Giovanni Salieri oli Salzburgis kontsertreisil. Kirjutati aasta 1754. Ta oli just lõpetanud enda ja Frescobaldi parimate oreliteoste esitamise Toomkirikus. Nüüd jalutas ta, eraldust soovides, oma lemmikpargis. Sügis valitses täies hiilguses, jalgrajad ja tiigid olid täis langenud lehti. Salzburgis oli kindel koht, kus Salieri oma komplekse ja masendust leevendamas käis, väike tiik pargi lõunaservas, inspireeriva vaatega, eemal suurest kärast ja liikumisest. Sinnapoole oligi helilooja suundumas, kui kuulis enda tagant jalgade sahinat lehevaibas ja kerget köhatust.
«Signore Salieri, ma pean ütlema, et see oli tõesti suurepärane kontsert.»
Salieri mõõtis selja taha ilmunud võõrast meest pika pilguga. «Tänan, signore,» lausus ta külmalt. Ta ei sallinud meelitajaid.
Mees jätkas mesise naeratusega: «Tõesti, ma pole varem näinud nii suurepärast tehnikat, kuulnud nii imelisi helisid. Magnificus!»
«Siin on hea orel.»
«Oh, signore Salieri, ärge olge nii tagasihoidlik, me teame mõlemad, et Te olete maailma parim organist ja helilooja. Muuseas, kuidas elab väike Antonio? Ta vist peaks varsti neljaseks saama.»
Mees hakkas Salierit juba ära tüütama: «Kas ma tunnen Teid?»
«Teate, tegelikult mitte. Minu nimi on Mauro Drigo, olen Teid juba pikemat aega silmas pidanud.»
«Mispärast siis?» Organist tajus tungi lahkuda, mehe olek ei meeldinud talle.
«Vaadake, ma tean, kes te olete ja kust te tulete. Vabandage, kui ma seda otse välja ütlen, aga ma tean, et Te olete suurepärane helilooja, vapustav organist, kuid Teid ei tunnustata. Teie geenius on jäänud märkamata ja Teil on sellepärast südames väga paha tunne. Tegelikult tahtsin ma Teile ettepaneku teha. Signore Salieri, ma ei tea, kuidas Te sellesse suhtute, aga minu võimuses on Teie nimi maailmakuulsaks ja surematuks teha. See pole trikk, ma vannun!»
«Signore, ma arvan, et oleks kõige parem, kui te lahkuksite,» sõnas Salieri tasa.
«Muidugi, muidugi. Ma ei tüüta Teid enam, loomulikult. Aga mõelge veidi järele. Ma ootan Teid kell kolm siinsamas. Ärge unustage, täna kell kolm ja ma räägin rohkem.» Mees lahkus hääletult, näol ikka seesama õline, järjest rahulolevam naeratus.
Giovanni Salieri võdistas õlgu. Asjaolu, et too mees temast nii palju teadis, ajas hirmu peale. Ta oli küll kuulnud ligitikkuvatest austajatest, kes tavaliselt olid naised, kuid mees... See, mis ta lubas, kõlas ju peaaegu saatanlikult. Ilmgi oli jahedavõitu ning pilvine; Salzburg polnud talle kunagi meeldinud, Salieri ei suutnud ennast viia linnaga samale lainele, mistõttu tundis end siin peaaegu alati üksikuna. Siiski, kaks sõpra tal olid, armas tiigike ja vana hea Leopold. Viimase poole otsustaski Salieri nüüd oma sammud seada.
Leopold Mozart tervitas Salierit ülevoolava rõõmuga: «Halloo, kamraad! Ma kuulsingi just, et pidid siinkandis olema. Ah, et just lõppes kontsert? Kahju, et ma tulla ei saanud, oleksin omad õpilasedki kaasa võtnud ja näidanud, kuidas mängida ei tohi. Ha-haa, tule aga edasi, võta istet. Kui kaua me nüüd enam näinud pole, aastat viis vist? Olgu, võta pokaal, mitte ainult itaallased ei oska head veini teha.»
Salieri naeratas ja tundis end koduselt. «Sina oled arvatavasti ikka oma õukonnas ja õpetad väikeseid poisse laulma ja pilli mängima.»
