«Tonte pole olemas!» põrutas Novacek rusikaga vastu lauda. «Vampiire seda enam.»
Pan Houba naeratas leebelt. Novacek oli enda sõnul linnas koolis käinud ja siiakanti juhuslikult sattunud. Maaelust ei teadnud ta järelikult tuhkagi.
«Kui Lonkur-Karli neid sõnu kuuleks... Mäletad veel Karlit?» pöördus pan Houba kõrtsmiku poole, kes neile õlut tõi.
«Või veel!» hüüatas kõrtsmik ja sättis end pingiotsale istuma. «Nii nagu tema, ei osanud siinkandis keegi tondijutte pajatada. Isegi sepp Vlada ei julgenud ükskord koju minna, vaid jäi kõrtsi öömajale, kuigi elab siinsamas lähedal.»
«Karli oli tõesti meister lugusid vestma,» nõustus pan Houba. «Kuid see, mis tema endaga juhtus, annab kõikidele lugudele silmad ette. See oli siis, kui ta rahapaja leidis...»
«Rahapaja?» Novacek nihutas ennast lauale lähemale, tema silmad särasid.
Pan Houba noogutas.
«Rahapaja jah. Ei tea, mis tal küll pähe tuli, et ta täiskuuneljapäeva öösel lossivaremetesse läks, aga sealt ta selle välja kaevas, otse vana krahvi hauasamba alt. Välja küll kaevas, aga kätte ei saa. Justkui kinni hoiaks keegi. Hakkas siis vaatama ja nägigi, et luine kämmal ulatub hauast välja ja otse ümber rahapaja sanga. Nii nad seal siis tirisid, Karli ühele, surnud krahv teisele poole.
«Kurat sind võtaks!» karanud Karlil lõpuks hing täis. «Lase pada lahti, vereimeja!»
Ja ennäe! Käsi kadus, kuid selle asemel ronis hauast välja surnud krahv ise, kõhn kui luukere, silmad peas põlemas, ja otsejoones Karlile kallale.
Kuidas vaene mees sealt tulema sai, ei tea keegi. Hommikul leiti ta teadvusetult vana Tomeki sauna tagant, peast puhta segi ja halliks läinud. Ajas aina, et krahv olla vampiir ja tahtnud teda verest tühjaks imeda. Kael oli tal puru küll, aga kordnik arvas, et ta pimeduses lihtsalt kuskil kukkus.
Sestsaadik ei julge ükski normaalne inimene öösiti lossivaremetes käia.»
«Aga rahapada?» kibeles Novacek.
«Rahapada?» kordas pan Houba ja lõi käega. «Eks ta seisa seal siiani. Kui just krahv teda maa alla tagasi pole tirinud.»
***
«Näkkas!» hõõrus pan Houba kuuvalgel käsi. «Nägid, kuidas tal silmad kiiskama lõid, kui ma rahapada mainisin?»
«Küsid veel...» muigas kõrtsmik. «Kergest saagist ei ütle keegi ära, isegi temasugune rahamees mitte.»
«Palju tal õigupoolest seda va krabisevat oli?» uuris pan Houba.
«Ei tea,» sügas kõrtsmik kukalt. «Kui ta toa eest maksis, paistis ta rahakott õite ümmargune olema.»
«Hea noos, hea noos,» kihistas pan Houba. «Saatsid sa Frantis^eki varemetesse?»
«Koos seatapupussiga, nagu alati.»
«Ma ju hoiatasin teda, et öösiti on varemetes ohtlik!» laiutas pan Houba käsi ja mugistas naerda. «Hea küll, lähme!»
Vaikselt hiilisid nad varemete poole.
«Nägid, kui kõhn ta on?» sosistas korraga kõrtsmik.
«Kes?» ei mõistnud pan Houba.
«Noh, see Novacek. Ja mida ta küll sööb, et ta nii kehv välja näeb? Nagu koolnu, tõesõna.»
«Söögu, mida tahab, mis see meie asi on!» kähvas pan Houba. «Kahju hakkas tast või?»
«Ei, aga...» alustas kõrtsmik, kuid ei lõpetanud. Võigas karjumine lõhestas öist vaikust.
«Kuradi kobakäpp!» vandus kõrtsmik. «Mida ta seal omaarust teeb? Siga tapab või?»
Pan Houba muigas.
«Pole viga. Vampiirilegend saab sellest vaid värve juurde.»
Nad lisasid sammu. Karjumine lõppes. Tuttavat rada mööda jõudsid nad avauseni lagunevas müüris. Krahvi haual seisis keegi.
«Hei, Frantis^ek, mida see lärm tähendas?» nõudis kõrtsmik.
Kuu, mis pilve varjust välja ilmus, valgustas Novacekki, kes, seatapupuss pidemeni seljas, kalmul seisis. Pikkamisi pööras ta nende poole oma koolnunäo ja nad nägid kollakalt lõõmavaid silmi ning verest nõretavat suud, mis teravaid kihvu paljastades muigele tõmbus.
«Krahv!» pomises pan Houba ja pani teed valimata jooksu.
«Neitsi Maarja, päästa meie patused hinged!» vingus kõrtsmik.
Frantis^eki elutu keha vajus hauale ja musta mantli lehvides tormas vampiir neile järele.