Aknast avanes vaade sammaldunud kividele, lahel oli parasjagu sügistuult ja lained loksusid vahutades randa. Ma ei kuulnud loksumist; restorani aknad olid suletud, kuid nad ei sulgenud mu meelte ees mere lõhnu ja hääli. Mulle meeldis see pilt, oma uue suvila aknast hakkan ma nüüd kogu aeg merd nägema. Hämardus, tibutas kergelt vihma. «Kuningas Christeri mõõga» terrass oli klaasseintega, meri siinsamas. Tüüpiline lõunarootsi linnalähedane restoran -- avar, piinlikuseni puhas, hubane; mälestusmärk üleelmisel kümnendil seda maad tabanud kõigelubatusest...
«Ma ootan kedagi,» ütlesin kelnerile. «Üks õlu seniks. Midagi lahjemat.» Ta noogutas ja eemaldus. Tuhatoosi laual muidugi ei olnud. Läksin ise serveerimislaua juurde ja varustasin ennast ühega, tabades saali teisest otsast hallipäise pensionäri hukkamõistva pilgu.
Õlu oli jääkülm ja ilma vahu ja peaaegu maitseta. Vaatsin kella. 18.04. Olime kokku leppinud pisut peale kuut. Ta lõpetab töö kell neli, sõidab koju, vahetab riided (kas vahetab?), mukib ennast veidi ja võtab takso. Taksot ma talle ei maininud, ütlesin vaid, et tulen oma autoga. See pidi piisav olema, Ingrid on mõistlik tüdruk.
Ta tuli 18.11. Tuli kiirel, uhkel ja naerataval sammul, nautides oma saabumise effekti. Põlvedeni nahkseelik (täpselt põlvedeni), ainult niipalju, et sääred kogu oma jumalikkuses näha oleksid, pisut ümber puusade -- ja jälle täpselt parajalt, et mitte mõjuda liiga väljakutsuvana, pigem informeerijana. Hallikas sviiter. Rinnahoidja oli ta kodus ära võtnud, tarbetu samm mõnes mõttes, see oli tal mingi moodne väljaanne, mis ei surunud rindu liiga keha ligi... Kuid sviiter oli liibuv, tema rinnad kerkisid neist malbe väljakutsena. Ta teadis, et olin päeval hetkeks liiga kauaks ta avatud pluusinööbist põhjustatud vaadet nautima jäänud. Pluus oli valge, rinnahoidja joonistus sellest ilusti välja. Ja Ingrid teadis, et ma teadsin, et päeval oli ta veel rinnahoidjas... Zhest oli piisav ja kõnekas. Nii tullakse ennast pakkuma ja andma. Ma kavatsesin pakkumise vastu võtta. Helepruunid juuksed, kukla tagant patsi sõlmatud, et kaunid näojooned täiuslikkuses välja joonistuksid -- tal polnud tarvis mind oma juustega peibutada. Teravapilgulised, elavad silmad, rootslaslik nöbinina ja kõrge laup, kitsad huuled.
Ta istus, jäädes laua juures viivuks seisma, et saaksin teda imetleda; ja istus väga graatsiliselt, surus reied kokku, lehvitas oma helepruune juukseid. Ma ei hakanud tõusma, sest teadsin, et siin pole kombeks naistele toole laua alt tõmmata. Aga igas muus mõttes on nad naised nagu naised ikka.
«Ma hilinesin veidi, vabanda,» ütles ka oma laulval häälel ja naeratas. Tegelikult kiirgas ja lõbusast naeratusest hoopis küsimus -- «Noh! Kuidas on? Oled vapustatud?»
Mõneti ma olin. «Vabandan,» vastasin. «Hilinemine pole kuigi suur patt. Sa näed fantastiline välja.» Temast lõhnas vihma, mere ja «Gucci» järele. Mitte tugevalt.
«Mul läks taksoga pisut aega, linnas on tipptund.» Kurat, ta ei raiska ka üldse aega! Juba pidin ma teadma, et ta tuli taksoga.
«Ma ütlesin, et sa näed fantastiline välja.»
«Aitäh.» Pakkusin talle sigaretti. Ingrid sõrmed riivasid pooleldi mõtteliselt mu kätt, kui ta danhilli õngitses. Alles siis, kui tulemasinat klõpsutasin, küsis ta äkki: «Kuidas sa tead, et ma suitsetan?» Töö juures nad ei tohi ju suitsetada.
«Nägin, kuidas sa sulepead hoidsid. Igatsevalt, kahe sõrme vahel keerutades.»
«Detektiiv!» ta puhus suitsu mõnuga välja.