«Ah, tead küll. Need pisikesed ohmud söövad mu närvid seest. Neis pole kübetki fantaasiat, õpivad aina kohusetundlikult oma tükke, aga et midagi ise juurde mõtleks, seda mitte. Kohutav tuimus. Ma olen küll kindel, et neist võivad saada head kooripoisid ja hiljem kantorid, aga... Oh, kui mulle kunagi mõni imelaps kätte satuks. Sa võid kindel olla, et ma ei lase tal hukka minna. Tead, tegelikult ongi mu ainsaks unelmaks kirjutada maailmamuusika ajalukku säravate tähtedega üks uus nimi. Aga kuule, kas sinul ka pole mõnda sealkandis hakkamas? Saadaks äkki mulle, kui ette juhtub! Mis sa ikka niisama oma kolkas konutad, kas pole?»
Ja nõnda, sõbralikult aasivas vestluses, möödus tasapisi aeg kuni varase pärastlõunani. Leopold saatis ta sõbralike õlalepatsutustega teele, Salieri hakkas võõrastemaja poole sammuma. Läbi uduvihma kostis temani kirikukella kolm kumedat lööki. Kolm? Salieri tegi järsu parempöörde ja kõndis nüüd edasi lossipargi poole. Seal ootas teda keegi, too mees, signore Drigo, kes lubas ta maailmakuulsaks teha. Kuigi talle oli mehe lipitsev olek vastumeelt, sundis tuntusejanu kõik muu alla suruma. Tal polnud ju midagi veel kaotada.
Mees oli lubatud kohas, istudes pingil ja söötes luiki. Pilku tõstmata ütles ta: «Jäite hiljaks»
«Jah. Võib-olla. Oli tegemist.» Salieri ei saanud siiani aru, miks oli tulnud.
«Istuge. Räägime,» lausus Mauro Drigo ja viskas lindudele viimased raasud. Salieri istus pingi teisele otsale: «Minul pole millestki kõnelda. Teie alustate, signore.»
«Kuidas nii? Kas meie vestlus peab siis jääma ühekülgseks. Suu lahti, signore Salieri! Teil on ju paljustki pajatada, alustades kasvõi oma raskest lapsepõlvest ühes Itaalia talus, kus isa sundis hommikust õhtuni tööd rügama. Põllul, majapidamises, viinamäel. Te rassisite kokkukukkumiseni, vilistades aina uusi viisikesi, tundes endas muusiku kutsumust, mille isa teist aga välja materdas. Kuni kahekümnenda eluaastani oli teie ainus kokkupuude muusikaga igapühapäevane kirikuskäik, kus hallide juustega organist oskas vaid tosinat eri viisi. Ja kui te ükskord üritasite salamahti tolle vana oreli juurde hiilida, et saaks hardunult katsuda vana instrumendi klahve, et saaks endast välja lasta kõik seal möllavad meloodiad, tiris isa teid halastamatult tagasi ja nädalajagu töötasite topeltkoormusega. Te võiksite veel jutustada sellest, kuidas kodust põgenesite ja jalgsi Viini, muusikute Mekasse, rändasite, magades öösel lageda taeva all ja nurudes inimestelt toidujäänuseid. Ja lõpuks kohale jõudes palkasite oma vähese rahanatukese eest endale madalatasemelise õpetaja, kes kartuses, et õpilane võib temast paremaks osutuda, teid võimalikult palju kiusas ja takistas. Me võiksime veel kaua vestelda teie näguripäevadest Viinis ja rännakust tagasi kodumaakonda, kus saite väikese külakiriku kantori koha. Miks mitte kõneleda teie igapäevasest igavast elust seal kolkas, abielust keskpärase väljanägemisega talutütrega, üksluisest tööst kirikus, püüdes harida ja valgustada kohalikke talupoegi; räägime teie karmist tööst enda kallal, tudeerides suurmeistrite teoseid ja luues omi, mida keegi hinnata ei oska. Tutvume lähemalt teie ringreisidega, mis kujutavad endast esinemisi publikule, keda on vaid pool saali, kes pidevalt haigutab ja viibib seal vaid kohusetundest, sest olete kohaliku kantori vana sõber. Miks mitte sellest lobiseda, mu sõber?»
Salieri ei vastanud, vaid põrnitses tiigi sogast vett.
