Kogu öö nad kolistavad
Oma raskel sammul;
Tunnen hirmuvärinaid
Kössitades sängil.
Nad soputavad tiibu
Katuse kõrgel viilul,
Mis väriseb ja põrub
nende sõrasammul.
Justin Geoffrey
«Muistselt Maalt»
Algatuseks tuleb öelda, et olin üllatunud, kui Tussmann mind külastas. Me pole kunagi omavahel hästi läbi saanud; selle mehe omakasupüüdlikud instinktid on mulle alati vastikud olnud; ning pärast seda, kui ta püüdis diskrediteerida minu kolme aasta hoolika uurimustöö tulemusena valminud «Tõendusi nahuade kultuurist Yucatanis», siis on üsna raske meie mõrule vastasseisule veel mingeid südamlikke jooni omastada. Igatahes kuulasin ma ta katkendliku ja segase jutu ära ning kuigi ta eriti palju ennast ei avanud, sai mulle selgeks, et teda valdab mingisuguse vägev kinnisidee.
Külastuse otstarvet ta ei varjanud. Tussmann vajas mu abi von Junzti «Sõnulseletamatute uskumuste» esmatrüki hankimiseks. Seda tuntakse veel ka kui Musta Raamatut ning seda mitte kaanevärvi, vaid pigem raamatu sünge sisu tõttu. Niisama hästi oleks Tussmann võinud minu käest küsida «Necronomiconi» esimest kreekakeelset tõlget. Kuigi Yucatanist tagasipöördumise järel olin ma pea kogu oma aja pühendanud raamatute kollektsioneerimisele, polnud ma siiski leidnud vähimatki vihjet, et mõni selle raamatu Düsseldorfi väljaanne võiks olla tänaseni säilinud.
Mõni sõna sellest haruldasest tööst. Teost peeti pikka aega vaid haige inimese sonimiseks, seda eelkõige tänu raamatu segasevõitu ilmutuslikkusele ning autor kuulutati lihtsalt hulluks. Samas tuleb tunnistada fakti, et paljud autori väited on siiani vastuseta, ning teada on, et enamuse oma neljakümnest eluaastast veetis von Junzt veidrates paikades, otsides ja avastades saladusi ning seletamatuid esemeid. Esimese trüki tiraaz^ polnud kuigi suur ja paljud ärahirmutatud raamatuomanikud põletasid oma köited, kui von Junzt leiti mõistatuslikul moel kägistatuna riivistatud tornikambrist ühel ööl 1840. aastal, kuus kuud pärast seda, kui ta naases saladuslikult reisilt Mongooliasse.
Viis aastat hiljem avaldas üks Londoni trükkal -- keegi Bridwall -- sensatsiooni taotleva, hulga grotesksete puulõigetega, valetõlgendustest, tõlke- ja trükivigadest kubiseva rahvaliku ning ebaakadeemilise odava piraattõlke. See üllitis diskrediteeris originaali veelgi ja kirjastajad ning üldsus unustasid selle raamatu 1909. aastani, mil New Yorgis asuv Golden Goblin Press avaldas oma väljaande.
See väljaanne puhastati igasugustest vigadest sedavõrd hoolikalt, et kaduma läks neljandik originaalist; raamat sai nägusa köite ja kaunistati Diego Vasquezi oivaliste ning üleloomulikult leidlike illustratsioonidega. Raamat kohe oli määratud saama masside lemmikuks, aga kirjastajate kunstilised taotlused pääsesid lõpuks võidule ning kuna tootmiskulud olid üsna suureks paisunud, siis müüdi seda sihilikult ülisuure hinnaga.
Ma seletasin kõike seda ka Tussmannile, aga ta katkestas mind järsult, öeldes, et ta pole antud küsimuses mitte just täielik ignorant. Golden Goblin Pressi väljaanne kaunistab ka tema raamatukogu, teatas ta, ning just sellest leidis ta teatava lõigu, mis temas huvi tekitas. Kui ma suudan talle hankida 1839. aasta originaalväljaande, siis kataks ta loomulikult kõik kulud ning teades, et raha pole mõtet mulle pakkuda, võiks ta -- loomulikult vaid minu vaeva hüvitamiseks -- võtta tagasi kõik minu Yucatani uurimistöösse puutuvad arvamised ja avaldada kaitsekõne selle kohta «The Scientific Newsis».
