[
(Kaheksas osa: Selgub lõplikult, mis kaadervärk on «Gladsheim», lavale astub värvikas Maximilian Voos ja toimuvad valimised, mille käigus «Tipp&Mark» suudab linnas haarata võimu.)
GOLDSCHMIDT LIIMIS ALBUMISSE aiandus-mesindusseltsi peo pilte, olles nende servi giljotiiniga pedantselt tasandanud. Pruun Tillemanni vabriku põrandakell lõi seitse pauku, ent Heinaste muuseumi koosolekuteruumis istus peale Goldschmidti, Aleksander H. ja minu üksnes Tõnu Kuusk, muusikakooli direktor; isand Joost, väidetavalt linna vanim kodanik; ning märja habeme ja juustega August, kes oli just tulnud harjumuspäraselt suplusringilt Suurjärvest.
Ruudulises kuues August istus, jalg üle teise, seletades veidi konarlikus keeles, kui kasulik oleks Heinaste lõplik üleviimine kohalikule kütusele. Ta pajatas, et on proovinud suvilas jõekääru silda ehitades pätsida aunadesse turvast ja sel päikese käes kuivada lasta ning et pätsid põlevad küll, päris suure leegiga.
Tõnu Kuusk naeris käriseval häälel, nägu küpse ploomina kumamas. Heasüdamlikku paksukest, kes heitis nalja absoluutselt kõige üle igasuguses vormis, armastasid kõik, kuna direktor naeris ühtviisi nii enda kui teiste naljade üle ja tema hea tuju oli vastupandamatult nakkav.
Siinjuures meenutan ühte volikogu istungit -- käisin mõnda kuulamas, et tööst ettekujutust saada -- kus muude küsimuste seas tuli arutusele kodanik Valmseni probleem, kes on oodanud telefonijärjekorras kannatlikult üle kahekümne aasta, nimelt 1974. aasta oktoobrikuust alates. «Mida ma pean tegema?» luges Tõnu Kuusk nutuse häälega Heinaste rahvaasemikele ette Valmseni kirja. «Kõik minu naabrid on ammuilma saanud telefoni, minu maja lähedal likvideeriti kartuli kokkuostu punkt ja selle telefon anti Kuivaste tee 46 elavale Lemberile, kes tuli Heinastesse kuus aastat peale mind.»
Volikogu esimees Adniel Park ei mõistnud kodaniku kaebuse peale lausuda ei musta ega valget, hakates seletama, et «Eesti Telefoni» esindaja käis meil eelmise aasta märtsikuus ja hüva, me võime ta uuesti kutsuda, kuid mida saame me teha monopoolse suurfirma vastu? Tõnu Kuusk, kellele kui ettekandjale volinikud ootavalt otsa vaatasid, ei kaotanud pead ning hüüdis üle saali: «Kui kodanikul on telefoni vaja, siis on vaja!»
Ning nii hääletatigi. Volikogu sekretär kirjutas protokolli: «Heinaste linnavolikogu otsustas üksmeelselt toetada hr. Valmseni taotlust telefoni saamiseks.»
Säärane halenaljakas lugu meenus mulle poliitilise retoorika ammendamatust varasalvest, mis pigem enne tühjeneb kui hr. Valmsen telefoni saab. Mõnel inimesel ei vea kohe sugugi, nagu ka Agaate Salinõmmel, kes paigutas kogu oma raha kooperatiivkorteri ehitusse ja on pidanud elama munitsipaalettevõtte «Heinaste Kommunaal» direktori armust muldpõrandaga endises kõlka-aluses, kuna ehitusfirma püstitas kahest majast vaid ühe ja hajus sinise suitsuna ilmaruumi nagu Salinõmme rahagi peale galopeerivat inflatsiooni ning krooni tulekut. Näib, et taolised kodanikud on pälvinud ühiskonna hukkamõistu, olles valitsevate normide kohaselt nõnda saamatud ja nõmedad, et neid tulebki pügada. Muide, hr. Valmsen ei ole siiamaani telefoni saanud ning mitte keegi ei viitsi tema kaeblemist enam kuulata.
