«Mida sa jood üldse?»
«Pole sinu asi, tead!»
Ega eriti olnudki. Kui mitte arvestada, et mina olin selle talle välja teinud. Sellised kombed siin «Metsiku Lääne Üksildaste Südamete Klubis» kord juba olid. Ma polnud päris kindel, mida tähendab «Metsik Lääs», võimalik, et see oli kuidagi seotud siinse kõrtsi eripära ehk suure ekraaniga, millelt näidati vanamoelist kinu, kus kaks jõuku mehi mingil vähearenenud planeedil üksteist algeliste tulirelvadega taga ajasid. Et vaatajal selgem oleks, kandis üks meeskond valgeid, teine musti peakatteid. Kui liiva seest poleks välja turritanud miskid rohekad vorstilaadsed moodustised, võinuks oletada, et see on siinsamas Jolbertil linti võetud. Igatahes oli see nii parasjagu totter, et üksildastel südametel -- jah, sellest mõistest sain ma ehk pisut paremini aru -- oleks, millest omavahel rääkida. Ja ennast mitte enam nõnda üksildasena tunda.
«Ükskõik, eks ole ju,» lisas ta leplikumalt.
Siuke blond. Ja meeldivalt ümar. Natuke halli seas, kui ma keemia mitte-just-kõikvõimsusest õieti aru sain. Aga või siis mina kellegi raske lapsepõlve vastu midagi ette sain võtta. Ja et ükskõik, hakkas mulle endalegi tunduma. Ainult et: kui ta nüüd korraliku -- või pisut enamgi -- napsi raha eest teed lürpis, võinuks seda pidada avansiks. Muude teenuste eest.
«Vaata, kes seal on,» osutasin tema selja taha. Ja kui ta end tõepoolest pööras, napsasin klaasi ning maitsesin. Suutmata paraku alkoholisisalduses selgusele jõuda. Midagi seal oli. Kas just hinna vääriliselt, ei osanud ma arvata.
«Tõmba minema,» oli ta mu liigutust märgates tõsiselt pahane. Ja tõukas klaasi demonstratiivselt eemale. «Mine ja laku oma semudega või vaata kinu või vaju maa alla, aga jäta mind rahule.»
Kuidagi totralt kukkus välja. Ära minna oli tobe ja paigale jääda oli tobe. «Nad räägivad jalgpallist,» kurtsin.
«Ja sa oled nagu rohkem kriketi-fänn?» võttis ta vaevaks vähemalt vastata. «Need käivad teises kõrtsis.»
«Ei, ega mul poleks midagi selle vastu, kui just meie kaevanduse jõuk kasvõi Viie Planeedi Mängudel meistriks tuleks, aga mulle ei meeldi jahuda, mitu sekundit keegi söödu ajastamisel eksis või nii,» patrasin.
«Ahah,» haigutas ta igavlevalt, silmi suurelt ekraanilt pööramata. «Nagu ma juba ütlesin, tõmba minema, poisu, meil ei tule sinuga midagi välja. Ja võta see klaas kaasa,» lisas ta nagu meeldetuletuseks.
«Ma tahtsin ainult teada, misasi see on.»
Enam ta vastata ei viitsinud. Mulle tuli meelde, et mõnel pool ollakse kehavedelike vahetamise suhtes nii ettevaatlikud küll, et ka sülg tuleb arvesse, aga keegi polnud mind hoiatanud, et siin võiks nii olla. Üldse polnud keegi eriti seletanud, mis siin on ja mida pole. Liiv, eks ju, mis siis veel tahta.
Läksin kolleegide-saatusekaaslaste juurde tagasi. Midagi nad seal jõmisesid. «Kui ta veel kaks sekundit oleks palli oma käes hoidnud...» ütlesin. «Siis oleks ta kotti pandud,» leidis Kolõvanov. «Millest sa räägid üldse?» Kehitasin õlgu. «Viitsid, proovi ja ütle, mis see on,» vehkisin kaasavõetud klaasiga. «Täitsa lolliks läind,» polnud ta üldse huvitatud. Jätsin klaasi lauale -- äkki mõni kogemata siiski proovib -- ja lonkisin baarileti äärde. Tellisin viski, rüüpasin ära. Ootasin paar minutit. Põlved läksid nagu natuke pehmemaks ja olemine pisut unisemaks. Mul oli ähmane mälestus, et midagi võiks veel juhtuda. Aga kui ei, siis ei. Väga ei huvitanudki. Nagu ka suveniiriks saadud klaasi sisu, meeste loba või muud elu pisikesed müsteeriumid. Koju ja magama...
Tööga oli nii, et kaks päeva tööl ja üks vaba. Lakkuda võis pärast selle teise tööpäeva lõppu. Vaba päeva hommikul ehk ka, aga kes see hommikul ikka suuremat hoolib. Asi selles, et uuesti tööle ilmudes tuli torusse puhuda. Õhk puhas, said traktori. Miskid jääknähud -- said labida. Jupp vahet. Eriti selles, et traktoril on katus. Mina polnud labida peale sattunud. Ei tahtnud ka.