Tuleb tunnistada, et olin üllatunud; samas mõistsin, kui see kõik on Tussmannile nõnda oluline, et ta on valmis sellisteks järeleandmisteks, siis peab see küll midagi ääretult erilist olema. Ma vastasin, et olen enda arust piisava veenvusega lükanud ümber kõik tema süüdistused ning et mul pole mingit põhjust teda säherdusse ebamugavasse olukorda panna ja et ma teen kõik endast oleneva, hankimaks seda, mida ta vajab.
Ta tänas mind oma järsul moel ning asutas end minekule, vihjates ähmaselt, et ta loodab millelegi täieliku kinnituse leida Mustas Raamatus, millelegi, mis hilisemad väljaanded on kahe silma vahele jätnud.
Ma asusin tööle, kirjutades kirju sõpradele, kolleegidele ning raamatukaupmeestele kogu maailmas ning avastasin õige pea, et olin endale võtnud üsna võimatu ülesande. Kolm kuud läks mööda, alles siis kroonis mu jõupingutusi edu: lõpuks õnnestus mul -- professor James Clementi abiga Richmondis, Virginias -- omandada see, mida soovisin.
Ma saatsin Tussmannile sõna, kes kohemaid saabus Londonisse järgmise rongiga. Ta silmad põlesid apla leegiga, kui ta vahtis seda paksu, roostetanud metall-lukkudega, raskes nahkköites tolmunud raamatut ning tal värisesid käed, kui ta lappas erutatult kolletunud lehti.
Ja kui ta röögatas ning lajatas rusikaga vastu lauda, siis ma teadsin, et ta on leidnud selle, mida jahtis.
«Kuula!» käsutas ta ning luges mulle ette lõigu, mis jutustas vanast, muistsest templist Hondurase dz^unglis, kus veider jumal valitses iidset hõimu, kes elas seal ammu enne hispaanlaste tulekut. Tussmann luges veel muumiast, kes oma eluajal oli kadunud rahva viimane ülempreester ning kes nüüd lebas kongis, mis oli raiutud kaljusse, mille külge oli omakorda ehitatud tempel. Luges sellest, et muumia närtsinud kaelas rippus vasest kett ja keti küljes suur punane juveel, millele oli antud kärnkonna kuju. Juveel oli võti, von Junzt väitis, et see on võti templi varanduse juurde, mis lebab sügaval templi altari all maa- aluses krüptis.
Tussmanni silmad helkisid.
«Ma nägin seda templit! Ma seisin selle altari ees. Ma nägin seda kinnipitseeritud sissekäiku kambrisse, kus kohalike jutu järgi lebab preestri muumia. See on väga veider tempel, see ei sarnane üldse eelajalooliste indiaanlaste ehitistile, pigem sarnaneb ta kaasaegsetele Ladina-Ameerika ehitistele. Naabruses elavad indiaanlased eitasid igasugust seost selle paigaga; nad ütlesid, et rahvas, kes ehitas selle templi, oli hoopis teisest rassist ning nad olid juba siin sel ajal, kui nende oma esivanemad sellele maale tulid. Ma arvan, et nad olid mingid jäänused ammu hävinud tsivilisatsioonist, mille allakäik sai alguse tuhanded aastad enne hispaanlaste tulekut.
«Ma tahtsin minna sinna pitseeritud kambrisse, aga mul polnud ei aega ega ka tööriistu. Tegelikult kiirustasin ma rannikule: mind oli juhusliku kuuliga jalast haavatud ning templi juurde sattusin ma lihtsalt tänu kokkusattumusele.»