Tillemanni kella pendel ei tunnista samuti paremaid ega halvemaid aegu, mõõtes ajavoolu monotoonse järjekindlusega. Mida ühelt kellalt ikka tahta, parimal juhul soovib ta sulle üksnes head kukkumist.
Augusti rahutus süvenes. Ta niheles, vaatas aknast välja ja vaatas kella ja uuesti aknast välja. Avas Urissaare mõisast toodud tammepuust kapi ukse, mille klaastahvlit asendas tükk vineeri ja kust pudenes põrandale kassi pealuu, virn kiirköitjaid kodulooliste uurimustega ning tühi viinapudel.
«Kas kedagi rohkem ei tulegi?» küsis Tõnu Kuusk.
«Noh, miks ei tule, Heino ikka tuleb,» kostis Goldschmidt ainuomasel vagasel, muhedal ja optimistlikul moel.
Järgmisel hetkel nägime meiegi skautmasteri sinkjat baretti akna taga vilkumas ning kuulsime ta tanksaabaste klobinat tuulekojas.
Ma kahtlustan, et ta on isehakanud skautmaster, kuna ea poolest võinuks tast saada enne okupatsiooni üksnes hundu. Ta on muidu mõnus mees, üksnes sõnavõtud rahvakoosolekuil võiks olla lühemad. Tema viimaste kirjatööde kohta ei tea ma midagi kosta, kuna «Heinaste Hääle» toimetaja ei ole mitu aastat tema sulesepitsusi soosinud, mida tuleb koguni imeks panna, sest «Heinaste Hääl» on trükkinud kõike, isegi otsest plagiaati, peaasi, et linnapea Peeter Ubakivi kohta ühtegi halba sõna poleks, sest tema käest tuleb raha.
Kas skautmaster on linnapea aadressil märkuseid teinud, ei tea; kibestunud on ta küll, kuna tema ideed püstitada linna marmorist pronksbareljeefidega Vabadussõja ausammas pole toetanud keegi. Peale paar aastat raamatukogu lugemissaalis seisnud keraamilise annetuskarbi purustamist leidis Heino eest kuusteist krooni viisteist senti ja kümme Bulgaaria stotinkat, jäädes ilmselt kahjumisse.
Varasemail aastail oli ta ühiskondlikult aktiivsem, asutas linna muinsuskaitse seltsi ja rohelise liikumise. Mäletan skautmasteri artiklit Suurjärve teemadel, mis ilmus «Heinaste Häälele» eelnenud ühiskondlikus lehekeses «Heinaste Elu» ja kõlas sõna-sõnalt nii:
«APARAADID ON ILUSTAMATA. Välismaalt tulevad igasugused inimesed meid õpetama, kuidas teha puhastusseadmeid ja -aparaate. Nad räägivad ja näitavad filmi, kuidas kasutada puhastusseadmeid ja -aparaate, nende omi. Puhastusseadme tegemine ei ole keeruline. Tarkust jääb ülegi. Meistermehed, teeme ise puhastusaparaadi! Meile lähedal on Pärnu linn, kus elavad meistermehed ja töötavad firmas «Masinaehitaja». Kas nemad ei oskaks teha mõnda masinat või seadet? Heinaste koolis tegutseb käsitööring. Võtke aru kätte ja vaadake! Teeme aparaadi! -- H.»
Heinaste Heino -- nõnda teda kutsuti -- ei tohi paraku napsi võtta, vastasel korral hakkab ta kõnelema inglise keeles. Tema sõpradele inglise keel meeldib ja nad õhutavad takka, et kuulda parooli. Kui Winston Churchill olevat kord lennukis lausunud uhkelt «...minu initsiaalid on W.C.», siis Heino hüüatab kõuehäälselt: «Minn iniziaals sind H.H.» ehk tõlkes my initials are His Highness.
Tema kõrgeausus riputas bareti nagisse ja istus rahumeelselt rahva sekka. Urissaare mõisa puhvetikapist ilmusid välja pontshikud, kohupiimakoogid ja Brasiilia lahustuva kohvi purk, mida vaadates kõik tavaliselt hakkasid kõnelema ekspositsiooni uuendamise vajalikkusest.
Sel korral avalikustati kogu tõde Heinaste linnavalitsuse kohta ja nagu arvatagi võis, jõudsime järeldusele, et seegi väljapanek vajab hädasti uuendamist ning silt «mitte puutuda!» kõlaks kohatult.