Koju, koikusse ja magama. Ning tuli jälle sama unenägu. Mitte et ma seda lausa iga öö oleksin näinud, aga igatahes kippus korduma. Mingi linn. Polnud tähtis, milline, sest ma nägin vaid tühist osa sellest. Igatahes tänav. Istusin kõnniteel ja toetusin seljaga vastu maja. Ma ei tea, mis maja see oli, ainus, mis luges, oli see, et pakkus mu seljale kindlat tuge. Maja oli selja taga, ma ei näinud seda ja ei huvitanud ka. Taevas oli pime, minust kummalgi pool, paarikümne meetri kaugusel, põlesid tuhmid tänavalaternad. Tänav ise oli vihmajärgselt niiske ja läikis laternavalguses. Nii et päris kindlasti ei olnud see Jolbertil, sest siin ei saja, eks ole. Istusin, ja üsna otse minu ees, kõnniteeserva taga rentslis, oli äravoolurest. Mul on tunne, et kui ma seda und esimest korda nägin, siis oligi ainult rest, muud ei midagi. Istusin aga seepärast, et ei jaksanud edasi minna. Oli kuidagi õudselt paha olla. Olin kusagilt tulnud, tundnud, et ei jaksa enam, ja maha istunud. Ühtlasi olin kindel, et see pole haigus, vaid mingi keemiaga liialdamise tulemus. Kasvõi näiteks alkoholiga. Istusin, ei jaksanud ennast liigutada, ja samas teadsin -- unes ikka -- et selline seisund ei ole minu jaoks just haruldane. Et puhkan natuke ja küll läheb üle. Ainult seal rentslis, resti peal oli midagi. Iga järgmise unenäoga ikka rohkem, või kuidas seda seletada. Midagi sinakat. Määrdunudsinist. Neljanurgelist. Mis meenutas näiteks rahakotti. Tõepoolest, iga kord oli see üha rohkem rahakoti moodi. Aga ma ei jaksanud liigutada. Isegi mitte kätt sirutada. Õudselt tüütu unenägu. Isegi kui tead, et see on ainult unenägu. Ma nagu teadsin -- ja tahtsin, et see enam tagasi ei tuleks. Aga selleks pidin ma midagi tegema. Ei suutnud, aga pidin. Julgustasin end -- ikka unes -- kätt sirutama. Kinnitades, et kui hakkabki veel halvem, siis ei saa juhtuda midagi hullemat ülesärkamisest. Mis oleks isegi tervitatav. Nii et vähehaaval sirutasin ma käe välja. Tundsin sõrmeotstega kulunud nahkpinda ja lõõtsutasin tükk aega. Nihutasin seda sinist asja, mis tundus tõesti rahakott olevat, mõne sentimeetri võrra enda poole. Kuni kõnniteeservani. Edasi ei andnud enam nihutada. Valmistusin pingutuseks, et rahakotti kätte haarata. Siis läks pilt korraks ära. (Ka selles, meenus mulle, pole midagi ebatavalist.) Tuli tagasi. Istusin samas kohas ja sinine kulunud rahakott oli mul pihus. Ei tundunud tuttav. Veel üks tohutu pingutus, ja ma avasin rahakoti. Selle vahel olid mõned plastkaardid. Mõni neist võis tähendada raha. Mida ma vaevalt küll kätte saan. Ei tea kontrollkoodi, ei vasta isikukirjeldusele ja nii edasi. Nii et kasutu värk. Kujund kõige pealmiselt kaardilt tundus kuidagi tuttav. Mingi silm, mingid kiired. Lasin rahakoti lahti ja see kukkus maha. Mina ärkasin üles. Ei olnud veel hommik. Pöörasin teise külje. Unenägu ei tulnud enam tagasi.
Aga kui hommik -- ja vaba päeva arvestades üsna hiline hommik -- lõpuks kätte jõudis, oli midagi sellest unenäost meeles. Ja kuna mul nagunii midagi mõistlikku teha ei olnud, siis ma sorteerisin natuke kotti, millega ma Jolbertile olin saabunud. Kus muu üpris kasutu kola hulgas oli lömmis karp mõttetute kaardikestega. Mitte et ma neid kunagi kogunud oleksin. Kindlasti olin ma neid elu jooksul terve hulga ära visanud. Aga küllap oli mul olnud harjumus, et kui kaardi kujundus mulle millegi poolest huvitav tundus, pistsin ma selle kuhugi laekasse. Kõik rahaga seotu olid ametivõimud muidugi konfiskeerinud. Aga kui Greenstone'i Rahvuspargi kolmepäevasele külastajakaardile -- ja just see sattus kõige peal olema -- oligi jäänud realiseerimata õigusi veel mõnede madude nägemiseks, siis olnuks selle rahaks vahetamine üpris komplitseeritud. Kui nii võtta, siis oli nende kasutute asjade karpikogumine ja mulle kaasa panemine lausa mõnitamine. Et kui mul oli õigus isiklikele asjadele, olgu need siis eriti totrad. Paljudel kaartidel polnud peal mingit kasutamisjuhendit. Lihtsalt mingi firma logo -- kui sedagi. Ja mul polnud aimugi, oli see siis viie aasta eest aegunud transpordikaart mõnes siit väga kauges linnas või samakaugel asuva luksuskaubamaja kliendikaart. Mäluga oli just nii, nagu oli, ja selle eest, et mulle vaid kasutu praht jääks, olid hoolitsenud oma ala profid. Aga... sümbol ühe sinaka plastikutüki peal meenutas küll seda, mida ma unes näinud olin. Mitte täpselt, muidugi, aga mingi sarnasus oli. See kuulus nende kirjadeta kaartide hulka. Kohe järgmiselt sain teada, et olen mingi haridusprogrammi kuldsponsorina annetanud summa, mis võrdus enam-vähem mu siinse aastapalgaga. Mõistetav siis, et ma ei kippunud neid kaardikesi igal õhtul nostalgiliselt lappama. Aga see sinine -- selle võis ju taskusse pista. Ja kui sümbol mulle unes tuttavana oli tundunud, siis mitte kaardilt, mille olemasolu olin unustanud aastaid tagasi... Nojah, jälle see mälu-värk...
Läksin ja hulkusin ringi. Päevaga võinuks linnakese kõik tänavad algusest lõpuni läbi käia. Polnud lausa eesmärk... Ja mõnda poekesse võis sisse astuda. Kuigi pidi olema üsna selge, et ma ei kavatse endale uut teeserviisi osta. Ega ka midagi muud. Aga kindlasti oli veel tänavajuppe, kuhu ma polnud sattunud. Või kus olin käinud, vilksamisi silmanurgast märganud -- jah, just seda seal. Eksklusiivsete näokreemide poekese ja pesumaja vahel. Silt ainult kohalikus keeles, mida ma polnud viitsinud lugema õppida. Aga silm ja kiired olid ukse peal küll.
Olin juba paar sammu möödas, pöörasin ringi ja astusin sisse, ukse liikumise peale hakkas kelluke meloodiliselt helisema. Väike ooteruum, paar tooli, paar argist kappi, laud monitoriga, laua taga tütarlaps. Silmad kinni, silmanurgad ülespoole. Siuke tõmmu, sirged mustad juuksed õlgadeni. Tegi silmad aeglaselt lahti ja naeratas heatahtlikult. Istusin tema vastu, teisele poole lauda. Seljas oli tal lihtne sinine kittel -- ja südame kohale oli tikitud «Kyoko».