«Mul oli plaan seda ehitist veelkord uurima minna, kuid asjaolud kujunesid teisiti... praegu ei takista mind enam miski! Juhuslikult märkasin ma raamatu Golden Goblini väljaandes seda lõiku, mis kirjeldab templit. Kuid see oli ka kõik; muumiat mainiti seal vaid põgusalt. Kuna mul tekkis huvi, siis hankisin endale ka ühe Bridwalli tõlke, aga sattusin seda lugedes veel suuremasse segadusse. Ärritamapaneva muretusega oli tõlkija eksinud isegi Kärnkonna Templi -- see on von Junzti pandud nimi -- asukohaga, selles raamatus asub ta Hondurase asemel hoopis Guatemalas. Templi kirjeldus kubiseb vigadest, aga juveeli on mainitud ja ka seda et juveel on «võti». Kuid mille võti, seda Bridwalli raamatust ei selgu. Siis ma tundsin, et olen tõelise avastuse jälil, kui von Junzt polnud just hull, nagu paljud arvasid. Kuid et see mees oli kord tõesti Hondurases, on kindlalt teada ning keegi ei suudaks templit kirjeldada nii -- nagu tegi tema seda Mustas Raamatus -- kui ta poleks seda ise oma ihusilmaga näinud. Kuidas juveelist rohkem teada sai kui mina, seda ma küll öelda ei oska. Indiaanlased, kes mulle muumiast rääkisid, ei öelnud midagi juveeli kohta. Ma võin vaid oletada, et von Junzt leidis teise tee pitseeritud krüpti... sel mehel oli jube võime varjatu teadasaamiseks.»
«Nagu ma tean, on vaid üks valge mees, kes on peale von Junzti ja minu näinud Kärnkonna Templit... see on hispaania maadeuurija Juan Gonzalles, kes uuris neid paiku 1793. aastal. Ta meenutab, põgusalt, veidrat ehitist, mis erineb tunduvalt teistest indiaani varemetest ning jutustab skeptiliselt kohalike seas ringlevat pärimust, et «miskit ebatavalist» on peidetud templi alla. On ilmselge, et siin on juttu Kärnkonna Templist.»
«Homme lahkun ma purjelaeval Kesk-Ameerikasse. Sa võid raamatu omale jätta, mul pole seda enam vaja. Seekord olen ma kõigeks valmistunud ja mul on kindel eesmärk leida see, mis selles templis varjul on, isegi kui ma peaksin selleks ta maatasa tegema. See ei saa midagi muud olla kui suur hunnik kulda. Hispaanlased magasid selle millegipärast maha; kui nad Kesk-Ameerikasse tungisid, oli Kärnkonna Tempel juba maha jäetud; nad otsisid elusaid indiaanlasi, et neilt piinamisega kulla asukohta välja pigistada; muumiad ja kadunud rahvad neid ei huvitanud. Kuid mul on plaan see varandus endale saada.»
Nende sõnadega Tussmann lahkus. Mina istusin ja avasin raamatu kohalt, kus ta oli lugemise katkestanud, ning istusin nõnda hilisööni, mähkununa von Junzti veidratesse, metsikutesse ja ajuti üsna ähmastesse seletustesse. Ja ma avastasin midagi Kärnkonna Templisse puutuvat, midagi sellist, mis tegi sedavõrd rahutuks, et ma püüdsin järgmisel hommikul Tussmanniga ühendust võtta, aga avastasin, et laev on juba läinud.
Möödusid mõned kuud ning siis sain ma Tussmannilt kirja, milles ta palus mul veeta temaga mõned päevad Sussexis; ta soovis ka, et ma Musta Raamatu enesega ühes võtaksin.
Ma jõudsin Tussmanni üsna omaette asuvasse maavaldusesse päris öö hakul. Tussmann elas otsekui feodaal: suurt luuderohtu kasvanud maja ja avarat parki ümbritses kõrge kivist müür. Kui ma hekiga ääristatud teed pidi väravast maja poole astusin, märkasin, et peremehe äraolekul pole kohale piisavat tähelepanu osutatud. Puude vahel kasvas umbrohi, mis oli muru peaaegu välja tõrjunud. Pügamata põõsaste vahel -- mis asusid välismüüri ääres -- kuulsin ma hobust või härga kobistamas ja kolistamas. Ma kuulsin selgelt, kuidas ta kabi või sõrg vastu kivi kopsas.
Teener vaatas mind kahtlustavalt ning ma leidsin Tussmanni, otsekui vangistatud lõvi, kabinetis edasi-tagasi tormamas. Ta hiiglaslik kogu oli kõhnem ja nurgelisem kui siis, mil ma teda viimati nägin; nägu oli tal troopikapäikesest pronksjaks põlenud. Tema terava näo jooned olid veel julmemad ning silmad leegitsesid segasemalt kui eales varem. Lõõskav, aga talitsetud raev näis Tussmanni säherduse oleku peapõhjus olevat.
