«Doktor Lannier?» naise külmad sõrmed kompasid ta kätt kui jäised õhupuhangud. «Ma tahtsin teile veel midagi öelda.»
«Muidugi, Vanda. Aga ütle mulle ikka Ester, eks!»
«Ei, doktor Lannier peab ütlema. Tingimata peab doktor ütlema, ma tean.»
«Hästi, olgu siis doktor, Vanda. Saan ma veel midagi sinu heaks teha?»
«Ohjaa, saate küll. Ma tahtsingi teilt paluda... pange uks enne kinni!»
Ester pööras pead. Viimane lahkuv arst oli tõepoolest ukse lahti jätnud. Õige vähe paokile tegelikult ja mingit tuuletõmmet ta ei tundnud. Koridorist ei kostunud palatisse ühtegi häält. Kuidas küll Vanda...? Ikka on sellega nii raske harjuda, mõtles ta. Ikka on kuidagi kõhe teada, et need, kes ei näe, tunnevad seda, mis on su selja taga. Ent võibolla Vanda lihtsalt ei kuulnud ukse klõpsatust... Ta läks ja sulges aeglaselt ukse, tuli siis laua juurde tagasi. Vanda istus kramplikult püstist rühti hoides toolil, käed kergelt ette tõstetud, et Esterit kombata.
«Istuge siia minu kõrvale, doktor Lannier.»
Doktor Lannier istus ta kõrvale.
«Ma tahan, et te istute, siis te olete kauem. Kui te seisate, lähete varem minema. Aga ma ei taha, et te varem minema läheksite.»
Kõik nad tahavad seda. Kõik nad tahavad rääkida. Rääkida, rääkida, rääkida... Vanda oli pisut erinev. Mõnikord tahtis ta päevade viisi mõtelda.
«Niisiis, Vanda?»
«Jah.» Naine haaras tal käest, jälle tundis Ester külmade sõrmede kramplikku puudutust. Kõigist haigetest olid Vanda sõrmed kõige külmemad. Ester oli tema temperatuuri mõõtnud rohkem kui protseduurid ette näevad. See oli normis. Ühel visiidil -- teisel kuul peale naise haiglasse saabumist -- oli Ester oma ehmatuseks avastanud, et oli enesele pooleldi teadmata enne Vanda juurde minekut kampsuni kitli alla pannud. Kas ta ainult kujutas ette või oli siin palatis tõesti külmem?
«Ma pean teile midagi rääkima. See on oluline. Kas te kuulate mind?»
«Ma kuulan sind, Vanda.»
«Pean midagi edasi ütlema. Teile on sõnum. Tema jättis selle sõnumi.»
«Kes tema?»
«Efraim.»
Ester ohkas.
«Ma pidin teile edasi ütlema, et nad tulevad täna öösel. Te peate täna valves olema. Te peate teadma. Ja valmis olema. Nad tulevad täna öösel. Tal võib alguses väga kole olla.»
«Kellel?» küsis Ester osavõtlikust teeseldes. «Kellel võib kole olla?»
«Seda Efraim ei öelnud.»
«Ja kes need siis tulevad?»
«Nemad.» Vanda hääles segunesid üllatus ja ükskõiksus. «Nemad muidugi. Efraim tunneb neid.»
«Miks sa just mulle pidid seda ütlema? Kas... Efraim seda ka seletas?» Huvi, ilmuta huvi, kordas Ester endale.
«Jah. Ta ütles, et teie oskate saksa keelt. Midagi oli veel... Ahjaa, ta ütles, et te ei tohi neid ära ajada. Muidu ei tule ja too nad enam kunagi. Ta kauples ta välja. Seda paluski Efraim öelda. Et läbirääkimised lõppesid edukalt. Ma arvan, et see on väga oluline. Te saate ju aru, eks? Saate ju? Efraim ei ütle kunagi midagi sellist, mis pole oluline. Ta on väga tõsine ja pühendatud.»
«Pühendunud ehk?»