«Et on muret või?» küsis ta. Kuidagi koduselt, sugugi mitte ametlikult. Minul polnud aimugi, mis koht see üldse on.
«On küll,» kinnitasin. «Kas Kyoko oled sina?» uurisin.
«Jah, muidugi,» oli ta vist isegi üllatunud.
«Kyoko Date oli kunagi kuulus laulja,» meenutasin.
«Võimalik,» naeratas ta viisakalt. «Aga see mure?»
«Mure? Mure jah. Naised ei tunne enam minu vastu huvi.»
«Võibolla on see vastastikune?» küsis ta muutumatu lahkusega.
«Võimalik, aga asi pole vist ainult selles.»
«Siis ma pean täpsustuseks küsima, millised naised? Kas küsimus on ühes konkreetses või on see kuidagi laiem probleem?»
Kui ta seda nii asjalikult küsis, võis jääda mulje, nagu oleksin ma tõesti õigesse kohta sattunud. Mis oli muidugi võimatu.
«Ütleme, naised «Metsikust Läänest». Ja tegelikult «Varaanist» ka.»
««Metsikus Läänes» on nad suhteliselt kallid,» teatas ta lausa südamlikult. Nagu mu kulunud rõivastele vihjates.
«Huvipuuduse kohalt võib sul õigus olla,» nõustusin. «Ükski neist ei huvitanud mind sedavõrd kui sina.» Tegelikult ma mõtlesingi nii. Ta meeldis mulle. Midagi tema lõuakaares ja kaelas ja juuste vahelt paistavas kõrvalestas äratas minus -- noh, ma ei tea, mingi õrnuse. Mingi tundevarjundi, mida ma polnud vist juba väga tükk aega kogenud. «Kas ma võin sind kuhugi kutsuda?»
«Hmmm,» tegi ta ainult, aga päriselt ta naeratus ei kadunud.
«Tead, sa meeldid mulle. Muidugi olen ma nõus kõigi ettevaatusabinõudega, isegi suukorviga, kui siin vedelike suhtes nii tundlikud ollakse,» patrasin kiiruga.
«Vaata...» ütles ta ja ma olin kindel, et ta otsib viisakaks äraütlemiseks sõnu, aga selgus, et ta mõtleski vaatamist. Ta oli käed lauale asetanud, pihupesad allapoole, ja küünte alt tungisid esile kolmnurksed terad. Paari sentimeetri pikkused ja igasuguse kahtluseta väga teravad.
Nüüd oli minu kord mõtlikult «hmmm» teha.
«Eks ole,» kinnitas ta. «See on... refleksidega ühendatud. Kui noviitsiaeg mööda saab, siis ühendatakse ümber. Siis ma saan neid teadlikult kasutada. Aga praegu -- tarvitseb mul vaid seksile mõelda, ja need on kohe väljas.»
«See võib isegi huvitav olla...»
«Ei ole,» kinnitas ta veendunult.
«Aga sa siis ikkagi mõtlesid?» olin ma üllatunud.
«Ma mõtlesin, milline sa suukorviga välja näeksid.» Mulle tundus, et see polnud enam sekretäri valvenaeratus, vaid päris siiras irve.
«Nojah, eks sa ise tea,» jäi mul vaid öelda.
«Tean,» ütles ta, ja terad kadusid küünte alla tagasi. «Nii et...»
«Tegelikult oli mul see ka,» viskasin sinise plastikutüki hooletult lauale.
«Vaatame,» pistis ta selle asjalikult lugejasse. Ja tema silmad läksid suureks. Peaaegu ümmarguseks. «ID ka, palun,» ütles ta. Kuidagi vaikselt.
Otsisin isikukaardi, Jolbertile jõudes oli mulle uus antud, määrdunudhall, nagu liigagi palju asju siin. Ta söötis selle ka oma masinasse. Ja põrnitses midagi hämmastunult.
«Ei klapi või?» uurisin.
«Isikukirjeldus klapib,» ütles ta ja hakkas siis itsitama. «Ainult et kolmekuuse kohta on su huvi naiste vastu kuidagi varaküps. Aga kolmekuuse kohta oled sa üldse kiire arenguga olnud.»
«Kolmekuuse?» ei saanud ma aru. «Umbes kolm kuud olen ma Jolbertil olnud küll, aga...»
«Minu meelest see ei ole siin üldiseks tavaks,» vangutas ta pead, «aga ilmselt on isikukaardil saabumisaeg sünnipäevaks pandud. Ja sünnikoht on Jolbert.»
Millegipärast jättis see mind suhteliselt ükskõikseks. Võimalik, et enne ametlikult täisealiseks saamist poleks ma saanud äralennupiletit, aga mul polnudki plaanis niipea lahkuda. «Aga see teine?»
«Jah. Kas ma tohiks...» ulatas ta mulle aluse, kuhu ma pidin pöidla suruma. Ja siis torukese, kuhu pidin sisse vaatama. Õigemini vaatas toru küll minu silmapõhja.
«Silm klapib, DNA lubatud tolerantsi piirides,» pomises ta omaette. Tõstis siis pilgu ja vaatas mind huvitatult. «Ma pole kunagi varem nii põhjalikku kaetamise-vastast kindlustust näinud.»
«Tuleb meelde, et ma lasin oma juristil sellega terve nädala tegeleda,» ütlesin. Tegelikult tuligi midagi meelde.
«Siis muidugi,» noogutas ta tõsiselt. Itsitas korraks ja tegi uuesti tõsise näo. «Lihtsalt -- valdaval osal siinsetest elanikest pole võimalust nii põhjaliku juristi palkamiseks.»
«Ma mõistan,» laiutasin käsi. Kuigi eriti ei mõistnud.
Kyoko laiutas samuti käsi. «Nii tõsine juhtum ei kuulu minu kompetentsi. Mul on kahju, aga... Eminents on ära, ringreisil. Üksi mitme planeedi peale, eks ole. Tuleb nädala pärast.»
«Mu töögraafik on selline, et -- kas üheksa päeva pärast sobib?»