«Olgu, Tussmann,» tervitasin ma teda, «millised on su edusammud? Kas sa kulda leidsid?»
«Ma ei leidnud untsigi kulda,» urises ta. «Kõik oli pettus... olgu, mitte päris küll kõik. Ma tungisin pitseeritud kambrisse ning leidsin muumia...»
«Kuid juveel?» pärisin ma.
Tussmann võttis midagi taskust ja ulatas selle mulle.
Ma uurisin hoolega eset, mida hoidsin. See oli suur juveel, selge ning läbipaistev, otsekui kristall, aga ähvardava purpurpunase tooniga, ja lihvitud -- nagu von Junzt ka kirjutas -- kärnkonna kujuliseks. Võpatasin tahtmatult, sest see konn oli iseäranis eemaletõukav. Mu tähelepanu köitis kalliskivi küljes rippuv raske ning veidra sepistusega vaskkett.
«Mis märgid need ketil on?» pärisin ma uudishimulikult.
«Ei oska öelda,» vastas Tussmann. «Ma arvasin, et ehk sina tead. Ma leidsin vaid väikese sarnasuse Ungari mägedes asuva Musta Kivi poolkustunud hieroglüüfidega. Ma suuda neid des^ifreerida.»
«Räägi mulle reisist,» pärisin ma ning viski ja soodavee kõrvale alustas Tussmann, otsekui vastumeelselt oma lugu.
«Templi leidsin ilma suurema vaevata, kuna see asus omaette ja hõredalt asustatud aladel. Hoone on ehitatud vastu kaljuseina nimeta orus, mida pole kantud kaartidele ning mida ei tea maadeuurijad. Ma ei püüdnudki templi vanust määrata, kuid ta on ehitatud iseäranis raskest basaldist -- sellist pole ma varem kusagil näinud -- mida ilmastik oli ilmselt aastaid lihvinud.»
«Enamus fassaadi sambaid oli kokku varisenud, sammaste murenenud alused turritasid otsekui mingi irvitava nõiamoori vanad ja katkised hambad. Välimine müür on pude, aga sisemine sein ning katust toetavad sambad näivad nõnda puutumatud, justkui püsiksid nad veel mõni tuhat aastat. Sama heas korras on siseruumide seinad.»
«Peasaal on suur ringikujuline ruum, mille põrand on tehtud hiiglasuurtest kiviplaatidest. Saali keskel kõrgub altar, üksainus tohutu suur, ümmargune, veidralt tahutud kivikamakas, mis on samast materjalist mis põrandki. Otse altari taga asub massiivsesse kaljusse raiutud ning kinnipitseeritud kamber, kus lebas templi viimase preestri muumia.»
«Ma murdsin krüpti sisse -- see polnud kuigi keeruline -- ja leidsin muumia, täpselt nagu kirjutas Must Raamat. Kuigi muumia oli väga hästi säilinud, ei suutnud ma teda klassifitseerida. Aimatavad näojooned ning kolju üldine kuju viisid mu mõtted mõnedele Alam-Egiptuse degradeerunud segaverelistele rahvastele ning üldse tundus, et preester on rohkem sugulane kaukaaslastele kui indiaanlastele. Enamat ei suutnud ma oletada.»
«Ning juveel oli samuti olemas, kett keerdumas ümber muumia kuivetunud kaela.»
Sellest hetkest muutus Tussmanni jutt nõnda segaseks, et mul oli üsna raske seda jälgida, näis et troopikapäike on ta mõistusele mõjunud. Ta oli avanud kalliskiviga altarisse peidetud salaukse... kuidas ta seda tegi, mulle ta seda ei seletanud ning tundus, et ta ei saanud sellest isegi aru. Salaukse avamine avaldas muljet isegi neile karastatud kelmidele, keda Tussmann oli endale abilisteks palganud. Nad ütlesid, et ei järgne Tussmannile sinna mustavasse avausse, mis tekkis nõnda saladuslikult pärast seda, kui kalliskivi oli altarit puutunud.