Heino arvates ei esindanud linnavalitsus tavaliste inimeste huve. Ta kurjustas, et peab kartulimaa eest maksma maamaksu kõige kõrgema koefitsiendi alusel. August haaras sõnasabast ja pahandas samuti. «Heinaste peab laienema, ent Andris Tamm keeras kõik kihva. Ning sihuke mees valiti Riia linnapeaks! Paras lätlastele!»
«Tamm valiti Tornakalnsi linnaosa vanemaks,» parandas Goldschmidt leebelt.
«Mm, kas Salu tilts jääb tema hoole alla?» püüdis Aleksander H. Lätimaad ja maailma näinud mehena nalja visata, ent ruumisolijad jäid kurvalt vait, taipamata, et Aleksander H. ütles läti keeli Saarte sild ja ei maininud kedagi Salu Tiltsi nimelist. Heino märkas alles nüüd varjus konutanud Aleksander H.-d ning pungitas vihast silmi -- oo jaa, Andris Tamme linnaarhitekt oli üks vastalisi oivalisele sambaideele.
Saldejums, iela, briviba ja mulkus on nähtavasti kogu meie läti keele sõnavara, mis sellest, et oleme koos kümne kilomeetri kaugusele jäävate lätlastega elanud külg külje kõrval aastakümneid. «Mulkus» ehk «loll» võib olla õigupoolest eesti laen. Minu vanaisa arendas säärast teooriat, viidates ajaloolisele paralleelile, et kui lätikeelne Eesti nimi Igaunija on võetud kasutusele muistse piirimaakonna Ugandi järgi, eks mulkus ole veidi hilisem laen ja tulenenud Mulgimaast. Õnnetu vanaisa rehkendas meid, heinastlasi kuuluvat Pärnumaa alla, unustades omakasupüüdlikult asjaolu, et muistne Sakala piirimaakond oli üks nii heinastlaste kui mulkide esivanemaile.
Igatahes istusime nagu kamp arulagedaid, suutmata paberile sikerdada ainumastki nime, kes oleks lisaks väärt meie valimisliitu värvata, kritseldades isekeskis lõustu, sasipusi ja sodipodi.
Mu vaimusilma ette kerkis Einari irvitav nägu, öeldes: «Tuleb rakendada psühhoanalüüsi!»
«Mehed! Ent Maximilian Voos?» plahvatas viimaks Heinol. «Miks me ei ole siiamaani kõnelenud Maximilian Voosiga?»
«See on hea küsimus,» kostus ühest suust traditsiooniline vastus puhul, kui sa midagi vastata ei oska.
Isand Joost liigutas nurgas kõrvu ja muheles. Talle näis, et me kiidame teda.
MAXIMILIAN VOOS oleskles aias varasuviste ergaste päikesekiirte käes. Voos peletas aeg-ajalt veel valgele kõhule hüppavaid kärbseid ja tundis end igati mõnusalt. Rambelt lasi ta endast läbi voolata metsataguse merekohina tervistavad võnked, mida katkestas üksnes mõne ussikese harv karjatus, kui linnu terav nokk läbi tanumakamara puuris.
Üle noore, kidura ja veidi risuse heki saatsid möödujad Maximilian Voosi koguka kere suunas aukartlikke pilke. Tema lokkis põskhabemes nägu ja turd figuur passinuks Aleksander H. meelest hästi tsikli ja narmendava nahkjopiga, küllap säärasena peletanuks ta hämarail Kopenhaageni tänavail vastutulijaid kui üks põrguingleist. Kuid Heinaste elanikud ei kõõritanud kartlikult tema poole mitte üks teps sel põhjusel.