«Kahtlemata. Kui ta niisugusest juhtumist kuuleb, jääb ta ilmselt pikemaks ajaks siia pidama,» naeratas Kyoko. «Kas ma tohin teed pakkuda?»
«Tänan, järgmine kord,» ütlesin. Ta meeldis mulle, aga mul oli tunne, et põgusa mälestusena meeldib ta isegi rohkem. Nii et pisut nõutult korjasin laualt oma kaardid, pistsin taskusse ja kõndisin minema. Kelluke helises ka väljumisel.
Kaalusin hetke -- või ligi pool tundi --, kas tasub riskida jääknähtude ja labidaga. Leidsin, et võib küll. Mul ei olnud aimu, mis võiks olla kaetamise-vastane kindlustus, ja ma ei viitsinud selle peale mõelda. Labidaga kühveldamine olnuks nagu eriti kindel võimalus mitte mõelda. Üllatus küll, pääsesin siiski traktori peale. Või kuidas seda aparaati nimetadagi. Mis liiva kogub. Liiva, muideks, on mitmesugust. Ja siin on ka sellist halli tolmu, mis ei kõlba isegi kassipeldikute täitmiseks. Üldse on kõik üpris hall. Jolbertile sattudes mind vist veidi aega isegi häiris, et siin kõik nii värvitu ja hallitooniline on, aga ju ma olen ära harjunud. Ja hallil ning kollakal ja pruunikal on ju samuti lõputult varjundeid. Mille järgi kvaliteetsemat liiva ära tunda.
Tegelikult ei pea kolmandal päeval puhkama. Võib vabatahtlikult tööle minna ja siis saab natuke lisaraha. Kuuendal sel juhul juba peab hinge tõmbama ja seda ma ka tegin. Peamiselt magades. Unenäod olid normaalsed või puudusid, igatahes ei jäänud meelde. Mitte et tööpäevad kuidagi meeldejäävalt oleksid möödunud. Vahepeal meenus, et millalgi ootab mind salapärane eminents.
Kusjuures ootaski. Ruttasin nüüd juba tuttavast uksest sisse, kelluke helises, Kyoko naeratas, tagaruumi uks läks lahti ja sealt ta tuligi. Lüheldane, vanemapoolne, hõredate halliseguste juustega mees. Silmad olid sinised ja väga selged. Hakkasin miskipärast taskust oma kaarte otsima, aga ta viipas tõrjuvalt: «Pole vaja, koopiad jäid ju meile ka.» Ja sirutas käe.
Surusin ta kätt ja kummardasin: «Teie eminents.»
See näis teda rõõmustavat. «Eminents jah.» Ta märkas mu uurivat pilku -- temal ei olnudki südame kohal nimesilti. Või tikandit. «Lihtsalt eminents, tuleb läbi ajada,» selgitas ta ja osutas Kyokole, «noortel on veel vabadust ja võimalusi, minusugustel ainult vastutus. Eks ta ole. Aga istume.»
Istusime.
«Nii et väikene võlg siis,» alustas eminents rõõmsal toonil. Kyoko jälgis meid uudishimuliku pilguga kõrvalt ja ma ütlesingi rohkem talle: «Tekkis, jah. Umbkaudse väärtusega nii kolme Jolberti jagu liiva.»
Eminents kortsutas hetkeks mõtlikult laupa, aga reibas ilme tuli kohe tagasi. «Jah, suurusjärk on õige. Muide, ma pean vabandama, ma saabusin alles üleeile ja pole veel jõudnud teie kohta kõiki vajalikke andmeid koguda.»
«Koopiad olid ju jäänud?»
«Need, jah. Teie lahke loaga -- ma trükkisin teie lepingu isegi välja. Viiskümmend kaks lehekülge tihedat teksti, harvanähtavalt suurepärane leping, tõepoolest.»
«Kardan, et ise pole ma sellega nii tuttav.»
«Oh, teil ei tarvitsegi... Kyoko, kulla laps, tee meile teed, eks ole.»
Kui Kyoko korraks taharuumi kadus, kummardus eminents lähemale ja küsis vaikselt, ise seejuures isegi nagu uhkust tundes: «Kas ta küüsi näitas?»
«Näitas,» noogutasin.
«Fantastiline,» vangutas eminents pead. «Mida kõik välja ei mõelda...»
Siis tuli Kyoko teeserviisiga tagasi.
«Mis andmed siis veel,» püüdsin asjalikult küsida.
«Igasugused,» laiutas ta elavalt käsi. «Teie kohtuasi. Kogu teie endine elu. Haiguslugu...»
«Haiguslugu?» imestasin.
«Loomulikult. Muide, kuidas te ennast Jolbertil tunnete?»
«Ma arvan, et normaalselt.»
«No näete. Sageli, üsna sageli on inimestel siia sattudes tervis pisut kehv. Paar esimest kuud, aklimatiseerumine. Mitte kõigil, loomulikult mitte kõigil... Aga teie, nagu ametlikud andmed näitavad, olete ju kohalik,» itsitas ta heasüdamlikult. «Seejuures veel üsna nooruke...»
Kyoko sehkendas tassidega, valas meile teed ja istus ka ise laua äärde. Rüüpasin, siis tuli järsku meelde.
«Muide, see teie märk ilmus mulle unenäos.»
Eminents oli teed mekkides silmad sulgenud, nüüd avas ta need aeglaselt ja asetas tassi lauale.
«Loomulikult. Ma panin selle sinna.»
«Panite? Teie?»
«Ma isun ju immigratsioonis, kui uus partii saabub, eks ole. Vaevalt te mind sealt mäletate, aga see käib mu ametikohuste hulka. Ja siis ongi -- pistad nagu nimekaardi. Neile, kellest tundub, et nad võivad seda vajada.»
Tahtsin veel midagi küsida, aga ta viipas tõrjuvalt: «Me jõuame kõike seda pikalt arutada. Naudime nüüd teed.» Ta võttis tassi kätte ja sulges jälle silmad.
Eks ma siis ootasin, kuni ta sellega lõpule jõudis. Et, kui ta silmad avas, kohe küsida: «Kui mulle siin uus isikukaart tehti -- kas igalt poolt mujalt on mu andmed siis ära kustutatud?»