Tussmann läks üksi, kaasas vaid püstol ja taskulamp ja leidis kitsa kivitrepi, mis kadus pimedusse otsekui maakera sisemusse. Ta laskus allapoole ning avastas kitsa koridori, mille sügavmust pimedus otsekui neelas taskulambi kiire. Ta jutustas veel kärnkonnast, mis olevat justkui tüütava järjekindlusega ta ees -- valgussõõri piiril -- hüpanud, kogu selle aja, mil ta maa all oli.
Ekselnud rõsketes tunnelites ja trepikäikudel, mis olid otsekui sünkmusta pimeduse kosed, jõudis Tussmann lõpuks fantastiliste nikerdustega raske ukseni, mille taga ta arvas peituvat iidsete usklike kulda varjavat krüpti. Tussmann nühkis kärnkonnakujulist juveeli vastu ust ning lõpuks see vajuski lahti.
«Ja varandus?» pärisin ma innukalt.
Tussmann naer oli õelalt mõnitav.
«Seal polnud kulda, ei pisematki kalliskivi... ei midagi...» ta näis kõhklevat, «... ei midagi, mis oleks kõlvanud kaasa tuua.»
Jutt muutus taas segasemaks. Sain vaid aru, et ta lahkus templist äärmiselt kiiresti, otsimata enam mitte mingisugust oletatavat varandust. Ta tahtis muumiat endaga kaasa tuua, kingituseks mõnele muuseumile -- nagu ta seletas -- aga kui ta kivikaevust välja pääses, siis ei leidnud ta seda ning Tussmann arvas, et tema ebausklikud kaaslased, soovimata omada sedalaadi koormat reisil rannikule, viskasid muumia kas jõkke või peitsid mõnda koopasse.
«Ning nõnda,» tegi Tussmann kokkuvõtte, «olen ma taas Inglismaal ja ei sugugi jõukam, kui ma olin lahkudes.»
«Sul on ju juveel,» tuletasin ma meelde. «Kindlasti on sel suur väärtus.»
Tussmann põrnitses tuimalt, aga samas peaaegu painajaliku ahnusega kalliskivi.
«Tahad sa öelda, et see on rubiin?» küsis ta.
Raputasin pead. «Ma ei suuda seda kivi klassifitseerida.»
«Mina samuti. Aga vaatame, mida ütleb raamat.»
Tussmann keeras aeglaselt pakse lehekülgi, ta suu liikus, kui ta luges. Aeg-ajalt raputas ta pead, otsekui lahendaks ta mingit mõistatust, ning ma märkasin, kuidas ühele kohale pidama jäi.
«See mees kaevus sedavõrd sügavale keelatud asjadesse, et...» ütles ta, «ma ei imesta, et ta lõpp sedavõrd kummaline ja mõistatuslik oli. Ta nägi ilmselt oma otsa ette... näe, siin ta hoiatab, et inimesed ei ärataks magavaid olendeid.»
Näis, nagu oleks Tussmannil hetkeks mõttelõng katkenud.
«Jaaahh, magavad olendid,» pomises ta, «see, mis näib surnud olevat, on vaid puhkama heitnud, oodates mõnda arulagedat lollikest end äratama... ma oleks pidanud Musta Raamatut rohkem lugema... ja ma oleks pidanud ukse sulgema, kui krüptist lahkusin... aga mul on võti ning see jääb igatahes mulle.»
Ta otsekui ärkas oma mõtisklustest ja näis, et ta tahtis mulle midagi öelda, kui äkki vakatas. Kusagilt ülevalt kostis iseäralik heli.
«Mis see oli?» Tussmann jõllitas mulle otsa. Raputasin pead ning ta jooksis ukse juurde ja hüüdis teenrit. Viimane jõudis mõne hetkega kohale ning oli äärmiselt kahvatu.
«Sa olid üleval?» urises Tussmann.
«Jah, söör.»
«Kas sa kuulsid midagi?» küsis Tussmann karmilt, peaaegu et ähvardades ja süüdistades.
«Jah, söör,» vastas teener segadusseaetud pilguga.
«Mida sa kuulsid?» Küsimus kostis kui urisev naer.
«Jah, söör,» naeris teener kaasa, «te ütlete, et ma olen omadega segi läinud, ma kardan, aga kui tõtt öelda, siis ma kuulsin, nagu oleks hobune kapjadega katusel kopsinud.»
