Otsing

Tüüp istus Narva maantee ühiselamus ja õppis eksamiks. See oli tal teine kord, sest esimesel katsel põrus vennike haledalt läbi. Morni näoga libistas ta pilgu üle ridade, mis tarkusest pungitudes talle arusaamatutena vastu jõõrasid. «Nagu kohtumine tulnukate ja nende grammatikaga,» mõtles tüüp. Ta heitis ahastava pilgu õhtusele Narva maanteele ja «Konsumi» kaubamajale. Vaikselt rabistas vihma aknaklaasile. Tüüp süütas suitsu ja suunas jõupingutusega uuesti pilgu konspektile. Ilma mingi eelhoiatuseta kustus toas äkki elektrivalgus. Hetkeks ühiselamu nagu vakatas. Noormees vaatas apaatselt ainsa

Pikk koridor paistis olevat lõpmatu, igatahes mattus selle lõpp sinakasse hämarusse. Vähesed uksed mõlemal pool seintes helendasid nõrgalt; näis, nagu seisaks seal rida kummitusi. Kostus summutatud hääli: oigeid, arusaamatuid sõnu, yksikuid karjeid. Võimalikule kuulajale kangastusid kongid, kus rotid veel elusaid orje õgivad... Mõne arvates polnud neis ruumides inimesed , kuid võib-olla viibisid nad nimelt seal . *** Mida te arvate, kas robot on võimeline armastama? Ma ei pea silmas sisseprogrammeeritud armastust ja häälestamist kindlale inimesele. Kas ta ise on võimeline loomulikeks tunneteks

Psyhhiaater vaatas enda ees istuvat hullusärgis noorukit, kes hirmust segaste silmadega enda ymber vahtis. Suur mehekoljat seisis ta kõrval, et vältida ta äkilisi liigutusi ning põgenemiskatset. «Ja ta tegi mida?» kysis Psyhhiaater Kriminaalpolitseinikult, kes ennast yhte mugavasse tugitooli oli sättinud. «Tappis inimesi,» sõnas ta oma mundrinööpidega mängides.» Aga mitte systeemitult, tal oli oma veider loogika.» Ei meeldinud Psyhhiaatrile see juhtum, kohe mitte ei meeldinud. Ta oli ka varem sarimõrvaritega tegelenud, kuid mitte sellisega. Pealegi polnud Politseinikust ilus niimoodi sisse

Aasta 2568 oli Gondvana aasta. Ja 2578 Koidiku aasta. Ja need kümme vahepealset aastat eufooria ja lootuste aastad. Kui Gondvana taevasse tõusis, tõusis koos temaga ka milleeniumite unistus -- igatsus tähtede järele. Koidiku start oli eufooria jätk, oli kindlameelsuse ja julguse pidu. Need ajad olid inimkonna ajaloos erilised. Suure Kolonisatsiooni algusajad. Esmakordselt ei mehitatud kosmoselaevu väljaõpetatud astronautidega, vaid kõige tavalisemate inimestega. Ja neid oli palju. Kahte ruumilaeva -- Gondvanasse ja Koidikusse -- said mitmeks oma eluaastaks kodu 600 000 inimest, kes olid

seni kehtind olustik on möödas, peatunud ka aeg. saanud minust, minu kodust, öö ja päeva vaheaed. selle väikse akna alla küünib päikse võimupiir, vastasseina ukse taga pole ühtki valguskiirt. /canis vedru «terminaator»/ Nad seisid aias. Plangu tagant tänavalt kostis ebaselget kräunumist, mis pidi laulmine olema. «Kevade tulekul teed on jääs, riikide minekul vabadus jääb,» vingus purjus hääl. Madis tõmbas pea õlgade vahele. «Noh?» päris Madise kõrval seisev lüheldane mees. «Kas võtate, maja on ju korralik, ise nägite. Aed kah. Plank ja puha. Fantastika.» Mees naeris närviliselt ja toppis käed

I Oleks ma seda ette teadnud, ma poleks selle peale läinud. Ausõna ei oleks. Kui ma Alfa Luige juures pudru sisse sõitsin, olin täitsa kuival. Mul jäi sinna poole milli eest sodi, mis pärast orbitaaljaama laialilendamist tosinale minusugusele tööd andis. Selle noosi peale mõeldes olin kogu oma pangaarve kulutanud uuele FSQ generaatorile, see oli paraku esimene koht, kuhu asteroid sattus. Istusin parajasti peldikus, kui see mürts käis ja ma pidin pärast katapulteerumist nädal aega selles ruumis veetma, seina taga avakosmos, enne kui abilaev mu üles suvatses korjata. Mu kallid kolleegid mind

I Perp sisenes orbiidile. Ta tohutut musta põrnikat meenutav läikiv keha libises aeglaselt läbi tehiskaaslaste sidevööndi, kutsungitele õrnade punaste sähvatustega vastates. Nooljad abilaevad pöördusid ja haakusid lennul ta külge, kui ta nende poole pööras oma ruumisügavustes karastatud dokikülje. Üks pikk reis oli lõpule jõudnud. Kolonelleitnant seisis ekraani ees, pikas mustas univormis mees kuldkollases valgusvihus. Ta libistas uurivalt pilgu üle Perpe mustendavate külgede, kui need laservalguses sätendama lõid. Mööda libises mustav dokkiderida, rivi sulanud metallist ja plahvatustes

I Istun mina, joon õlut, mõtlen elu üle järele -- ja keegi koputab. Selline väike vanamees, sigaret kõrva taga. Mis sa oskad kosta. Viskas käe pihku: «Göran Peterson, «Imelistest lugudest»». «Ei noh, tere-tere, soovite ehk klaasi õlut, astuge edasi, pange mantel sinna, võtke istet, millega olen teie külastuse ära teeninud?» «Vaadake, lugesin hiljuti teie väikest ulmevestet «Hoiatus», just Roswelli aastapäeval ilmunud... Ma mõtlesin, kui see teid ei sega, astuda läbi ja veidi vestelda. Võib olla on teil midagi meie ajakirja jaoks? Pean kahjuks kohe ütlema, et honorariga on meil praegu asi napp

«Aja ja ruumi uurimise eksperimentaallabori» kirjaga uks avanes, lastes välja kaks süvenenult vestlevat meest: «...ja see peatselt algav sõda toob meile kopsaka summa sisse,» hõõrus üks neist käsi. «Sa räägid ikka sellest Kindlustaja-värgist või?» küsis teine hajameelselt. «Aga muidugi, selle viimane variant saab ju homme valmis. Meil jääb vaid demonstreerida, et see tõesti tagab ühe või rohkema objekti -- ka elusorganismi -- säilimise ükskõik mis olukorras, ja raha hakkab voolama kiiremini, kui me kulutada jõuaksime!» «Ja siis?» «Samasugune demonstratsioon ka teisele sõdivale poolele ja raha