«Ei, ei,» raputas ta pead. «Mõnedest arhiividest küll. Aga kaugeltki mitte igalt poolt. Ja mul on oma kanalid. Mille kasutamine, nagu ma vist juba ütlesin, võtab paraku aega.»
Ta keerutas -- minu meelest tühja -- teetassi veel pihus ja pani selle siis otsustavalt lauale. «Kui te lubate, siis ma esitan ise paar küsimust. Elementaarset, lihtsalt et olukord selgemaks saaks.»
«Väga hea.» Selguse vastu polnud mul midagi.
«Varem oli teie töö seotud rahade liigutamisega?»
«Paigutamisega, investeerimisega -- aga ilmselt võib seda ka liigutamiseks nimetada.»
«Mitte teie enda raha, aga ühe konkreetse firma raha?»
«Rangelt võttes polnud kogu raha ka firma oma -- inimesed või teised firmad olid selle kasumi saamiseks usaldanud investeerimisfirmale.»
«Igatahes. Ja teie töö oli otsustada, kuhu, kuidas ja millal seda raha paigutada?»
«Vist küll.»
«Ning mingil hetkel juhtus nii, et üks küllaltki suur summa läks kaotsi?»
«Selline mulje on mulle jäänud.»
«Te paigutasite selle nii, et mitte keegi, kaasa arvatud teie ise, ei suutnud seda enam leida?»
«Raske öelda...»
«Hea küll. Juurdlus leidis, et see oli teie viga, ning nõudis summa teilt välja.»
«Nõudis, aga...»
«Jah, teie isiklikust omandist ei piisanud.»
«Kolme Jolberti jagu liiva jäi puudu,» naljatasin.
«Siis tehti teile ajuloputus -- et te oma kunagisi teadmisi enam kasutada ei saaks -- ning saadeti kaevandusplaneedile võlga tagasi teenima.»
«Siin ma igatahes olen. Mingitpidi on see ajuloputus või mälupuhastus ju loogiline. Firmal oli legaalne õigus nõuda, et ma nende teenistuses kogutud teadmisi enam kasutada ei saaks. Ja see muidugi ka, et kui ma siiski oleksin suutnud nad kõik üle kavaldada -- et ma siis ei pääseks seda kaotsiläinud summat üles korjama.»
«Nii et teie meelest on kõik loogiline?»
«Ütleme, et ma olen olukorraga leppinud.»
«Isegi teie tugevat tervist arvestades on vaevalt usutav, et te oma eluea jooksul võla tagasi teeniksite.»
«Seda küll. Aga, kuidas ma ütlen... Võimalik, et see on ajuloputuse tulemus. Igatahes on mul tunne, et ma ei olnud... Oma eelmises elus eriti rahul. Ma arvan -- sest ma lihtsalt ei mäleta üksikasju --, et see töö oli üsna närviline. Tasuv muidugi ka, seda kahtlemata. Mul oli pigem probleeme sellega, et ma ei osanud midagi tahta. Mul oli kõik olemas. Hea küll, tervet planeeti ma endale osta poleks saanud, aga mul poleks olnud ka aega sellega tegeleda. Nagu öeldud, on mu mälu üsna lünklik. Ma ei mäleta töö üksikasju. Aga ma mäletan, et mul oli kahe aknaga kabinet väga kõrges hoones. Ma vihkasin neid aknaid; kui ma neist välja vaatasin, hakkas pea pööritama. Aga nad käisid mu ametikoha juurde. Ma seadsin oma laua nii, et aknad jäid mu selja taha. Kui keegi minu juurde tuli, oli ta mulle otsa vaadates sunnitud ka aknaid nägema.
Vahel jäin ma ilmselt sinnasamasse kabinetti ka ööseks. Diivanil lebades oli akendest avanev vaade talutav, ehk isegi kaunis, aga et ma oleksin akna juures seistes tahtnud alla tänavale vaadata -- ei seda küll mitte.»
«Kas on võimalik, et kõrgused tekitasid teis hirmu seepärast, et teil oleks võinud tekkida tahtmine alla hüpata?»
«Ütleme, kukkuda. Hüppamise mõtet ma küll ei mäleta.»
«Hea küll. Ja Jolbert, selle eelmise närvilise eluga võrreldes...?»
«On rahulik. Mul ei ole kuhugi kiiret. Nagu te ütlesite, minu elueast ei piisa... Pisut igav ehk, aga...»
«Jah, ma mõistan. Kas te mäletate, et teid on opereeritud?»
«Vist küll. Ei tohiks olla firmasaladus, aga millegipärast on ka sellega seotud mälestused väga ähmased.»
«Kui ma ütlen, et tegemist oli maksa siirdamisega, kas teile siis meenub midagi?»
«Midagi jah...» Hakkasin isegi naerma. «Ma kardan, et see oli mu oma viga. Nagu öeldud, oli mu töö kiire ja närviline. Ning ma ei teadnud, mida tahta. Mulle tundub, et ma eksperimenteerisin pisut. Mitmesuguse keemiaga. Et olla veel kiirem ja terasem.»
«Pisut?»
«Noh, korralikult. Et olla vormis -- ja pärast, et lõdvestuda. Kuni miski üles ütles. Kui te ütlete, et maks -- ju siis.»
«Maks,» noogutas ta. «Tegelikult on mul üks küsimus veel.»
«Ainult üks?»
«Esialgu. Kuni rohkem andmeid laekub. Kas teil on olnud kokkupuutumist mingite religioonide esindajatega?»
«Tõenäoliselt. Puhtast igavusest. Vahel olid nad moes. Tuli mingi rändjutlustaja ja järsku oli väga trendikas teda kuulama minna... Ma ei tea.»
«Ma mõtlen, Hundilt pärit misjonäridega, kes rääkisid ärkamisest.»
«Need surma-nautijad? Jah, ma mäletan. Raske oleks unustada, eks ole... Oli hetkeks selline mood. Olid linnas paar nende jutlustajat. Käisime, mingi kambaga. Mõni lõi araks. Keegi tegi ära. Minule ei mõjunud.»
«Ei mõjunud?» üllatus eminents.