«Iga ajaloolane on pisut detektiiv. Pealegi tuleb deduktiivset meetodit kasutada igal alal, mitte ainult kriminalistikas. Loogika on relv.»
«Heinlein ütleb, et loogika on tautoloogia, selle kaudu ei saa me midagi teada, mida me juba ei tea.»
«Sa oled Heinleini lugenud?»
«Minu endine mees luges teda palju. Ja tsiteeris mulle. Sa ei kasutanud loogikat, vaid lihtsat vaatlust.»
«Ja tegin sellest tõese järelduse.»
Ta noogutas ja pilgutas kiiresti ripsmeid. Ilusad silmad, täpselt need, mis vaja. «Tegid juhuslikult õige järelduse.»
«Hästi, edaspidi katsun rohkem empiirikaga relvastuda.»
«Ajaloolastel pole just palju millega relvastuda. Kuid sinu relvad on head. Tead, millise mulje sinu loeng jättis? Nad olid täielikus vaimustuses, tormasid sind otsima...»
Ja ta rääkis mulle sellest, mida isegi teadsin. Mõtlesin, kas mitte teadlaste vaimustus polnud kallutanud Ingridit nii riietuma. Naised on nii mõjutatavad ja tihti pole võimalik mõista, kellest või millest. Konverentsikeskuse sekretärina puutus ta paljude kuulsustega kokku. Ilus, aktiivne, energiline naine. Loomulikult ei võtnud ta igat õhtusöögikutset vastu, ei -- seda ma temast ei uskunud. Ingridis oli piisavalt eneseuhkust ja väärikust.
«Ingrid!» ütlesin, kui ta oli oma kiidukõne lõpetanud. «Ma tahtsin sind selle õhtusöögiga lihtsalt tänada. Ilma sinuta poleks see kõik olnud nii suurepärane. Olen sulle väga tänulik, tõesti olen. Kõik tuli ju nädalajagu ümber mängida, kutsed ümber kirjutada. Ja et loeng õnnestus -- et kogu konverents õnnestus, hoolimata minu viivitusest -- on suuresti sinu teene.» Ja ma olin siiras. Ta sai sellest aru. Olin tüdrukut oma plaanide muutmisega kõvasti vintsutanud. Aga nägin ma teda esimest korda alles siin -- Lundis. Ning pidin ennast taas needma, kui halvasti ma oskan telefonis kõlanud hääle omanikku ette kujutada. Telefonid? ma pole veel ikka nendega harjunud!
«Aitäh, Rainer!» sõnas ta vaikselt. «Ja aitäh lillede eest.»
Ta oli aru saanud! Saatsin buketi anonüümselt. Nii mõjub rohkem.
Kelner. Me tellisime veel ühed õlled ja jäime menüüd uurima.
«Lubad, ma valin?» Vaatame, kui palju on temas rootslannat. Aga ta noogutas. «Ma olen tegelikult kohutavalt näljane.»
«Siis tellime midagi kergemat -- näljaga ei tohi palju süüa. Hoolimata sellest, kui palju tahad.» Noh, ma tegin nalja, aga mõtlesin seda tõsiselt.
«Armastad sa rootsi toite?» küsis ta.
«Ohjaa, väga!»
Eelroad koosnesid peamiselt lõhest, heeringast ja kõiksugusest muust jälkusest, mis vees elab. Siiski, oli ka ainult taimesalateid.
«Meie köök on väga tervislik,» seletas Ingrid edasi. «Kerge, lihtne ja kasulik. Rootslased pole kunagi pidanud suuri loomakarju. Meri on lähedal ja rikas, põhjas on metsad ja põdrad. Aga me armastame juurvilju ka.»
«Mina armastan juurvilju lausa meeletult.»
«Kas tõesti! See on tore. Tead, ma pole muidugi päris taimetoitlane, kuid proovin siiski ilma raskema lihata läbi ajada. On muidugi fanaatilisi taimetoitlasi, mõned neist on täitsa hullud. Meil Rootsis, ma mõtlen. Aga mina söön kala ja kana hea meelega. Raskemat liha aga mitte eriti...»
«Mitte eriti...» küsisin menüült pilku tõstes.
«Nojah. Sea- ja loomaliha näiteks. Ma söön neid olendeid, kes ei armasta -- kalu, kanu...»
«Kas kanad ei armasta?»
«Nad ei kanna oma poegade eest hoolt nagu imetajad, ma mõtlen. Ainult sigivad. Aga lehmad ja vasikad... Ma olen maalt pärit,» lisas ta selgituseks.