Maximilian Voos on nimelt patoloogiliselt aus, vaatamata direktoriametile Orajõe turbatööstuses. Turbatööstuse direktoriks on ta saanud juba õndsa Andropovi ajal, peale seda, kui eelkäija oli tööajal poes tordiga SORVVO-le vahele jäänud. Maximillian Voos ei lubanud enesele niisugust luksust, aga seda mitte hirmust nõukogude võimu ees, nagu pahatahtlik fantaasia võinuks eeldada. Ei sugugi -- hiljem, sini-must-valgete paljastamise aegu saanuks Voos hõlpsalt nii mõnegi masina või seadme pihta panna ja ühe kasvõi Heino rõõmuks Suurjärves tööle rakendada. Muidugi polnud pisike Orajõe turbatööstus säärane tehnosõlm nagu kolhoos «Töörahva Tammistu», aga midagi varastatavat leidnuks hea otsimise korral kindlasti, nagu olid leidnud eelkäijad. Noh, kasvõi mõne turbapätsi, mida aias Augusti kombel naljaviluks põletada, kui muud tõepoolest nappinuks.
Aga Voos, sindrinahk, oli aus mees. Läbipõlenud mähistki ei võtnud endale, mis tollest, et need vidinad üldine vene värk kõik ja okupantide kraam, mida tulnuks ohjeldamatult kõrvaldada, matta, saboteerida või omadele tarida. Voos oli nii aus mees, et tundus hirmuäratav. Küllap on tegemist kangelasega lambanahas, osava maskeeringuga, arutasid kaaskondsed. Üks õige inimene ei saa olla säärase kalduvusega, mis tundub ebanormaalne.
Teeneid tegi Voos küll, kui keegi soovis. Viis täitevkomitee esimehe Geidar Mõlli -- Andris Tamme kauge kommunistist eelkäija -- aeda turvast, kui too iluaeda rajas ning «Sotsialistliku Põllumajanduse» esikaanele lootis pääseda; aga omaenda majapidamisse ei palunud ta vastutasuks midagi. Mõll pidi plaanikomitee semude abil hankima rabale hoopis uue turbafreesi.
Ja nii juhtus igaühega, kes turbaraba direktori teeneid soovis. Kes tõi uue diiselmootori, kes tõi soojaku, kes tõi soojakusse töömeestele raadio. Igaüks vastavalt võlale ja võimalustele, kõik ikka turbatööstuse hüvanguks. Ja turbatööstus kosus ja arenes, kogus sotsialistliku töövõistluse auhindu, ehitas shefluse korras Tammistu keskusse lasteaia ning ühel õhtul, natuke peale kella üheksat näidati teda koguni kesktelevisioonis.
Otse loomulikult ei olnud Voos lubanud sõsarettevõtte AS «Orajõe Turvas» teket. Selle asemel, et nänni oma firmasse kantida, oli Voos asutanud Rahvarinde tugigrupi ning kandideerinud esimestel enam-vähem vabadel valimistel Heinaste täitevkomiteesse. Ta kogus palju hääli, pääses ise läbi ja tema hääli jäi veel ülegi. Täitevkomitees loodi tema initsiatiivil spetsiaalne turbatööstuse nõukogu ja Voos valiti selle esimeheks.
Uued ajad ja kombed pühkisid Orajõe turbatööstusest kahelt poolt laia kaarega mööda, nagu bastion seisis Maximilian Voos rekultiveeritud turbaraba piiril ja vaatas, käsi varjuks silmil, kuidas kapsataimed sirguvad. Neid ei müünud ta kellelegi, sõi ise ja kinkis töölistele.
Näis aga, et lugupeetud linnakodaniku rahupõlv hakkas tumenema. Mu vari langes ta kõhule ja karge kevadtuul pani villujäänud ihu värisema. Voos avas silmad.
«Tere,» ütles Aleksander H. malbelt.
«Tere,» kostis Voos valvsalt.
Sulgesin silmad ning mu silme ette kerkis kaubandus-tööstuskoja pidulik avamine Prahas, kus ootamatult hakkas rõdult langema parashüüte, halle hiiri, valged kindad käes ning ümmargused silikoonpallid peas. Vähemalt üks neist tabas daami õhtukleidist välkuvat õlga. Tuleb rakendada psühhoanalüüsi...
«...meil jäi projekt pooleli,» laiutas Aleksander H. käsi, justnagu proovides karikeerida käestlipsanud kala suurust. Eh, üksnes Voosi ümbermõõt on kogukam, teda annab alles sikutada. Kas Al teab, millal harpuunida?