«Ei, pühendatud ikka. Kõik teavad seda. Temal on õigus öelda, teistel ei ole. Ta tulebki alati midagi tähtsat ütlema. Ega te ei saa kauemaks minu juurde jääda?»
«Ei, Vanda. Kahjuks ei saa. Aga ma tulen varsti tagasi. Kell on juba palju.»
«Jah, loomulikult... Teil on juba kiire. Teil hakkab seitsme minuti pärast loeng.»
Ester vaatas tahtmatult kella. «Peaaegu -- kümne minuti pärast täpsemalt. Nägemiseni, Vanda.»
«Räägite üliõpilastele minust ka?»
«Mõnikord. Siis, kui vaja on ja see sulle kasuks tuleb.»
«Tulge varsti jälle! Ja olge siis öösel valmis.»
«Kahjuks pole täna minu valvekord...»
«Siis tehke nii, et oleks. Te peate seda tegema!»
«Hästi, Vanda, ma vaatan, mida ma teha saan.»
Kui Ester ukse avas, küsis tema poole seljaga olev pime naine: «Kas teile ei tundu, doktor Lannier, et Efraim tahab meid millegi eest hoiatada?»
Valetada ei tohi, mõtles Ester. Mitte iialgi ei tohi neile valetada. «Ma ei tea. Aga küllap see nii on, kui sa ütled.»
Mööda haiglakoridori tõtates tuli talle meelde, et pole kunagi Vandale öelnud, et oskab saksa keelt.
***
Pärast loengut suudles ta doktor Lorentzonit põgusalt karvasele põsele ja lükkas aeglaselt tema käe oma pihalt. Liiga aeglaselt isegi, nii et see tegi pikema kruiisi Esteri tuharatel. «Ei, Bruno. Unusta. See on möödas.»
«Mõnikord see tuleb tagasi.»
«See ei tule.»
«Siis ainult üks õhtusöök. Vanade aegade meenutuseks. Ütleme, et täna kell seitse?»
«Ainult õhtusöök?»
«Sa ju tunned mind!»
Jah, tunnen küll, tahtis Ester öelda, aga see teadmine täitis ta mingi magusa rammestusega, mis raevukalt mõistusega sõdima hakkas. Õhtusöök? Mis see siis niiväga ära oleks. Brunoga on väga meeldiv kuskil vaikses restoranis veini juua ja... Nojah, siis võib see tõesti tagasi tulla. Aga ma olen teisiti otsustanud. Ei, täna veel mitte!
«Mõni teine kord, Bruno. Ma olen täna valves.»
«Barbara on.»
«Ma vahetasin temaga ära. Ta... ta ütles, et tal on täna üks kohtamine.» Barbara oli tõesti teinud häbelikku ja vaevatud nägu. Keegi olevat murdumas ja tema ees põrmu langemas; rauad on sulanud ja just täna on tal valvekord. Ma vahetan Barbaraga ära, otsustas Ester. Ta on nõus, ma tean.
«Et siis homme?» küsis doktor Lorentzon alandliku bassetinäoga.
«Vaatame. Täna pean ma valves olema.» Nad tulevad täna öösel. Te peate täna valves olema. Talle meenus Vanda. «Kas te Vanda kohta olete midagi otsustanud?»
«Ta paraneb. Aeglaselt, aga kindlalt. Mõned kuud veel, siis laseme ta koju.»
«Ma olin täna tema juures.»
«Muidugi sa olid.»
«Ta rääkis jälle Efraimist.»
«Jälle? Võis juba arvata, et see on möödas...? Muud hallutsinatsioonid on meil õnnestunud juba välja ravida. Aga Efraim... Ettekujutatav kontakt surnud vennaga, mõtleks! Seda juhtub ka tervetel. Kaotusevalu, talumatu tühjus... Juhtub.»
Ester lükkas Bruno käe nüüd juba resoluutsemalt eemale. «Sa pole tema haiguslugu vist tähelepanelikult uurinud.»
«Selleks oledki sina -- vastava ettevalmistusega pimedate vaimuhaigete terapeut.»