«No, kuulge. Ärge nüüd nii tusaseks ka muutuge. Vaadakem asja positiivset poolt: ma annan teile võimaluse asja parandada, oma elu samm-sammult uuesti üles ehitada, nii nagu teie seda soovite. Kas pole mitte mõtlemist väärt?»
«Mida te teha kavatsete, anda mulle noorendavat eliksiiri?» purskas Salieri vihaselt. «Kindlasti olete üks neist alkeemikutest, kes arvab, et on avastanud Tarkade kivi ja soovib seda nüüd mõne minusuguse peal katsetada. Või on see lihtsalt üks halb nali, et minu santi enesetunnet veelgi sandimaks teha? Ei lähe läbi!»
«Hei, kas ma kuulen teie hääles irooniat? Te ei usu mind. Muidugi võite mind nimetada alkeemikuks, võib-olla ma mingil määral olengi, aga teid pilgata... Kuulge, võtke asja mõistusega, ma annan teile võimaluse lasta hingel taassündida, see on äärmiselt harukordne. Ma ei saa teile anda muu nõu, kui ettepanekut veel kakskümmend neli tundi kaaluda. Seniks loodan ma teie diskreetsusele. Kohtume homme siinsamas samal ajal.»
Mees lahkus kindlal sammul mööda pargiteed. Temas polnud enam jälgegi hommikusest mesisusest, kogu vestluse aja oli ta end ülal pidanud vaheldumisi ülbelt ja seltsimehelikult. Mõne aja pärast läks tiigi äärest ära ka vestluse järsust lõpust ehmunud Salieri, olles targem vaid selle võrra, et mees teab temast sama palju kui ta isegi.
Järgmisel päeval, kui mees kohtumispaika saabus, istus Salieri juba seal.
«Signore Salieri, ma näen, et täna olen mina see, kes hiljaks jääb.»
«Pole midagi, signore Drigo. Ma istun juba ammu siin,» lausus Salieri süngelt. Ta poleks hetkel midagi rohkem soovinud, kui elada jälle normaalset elu, eemal müstikast ja keerulisist otsuseist.
«Suurepärane, signore, ma näen, et talitate mu nõuande järgi. Kuidas siis lood on?»
«Midagi pole. Kas te ka annate endale aru, et kogu tänase ja eilse päeva olen elanud hingepiinades ja teadmatuses? Oleks juba aeg see komejant lõpetada ja suud puhtaks rääkida!»
«Ei noh, muidugi, muidugi. Vestleme siis ausalt,» vuristas mees ülepakutud lõbususega. Ta täitis oma hääle salapäraga: «Kuidas oleks, kas soovite ajaratast tagasi pöörata, elada uuesti oma elu parimal võimalikul moel, anduda noorest peast alates muusikale?»
«Te teate ju, et see on mu unistus.»
«Vot, unistused võivad täituda. Kuulake mind! Kuidas teile meeldiks omada omaenda koopiat?»
«Koopiat? Signore, te teete nalja. Kas te mõtlete täpselt minusugust teist inimest?»
«Mitte ainult välimuse poolest koopiat. Teie täielikku kaksikut, igas suhtes samasugust seltsilist.»
«Kuid, lubage! Mis see mulle kasu tooks? Mis ma temaga teeks?»
«Vabandage, signore Salieri. Ma unustasin mainimata ühe väga tähtsa asjaolu. Teie koopia nimelt, kuidas seda nüüd öeldagi... Vaadake, ta on nimelt imik. Tähendab, asi on selles, et kui te tõesti endale teisikut tahate, siis tuleb temalgi läbi käia kogu elutee, alustades lapseeast. Kuid see ongi kogu asja helgem pool. Mõelge vaid! Andekas laps, te teate ise, milline olite, ja saaks maast-madalast professionaalset muusikalist haridust. Millised võimalused! Te kirjutaksite oma nime ajalukku. Mis on, signore? Kas te minestasite?» Tundus, et Mauro Drigo näost peegeldus hetkeks tõeline kaastunne.
«Ärge enam... Ma ei suuda. Minge minema. Ma mõtlen selle üle.»
«Mõelge, mõelge rahulikult,» ja mees taandus väärika sammuga põõsastesse.