«...rahule jääda pole võimalik,» tuiutas Aleksander H. Voosi. «Minu teada peab kohalikul kütusel töötav katel andma vähemalt 2,2 MW elektrienergiat, ent annab 1,2 MW. Milles on probleem? Kas Orajõe turvas on kehvaks jäänud?»
Voos rähkles vedrude vingudes välivoodil, püüdes peletada painajat.
«Tublid poisid...» venitas Voos isikupärasel ninahäälel, «pange mustad ülikonnad selga ning minge, aga minuga... minuga ärge tõesti arvestage. Mul on maal talu. Mul on vanad vanemad, kelle eest pean hoolitsema. Rabas hakkame tootma spetsiaalset press-kaminaturvast ekspordiks ja projekt on algusjärgus...» Voos vehkis kätega. «Ei, ei, minuga ärge arvestage. Ma saan aru, et ma olen teile vajalik mees, ent ma kahjuks tõesti ei saa...»
Hm, kirtsutas Aleksander H. nina. Ta jalg songis huumusrikast pinda ja kolmetriibulise tossu nina leidis sellest roostes sanga.
«Ettevaatust,» elavnes Voos, «seal võib mõni miin peidus olla! Ettevaatust!»
«Miin?» naeris Aleksander H. ja hele kevadpäike säras tema hammastel. «Miin? Mees, nalja teed või? Ma arvan, et see on kohverkirjutusmasin.» Enne kui me saanuksime ah! või oh! öelda, asis Skandinaavia tunnustatuim eesti soost arhitekt sangast ja sikutas, musklid puhevil ning kukkus istukile, olles üle külvatud lehekõdu ja klimpjas mullakorba ning iseäralise mustja ja määndunud, seeneniidistikust läbipõimunud substantsiga.
Maapõu näis varjavat nõnda prisket kala, keda ühe korraga välja ei sikuta. Voos tõi labidad ning kangi ja mõne minuti järel tirisime päevavalgele kauasest mullas varjumisest nõtru kaste, mis pudenesid laiali vahariidest kompsude survel. Avasin Shveitsi taskunoa ja rappisin riiet muhklike kobakate ümbert.
«Jaa,» venitas Aleksander mõtlikult, «relvad kaevatakse pärnade alt välja, nagu ütles Savisaar viimases raadiojutluses aastal üheksakümmend kaks.»
Voos seisis, käed ripakil, pruunid mullatriibud maikal ja ta pilk otsis lähimat puud, mis poleks pärn. Mina otsisin pärnapuudel risti ning alles korpas koortel vähimatki märki leidmata sai mu süda rahu ning kinnitust, et me tõepoolest ei ole leidnud von Schumacheri kosmoseodüsseia kasti -- ma ei tea, kuidas sai mulle nõnda tobe kahtlus sel hetkel üldse põue hiilida. Me seisime sangari maandumiskohast kuus-seitse kilomeetrit eemal ja vaevalt ka, et «Gladsheimil» pardarobotit oli; ehkki leitud osade massiivsus võinuks tolleaegsete robotite arengutasemele vastata küll.
«Me otsime võtit, ükskõik milline see poleks,» meenusid Margi sõnad, «võtit, mille abil võiksime üles keerata meie tillukese papa Carlo valimiskarusselli; karuselli, mis on valmis, ent mis seisab. Säärane võti on kui Thori vasar, kui aidavõtmest tehtud iselaskja, mis näeb välja hambutu ja ohutu, ent müristab me vastased põlvili, ja võib-olla põrmugi.»
Einar kirjeldas meile säärase võtmeisiku profiili ning Heinaste spetsialistina olin suutnud viidata üksnes Maximilian Voosile. Minge ja ärge Voosita tagasi tulge, oli Mark meid teele saates hüüdnud...
Voos laskus augu äärde põlvili, sorides õnnelikul ilmel räpas. Välgunoolena läbis mu ajupoolkerasid selgus, et oleme leidnud võtme, mille abil üles keerata mahakäinud võtmeisik.