«Jah, olen küll. Aga...»
«Pole siin mingit 'aga'. Mul on üle saja patsiendi, kõigil omad sümptomid. Sina teed meditsiinilised üldistused, konsiilium määrab ravi. Ma ei jõua kõiki detaile meelde jätta. Aga Vanda puhul mul jäi...»
«Valesti jäi. Ta ei teadnud enne haigust üldse, et tal vend olemas oli, ta polnud veel sündinud, kui vend suri. Ma rääkisin emaga, kui Vanda sisse toodi... Poiss haigestus neljasena ja seitsmeselt suri. Ravi ei aidanud, Efraim oli neljaselt otsekui ära vahetatud -- ei tõusnudki enam voodist. Vanda hakkas Efraimist rääkima aga alles peale skisofreeniat... Mingist kaotusvalust ei saa juttugi olla.»
«Vanemate versioon, muud midagi. Ta võis selle ise välja uurida ja see põhjustaski alguses kaotusvalu ja hiljem haiguse... Et läheme «Dino» juurde homme? Ma panen laua kinni.»
Taas pidi Ester ühe tugeva kämblaga võitlema. Ta võitis selle alles pärast väljapressitud suudlust. «Homme võibolla küll...»
«Kuule, sul on ju enne valvekorda kolm tundi vaba aega?»
«Ja sinul on konsiilium.»
«Kurat, õige küll... Aga homme siis kindlasti. Vaata, et sa hiljaks ei jää.»
«Ma ei jää kunagi hiljaks.»
Bruno tõstis ta käe huulte juurde, suudles sõrmi ja heitis kiire pilgu Esteri käekellale. «Kell on sul kolm minutit järel, mu kallis. Ja kolme minutiga jõuab palju teha, oi kui palju.»
***
Ester Lannier libistas raamatu käest ja kuulatas. Nagu oleks ratasvoodi koridoris liikunud. Ei, küllap see ainult tundus talle. Kõik haiged magavad ja tema on siin teisel korrusel üksi. Esimesel on valveõde ja öövaht ning mängivad kaarte. Ta sulges kabinetiakna -- öö oli augusti kohta harjumatult külm ja tuuline -- ning võbistas õlgu. Külm nagu...Vanda juures, mõtles ta. Miks nad seda palatit korralikult ei küta? Peaks Brunole ütlema... Jama, augustis ei köeta üldse. Küllap on see lihtsalt tuulepoolne palat.
Ta keetis teed, luges veel ühe peatüki, kus Mirabel lõpuks Norra suusakuurordis kaminavalguses Jamesile karunahkadel andus ja mõtles Brunole. Tegelikult ei tohiks ta mehe peale nii palju mõelda, ta on oma otsuse juba teinud. Või on ta?
Kell kolm läks ta koridori ringkäigule, kiikas usteakendest sisse ja veendus, et uksed on lukus ja kõik rahulik. Miks ei peakski olema? Kõik pimedad magavad ja näevad oma vaimuhaigeid unesid. Kõik magavad, kõik on rahulik. Kedagi pole tulnud...
Nojah, juba jälle ta mõtles, kuidas Vanda teadis, et ta saksa keelt oskab. Ilmselt mõni pealtkuuldud vestluskatke. Aga ta ei mäletanud end kellelegi seda üldse maininud olevat. Saksa keel tõi talle meelde Helmuthi.
Helmuth oli kuuene, kolmeaastaselt jäi pimedaks ja suutmata pimedust taluda, haigestus. Või nii arvati. Psühhosomaatiline põhjendus on alati kõige lihtsam, eriti kui tõenäoline põhjus varnast võtta on. Ärge kunagi öelge, et teate, mis skisofreenia on -- meenutas Ester oma professorit loengutes rääkimas. Seni, kui me ei tea, kuidas see tekib, ei tea me ka, mis see on. Skisofreeniat -- just seda, mis eriti noores vanuses välja lööb -- oli Helmuthi suguvõsas varem esinenud. Ja mida varemas nooruses haigus tekib, seda raskem see on, seda ravimatum see on. Poiss toodi haiglasse Saksamaalt kolm kuud tagasi. Ester polnud poisiga rääkinud. Keegi ei olnud. Helmuth ei rääkinud, ainult joonistas. Ester oli pilte loengutes näidanud. Üks noor tudengineiu oli minestanud.
