Otsing

Aasta 2568 oli Gondvana aasta. Ja 2578 Koidiku aasta. Ja need kümme vahepealset aastat eufooria ja lootuste aastad. Kui Gondvana taevasse tõusis, tõusis koos temaga ka milleeniumite unistus -- igatsus tähtede järele. Koidiku start oli eufooria jätk, oli kindlameelsuse ja julguse pidu. Need ajad olid inimkonna ajaloos erilised. Suure Kolonisatsiooni algusajad. Esmakordselt ei mehitatud kosmoselaevu väljaõpetatud astronautidega, vaid kõige tavalisemate inimestega. Ja neid oli palju. Kahte ruumilaeva -- Gondvanasse ja Koidikusse -- said mitmeks oma eluaastaks kodu 600 000 inimest, kes olid

seni kehtind olustik on möödas, peatunud ka aeg. saanud minust, minu kodust, öö ja päeva vaheaed. selle väikse akna alla küünib päikse võimupiir, vastasseina ukse taga pole ühtki valguskiirt. /canis vedru «terminaator»/ Nad seisid aias. Plangu tagant tänavalt kostis ebaselget kräunumist, mis pidi laulmine olema. «Kevade tulekul teed on jääs, riikide minekul vabadus jääb,» vingus purjus hääl. Madis tõmbas pea õlgade vahele. «Noh?» päris Madise kõrval seisev lüheldane mees. «Kas võtate, maja on ju korralik, ise nägite. Aed kah. Plank ja puha. Fantastika.» Mees naeris närviliselt ja toppis käed

I Oleks ma seda ette teadnud, ma poleks selle peale läinud. Ausõna ei oleks. Kui ma Alfa Luige juures pudru sisse sõitsin, olin täitsa kuival. Mul jäi sinna poole milli eest sodi, mis pärast orbitaaljaama laialilendamist tosinale minusugusele tööd andis. Selle noosi peale mõeldes olin kogu oma pangaarve kulutanud uuele FSQ generaatorile, see oli paraku esimene koht, kuhu asteroid sattus. Istusin parajasti peldikus, kui see mürts käis ja ma pidin pärast katapulteerumist nädal aega selles ruumis veetma, seina taga avakosmos, enne kui abilaev mu üles suvatses korjata. Mu kallid kolleegid mind

I Perp sisenes orbiidile. Ta tohutut musta põrnikat meenutav läikiv keha libises aeglaselt läbi tehiskaaslaste sidevööndi, kutsungitele õrnade punaste sähvatustega vastates. Nooljad abilaevad pöördusid ja haakusid lennul ta külge, kui ta nende poole pööras oma ruumisügavustes karastatud dokikülje. Üks pikk reis oli lõpule jõudnud. Kolonelleitnant seisis ekraani ees, pikas mustas univormis mees kuldkollases valgusvihus. Ta libistas uurivalt pilgu üle Perpe mustendavate külgede, kui need laservalguses sätendama lõid. Mööda libises mustav dokkiderida, rivi sulanud metallist ja plahvatustes

I Istun mina, joon õlut, mõtlen elu üle järele -- ja keegi koputab. Selline väike vanamees, sigaret kõrva taga. Mis sa oskad kosta. Viskas käe pihku: «Göran Peterson, «Imelistest lugudest»». «Ei noh, tere-tere, soovite ehk klaasi õlut, astuge edasi, pange mantel sinna, võtke istet, millega olen teie külastuse ära teeninud?» «Vaadake, lugesin hiljuti teie väikest ulmevestet «Hoiatus», just Roswelli aastapäeval ilmunud... Ma mõtlesin, kui see teid ei sega, astuda läbi ja veidi vestelda. Võib olla on teil midagi meie ajakirja jaoks? Pean kahjuks kohe ütlema, et honorariga on meil praegu asi napp

«Aja ja ruumi uurimise eksperimentaallabori» kirjaga uks avanes, lastes välja kaks süvenenult vestlevat meest: «...ja see peatselt algav sõda toob meile kopsaka summa sisse,» hõõrus üks neist käsi. «Sa räägid ikka sellest Kindlustaja-värgist või?» küsis teine hajameelselt. «Aga muidugi, selle viimane variant saab ju homme valmis. Meil jääb vaid demonstreerida, et see tõesti tagab ühe või rohkema objekti -- ka elusorganismi -- säilimise ükskõik mis olukorras, ja raha hakkab voolama kiiremini, kui me kulutada jõuaksime!» «Ja siis?» «Samasugune demonstratsioon ka teisele sõdivale poolele ja raha

Rahvas tungles kino taasavamisel, pärast kaheaastast remonti oli see viimaks valminud. Pikendatud vaatesaal, uusim tehnika ja hiigelsuured tiivikud laes, mis vaikselt unnates õhku segasid, pidid kõik tegema kino maksimaalselt hubaseks. Uus direktor lõikas läbi sümboolse lindi, kuulutades kino taas avatuks. Ühtlasi teatas ta, et soovijail on võimalus vaadata tasuta tunniajast ekraniseeringut; tagasivaadet filmiajaloole, alates käesolevast aastast kuni kinofilminduse algusaastani välja. Rahva hulgas tekkis sagimine ja kõik püüdsid kinno pääseda, sest juba ammu polnud nähtud ühtki tasuta filmi

Mike riietus lahti ja heitis voodisse. Oli olnud raske tööpäev ja ta keha lausa karjus teki ja padja järele; unnegi vajus Mike peaaegu silmapilkselt. Tehtud ja tegemata tööd, hirmud ja lootused, alateadvusesse kogunenud mälestused, paiskusid kõik segipööratud piltide näol tema unenägudesse. Aeg möödus märkamatult ja kiiresti, nagu unedes ikka, saabus varahommik ja pildid hakkasid lahtuma. Mike oli poolärkvel, veel küll unenägudes, kuid samas teades, et ta magab ning ta mõtetesse ujus kujund, mis andis mõista, nagu oleks aeg ärkamiseks. Ta proovis. Keha oli otsekui halvatud, ta ei suutnud

Majesteetlik ruumilaev liikus hääletult läbi kosmose jäise tühjuse ning aeg-ajalt võis näha, kuidas laserkiired tuhastasid automaatselt keskmise suurusega teele jäävaid asteroide, lastes väiksemal kiviklibul vastu laevakeret puruneda. Seespool käis agar tegevus. Kapten Giller jälgis, kuidas kaks abi juhtisid laeva ettevalmistamist maandumiseks; abide käe all töötasid pingeliselt omakorda kuus tehnikameest, neli «planeedivallutuskomandot» ette valmistavat relvaspetsi ja üks meedik. Ruumilaev pidi maanduma nüüd juba lähedalasuvale, ent muidu Galaktika ääremail paiknevale seni kaardistamata