milline imeline õhtu, kas pole? Ma pole kunagi üksinda nii kauaks teatrisse jäänud...» Aga naise naeratus oli kurblik ega suutnud peita tema valu. «Ma tahtsin sind tänada, Vincent. Tänada ja õnnitleda. Sa olid täna suurepärane. Võimalik, et me ei esine enam kunagi koos.»
«Mis te nüüd,» pomises mees. Ta oli ikka veel segaduses. «See oleks kohutav. Ilma teieta poleks teater enam midagi väärt...» ja siis ta vakatas, sest sai aru, et oli öelnud oma elu suurima rumaluse. Tema armunud teadvus keeldus ja oli ammu keeldunud nägemast seda, mida teadis ooperidirektor ja millele kriitika õrnalt, pealtnäha heasoovlikult, kuid järjekindlalt siiski vihjas. Liiga reetvad on kortsud Lorraine Van Robelle'i näos, liiga töntsiks muutub tema tantsusamm -- pole selles enam esimesele armastajale kohast helgust ja kergust -- liialt kuuldavaks tema hingeldused liikumist nõudvate stseenide järel. Ja miks ometi ei kasuta lavastaja Angelina rollis noort Estrelle Zanetti'it, kelle hääl veel ehk ei ületa vananeva primadonna oma, kuid kelle värskus ja neitsilikkus lubavad kindlasti rollil jõulisemalt esile pääseda. Just nii oli keegi kriitik nädalapäevad tagasi kirjutanud, ning lisanud, et noore tõusva tähe tähe Vincent Werneri duett armastajapaaris talle vanuse poolest emaks sobiva Lorraine Van Robelle'iga mõjub peaaegu et haiglaselt. Vincent oli seepeale tundnud vajadust kriitikut käte ja jalgadega peksta, lüüa ta pea pesapallikurikaga lõhki ja ajud kanalisatsiooni rottidele visata. Hoolimata sellest, et kriitik oli noor ja kaunis naisterahvas. Vincent Werneri elus oli juba aastaid ainult üks naine, keda ta kuuma kirega salaja eemalt ihales ja armastas ning peitis oma lootusetust küünlavalgel luuletusi kirjutades mooselveini kibedasse joobesse.
Ja nüüd oli ta naisele välja öelnud, et teadis... Teadis direktori lubadusest noorele Estrelle'ile ja tellimusest trükikojale järgmise hooaja kavadel ja müürilehtedel üks nimi vahetada. Enam iialgi ei hakka Angelina ja Aleksandri paar ooperis nii elama. Edasi mängivad neid ainult näitlejad. Ainult näitlejad.
«Teater elab minuta suurepäraselt edasi,» ütles Lorraine Van Robelle ja tema häälest kostis kibedus. «Ma olen otsustanud lahkuda, mu kallis Vincent. Sina ja kogu ooper vajab kedagi nooremat.»
«Ei,» ütles Vincent ja ei teadnud, miks ta ooperi ajal nii raugelt naeratades Lorraine'i emmata julgeb, peites omaenda mina variserlikult rolli taha, ja nüüd, kui naine on siin samas, tema juures ja nii lähedal, ei julge sõnagi paotada. Nelikümmend kolm korda on ta pidanud «Valküürides» Angelinat laval suudlema, nelikümmend kolm korda on ta seda keha käte vahel hoidnud, iga kord vaevuga nooti ja rolli mäletades.
«Jah,» ütles naine. «Jah, Vincent. Minu aeg on läbi. Ma ei hakka iialgi ämmasid ja vanamoore mängima. Tänase etenduse ajal sain ma sellest lõplikult aru. Ja jäin teatrisse, et sellega üksinda mõttes hüvasti jätta. Ja siis kuulsin kedagi mängimas ja tulin vaatama. Sinu muusika tõi mulle lohutust.»
«Te ei tohi lahkumisele mõelda, Lorraine!»
«Mõtlemine ei muuda enam midagi. Mõtlemine oleks ainult igatsemine. Melanhoolia ja nostalgia. Mul pole millegi üle mõelda, ma lihtsalt lähen.»
Et jääda kõigile meelde oma värskuses ja kauniduses, lisas Vincent mõttes. Lahkuda tipphetkel... Nagu olümpiakulla võitnud sportlane. Aga Lorraine pole enam oma tipphetkel. Publiku jaoks.
«Ma lähen ja pärast sinu muusikat on mul kergem minna. Ma sõidan Baleaaridele oma villasse ja jään sinna. Nii on kõige parem.»
«Ei!» peaaegu karjatas Vincent.
«Miks?» küsis naine malbelt.
«Ma ei taha nii... Ma ei saa nii.» Lihtsad sõnad. Aga ometi kord ausad sõnad. Ometi kord ausad...
«Sa oled egoist, mu kallis.»
Hingetõmme, silmad sulguvad. See on nii lihtne! Ütle ainult need sõnad! Ütle ja ära mõtle, mis juhtub edasi. Nüüd või mitte kunagi!
«Kõik armastajad on egoistid.» Aga ta oli selle välja öelnud.
Lorraine ei vastanud ja Vincent ei näinud tema näoilmet. Mehe silmad olid endiselt suletud. Korraga paiskus aaloe talle näkku ja sosin paitas ta kõrvu: «Sa oled maailma parim egoist.» Angelina huuled puudutasid ta kaela ja liikusid seal suule. Enne kui Vincent suudlusele vastas, pidi ta endale mitu korda kinnitama, et see pole Angelina vaid Lorraine.
Midagi võimatut oli teoks saanud.
***
Lorraine Van Robelli'i magamistoas polnud baldahhiinruloodega kaetud voodit. Polnud seal ka antiikset mööblit ega pitskardinaid. Oli vaid suur tuba high-end stereoga nurgas ning lihtne puust voodi haiglaroheliste linadega.
