Otsing

Poisike kükitas kössitõmbunult tugitooli seljatoe taga, silmad märjad ja higipiisad üle otsaesise ninale tilkumas ning püüdis arvet pidada, kui mitu minutit painaja juba väldanud oli. Ta kuulatas sama hoolikalt, kui püüdis oma pilguga läbi pimeduse tungida, kuid toasviibija jäi pilgule nähtamatuks ning kõrvale kuuldamatuks. Tema olemasolust andis märku vaid kirbe põleva tapeedi lõhn, mida voogas poisikese ninasõõrmetesse kõikjalt. See oli paralüseeriv, peaaegu olematu hais, mis sai tema ülitundliku haistmismeele jaoks valmis parajasti reedese südaöö paiku ning kadus varahommikuks jälgegi

Giovanni Salieri oli Salzburgis kontsertreisil. Kirjutati aasta 1754. Ta oli just lõpetanud enda ja Frescobaldi parimate oreliteoste esitamise Toomkirikus. Nüüd jalutas ta, eraldust soovides, oma lemmikpargis. Sügis valitses täies hiilguses, jalgrajad ja tiigid olid täis langenud lehti. Salzburgis oli kindel koht, kus Salieri oma komplekse ja masendust leevendamas käis, väike tiik pargi lõunaservas, inspireeriva vaatega, eemal suurest kärast ja liikumisest. Sinnapoole oligi helilooja suundumas, kui kuulis enda tagant jalgade sahinat lehevaibas ja kerget köhatust. « Signore Salieri, ma pean

«Mida sa jood üldse?» «Pole sinu asi, tead!» Ega eriti olnudki. Kui mitte arvestada, et mina olin selle talle välja teinud. Sellised kombed siin «Metsiku Lääne Üksildaste Südamete Klubis» kord juba olid. Ma polnud päris kindel, mida tähendab «Metsik Lääs», võimalik, et see oli kuidagi seotud siinse kõrtsi eripära ehk suure ekraaniga, millelt näidati vanamoelist kinu, kus kaks jõuku mehi mingil vähearenenud planeedil üksteist algeliste tulirelvadega taga ajasid. Et vaatajal selgem oleks, kandis üks meeskond valgeid, teine musti peakatteid. Kui liiva seest poleks välja turritanud miskid rohekad

Kümnekonna meetri kõrgusel puude kohal kihutas mere poole puhkekeskuse gravihõljuk. See oli pealt lahti, nii et tuul sasis Heigo juukseid. Ta oli rahul, mõned vabad päevad, piisavas läheduses puhkekoht ja ta ruttas tekkinud võimalust kohe ära kasutama. Päike, õigemini Alfa Üks, paistis päris kuumalt. Oli parajasti kohalik varane pealelõuna, õhk kippus kuumaks kätte minema. Natuke aega oli Heigo eemalt merd näinud, nüüd paistis juba ka liivarand. Ta juhtis hõljuki, mille oli just rentinud, madalamale, rannahotelli kõrval olevasse parklasse. Ta ei olnud siin esimest korda, oma paar

uudisteosed ja kordustrükid (aprill 2000) Sissejuhatuseks Käesolev on katse hoida elus jooksvat rubriiki, mille funktsiooniks on tutvustada Eesti ulmehuvilistele inglise keeleruumis möödunud kuul ilmunud ulmeraamatuid. Ehkki püüdluseks on tutvustada kõiki ühe kuu jooksul ilmunud raamatuid, panevad aja- ja muud piirid siinkohal päitsed pähe ning tulemuseks on vaid (loodetavasti küllalt esinduslik) valik ilmunust. Loodetavasti ei kipu siinse info põhjal keegi oma ostuotsuseid tegema, kui siiski, siis enamik (kui mitte 100%) raamatuid peaksid olema interneti kaudu tellitavad. Briti kirjastuste

õudne lugu, üles kirjutatud Hansa heeringakaupmeeste Gildi koosviibimisel Stralsundis Issanda Aastal 1471, täpselt nii, nagu Revali meistri Hugo Müntzenbergi poolt ette jutustatud Järgev on tõmmis Inglise kirjaniku A.G.J. Rough'i jutust «Something In The Cellar», ilmunud Herbert van Thali toimetatud antoloogias «The Tenth Pan Book of Horror Stories», © Pan Books Ltd. 1969, London. A.G.J. Rough «andis» mulle selle jutu skeemi -- ja osaliselt ka tegelased. Tegevuspaik ja aeg on muidugi sootuks teised. Kuna originaali puänt oli mulle pettumus, otsustasin teisiti proovida... Kunagi elas Revali

Bent vris Zemani juhtum I Nad ütlesid, et jääprillide kandmine võib alguses tunduda väga ebameeldiv ja harjumatu, kuid risk silmanägemisest üldse ilma jääda on liialt suur, et Excelsusel nendeta hakkama saada. Jääprillid tuleb kohe, juba enne laskurist väljumist ette panna. Võimalik, et alguses ei näe sa üldse midagi, rääkisid nad, siis aga ilmub see maailm sinu ette oma täielikus lummuses, täpselt sellisena, nagu ta on, ainult et ilma üliereda valguseta. Sa harjud varsti nende vedelkristallidest koosnevate imekergete okulaaridega ära ja ei tunne sugugi, et sa Excelsuse jäämaailma oma enese

«Algernoni» väike, tubli ja ajuti üsna töökas kollektiiv pidas mõned päevad tagasi maha istungi, millest võttis üle pika-pika aja osa toimetus täies koosseisus. Ning kui nende ridade autor 7. aprillil kirjaveerus lubas, et tõsised muutused tulevad, polnud see pelk ähvardus. Ning just täna on see päev, alates millest muudatused ellu rakenduvad. «Jutulabor» on see rubriik, mida uuendused puudutavad. Nimelt otsustasime, et tulevikus ei avalda «Jutulabor» enam kõiki vähegi viisakaid tekste, mis meile saabuvad, nagu see senini on toimunud. «Algernon» muutub ses mõttes tavaliseks (ulme