Ester jalutas koridori lõpuni, nõjatus aknalauale, vaatas pimedusse. Saarepuu vana erahaiglaks ümberehitatud estancia tagaaias vappus ja väänles tormi käes. Oli ta ikka akna kabinetis sulgenud? Jah, oli küll. Tänaöine torm oli tulnud (oli tulnud... -- lõpeta!) kuidagi äkiliselt ja eriti raevukana.
Külm tuuleõhk puhus talle vastu sääri. Ilmselt lõi torm akna jälle lahti, mõtles ta; pöördus, ent seisatus äkki. Midagi oli selle puu ja tuule ulgumisega paganama valesti. Miski oli Esteri silmanurka häirinud, mingi seletamatult ebaharilik detail. Silmanurka?
Uuesti vaatas ta välja. Harilik augustitorm, nagu neid ookeani rannikul tihti ette tuleb. Tuul undab ja ulub, raputab katuseplekki, kolistab akendega, vedrutab puid, mängib tänavalaternatega...
Tegelikult nägi kõik välja nagu neil tormistel öödel ikka. Midagi oli aga teistmoodi. Ester ei mõistnud alguses, mis nimelt. Siis ta taipas.
Vana saar vappus tormi käes, sahistas lehtedega, koputas oktsega vastu katuseäärt... aga tuul ei unnanud.
Lilleklumbil, millele maja külge kinnitatud öölatern heitis kõhedat valgust, olid daaliad hääletust tuulest maadligi. Tuul tuli ookeani poolt, uhas maja lõunakülge, ent ei teinud ühtegi tuule häält... Saare tagant paistsid linnatuled, neoonlampide kutsuvad kirjad ja linnapark, mille kõik puud varjasid majesteetlikus rahus viimaseid suudluseid nautivaid armunuid. Linnas ei olnud tormi.
Estancia aiamüüri taga seisid sekvoiad, mille ükski oks ei liikunud.
Ester suundus tõtlikul sammul valvekabineti poolde. Imelik torm, mõtles ta. Puhub tugeva tuulega ja ainult siin. Endiselt tundis ta tuuletõmmet, ent ust avades see kadus. Kabineti aken oli kõvasti kinni. Ta astus akna juurde ja vaatas välja. Vähemalt siit aknast paistis kõik nagu tavaliselt. Müür oli lähemal ja selle tagant polnud näha ei linnaparki ega sekvoiasid tänava ääres -- kabinetiaken avanes läänekülge. Põõsad... Need olid küll tuule käes segi paisatud, rapseldasid oksadega nagu hernehirmutis tühjade varrukatega. Hääletu tuul sasis põõsaid ja...
...ja see tuul ei tulnud ookeani poolt. Põõsad vehkisid oma lehtede ja okstega põhjatuule käes -- tuule poolt, mis oli tulnud täna öösel (oli tulnud täna öösel...) maismaalt. Ookeani rannikul ei puhu kunagi tuul maa poolt merele -- niipalju sadamalinna tüdruk Ester teadis. Ennast rahulikuks sundides läks ta idakoridori.
Haigla idakülge uhas läänetuul. Sirelid kaldusid tugevalt vastu müüri.
Keeristorm oli haigla oma embusse haaranud. Tuul keerles ümber haigla; tegi tema kohal ringe... Ja tegelikult puhus ka majast läbi, sest Ester võis vanduda, et kõik aknad olid kinni aga koridoris uhas külm ja jäine tõmbetuul.
Naine seisatas kabinetiukse ees. Korraga tundis ta vastupandamatut vajadust minna alakorrusele õe ja öövahi seltsi. Ta võiks näiteks küsida ega õel mõnda raamatut ei ole... Jah, seda võiks ta tõesti teha. Ja vaadata valvuri telerist ilmateadet.
