Otsing

Longyearbyeni lennuväli. Kuigi siin oli ka lennujaama hoone, ei söandanud Grpowski seda siiski lennujaamaks nimetada. Fokker oli end teravate mäetippude vahelt läbi keerutanud, otsides pilu rõskete pilvede vahel, millest maandumisrada korralikult näha oleks. Grpowski oli hoomanud lenduritekabiinist levivat närvilisust, kuigi ühtki häält, mis vabandavalt väikestest tehnilistest probleemidest räägiks, polnud reproduktorist kostnud. Maandumine Spitzbergenile pole kunagi lihtne olnud. Ei maandumine ega randumine. Ta ei lasknud ennast sellest häirida. Kogu viietunnise lennu Oslost oli ta oma

1915. a. demonstreeris V. I. Kovalenkov ülevenemaalisel elektriinseneride konverentsil telefoni-liinivõimendit. Posti- ja Telegraafi Peavalitsuse ametnikud keeldusid leidurit toetamast põhjendusel, et selliseid Aparaate välismaal pole. «Käes! Valmis!» kisendas Leidur ekstaatiliselt, kui tormas uksele koputamata Sõbra korterisse. Sõber tegi parasjagu köögis suitsu. Salaja. Sest 2020. aasta Komblustagamisseaduse järgi tohtis suitsetada vaid linnavalitsuse poolt eraldatud kontrollitavates spetsiaalsetes puhastite ja ionisaatoritega varustatud ruumides. Ja üldkasutatavad paigad olid täis politsei

Kaugel tähesüsteemis asub üks isevärki planeet, mille elanikud on iseloomult ja mõttemaailmalt hämmastavalt sarnased inimestega. Võiks arvata, et piiratus, väiklus, ahnus, rumalus ja julmus esinevad koos ainult inimeste juures, aga nagu mainitud, on kõne all olev liik äääretult inimlik, nende jõhkrus ja sirgjoonelisus isegi ületab inimest tunduvalt. Neil on palju kummalisi hobisid, mis on neile iseloomulikud. Kord nende aastas, mis on 22 maa kuud pikk, korraldavad nad suure ralli. Ralli võitja on see, kes lõpuni vastu peab ja elusalt üle finishijoone jõuab. Sõiduvahenditeks on hõljukid, mille

Kolm pidi kohtuseadus olema? Mulle (ja ajakirja toimetusele ka) on ette heidetud, et toimetaja veeru täitmine kuu viimasel tunnil pole kõige lugejasõbralikum tegevus. Nii kurb, kui see ka pole, juunikuu toimetaja veerg täitub samuti juunikuu viimasel veerandtunnil... Et tunnistada kriitika mõningast pädevust, siis saab käesolev toimetaja veerg üldsõnaline ja joont alla tõmbav: asjalikum toimetaja veerg jääb juuli algusesse... Sinnasamasse juulisse jäävad ka (kahjuks) mitmed jutud ja tõlked, kuna Jaanipäev ja muud loodusõnnetused on toimetuse töövõimet tunduvalt kahandanud. Loodame juulist

Alex seisis kolmanda dimensiooni virtuaalse taseme seitsmendal astmel. Ta oli kutsele vastanud. Ta oli valmis võitlema. Läbi maailmakõiksuse paiskusid ootajani kodeeritud Sõnad. ~SÕDUR // ALEX II~ ~LAHINGUVÄLI // PLANEET TWORH / PIMEDUSE PALEE~ ~MISSIOON // LEIDA / NING / VABASTADA KUNINGATÜTAR~ ~ERALDATUD AEG // KAHEKSA / JA / POOL NANOÜHIKUT~ ~ÕIGUS TAPPA KÕIK / KES SIND TAKISTAVAD~ ~VANGE MITTE VÕTTA~ Sõnad vaibusid olematuks. Maailm plahvatas ning lagunes aatomiteks. Alex sulges silmad. Vaatamata sellele, et visuaalmuundur oli ta osakesteks jaganud, oli liikumiskoormus väljakannatamatu

[ Loe ka Marek Simpsoni samanimelist juttu . ] Koletis lösutas keset purustatud kööki ja koukis mõtlikul ilmel hammaste vahelt liharäbalaid. Ta oli jalad läbi purustatud seina välja sirutanud ja kõlgutas neid nüüd üle põranda ääre. Cathy istus kokkukägardatud külmkapi kõrval ja tihkus nutta. «Anna andeks, et ma su ema ära sõin,» röhatas Koletis. «Aga ma olin tõesti jube näljane ja pealegi, sa ju ise lubasid...» Cathy luristas ninaga. «Ära ulu!» õiendas Koletis. «See kõlab, nagu koriseks mul kõht, ja see teeb mind näljaseks.» Cathy pühkis silmad kuivaks ja naeratas hädiselt. «Ma ei pahanda

Tegelikult on tegu avalooga jutustusele mõneti samas tundub (mulle vähemalt), et lõik on ka iseeneses midagi juttumeenutavat. Tasub vaadata ka lehekülge http://bronti.ms.ut.ee/mart/raamat/mf.htm, kus taustmaterjal (küll minupoolse sekkumiseta) üles on pandud. Nad istusid tuttavas ruumis, Morrick askeldas, nagu mitmeid kordi varem, oma kolmemõõtmelise projektsiooniaparaadi ümber, ent Cricht tundis tahtmist naerma hakata. Esiteks oli neid tavapärasest vähem ja teiseks, vormirõivad, Sõltumatu Föderatsiooni embleem koosolekusaali laes ja Morricki poolt nupuliigutustega mudelile laialipaiknevad

[ Loe ka Marek Simpsoni samanimelist juttu . ] Alex seisis kolmanda dimensiooni virtuaalse taseme seitsmendal astmel. Ta oli kutsele vastanud. Ta oli valmis võitlema. Läbi maailmakõiksuse paiskusid ootajani kodeeritud Sõnad. ~SÕDUR / ALEX II~ ~LAHINGUVÄLI / PLANEET TWORH / PIMEDUSE PALEE~ ~MISSIOON / LEIDA / NING / VABASTADA KUNINGATÜTAR~ ~ERALDATUD AEG / KAHEKSA / JA / POOL NANOÜHIKUT~ ~ÕIGUS TAPPA KÕIK / KES SIND TAKISTAVAD~ ~VANGE MITTE VÕTTA~ Sõnad vaibusid olematuks. Maailm plahvatas ning lagunes aatomiteks. Alex sulges silmad. Vaatamata sellele, et visuaalmuundur oli ta osakesteks

«Ema, meie maja peal on koletis.» Thelma tõstis imestunult pilgu. Viimasel ajal oli Cathy tõeliselt kummaliseks muutunud. Ta näis pidevalt viibivat mingisuguses omaette maailmas, kuhu teistel inimestel sissepääs puudus. Eriti täiskasvanutel. «Kas sa kuuled mind, ema?» Cathy häälde olid tekkinud pahameelenoodid. «Kuulen, kuulen,» vastas Thelma väsinult. «Ja mis see koletis siis seal katusel ka teeb?» «Ära ole rumal,» riidles Cathy. «Koletis ei saakski katusel elada. Tal on seal liiga kitsas. Ja igav. Koletis elab pilve sees.» Thelma noogutas mõistvalt. Paar kuud tagasi olid olnud luukered