«Siin ta on... uskumatu...» krogises Voos. «Jah! Mu isa pihtis mulle kunagi, et peitis traktori tiblade eest surmkindlalt ära, nõnda kindlalt, et ta ei mäletanud kohta enam isegi. Seltsimehed tembeldasid ta vargaks ja süüdistasid kolhoosivara mahajoomises, ent traktor jäigi kadunuks. Mind on eluaeg vaevanud kahtlus, kas ta tõesti tegi seda? Kas ta tõesti parseldas traktori ära? Või hävitas selle?»
Piidlesime Aivariga teineteist, mõistmata hingata või ohata. Inimene on ütlemata keeruline ja mõistmatu loom, kellel on väidetavalt au, mõistus ja südametunnistus. Jah, tõesti, miks mõnele on teiste arvelt südametunnistust üle normi antud? See on nõnda ülekohtune!
ÜLEKOHUS EI SEISA KOTIS, ütleb vanarahvas ning rahvaga kohtudes võib seda omal nahal kogeda iga saadikukandidaat. Nagu lausus kord mu klassivend, jagunevad inimesed nurjatuteks ja südamlikeks. Igaühel meist seisab teatud saatuslikul eluetapil ees niisugune valik ja millal teerist me ees hargneb, teab vaid kõigekõrgem -- nagu sedagi, millal pimesoolest loobuma peame. Kunagine klassivend keskkoolist armastas lisada, et kolmandat teed, kalevipoeglikku tagumiste ja esimeste vahele peitumist ei ole. Ühel silmapilgul aheneb maailm noatera laiuseks, millel pole jalgu veristamata võimalik kõndida. Ja olgugi et keegi meist ei saa selles ilmas päris pühakuks, tuleb ometi püüda anda endast parim.
Nõndaviisi, vaata ette, Tony Blair, enda kolmanda teega! Heinaste valimistel poleks ta olnud mingi tegija. Heinastlasele meeldib selgus, lühidus ja konkreetus ning meie nimekiri «Heinaste heategijad» pakkuski selgeid ja lihtsaid lahendusi kõikidele kohalikele probleemidele. Valijad ei suutnud pooltki nõnda nobedalt küsimusi esitada, kui meie neile vastata suutsime. Mõningad elu kitsaskohad tirisime vastavalt Einari õpetusele ise päevavalgele, kujundades nõnda arutelu kulgu meile soodsas suunas.
Üks meie põhiloosungeist kõlas näiteks «Sadam jäägu!»
Mitte ükski vastasnimekirjades «Nukitsamees», «Meie Heinaste», «Kuningriiklased» ja «Kalurid» kandideerinud kodanikest ei arvanud, et Heinaste üks suurim tööandja sadam tuleks maamunalt pühkida, ent meie loosungi asjakohasust ei suutnud neist ükski vaidlustada.
Ja niiviisi saavutasime ülekaaluka võidu, saades viieteistkümnest volikogu kohast seitse. Kõige enam kogus ettearvatult hääli Maximilian Voos, talle järgnesid isand Joost, August, Heinaste Heino, Aleksander H. ja härra Valmsen, kes peale valimisvõitu viimaks ometi telefoni lootis saada, ning minulgi tuli volikogu pinki nühkima hakata.
Võimu ülevõtmine ei sündinud ometi hõlpsal moel, sest esiteks oli igaühel erinev nägemus, kuidas võimu teostada ning teiseks oli meil tarvis absoluutse enamuse ehk volikogu esimehe ja linnapea valimiseks kusagilt saada kaheksas hääl. Lisaks oli volikokku pääsenud senine linnapea Peeter Ubakivi, vaatamata lehehunnikus magamisele paar päeva enne valimisi, linnapea auraha kaelas.
Meie pearivaalid nimekirjast «Meie Heinaste» olid kõigele lisaks härra Valmseni hirmutanud, et tehniliselt pole linnavalitsusel talle telefoni võimalik anda enne kolme aasta möödumist, ent siis tulevad juba uued valimised ning kui nemad võidavad, ei anna nad Valmsenile tühja niidipooligi. Ja August oli kadunud juba neljandat päeva, tähistades suurejoonelist valimisvõitu, tuli ta ju linnas häälte arvu poolest neljandaks.