Stereo mängis kordusega kümmet plaati, millest Vincent mäletas hiljem vaid paaniflöödil võlutud «Bridge Over Troubled Water» ja Schuberti oktetti F-duuris. Rohkemat toas ei olnud. Mäletada. Peale Lorraine'i sileda, ainsagi karvata ihu. Oma kõige julgemates ja haigemates fantaasiates polnud Vincent endale iialgi julenud ette kujutada seda...mida ta nüüd koges. Tema kujutelmad Lorraine'ist olid jäänud alati piiridesse, mida ta uskus ümbritsevat puhast armastust.
Et armastus võib olla nii füüsiline ja nii julge ja et selline ühendus ei varjuta sugugi üllast kirge ja tunnet, oli Vincentile jahmatav. Oma tänutunde kõikelubava ja pakkuva vastutuleku eest uputas ta hetkelleiutatud seksuaalsetesse ekstravagantsustesse ning katsus summutada piina, mis tuli arusaamisest, et ei üllatanud naist enam millegagi. Need kakskümmned valusat aastat...
Ja samas ei tundnud ta neist aastatest enam ühtegi, sest on hetki, mil ei loe enam mingid numbrid, mingid reaalsused ega mingid normid. Esimest korda oma elus tundis Vincent midagi uudselt magusat. Ta arvas, et see ongi õnn. Kui sa usud, et oled õnnelik, siis sa oledki ja rohkem ei osanud ta selle kohta enam midagi öelda. Sa ei vihka ealeski inimest, kes on pakkunud sulle õnne.
Õnne?
Mida oli temal Lorraine'ile pakkuda? Armastust? Või nooruslikku kirge? Või pelgalt hetkelohutust? Oli ta naisele lihtsalt üks ja ajutine sild üle vaevavete? Oli ta see, milleks oli end oma muusikaga pakkunud?
Ühel hetkel sai ta aru, et nad on viivuks peatunud, et väljas sajab vihma, et Lorraine'i hingamine on rahunenud, ja et nüüd vist võiks juba pisut järele mõelda. Või vähemalt proovida taastada mõttetegevus, mis oli laval suudeldes aeglustunud, «Trubaduuris» mooselit juues kaduma hakanud ja Lorraine maja ees taksost väljuva naise käetõmmet tundes haihtunud. Jah, veel takso tagaistmel naist suudeldes oli ta endale sisendanud, et see on vaid uni ja lõppeb auto peatudes. Aga soe sirutatud käsi oli talle öelnud, et midagi pole lõppenud ja kõik alles algab. Ja jääb kestma vähemalt selleks ööks. Aga võibolla ka... Ei, nii palju ei julenud ta ka mõelda.
«Sajab,» sositas ta, kui arvas, et lõpuks peab ka midagi ütlema.
«?»
«Õues. Sajab vihma...»
Stereo klõpsatas nurgas uue plaadi. Vincent ei teadnud seda muusikat. Soe ja sile keha siugles ta vastu. Elekter.
«Miks sa tulid?» kostis õrn sosin, mis ei tahtnud tegelikult teada, vaid kuulda kuidas.
«Sa kutsusid.»
«Ei, aga miks sa tulid?»
«Sest ma olen sinust alati unistanud.» Kummati ei tundnud ta enam häbi ega ärevust. Nüüd oli ta mees, kes oli kasutanud oma ürgset viisi üleolekuks.
«Sina kutsusid mind. Sul oli minust kahju,» tuli sosin nüüd ta kõrva seest ja elekter paisus rajutormiks. «Sa haletsed mind.»
Ja painutan ennast sillaks sinu jaoks üle vaevavete, lisas Vincent mõttes. Nii kaugele ja kauaks kui sa iganes vajad. Aga ta ei vastanud midagi lasi elektritormil ennast oimetuks lüüa. Joovastushetkel sai ta millestki väga tähtsast aru. Et aeg ja maailm võivad mõnikord seiskuda.
***
Vihma sadas edasi, rohekad numbrid stereo displeil näitasid viiendat öötundi. Lorraine libistas ennast voodist välja, kattis ihu valge hommikumantliga ja hõljus toast välja. Vincent mõtles, milliseid unesid ta praegu näeks, kui uinuks. Aga ta ei tahtnud magada. Peita reaalsus unemaailma tundus hetkel koletu kuriteona. Aga silmad sulgusid iseenesest ja jälle seisis ta ooperilaval ja mängis klarnetit. Jälle küünitles tuhm meloodia iga saali sopini, jälle leidis ta uusi harmooniaid, mis sõlmudes kuidagi lõppeda ei tahtnud. Ja jälle vastas muusikale metsosopran rõdult.
Like a bridge over troubled water
I will ease your mind
See oli taas Lorraine aga nüüd laulis ta uksel, heites endalt hommikumantli ja hoidis käes kahte pokaali.
«Sa nägid seda jälle unes, jah?»
«Ma ei maganud,» valetas Vincent.
Lorraine ulatas talle apelsinimahla ja keris ennast tema kaissu. «Ma ju teadsin seda kogu aeg, Vincent.»
«Mida?»
«Mida? Naised tunnevad selle alati ära, kallis. Alati! Kuidas sa mind vaatad, kuidas hoiad...»
Ta ei osanud midagi vastata. Ta oli läbinähtud, noh ja mis siis! Kas võis sel enam tähtsust olla? Mahl oli külm, kange ja harjumatult kirbe, värskendas ta meeli ja tõi virguspisara silma. Teadvus ja tegelikkus hakkasid käima oma harilikke radu. Tema, Vincent Werner on Lorraine Von Robelle'i voodis, joob kell viis öösel alasti apelsinimahla, keegi mängib paaniflöödil «Silda» ja homme on...laupäev. Aga Lorraine oli ta läbi näinud.