Ta tahtis juba trepi poole minna, kui kuulis, et keegi tema selja taga koridoris liikus.
***
Midagi liikus.
See ei astunud, sammude kõla polnud kuulda. Midagi lihtsalt liikus, sest õhk liikus. Ja see midagi hingas. No nüüd aitab, mõtles Ester. Palatiuksed peavad olema öösiti lukus ja nad olid lukus. Valvenupp töötab alati ja tualett on igas palatis eraldi. Palatiukse avanemisel hakkab kabinetis paneel piiksuma. See on valvur, kes tuli kontrollima, kas aknad on kinni, ja et mind mitte häirida, käib sokkides.
See peab olema valvur.
Aga lõunakoridor oli tühi. Kui see nüüd oli mingi teravmeelse tehnilise taibuga haige, siis... Ester hingas sügavalt sisse ja otsustas, et nüüd kutsub ta valvuri ise üles...
Te ei tohi neid ära ajada, Vanda külmad sõrmed pigistasid ta kätt, muidu ei tule ja too nad enam kunagi.
«Hei,» hõikas Ester. «Kes siin on?»
Vaikus. Koridori lõpus akna taga liikusid puuoksad. Ester mõtles, et ta tunneb ennast väga rumalalt. Kuskil kolksatas midagi. Kiiresti pööras naine ennast ringi. Ta ei jõudnud kunagi selgusele, kas ta tegelikult nägi seda meetrikõrgust erepunakat ja läiklevat kogu nurga taha vilksatamas või mitte.
Aga siis hakkas üks hääl karjuma. Öist haiglavaikust lõhestasid hirmukarjed.
Tal võib alguses väga kole olla...
***
Bruno Lorentzon vabastas poisi pea õrnalt Esteri sülest. Mõlemad -- kuueaastane poiss ja arst -- magasid. Ester lebas põiki voodis, pea rinnale vajunud, selg vastu seina. Helmuthi alasti keha oli naine hoolsalt teki sisse mähkinud ja hoidnud, kuni nad mõlemad olid uinunud. Madonna lapsega...
Päike siras varahommikuselt ebalevalt ja andekspaluvalt kardinate vahelt sisse ja ripsas kiirtga Esteri kaunist ja väsinud oravanägu. Magava naise näost kiirgas armastust ja rahulolu. Poisi nägu oli kahvatu ja kuidagi roidunud, ent ta suu hingas rahulikult ja sõrmed olid unekrambis klammerdunud Esteri käsivarre ümber.
Bruno vaatas kella. Pool seitse. Valveõde oli talle helistanud tund aega tagasi ja nõudnud, et doktor kiiresti tuleks. Midagi oli õde veel lisanud, midagi segast sellest, et helistab juba pikalt, aga ei saanud tormi tõttu ühendust ja alles nüüd on need kuradi ahvid liinid korda saanud.
Millise tormi tõttu, oli Bruno pahaselt interkomi ühmanud; aknast arusaamatuses neitsivagura koidiku fikseerinud ning ennast Barbara kuumava keha kõrvalt üles ajanud. Hommikune sats jääb siis ära, oli ta tigedalt mõelnud. Aga õde siunas endiselt tormi ja neid kuradi ahve ja ütles, et doktor Lannier on kuhugi kadunud ja keegi oli ülakorrusel karjunud. Seepeale oli Bruno interkomi välja lülitanud ja püksid kiiremini jalga ajanud.
Helmuthi pead õrnalt padjale tõstes ja teda teki all kohendades ei saanud Bruno aru, miks poiss alasti oli. Ta vaatas abiotsivalt palatis ringi ega näinud kuskil pidzhaamat. See oli kummaline. Paljugi oli veel kummaline. Need murdunud oksad, näiteks, ümber haigla ja sellise laastamistööga vastuolus autoraadiost optimistlikul hommikutoonil hõigatud ilmateade. Või see, miks Ester kedagi ei kutsunud, kui Helmuth tõepoolest oli see, kes siin karjus.