Salieri toetus nõrkenuna pingi seljatoele. Seda oli tema jaoks liiga palju. Ta kartis, et näeb und, kuid tundis samal ajal, et kõik oli liiga hea olemaks unenägu. Siis tundus talle, et ta on juba taevas, sest hakkas vaikselt kuulma imeilusat viisi, mis järjest valjenes. Ta kuulas täiuslikku kompositsiooni, helisevat meloodiat ja tundis, et temagi oleks võinud niimoodi komponeerida. Järsku taibates, et ta ei kuulegi muusikat oma unenäos, vaid see kõlab tegelikkuses, tabas Salierit ahastusehoog ja ta ruttas jooksujalu pargist välja, kartes hullumist.
***
Mauro Drigo heitis ruumi sisenedes pilgu tugitoolis istuvale mehele. «Oledki tagasi, jumal tänatud! Ütle, kui kaua ma pean veel neid tobedaid riideid kandma.»
«Rahune, Mauro. Meil on tähtsamatki teha, kui väljanägemise pärast muretseda. On sul asjad subjektiga korda aetud? Ega sa teda liiga ära ehmatanud? Ja, jumala eest, võta too tobe käekell randmelt maha. Ega keskajal inimesed helendavate numbrilaudadega ringi jooksnud.»
«Esiteks, praegu pole keskaeg, vaid juba uusaeg.» Välja tegemata tugitoolis lösutava mehe grimassist, jätkas Drigo: «Teiseks, ta on mul selle neetud pluusi varjus ja kolmandaks, ma eelistaksin, kui sa ei kutsuks signore Salierit subjektiks. Pealegi, kõik on korras, võite mind usaldada. Olen temaga peaaegu iga päev rääkinud ja ta on nõus. Muidugi teab ta kõike vaid umbkaudselt. Ning neljandaks, minu walkmani patareid on tühjad.»
«Oli sul sellest kasu?»
«Või veel. Esimesel korral, kui talle Salieri seeniorit mängisin, läks ta peaaegu segaseks. Nüüd ta nähtavasti usub, et on Jumala väljavalitu. Või siis kuradi oma.»
«Nii et kogu operatsioon kulgeb plaanipäraselt?»
«Ei noh... Tegelikult on üks väike komplikatsioon.»
«Räägi välja!»
«Ta nõuab isaks... kasuisaks kedagi Leopold Mozartit siit Salzburgist. Mees väidab, et ei suudaks kunagi lapsele pakkuda sellist haridust nagu too õukonnamuusik. Ma arvan, see tähendab, et peame doonoremana kasutama seda Mozartit.»
«Oh, Jumal. Küll on kapriisne vanamees. Kurat võtaks, saagu ta tahtmine, aga see lükkab operatsiooni mitu kuud edasi. Mis meil praegu on?»
«Oktoober 1754.»
«Nii, peafaas käivitub siis, ütleme, aprillis 1755. Klapib. Aga vaese vanamehe jätame nüüd rahule. Võta, siin on unerohi. Pane see talle täna veini sisse ja siis soorita kõik vajalikud protseduurid. Selge?»
«Just nii, mr Einstein. Aga... Kas ma võin küsida?»
«Lase käia.»
«Miks me seda teeme?»
«Sa mõtled, miks me kloonime Giovanni Salierit?»
«Just.»
«Vaata, Mauro. Asi on väga lihtne -- mina üritan olla metseen. Pole midagi, mida armastaksin rohkem kui head kunsti, muusikat, kirjandust. Kui oma eluaegse tööga olen mina loonud võimalused, mis lubavad mul teha heategusid teistele kunstihuvilistele, ei jäta ma neid kasutamata. Mis tulu mul kloonimislaboritest ja ajas rändamisest oleks, kui ma neid rakendada ei saaks. Ning mina üritan seda teha parimal võimalikul moel.