«Soovid algatuseks kreeka salatit?» tegin ma ettepaneku. «Tomat, feta, sibul, kapsas, oliiviõli.»
«Hea meelega, ainult ma ei usu, et nad siin oliiviõli kasutavad.»
«Midaiganes, mulle maitsevad kreeka toidud. Senikaua, kui nad liha kallale ei lähe.»
«Sa oled ka taimetoitlane?»
«Oo ei, kaugeltki mitte. Aga mul on omad eelistused. Kreeka lihatoidud nende hulka ei kuulu. Mida me põhiroaks võtame? Kala?»
Ingrid muigas: «Oleneb millist veini me tahame juua.»
«Et siis nagu toit käib veini juurde, mitte vastupidi?»
«Ma valin alati niimoodi. Täna ma mõtlen kerge muskaadiga prantsuse veini peale. Selle juurde sobiks...»
«Merluus a la San Jose,» katkestasin teda. «Ja vein on 86-nda «Chablis de Montagues». Kusjuures täiesti kindalt!»
«Neil on merluusi?» kergitas ta silmi. «Poleks arvanudki...»
«Neil ei ole merluusi, paraku. Olen seda ükskord San Jose's söönud, peakoka soovitusel. Kala polnud suurem asi aga vein oli võrratu.» Naersime. Millistest tühiasjadest ka nalja ei leita, kui tahetakse naerda.
«Sulle meeldivad veinid?» päris siis Ingrid, kui oli oma naerulsui näo üle laua minu poole kallutanud. «Tead, mina olen mõnikord veinidieedil, see on nii toitev.»
«Ma ei usu, et sul oleks ükski hea põhjus dieedi jaoks.» Ega tal olnudki.
«Naised peavad ikka vahest dieeti pidama. Jääb kala.»
«Lõhe, kammeljas, tursk?»
«Pigem tursk, lõhe on liiga rasvane.»
«Tursk Karlskrona moodi siis,» otsustasin. «Sobib mullegi.»
«Ei, ära lase ennast minu taimetoitlusest segada. Kui soovid biifsteiki või midagi...»
«Ingrid, ma söön heameelega keedetud turska.»
«Seda meil osatakse teha,» noogutas Ingrid agaralt. «Aga tead, mis on rootsi köögi suurim võlu?»
«Juurviljad?,» pakkusin.
«Muidugi! Lillkapsad võiga, estragoniga hautatud kaalikad, stuuvitud kartulid...mmmm.»
Lillkapsad võiga, estragoniga hautatud kaalikad, stuuvitud kartulid... mõelda vaid!
Ingrid limpsas keelega üle oma meelate huulte. See oli mõeldud selleks, et ma näeks ta huuli, keelt ja naudinguaimuses nägu.
«Oleme siis valinud -- feta ja tursk?»
«Nii pole sul võimalust prantsuse keeles tellida,» nurrus ta.
«Sa arvasid, et katsun sind niimoodi meelitada?»
«Oo, ma ei mõelnud üldse, et sa peaksid mind meelitama. Lihtsalt sa näid olevat sedasorti mees, kes põhimõtteliselt tellib ainult prantsuse keeles.
Jäi veel vein. «Dom d'Aguilloc,» pakkusin «95. aasta oma. See on veidi mõrkja maitsega, muskaati väga õrnalt aga tursa juurde sobib.»
«Kas neil Austraalia veine on?»
Lugesin veinimenüüd. «On. Aga...need pole suuremad asjad. Oota, siiski... «Drewston Hill». See on küll joodav.»
««Drewston Hill?» Pole kuulnudki.»
«Uus sort. Mõjub teiste osside magusa kõrval ootamatult hapuna. Aga huvitav kogemus.»
«Oled sa seda joonud?»
«Mitte palju. Austraalia veinid pole minu maitse.»
«Aga California?»
Minu grimass ütles kõik.
«Paul Masson? Kas see siis...»
«On hea kolmel põhjusel. Esiteks saab tühja pudelit lillevaasina kasutada. Teiseks ei pea korgitseri olema, keerad lihtsalt kaane pealt. Kolmandaks on pudel liitrine. Aga õhtusöögi juurde seda juua ei kõlba. Isegi marineerimiseks on ta liiga rämps.»
«Kes siis Paul Massoniga marineerib?»
«Ilmselt need, kes kokandusest midagi ei tea. «Masson» rikub hea toidu ära.»
Ingrid naeris. «Millega siis sina marineerid? Või teed sa üldse ise süüa?»