Helmuth... ja karjus?
Tekk sai poisile peale ja Ester avas silmad. Hetkeks silmitses ta mõistmatult Brunot ja siis naeratas.
«On sinuga kõik korras?» sositas mees
Esteri silmad noogutasid rõõmsalt ja uniselt.
«Miks sa siin magad?»
Naise pea viitas aeglaselt poisi poole -- tema pärast, kuidas sa ei mõista -- ja raputas siis unerammu silmist.
«Kas Helmuth karjus?»
Ester noogutas ja äkitselt nagu midagi meenutades sositas vastuseks: «Nad tulid täna öösel.»
«Kes? Mis?»
«Nad tulid ja tõid ta tagasi. Ja ma ei seganud neid...»
«Väga hea. Kuule...» ta põimis oma käed naisele ümber ta tõmbas ta hellalt voodist üles. «Lähme teeme kohvi, siis räägid.»
Naine nõjatus ta õlale ja hingas oma kitsaste värvimata huulte vahelt Bruno jaoks nii armast, unest ärganud Esteri-hommikust-pesemata-hammaste-aroomi. Sassis juuksed paitasid mehe põske.
«Bruno?» Esteri kondid raksusid õrnalt, kui ta voodist tõusis.
«Jah?»
«Ta rääkis...»
«Kes? Helmuth?»
«Jah, ja ta näeb nüüd.»
***
Kohv oli kange ja terav, torkas Esterile kõhtu nagu stilett ja pani ta silmad vett jooksma. Bruno Lorentzon silitas ühe käega ta põske ja teisega hoidis telefonitoru.
«...Lõunaks, ma arvan. Ei, varem ta ei ärka. Ei ärka, frau Lintz... Oleks väga hea kui lennukiga. Ta tahab teid näha... Jah, justnimelt näha! Ma ju räägin teile, et... Mein Gott... ei, ma ei valeta. Ise ütles... ein moment...» Põske silitanud käsi kattis telefonitoru. «Ester, räägi ise nendega. Ma ei suuda seda selgeks teha...»
Kui naine telefoniga rääkis, katsus doktor Lorentzon oma mõtetes selgust luua, sest seda läheb tal hommikuse konsiiliumi jaoks väga tarvis. Kohe väga läheb tarvis. Kuidas ta põhjendab, et ühe ööga sai väga rasket skisofreeniavormi põdev poiss terveks. Ja sai tagasi ka nägemise. Kuidas ta, kurat, neile seletab, millist ravi ta kasutas. Et orgaaniline haigus, mis nii rängalt oli hälbinud juntsu mõttemaailma, rebinud ta lahti reaalsusest ja loonud neid jubedaid kujutlusi, mida ta joonistas, oli lihtsalt üle läinud. Ja poiss oli hakanud ka rääkima...
Ester üritas midagi kannatlikult saksa keeles telefonis selgeks teha. Naise silmis võbelesid pisarad. See on kõige õnnelikum hetk tema elus, mõtles Bruno. Öelda emale, et tema poeg on jälle terve, on jälle maailmas ja maailma jaoks tagasi...
«Wo ist meine Mutter,» kuulis Bruno Esterit telefonis oma öiseid poisi suust kuuldud karjeid meenutavat. «Ich möchte nach Hause...»
See on imeline. Liiga imeline, et uskuda. Aga arst saab uskuda ainult meditsiini. Ja imed polegi uskumiseks, vaid paremal juhul teadmiseks võtmiseks. Meil on üks tervenenud patsient rohkem ja see on hea. Kõige parem. Ester pani toru hargile.
«Nad jõuavad õhtuks. Tulevad esimese lennukiga. Kaua ta haiglas peab veel olema?»
«Nädala vast, mitte rohkem. Kui ta ikka on terve...»
«On, Bruno, on. Ma ju rääkisin temaga.»