Ma eeldan, et sa oled kuulnud legendi... Niikuinii oled, tänapäeval teab seda iga koolilapski, niisiis, kuulnud legendi Giovanni Salierist, tema karmist lapsepõlvest, raskest elust ja siis talendi õitselepuhkemisest viimasel elukümnendil, mis kirjutas ta nime maailmamuusika ajalukku Bachi, Beethoveni ja Verdi kôrvale. Kurat, muidugi oled kuulnud, ise laulsid selle vanamehele ette. Mauro, Mauro, mina olen Salieri talendi suur austaja, tema teosed poevad mu hinge sügavustesse. Mis võiks olla meeldivam, kui luua teine Salieri, et inimkonna suurte helitööde nimistu rikastuks veelgi. Kuid, nagu ma aru saan, ei saa uue geeniuse nimeks mitte Salieri noorem, vaid Mozart. Kah asi, seegi ilus nimi.
Samas mängin ma omaette mõttega luua kolmaski Salieri. Mitte muidugi enam minevikus, vaid kaasajas, meie omas loomulikult. Jätta järeltulevatele põlvedele veel üks suur komponist. Samas kindlustada oma lapselastele kindel elujärg, kolmanda Salieri ma tekitan loomulikult oma suguvõssa. Autoriõigused toovad siiski kenakesti raha sisse. Ma ei ole nii põhjatult rikas, nagu paistab, Mauro. Näed, kõik on siiski taandatav rahale, kui see on vastus su küsimusele.
Kõige huvitavam on siiski see, mu kallis Mauro, et maailm ei saa iial teada, kes neile selle suurepärase teene osutas. Sõber, meist saavad revolutsionäärid, kellest keegi kunagi kuulnud pole, eks ole naljakas.» Vana mees torutas huuli. «Muidugi võib küsida, miks just Salieri. Ons asi tema realiseerimata potentsiaalis? Tegelikult oleksin sama hästi võinud kloonima hakata ka Leonardo da Vincit, maailm oleks sel juhul palju arenenum. Või siis William Shakespeare'i. Tema oleks võinud kloonida kusagile Prantsusmaale. Kas poleks intrigeeriv? Kummalgi pool La Manche'i oma suur näitekirjanik. Nähtavasti vaidleksid inglased ja prantslased siiamaani omavahel, kumb on parem. Ha-haa. Kas pole vaimustav mängida maailma ajalooga nagu lapsed mängivad nukkudega? Uh, ma ei tohi sellest mõelda, võim võib pähe hakata. Ma ju lubasin kindlalt, et see jääb ainsaks korraks, rikka vanamehe viimaseks lõbustuseks. Pärast, kui siin on kõik korda aetud, läheme tagasi, mu sõber, ja unustame, et midagi on üldse toimunud. Ning ajalugu jääb ootama järgmist veidrikust vanameest, kes võib endale lubada selliste mänguasjade ehitamist. Aga minu käest ei pinni keegi midagi välja. Niipalju ma sellesinatsest maailmast veel hoolin, et mitte lubada oma väärtuslikke aparaate kellegi teise kätte. Mõelgu ise välja, kui tahavad. Haa. Mina aga istun oma eluõhtul kodus ja naudin vaheldumisi Salierit ja... noh, seda... Mozartit, õigus küll.
Seda ma ütlen sulle, Mauro, et kui keegi mind minu raskel eluteel aidanud on, siis on see Salieri. Tema muusika annab hädavajalikku hingeenergiat, mõtisklus tema elust hoiab mind vee peal. Ajalehepoisist miljonäriks, või kuidas meil öelda tavatsetakse. Hee, talupojast muusikageeniuseks, leheneegrist ajaränduriks. Nii käib see eluring.
Hei, Mauro! Ära unista seal. Meil on veel vaja palju tööd teha. Liiguta! Kuulge, kas keegi siin ahju ka kütab? Selle paganama keskaja juures vihkangi kõige rohkem seda, et keskkütet pole. Ära passi, lähme juba.»
Kaks laiaõlgset meest sammusid ruumist välja, noorem andes teed vanemale.
27. jaanuaril 1756. aastal sündis Leopold Mozarti perekonda poeg, kellele pandi nimeks Wolfgang Amadeus.
***
Uks avanes ja voodi juurde tõttas mitte enam väga noor mees. Sängis lamas vanur, keskmise eluea ausalt ära elanud mees.
«Antonio, mu kallis. Sa tulid. Kas sind Viinis taga ei igatseta?» lausus Giovanni Salieri oma surivoodilt.
«Isake, Viin saab ülimalt hästi ilma minutagi hakkama. Mina muretsen sinu pärast.»
