Eellugu
Tänapäeval on vist üsna raske endale ette kujutada aega, mil polnud olemas veel fantaasiakirjandust. Vähemasti ulmefännile võib selline aeg tunduda tõelise õudusunenäona.
Suures osas on fantaasiakirjanduse sünd ühe mehe teene. Ning ta nimi on Robert E. Howard. Muidugi võib selle üle vaielda... Sageli on peetud fantaasiakirjanduse algatajateks küll lord Dunsany't, küll William Morrist, küll George MacDonaldit. Neid nimesid rõhutavad iseäranis akadeemilise kallakuga ulmeuurijad. Samas peab märkima, et lord Dunsany kirjutas pigem (ulmelisi) valme, George MacDonald muinasjutte ning vaid William Morrist võib fantaasiakirjanduse (fantasy) loojana pisut arvesse võtta, kuid tal pole Howardi populaarsust. Howardi kaasaegsetest võiks veel mainida Clark Ashton Smithi ja kuigi ma olen Smithi loomingu suur austaja, pean siiski tunnistama, et Smith jätkas vaid Dunsany' rada jõhkramal ning rikutumal moel.
Pisut eluloolist
Robert Ervin Howard sündis 22. jaanuaril 1906. aastal Peasteris, Texases. Tema kauged esivanemad olid s^oti-iiri päritolu ning saabusid Georgiasse ja Lõuna Carolinasse juba XVIII sajandil.
Howardi koolipõlvest pole mul just palju teada. Ning see vähene, mida ma tean, on omajagu mõjustatud hilisemate uurijate hinnanguist. Väidetavalt oli Howard koolipõlves kehva tervisega väetike, vähemasti ütlevad seda paljud uurijad, et rõhutada autori nõrkust tugevate kangelaste vastu. Samuti on vihjatud sellele, et Howardi suhtlus naissooga polnud kõige edukam. Mõni naisuurija on kirjanikku suisa impotendiks nimetanud. Noh ei tea, kas see ka tõsi on...
Igatahes, tuleb märkida seda, et feministid on fantaasiakirjandust sageli rünnanud kui ilget pseudomehelikkuse kuulutajat. Samas, kui paradoksaalne see ka pole, on paljude naissoost ulmekirjanike tippteosed kangelasfantaasiad. Samuti on mitmed radikaalsemat feministlikku ulmet esindavad tekstid just naissugu ülistavad fantaasiaraamatud.
Mis puutub nõrka tervisesse ja kehva füüsisesse, siis täiskasvanuna oli Howard suurepäraselt treenitud atleet. Kuigi, ka see on tõsi, et oma kangelased mõtles ta tõesti välja murdeeas. Ka on mainitud, et kirjavahetus jätab autorist märksa tõsisema ja erudeerituma mulje kui ta tekstid.
Samas tuleb tunnistada, et heitliku psüühikaga oli Howard vist küll: kuulnud, et ta ema on suremas, laskis Robert E. Howard 11. juunil 1936 end maha. Ta oli vaid 30-aastane.
Esimesed jutud
Oma esimese jutu kirjutas Robert E. Howard 15-aastasena.
Kaheksateistkümneaastasena kirjutas Howard jutud «Oda ja kihv» (Spear and Fang), «Kadunud rass» (The Lost Race) ja «Hüään» (The Hyena). Ning aasta hiljem -- 1925 -- kirjutas ta ühise peategelasega seotud lood «Villefére'i metsas» (In the Forest of Villefére) ja «Huntpea» (Wolfshead).
1925. aastal sai ajakirja «Weird Tales» juulinumbris teoks Robert E. Howardi trükidebüüt jutuga, milleks oli eelpoolnimetatud «Oda ja kihv». Jutu tegevus toimub kiviajal ning lugedes aimdub, et kirjanikule on eeskujuks olnud Jack Londoni lühiromaan «Enne Aadamat» (Before Adam; 1906) ja Edgar Rice Burroughsi romaan «Igavene armastaja» (The Eternal Lover; 1914).