«Kuidas sa laval seisid ja mängisid,» pigem mõtles kui rääkis Lorraine edasi. «See oli kõik korraga seal, sinu muusikas olemas. Nii selgelt ja lihtsalt. Ja sa mõtlesid seda.»
«Mida ma mõtlesin?»
«I'll take your part
when darkness comes,» mõtlesid paaniflööt ja Lorraine ning Vincent noogutas.
«Ma ei hakka kunagi vanamoore mängima, mõistad Vincent? Mitte kunagi!»
Loomulikult ta mõistis seda. Aga tema valu oli hetkel kadunud. Kui inimene on õnnelik, siis ta ei muretse. «Lorraine, ma...»
«Ära räägi armastusest!» pigistasid teravad küüned ta rannet. «Pole tarvis. Ma pean teatrist lahkuma.»
Reaalsus vajus pahinaga Vincentile peale. Apelsinimahl võimendas naise sõnu.
«Sa võiksid jääda. Vähemalt siia linna. Mina ja sina...»
«Ma ei jää siia linna! Sellisena. Ma ei saa.»
«Ma tulen sinuga kaasa!»
«Et ohverdada oma karjäär! Mille nimel, kallis? Mille nimel? Mida me sellega võidaksime? Mis kasu sellest oleks?»
Kasu, mis kasu? Kui ma olen sinuga koos, pole mul tarvis mingit kasu...tahtis Vincent vastata, ent kopsudesse tõmmatud õhk tuli pahinal tagasi, kui ta mõistis, mida naine tegelikult tahtis öelda. «Ma jään igaveseks sinuga,» ütles ta lihtsalt. «Ma olen alati siin, kui sa mind vajad.»
«Tegelikult on üks võimalus, Vincent,» sositas Lorraine.
«Võimalus milleks?»
«Et ma ei peaks lahkuma. Aga ma vajan kedagi veel...»
«Lorraine! Ma olen siin! Ma teeksin kõik, et sind aidata. Ma arm...»
«Ära räägi armastusest! Miks sa pead kõik keeruliseks ajama!»
«Sest ma.... Olgu peale, mis võimalus see on ja mida sa vajad?»
«Ainult natuke sinu verd, kallis. Sa annad ju seda?»
«Verd?»
«Verd.» Neli lihtsat tähte moodustasid sõna, mis kõlas nii süütult. Vincent tundis helplevat rammestust, soojad kutsuvad sosinad küünitlesid ta meelte poole. Verd...?
«Mida sa iganes palud, Lorraine! Ainult ütle.»
«Ma ütlesin. Tule!»
Kaks alasti keha tõusid linade sahisedes voodist ja läkisd paaniflöödi helide kõlades käsikäes ukse poole.
«Ainult natuke verd. Algatuseks,» nurrus Lorraine ja Vincent vastas: «I will lay me down».
Kui nad köögist ühte väiksesse kambrisse astusid, nägi mees, et verd on seal juba küllaga. Keegi oli soonelise noaga tapnud musta kuke ja tema vere põrandal seisvasse hõbedast ämbrisse ammutanud. Musta sametiga ülelöödud seintele olid kinnitatud veidrad kuivatatud taimed ning kronksutõmbunud loomade jäsemed. Kambri keskel asetses meetrikõrgune nikerdustega kaunistatud tumedast puust tool. Valgus tuli kuivanud helepruunist ja pisut läbipaistvast nahast varjudega ümbritsetud küünaldest. Tooli ees lebas puust kaantega avatud raamat, mis tundus olevat väga vana.
«Mis see on, Lorraine?»
«Minu altar.»
«Altar? Sinu altar?»
«Jah. Sa pead sinna tooli istuma.»
«Ma olen ju alasti.»
«Mina olen ka. Nii peab olema.»
«Aga veri?»
«Sa olid nõus, Vincent! Ära küsi midagi, mul on nii lihtsam.»
Mees istus tooli ja tundis ähvardavat külmust ennast haaramas. Lorraine põlvitas tooli ette, kummardus raamatu kohale ja luges sellest mingi lõigu arusaamatus keeles. Ta alustas oma harilikul madalal häälel, ent läks sõnade teravamaks ja ärevamaks muutudes üle laulvale metsosoprani toonile. Ja lõpuks sigines ta häälde mingi madal ja korisev noot, mis oleks kui tulnud mõne võika elaja suust. Vincent võpatas ja vaatas pärani silmadega jahmunult oma armastatut. Aga naine lõpetas tsiteerimise ja silitas sooja pihuga ta reisi ja lausus harilikul häälel rahustavalt: «Nii on tarvis. Ära karda, palun!» Naise vari langes küünlavalguses seinale, kordas ta liigutusi.
«Mida see kõik tähendab, Lorraine?»
«Sa saad minu sillaks üle vaevavete. Seda sa ju tahtsid? Sa pakkusid ennast, mõtlesid ju minule, kui klarnetit mängisid?»
«Ainult sinule,» kinnitas mees ja vaatas üksisilmi ning üha rohkem uimastudes naise kumeraid rindu, mis kahkjas valguses veelgi täiuslikumad paistsid. Aga siis Lorraine tõusis ja seisatas viivuks. Vari samuti. Küünlaleegi vihus uksele joonistuv primadonna vari tundus aga liiga tumenevat, vähem ähmasemaks muutuvat.
