Otsing

Õnnal saabus Jäälinna teise täiskuu ajal pärast polaaröö algust. Välisringi piiril andis ta oma väsinud põdrarakendi, raudrelvad ja muu varustuse ühe harjuski kätte hoiule ning palus küüti väärikaks sissesõiduks. Peagi istus ta mugavas linnasaanis, mida harjuski noorem vend juhtis mööda kaubatänavat Püha Mäe poole. Kuu ja virmalised valgustasid kustunud vulkaani ja seda ümbritsevat Välisringi, mille laiadel tänavatel kees elev liiklus. Paljud inimesed kogunesid kaubatee äärde, et hingeauru pahvakutena üles paisates hüüda ikka ja jälle kangelase nime. Õnnal leidis, et nii on päris hea surma

Lood, mida mulle pole jutustatud Autori märkus: kõik selles loos esinevad inimesed, olukorrad ja sündmused on täielikult, algusest lõpuni välja mõeldud. Igasugune sarnasus või ühtelangevus on puhtjuhusliku iseloomuga. 1. Vasksed seinalambid vedasid suitsusesse õhku kollakaid koonuseid. Pool tosinat meest suitsetasid keskendunult, täielikus vaikuses. Nad paistsid midagi ootavat. «Kazbek» juhtivkonstruktori suus rullus edasi-tagasi, märgistades oma eksleva trajektoori käänupunkte ebamäärase kujuga siniste suitsuribadega. Kõik vaikisid. Juhtimissüsteemide konstruktor, hallide meelekohtade ja

Tähelaeva maandumine Maal ei olnud just väga tavapärane sündmus. Enamik asustatud planeete olid niivõrd kauged, et püüdsid ise oma probleemidega toime tulla. Maa oli aga lapsepõlve planeet, arenguks ära kurnatud ja tühi. Meeskond lahkus laevalt. Nemadki olid inimesed, osalt võõrplaneetlased, osalt aga ka Maal sündinud. Nagu omal ajal kombeks, kadus meeskond nüüdki kõrtsidesse laiali. Tähelaev jäi laadijate hooleks. Meeskonnal oli targematki tegemist. Mitte rumm või alkohol oma ükskõik millisel kujul ei olnud neile ahvatluseks. Aastad taolise joogita võõrutasid inimesi selle headest ja

Iseenesest on tegu pikema jutustusega, mis ajaliselt ja osades tegelaskujudes järgneb loole «Ülesanne 1» ( Max Belo jäi tobedal ilmel ekraani vaatama. Bernard kinnitas: «Teid kutsutakse hüpermajaka kaudu.» Belo astus paneeli juurde, tegi ebakindla liigutuse ja lülitas seejärel side sisse. Pilt näitas umbes seitsmekümnendates, kuid hästi säilinud meest. Tal oli seljas arvatavasti mingi vorm, kuid eraldusmärgid puudusid. Etteulatuv lõug ja robustne ninakuju reetsid otsustavust ja mehe silmades sädeles midagi. «Max Belo, nagu ma aru saan,» ütles mees pärast hetke vaatamist. «Jah,» vastas Belo

[ (Teine osa: Miks ohverdas Wermacht Heinastes von Seydelmanni tankidiviisi? Mõni sõna Hitleri imerelvadest ja «Gladsheimist».) BRAUNSACHE OLI ERAND, meie kõige kauem kestnud ja kahtlemata komplitseerituim operatsioon. Meie meistritöö. Vana vrakk pani meid proovile, kuid kaalul oli palju raha -- suurim investeering, mis kunagi Eestisse tehtud. Mõni nädal enne päris meie loo algul kirjeldatud kõnet Eesti Vabariigi aastapäeva puhul naasis Mark S^veitsist. Viimasel ajal ei leidnud ta hõlpsalt asu, käies ringi küsimusega, kuidas leida arengufondi raha. Mõned psühholoogid väidavad, et rahahädas

