Sedapuhku on siis jõulud ja aastavahetus taas õnnelikult seljataga! Ilmselt ei valuta kellelgi ka enam pea ja kõht?.. 1999. aasta paistis silma mitme huvitava asjaoluga, mida siinkohal poleks patt meenutada...
Esimesena võiks nimetada igasuguste «prognoositud» maailmalõppude ja muidukataklüsmide rohkust. Küll leiti taas midagi Nostradamuselt, küll hirmutati 2000. aasta veaga. Miskipärast ei tõstatud kusagil küsimust sellest, et Nostradamus on ju «kirjeldanud» ka inimeste elu aastal 3000! Arvutivigade jaoks oli ju ka lihtne lahendus olemas -- piisas vaid arvuti kalendri edasi sättimisest, kui sai selgeks, et midagi hullu ei juhtu! Aga ilmselt on inimestel selline perverssne kirg lõpu ja katastroofide järele, sest see 2000. aasta ootuse paanika polnud ju ajaloolises plaanis miskit uut... aasta 1000 saabumisel tehti ka ju piisavalt lollusi...
2000. aasta on muidugi ka ulmeaustajate maiuspala... see on ikka olnud selline maagiline pöördepunkt kuhu (eriti varasematel aegadel) kirjanikud on armastanud oma teoste tegevust sättida. Noh, oleme siis nüüd omadega tulevikus... Tõsi, robotid veel lastehoidjateks pole saanud (Isaac Asimov «Robbie»), mehitatud ekspeditsioonid Marsile kah veel ei lenda (Ray Bradbury «Marsi kroonikad») ning footonrakette pole samuti olemas, enam siis veel Veenusele ja tagasi lendamas (Arkadi ja Boriss Strugatskid «Purpurpunaste pilvede maa»). Tõenäoline on ka see, et lähiaastatel ei toimu «Discovery» lendu ja HAL-i mässu (Arthur C. Clarke «2001. Kosmoseodüsseia»)... Noh, ega sellepärast need ja teisedki konkreetseid aastaarve nimetanud tekstid veel loetamatuteks ei muutu, tulevik on juba selline ettearvamatu asi!
Maailma ulmekirjandus elas oma tavalist ja täisverelist elu... Eestis aga võib suisa täheldada teatavat ulme tõusulainet. Juba mitu aastat järjest ilmub müügilettidele paarkümmend zhanripuhast ulmeraamtut ning veel teist samapalju poolulmelisi köiteid. Möödunud aasta polnud samuti mingi erand, pigem isegi eriline, sest hästi ei mäleta sellist aastat, mil üsna mitmelt kirjanikult ilmus korraga eesti keeles mitu ulmeraamatut. 1999. aastal ilmus aga kolm raamatut Arthur C. Clarke'ilt ja L. Ron Hubbardilt ning kaks raamatut Sheri S. Tepperilt, Terry Pratchettilt ja Robert E. Howardilt. Lisaks veel hulk tippnimesid (nii juba tuntuid, kui ka seni tundmatuid). Kas tõesti hakkab ka küllus eesti lugeja lauale jõudma? Igatahes on Eestis praegu kolm kirjastust, kes sihikindla plaani alusel ulmet avaldavad ning veel neli kirjastust, kes on taibanud ulmes peituvat kommertslikku potensiaali ning vastavalt võimalustele ja oskustele seda siis ka kirjastusprotsessis rakendavad.
Iseäranis meeldiv on aga kohaliku ulme tõus nii kavantiteedis, kui kvaliteedis. Võib vist üsna julgelt öelda, et 90ndate alguses alanud eesti ulme uus (ja võimalik, et esimene tõeline) tõus on andnud oma esimesed viljad. Ilmus ju möödunud aastal circa 100(!) algupärast ulmejuttu, ilmus ka Markus Vetemaa romaan «Valgelinnu maailm», oma teise raamatuni jõudis Veiko Belials (sedapuhku Marek Simpsoniga kahasse) ning tõelise ja kohalikes oludes ennenägematu hüppe arengus tegi Indrek Hargla. Usun, et pole suur liialdus nimetada 1999. aastat Indrek Hargla aastaks!
Möödunud aastal sai ka eesti pikaealisem ulmeajakiri «Mardus» uue kuue... väljaanne ilmub nüüd kord kvartalis ning esitleb end hoopis ulmekogumikuna. Sisulised muudatused pole küll sedavõrd radikaalsed, aga siiski märgatavad. Ka «Algernon» jätkab alustatud rajal ning käesoleva aasta põhiülesandeks võiks pidada seda, et ajakirja kõik rubriigid saaks iga kuu rohke materjaliga täidetud.
Toimetus tunneb erilist uhkust ka selle üle, et just «Algernoni» veergudel sai Raul Sulbi provokatiivse suuvärgi ja Indrek Hargla lahkuse kaudu alguse eesti ulme esimene ühismaailm Fabulus. Detsembrinumbris ilmusidki Veiko Belialsi ja B. S. Bailey kirjutatud ühismaailma tekstid ning lisa on veelgi tulemas...
Toimetuse nimel soovin kõigile ulmehuvilistele toredat algavat ulmeaastat!