Mehe pilk libises allapoole ja tundis jälle ennast üht teatavat värinat haaramas. Ta vaatas keha, mis ehk viimaseid kuid õitses jumalikus naiselikkuses. Vaid tabamatu ajahetk ja algab närtsimine. Valus ja pöördumatu. Aga praegu oli Lorraine veel... Vincent küünitles toolist ettepoole, et naist hellitada ja suudelda. Aga Lorraine astus sammu tagasi. «Ära liigu, palun!»
Ta pööras ennast ja sirutas käed kuke verega täidetud ämbri poole. Vincent vist karjatas, kui naise käed haarasid ämbrist verd ja värvisid seda oma põskedele...siis näole...siis kogu kehale ühtlaselt laiali. Ning üleni punasest verest läikiv ja tilkuv Lorraine põlvitas mehe ette, lükkas ta jalad laiali, surus ennast õrnalt nende vahele. Tema paokil suu haaras Vincenti mehelikkuse oma huulte vahele ning viivu pärast hakkas reaalsus jälle kaduma...
Aga vari...
Vari ei põlvitanud.
Kasvas, tõusis ja liikus. Veel ühte varju nägi Vincent, ühte päris ehtsat ja ta teadis, et see on tema enda vari. Kustuma hakkav teadvus sositas talle, et salapärane kolmanda varju peremees seisab tema enda taga. Aga seal ei saanud ju kedagi olla. Mitte kedagi...
Enne kui mees naudingute maailma vajus ja talle senitundmatu erektsiooni põhjuste üle mõtles, meenus talle apelsinimahla veidralt mõrkjas maitse.
«Aga veri...kust?» jõudis ta siiski pomiseda, kui saladuslik kolmas vari mähkis tema varjupildi uksel oma tumedasse embusesse.
Lorraine ei saanud vastata, ent tema liigutused ja mehe pulbitsev ja tukslev sisemus ei jätnud kahtlust. Kahtlust, kust kohast temast verd ammutatakse.
***
Hommik.
Hommik tuli aeglaselt. Kõigepealt andis ta ennast märku selgineva unenäoga, milles hõbedases, ainult ülakeha katvas kostüümis Lorraine mängis klarnetit. Naine seisis mustal taustal, mis võinuks väga hästi olla nii igavik kui mittemidagi. Ja ühel hetkel muutus klarnet millekski muuks, Vincent hoomas, et enam naine ei puhu vaid pigem imeb seda. Kostis kärgatus ja, tundis meeletut valu, kõik värvus erkpunaseks ja...
...Ja ta ärkas. Hommik. Ikkagi hommik.
Loomulikult ei saanud ta kohe aru, kus ta on. Akna tagant kostusid üsnagi hommikused hääled aga nad jäid harjumuspärasest mürast pisut kaugele. Tuba ei olnud kindlasti Vincenti oma. Siin lõhnas aaloe ja naisterahva jär...
Lorraine!
Muidugi, ta oli ju Lorraine'i majas sest nad olid armukesteks saanud ja midagi oli veel üsna palju juhtunud. Midagi veel...
Vincenti pea oli paksust täis ja valutas, kurk oli täiesti kuiv ja kähe, kogu keha üksainus piin. Aga kus on Lorraine? Oiates ajas ta ennast voodis istukile ja silmitses ümbrust. Hämar tuba, kardinad akende ees, nurgas tumm stereo, uks suletud. Lorraine oli ta eile kuhugi viinud, temaga midagi teinud aga edasi ei mäleta ta enam midagi.
Mitte kui midagi.
Ta tõusis, valu lõi piksenoolena pähe ja läks kööki, surus pea kraani alla ja jõi ahmides pahisevat vett. Vesi plahvatas ta sisemuses, ent värskendas ometi janunevat keha. Alles nüüd märkas mees, et on alasti. Ta oli olnud ju ka siis alasti, kui Lorraine...
Võpatades vaatas ka köögis ringi ja märkas väikest ust, mis ilmselt pidi viima kuhugi panipaika. Eile oli naine ta sinna sisse talutanud ja seal oli mingi verine altar. Mida kuradit!
Vincent rabas ukse valla. Pimeduses uhkus talle vastu aaloeparfüümi. Kobamisi süütas ta tule ja kissitas silmi. Väike astanguga ruum. Seintel riiulid, mis täidetud kodukeemia ja alkoholiga, nurgas paar banaanikasti, harjad, ämbrid, tühjad purgid. Ta mäletas, ei, teadis, et eile oli siin olnud must altar, hulganisti verd ja inimnahast lambid. Ja siin pidi olema ka tema verd.
Mida Lorraine oli temaga teinud?
Mida see nõid oli temaga teinud?
Läbi udu mäletas ta naise varju ja enda varju millest oleks otsekui uus olend välja imbunud, teda endasse haaranud. Aga see meenutus oli liiga ähmane ja katkendlik.
Endiselt oiates komberdas Vincent magamistuppa tagasi, pani end riidesse ja läks vannituppa. Uksest sisse astudes süttis automaatselt valgus ja ta jäi jõllitama peeglisse. See oli kahtlemata tema, Vincent Werner, kes sealt vastu vaatas. Kahtlemata oli see tema.
Aga pisut teistsugune.
Vannitoa laual peegli ees oli kiri. Kirjutatud pliiatsiga ja kiirustades harilikule kirjaplangile.
«Mu kallis poiss,
Kui sa ärkad, olen ma kaugel aga ma tulen tagasi. Ära hakka mind otsima! Olen sulle kõige eest väga tänulik. Ma ei tea, kas me näeme veel. See sõltub rohkem sinust kui minust. Nüüd. Sa võid mind vihata. Ma ei saa seda sulle ette heita. Aga ma vist tõesti armastasin sind sellel ööl. Piisab sulle sellest?
Suudlen.