«Oh, mis mina. Lasknud siis vanakesel rahulikult surra. Tuled ära Viinist, kus keeb muusikaelu ja istud selle asemel külakeses minusuguse sängi ees,» porises vana, suutmata varjata rahulolu ja naeratust.
«Tobedat juttu ajad, tead seda isegi. Ütle, et sul on hea meel.»
«Olgu, mul on hea meel. Ulata mulle palun karahvin seal laualt.»
Antonio Salieri andis selle isale, kes rüüpas küünarnukile toetudes lonksu vett. Pikka aega valitses ruumis vaikus. Siis Giovanni jätkas: «Tegelikult on mul väga hea meel, et sa tulid. Ma pean sulle midagi pihtima. Palju aastaid olen ma endas kandnud saladust, sina oled ainus, kes sellest teada peab saama.» Pärast järjekordset veelonksu tagasi padjale vajunud, kõneles Giovanni edasi: «Istu, mu poeg. See on pikk jutt.»
Antonio tõmbas tooli voodile lähemale ja istus, pööramata pilku isa näolt.
«Vaata, mu poeg. Oma elus olen ma sooritanud ühe teo, tegelikult andnud nõusoleku selle tegemiseks. Kõik see tundub nii uskumatu, imetabane, et ma pole siiamaani suutnud enda jaoks selgeks teha, seisab selle taga Jumal või Saatan. Ma pole küll kindel, kas ma otsust kahetsen, aga see on röövinud minult elujõu. Mina olen võib-olla ainus, kes ei suuda tunda heameel selle üle, mis korda on saadetud. Kui inimkond teaks sedasama, mis mina... Maailm ei ole veel küps tõe teadasaamiseks. Tahaksin loota, et sina oled. Kuula!»
Giovanni Salieri jutustas oma pojale sündmustest, mis leidsid aset kolm aastakümmet ja rohkemgi tagasi. Rääkis kontsertreisist, tundmatust mehest, kohtumistest lossipargis, ettepanekust, kõhklustest. «Sa tahad kindlasti teada, miks ma pakkumise vastu võtsin. Oleksin võinud ju samahästi pageda, aga ma pole kindel, et mees mulle igavesti järgnenud poleks. Otsustasin minna kaasa, sest tahtsin maailmale teha kingitust. Mul polnud pääsu, tagasi vaadates näen, et minuga mängiti nagu nukuga. Otsustamisel täitsin mina vähimat rolli, kuid lohutan end, et seegi muutis midagi. Mõtle, Antonio, sa oleksid võinud omale saada geniaalse väikevenna, aga ma tahtsin teisiti. Mina poleks kunagi suutnud pakkuda talle parimat, seetõttu palusin poiss saata Mozartite perekonda. Tead, vana Leopold on üks täiuslikumaid õpetajaid. Võib-olla ma kartsin koormat enda kanda võtta, suutmatust elada teadmisega, kes on poiss tegelikult -- mina ise, minu liha ja veri ja hing. Siit edasi polegi palju kõnelda, ühel järjekordsel kohtumisel, seekord võõrastemajas, mees uimastas mu. Mis toimus, seda ma ei tea, igatahes mulle kinnitati hiljem, et nüüd on kõik lõppenud ja ma võin koju tagasi minna. Seda ma tegin, segaste tunnetega. Tulin koju oma naise ja laste juurde ning üritasin kõike unustada. Siis, mingil hetkel aastaid hiljem, hakkasid ringi liikuma kuuldused uue imelapse sünnist -- Wolfgang Amadeus Mozart. Usu, ma olin rõõmus, aga samas midagi torkis südames. Mida rohkem teateid poisi vägitegudest saabus, seda rohkem tundsin mina, nagu imetaks mult elumahlu välja. Sa vist mäletad, kui Mozart Bologna muusikaakadeemia liikmeks vastu võeti, jõmpsikas oli tollal alles neljateistkümnene. Sina olid juba peaaegu täismees. Igatahes olin ma seal, tseremoonial. Ma nägin teda esimest korda, täpselt minu noorpõlvepilt. Ei suuda kirjeldada neid tundeid, mis mind valdasid. Igatahes olin peaaegu nutu äärel, kui taipasin, et kõik, mida olin seni püüdnud unustada või tembeldada unenäoks, oli ikkagi tõsi. Poiss o l i minu teisik.