«Õudselt halb hakkas ainult. Ei mingit helendavat tunnelit. Ma arvan, et oma nende... keemiliste eksperimentidega olin ma nagunii... selle vist korduvalt läbi teinud. Või vähemalt piiri peal olnud. Nii et... Võimalik muidugi, et ma lõin viimasel hetkel araks. Igatahes ei tulnud sellest midagi välja.»
Eminents noogutas mõtlikult. «Jah, muidugi pole selles midagi uut. Vanal Maal -- seal oli kultuure, milles poiss ei saanud meheks enne, kui oli mürgi sisse joonud, piiri peal ära käinud ja välja oksendanud. Mõnest, loomulikult, ei saanudki. Ja mitmesugused šamaanid, teadmamehed, loitsijad -- kõik nad viisid endid piirile, kus mõlemad maailmad korraga näha. Või te ise -- oma keemiaga, mis maksa nahka pani,» hakkas ta naerma, nagu oleks midagi naljakat öelnud.
«Mis siis saab?» laiutasin käsi.
«Oleneb, mida andmed näitavad,» vastas tema samuti nõutu zestiga.
«Ja mida peaksid näitama?»
«Kasvõi kuupäevi. Need on üsna sassis. Mis järjekorras kõik toimus. Millal te tegite kindlustuslepingu. Millal oli siirdamine. Millal te kohtusite ärkamisvendadega. Millal tegite selle saatusliku rahaülekande. Ja kuhu raha kadus...»
«Seda tahaksid ilmselt paljud teada,» muigasin.
«Ega ma eriti loodagi, et ma teada saan,» tunnistas eminents. «Te ju mõistate, teil on väga põhjalik kindlustusleping kõikvõimalike mõjutuste vastu. Täpsustame, üleloomulikuks peetavate mõjutuste vastu. Ja loomulikke mõjutusi, kohtule arusaadavaid, eks ole, ei õnnestunud ju tuvastada. Küllap oli teil ka samapõhjalik tervisekindlustus, aga seda oli võimalik rahaks vahetada ning nii küllap ka tehti. Tavaliselt tehakse. Et teil veel mingi kindlustus võiks olla -- selle peale ilmselt ei tuldud.»
«Ja mis sellest kõigest kasu on?»
«No ma ei tea veel. Oleneb, nagu öeldud. Ideaalsel juhul: kui me teeme kindlaks, et teid kaetati -- et teid mõjutati seda rahaülekannet tegema. Sel juhul tuleb ju teilt konfiskeeritud omand tagastada. Ajuloputusega ja muude ebameeldivustega seotud kannatused hüvitada.»
«Huvitav, et ma ise selle peale ei tulnud -- öelda, et mind mõjutati,» hakkasin naerma.
«Nojah,» ohkas eminents, «mõjutaja tuleb ju ka kindlaks teha. Olgu või need Hundi tüübid. Midagi nad võtavad, midagi nad annavad, meil pole seni õnnestunud neid kuidagi vahele võtta. Või siirdamine -- selle käigus annab ka mõjutada. Ma ei tea. See just põnev ongi.» Mitte et ta kuidagi põnevusest elevil oleks paistnud olevat.
«Ja põhimõtteliselt on see võimalik?»
«Ei mõju vist julgustavalt, aga ma võin öelda, millega ma viimasel ajal olen tegelenud. Mis on kindlasti võimalik. Üks mees manas konkurendile kaela impotentsuse. Lihtne asi, eks ole. Üks naine manas vaenlasele põlvekedra põletiku. Kuidas ta selle peale tuli, ma ei tea, aga lahendus oli lihtne. Aga teiega -- kõik on võimalik, aga võtab aega.»
«Aega on mul lahedalt. Pole nagu kuhugi kiiret. Aga kui... kellelgi oli vaja, et ma selle ülekande teeksin -- kas siis mõju pole praeguseks üle läinud? Ja ajuloputuse järel veel mingeid jälgi leida -- kas see ei tundu lootusetu?»
Eminents raputas pead. «Ma usun, et ei lähe üle. Või -- andke korraks oma sõrm...» Ta koukis välja padjakese, millega Kyoko mu isikut oli kindlaks teinud. «No näete,» ütles ta natukese aja pärast. «Praegu ütleb see masinavärk -- DNA kood identne. Kui Kyoko tegi, siis oli «viga tolerantsi piires».»
«Kas sellest järeldub midagi?»
«Kohanete, kohanete edukalt.»
«Jolbertiga?»
«Kõigega.»
«Hmm... Tegelikult ma tahtsin küsida -- kuidas mul ikkagi tuli mõte siia tulla? Teid otsima tulla?»
«Teate, see ei olnud mõte. Nimetage, kuidas tahate, aga mitte mõte. Mõtetega oleksin ma teie asemel üldse ettevaatlik.»
«Õige. Ega mul neid eriti ei käigi. Tundub, et selles, mida ma varem tegin, olin ma ikka väga hea. Et kui need oskused maha kustutati, siis eriti midagi järele ei jäänudki.»
«Võimalik. Lisaks veel kustutamisprotsessi ebatäpsus.»
«Ja nüüd edasi?»
«Lähete ja tunnete siinsest elust rõõmu. Mina hakkan tööle. Kui teil järgmine vaba päev on -- kahe päeva pärast, eks -, siis astuge sisse. Tõenäoliselt olen ma selleks ajaks targem.»
Pikema tseremooniata tõusis ta püsti, noogutas ja kadus tagaruumi. «Ma tean, et sul on küüned, aga ehk võiksin ma sind ikkagi kuhugi kutsuda? Õhtul?» küsisin Kyokolt.
«Astuge läbi, jah, astuge jälle läbi,» vastas ta. Tuimalt. Mis siis ikka...
Kolõvanovi leidsin «Varaanist». Mitte et ma teda väga otsinud oleksin. «Tead, ma olen kohalik,» teatasin. «Mul on Jolberti pass.»
«Lolli juttu ajad,» arvas tema.
«Vaata ise,» näitasin talle oma isikukaarti. «Tahad, turist, ma näitan sulle Khak Ad Jolberti ausammast?»
«Ma olin siin ammu enne sind, lollakas. Või tahad öelda, et oled siin sündinud ja otsustasid tulla tagasi vanaduspäevi veetma? Ei usu nagu. Nii lolli inimest poleks olemas.»