Vaatamata mainitud viperustele lubasime kolmele volikokku pääsenud kuningriiklasele aselinnapea kohta, koolile kummikattega staadioni ning vana liidutehase ees seisnud hüljatud rongi lammutamist; nõnda et neist igaüks võis rahule jääda ning rahulikul meelel meiega enamusliitu asuda, mis sest, et nende ülejäänud valimisnimekiri valjult kaebles väljajäänute huvide reetmise üle.
Tunnistan, et mu süda vaevas mind üksjagu, ja Mark pidi neid seesmisi viginaid vaigistama.
«Kas sa arvad, et teised poleks nõnda talitanud? Meie vähemalt valime vahendeid, sest must maagia neelab lõpuks kõiki. Heinaste on säärane mädasoo, kus kulgedes tuleb mättaid hoolega valida, kuna sinu jutu põhjal olen mõistnud neid alatihti jalge alt vajuvat. Ja peale kõige muu ei tohi me meelest lasta peamist eesmärki... «Gladsheimi!»»
Mu süda võpatab veel nüüdki seda nime kuuldes ja kõik mured ja vaevused pudenevad rinnult hirmuärevas pekslemises. Inimene teeb plaane, ent kõigekõrgem juhatab ning laseb samme seada ja alles tagantjärele olen taibanud, missuguse vastutusrikka rolli kandmiseks meie firma «Tipp&Mark» oli valitud.
Mõistagi, erinevalt vanadest viikingitest ei kartnud me otsustavat lahingut, uskudes end seda võitvat. Kõik oleneb nimedest, kuidas absoluuti tähistada; ent pole mitut absoluuti ja need, kes kõigekõrgemat isandat tões ja vaimus teenivad, ei jää tasumata. Niisiis, lõpliku võidu üle me päid ei murdnud.
Valimistejärgsel päeval istusime firma nõupidamisteruumis ja alles sellel hetkel avaldas Mark meile hirmsa saladuse, mille olemasolu olime juba isegi vargsi tajuma hakanud. «Gladsheimi» taga peitus teine ja märksa mastaapsem Gladsheim. Või Utgard, üks ilmapuu Yggdrasili üheksast maailmast, vääritut surma surnute riik ning koletiste elupaik.
«Ükskõik, milliseid nimetusi tarvitada, «Gladsheim» jääb Kolmanda Reichi üheks kõige koletumaks pärandiks,» kõneles Mark ilmaliku matja häälel. «Senini peab üldsus selleks Goebbelsi propagandat, ent eksisteerib üks salajane täiend, kümnes Moosese raamat, mida me võime nimetada kujustamiseks.»
Pigistasin taskus hõbedast vilet ja meenutasin Margist Kuivaste lennuväljal levinud hirmulehka. Kujustamine... Iseend täitev ennustus, the self-committing prediciton, iseenda saba neelav ilmamadu...
«Kas... Hitleri valges mundris teadlastearmee on leiutanud tõesti viisi, kuidas dzhinni pudelist valla päästa?» päris Einar vargsi.
«Hullem veel,» kostis Mark. «Dzhinne on ilmatu kari ja neid tekib üha juurde. Krati valmistamine on üsna keeruline ja ohtlik ettevõtmine, ent veel hullem on krativabriku valmistoodangu lattu sisse murda ning uks enese järel valla jätta... Seltsimehed, millist etendust mängiti «Estonias» hetkel, mil algas 9. märtsi pommitamine?»
Mõne sõnaga selgitas Mark meile, et «Gladsheim» pole midagi enamat ega vähemat kui ühendustunnel erinevate ilmade vahel, mis tuleb sulgeda ning hoiustada Rub al-Hali kuumas kõrbes maa-aluses angaaris.
Vaat, miks Peeter Ubakivi Heinaste vana vapi välja vahetas ühe imeliku, juudi küünlajalga meenutava puukrönksu vastu, mille kohal särab täheke. Täheke ei ole ladvast pudenenud ja atmosfääris vabalt langedes tuhastuv sõnumitooja orav Ratatoskr, vaid hoopis «Gladsheim»! Huvitav, kust Ubakivi teadis?
(Järgmises osas: Loomulikult saame teada, kust Ubakivi teadis. Valitakse linna juhtorganid ning raekojast leitakse imetabaseid asju. Linna väisab Maria, et kavandada pääste-operatsiooni.)
[
BGCOLOR="#E0F0F0" WIDTH="100