Juba järgmises (s.t. augustikuises) numbris ilmus Howardi märksa omanäolisem jutt «Villefère'i metsas» -- lugu sõjamehest nimega de Montour, kes tapab libahundi. Kuna libahunt sureb osaliselt inimesena, siis jääb ta vaim de Montouri jälitama. De Montouri lugu leidis oma lõpu 1926. aasta aprillinumbris ilmunud «Huntpeas», mis omab Howardi loometeel tähendust ka veel paaril muul põhjusel.
«Huntpea» oli kirjaniku esimene kirjutatud (ja ka ilmunud) jutustus (novelette). Ka on see jutt oma stiililt ja pikkuselt omane hilisemale ja populaarsemale Howardile.
Siin tulekski pisut lahti rääkida Ameerikas käibivat ilukirjanduse liigitamise skeemi. Meil Eestis on jutt ja jutustus tavalised lood, novell jämedalt võetuna puändiga jutt ning romaan on pikk jutt, kus sirgjoonelise loo asemel on pildiline esitus. Ameerikas on (vähemasti ulmes) liigituse aluseks vaid teksti pikkus: lühijutt (short story) -- kuni 7500 sõna, jutustus (novelette) -- 7500-17 500 sõna, pikem jutustus või lühiromaan (novella) -- 17 500-40 000 sõna ja romaan (novel) -- üle 40 000 sõna.
Solomon Kane ja...
1927. aastal lõpetas Howard kolledz^i ning nüüd sai ta pühenduda täielikult kirjandusele. Tulemused olid ka silmnähtavad, sest juba järgmise (s.t. 1928) aasta augustis ilmus «Weird Talesis» jutustus «Punased varjud» (Red Shadows), mille kangelaseks oli Solomon Kane, inglise puritaanlik härrasmees ning Francis Drake'i kaasaegne. Solomon Kane'i lood on pigem õuduslood kui kangelasfantaasiad ning kirjaniku eluajal ilmus seitse juttu sellest sarjast. Ka võib Solomon Kane'i pidada autori enim õnnestunud kangelaseks Conani järel.
Ajakirja «Weird Tales» 1929. aasta oktoobri-, novembri- ja detsembrinumbris ilmus Howardi esimene romaan «Luine nägu» (Skull-Face). Kuna ma ise seda romaani lugenud pole, siis pole mul selle kohta ka mingisugust isiklikku arvamust ning ka pealkirja tõlge on samuti vaieldav. Romaani on üsna üksmeelselt peetud kehvapoolseks Sax Rohmeri jäljenduseks. Samas andis H. P. Lovecraft sellele kõrge hinnangu ja nimetas seda tekstiks, millist vaid vähesed suudavad unustada.
Esimesed kangelasfantaasiad
Ajakirja «Weird Tales» 1927. a. jaanuarinumbris nägi trükivalgust lühijutt «Kadunud rass» (The Lost Race) -- Howardi esimene jutt piktidest ja nende juhist Bran Mak Mornist.
1929. aasta augustinumbris ilmus «Weird Talesis» jutustus «Varjude kuningriik» (The Shadow Kingdom) -- esimene lugu Valuusia kuningas Kullist. Näib, et see kangelane oli ka autorile meelepärane, sest juba järgmisel kuul ilmus uus lugu sama kangelasega. See lugu jäi ka viimaseks. Ajakirja toimetaja Farnsworth Wright ei hinnanud Kulli lugusid ega soovinud neid avaldada.
Kuningas Kull oli veel korra tegev jutustuses «Öö kuningad» (Kings of the Night; «Weird Tales» 1930; november), aga selle loo kangelane oli siiski pigem Bran Mak Morn.