L»
Jahmunult jõllitas ta kirja ja enda peegelpilti. Piisab mulle sellest? Tahtis ta karjuda aga sõnu ei olnud. Kurk oli korraga kuivem ja kriipivam kui varem ning ta tundis vajadust oksendada. Kui ta tunni pärast Lorraine'i villast uimasena väljus, sahisesid lävele visatud hommikused ajalehed ta kingade all. Kuupäev nendel väitis, et ta oli lamanud teadvusetult Lorraine'i juures kolm päeva.
***
Ooperidirektor Bellini avaras kabinetis istus sügavas nahktugitoolis hõbehalli kostüümi kandev imeilus naine. Jalg oli tal elegantselt ja väljakutsuvalt üle põlve heidetud, et direktor näeks ta jumalikku säärejooksu. Naine suitsetas peenikest pruuni sigaretti ja tema näol oli ilme, mis kõneles põlgusest ja üleolekust. Väikest kasvu direktor tormas mööda kabinetti edasi, tagasi, vehkis kätega, leemendas higist ja seletas puterdades vahetpidamata vabandussõnu.
«Lorraine, kullake! Mu aare! Kust sa võtad sellised lollused, vabanda mind? Kas sa tõesti usud kõike neid jutte, mida intrigandid õhutavad. Sa ju tead, kui palju on sinu ümber olnud alati kadedust ja õelust. Ja sa peaksid sellest juba ammu üle olema. Estrelle! Mõelda vaid, see higine mära! No kuidas sulle võis üldse pähe tulla, et tema saab Angelinaks ning Aidaks? Kuidas?»
Naine ei vastanud, lükkas pea kuklasse ja pahvis väikesi suitsurõngaid.
«Niimoodi kõiki ehmatada, mu kalleim? Niimoodi sõnagi lausumata minema sõita ja mulle see kiri saata!» Ja mees lehvitas ühe paberilehega, mille ta laualt haaras. «Mul oleks süda seisma jäänud, Lorraine! Ma oleks infarkti saanud!»
«Aga ei saanud ju,» ütles naine tasa.
«Jah.» Mees seisatas ta ees. «Jah, ei saanud. Aga see oleks sulle meeldinud ju. Võibolla seda nad taotlesidki, need viletsad valedepuhujad.»
«Sa siis ei tahtnud minust lahti saada?» küsis naine nõudvalt.
«Sinust lahti saada! Madonna!» röögatas mees ja vehkis kätega kui tuuleveski. «Ja oma teater sellega hukule määrata. Mul pole see uneski pähe tulnud. Sa kaod kaheks nädalaks oma Baleaaridele ja teater on paanikas. Vincent on samuti kuhugi kadunud. Katastroof!»
«Aga ma tulin tagasi.»
«Viimasel hetkel! Viimasel hetkel tulid sa tagasi otse peaproovi! Kuidas võib minu vanade närvidega niimoodi mängida? «Aida» oleks Estrelle'iga täiesti läbi kukkunud ja minu nime häbi sisse materdanud.»
«Aga nüüd?»
«Ta veel küsib! Lorraine, mitu korda ma pean seda sulle ütlema, et sa olid jumalik! Sa oled oma kõrgvormis, nagu uuesti sündinud ja maailma parim metsosopran. Ma vannun sulle, et mitte iialgi, pole ma...»
«Mis Vincentiga juhtus?» katkestas Lorraine teda.
«Ma ei tea. Jäi haigeks vist. Oli paar nädalat kadunud ja siis võttis tema advokaat minuga ühendust. Lahkus omal soovil. Keegi pole teda sellest saati näinud.»
«Vaene poiss,» pomises Lorraine.
«Mis? Jah, muidugi. Aga tema pole oluline.»
«Olgu,» Lorraine tõusis. «Ma jään. Selleks hooajaks. Kui sa kinnitad mulle, et kõik kuuldused minu...»
«Ainult alatud valed, mu jumaldatu,» noogutas direktor innukalt. «Sa oled ainus mõeldav Aida ja Angelina. Ja parim maailma primadonna. Vannun seda oma kadunud ema nimel.»
«Sa vannud täna kuidagi liiga palju.»
«Jumal, täna on ka eriline päev.»
Naine läks ukse suunas, tema kõnnak oli täiuslikkus ise, igast sammust õhkus erootilist värskust ja graatsiat. Naine lausa hõljus hõbedases kostüümis ukseni.
Bellini vaatas teda ja ümises «Shine on silver girl...» Lorraine peatus äkitselt ja võpatades, käsi ukselingil.
«Mis on, mu diiva?» küsis direktor.
Lorraine raputas vaid pead ja avas ukse.
«Your time has come to shine,» lõpetas Bellini viisi. «Sind vaadates tuli mul üks vana laul meelde, tead ehk seda -- «Bri...»
«Jah, tean,» kähistas Lorraine ning väljus kiiresti.
«Milline naine,» õhkas Bellini kui oli viivu sulgenud ust jõllitanud. «Milline naine!»
***
Vana sadamkõrts meremeeste agulis. Loendamatud punaste laternatega tänavad. Janused madrused, müüdav armastus ja kõik maailma pahed koondunud paari kvartalisse. Räpane ja muretu lõbusus; kõigi unustuste genereerija; lootuste ja lohutuste pakkuja. Igas linnas on sellised kohad. Ja igas linnas on ka teistsugused paigad -- nooblid kesklinnatänavad, uhkete kaubamajade, ministeeriumite, losside ja ooperiteatritega.
«Veritsev Liilia» ei erinenud paljus oma konkurentidest Lõbukvartalis. Siingi võis varaste hommikutundideni õlut kaanida, kerglaste tütarlastega aega viita, leigemaid narkootikume hankida, vahest ka kakelda. Ent üldiselt oli see viisakas koht, sest siin oli orkestripoodium ning reede õhtuti sai «Veritsevas Liilias» üsnagi talutavat muusikat kuulata.