Jah, seda doktor Lorentzon teadis. Nuttev poiss öös, kes ei saanud aru, kus ja miks ta on ja kes tahtis ainult koju ema juurde. Ja Ester oli kuidagi hüsteerias poisi maha rahustanud; oli suutnud ta uinutada, talle saksakeelseid muinasjutte jutustada, mida mutter'gi talle kunagi rääkinud oli -- seesama mutter, kes saabub kohe, kui Helmuth on tubli poiss ja kohe magama jääb... Mis oleks juhtunud, kui siin poleks olnud kedagi, kes saksa keeles lastega rääkida mõistaks? Ester oli ju kunagi Saksamaal au-pair'iks olnud, oskas saksa lastega ümber käia; teadis, mida ja kuidas neile rääkida... Jah, see oli puhas õnn, et just Ester oli täna öösel valves olnud. Puhas õnn, et Barbara pealelõunal helistas ja... Kurat, kes selliseid imelisi asju küll korraldab?
***
«Ja siis ma ütlesin talle, et...» Vanda kummardus Esteri kõrva juurde ja sositas oma pimedate pimekohtingu sensuaalseima hetke saladused sõbranna kõrva. Hetkeks nad vakatasid, tõmbusid teineteisest eemale ja hakkasid siis ühel hetkel, nagu märguande peale naerma. Kahe naise naer põrkus lõkerdades vastu pargitiiki ja pahane pardiema kamandas pesakonna sellisest lärmakast kohast eemale. Saiatükid jäid vette hulpima ja paremat püüdmisaega ootama. See saabus varsti, sest naised suundusid juba edasi.
«Vaarikajäätise lõhn, Ester. Tunned?»
«Ei. Aga ma usun, et sina tuuned.»
«Muidugi tunnen. See tuleb sealt... pärnade poolt.»
Ester ajas kaela õieli ja vaatas pargisisemusse. Tõepoolest, pärnasalu taga oleks nagu midagi roosakat võbelenud. Umbes sellist värvi on harilikult linnapargi jäätisemüüjate kärud.
«Teeme siis pealegi ühed jäätised,» soostus ta. «Mis kell ta sind ootab?»
«Pool kuus. Aga ootab kasvõi üheksani. Tead, tal pole üldse ajataju ja mina ei tea, kuidas ta oma asjadega hakkama saab!»
Ester hoidis Vandat käevangust, ent teine suundus juba juhtimatagi jäätisekäru poole. «Mul on nii hea meel, et sina oma asjadega hakkama saad, Vanda.»
«Oh, minu pärast ei tasu sul tõesti muretseda.»
Ester oli selles veendunud. Kasvõi möödajalutavate meesterahvaste pilgud Vandale kinnitasid talle seda. Vanda oli miniseelikus -- ta oli selle mõjust lugenud ning kindel, et Gregorio tunneb seda. No ja kui ei tunne, siis Vanda räägib talle, mis tal seljas on ja kui see ka ei mõju, siis... Isegi Ester tundis tema keha malbet ja sooja hõngust. See jäine külmus oli kadunud.
«Ma ei muretsegi. Lihtsalt passin peale, et sa hiljaks ei jääks.»
«Ma ei jää kunagi hiljaks.» Nüüd limpsis Vanda juba jäätist. «Sa tulid siis haiglast ära?»
«Jah.»
«Miks? Või ma ei tohi küsida?»
Parem, kui sa tõesti ei küsiks, Vanda. Aga ta vastas: «Helmuthi pärast.»
«Helmuthi?»
«Nojah. Sa ju mäletad teda?»
«Ähmaselt. Ma mäletan haigla-aega üldse kuidagi ähmaselt. Nagu poleks ma ise päriselt seal olnud. Aga Helmuth... Jah, ma mäletan, et keegi karjus ühel ööl, kui see võimas torm oli... Ja pärast vist räägiti temast kogu aeg. Aga ta sai vist enne mind terveks?»
«Jah, Vanda, sai küll...» Ester vakatas äkki. «Sa ütlesid, et siis, kui see torm oli. Aga kuidas sa teadsid, et torm oli?» Külma- ja hirmutunne, mida ta nii sügavale mälusoppidesse toppis, tuli tagasi.