«Ja isikukaardi järgi olen ma kolm kuud vana,» lisasin.
«Kuidas nad sulle siis viskit müüvad?» urises Kolõvanov ja pöördus baarimehe poole. «Mees ütleb, et tal on Jolberti pass.»
«Lolli juttu ajad,» väitis baarimees Kolõvanovile. Baarimehele ma oma kaardikest näitama ei hakanud.
Kuidagi õnnestus mul Kolõvanovile selgeks teha -- või oli see meie ühine otsus -- et järgnev tööpäev ei tähenda suurt midagi ning vabalt võib veel klaasikese ehk kaks võtta. Mispeale mul tuli, nagu tavaliselt, uni, ja edasist ma eriti ei mäleta. Ainult et hommikul pidas kontrollseade mind traktori jaoks kõlbulikuks, Kolõvanovile usaldas aga ainult labida.
Istusin oma traktori otsas, uurisin liivakihte, ja pähe tulid veidrad lausekatked. Julgesti, vennad, nüüd tööle... Käige minu järel, sest mina olen tee ja valgus... Mingit jama veel. Võibolla tähendas see, et mälu on hakanud tasapisi taastuma. Ja et kunagi tulevad meelde ka laulude meloodiad, kust need sõnad pärit on. Muidugi tuli vahepeal pähe, et kui... Kui mingite eminentsete pingutuste tagajärjel peaks mind rehabiliteeritama, mulle midagi korvatama -- et mis siis? Vaevalt mul erilist varandust oodata oli, aga siis kolkas võiks sellestki vist päris tükk aega elada. Jah, just siin, Jolbertil -- mul polnud mingit igatsust kuhugi ära sõita. Kui mul just siin oli hakanud tasapisi midagi meelde tulema -- olgu või ainult mingid veidrad fraasid. Kui rahulikult oodata, ehk tuleb ka ülejäänu. Kolõvanovile ja teistele tüüpidele see tõenäoliselt ei meeldiks, kui ma enam tööl ei käiks, aga siin edasi tolgendaksin. Või käiks? Puhtast igavusest? Neis liivaväljades oli mingi võlu -- oleks ainult värve rohkem...
Mingitpidi ma isegi ootasin uut kohtumist Eminentsiga. Või ehk pole «ootamine» kõige õigem sõna. Miski osa minust ütles -- mida ta ikka teha saab... Ja teine osa arvas -- äkki siiski saab, aga mida? Nii et ma marssisin kellukesega uksest sisse õigeaegselt, kuid segasevõitu tunnetega.
Eminents tuli tagaruumist kohe, kui kelluke heliseda jõudis, nagu oleks mind oodanudki. Kyoko vahtis ebalevalt kõrvalt, mina küsisin, et kuidas läheb, Eminents vastas, et tasapisi, ja siis me istusime laua taha.
«Muide,» ütles Eminents, «mulle tuli üks pisiasi meelde. Või õigemini, mulle meeldiks, kui see teile meelde tuleks. Seadus näeb ette, et teiesugustel tööga patte lunastama saadetutel on õigus valida väljasaatmiskoht. Mäletate te sellest midagi?»
Pingutasin meelde tuletada. «Mingil hetkel näidati vist jah tähekaarti. Sorkasin sõrmega kuhugi, keegi noogutas, ja sinnapaika kõik jäi. Lõppjaam -- Jolbert.»
«Ja see on kõik?»
«Minu teada küll.»
«Kusjuures ei ole,» sügas Eminents mõtlikult nina. «Te juhtusite osutama Fabulusele. Mis on isegi protokollitud. Ainult et lõppotsuses on märkus -- lähim lubatud planeet: Jolbert. Mida te Fabulusest teate?»
«Ainult seda, et nende jalgpallimansa on meie omast parem.»
«On ka või?» imestas Eminents.
«Viimastel Viie Planeedi mängudel oli. Ehk enam ei ole.»
«Ja see on kõik?»
«Minu poolest küll. Oleks sealt midagi varastada olnud -- küsin ma ametlikult vargaks tunnistatu professionaalse uudishimuga?»
«Gaasi on veel raskem taskusse panna kui liiva,» ütles Eminents ja jäi vait.
Nii et ma küsisin: «On teile vahepeal täiendavaid andmeid laekunud?»
«Pisut,» vastas Eminents. «Maksa kohta. Proovipartii. Sada kakskümmend lahuses aretatud, mitte doonoritelt võetud või kloonitud maksa. Pärast seda firma litsentsi ei pikendatud. Umbes viieteistkümnel juhul jäi op hiljaks või igatahes ei aidanud. Üks poliitik korraldas vist midagi teie juhtumiga sarnast, aga see mätsiti kinni. Ülejäänud? Ootavad oma aega. Või on täiesti normaalsed. Ma ei tea. Ma usun, et neil hoitakse silma peal.»
«Aga ajaliselt?»
«On põhjust arvata, et see toimus enne, kui teie kohtumine Hundi misjonäriga. Kindlasti enne rahaülekannet. Peale meiega kindlustuslepingu sõlmimist.»
«Ma ei tea sellest valdkonnast suuremat, aga sisemisi kahjustusi ravitakse üldiselt vist nanodega.»
«Haa,» irvitas Eminents, «nanod on ju pisikesed lihtsameelsed. Mis neist mõnest molekulist tahtagi. Nemad juba teie DNA-koodi võltsima ei hakkaks.»
«Tobe küsimus, aga -- kas siirdatud maks hakkaks?»
«Täiesti võimalik. Ja nanosid enam ligi ei laseks.»
«Kas on põhjust arvata...»
«Ei, mitte vähimatki põhjust,» hakkas Eminents naerma ja pööras end Kyoko poole. Arvasin, et teed tellima, aga ta ütles hoopis: «Kyoko, armas laps, sa tahtsid linnas asju ajada, ma arvan, et me ei vaja sind praegu.»
Kyoko heitis meile -- mulle tundus, et -- hirmunud pilgu, kadus tagaruumi ja tuli seal peaaegu jooksujalu, tolmumantel kitlile tõmmatud. Vaatas mind veel korra oma pruunide silmadega ja kiirustas kellukese helinal välja.