1931. a. oktoobris ilmus ajakirjas «Weird Tales» esimene jutustus Turlogh Dubh O'Brianist «Bal-Sagothi jumalad» (The Gods of Bal-Sagoth). Sama kangelase teises loos, milleks oli juba järgmisel kuul avaldatud «Must mees» (The Dark Man), mainiti möödaminnes ka Bran Mak Morni. Viimasena ilmus sellesse sarja kuuluvatest lugudest jutustus «Maaussid» (Worms of the Earth; «Weird Tales» 1932; november), kangelaseks taas kord Bran Mak Morn.
Conan
Juba järgmisel kuul ilmus «Weird Talesis» aga esimene barbar Conani lugu: «Fööniks mõõgal» (Phoenix on the Sword). Ning siit kuni oma enesetapuni oli Howardi ainus kangelane Conan. Seda toonitas ta rohketes kirjades ning samuti oma märkmetes.
Just lood metsikust Conanist on kaasaegse fantaasiakirjanduse nurgakiviks. Tõsi, tänapäeva seisukohast võib neile paljutki ette heita. Et autor pole vaevanud ennast kangelaste karakterite ja tegevusmotiividega ning et neid jutte täidab (ebaloogiliselt) lõputu tegevus. Kõik see on õige, aga Howard oli siiski kirjanik, kes elatus täielikult oma loomingust, ning seega pidi ta arvestama toimetajate ja lugejatega. Tal oli juba negatiivne kogemus kuningas Kulli lugudega, mis olid märksa nutikama ülesehitusega, kuid mis toimetajale ei meeldinud. Ja tegelikult ajas autor Conani lugudega edasi sedasama asja mida ta alustas Kulliga: «Fööniks mõõgapidemel» on avaldamata Kulli jutustuse «By This Axe I Rule!» ümberkirjutatud variant.
Ka meeldis Conan lugejatele -- iga loo avaldamise järel tulvas ajakirja toimetusse järjest suurenev kiidukirjade laviin. Conan oli sedavõrd populaarne ja hinnatud, et juba neljas ilmunud lugu «Must koloss» (Black Colossus; 1933; juuni) oli ajakirja kaanelugu. Ning sellele järgnes veel kaheksa kaanepilti Conani lugudele.
Howard avaldas «Weird Talesis» kuusteist juttu ja ühe romaani Conanist ning võib täie kindlusega öelda, et kui ta poleks ridagi rohkem kirjutanud, oleks ta ikkagi sama kuulus.
Muu looming
Kuigi neli viimast aastat Howardi loomeelust hõivas barbar Conan, kirjutas ta siiski ka muud: traditsioonilisi õudusjutte, Metsiku Lääne lugusid, spordilugusid, ajaloolisi seiklusjutte jne. Ühesõnaga kõike, mida avaldati ning mille eest maksti.
Ning sellest muust tuleks pisut rohkem esile tõsta Howardi jutud, mis kuuluvad H. P. Lovecrafti loodud Cthulhu müütide sarja. Esile tuleks neid tõsta just seetõttu, et reeglina neid eriti ei hinnata.
Howardi kõige silmnähtavam panus Cthulhu müütide sarja on von Junzt ja tema Must Raamat -- «Sõnulseletamatud uskumused» (Unaussprechlichen Kulten) ning hull poeet Justin Geoffrey. Kuid mitte ainult...
Minu meelest suutis Howard neisse juttudesse tuua rohkem tegevust kui Lovecraft ning juba sellega on ta sama oluline Cthulhu müütide reformija kui Ramsey Campbell, kes viis nende lugude tegevuse kaasaegsele Inglismaale ja tõi sisse popkultuuri. Ka ei kirjutanud Howard võimsaid lõike teemal, et kui kole see õudus ikkagi oli, mis vaatleja silmadele avanes -- aga just seda on uurijad sageli Lovecraftile ette heitnud.
«Olevus katusel» (The Thing on the Roof) ilmus ajakirja «Weird Tales» 1932. aasta veebruarinumbris ning lisaks Cthulhu mütoloogia märkidele on selles jutus ka see, mida Lovecraft kõige enam Howardi loomingus hindas: iidse ehitise (antud juhul Kärnkonna Templi) võimas kirjeldus.