Ludwig Horn külastas seda kohta tihti, kui oma laevaga siia linna jõudis. Ta oli põhjajoonud ajakirjanik, kes madrusena kaubalaeval raha teenis, sest ühetgi muud tööd ta peale kirjutamise ja seilamise teha ei osanud. Ja kirjutanudki oli ta peamiselt merekaubandusest, enne kui kõik toimetajad otsekui vandenõu sõlminult ta pikalevenivate joomaperioode pärast tema ees uksed sulgesid.
«Liiliasse» tuli Ludwig kahel põhjusel. Esiteks sai siin süüdimatult kaanida, sest kõrtsmikul oli politseiga teatav kokkulepe ja teiseks armastas ta meeletult klarnetimuusikat. Jah, «Liiliasse» oli sel sügisel siginenud üks mehike, kes lausa nõidus klarnetist võluhelisid, mängis kuulajate soovil kõiki meelisviise ja tegi seda jumalikult hästi. Ühemehe bändid süntesaatori ja kitarriga ei suutnud tihti tema menule midagi vastu seada, ja vanamees -- da Vinci'ks -- kuulutas teda kolletav poster kõrtsiuksel -- pakkus just seda, mida joomast melanhoolseks muutuvad meremehed ootasid -- ta elustas oma hingestatud viisidega mälestusi ja pakkus lohutust. Klarnetinoodid tungisid meeste hinge ja kõrtsmik Reggyle tundus, et vahest on peale da Vinci ülesastumisi ka kaklusi vähemaks jäänud.
Kui Ludwig sel õhtul «Liilia» uksest sisse astus, tümpsus kõlarites parasjagu noortepärane rütmimuusika ja külalisi oli veel vähe. Ta tervitas baarmani ja küsis, mis täna juhtuma hakkab.
«Da Vinci tuleb õhtul,» kostis Reggy. «Kui ta kaine on.»
«Tohoh,» imestas Ludwig. «Tema siis ka või?»
«Miks tema peaks siis nii eriline olema? Aga jommis peaga mängib ta vaat et pareminigi.»
«Kuule,» tärkas Ludwigis vana ajakirjaniku vaist. «Mida sa temast õieti tead?»
«Suurt midagi. Ta hakkas siin käima, kui oma varanduse läbi põletas. Ühel õhtul umbes aasta tagasi tõmbas nina korralikult täis ja koukis äkki kotist klarneti ning pistis puhuma. Nii see läks... Teenib mult mõned krossid, joob need maha aga vahest ostab sülemi roose ja saadab need ooperisse.»
«Ooperisse? Oota, tal oli varandus?»
«Nagu oleks olnud, räägitakse. Aga nüüd on tal vaid üürituba siit paar kvartalit eemal. Kõik, mis tal oli, müüs ta maha. Kõik peale klarneti.»
«Miks müüs?»
Reggy kehitas õlgu. «Kurat seda teab. Ju oli siis raha tarvis. Kõneldakse, et mingi tõbi. Aga üldiselt me siin palju küsimusi ei esita,» lisas ta kavalalt silma pilgutades.
«Hea küll,» naeratas Ludwig oma kõige avalamat naeratust. «Kortel Chablis'd hakatuseks, Reggy, ja kui da Vinci tuleb... Äkki saaks temaga mõne sõna juttu puhuda?»
Baarman kehitas õlgu. «Ma ütlen talle.»
Järgmise tunni jooksul täitus «Liilia» külastajatega ja kogus hoogu. Ludwig imes juba neljandat kortelit ja vestles kahe juhusliku Norra madrusega, kui keegi teda õlast raputas. Ta pööras pead ja nägi Reggyt.
«Kaks mooselit sinu poolt. See on hind. Ta ootab sind nurgalauas.»
«Tänan, semu.» Ludwig lõpetas kulistades veini, surus Reggyle paar rahatähte pihku ja tüüris kardinaga kaetud alkoovi poole, kuhu ainult kõrtsmiku isiklikul loal külastajaid lasti.
Hallis ja kergelt kulunud ülikonnas kõhetu kuju kössitas laua taga. Eesriide liikudes vaatas ta vilavail silmil tulija poole. Esimest korda nägi Ludwig mees heledamas valguses ja niiöelda elusalt. «Sa poiss», mõtles ta. «Ta on vana. Ma poleks arvanudki, et ta nii vana on.»
Vana oli da Vinci tõesti. Nägu kortsuline ja loppis, hõredate hallide juuste all kollakas pigmendilaiguline nahk, käed värisemas ja nukrad kiledad silmad kiiresti pilkumas. Reggy tõstis nende ette kaks pudelit mooselt ja klaasid ning eemaldus.
«Mida te minust tahate?» kähistas vanamees.
Ludwig istus ja valas veini. «Tahtsin lugupidamist avaldada. Olen teie muusika austaja. Teie terviseks!»
Vanamees võpatas, ent tõstis klaasi ja jõi selle ühe sõõmuga tilgatumaks. Ludwig täitis selle uuesti.
«Ja veel tahtsin ma küsida... Kes te olete, da Vinci? Klarnetivõlur?»
«Miks see teid huvitab?»
Ludwig ei osanud midagi tarka öelda ja vastas ausalt. «Lihtsalt huvitab. Ma olen...olin ajakirjanik. Ja teie olete üks enigma.»
«Mõistatus,» pomises vanamees. «Teid huvitavad mõistatused?»
«Loomulikult. Keda need ei huvitaks?»
Vanamees ohkas ja jõi veini. «Ma ei taha teile endast palju rääkida. Sellest poleks kasu.»