«Jah, teen küll. Ma olen suurepärane kokk, Ingrid. Ausalt! See on poissmehe elu üks nauditavamaid elamusi. Toituda tuleb targalt ja tervislikult. Õige toit pikendab eluiga. Aga marineerin ma peamiselt «Lussac St. Emillion'iga». 94. aastast allapoole jäävate markidega. Kuigi ka see on joomiseks suurepärane. «Lussac» on väga pika ajalooga vein.»
«On neil seda?»
Tegin näo, et uurin menüüd.
«On.»
«Siis joome Lussac'i.»
Lähenev kelner kuulis seda ja noogutas mõistvalt. «Lussac» oli siin üks kallimaid veine. Nägin, et ta silmitses Ingridit hindavalt ja heakskiitvalt.
«Me võtame kahed kreeka salatid ja kahed tursad Karlskrona moodi,» ütlesin talle. « Ja kalale soola ainult peale keetmist. Ilma loorberita. Salat oliiviõliga. Pudel «Lussac'i», kõige parem, kui see oleks 86. aasta oma.»
Kui ta läinud olid ümises Ingrid: «Ja sa ei saanudki prantuse keeles tellida...»
«Mul on järgmisel nädalal Toulouse'is seminar. Küll ma siis jõuan. Neil on seal linna lähedal suurepäraseid restorane -- pisikesed, hubased, kitsad. Tänaval laudade ääres istuvad vuntside ja barettidega vanamehed, joovad kalvaadost ning mängivad doominot. Stiilne linn...tule kaasa!»
Ta oli üllatunud aga meeldivalt üllatanud. «Mul on töö, Rainer... Ma ei saa nii äkki.» Aga ei küsimust, miks ta peaks tulema.
«Noh, ma niisama...juhuks, kui saad. Seminar kestab kolm päeva. Mul läheb seal igavaks.»
«Ma olen kindel, et sa leiad kohalikust ülikoolist mõne kena sekretäri...»
«Neil ei ole seal nii kenasid sekretäre. Ja asi pole ju ainult kenaduses.»
«Milles siis?»
Kehitasin õlgu. «Prantsuse sügis, hiline suvi õieti. Viimased viinamarjasaagid, õhus on magus ja imal õunalõhn, päike käib madalalt aga ööd on veel soojad. Lõikuspeaod... Mina ja Rootsi kõige ilusam naine. Romantika...»
Nüüd ta ei naernud. «Ma tuleksin, Rainer. Hea meelega tuleksin, tõesti, aga ma ei saa.»
«Siis järgmisel sügisel? Ma tulen aasta pärast jälle siia. Tead, ma ostisn ju mere äärde suvila.»
«Mäletan, et mainisid seda. Kas sa hakkadki nüüd Rootsis ja sügiseti puhkamas käima?»
«Järgmised kaks aastat olen Kieli Ülikoolis. Sealt pole palju nädalavahetusteks siia sõita. Suvila on üksildases kohas, peaaegu otse rannal. Jõuan neljapäeva õhtul (reeded teen loengutest vabaks), järgmisel hommikul kalale, pärast nokitsen maja kallal. Laupäeval töötan. Pühapäeval pakin asjad ja olen õhtul taas Kielis. Ja siis on jõulud ja kolm vaba nädalalt.»
«Mis sind Rootsis nii köidab?» uuris ta.
«Toit ehk? Loodus ja meri. Üksindus. Kõle sügis.»
«Sulle meeldis ju prantsuse sügis.»
«Vene sügis meeldib mulle ka. Ja Itaalia oma. Mulle meeldivad kõik sügised, nad on erinevad. Looduse muutumine ja see, kuidas inimesed seda vastu võtavad. Sügis muudab inimesi, Ingrid. Ma tahan kogeda kõiki sügiseid maailmas.»
Toodi feta salat. Kelner valas mulle veini. Maitsesin seda. «See on 84. aasta oma,» ütlesin pilku pudelile heitmata.
«Te ütlesite, et kõige parem, kui oleks 86. aasta, aga seda meil ei ole. Kuid...»
«Pole hullu, aitäh. See sobib suurepäraselt!»
Me lõime klaase kokku. «Sinu terviseks, Ingrid. Ja veelkord -- suur aitäh sulle.»
«Sinu terviseks, Rainer!»
Süütasime sigaretid, ega asunud veel salati kallale. «See sinu loeng,» tuletas Ingrid meelde. «Tead, ma kuulan ikka kõiki loenguid, mida olen ettevalmistanud... Mitte, et ma neist kõigist aru saaksin. Geenitehnoloogiast või küberneetikast ei mõista ma midagi, ajalugu pole mind ka kunagi eriti huvitanud. Sinu loeng aga... Tead, see lummas kuidagi. Kõik oli nii elav ja siinsamas. Sulgesin silmad ja nägin kõike nii reaalselt. See on suur kunst, mida sa valdad -- auditoorium neelas iga su sõna.»