Järellugu
1946. aastal avaldas kirjastus Arkham House mahuka Robert E. Howardi valikkogu «Luine nägu ja teised» (Skull-Face and Others). Tagantjärele on olnud üsna moekas kritiseerida August Derlethi ja Arkham House'i tegevust, aga siiski oli antud kogumik esimene tõsine katse võtta ühtede kaante vahele kokku Robert E. Howardi jutuloomingu paremik. See mahukas kogumik, mis pehmekaaneliste valjaannetena hõlmas kolm köidet, annab ikka ilusa ja põhjaliku ülevaate Robert E. Howardi jutuloome erinevatest tahkudest.
1950. aastal avaldas kirjastus Gnome Press raamatu «Vallutaja Conan» (Conan the Conqueror), mis oli tegelikult romaani «Draakoni tund» esimene raamatuväljaanne. Selle köitega alustas see väikekirjastus uljast Conani lugude kordustrükkide programmi. Järgnesid jutukogud «Conani mõõk» (The Sword of Conan; 1952), «Kuningas Conan» (King Conan; 1953), «Conani tulek» (The Coming of Conan; 1953) ja «Barbar Conan» (Conan the Barbarian; 1954). Kogumik «Conani lood» (Tales of Conan; 1955) sisaldab neli L. Sprague de Campi poolt kirjutatud lugu, mille aluseks olid Howardi seiklusjutud ning millised de Camp siis Conani lugudeks ümber kirjutas. Viimane raamat selles sarjas oli rootsi fänni Björn Nybergi kirjutatud (ja de Campi toimetatud) originaalromaan «Conani tagasitulek» (The Return of Conan; 1957).
Gnome Pressi väljaanded polnud alguses kuigi populaarsed, aga aja jooksul on nad üsna hinda läinud ning praegu peab fänn, kes tahab osta nende raamatute suhteliselt normaalses seisukorras eksemplare, lauale laduma juba üsna astronoomilise summa. 1960ndate aastate lõpus andis Gnome Pressi Conani sarja välja kirjastus Lancer. See pehmekaaneline nn. unifitseeritud Conan ongi tänapäeval nende barbarilugude kanooniline väljaanne. Sõna unifitseeritud viitab sellele, et L. Sprague de Camp ja Lin Carter kirjutasid Robert E. Howardi suhteliselt lünklikku saagasse vahele hulga «puuduvaid tekste», püüdes anda sarjale niimoodi tõelise saaga mõõtmed. Just Lanceri poolt taastrükitud Conani seeriat ja J. R. R. Tolkieni triloogia «Sõrmuste isand» Ameerika esmatrüki populaarsust tavalugejate hulgas võib pidada põhjusteks, miks suured kirjastajad julgesid hakata avaldama fantaasiakirjandust.
Tänaseks eksisteerib tohutu hulk raamatuid Robert E. Howardi kangelastega, kuid kirjutatuna teiste poolt. Seda on teinud paljud kirjanikud ja lisaks eelpoolmainitud L. Sprague de Campile ja Lin Carterile peaks kindlasti ära märkima Poul Andersoni, Karl Edward Wagneri ja Andrew J. Offuti kui esimesed ja kuulsamad. Ka on vist avaldatud viimane kui rida, mida Howard kirjutas, ning tundub, et paljud postuumselt ilmunud lood on tegelikult Howardi pärandi haldaja Glenn Lordi ja kaasaegsete kirjanike kompilatsioonid Howardi visandite põhjal. Kahju, et see sekundaarne toodang (järjed ja «avaldamata tekstid») kipub varjama kirjaniku originaalloomingut, sest tegelikult pole ühelgi jätkajal õnnestunud täiuslikult matkida Robert E. Howardi nn. primitiivseid teoseid.
Vaata ka !