Hiljem kohtasin Leopoldi, ta oli tavapäraselt sõbralik, kuigi veidi reserveeritum. Õnnitlesin teda. Ma usun, et ta ootas hetke, mil olime rohkem eraldi teistest, siis hakkas ta mulle järsku süüdistusi näkku paiskama. Ta arvas, et olin tema naisega mehkeldanud ja Wolfgang Amadeus on hoopis minu laps. Selgus, et ta naine oli olnud enne rasedust mõned päevad kadunud ning Leopold järeldas, nagu oleksin mina üritanud naisega põgeneda. Seega oli ta märganud seda rabavat sarnasust minu ja poisi vahel.
Ma anusin teda, et ta lõpetaks ja vandusin, et see polnud ammugi nii ning tema naine mind üldsegi ei huvita. Ta ei kuulanud, virutas mulle rusikaga näkku ja jalutas minema. Üritasin temaga paar korda veel kokku saada, aga mind visati välja. Võid arvata, kui löödud ma olin. Aga ma teadsin, et tema armastust oma naise ja lapse, see tähendab Wolfgang Amadeuse, vastu see ei muuda. Igatahes, sellest päevast alates pole ma nootigi kirjutanud, võib-olla hirmust, et iga kirjutatud märgiga röövin ühe mõttekäigu minu poisilt, järjekordse võimaluse kuulsust koguda. Isegi kui tundsin tungi komponeerida, ei julgenud ma enam. Mis oleks saanud, kui oleksid ringi hakanud käima jutud, et, näe, vana Salieri kopeerib noort Mozartit, üritab odavat populaarsust võita, on vist päris alla käinud. Nähtavasti on need vaid ettekäänded, mu elu- ja loomejõud oli kadunud. Igal pühapäeval olen Jumala poole saatnud palveid, et ta midagi ette võtaks, teadmata isegi, mida. Sedaviisi olen elanud kogu oma ülejäänud elu, kuni siiamaani, oodates. Tundub, et Jumal on siiski leidnud kõige parema lahenduse. Mina lähen rahulikult puhkama ja noormees lööb laineid maailmas. Minu unistus, et Salieri nimi peab saama surematuks, ei täitunud. Kõik unelmad ei peagi täide minema, siiski on mul Mozarti pärast hea meel. Palju etem on olla tundmatu heategija kui tuntud kurjategija. Või kuulus mittemidagitegija.»
Vana mees lõpetas oma loo köhahooga. «Nüüd, mu poeg, tead sa tõde. Muidugi võid sa seda pidada vana sureva mehe sonimiseks, aga nii see toimus. Kõige parem on elada teadmatuses. Isegi kui ma sulle kõike paremat soovin, mu poeg, ei saanud ma sind tõest ilma jätta. Ma loodan, et sa suudad sellega elada.»
Noorem Salieri oli sinnamaani kuulanud jahmatusega: «Aga isa, see mees varastas sult pool elu!»
«Antonio, tema on süütu. Mina ise kurnasin end. Kuula mind! Ma tean, et te liigute samas seltskonnas, sa tunned teda lähedalt, aga, Jumala nimel, ära võta ette mingeid hullumeelseid tempe. Sel pole mõtet. Mis toimus, see on läbi. Enam midagi muuta ei saa. Nüüd, mu poeg, ulata mulle veel lonks vett. Sa saad kaasa minu õnnistuse. Mine tagasi Viini ja ela oma elu nii, et sa hiljem midagi kahetsema ei peaks. Sa oled Salieri, käitu sellele vastavalt.»
«Isa, ära karda. Inimkond jääb Salieri nime mäletama.»
Sisenes arst, isa ja poeg jätsid viimast korda jumalaga.
Varsti, 1791. aasta lõpus haigestus Wolfgang Amadeus Mozart Viinis raskesti. Kõneldakse, et haiguse ajal oli Mozarti sage külaline Antonio Salieri, itaalia dirigent ja pedagoog, kes resideeris Viinis. Paistab, et Salieri vennalik hoolitsus ei aidanud, 5. detsembril 1791 Mozart suri, andes kõne- ja klatšiainet veel paljudeks sajanditeks.
Detsember 1998 -- jaanuar 1999