«Nojah,» tegelikult ma olin nüüd pisut kõrvust tõstetud. «Ehk oli ka teema huvitav...»
«Huvitav? Ma arvan, et teema polnud üldse huvitav, vähemalt minusugusele asjasepühendamatule. Sina tegid ta huvitavaks, mõelda vaid -- «17. sajandi Lõuna-Saksimaa kuurivürstide õukonnast levinud alkeemia mõju valgustusaegse meditsiini arengule» -- kas midagi igavamat on veel võimalik välja mõelda?! Aga sa panid selle elama ja kõlama.»
«Head isu, Ingrid!» Me sõime. Feta oli odavamat sorti oliiviõliga, kuid üsna maitsev.
Ingrid mälus aeglaselt juustu, kallutas pea viltu, silmad poolsuletud ja võttis väikse sõõmu veini. Ma tahtsin seda naist! «See on tõesti hea vein. Jätan meelde,» lubas ta. Me rääkisime veel veinidest, sest veinist rääkimine paneb teda jooma. Enne turske tellisime teise pudeli. Ingridi silmadesse tekkis peibutav ja kaval tuluke, ta elavnes, liikus rohkem toolil, kallutas ennast ühe rohkem üle laua minu poole. Tundsin ta «Nina» ja «Lussac'iga» segunevat hingust. Kui ta vahepael tualetti läks, kõikus ta kergelt. Ta oli juba piisavalt joonud.
Tursk oli hea. Ingrid sõi isuga. Ma jutustasin talle keskaegseid erootilisi anektoote. Ta arvas, et ka neist võiks loengu kokku seada. Mina ütlesin, et sel puuduks teaduslik tähendus.
«Sa ei peaaegu söö üldse, Rainer.»
Näkkisin kergelt broccolit. «Söön ikka. Aga mulle meeldib aeglaselt süüa. Meil pole ju kuhugi kiiret.»
«Ei. Ei ole. Aga hilja on raskem taksot saada.»
«Ma viin su koju, ole mureta.»
«Aga siis ei tohiks sa enam veini juua.»
Ma valasin ta pokaali täis. «Hästi, ma ei joo enam.»
«Aga mina ei taha üksi juua.»
«Ma olen hea juht, Ingrid. Ei ühtegi õnnetust. Sinu terviseks!»
«Meie terviseks, skål!»
Lõpetasime pudeli ja tema oma prae poole tunni pärast. Kohvist ja jäätisest loobusime. Nägin juba Ingridi näost, et ta tahtis voodisse. Kui me «Kuningas Christeri Mõõgast» väljusime, oli sadu järele jäänud. Õhk oli selge ja värske. Ta hoidis mul käest ja tema sõrmed värisesid erutusest.
Parkla oli restorani taga ja tühi. Siia ei avanenud ühtegi akent.
Me suudlesime auto juures. Ta nõjatus vastu pagasiruumi, ajas jalad kergelt laiali, lükkas ennast minu vastu, sirutas käed pintsaku alt läbi, tundsin ta küüsi oma seljal.
«Lussac'i» hapukas muskaadimaitse oli ta huultel ja keelel, mis vilkalt ja andunult mu suhu lipsas. Mulle meeldis ta suudlus.
Silitasin ta rindu ja tõmbasin kergelt pagasiruumist eemale. Vaba vasaku käega avasin luugi. Ingrid ei teinud seda märkamagi ja imes ennast endiselt mu huulte vastu. Libistasin käe üle naise selja, kuni see puutus vastu mu paremat rannet, stileti pärlmutterkäepide hakkas varuka salataskust ustavalt pihku. Kuurvürst Bernhardti kingitus oma usinale ja kuulekale õuearst Rainerile... Ma torkasin stileti kiiresti Ingridi vasakusse külge -- täpselt ribide vahele, otse südamesse. Ta ei tundnud valu, stilett on nõelterav ja vilunud kätes viivituseta surmav. Tema huuled olid veel ikka minu suul, sinna ta ohkas ka oma surmaohke, tundsin keelel südamesooja verd. Naine vajus pagasiruumi, sulgesin luugi.
Tegelikult oligi vana hea Bernhardt selle «Lussaci'ga» marinaadiretsepti leiutanud. Rootsi aedvilju meil siis muidugi veel polnud.
Lillkapsad võiga, estragoniga hautatud kaalikad, stuuvitud kartulid? Ohjaa... muidugi!
Kopenhaagen, oktoober 1999