Longyearbyeni lennuväli. Kuigi siin oli ka lennujaama hoone, ei söandanud Grpowski seda siiski lennujaamaks nimetada. Fokker oli end teravate mäetippude vahelt läbi keerutanud, otsides pilu rõskete pilvede vahel, millest maandumisrada korralikult näha oleks. Grpowski oli hoomanud lenduritekabiinist levivat närvilisust, kuigi ühtki häält, mis vabandavalt väikestest tehnilistest probleemidest räägiks, polnud reproduktorist kostnud. Maandumine Spitzbergenile pole kunagi lihtne olnud. Ei maandumine ega randumine. Ta ei lasknud ennast sellest häirida. Kogu viietunnise lennu Oslost oli ta oma

1915. a. demonstreeris V. I. Kovalenkov ülevenemaalisel elektriinseneride konverentsil telefoni-liinivõimendit. Posti- ja Telegraafi Peavalitsuse ametnikud keeldusid leidurit toetamast põhjendusel, et selliseid Aparaate välismaal pole. «Käes! Valmis!» kisendas Leidur ekstaatiliselt, kui tormas uksele koputamata Sõbra korterisse. Sõber tegi parasjagu köögis suitsu. Salaja. Sest 2020. aasta Komblustagamisseaduse järgi tohtis suitsetada vaid linnavalitsuse poolt eraldatud kontrollitavates spetsiaalsetes puhastite ja ionisaatoritega varustatud ruumides. Ja üldkasutatavad paigad olid täis politsei

Kaugel tähesüsteemis asub üks isevärki planeet, mille elanikud on iseloomult ja mõttemaailmalt hämmastavalt sarnased inimestega. Võiks arvata, et piiratus, väiklus, ahnus, rumalus ja julmus esinevad koos ainult inimeste juures, aga nagu mainitud, on kõne all olev liik äääretult inimlik, nende jõhkrus ja sirgjoonelisus isegi ületab inimest tunduvalt. Neil on palju kummalisi hobisid, mis on neile iseloomulikud. Kord nende aastas, mis on 22 maa kuud pikk, korraldavad nad suure ralli. Ralli võitja on see, kes lõpuni vastu peab ja elusalt üle finishijoone jõuab. Sõiduvahenditeks on hõljukid, mille

Kolm pidi kohtuseadus olema? Mulle (ja ajakirja toimetusele ka) on ette heidetud, et toimetaja veeru täitmine kuu viimasel tunnil pole kõige lugejasõbralikum tegevus. Nii kurb, kui see ka pole, juunikuu toimetaja veerg täitub samuti juunikuu viimasel veerandtunnil... Et tunnistada kriitika mõningast pädevust, siis saab käesolev toimetaja veerg üldsõnaline ja joont alla tõmbav: asjalikum toimetaja veerg jääb juuli algusesse... Sinnasamasse juulisse jäävad ka (kahjuks) mitmed jutud ja tõlked, kuna Jaanipäev ja muud loodusõnnetused on toimetuse töövõimet tunduvalt kahandanud. Loodame juulist

Alex seisis kolmanda dimensiooni virtuaalse taseme seitsmendal astmel. Ta oli kutsele vastanud. Ta oli valmis võitlema. Läbi maailmakõiksuse paiskusid ootajani kodeeritud Sõnad. ~SÕDUR // ALEX II~ ~LAHINGUVÄLI // PLANEET TWORH / PIMEDUSE PALEE~ ~MISSIOON // LEIDA / NING / VABASTADA KUNINGATÜTAR~ ~ERALDATUD AEG // KAHEKSA / JA / POOL NANOÜHIKUT~ ~ÕIGUS TAPPA KÕIK / KES SIND TAKISTAVAD~ ~VANGE MITTE VÕTTA~ Sõnad vaibusid olematuks. Maailm plahvatas ning lagunes aatomiteks. Alex sulges silmad. Vaatamata sellele, et visuaalmuundur oli ta osakesteks jaganud, oli liikumiskoormus väljakannatamatu