Ludwig kuulas teda.
«Sellest poleks kasu,» kordas da Vinci. «Enam ei aita miski.»
«Teil on abi vaja, da Vinci?» uuris Ludwig.
«Minu nimi on Vincent. Vincent Werner.»
«Vincent Werner,» pomises Ludwig midagi meenutades. «Vincent Werner... Tuleks nagu tuttav ette.»
Vanamees tõmbas ülikonna taskust kaks paberilehte ja heitis need kaaslase ette. Ludwig võttis ühe, silus sirgeks ja uuris seda. Ooperikuulutus. «Valküürid,» seisis sellel. «Hooaja sensatsioon. Peaosades võrratud Lorraine Van Robelle ja Vincent Werner.»
«Veider,» pomises Horn. «Ma muidugi mäletan neid nimesid aga minu mäletamist mööda peaks Werner ju palju noorem olema...» Teine leht oli samuti ooperiplakat. Ka see kuulutas hooaja sensatsioonist ja võrratust primadonnast Van Robelle'ist. Ooper oli sedapuhku «Aida» ja aastanumber ühe võrra hilisem. Meespeaosas aga Ludwigile tundmatu nimi. Kähku rehkendas ta midagi mõttes.
«Kuulge,» küsis ta siis vanamehelt. «Siin ei klapi midagi.»
Inimvare tema vastas rüüpas veini ja vastas: «Enigma, te ütlesite. Siin see ongi.»
«Te peaksite mitukümmend aastat noorem välja nägema!»
Da Vinci või Vincent Werner noogutas. «Ja ma ei tea, kaua see veel kestab. Kui kaua see üldse võimalik on. Ma vananen, mõistate.»
«Vist mitte. Seletage!»
Vanamees raputas pead. «Te ei saaks aru. Keegi ei saa. Ei need sajad arstid, kes mu varanduse õgisid ega nood äpardunud okultistid.»
«Okultistid?» huvitus Ludwig ja tundis, et äkki on tal siin üks loo-ots, millega võiks vähemalt proovida madruse karjääri ajutine muudatus tuua.
«Või kuidas ka neid ei nimetataks. Keegi pole suutnud mind aidata.»
«Mis teid vaevab? Mis teiega juhtus?»
«Aga vaat seda ma teile enam rääkida ei taha. Aitäh veini eest. Ma pean nüüd lavale minema.»
Kui Ludwig ennast saalis veini ja õllega üha sügavamasse joobesse istutas, da Vinci klarnetit kuulas ja tahumatute meremeeste vaimustuse üle jätkuvalt imestas, adus ta, et vanamehe juhtum teda tõeliselt huvitab ja kahe mooseli eest sai ta rohkem küsimusi kui vastuseid.
Aga Vincent mängis jälle suurepäraselt, mängis muusikat, mida ei saa kirjeldada, saab ainult tunda ja tunnetada ning mõista, et inimene võib teha asju, mis on inimesest suuremad. Vanamees lõpetas oma etteaste igihalja «Sillaga üle vaevavete» ning Ludwig nägi, et mitte ainult esineja silmis tekkisid selle loo ajal pisarad. «And pain is all around,» ümises Ludwig kurblikule klarnetiviisile kaasa ja lausa tundis saali haaranud valukoormat.
Hiljem taarus ta taas Vincenti juurde, kostitas teda mooseliga ja üha joomasemaks jäädes tegi vanamehele ettepaneku kõik ikkagi südame pealt ära rääkida. Ta pidi kasutama kogu oma kunagisest kutseoskusest säilinud veenmisvõimet. Lõpuks oleks Vincent nagu isegi nõustunud. «Ta on nii kuradima üksik», mõtles endine ajakirjanik. «Mida kuradit, kõik Liiliasse tulevad on üksikud. Ja mina olen ka, ja need norrakad ja Reggy samuti. Meil kõigil on ainult joomasõbrad ja ei mingit armastust. Räpane ja tühine elu. Meil pole sõpru. Ma võiks vanale vähemasti sõprust pakkuda. Temal on vähemalt muusika. Minul pole sedagi.»
«Sa mängid paremini, kui keegi, keda ma kunagi kuulnud. Ja klarnetit olen ma palju kuulnud,» kinnitas ta Vincentile. «Lähme, ma teen sulle vähemalt ühe sööma välja.» «Liilia» köök oli juba suletud.
Vincent nõustus. Pakkis hoolikalt oma klarneti kokku ning nad trügisid läbi umbse saali, kus lahkuvat artisti tervitati ovatsioonidega. Reggy surus talle paar rahatähte õhtuteenistust pihku ja soovis kõike head. Tänaval ulus külm tuul ja uitasid mõned üksikud prostituudid.
«Lähme «KFC-sse,» pakkus Ludwig mõttes juba krõbedat broilerit krõmpsutades. «Nad on veel lahti.»
«Aitäh, sõber,» kostis vanamees.
Ludwig oli liigutatud. «Kui sa oma loo mulle ära räägid, võiks ma proovida sind aidata. Mul on mõned mõjukad tuttavad,» kuulutas ta bravuurselt. «Meremeeste asi. Või kuidas selle laulu sõnad olidki, mida sa mängisid -- «If you need a friend, I'm sailing right behind.»
Viimast fraasi kuuldes Vincent võpatas ja jäigastus. Taas tekkisid ta silmi pisarad. «Ma ei unusta seda,» lubas ta.