Ka Eminents tõusis. «Vaene laps, pelgab pisut,» teatas ta.
«Kas ta arvab, et see võib nakkav olla,» küsisin, ise küll teadmata, mis nimelt.
«Oh, ei. Lihtsalt meil on vaja mõned protseduurid teha. Uurida, mil määral see kaetamine mõjub. Et kui läheks õige tahapoole.»
Millegipärast olin arvanud, et tagapool on eminentsil midagi mugavat. Tugitoolid, raamaturiiulid, paksud vaibad... Tegelikkus oli kuidagi kõle, laborit meenutav. Raamaturiiul oli küll olemas, aga mitme laekaga laud oli metallist ning toolid üpris minimalistlikud. Valged, tuhmilt läikivad seinad. Ehk ta siis ei jõudnud igal planeedil endale mugavusi korraldada. Või oligi askeetlik. Ja ma ei teadnud ju seniajani, kes ta selline üldse on.
«Kas vereproov näitab kaetatuse määra?» küsisin igaks juhuks.
«Teile tundub see ruum ka sellisena, kus vereproove võetakse?» küsis tema vastu. «Mulle käis see algul õudselt närvidele, aga mis teha, vahel on vaja teatud katseid teha.»
«Näiteks?»
«Näiteks? Varsti teeme ka «näiteks». Enne on vaja küll paar formaalsust õiendada.» Ta avas laeka ja võttis sealt valmistrükitud paberilehe. «Mul oleks vaja teie allkirja. Me oleme nii neetult vanamoelised,» muheles ta seejuures. «Et te volitate mind oma juhtumiga tegelema ja olete seejuures teadlik, et minu tegevus ei pruugi anda oodatud tulemusi.»
«Ja millised ootamatud tulemused võivad sellega kaasneda?» küsisin igaks juhuks.
«Ootamatu ongi ju see, mida me oodata ei oska,» laiutas ta käsi. «Me ei tea ju, mis tasemel teid üle on võetud. Muide, tunnete te end praegu ebamugavalt?»
«Tool võiks mugavam olla küll.»
«Muid kaebusi ei ole?» sokutas ta paberilehe mulle lähemale.
Ma ei viitsinud lähemalt uurida, millele ma alla kirjutasin. «Muideks, mulle on hakanud mingid laulusõnad meelde tulema. Ma ei tea -- ilmselt poleks keegi pidanud neid üldse ära kustutama. Või on midagi taastuma hakanud.»
«Istute traktoril ja laulate omaette?» küsis ta huvitunult lähemale kummardudes.
«Jätaks või traktori seisma, roniks katusele ja esineks kogu Jolbertile,» irvitasin. «Kui vaid viisi teaks.»
«Küll viis ka tuleb.» Ta näpsas paberi minu eest ära ja pistis laekasse. «Kui tuleb.»
«Just. Aega mul ju on. Kui ma mingil ootamatul moel peaksin oma töökohuslusest vabanema, jään Jolbertile rändlaulikuks.»
«See oleks tõesti ootamatu,» kinnitas tema ja avas jälle laualaeka. Otsis sealt välja viis metalltopsikut -- üsna sarnast neile, mille abil baarimehed eksootilisi segusid tekitavad. Mõtles ja koukis välja veel kuuendagi.
«Kas on suuremat seltskonda oodata?» püüdsin naljatada.
«Ei, ainult meie kolm. Aga need on katse jaoks.»
«Katse?»
«Nojah. Vaadake, nii palju kui mina tean, intuitsioonile kaetamine ei mõju. Seepärast ma küsisingi, kuhu te tähekaardil näpuga näitasite. Fabulusele, eks ole, ainult et seda peeti liiga ohtlikuks.» Ta võttis järgmisest laekast karbi ja puistas sealt lauale mõned märgikesed. Vist hõbedast. See, millele mu pilk pidama jäi, oli nagu lõke. Paar halgu ja leegid. Ta mõtles veidi, korjas mõned märgid ära, jättis lauale viis tükki ja kattis need kummulikeeratud topsikutega. «Vana hea sõrmkübaramäng. Kes tahab, teeb panuse. Kui arvab ära, millise sõrmkübara all on hernes, saab raha mitmekordselt tagasi.»
«Mul on siis ju head võimalused. Kuuest viis, mitte kolmest üks.»
«Kas just päris nii...» pööras ta klõpsatusega viimase topsiku samuti kummuli. «Tõenäosust tahame me kindlaks teha küll. Tõde -- ja tema nägu. Ja kui me seda arvutada ei oska... siis me teeme katse. Mis kindlasti ei anna tulemuseks ühte kuuendikku. Sest, nagu te ehk märkasite, on kõik märgid erinevad.» Ta hakkas pealtnäha hajameelselt topsikuid nihutama, kuid oli seejuures üsna osav, igatahes kadus mul õige pea selge ettekujutus, millise all neist oli see miniatuurne lõke.
«Ma ei tea ju, milline hernes on kõige magusam.»
«Seda loodan minagi. Selles mängu mõte ongi.»
Mul polnud päris selge, millal ma valiku pean tegema. «Kui ma seltskonna kohta küsisin -- kas Kyoko tuleb tagasi?»
«Ei, ma mõtlesin kohalviibijaid.» Ta tõstis käed rinnale risti ja vaatas mind leebe pilguga. «Nii et millise neist me avame?»
Kuuest viis pidid mulle midagi andma -- või ütlema. Hetkeks turgatas pähe, et huvitav, mida see tühi kuues võiks tähendada. Topsikud ei seisnud päris ühtlases reas, aga ilmselt polnud see tähtis. Sirutasin käe ja lasin ühe pihta nipsu. Selle alt tuli välja väike hõbedane kirves, mille külge olid seotud lindikesed.
«Nojah,» ohkas eminents ja avas alumise laualaeka. Siis liikus ta käsi väga kiiresti -- ja ta pihus oli täpselt samasugune kirves. Ainult suurem. Ta lasi selle minu suunas lendu. Käis raksakas -- ning järsku oli ruum täis värve. Kõiki vikerkaare värve, millest ma Jolbertil kogu aeg puudust olin tundnud. Siis muutus kõik must-valgeks. Ja siis kadus seegi.