Tussmanni silmisse ilmus täielikult hullumeelne läige.
«Oh, sa loll!» röögatas ta. «Kao siit!» Teener kargas üllatunult toast välja, Tussmann haaras kiirgava kärnkonnaks graveeritud juveeli.
«Ma olin loll!» möirgas ta. «Ma ei lugenud kaugemale... ma ei pannud ust kinni... aga võti on minu ning ma ei kavatse seda jagada ei inimese ega põrgulisega.»
Nende veidrate sõnadega tormas ta toast välja ja trepist üles. Hetk hiljem kolksus üleval uks; teener, kes aralt uksele koputas, sai üsna karmisõnalise korralduse kaduda ning kostis veel ilge ähvardus lasta maha igaüks, kes kavatseb tuppa tungida.
Oli selge, et Tussmann on hulluks läinud ja kui aeg poleks sedavõrd hiline olnud, siis oleksin ma majast lahkunud. Seetõttu läksin ma tuppa, mille teener mulle juhatas, kuid magama ma ei heitnud. Avasin Musta Raamatu kohalt, mida Tussmann oli lugenud.
Hoolimata sellest, et Tussmann oli hulluks läinud, oli selge, et ta sattus juhuslikult millelegi ebatavalisele Kärnkonna Templis. Midagi ebaloomulikku seoses altariukse avanemisega hirmutas ta kaaslasi ning maa-aluses krüptis leidis Tussmann midagi, mida ta ei lootnud leida. Ning ma kaldusin uskuma, et see järgnes Tussmannile Kesk-Ameerikast, ning just seetõttu nimetab von Junzt kalliskivi Võtmeks.
Olles leidnud mingeid vihjeid, lugesin ma von Junzti raamatust uuesti kõike, mis puudutas Kärnkonna Templit, kummalist indiaanlaste-eelset rahvast, kes ohverdasid selles templis ja tohutu suurest, itsitavast, kombitsatega ja kapjadega peletisest keda nad kummardasid.
Tussmann ütles, et ta ei lugenud piisavalt palju, kui ta esimest korda raamatut vaatas. Mõtiskledes templit kirjeldava lõigu üle, märkasin märgistatud lauset -- Tussmann oli selle pöidlaküünega alla jooninud. See näis olevat üks järjekordseid von Junzti ilmutisi, selles öeldi lihtsalt, et templi jumal ongi templi varandus. Siis jõudis minuni öeldu sünge mõte ning hetkega kattis mu otsaesist külm higi.
Selle Varanduse Võti! Templi varanduseks oli templi jumal! Magavad olendid võivad ärgata, kui avatakse neid vangistav uks! Hämaraist mõtteist ärevile aetuna kargasin püsti ning just selsamal hetkel mürtsatas midagi vaikuses ja inimolendi surmakarje lukustas mu kõrvad.
Hetkega olin ma toast väljas ning hetkel -- mil ma trepist üles tormasin -- kuulsin helisid, mis oleksid igaühe enda mõistuses kahtlema pannud. Tussmanni ukse juures ma peatusin, lõgistasin linki ning pöörasin luku nuppu. Uks oli lukus -- aga kuni ma kõhklesin -- kuulsin seestpoolt võigast, iseäranis erutatud itsitamist ning seejärel kuulsin vastikut lurtsuvat heli otsekui oleks tohutu suur z^eleetaoline mass end läbi akna välja surunud. See heli lõppes ja ma võin vanduda, et kuulsin vaikset hiiglaslike tiibade sahinat. Siis jäi kõik vaikseks.
Kogusin end ja murdsin ukse maha. Jälk ja terav lehk voogas välja otsekui kollane udu. Pigistanud nina kinni, astusin tuppa. Tuba oli täielikult segamini, aga midagi polnud kadunud peale kärnkonnaks graveeritud juveeli, mida Tussmann Võtmeks nimetas, ning seda ei leitudki. Aknalaud oli määritud jälgi limaga ning keset tuba lebas Tussmann, pea purustatud ja lömastatud; kolju ja näo veristes rusudes võis märgata selget jälge ebardlikust kabjast.
Tõlkinud Jüri Kallas
Värsi tõlkinud Veiko Belials