Peale KFC-d peatusid nad veel ühes lokaalis ja Ludwigi silmanägemine hakkas juba ähmastuma. Ent Vincent püsis endiselt vapralt jalul ja meremees imestas, kuidas võib ta oma vanuse juures nii palju juua. Ta päris Vincentilt tema loo kohta ja sai isegi mõningaid vastuseid. Joomas aju registreeris märksõnu ent seosete loomisest kippus keelduma. Sõnad nagu «nõidus», «must maagia», «Benkerzaini nooruseloits», «regeneratsiooniriitus» oleks pidanud talle andma mingi niidi, kuhu üksikud faktid lükkida ja terviku saada, ent tuttav, lummav ja malbe joove varjutas ta teadvuse. Ludwig oli jälle purjus ning kinnitas sõbrale ainult ülevoolavalt oma usaldust ja lubadusi. Kui nad taas tänavale jõudsid, tõi külm õhk mingi selgushetke ja üha rohkem võimendusid tema ajus Vincenti poolt lausutud viimased sõnad: «Ta ei saanud aru, et ma tõeliselt mõtlesin seda. Like a bridge over troubled water I will lay me down! Oleks ta ainult küsinud! Oleks küsinud, mida tegelikult tahtis. Aga tema võttis selle. Sest ei uskunud mind. Kartis uskuda, see pettunud ja kibestunud hing. Aga ma oleks nõus olnud. Ma oleks ennast vabatahtlikult ohverdanud! See teeb mulle kõige rohkem valu.»
Ilmselt ei jaganud enam Ludwig täpselt, mis vanamehele kõige rohkem valu tegi. Ometi pomises ta puterdades: «Me kõik peame end aegajalt ohverdama.» Ning temas joodik-filosoofi tekkides targutas ta edasi. «Vahest saame me ainult ennast ohverdades aru, et oleme inimesed. Võtame näiteks Aabrahami. Või võtame näiteks Ophelia... Või võtame näiteks, persse...! Võtame parem veel veini!»
«Mul on kodus üks moosel,» pakkus Vincenrt komberdades.
«Suurepärane!» hõikas Ludwig. «Me ohverdame selle naudingute jumalannale!»
Vincent elas samas agulis pisikeses ja räpases katusekambris. Ruumis haises kopituse ja mädaniku järele. Koristamata konservijäänustega laual seisid kortsus pornoajakirjad.
«Aitäh, et sa mu kutse vastu võtsid,» ähkis vanamees.
«Pole tänuväärt, semu. Sinu muusika oli nii kuradima kurb, et lausa kriiskas, et sa vajad sõpra. Kedagi, kes oleks sulle nagu...»
«Sillaks üle vaevavete?»
«Midagi sellist jah, anna andeks.»
Ohe. «Ma mõistan seda laulu nüüd hoopis teisiti kui varem.»
Kui Vincent kööginurgas pudeli ja kruusidega kolistas, lappas meremees innukalt paljaste tüdrukutega lehekülgi. Võibolla oleks pidanud mõne eide uulitsalt kaasa haarama, mõtles ta. Aga ruumis ringi vaadates tundis ta Vincenti üle ainult suurt ja kohutavat haletsust. Kui ta tõesti kunagi oli see suur laulja... Milline mandumine! Ludwig vaatas veel ümber ja nägi, et vanamees oli kuhugi vist taharuumi kadunud, sest kööginurgas teda polnud.
«Kas sa tõesti, kurat võtaks, pole proovinud siit sitasest urkast välja rabelda!» hõikas ta kööginurga poole.
«Rabelemine väljapääsu otsimiseks mind siia tõigi,» kostis kähisev hääl kuskilt kaugelt vastuseks. «Alati on üks võimalus. Ja ma olen seda otsinud.» Kümmekond minutit veel lappas Ludwig ajakirju, unustades pilte vaadates ja joovastudes oma võõrustaja puudumise.
Vincent oli äkki tagasi.
«Joo! Sinu terviseks!» Värisev käsi ulatas talle plekist kruusi kibeda veiniga. Kuidagi liiga mõru tundus see moosel Ludwigile aga ta jõi.
«Pagan, sa olid ju rikas!» tuli madrusele midagi meelde.
«Olin. Ja mul polnud millestki kahju. Päev päevalt muutub valu tugevamaks ja ainult vein leevendab seda.»
«Mida perset, ma ei saa sinust jälle aru.»
«Ma ju rääkisin sulle.»
«Jah, rääkisid vist küll. Aga... Kuhu su raha siis sai?»
«Arstidele ja teine pool neile soolapuhujatele.»
«Ähh,» lõi Ludwig käega ja sirvis ajakirju õhinal edasi. Roosakad ja tumedad laigud tantsisid ta silme ees.
«Tahad näha, kuhu minu raha läks? Eks tule ja vaata!»
Ludwig mõmises midagi ja ajas ennast püsti. Hoolimata veinist, olid ajakirjad temas elustanud ühe teatava soovi ja seda võrdlemisi pealetükkivalt. Vincent avas kitsukese ukse, mis viis katusekambri panipaika.
«Mis sul seal siis on?»
«Minu altar,» kostis vanamees. «Killukeste haaval raske raha eest kogutud. Võid ajakirjad kaasa võtta.»
Ludwig kummardus ja peapööritus paiskas ta vastu piita. Silme ees tiirles ja ajas iiveldama. Pisukeses kambrist paistsid nagu läbu udu varjude alt küünlad, mingi pang tumepunase ollusega ja must iste.
«Sõber, mul on paha olla,» kurtis ta.
«Istu. Sinna,» osutas vanamees musta istme poole.
Ludwig prantsatas toolile. «Paha, vastik,» kordas ta uimastudes.
«Pole midagi,» kostis temani läbi udu Vincenti kähe hääl. Täpilisest hämust eristas ta varju, mis tema ette kummardus. «Mul on hea meel, et sa tulid. Aga ma pean nüüd tegama midagi vastikut. Väga vastikut...»