«Tuul undas ja ulus ju nagu meeletu! Seda ma mäletan. Ja siis hakkas üks poisihääl karjuma.»
Ester asetas sõnu väga ettevaatlikult ritta. Oli midagi, mida ta pidi ja tahtis juba ammu Vanda käest küsida. «See oli seesama öö, kui sa ütlesid, et Efraim...»
«Kes?»
«Efraim. Sinu vend. Ta suri noorelt...»
«Mul pole kunagi venda olnud, Ester.»
«Ei, sul oli...»
«Ester!» Vanda seisatas ja haaras tal käsivarrest. «Ma ei mäleta oma haigusest palju. Ja ma ei tahagi mäletada. Ma võisin paljugi välja mõelda... Ma ju olen lugenud pimedate psühhiaatriaõpikuid -- aju strukturaalsed anomaaliad põhjustavad haige meeltes tegelikkusele mittevastavaid ettekujutusi ja psühhoose... Mul pole kunagi venda olnud! Ja sellist nime nagu Efraim, kuulen ma esimest korda!»
«Mida sa sellest poisihäälest mäletad?» küsis Ester.
«Ta karjus. Midagi nagu 'vooost memuut'... Karjus pikalt. Ma ei saanud sellest aru.»
«Ta karjus Wo ist meine Mutter -- see on saksa keeles. Ta on ju saksalne.»
«Ma ei teadnudki, et sa oskad saksa keelt.»
Jah, muidugi sa ei teadnud, mõtles Ester.
«Miks sa siis Helmuthi pärast haiglast ära tulid? Ta sai ju terveks?»
Pargivärav oli juba lähedal. «Sai terveks. Sel samal ööl, kui ta karjuma hakkas. Sel ööl sain ma aru...»
«Millest sa aru said?»
Ester kõhkles. Ei saanud olla, et Vanda midagi ei mäletaks... «Ta toodi tagasi,» ütles ta siis ettevaatlikult. «Efraimi ei toodud kunagi tagasi. Ta jäigi vahetatud lapseks... Vahetatud ei ela siin maailmas kaua.»
«Vahetatud lapseks?» Vanda raputas mõistmatuses pead.
Ester otsis sõnu. «...Changeling, wechselbag -- ma ei tea, kuidas see meie keeles õieti on, Vanda. Nad vahetavad mõnikord lapsi -- nemad, sealtpoolt, haldjad või kes iganes. Ja need vahetatud on... sellised... poolearulised, armetud koopiad. Aga Helmuthi tõid nad tagasi, sest... Ma ei teagi, miks. Arvan, et Efraim korraldas selle kuidagi. Kauples enda vastu välja. Sa ei mäleta siis midagi, Vanda?»
«Ei. Aga küllap see nii oli, kui sa ütled.»
Ester ohkas. «Ah, olgu peale. Eks ma ajan mingit jama vist.»
Pargiväraval seisis keegi koeraga mees. Vandat haistes hakkas labrador saba liputama ja peremehe käsi limpsima.
«Gregorio on siin, ootab sind juba,» ütles Ester.
Vanda embas sõbrannat. «Ma tundsin teda juba eemalt, tead, tal on selline naljakas lõhn,» sõnas ta lõbusalt.
«Ole siis tubli!» Ester suudles Vandat põsele.
«Olen küll! Tead, ta tõesti sobib mulle. Kuule! Aga, ma tahtsin sinult ka küsida, et kas...» Vanda kummardus Esterile lähemale ja sosistas midagi kõrva.
Ester naeratas. «Ei,» ütles ta. «Niipalju kui ma tean, pole selline pimedus päritav. Aga laste eest tuleb hästi hoolt kanda, Vanda! Väga hästi. Tulgu lapsi teil palju!»
Ja Vanda vastas: «Tead, ma arvan, et nad võivad tulla juba täna öösel.»
Kopenhaagen, detsember 1999